lastejutud

Nendele, kes veel ei tea, mida hekki nad teevad (lapsevanemdus)

Sandra kirjutab, et:

Okei, alustame sellest, et pool aega ma ei tea üldse, mida hekki ma teen. Jõudsin vaid selle esimese lause kirjutada kui pliidi peal lahvatas üle köögi makaronide keeduvesi.

Pool aega ma ei tea, mida ma teen. Olen end lapsevanemaks olemise ajal pidanud väga vahelduva eduga heaks ja siis ebaõnnestunud lapsevanemaks väga sada korda. Esimene kord oli kindlalt siis kui mul tekkis mingi sünnitusjärgne blah kui Troonipärija oli umbes kahekuune ja mulle hakkas kohale jõudma, et minu beebi ei hakka lambist magama ja ma olengi nüüd stuck selles emaduses. Mõtlesin toona, et hellitan ta ära ja kõik kogu elu ongi pekkis. Magab mul kaisus kuni on 18, siis ütleb: “so long, suckers!”, lööb pauguga ukse kinni ja tõmbab mu krediitkaardiga jeebet. Vahepeal oli jälle helgemaid hetki kui ma sain aru, et missiis, et täiesti hullunud ja kottis silmadega nolifer, aga vähemalt toit on öko. Ja siis mingid vahepealsed perioodid, mis neid ühendavad.

Nüüd on mul lapsi kaks, aga sellel suvel on neid veelgi rohkem, sest mul on ka naabrilapsed (tsau, E! Nüüd saad teada, millistesse kätesse nad usaldanud oled). Rangelt õues, aga nüüd on nad juba mitu nädalat pead ja jalad koos olnud, enamasti meie aias, vahel ka nende endi aias. Meie aias on ilmselt mõni üksik atraktsioon rohkem (näiteks see vaene õunapuu, mis on “onniks” tembeldatud ja siis olen ma aegajalt käinud seda naeltest ja laudadest lahti tõmbamas.)

Oma lastega on ka liiga tihti olukord, kus ma mõtlen, et mida hekki ma nüüd tegema pean, ma ei oska, kas keegi ütleks, andke lihtsalt mulle mu netflix ja jätke mind rahule. Noorprints on nüüd väike väledate jalgadega inimene, kes oskab sõnades kõike väljendada ja on oma raskes kaheaastase elus isegi üsna rõõmus. Ei ole enam beebi. Suurem, kohe seitsmeseks saav, võtab liiga tihti teda nüüd juba nagu võrdset, keda ta ammugi pole. Tulemuseks on see, et üks kiunub ja teine kiunub ja kaheaastane lahendab olukorra näiteks max volüümiga ja kuueaastane tunneb, et AHHAA! MEIL SIISKI ON LUBATUD MAX VOLÜÜMIL KARJUDA ja siis katsu sa midagi kuskilt vahele hüüda kui kõigil on MAX VOLÜÜM. Ja kõike saadab kohutavalt südant lõhestav bros before hoes, aga siis samal ajal on hea ka olla pidevas tõmbluses. Näiteks lõpetasin ma ära nende koos vannitamise. Kõik algab väga lõbusalt, nii lahe, vennaga vanni, sekundiga kõik ujub kuni elutoa diivanini välja, paari minuti pärast vesi lainetab väiksemale ninna, suhu, kõrva, ajju, see kukub röökima ja vehkima, virutab topsiga suuremale vastu pead, suurem kukub ka röökima ja karjub, et võtku ma teine vannist välja! Siis ma moosin pisema kuidagi vannist välja (õnneks ta on hästi moositav) ja läheb mööda veel üks minut ja suurem nendib: “Üksi on nii igav. Tahan ka välja.”

Ja siis selle aja peale olen ma nende meelt lahutanud tervelt viis minutit, aga edasine kolmkümmend minutit läheb kahjude likvideerimisele.

