Muusikaliselt asjakohatu vahepala

Hanna kirjutab, et:

Vaatasin eile teadliku pingutusena Youtube’ist ära Eurovisiooni võiduloo. Sest see haakus mõttesmõlkunud blogipostitusega. Võistlust ei vaadanud, peamiselt ilmselt sellepärast, et nagu ma ei tule sellepeale, et toidule võiks tilli peale panna, kodus võiks üksi alkoholi juua või poest võiks enne aastavahetust rakette osta (tegevused, mille puhul suur hulk inimesi ei pea endale telefoni meeldetuletust panema, eksole), ei tule ma ka sellepeale, et peaks ennast Eurovisiooni ajaks kusagile teleka ette manööverdama. Ma ei saaks küll öelda, et ma pole mitte kunagi seda vaadanud või et ma ühtegi laulu ei teaks, aga ma kahtlustan küll, et selle sajandi eurolaule ei suudaks ma politseirivistusest välja valida. Mõne muidugi tuvastab lihtsalt selle järgi, et kui tegemist ei oleks eurolooga, siis ei oleks küll mingit põhjust, miks raadiojaam, mille peal mu autoraadio parasjagu on, seda mängima peaks. (Ainuke autoväline aeg kui ma raadiot kuulan, on siis kui ma lugemise taustaks Classic FMi mängima panen — ma olen leidnud, et selline suht peavoolu klassikaline muusika aitab jube hästi keskenduda).

Ei saa muidugi eitada, et (antud piirkonnas) Eurovisiooni tahtlikus mittevaatamises (ja sellest mittevaatamisest kogu maailmale teada andmises) on teatav annus snobismi, aga ma pigem siiski arvaks, et ma ei ole muusikaküsimuses liiga suur snoob. Või vähemalt mitte suurem kui iga teine inimene, kes muusika kuulamist tõsiselt võtab. Pigem on millegi kuulamine või kuulamata jätmine ju siiski maitse asi (kuigi ma pean siiski tunnistama, et kui keegi peaks mulle teatama, et tema lemmikmuusikastiil on “Eurovisioon”, siis ma ei suudaks teda pärast seda enam üheski eluvaldkonnas päris tõsiselt võtta).

Mulle endale tundub, et muusikasnobismi kõvera seavad siiski paika need inimesed, kes sihilikult otsivad ja kuulavad (tihtipeale tõesti väga andekaid) obskuurseid artiste, kellest keegi teine midagi kuulnud ei ole ja siis käituvad nagu oleks matslik neist mitte midagi kuulnud olla. Et siis selle snobismielemendi lisab mitte niivõrd muusika, mida nad kuulavad kuivõrd see muusikakuulamise väline element. Mul see väline element praktiliselt puudub, mistõttu frustreerival kombel siit blogipostitusest ilmselt ka suurt midagi minu isiklike eelistuste kohta teada ei saa.

Võib-olla aitab minu valikukriteeriume veidi selgitada asjaolu, et varateismelisena suhteliselt kogemata hangitud Poistebänd (onu kinkis jõuludeks originaalkasseti, enne seda polnud ma neile suuremat tähelepanu pööranud) sai selline, kus täiesti erandikul kombel kõik liikmed viisi peavad. Ma olin küll veel üsna hiljuti veendunud, et üks nendest tegelikult ei laulnud üldse ja oli ainult ilus, aga selgub, et laulab siiski (kuigi ehk on aru saada, miks peamiselt harmooniaid). Ma ei tea, kas enne One Directioni saabumist poistebändide hulgas rohkem sellist kõikehõlmavat viisipidamist esineski. (Ja Poistebänd oli seal lõigu alguses suure tähega, sest nii nagu kõigil väikestel tüdrukutel pole olnud printsessifaasi, ei ole kõigil teismelistel tüdrukutel olnud ka poistebändi, aga täiesti arvestataval hulgal siiski on ja suurel osal neist ongi olnud ainult see üks. Nendel, kelle jaoks see poistebänd olid biitlid läks muidugi keskmisest paremini.)

Eelmisel nädalal sõitsin mitu õhtut järjest mööda Piibe maanteed Tallinna poole ja kuulasin Retro FMi, sest avatud maantee mõnikord lihtsalt nõuab 80ndate power ballaadi või juukseroki parimaid palu. Üksõhtu kui ma parasjagu seda pikka sirget varulennuväljajuppi võtsin, lasti “Licence to Killi”, mis oli küll nagu rusikas silmaauku. Reede ja laupäeva õhtuti kahjuks muidugi läheb seal natuke lappama, sest nad vist kujutavad ette, et nende ülesandeks on sisustadaPhoto 13.05.18 19 16.21 (1) ka keskealiste inimeste tantsuõhtud, mistõttu kuulsin sealt mõlemal õhtul ka 2 Quick Starti “Naeratat”. Ma ei tea, kuidas mind selle žanri tippajal rohkem ei ärritanud, et tuim sünditümps igasuguse vokaali täiesti ära lämmatab, aga nüüd tundub küll selle loo selle versiooni meeletu tähelend täiesti müstika. Arranžeering muidugi hajutab veits tähelepanu mõneti problemaatiliselt sõnumilt. Üleüldiselt on naisterahva kellegi teise meeleheaks naeratama sundimine tänapäeval vist juba suht üldtunnustatud no-no, aga no eriti ärritav tundub see konktekstis, kus naeratama õhutaja on ilmselgelt ise just pikaajalisest suhtest sääred teinud.

Mõni aeg tagasi oli mul selline periood, kus täiesti objektiivsetel asjaoludel ei saanud ma kuulata head muusikat, aga vaikus oli ka täiesti talumatu, mistõttu avasin juutuubis mingi paarisaja looga tänapäeva kantri pleilisti ja lasin sellel lihtsalt päevade kaupa taustaks mängida. Tuleb välja, et tänapäeva kantrit ei ühenda omavahel mitte niivõrd bändžohelid ja surnud hobune, vaid pigem ilmselt mingid geograafilised piirangud (ja no aitab ikka kui laulad elust väikelinnas ja lihtsatest väärtustest). See näiteks on üldtunnustatult kantrilaul. Aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu rääkida. Vaid, et kantrižanris viskab ette ikka uskumatuid misogüünseid pärleid. Sellesmõttes, et on olemas täiesti legitiimne kantrihitt nimega “Tequila Makes Her Clothes Fall Off” ja terve hulk ruuduliste särkidega härrasid, keda tinglikult ühendab termin bro-country (kelle küsimuse käsitlusena on tütarlapsed Maddie ja Tae kirjutanud žanrikriitika “Girl In a Country Song”). Aga no see kõik läheb pigem nagu absurdivaldkonda. Pmtst on terve kantrižanr täis sellist üdini heasoovlikku tonedeathnessi (vabandust, aga ma ei suutnud tabavat eestikeelset sõna leida siia). Alates sellest, kuidas Brad Paisley tänavapingil Matlockile räägib, kuidas ta naine jääb ilgelt hiljaks, sest ei saa ennast mukitud ja on nii nunnult naiselikult otsustusvõimetu kuni Dierks Bentley vist alles eelmisel aastal välja tulnud patroniseeriva duetini, kus nenditakse, et kui naistel suhe persse läheb, siis nemad vaesekesed ei saa selle asjaolu unustamiseks ennast pildituks juua ja natuke ringi magada, sest nad on ju naised, eksole. Dierksi aitab minu silmis plusspoolele veidi see, et ta on kolmandik sellest laulust, mis mulle sellest kantriperioodist vist kõige rohkem meeldis. Õnneks see periood on nüüd juba mõne aasta tagusesse aega jäänud.

Siia lõppu ilmselt sobib panna maailma kõige misogüünsem laul, mis on muusikaliselt nii tore, aga sisult nii uskumatult seksistlik, et tundub nagu oleks ta pidanud olema omaenda paroodia juba siis kui ta 1964ndal aastal Grammy võitis. Aga tundub, et sõnum on siiski edastatud täieliku siirusega. Ilmselt see tituleeritus on ka põhjus, miks see lugu ikka endiselt igasugustel Burt Bacharachi kogumikel on.

 

Advertisements

Most folks’ lives

Hanna kirjutab, et:

Photo 01.05.18 20 38.12

Ikka tuleb aegajalt siin ja seal jutuks see, kuidas inimesed sotsiaalmeedias ja blogides teevad oma elud ilusamaks kui need ehk tegelikult igapäevaselt on. Et ainult kordaminekud ja ei mingeid topeltlõugu ja isegi kui on millegi üle kaevata, siis tehakse seda humblebrag vormis. Noh, et maja on meil kahjuks nii suur, et ma pidevalt kaotan oma kullast iPadi sinna ära. Või et juuksur kaebab alati, et mul on nii paksud juuksed, et käärid lähevad nüriks.