Täna oli mingi olukord, kus Naabripreili (ka 7a) laekus mulle tuppa üsna mossis ilmega, et mu suurem poeg raputas ta kiige pealt alla. No ikka kord päeva jooksul mulle üks asi ära kitutakse. Kuigi on suurepärane, et mu pöörane lõvipoeg hängib päevast päeva malbe ja armsa Naabripreiliga, kes teda väga mönusal määral stabiilsemaks muudab, siis on ta ikkagi koerahännast ja millest veel valmistet ja alati ei suuda piiri pidada. Hämasin selle olukorra kuidagi ära, sest ma tõesti-tõesti sain just diivanile istuma ja raamatu kätte ja lootsin kerge vaevaga ühele poole saada. Tuleb tõele au anda, et mida tihedamini kitutakse, siis seda vähem ma ennast jaksan panustada. Veidi aja pärast saabus Troonipärija. Meeleolu oli selline veidi ülestunnistav, samas otsi lahtiseks jättev. Nemad läksid Naabripreiliga tülli. Sain aru, et pole pääsu, võtsin koha sisse ülekuulamistoolil terrassil. Palusin olukorda kirjeldada. Üldiselt on Troonipärija aus, aga rohkem ikkagi enda poole kaldu. Väsinud ilmega mõtlesin, et misasja ma nüüd tegema üldse pean? Nende jaoks on tüli ilmselt suur, sest Naabripreili oli haihtunud nagu tina tuhka ja see on meil siin majas harv nähe. Vabastasin poja lõa otsast ja varsti märkasin eemal hiilivat Naabripreilit (ettekujutusse tuli selline Jane Eyre’i ajastu aadlipreili haavunult ent kindlasti nähtavalt, pargil patseerimas). Palusin ta endale pihitooli. Tema jutt oli siiski silmnähtavalt objektiivsem ja teades oma poega sain aru, et tõesti oli ta jälle “hullu pannud” nagu talle aegajalt tähelepanu saavutamiseks vajalik tundub. Mina jälle pead murdmas, mis edasi. Üritan mitte kohe oma pojale süüdistavalt peale lennata, sest noh alati on variant, et midagi on mulle rääkimata jäetud pluss usaldus tema ja minu vahel võiks ka ikka säilida. Palusin Naabripreilil mõneks ajaks oma aeda taanduda kuniks pojaga räägin. Hõikasin siis sellele metsiku bravuuriga kiikuvale poisile (jaa jaaaa TEAN TEAN, tuleb minna lapse JUURDE ja laskuda ta silmade kõrgusele ja blaaa blaaa, aga ma saan oma soovituslikud 10K sammu no problem siin kodus iga päev kätte, ma lihhhhtsalt, ei viitsinud!), et sõbranna läks nüüd ära, aga on valmis tagasi tulema kui avaldad soovi ära leppida. Troonipärija karjub nii, et kogu kodukant kuuleb: “mul ei ole KUNAGI vaja temaga uuesti sõbraks hakata!”.

Tean vaid selle poisi kohta, et talle tuleb aega anda. Eriti kui oled ise täiesti clueless juba. Ütlesin talle vaid, et kuidas ise soovid, aga tean, et teed peagi õige otsuse. Ja ma ei jõudnud ust ka enda selja taga veel sulgeda kui ta hõikas üleaedsele: “lepime ära, kuule!”.

Üks päev meie elus täna ja praegu, retseptidega

Sandra kirjutab, et:

Kell on 5:34 kui Noorprints ärkab oma viimasest unest (mina ise olin muidugi enne seda juba mõned korrad silma lahti teinud, sest vägivald – näiteks uhasin oma küünarnukiga piki beebi pead). Noorprints tegi oma senise elu kolme kuu jooksul parima öö! Olin andnud ainult kolm korda rinda. Kiire esmane arvutus teeb see iga kolme tunni tagant ja selline teadmine tekitab minus tohutu fööniksina tuhast tõusnu tunde! Meenutan, et kell on viis kolkend neli! Proovin siiski neljanda rinnakorraga ööd jätkata, lahkelt pakutu võetakse küll vastu, kuid ei, saabub mähkmetäis kraami. Oigan, keeran lapsele selja ja… jään magama. Umbes 10 minuti pärat ärkan Härra vasssstiku äratusevibratsiooni peale, tajun sekundiga, et oleme beebiga kustunud ja vihastan hingepõhjani Härra peale, kes hüperenergiliselt voodis äratusele reageerima hakkab. Sosistan lärmakalt, et stfu, me just uinusime! Ning umbes minuti möödudes hakkab beebijalgade tagumine vastu mu selga ja… päev alaku!

Kella seitsme paiku hüüab Troonipärija, kel vanust varsti viiekas, et toogu ma kauss, sest “tundub, et võibolla tuleb okse” (see on lihtsalt viimase aja viiruste tõttu üsna basic ese meie magamistubades) ja klaas vett ja üldsegi tahab tema minna Tartu turule. Selgitame välja, et iiveldustunne viitab hoopis tühjale kõhule ja võtame kokkuleppeliselt vastu otsuse toituda täna paremini kui eile. Või siis lihtsalt – toituda.

Valmib meie pere ainuke pealeminev puder:

KAERAHELBEPUDER heaks seedimiseks!

(kogus kahele)

– 0,5l vett

– 0,25l kiirtäisterakaerahelbeid

– näpu otsaga Himaalaja roosat soola

– näpu otsaga rafineermata roosuhkrut

– 1 tl jahvatatud linaseemneid

– 1 tl kookosrasva

Peale 1 banaan ja tseiloni kaneel (mulle). Või lemmikmoos (Troonipärija).

Lase vesi keema ja madalda kuumus. Lisa kaerahelbed, suhkur ja sool. Sega ja hauta madalal tulel. Eemalda kuumuselt kui puder on õrnalt vedelem kui sooviksid. Sega sisse linaseemned ja kookosrasv ja lase minutike seista (linaseemned teevad pudru pisut tahkemaks). Tükelda peale banaan ja sapsuta kaneeli.

Noorprints kulgeb selle kõige raames rohkem või vähem rahulikult kõrval kuniks saabub aeg magamata jäänud tund tasa teha. Ja kell on alles kaheksa. Troonipärija leiab koha diivanil inhalaatormasina ja multikatega. Olen ise teeninud välja pool tunnikest raamatulugemist multikate saatel. Noorprints suikub magama. Muidugi mitte kauemaks kui üheks unetsükliks, seega kell üheksa algab päeva algus number kaks.

Tutipluti kestab täpselt tunni kuniks saabub uus väsimus (üsna reeglina kulgev graafik – elu käib tunni kaupa). Noorprints teeb veel ühe tukastuse, kestvusega – oo üllatust – tund. Troonipärija näitab üüratut lahkust ja kobib õue mängima, hoolimata hiljutisest vihmast. Ajan mõneks ajaks jalad diivanile. Kuidagi aga olen peaaegu alustanud püreesupi ettevalmistustega ja jätkan seda juba koos andunud fänniga pliidi ees lamamistoolil. Mõtlen Noorprintsile käigu pealt välja näo ees virvendava mänguasja (tulemus on nöör kaelas rippuv mängukaru…), suunan märjamängudest loobunud Troonipärija joonistama ja valmib:

KÕRVITSAPÜREESUPP

(kolmele)

– 1 suurem sibul

– 1 küüslauguküüs

– 2 spl toiduõli

– 3 pisemat kartulit

– 1 keskmine porgand

– pool pudelkõrvitsat

– 1 köögiviljpuljongi kuubik

– soola, pipart, jahvatatud ingverit, jahvatatud muskaatpähklit

– 1 spl rasvainet (mul Keiju taimne margariin)

– ca 1 dl piimalist (mul kaerapiim)

– vett

Haki kõik valmis. Kuumuta poti põhjas õlis küüslauk ja sibul, sega hulka porgand. Siis ka kartul. Lisa maitseained ja kalla vett nii palju, et kõik poleks päris kaetud. Sega pidevalt. Umbes viie minuti pärast lisa puhastatud ja hakitud kõrvits. Lisa puljongikuubik ja veel kuuma vett, et poleks päris kaetud. Sega köögivilju aegajalt ja keeda kõik pehmeks. Püreesta. Lisa rasvaine ja piimaline (vajaliku konsistentsi saamiseks, meile meeldis pigem paksem). Maitse ja vajadusel maitsesta veel.