Ma tean, et osasid inimesi õudsalt ärritab see väike silmamoondus, aga ma pean tunnistama, et mind üldiselt mitte. Nii kaugele ei tasuks nüüd muidugi minna, et lavastad endale vähi ja siis lavastad ennast sellest terveks, aga väike utreering on minuarust küll täiesti okei. Esiteks juba sellepärast, et ma ise ei viitsi neid üksikasjalikke naturaalseid heietusi lugeda (vähe sellest, et mul puudub interneti-ajastule kohaselt vajalik keskendumisvõime, sellised heietused kipuvad paratamatult olema kas otsatu hala või siis tüütu epistel) või vaadata instagrami-lugusid sellest, milline perekonna hommikupuder tegelikult välja nägi. Teiseks tundub mulle isiklikult veider see impulss kogu oma elu niimoodi labaste üksikasjade ja väikekodanlike südamevaludeni vaatamiseks välja panna. Selline vabatahlik soov kontroll oma isikliku narratiivi üle lihtsalt käest lasta on minu jaoks täiesti loomuvastane.

(Kui peaks nüüd tekkima küsimus, et kui palju minu enda poolt siia postitatust on ilukirjandus, siis ühtegi lugu välja mõelnud ma ei ole, aga ma ei saa ka vanduda, et kõik päris täpselt niimoodi juhtus. Eksole.)

Küll aga hakkavad mind need kaunilt lahtirulluvad elud häirima siis kui iseenda omas ekskremendid suuremal või vähemal määral ventikat tabavad. Mida nad ju paratamatult teatud regulaarsusega tegema peavad. Mitte siis niivõrd kadedusest või et ma kuidagi järsku hakkaksin uskuma, et erinevalt minu omast teiste elud ongi maagiliselt isekulgevad ja kurat neid võtku. Lihtsalt kõik see ilu internetis muutub järsku valusaks meenutuseks sellest, et ma olen (loodetavasti ajutiselt) minetanud võime uskuda, et elu võib ka päriselt selline olla. Minu oma siis, konkreetselt. Et noh, praegu pole, aga ükskord võiks.

Mulle tegelt jubedalt meeldiks kui elu saavutaks mõnikord sellise stabiilsuse, et ei oleks pidevalt mingit juba käimasolevat kriisi vaja lahendada või mõneks tulevaseks kriisiks valmistuda. Ma tean, et mind paremini tundvatele inimestele võib see tulla väikestviisi šokina, aga mul tegelikult suurema osa ajast puudub igasugune impulss midagi materiaalselt produktiivset teha. Sellesmõttes, et kui sa oled hakkama saanud millegi sellisega, mille puhul sul varem polnud aimugi, et sa seda oskad või suudad või siis operatiivselt seljatanud mingi ootamatult esilekerkinud ebameeldivuse, on eduelamus muidugi peadpööritav ja võimas. Aga mulle ausaltöeldes täiesti piisab teadmisest, et ma olen võimeline seda või teist probleemi lahendama.  Noh, et ma ei saa küll päris hästi aru, miks just meesterahvas perekonnas on ainuvastutav selle eest, et need liistud viis aastat pärast sissekolimist ikka veel esikunurgas seinapanemist ootavad (kui just ei ole tegemist üldise tööjaotuse küsimusega), aga samas ei ole mul ka mingit sisemist tungi pidevalt korstnaid pühkida, torusid parandada või võsa langetada.

Ja üldse ma eelistaksin, et kui need torud juba ükskord paigaldatud said, siis ma võiks edaspidises elus (pmtst igavesti) selle peale loota, et kraani avades kõik see vesi, mis sealt kraanikaussi peaks voolama seda ka sajaprotsendiliselt teeb (mitte, et ma mõne hetke pärast leian ennast murettekitava kiirusega kasvavast lombist). Ja see, et ma pidin Hiiumaal oma valge käega ära vahetama saunasegisti, mis alles eelmisel kevadel vahetatud sai ikka konkreetselt riivas mu tundeid päris sügavalt.

Kompromissina oleksin ma valmis probleemid lahendama ka nende pihta raha loopides, aga seda saaksin ma rahulikult teha ainult siis, kui oleks nii palju raha, et probleemilahendamine endast varalisse seisu Photo 02.05.18 20 53.43 mitte mingit märki maha ei jätaks (nagu ma juba kunagi varem olen märkinud, olen ma laisk, aga kitsi). Ja no see probleemilahendamine peaks siis käima ikkagi sellel tasemel, et keegi läbib minu elu sobiva inetrvalliga minu ees (noh, nagu need arhailised reeglid autosõidu kohta) ja tegeleb kõigi väljavupsavate väikekodanlike tüütuste ja harilike igapäevakatastroofidega juba enne kui nad minu teadvusse jõuavad. Ehk siis, I have missed my calling as a gazillionaire.

Eelmisel nädalal avanes Hiiumaal mulle kohe alustuseks selline vaatepilt:

Meil on minu isikliku tädiga, kes Lõuna-Eestis perekonnaajaloolise taluhoonestusega võitlemise mõned aastad tagasi käsile võttis, spontaanselt moodustunud selline loodusepoolse mõnitamise käes kannatajate toetusgrupp, kuhu ma selle järjekordse nörrituse kohe ära kaebasin. Tädi saatis vastu pildi oma vannitoa põrandast, mis oli suht tihkelt täis erinevaid kastruleid ja ämbreid, mille ta pärast vee torudesse laskmist oli kiiresti kokku otsima pidanud. Tema seekord võitis, kuigi mulle tundub, et mõttetute tööde edetabelis on ühe ja sama puuriida kaks korda ladumine siiski suht kõrgel kohal. (Ja olukorrale lisas pikantsust asjaolu, et koos puuriidaga oli alla sadanud ka jahimees Viktori sügisel sinna otsa asetatud nugisepüüdmise kast, kuhu ta oli nugisele kingiks asetanud ka ühe kanamuna. Nugis ei olnud muna tahtnud, mistõttu tahtis kukkumisest kannatadasaanud muna nüüd paari meetri raadiusesse sattunud inimesel silmanägemise võtta.)

Photo 02.05.18 13 31.38Ma nagu mäletaks, et veel mitte väga ammu juhtus tihtipeale seda, et Hiiumaale saabudes tõmbasid võrkkiige selleks ettenähtud kohta üles ja pärast seda oli ainult sealt mitte väljakukkumise vaev. Sellist asja juhtus lausa tervel real järjestikkustel saarekülastustel. Ja ma ei teagi, kas täieliku kannapöörde taga on see, et head ajad ongi möödas (ütleb ta fatalistliku ohkega) või siis asjaolu, et kunagi seal vahepeal sai minust Omanik.

Selleks peab ilmselt olema kinnisvaraomanik, konkreetsemalt ilmselt majaomanik ja no eriti puumajaomanik (sest noh, pmtst hetkest kui ta varrelt raiutakse, algab puidu allakäik), et mõista seda staatusega kaasnevat teatud spetsiifilist neuroosi. Kui ennast teadlikult ja rangelt korrale ei kutsu, siis paneb see pidevalt valdustes ringi vaatama pilguga, mis mitte ainult tuvastab selle, mis parasjagu lekib, mädaneb või murdub, vaid otsib ka asju, mis lähemas või kaugemas tulevikus seda kõike tegema võivad hakata. Ja no mina isiklikult olen sellise pinge jaoks liiga tšill inimene. Kõige ruineerivam ongi muidugi alati hooaja esimene saarekülastus, sest lisaks sellele, et midagi on talvega kusagilt alla kukkunud, läbi läinud või ära vettinud, on ju ka külm, lumine ja/või mudane. Aga ma hakkan siiski vaikselt mõistma, miks isa, kes ometigi oli suure osa sealsetest asjadest oma käega valmis meisterdanud ja kellelt seetõttu oleks oodanud sellist keskmisest suuremat emotsionaalset investeeritust nende asjade jätkusuutlikkusse, viimastel aegadel suht alla andis – see pidev looduse ja aja pealetung on päris kurnav.

Kõige selle porisemise juures ma muidugi annan endale aru, et inimesel, kellel on oma rannamaja saarel, ei ole tegelikult võib-olla elus kõige hullemini läinud. Lihtsalt miks, oh, miks on nii, et kui sa oled juba suht lähedale jõunud sellele Pinteresti-ideaalile ühes nurgas, hakkab teine nurk koost lagunema? Ma arvan, et ainuke lahendus sellele Photo 14.04.18 20 18.33frustratsile on torutangid korraks käest asetada ja ise endale käepäraste vahenditega veits glamuuri teha. Aprilli alguses, nädal pärast seda kui rannamaja enneolematuid laupäevaõhtuseid toruprobleeme olid väikese vahega lahendamas käinud õnneliku juhusena oma külas leidunud torumeestest isa ja poeg (praegu olen liiga pikalt seletama jäänud, aga tuletage mulle meelde, et ma ükskord võtaks põhjalikumalt teemaks selle lõputu jada mehi+kvalifitseerijaid — Viktor jahimees, Igor ehitaja jne. — kelle üksiku naisterahva telefonist leida võib; mu ema telefon on sellemõttes veel oluliselt impressiivsem kui minu oma, aga eks ma olengi suure osa nendest tema käest saanud), sattusin ma teel ühelt töölt teisele pooljuhuslikult nädalavahetuseks Pariisi. Jalutasin Montmartre’il ja Luksemburgi aias ja selles misiganes piirkonnas, mis on Luksemburgi aia ja Invaliidide vahel. Keerasin spontaanselt väikesesse kogukonnaparki, lugesin pingil raamatut, kõrval pidasid expatid laste sünnipäevapiknikku. Käisin laupäeva õhtul Chatelet’is jazzkontserdil, öösel tagasi tulles võtsin hotelli kõrvalt krepiputkast väikse oote. Pühapäeva hommikul sõin jõe ääres aeglase hilise hommikusöögi.