Ahoi, aga ise endale teen eilse kikerhernekarri ja riisi soojaks ja see on ka nii tore! Supi eest saan poja käest kiita ja tänatud (võimalik, et see oli suures magustoiduootuses – lihtlabane šokolaadipuding, poe oma) ja olen šokeeritud. Viimasel ajal ei lähe alla ükski toit kui selle koostises pole enamik suhkur. Ja kui lähebki, siis JÄRGMISEL korral KINDLASTI enam mitte. Hea küll, teen pojale liiga, vahepaladeks porgandit, kurki, paprikat või paljast leiba kugistada pole probleem, aga hoidku selle eest, et sööks laua taga seltskonnaga härdalt sama toitu…

Õues on sobivalt lõppenud varakevadine soe padukas. Noorprints avaldab soovi kustuda põhjalikumasse unne ja saabub aeg õue liikuda. Noorprints võtab tekki mähituna poosi sisse aia servas kuniks meie Troonipärijaga riisume. Hästitoidetud laps on vastutulelik ka paljudes teistes aspektides, teen ma juba korduva tähelepaneku lapsevanema elu jooksul, ja aitab hoolega risuhunnikuid kärusse tõsta. Seejärel korraldan talle aaretejahi otsida üles maja ümbrusest kotti kõik, mis on praht (peale neljakuulist majaremonti ja lume ärasulamist igati asjakohane mäng). Troonipärija pühendab jahile vähemalt tunni ja korjab detailitäpsusega ka üles iga viimsegi kui millimeetrise macroflexi tüki, kruvidest, pakenditest ja plastikust rääkimata). Minu liialdatult uhkusekiljatused tema muudkui raskeneva koti suhtes sütitavad teda aina veel ja veel “mängima”. Great success, mom 💪 patsutan end õlale.

Kui köhane Troonipärija on mitmetunnisest rassimisest higine, on ta ära teeninud viimati pooleli jäänud multika. Saadan ta tuppa jahtuma ja ootan veel oma tutikate oksakääride seltsis Noorprintsi ärkamist.

Peale kolmetunnist Noorprintsi und selgub, et unistused millestki magusast, on väga painavad: Troonipärija, tundes oma ema, nõuab kirglikult midagi magusat, mis POLEKS tervislik… Midagi, “mis oleks pulgakommilik”. Puhtjuhuslikult leian oma seljakotist pulgakommi. Sellise positiivse tulemi saatel, soovitakse ka energiakomme (mis teatavasti ON tervislikud).

ENERGIAKOMMID

(ca 20tk)

– ca 10 datlit (lase vesi potis keema, võta tulelt, pane datlid sisse ja lase kuumas vees seista mõni minut

– 1 tl linaseemneid

– 1dl kaerahelbeid

– peotäis mandleid/metspähkleid/kreeka pähkleid

– 1 spl kakaod

– 1 spl kookosrasva (kui on väga kõva, siis sulata vedelaks)

– kookoshelbed kaunistuseks

Jahvata pähklid, linaseemned ja kaerahelbed jahuks. Blenderda saumikseriga kõik koostisosad kleepjaks seguks, veereta näpu vahel pallid ja veereta kookoshelvestes. Lase veidi külmas taheneda.

Polegi pikka pidu kui oleks vaja teha VEEL üks uni (minul niikuinii, aga peaasjalikult kolmekuusel, seega minu kauateenitud puhkus on alles ees) ja me teeme selle sutsaka taas õues, sest soojus ja kevad. Olen küll tööriided jõudnud taas selga panna (erakordselt matslik dresskostüüme), aga vihma tibab, seega saadan selle kolmveerandtunnikese mööda terrassil aega surnuks lüües (nt avastan, et varuvankri peale on kohalikud kassid teinud rämedahaisulisi laike…). Kuniks Troonipärija vankri kõrval karjatab ja läbi see pidu ongi.

Õhtu veedame idülliliselt magamistoavoodil, kus imekombel keegi vähemalt tunni aja jooksul kordagi ei vingu. Noorprints lutsib rahumeelset oma uusimat avastust – rusikat. Troonipärija harjab pool tundi mu juukseid mängides juuksurisalongi, kus saab iga hetk hüüda ka: “TEENERID! Tooge meile süüa. Mida te sooviksite? Ahah, avokaadovõileiba saab küll. TEENERID! Tooge avokaadovõileiba!” ja seejärel hakib 10 valget paberilehte tuhandeks pisikeseks tükiks, et need lume kombel enne magamaminekut elutoa põrandale laiali jaotada.

Noorprints uinub täna erakordse viisakusega: väike flirtiv naeratus ja seejärel peaaegu, et minuti pealt kustumine. Troonipärija ei jää palju alla ja kustub umbes paari minutiga (tavapärase tunni asemel) oma maksimaalse valgustusega toas, et jumala eest ükski koll ligi ei pääseks.

Poen voodisse ja… veedan ligi poolteist tundi telefonis sissekannet trükkida!

Selline teistmoodi päev (vahelduseks sellele kui Troonipärija on lasteaias ja ma meritähena Netflixi ees istun. Vms.)

THAT kind of mom

Sandra kirjutab, et:

(Vabalt võib võtta kohe hoiaku, et kogu selle hala juures üritan asja siiski endamoodi humoristlikus võtmes võtta, seega lugemise toon olgu teile ka pigem lõbusam.)

Mul on hetkel elu sellises etapis, kus mingit pärisinimese stressi pole kunagi nii palju varem olnud. Selle sees on positiivset stressi (noh mingi väga hea ja uhke tulemi eesmärgil) ja palju negatiivset stressi. Mingisugused sessid või pingelised ajad tööl on nohu selle kõige kõrval. Lihtsalt elu on täiesti full on ja juhtuvad pidevalt sellised asjad ja kriisid, mida MINUL ei peaks justkui kunagi olema ja peaks juhtuma ainult teistega.

Kuna mul siin pole aga selline päris avatud raamatu blogi, siis ei hakka eelnevat täpselt lahkama (kuigi hops, kus saaks üle-blogi-ilma tuntuks kui hakkaks), vaid räägin hoopis, mis selle kõigega kaasneb.

Aju. Kaugelt ülepinges. Emotsioonide tarbeks on mul iseenesest elukogemust juba küll ja mul on erinevad meetodid enda maandamiseks. Omad niiöelda abivahendid. Aga ajutööd küll miski eriti ei tugevda.

Võtame näiteks käesoleva nädala teisipäeva. Päeva esimene pool kuulus pidevalt närvitsemisele ja magamatuse tagajärgedega tegelemisele. Õnneks on töö mu pelgupaik ja seal saan justkui minna mingile teisele sagedusele toimetama jättes muu jura veidiks kõrvale. Sellest hoolimata oli koguaeg KIIRE. Kiire tööle, kiire töö juures, kiire tööjuurest hambaarstile. Hambaarstile jõudsin seekord ÕIGEL teisipäeval, mitte nagu nädal tagasi kui teise linna otsa sõitsin ja vastuvõtus kinnitati mulle, et olen nädal liiga vara kohal. Seal uhati mulle 77€ eest tuimestust põske, mis halvas pool mu nägu ülejäänud päevaks, ja parandati sekundaarne kaaries ehk et tehti korda ÜKS hammas. Hambaarstilt KIIRUSTASIN lasteaeda, et haarata oma laps ja minna temaga maadlustrenni. Auto sai pandud oma tavapärasesse kohta kesklinnas, et seitse minutit lapsel toas järel käia, ning et autosse istudes saaks laps küsida mu käest: “Emme, mis paber see akna küljes on?”.

Loomulikult läks meil trenni minnes selliseks tormamiseks, et purunäljane lasteaialaps pidi söömata trenni alustama. Ja nii juba mitmes kord, mistõttu mul polnud südant talle keset trenni õuna nosimist keelata (eriti kuna eelmine kord ta ju sai!!), olgugi, et teised lapsed sellest kohe eeskuju saavad võtta. Sorry, I’m that kind of mom.