 

Sellesmõttes hakkas nagu ka parem, et nägi oma silmaga, kuidas inimesed elavad päris mõnusat igapäevaelu. Ja kui ise teha natukenegi neid asju, millest muidu ainult raamatust loed, siis see aitab päris hästi jälle koguda seda mugavat illusioonipolstrit, mis lubab uskuda, et tegelt on kõik võimalik. Ka selline elu, mis kulgeb easy as a breeze

Hiiumaal on nüüdseks projektile peale lennanud Aivar, ehitaja.

Üks päev meie elus täna ja praegu, retseptidega

Sandra kirjutab, et:

Kell on 5:34 kui Noorprints ärkab oma viimasest unest (mina ise olin muidugi enne seda juba mõned korrad silma lahti teinud, sest vägivald – näiteks uhasin oma küünarnukiga piki beebi pead). Noorprints tegi oma senise elu kolme kuu jooksul parima öö! Olin andnud ainult kolm korda rinda. Kiire esmane arvutus teeb see iga kolme tunni tagant ja selline teadmine tekitab minus tohutu fööniksina tuhast tõusnu tunde! Meenutan, et kell on viis kolkend neli! Proovin siiski neljanda rinnakorraga ööd jätkata, lahkelt pakutu võetakse küll vastu, kuid ei, saabub mähkmetäis kraami. Oigan, keeran lapsele selja ja… jään magama. Umbes 10 minuti pärat ärkan Härra vasssstiku äratusevibratsiooni peale, tajun sekundiga, et oleme beebiga kustunud ja vihastan hingepõhjani Härra peale, kes hüperenergiliselt voodis äratusele reageerima hakkab. Sosistan lärmakalt, et stfu, me just uinusime! Ning umbes minuti möödudes hakkab beebijalgade tagumine vastu mu selga ja… päev alaku!

Kella seitsme paiku hüüab Troonipärija, kel vanust varsti viiekas, et toogu ma kauss, sest “tundub, et võibolla tuleb okse” (see on lihtsalt viimase aja viiruste tõttu üsna basic ese meie magamistubades) ja klaas vett ja üldsegi tahab tema minna Tartu turule. Selgitame välja, et iiveldustunne viitab hoopis tühjale kõhule ja võtame kokkuleppeliselt vastu otsuse toituda täna paremini kui eile. Või siis lihtsalt – toituda.

Valmib meie pere ainuke pealeminev puder:

KAERAHELBEPUDER heaks seedimiseks!

(kogus kahele)

– 0,5l vett

– 0,25l kiirtäisterakaerahelbeid

– näpu otsaga Himaalaja roosat soola

– näpu otsaga rafineermata roosuhkrut

– 1 tl jahvatatud linaseemneid

– 1 tl kookosrasva

Peale 1 banaan ja tseiloni kaneel (mulle). Või lemmikmoos (Troonipärija).

Lase vesi keema ja madalda kuumus. Lisa kaerahelbed, suhkur ja sool. Sega ja hauta madalal tulel. Eemalda kuumuselt kui puder on õrnalt vedelem kui sooviksid. Sega sisse linaseemned ja kookosrasv ja lase minutike seista (linaseemned teevad pudru pisut tahkemaks). Tükelda peale banaan ja sapsuta kaneeli.

Noorprints kulgeb selle kõige raames rohkem või vähem rahulikult kõrval kuniks saabub aeg magamata jäänud tund tasa teha. Ja kell on alles kaheksa. Troonipärija leiab koha diivanil inhalaatormasina ja multikatega. Olen ise teeninud välja pool tunnikest raamatulugemist multikate saatel. Noorprints suikub magama. Muidugi mitte kauemaks kui üheks unetsükliks, seega kell üheksa algab päeva algus number kaks.

Tutipluti kestab täpselt tunni kuniks saabub uus väsimus (üsna reeglina kulgev graafik – elu käib tunni kaupa). Noorprints teeb veel ühe tukastuse, kestvusega – oo üllatust – tund. Troonipärija näitab üüratut lahkust ja kobib õue mängima, hoolimata hiljutisest vihmast. Ajan mõneks ajaks jalad diivanile. Kuidagi aga olen peaaegu alustanud püreesupi ettevalmistustega ja jätkan seda juba koos andunud fänniga pliidi ees lamamistoolil. Mõtlen Noorprintsile käigu pealt välja näo ees virvendava mänguasja (tulemus on nöör kaelas rippuv mängukaru…), suunan märjamängudest loobunud Troonipärija joonistama ja valmib:

KÕRVITSAPÜREESUPP

(kolmele)

– 1 suurem sibul

– 1 küüslauguküüs

– 2 spl toiduõli

– 3 pisemat kartulit

– 1 keskmine porgand

– pool pudelkõrvitsat

– 1 köögiviljpuljongi kuubik

– soola, pipart, jahvatatud ingverit, jahvatatud muskaatpähklit

– 1 spl rasvainet (mul Keiju taimne margariin)

– ca 1 dl piimalist (mul kaerapiim)

– vett

Haki kõik valmis. Kuumuta poti põhjas õlis küüslauk ja sibul, sega hulka porgand. Siis ka kartul. Lisa maitseained ja kalla vett nii palju, et kõik poleks päris kaetud. Sega pidevalt. Umbes viie minuti pärast lisa puhastatud ja hakitud kõrvits. Lisa puljongikuubik ja veel kuuma vett, et poleks päris kaetud. Sega köögivilju aegajalt ja keeda kõik pehmeks. Püreesta. Lisa rasvaine ja piimaline (vajaliku konsistentsi saamiseks, meile meeldis pigem paksem). Maitse ja vajadusel maitsesta veel.

Ahoi, aga ise endale teen eilse kikerhernekarri ja riisi soojaks ja see on ka nii tore! Supi eest saan poja käest kiita ja tänatud (võimalik, et see oli suures magustoiduootuses – lihtlabane šokolaadipuding, poe oma) ja olen šokeeritud. Viimasel ajal ei lähe alla ükski toit kui selle koostises pole enamik suhkur. Ja kui lähebki, siis JÄRGMISEL korral KINDLASTI enam mitte. Hea küll, teen pojale liiga, vahepaladeks porgandit, kurki, paprikat või paljast leiba kugistada pole probleem, aga hoidku selle eest, et sööks laua taga seltskonnaga härdalt sama toitu…

Õues on sobivalt lõppenud varakevadine soe padukas. Noorprints avaldab soovi kustuda põhjalikumasse unne ja saabub aeg õue liikuda. Noorprints võtab tekki mähituna poosi sisse aia servas kuniks meie Troonipärijaga riisume. Hästitoidetud laps on vastutulelik ka paljudes teistes aspektides, teen ma juba korduva tähelepaneku lapsevanema elu jooksul, ja aitab hoolega risuhunnikuid kärusse tõsta. Seejärel korraldan talle aaretejahi otsida üles maja ümbrusest kotti kõik, mis on praht (peale neljakuulist majaremonti ja lume ärasulamist igati asjakohane mäng). Troonipärija pühendab jahile vähemalt tunni ja korjab detailitäpsusega ka üles iga viimsegi kui millimeetrise macroflexi tüki, kruvidest, pakenditest ja plastikust rääkimata). Minu liialdatult uhkusekiljatused tema muudkui raskeneva koti suhtes sütitavad teda aina veel ja veel “mängima”. Great success, mom 💪 patsutan end õlale.

Kui köhane Troonipärija on mitmetunnisest rassimisest higine, on ta ära teeninud viimati pooleli jäänud multika. Saadan ta tuppa jahtuma ja ootan veel oma tutikate oksakääride seltsis Noorprintsi ärkamist.

Peale kolmetunnist Noorprintsi und selgub, et unistused millestki magusast, on väga painavad: Troonipärija, tundes oma ema, nõuab kirglikult midagi magusat, mis POLEKS tervislik… Midagi, “mis oleks pulgakommilik”. Puhtjuhuslikult leian oma seljakotist pulgakommi. Sellise positiivse tulemi saatel, soovitakse ka energiakomme (mis teatavasti ON tervislikud).

ENERGIAKOMMID

(ca 20tk)

– ca 10 datlit (lase vesi potis keema, võta tulelt, pane datlid sisse ja lase kuumas vees seista mõni minut

– 1 tl linaseemneid

– 1dl kaerahelbeid

– peotäis mandleid/metspähkleid/kreeka pähkleid

– 1 spl kakaod

– 1 spl kookosrasva (kui on väga kõva, siis sulata vedelaks)

– kookoshelbed kaunistuseks

Jahvata pähklid, linaseemned ja kaerahelbed jahuks. Blenderda saumikseriga kõik koostisosad kleepjaks seguks, veereta näpu vahel pallid ja veereta kookoshelvestes. Lase veidi külmas taheneda.

Polegi pikka pidu kui oleks vaja teha VEEL üks uni (minul niikuinii, aga peaasjalikult kolmekuusel, seega minu kauateenitud puhkus on alles ees) ja me teeme selle sutsaka taas õues, sest soojus ja kevad. Olen küll tööriided jõudnud taas selga panna (erakordselt matslik dresskostüüme), aga vihma tibab, seega saadan selle kolmveerandtunnikese mööda terrassil aega surnuks lüües (nt avastan, et varuvankri peale on kohalikud kassid teinud rämedahaisulisi laike…). Kuniks Troonipärija vankri kõrval karjatab ja läbi see pidu ongi.

Õhtu veedame idülliliselt magamistoavoodil, kus imekombel keegi vähemalt tunni aja jooksul kordagi ei vingu. Noorprints lutsib rahumeelset oma uusimat avastust – rusikat. Troonipärija harjab pool tundi mu juukseid mängides juuksurisalongi, kus saab iga hetk hüüda ka: “TEENERID! Tooge meile süüa. Mida te sooviksite? Ahah, avokaadovõileiba saab küll. TEENERID! Tooge avokaadovõileiba!” ja seejärel hakib 10 valget paberilehte tuhandeks pisikeseks tükiks, et need lume kombel enne magamaminekut elutoa põrandale laiali jaotada.

Noorprints uinub täna erakordse viisakusega: väike flirtiv naeratus ja seejärel peaaegu, et minuti pealt kustumine. Troonipärija ei jää palju alla ja kustub umbes paari minutiga (tavapärase tunni asemel) oma maksimaalse valgustusega toas, et jumala eest ükski koll ligi ei pääseks.

Poen voodisse ja… veedan ligi poolteist tundi telefonis sissekannet trükkida!

Selline teistmoodi päev (vahelduseks sellele kui Troonipärija on lasteaias ja ma meritähena Netflixi ees istun. Vms.)

Daamid väljamaal 4 e. lihavõtteline kliimapagulus

Hanna kirjutab, et:

Photo 29.03.18 14 14.00

Tegelikult on ju täitsa tüüpiline, et puhkusereisilt koju saabumine on süsteemile väikest viisi šokk. Kasvõi juba sellepärast, et puhkusereisil kipub elu olema ühestküljest nagu palju intensiivsem kui rutiinne igapäev ja teisest küljest jälle palju tšillim, sest puuduvad kohustused. Kohanemisraskused on küll veidi nagu tüütud (eriti kui tegemist on olnud vaevu neli päeva kestnud eemalviibimisega), aga samas siiski ootuspärased.

See pooltund, mille käigus ma esmaspäeva õhtul ema aias oma autot lumehange otsast (kuhu ta hetk pärast hoovi sisenemist totaalselt kinni kiilus) kätte üritasin saada, pani siiski märkimisväärselt proovile isegi minu absurdilembuse. Natuke tundus, et ma kujutan endale lihtsalt ette, et päev varem olime t-särgi väel lauspäikese käes mere ääres vedelenud.

Lihavõteteks Maltale sattusime me põhimõtteliselt välistamismeetodil. Pika kalendrilappamise tulemusel jõudsime järeldusele, et see on ainuke nädalavahetus terve kevade jooksul, mis kõigile kolmele meist sobib. Ja Malta oli suht ainuke koht Euroopas, kus võis eeldada, et märtsi lõpus on juba kindlapeale piisavalt soe, et seda ka korralikult tunda oleks. Ja noh, tundus potentsiaalselt huvitav koht ka. Natuke tegi ettevaatlikuks küll asjaolu, et tegemist on padukatoliikliku riigiga, mistõttu paistis täiesti reaalne võimalus, et lihavõtete ajal ei puhu seal isegi tuul. Samas olid võimalikud observeeritavad usurituaalid jällegi intrigeerivad. (Ja etteruttavalt võib öelda, et tuul siiski puhus, täiega.)

Kuna me olime neljapäeva hommikul kõik kell 4 ärganud, siis see +20C, mis meid lõunaajal Maltal tervitas, võttis esimese hooga veidi oimetuks (paar päeva varem oli meie reisipõhises messengerigrupis kerkinud üles tavapärane segaduses “Mida sellise ilmaga üldse seljas kantakse?” poleemika; kõige konkreetsem pakkumine oli, et plätud ja bikiinid). Sellest Photo 30.03.18 13 30.57tuleneva mõnetise vaikuse eetris täitis meile lennujaamas müüdud taksojuht Gareth, kes omal algatusel tegi meile kiire ülevaate absoluutselt kõigest. Suur osa detaile läks küll eelpoolmainitud oimetuse ja Garethi entusiastliku jututempo ent samas suht läbistamatu aktsendi tõttu kaduma, aga üks asi, mida ta selgelt ikkagi rõhutas oli see, et Malta on 100% katoliiklik riik. Et on küll mõned Suleimanist maha jäänud musulmanid ja mõningad katoliiklikud tütarlapsed isegi reeturlikul kombel abielluvad nendega, aga selle oli Gareth suuremeelselt valmis neile andestama, juhul kui lastest siiski kujundatakse katoliiklased. Nii et sada protsenti. Vahepeal helistas Garethile ka tema oma proua (armatuuriekraan ütles, et “Claudia wife”), kes seletas midagi vastuvaidlemist mittesalliva tooniga malta keeles.

Lahkudes toksis Gareth mulle telefoni ka oma numbri, et me edaspidigi tema teenuseid nautida saaksime, aga ülejäänud taksoretkedeks kasutasime me siiski Taxify teenuseid. Lisaks kodumaise ettevõtluse toetamisele olid kaalutlusteks odavam hind, korralikumad autod ja, noh, kui meid tagasi lennujaama viinud tüüp ette sõitis ja autost välja astus, küsisid reisikaaslased mu käest kahtlustavalt, kas ma valin autojuhte sealt äpist välimuse järgi. (Tollel konkreetsel oli kahjuks väga kohutav muusikamaitse, mis minuarust oleks taksojuhtide valikul siiski olulisem kaalutlus kui välimus.)

Apartmendiettevõte oli mulle paar päeva varem helistanud ja küsinud, kas see on okei, et nad upgrade’ivad meid parema sofabediga korterisse. See tundus mulle suht üleliigne DSC_0083küsimus, aga siis selgus, et asi on pigem selles, et see parem korter asub neljandal korrusel ja kas me tunneme, et see on meie jaoks ületatav raskus. Lubasin suurejooneliselt, et pole probleemi ja no ega lõppkokkuvõttes polnud ka, aga iga viimane kui kord kui me sealt üles ronisime, nentisime DSC_0082me, et korrus allpool olev korter tundub juba ukse järgi otsustades ka ütlemata sümpaatne. Meie korteri elutoaaknast välja vaadates (või noh, sellest rõdu moodi kapist, mis seal Valletta vanalinnas iga elamise küljes ripub) paistis meri nii vasakul kui paremal. Ja muidu oli ka kõik väga mõnus, ainult et igal õhtul, sõltumatult sellest kui soe oli olnud päev, valitsesid seal sõnulseletamatult arktilised tingimused. Mulle tundub, et viimasel õhtul uinus minu toakaaslane igatahes tutimütsiga.

Keegi ei soostunud meile küll päris täpselt ütlema, kui suurt mõju järgnevate päevade pühad (ristilöömise ja ülestõusmise vahepealne laupäev oli neil puhtjuhuslikult vabariigi aastapäev) üldisele elule avaldavad. Igaks juhuks külastasime pärastlõunal põhjalikumalt kaubandusvõrku ja varusime hädapärasemat süüa. Õhtul avasime korraks ka elutoateleka, kus kõigist kaheksast Malta kanalist tulid otseülekanded sellest, kuidas erivates kirikutes kirikuisad inimeste jalgu pesid. Mis ei tundunud hea märk.

Aga järgmisel päeval olid siiski kinni ainult suur osa poodidest, kõik muu toimis. Meie matkasime kohalikku bussijaama ja sõitsime rutsviiekümne eest (tavapärane hooajaväline taks kogu saare ühistranspordis, kaasaarvatud Vallettast kahele poole käivad veebussid; hooajal on kaks eurot) vanasse pealinna Mdinasse. Malta suurusest annab head aimu see, et Mdina asub täiesti keset saart, aga mõlemas kohas, kus me einestasime, oli suht suurepärane merevaade.

Photo 30.03.18 14 58.20

Photo 30.03.18 16 46.24

Kahe kohvikuskäigu vahel tegime treti ka linnapeal, ostsime mõned suveniirid ja siis kui DSC_0279hakkasime ennast tagasi Vallettasse sättima, jäime usuprotsessiooni taha kinni. Või noh, alustuseks tegime lihtsalt protsessiooni vaadates bussi tulekuni aega parajaks, aga siis kui me lõpuks bussi saime selgus, et olukorra tõsidusele kohase väljapeetusega liikuva protsessiooni ja ühistranspordi teed ristuvad ühel tänavanurgal, mistõttu istusime kõik bussis ja vaatasime, kuidas kogu kaks testamenti meist mööda lohisevad, kohalikud skaudid kõige ees. Lõpuks viskas bussijuhil üle ja ta kujundas suht agressiivselt bussile nr 52 täiesti uue marsruudi.

Vallettasse jõudes selgus muidugi, et Mdina protsessioon oli pealinna omaga võrreldes lapsemäng. Valletta oma kulges muuhulgas mööda meie kõrvaltänavat. Iga natukese aja tagant tuli tohutu puidust alus Jeesusega, mida tassis oma õlul, olevelt stseeni kaalukusest, kuus kuni kümme valges ürbis härrat, kelle kõrval käis neli ülikonnas matsi harkidega, millele alus iga natukese aja tagant aset leidvate seisakute ajal toetada, ja haamritega, millega seisaku käigus hädapärasemaid alusekohendamistöid sai teha. Protsessiooni oli jällegi hõlmatud põhimõtteliselt kogu piibel, tohutul hulgal erinevaid sõdalasi (ühtedel olid näiteks peakateteks tiigrid, mis nägid välja nagu oleks keegi pehmemänguasjajahil käinud), vahele siltidega lapsi. Kohaliku katedraali kostüümiladu annab ilmselt Linnateatri omale silmad ette.

Laupäeva hommikul üllatasime me kõik iseennast ja üksteist, sest hoolimata sellest, et kaks meist (nimesid nimetamata) oli kohalik Taxify-Toivo maja ette toimetanud loetud hetked enne kella 5 hommikul, olid kõik kolm siiski juba veidi pärast kümmet tegutsemisvormis. See kolmas, kes oli eelmisel õhtul alalhoidlikult koju jäänud, kostus telefonitsi lausa veidi pettunud, sest oli just istunud linnatuuri tegevasse turistirongi, eeldusega, et ülejäänud kaks ei näita veel tunde ühtegi elumärki (Arvestades, et õhtune ring algas väga viisakas ginibaaris, kus väike traksidega itaalia härra ginivõhikutele näo järgi kokteile tegi ja baari ees tänaval jämmis džässitrio ja lõppes Sliemas usbeki poiste krepiputkas, kõrvalepõikega Manoeli saarele, kus asuvas kohalikus Mustas Puudlis öösel paisunud tuul, mis ei olnud siiski õnneks nii yellow kui Google mind hommikul  ähvardanud oli, pool plasttopsi mu eelviimast rummkoolat mulle piki püksisäärt lajatas, ei olnud selline eeldus muidugi täiesti põhjendamatu. Lahkumispäeval lennujaama suundudes möödus takso sellest sillast, mis sinna saarele viib ja ma veendusin, et ei ole seda miniloomaaeda, millest me nagu öösel oleksime möödunud, endale siiski ette kujutanud. Igati kordaläinud retke eest saab ainult tänada mugavasti kohapealt leidunud abivalmist tuttavat teejuhti.)

Photo 31.03.18 16 16.33

Kuna me juba niiviisi ootamtult jalgel olime, panime valmis järjekordsed mündid ja suundusime lõunakaldale Marsaxlokki. Kohalikud inimesed kutsusid Marsaxlokki järjekindlalt kalurikülaks, kuigi mastaabi mõttes pole tal Altjaga küll suurt midagi ühist. Gareth oli lubanud, et kui me seal kalarooga sööme, siis ei taha me enam kusagil mujal kalarooga süüa (aga Gareth oli ka öelnud, et merevesi on +24C, nii et ilmselgelt oli Garethil kalduvus kolmandiku võrra liialdada). Kalaroal ei olnud viga, aga jalust ei võtnud. Küll aga kippus jalust rebima restoraniterrassilegi aegajalt sisselahmav meri, mis oli paksult täis silmipimestavalt kauneid paate ja paadikesi, nina peal traditsiooniline Malta silm.

Photo 31.03.18 14 07.19

DSC_0399.jpg

Photo 31.03.18 15 24.39

Photo 31.03.18 14 11.45

Kuna värviliste paadikeste vaatamine ammendas ennast teatud ajaga, seadsime seejärel sammud teisele poole neeme, kus on selline auk, mille nimi on St.Peter’s Pool ja kus teoreetiliselt peaks saama ka ujuda kui selleks tingimataPhoto 31.03.18 16 07.13 soovi on. Tee sinna läks muidugi konkreetselt üle mäe ja kuigi viidad näitasid, ei olnud tegemist just ülemääraselt hooldatud matkarajaga. Kõige pikem tõus tuli õnneks kohe kõige alguses — põllukultuure eristavate kiviaedade vahelt kulgev vihmaveerenn. Pärast pidi ainult vaatama, et tipus tuhisev tuul sirgelt merele või kõrvalkõrguva elektrijaama tohututesse korstendesse ei viiks.

Kui me olime juba peaaegu kohale jõudnud ja omavahel ilmselgelt midagi kohatut lamisesime (sest noh, miks mitte), konstateeris keegi järsku meie seljatagant, et ohhoo, ongi eesti keel. Meid oli matkarajal kinni püüdnud eesti tütarlaps Anna, kes oli lõpetamas oma kolmenädalast puhkust Maltal ja külastas uuesti neid kohti, mis talle olid kõige rohkem meeldinud. Pärast bussipeatuses kohtusime Annaga uuesti. Tema elas linnas nimega St.Julian’s ja kui ma õigesti mäletan, siis rääkis Gareth (tundub siiski, et ma sain temast tookord oluliselt rohkem aru kui oleks arvanud), et seal on kõvasti ööklubisid ja gentlemen’s clube.

Peetruse bassein oli selline, et vette oleks seal muidugi kerge vaevaga saanud, aga välja saamine tundus küll küsitav (võib-olla muidugi oligi ette nähtud vastava ühesuunalise väravana). Seal oli küll ühte kohta kivi sisse kruvitud siuke käsivarrejämedune köis, midapidi oleks siis pidanud ennast välja sikutama, aga selliste lainetega paistis köie tabamise tõenäosus, nii et tempokalt lähenev kalju sind ei surmaks, suht väike. Ja ega seal keegi ei ujunud ka, paar jorssi kükitas ainult vee poolt kivisse uuristatud individuaalvannides.

Photo 31.03.18 16 49.15

Tagasiteel Vallettasse nentisime, et kui me enne Birgusse minemist kodust läbi käime, siis jääb meil Birgusse minemata. Mistõttu istusime bussijaamas kohe Birgu bussile ümber. Isegi uut piletit ei pidanud ostma, sest üks kehtib kaks tundi. Birgusse oleks Vallettast saanud ka veebussiga, aga hooajavälisel ajal nii hilisel kellaajal enam laevad ei sõida. Birgut olime me erinevate nurkade alt pea iga päev näinud, sest pooled Valletta pargiterrassid olid sinnapoole. Valletta poolt varjutas vaate jahisadamale kõige ees parkiv 95m jaht, mida on võimalik endale rentida vaid tühise €750,000 eest nädalas. Birgu poolt vaadates selgus, et seal taga oli veel terve laevastik ainult veidi vähem absurdseid veesõidukeid.

Photo 31.03.18 19 09.59

Viimasel hommikul oli meil see konundrum, et korterist pidi lahkuma kell 10, aga lennuk läks alles kell 17.15 ja pühapäevasel päeval majutusteenuse pakkuja kohvrihoiustamisteenust ei pakkunud. Kõige tõhusam tundus olevat minna kahe sadama laevakruiisile, milleks pidi alustuseks sõitma veebussiga Sliemasse, kus sadamas tervitasid meid kohe suht agressiivsed kruiisipaatidesse sisseviskajad. Aja kokkuhoiu huvides võtsime selle, mis esimesena välja sõita lubas ja veidi aega hiljem saimegi ennenägematult verdtarretavat meresõidukogemust kogu raha eest. Need kaks sadamat, kahel pool Vallettat, kus kruiis aset leiab on sellised suht tüüned looduse ja muulidega kaitstud lahesopid. Selleks, et ühest sadamast teise saada, tuleb seilata avamerele ja ümber St.Elmo kindluse tuletorni. Me juba enne vaatasime, et laineharjad on seal valged, aga selles suht pähklikoorpaadis seal tegelikult viibida oli, ma arvan, minu elu kõige ekstreemsem kogemus, mis tuletas mulle üsna üksühele meelde ühte kunagi nähtud filmi, kus George Clooney mõttetul kombel hukka sai. Me õnneks istusime puhtjuhuslikult paadi tagumises osas, paadi nina oli korduvalt kas püstloodis taeva või siis merepõhja poole. Enne teeleasumist ei hoiatanud keegi, et meelelahutus võib niivõrd õõvastavaks osutuda ega maininud kordagi ka päästevestide asukohta või isegi olemasolu. Vaiksematesse vetesse jõudmise eufooriat varjutas veidi asjaolu, et pärast rahulikku tuuritamist tuleb tagasiteel uuesti see surmasõlm läbida (kapten andis siledamal pinnal hetkeks rooli sõbrale ja tegi reisijate seas väikse kontrollringi, et kas kõik on ikka pardal ja keegi pole südarit saanud; reisikaaslase küsimuse peale, et kas oleks võimalik väljuda selles nendest kahest sadamast, kus me parasjagu viibime, vastas ta lihtsalt “ei”). Mistõttu oli natuke raske keskenduda giidi kindlasti väga informatiivsele jutule selle kohta, kuidas üks või teine poliitiline või usuline üksus ajaloo vältel Maltat kottinud on (kuigi kui ta ütles, et “ja siis tulid Püha Johannese rüütlid, kes jäid siia kolmeks sajandiks,” sain ma aru, et olen siiski ilmselt liiga palju fantasy-žarnit tarbinud, sest kohe kujutasin ette neid reipaid kolmesaja-aastaseid rüütleid kindlusesööklas mõdu libistamas). Pilte kahjuks kõige ekstreemsematest hetkedest ei ole, sest arusaadaval kombel hoidsin siis, nukid valged, istmest ja reelingust.

Laevast maha saades turgutasime ennast söögiga, lamasime veel natuke aega veeääres päikselisel pingil ja siis saigi juba lennujaama tagasi minna. Kõik nentisid üksmeelselt, et oli täiuslik ent liiga lühike. Rahvusrooga jänest ei söönud, tundus ebameeldiv ja ega me otseselt ei kuulnud ka, et see kellelgi oleks keele alla viinud. Gozol ei käinud, aga seal kukutasid nad nagunii oma taevasina-akna eelmisel aastal eesistumise puhul kokku.

Järgmise “Daamid väljamaal” etapi küsimuse võiks muidugi otsustada natuke varem kui viimasel hetkel, et suurendada sortimenti ja vähendada kulukust, aga noh, elu, teadagi, pillutab nagu see paat, millele mõnituseks oli peale kirjutatud, et “Supreme Cruises”. Et siis, vaatab selle asjaga.

Infaux

Hanna kirjutab, et:

Mõned nädalad tagasi avaldas ajakiri Science MIT teadlaste uurimustöö selle kohta, kuidas “uudised” Twitteris levivad. Atlantic on akadeemilisest tekstist teinud oluliselt kergemini haaratava kokkuvõtte. Igaljuhul on nad läbi kamminud kogu Twitteri, aegade algusest, ja jõudnud selle põhjal järeldusele, et põhiline kurjajuur libauudiste levitamisel ei ole mitte kiuslikud vene robotid, ettevõtlikud makedoonia teismelised või karismaatilised arvamusliidrid, vaid lihtne lugeja ise, kes mõõdutundetult igasugu jura ritviidib. Misiganes põhjusel levib libauudis kordades kiiremini ja kaugemale kui tõde, võimalik, et lihtsalt sellepärast, et libauudis on põnevam kui päriselu, mistõttu on seda ka põnevam levitada.

Uurimuse koostajad on sihtmärgiks võtnud uudised, nii nagu nemad seda defineerivad, aga ma olen üsna veendunud, et see käib ka igasuguse muu info kohta, millel võib-olla niivõrd päevapoliitilist uudisväärtust pole.

Jalutasin ükspäev mööda kohaliku kaubanduskeskuse poodidetänavat, mis oli šokeerivalt täis popapvuuduud. Tervendavate toidulisandite lett siin, väestatud (või siis ka väestamata, aga asi see valgustatumal inimesel need kodus ise ära väestada pole) kivikesed seal. Ervini käest saab väestatud lõngajuppe ja kui te kiirustate, siis on võimalik ainult 169 euro eest hingepilt ja energiapai saada (järgmisest nädalast juba kallim). Tuttav rääkis paar nädalat tagasi, kuidas luterikiriku juhtfiguur oli väitnud, et eestlaste uskmatuteks tembeldamine ei ole õige, sest eestlased tegelt usuvad natuke igasuguseid asju — jumalat ja ufosid ja biovälju ja päkapikke — ja sellest tulebki siuke eestlasele igiomane usukompott. Ja no ma ei tea, minuarust lõhnab selline mõttekäik siiski veidi meeleheite järele. Sest, minu isiklikud tunded igasuguse organiseeritud religiooni küsimuses kõrvale jättes, ma ei ole päris kindel, kas vana väärikas ristiusk siiski tahab ennast niimoodi nagu möödaminnes maagiliste lõngajuppidega ühte patta panna. Või kust see usklikkuse ja heausksuse piir jooksebki?

Ja võib muidugi tunduda, et natuke meelevaldne on niimoodi libauudised ja naiselikkuse ürgne vägi ühe hingetõmbega ette võtta, aga minu jaoks on aluseks üks ja seesama maagilise mõtlemise mantra — et Tõde on see, midaiganes mina Tõeks pean (mis omakorda jätab pärani avatuks võimaluse, et sul on täiesti oma isiklik Tõde, kuigi minu oma on muidugi oluliselt parem Tõde, sest sellepeale olen tulnud mina). Et Tõde on subjektiivne, oleneb vaatenurgast ja ideoloogiast.

Tegelikult on sellise asja nimi muidugi Arvamus. Äärmisel juhul Tõlgendus või Spekulatsioon. Tunne. Ja isikliku Arvamuse omamine, ükskõik, mis küsimuses, on täiesti okei, nagu on seda ka selle Arvamuse väljendamine (halloo, faking hümniseadus). Aga samas peaks siiski Arvamusel ja Tõel oskama vahet teha — Arvamusi võib olla absoluutselt lõpmatu hulk (kasvõi ühel inimesel, kõik omavahel vastukäivad), Tõde saab siiski olla ainult üks. Miinimumnõudega, et see on observeeritav, kõigile, kes selleks soovi avaldavad.

Viimasel ajal  on iga kangitõmbaja hakanud välja tulema ideedega, kuidas muudkui ilmnevate libauudiseatakkide ja muu labase (sotsiaal)meediamanipulatsiooniga institutsionaalselt toime tulla. Facebook korraldab ümber oma uudistevoo arvutuskäike ja riigid üritavad järjestikku libauudiseseadusi valmis vorpida. See on lõppkokkuvõttes muidugi kasutu — nagu seal algusepoole lingitud teadustöö näitab, tähendab ülevalt alla tulev lahendus igal juhul, et probleemi üritatakse lahendada valest otsast. Sest libauudisetreialile võib küll joonlauaga piki näppe anda, aga kui tema toodang on laia maailma läinud, siis ei roogi seda sotsiaalmeedia kõlakojast enam mingi nipiga tõhusalt välja. (Ja noh, kõigele lisaks kapatakse niiviisi uljalt ja uisapäisa ka ülalmainitud Arvamuse avaldamise vabaduse piiramise libedale teele.)

Kõige sellega tahtsin ma (tegelikult oluliselt kiiremini) jõuda väiteni, et tänapäeva hariduse põhiliseks eesmärgiks peaks olema kriitilise mõtlemise ja allikakriitilisuse õpetamine. Paljude praeguste suurte jamade vältimiseks oleks kasu olnud kasvõi juba selle teadmise kinnistumisest, et kui miskit tasuta kätte tuleb, siis oled sa ise toode. Selline enesemüümine on ka mulle kohati täiesti vastuvõetav kaup (ja papiköhimine ei pruugi alati vabadust osta, eksole), lihtsalt parem oleks ise siiski teadlik olla, kellele ja milleks ennast müüd. Ja ma ei ütle, et tavaline kakskordkaks ja faktiteadmiste omandamine täiesti kasutud oleks (kasvõi juba sellepärast, et kõik märgid näitavad, et inimene, kes korra oma aju millekski kasutab, teeb seda tõenäolisemalt teist korda veel), aga info kui selline ei ole tänapäeval ju enam teabmis defitsiitne kraam. Ei nõudluse ega pakkumise poolelt — kogu maailma info on paari kliki kaugusel (väljaarvatud see, millal minnakse Eestis üle suveajale — nädal aega tagasi oli mul täiesti võimatu sellele küsimusele otsekohest vastust leida) ja pole ka märgata, et inimeste ihalus infot omandada kusagile hääbumas oleks (mis ongi ju tegelikult kogu probleemi juur).

Ma arvan, et viimaste millenniumidega on teadmine, et kui nii on kirjutatud, siis nii ka on, meile vaikselt DNA-sse imbunud, nii et arusaadavalt on veidi raske minna lasta. Alguses oli natuke abi sellest, et internet nägi välja nagu ta oleks põhikooli tööõpetuse tunnis tehtud ehk siis mitte midagi sellist, millest tingimata pimesi juhinduma peaks. (Ja ikkagi mäletan ma, kuidas selle sajandi koidukumas, dialupi ajastul, tõmbas hordide kaupa inimesi endale MSNi kaudu arvutisse mingi armastusviiruse, mis kõigil 500megased kõvakettad referaatidest ja skännitud läbupiltidest puhtaks pühkis.) Tänapäeval on ka kõik vuuduu täiesti viisaka fondiga usaldustäratava template’iga veebilehele kirjutatud, autori läbitungiva eksperdipilguga portreefoto kõrval. Vaadatagu kasvõi sedasama blogi siin — pmtst ainult kaanefoto leidmise vaevaga on minuarust täiesti asjaliku ja asise välimusega leht saanud ja teie õnn, et me siin ka enamvähem reaalsusega kontaktis olevat juttu ajame, mitte ei õhuta kolloidhõbedaga vähki ja sesoonset surutist ravima. Ja kui kusagilt on piisavalt sugestiivses vormis mingi uus Tõde kätte saadud, ei ole omasuguste valgustatute leidmine ja enda nende sisse insuleerimine enam mingi vaev.

Ja ma saan aru, et skeptik.ee-le võib ette heita üleolevat tooni ja lahmivat väljendusviisi ja see ei pruugi olla kõige konstruktiivsem lähenemine (aga ma saan täiega aru ka skeptiku abitust frustratsist). Ja ma ei eita ka positiivse mõtlemise jõudu ja sellega seoses ka väestatud kivikeste platseeboefekti (ja noh, kui mõtteviisist midagi ei sõltu, siis võiks ju alustuseks kohe kõik depressiivikud lootusetute juhtumitena kusagile laiule jalust ära saata). Aga antud juhul polegi asi ju niivõrd selles, kuivõrd inimeste üldises võimekuses teha teadlikke ja objektiivselt informeeritud otsuseid ja eluvalikuid.

Maagilise mõtlemise ja personaalse Tõe peakorter on muidugi USA, selles pole mingit kahtlust. Ilusa kronoloogilise ülevaate selle kujunemisest ja põhjustest ja sellest, kuidas see kõik on viinud Trumpini saab Kurt Andersoni suht suurepärasest raamatust “Fantasyland”. Eestis õnneks keegi ei eita, et Teine maailmasõda aset leidis ja “president on tegelt tulnukas” tüüpi lugude levimise eest kaitseb see, et iga viimane kui inimene tunneb isiklikult kedagi, kes käis tema emaga ühes laulukooris või kelle hambaarst oli tema vanaema. Aga kui kipub tekkima põhjendamatu rahulolu siinse olukorra üle, siis minge lugege uuesti seda lõngajuppide lugu.

 

Soome lahe jääle marssimine on ohtlik igal aastaajal*

Hanna kirjutab, et:

Ma ei ole küll suomea äitinkielenä puhuva ja nii, aga kas see ei peaks olema “heikkoa jäätä”?

Täpselt viisteist aastat tagasi olin ma Helsingis Erasmus-tudeng. Umbes täpselt poolepeale olin jõudnud oma semestrise välislähetusega.

Täna ringi tuiates hakkasin mõtlema selle peale, et kuigi minu linnapargiarmastus oli selleks ajaks juba väljendunud, jõudsin ma tolle poole aasta jooksul Kaivopuistosse siiski ainult kaks korda. Esimene kord oli siis kui me Eesti saatkonnas Riigikogu valimas käisime. Sest noh, me olime siiski politoloogia üliõpilased ja need ei saa suurest süütundest pärast nädalate kaupa magada kui nad valimas ei ole käinud. Sellele tihti üleskerkivale maailmakõigetüütumale küsimusele, et kes sinust saab (või ärritavamas vormis küsimus-avaldus “Sinust saab siis president, jah?”) oligi kõige õigem vastus, et kvalifitseeritud valija. Tuglase Selts korraldas tookevad ka Helsingis valimisdebati, kus me muuhulgas küsisime Andres Tarandi käest suht ülbelt, et kas tema teab, kuidas häälest saab mandaat. Tema ei teadnud, ja kui ma õigesti mäletan, hakkas midagi hämama ühikate ette pargitud kallistest autodest. Meie teadsime.

Teine kord oli ilmselt kunagi juuni alguses, minu kõige viimasemal Soomes elamise päeval, kui isa oli mulle ja mu asjadele (lauaarvuti ju ometi ja nii) järele tulnud ja me pidime pool päeva kusagil surnuks lööma enne kui õhtusele odavale SeaWind nimelisele rekkajuhtide praamile saime. (Rekkajuhtide praamil oli silmapiirini rekkasid ja nurgas väike puhvet, kus müüdi siukseid pippuripihvi portse, et tavainimene võis ennast üsna kergesti ära nikastada.) Siis me parkisime lihtsalt kauni merevaatega parklasse ja käisime vaheldumisi jäätist ostmas ja jahte vaatamas.

Tegelikult ei käinud ma tolle poolaasta jooksul üldse eriti kusagil. Isegi mitte kodus, kuigi see oli ju suht lähedal. Mõneti tulenes see muidugi tihedast ühikapõhisest sotsiaalelust ja kõikehõlmavast vaesusest, aga peamine põhjus oli siiski ilm. Sest kui täna oli siin selline mõõdukalt ebameeldiv -2C, pluss tuulest veidi lisaks, siis toltalvel oli detsembri algusest kuni märtsi lõpuni stabiilselt umbes -20C, kohati ka -25C ja no mis see põhjamaa naisele, eksole, aga samas mõjus siiski veidi piiravalt.

Juba kohalesaamine oli närvesööv, sest ma pidin 8.jaanuaril ennast üles andma, aga selleks ajaks oli minister Liina Tõnisson juba nädalaid igal hommikul raadios puhkinud, kuidas tema ei jaksa enam seda jääd lõhkuda ja ähvardanud laevaliiklusele lõpu teha.

Kuidagi ma lipsasin ikka läbi, aga veidi aja pärast sõitis Helsingist Tallinnasse tõesti ainult üks kõige võimekam laev, kusagilt ringiga. Mu sõbrad ei lasknud ennast heidutada ja käisid ikka Tallinnas odavat suitsu ja alksi varumas (noorte inimeste faking motiveeritus, eriti arvestades, et seda suitsu pidid nad ju pärast õues tegema), aga need päevakruiisid käisid sellise graafikuga, et kuus tundi laevas, kaks tundi maa peal ja siis jälle kuus tundi laevas. Koos kõigi nende inimestega, kes olid ilmselgelt ainult alksi järel käinud. Ma ükskord käisin ühel sellisel laeval Helsingis sadamas vastas ja no siukest transpordivahendist väljuvat loomaaeda olen ma näinud ainult sel sügisel, kui Brüsselis väljus Kopenhaagenist tulnud lennukist seltskond, kes oli seal olude sunnil istunud 5 tundi (kuigi nad lennukisse sisenedes olid arvestanud tundkahekümnega) ja kellele nende tähelepanu sellelt asjaolult hajutamiseks oli ilmselt põhjalikumalt tutvustatud baarikapi sisu. Kiirlaevad alustasid tol kevadel 12.mail, tolleks ajaks oli jää niipalju lahti sulanud, et mahtusid läbi.

Soome tolleaegne peaminister Paavo Lipponen tekitas rahva seas meeletu pahameeletormi, sest pakkus üldisi küttevajadusi silmas pidades, et ehk võiks inimesed ainult üks kord nädalas saunas käia. Soomes olid tol aastal ka umbes Eestiga samal ajal üldvalimised ja ma ei taha küll spekuleerida, aga Lipponen igatahes mingil põhjusel kaotas. (Lippost ehk veidi lohutas, et talle ära teinud proua püsis ametis kõva kaks kuud.)

Kõik kaasnev muidugi ei olnud negatiivne. Ühikas, kus me elasime, asus Põhja-Haagas, 7km kesklinnast, sügavas metsas, kuhu oli silma alt ära ehitatud terve hulk kõrgeid kortermaju, mille peamisteks elanikeks tundusid olevat töötud soome sinikraed. Hilisel hommikupoolikul kooli suundudes võis kuulda, kuidas nad kohalikus ravintolas (mitte segi ajada ruokaravintolaga, eksole, kus peale meelelahutuse ja õlle sai ka süüa) karaoket laulsid. Igatahes oli viimane variant linnast peolt koju saada kell 2.40 keskvaksalist väljuv linnalähirong. Sellega oli ainult see häda, et rongipeatusest ühikasse oli kümme minutit läbi sügava metsa. Aga noh, me lähtusime olude sunnil sellest, et milline üleinimlik vägistaja ootab -30C käes kell 3 öösel tunniajaste vahedega käiva rongi pealt tulijaid. Võib-olla oli puhas juhus, võib-olla tormasime surnukskülmumise vältimise eesmärgil liiga kiiresti mööda, aga me ei kohanud seal isegi ühtegi liputajat.

Rongi pealt sai poole kilomeetri kaugusele Unioninkatul asuvasse kooli mööda täpselt kaardistatud tunnelite ja kaubanduskeskuste süsteemi nii, et õues pidi olema maksimum kümnendiku sellest. Valgustatud kodulähedased liuväljad kuulusid põhiõiguste hulka ja kuna talv oli lõppematu, siis sain uisutamise päris hästi selgeks.

Ja noh, ilmselgelt oleks võinud minna hullemini — näiteks õppis mu sõbranna samal talvel Rovaniemi ülikoolis (millega seoses — palju õnne sünnipäevaks, Triin!).

 

*see on üks minu absoluutseid lemmikuid mu keskkooliaegse ajalooõpetaja tabavate one-linerite pikas reas

Eestikas, noh!

Hanna kirjutab, et:

Kõik siin räägivad, et mida nad Eestile sünnipäeva puhul kingivad (mul üks kolleeg näiteks ütles, et tema viskab ära 100 asja – oli väidetavalt paar nädalat tagasi juba kuuekümneni jõudnud). Ma siis kingin blogipostituse. Võite arhiivist ise vaadata kuivõrd haruldase ja eksklusiivse kingitusega on tegu. Teatavat pakilisust (ja isamaalisust) lisab sellele kõigele praegu asjaolu, et ma kuu alguses lubasin Sandrale, et mingi täiega veebruaris võtan ennast kokku ja blogin, eestikas! Ja noh, veebruar, teadagi, ei ole ju prokrastineerjate suhtes kuigi soodus kuu.

Niisiis, paanikapostitus, millest erilist koherentsust oodata ehk ei maksa. Aga eks ma asun trükkima ja vaatame, mis välja tuleb.

Teate seda tunnet, kui on nii palju erinevaid asju, mida peaks tegema, et ei suuda ühtegi neist isegi alustada? Isegi neid asju, mida meeldib ja tahaks teha? Peamiselt sellepärast, et siis oleks kogu aeg süümekas nende vastikute asjade pärast, mida peaks tegema, aga ei tee? Ei? Ju siis olen mina ainuke.

Teisipäeva hommikul mul näiteks algas kodus remont. Ei midagi drastilist, lihtsalt väike iluravi. Selleks tarbeks pidin kõikides tubades asju koomale panema – ülesanne, mille muutis oluliselt kergemaks asjaolu, et täitsa mitmed asjad on mul siiamaani aastatagusest Hollandi-kõrvalepõikest lahti pakkimata. See oli põhimõtteliselt nii tülgastav ülesanne, et kui ehitaja-Igor eelmisel pühapäeval emale helistas ja kurtis, et ta on jäänud haigeks ja tööde algus nihkub seetõttu nädala võrra edasi, tundsin ma teise inimese tervisehädade pärast ülevoolavat, siirast ja lapselikku rõõmu.

(Igor helistas emale sellepärast, et meil on temaga selline keelebarjäär, mille ületamiseks on vaja visuaalset kontakti. Igor on kunagi eesti keelt õppinud küll ja selle väidetavalt isegi täiesti rahuldavalt selgeks saanud, aga üldise keelepraktika puudumisel on sellest tänaseks talletunud ainult sellised sõnad nagu „pahtel“ ja „redel“. Mind aitab peamiselt rahvusvahelises keskkonnas omandatud oskus noppida igast keelest välja maksimaalne arusaadav ja sellest parim võimalik pusle kokku panna. Minu ja Igori suhtluses viib kõik see  põhimõtteliselt selliste stseenideni nagu see interpretatiivne mesilastants, millega ma teisipäeva hommikul üritasin talle selgeks teha, milline on minu parkimiskoht maja kõrval tõkkepuuga parklas.)

Teisipäeva varahommikul igatahes ulatasin Igorile korterivõtme ja parklapuldi ja lahkusin ise rahulolevalt paariks päevaks Brüsselisse. Kiire kõrvalepõikega ema juurde, et viia sinna oma voodiriided, mille ma paunana oma voodist õlale haarasin. Teoreetiliselt võiks praegusel eluhetkel olla Brüsselil Tallinna ees mitmeid eeliseid, sest noh, lisaks sellele, et ei pea üles ärkama selle peale, et proua maaler Svetlana redeli otsas kõlkudes mu voodi kohal lage värvib („Isvinitje“), võiks ju arvata, et siin on ka klimaatiliselt soodsam. Täna hommikul jõllitasin muidugi hotellivoodis telefoniekraani, mis teatas suht tundetult, et väljas on -7C (realfeel -9C) ja ei osanud muud kui pomiseda „oh, fuck me“. Hell has frozen over, öeldakse vist selle kohta. Või „Beast from the East“ nagu ütlevad britid.

Samas, eile pärastlõunal, kui ma tänava ääres oma kohvrile toetusin ja tolleltsamalt telefoniekraanilt kümmekond minutit jälgisin, kuidas Taxify-Toivo mööda Veerenni asulat üha meeleheitlikumana ja lootusetumana näivaid silmuseid, poognaid ja põikeid teeb, oleks see -7C ilmselt puhas õnnistus tundunud. (Vahepeal võtsin korraks hulljulgelt kinda käest ja vaatasin ilmaäppi, mis edastas täiesti absurdsena näivat informatsiooni „-15C, realfeel -31C“.). Üritasin Toivole ka helistada, et teda võimalusel nõu ja jõuga aidata, aga kuuel juhul seitsmest ta ei võtnud vastu. Ükshetk nägin iseloomuliku rohelise tagumikuga autot saja meetri kaugusel tänava otsas ka nõutult mõneks hetkeks seisatavat, aga siis pani Toivo autole jälle hääled sisse ja kadus vastassuunas.

Vahepeal oli mulle saabunud SASilt kiri selle kohta, et nad on mu lennu tühistanud ja mind ümber broneerinud poolteist tundi hiljem väljuvale lennule. Igas muud olukorras oleks see tähendanud, et ma tühistan takso ja suundun tunnikeseks tagasi tuppa. Aga kuna Toivo eepilised seiklused Veerenni asulas (mille igale hetkele olin kaardirakenduse kaudu kaasa elanud) ei jätnud mind päris tuimaks, siis tundus selline käitumine mulle tollel hetkel ebainimlikult julm.

Kui Toivo lõpuks mingist üsna suvalisest suunast kohale purjetas, oli ta arusaadaval kombel kogu maailma peale südamest solvunud ja valmis ametit lõplikult maha panema. Üritasin hetkeks tema tähelepanu juhtida sellele, et sellistes situatsioonides võib telefoni käepärast hoidmine kasulikuks osutuda, aga ta vaatas mulle sellepeale otsa nagu ma oleks tema kassi pihta noolemängu mänginud, nii et jätsin selle teema põhjalikumalt käsitlemata. Lennujaama sõitsime pinevas vaikuses, aga kohale jõudes küsis ta mu käest siiski allaandnud toonil, et kas ma üldse tahan selle reisikogemuse eest midagi maksta.

Hotellis oli rakendatud uudset lahendust kliimaküsimusele (ilmselt siis nii sise- kui väli-) — radikas oli põhjas ja aken oli lahti. Ilma villaste sokkideta uinumine tundus võimatu, mistõttu pidin enne magamaminekut endale sokid kuduma. Ma sügisel juba ühed kudusin, millega olin nii sitaks rahul, et kudusin samasugused ka Sandrale ja emale, aga üleeelmisel nädalal jätsin nad hommikuhämus siinsamas hotellis kohvrisse panemata. Eelmisel nädalal küsisin igaks juhuks järele ega nad neid pärast minu lahkumist ei leidnud. See oli jällegi üks huvitav vestlus, sest leidis aset kahes keeles kolme inimese vahel, kellest keegi ei rääkinud oma emakeeles (mistap maroko-päritolu Adil vaatas minu järelepärimise peale kohe alustuseks mulle sügavalt kahtlustava pilguga otsa — mõte sellest, et mingid sokid on kellelegi nii olulised, et neid nädal hiljem taga otsida tundus talle nii absurdne, et ta eelistas uskuda, et tema keeleoskus on teda alt vedanud), aga lõpuks ilmus keskealine moldovalannast majapidaja välja ühe leitud sokiga. Adil, kes ka varem on silma paistnud huvitavate õhuaukudega mõttelennus, küsis selle peale minu käest täiesti siiralt ja aupaklikult, et kas ma olen kindel, et neid oli kaks. Vaatasin hetkeks sõnatult teda, seejärel oma jalgu (mida oli endiselt kaks) ja ütlesin, et jah, üsna kindel.

Niisiis, nüüd on blogipostituse trükkimisega seoses edukalt välditud vähemalt kolme pakilise tegevuse teostamist. Aga olgu nüüd siis ka laiemalt kinnistunud see teadmine, et kui ma ütlen “eestikas”, siis ma seda ka mõtlen.