Siis taipasin, et õhtune kohvikukülastus, mis samuti nädal enne sama ootamatult ära jäi, ja mis pidi olema üle mitme kuu taaskohtumise põhjuseks ja mis sai suure vingumisega (minu poolt) uude teisipäeva nihutatud, oli muidugi mul ka meelest läinud. Tookord oli mul kõik hästi planeeritud, isegi juuksuris käidud, seekord olin otse-töölt-look’iga, mitte kõige puhtamate juustega, ilma igasuguse meigita ja pool nägu hambatuimestusest allavajunud ja naeratusevõimetu. I’m that kind of mom.

Kuhu organiseerida laps – keegi kodus küll sellekspuhuks ootamas ei olnud. Aga kuidas ÜLDSE organiseerida midagi kui oled unustanud telefoniarve ära maksta ja ei saa ei välja helistada ega internetis suhelda? Õnneks üks veidi edukam ema maadlustrenni pingil laenas mulle oma internetti ja telefonikõned said avatud üsna kohe peale arve tasumist. Selgus, et vastutulelik naaber saab võtta lapse enda juurde selleks pooleks või terveks tunniks kui keegi vastutavam koju jõuab. Halleluuja, et laps oli sellest plaanist enam kui vaimustunud. Viisin lapse naabrile ja tormasin ise restorani. I’m that kind of mom…

Linnas selgus uus väljakutse. (Kõlab nagu GTA.) Kuidas maksta parkimise ja restorani eest kui pangakaardi on just ära söönud pangaautomaat, sest ületöötanud aju ei suutnud pinkoodi meelde tuletada? Aga hakkama sain. Leidsin teise kaardi pealt riismed. Seda muidugi sain teada täpselt sel sekundil kui tasusin. Nii palju rõõmu “Tehing on sooritatud!” sõnumist polegi ammu tundnud. Elu lihtsad rõõmud.

Tänase võttis hästi kokku vaid üks email, mis saadeti lasteaiast. Peamiselt sisaldas see järgmise nädala tutvustust (ja juba praegu ei suuda ma meenutada, millest seal juttu oli.. Mingi… teater?) ja lõpetuseks tänati kõiki lapsevanemaid, kes õpetajaid lilledega jms eile õpetajatepäeva puhul tervitasid. (F******ck!! Õpetajate päev oli?? Ise rääkisin veel pikalt õpetajaga eile enne kojuminekut juttu). Samuti tänati ühte konkreetset lapsevanemat, et ta tänase õpetajate pildistamise ajal lapsi une aja valvas. PILDISTAMINE. (Effing… eff!) Käisin vaid kiirelt peas läbi, et hommikul sai lapsele selga pandud ebaharilikult puhtad riided ja õnneks ka vahelduseks ilma põlveaukudeta püksid. Ma küll ei usu, et parimad õuepüksid ja viimati ostetd pusa sobiksid pildistamisele, aga oleks võinud palju hullemini minna. Laps ise kinnitas, et oli olnud nende enamvähem pükstega, mitte erkpunaste odavdressipükstega, mis garderoobi kapis nii igaksjuhuks vedelevad. Mis ma oskan kosta…

I’m that kind of mom.

Meenutus

Sandra kirjutab, et:

Täna on leinapäev, 14. juuni. Jään seda alatiseks teadma, sest täna just praegu täpselt neli aastat tagasi sisenesin ma juba teist korda sama kuupäeva jooksul Pelgulinna sünnitusmajja – esimene kord saadeti meid sealt selg ees tagasi. Sabistas hommikust sooja vihma kui tegime Härraga Pelgulinna majade vahel regulaarsete pausidega jalutuskäiku, rõõmsas teadmatuses tulevase ees.

Kui ma olin umbes kaks korda suurem kui nüüd


Hea, et ma too hetk ei teadnud, et puändini läheb aega tervelt päeva jagu ja alles vahetult enne südaööd saabub ilmale üks nii vahva poiss, et mõte sellest tõmbab lausa silma märjaks.

Vanasti sai ikka blogisse kirja pandud, et mis sorti elu see väike mees elab. Ega ma täpselt aru ei saanud, kellele ma seda kirja panen, aga takka järele saan aru, et eelkõige endale. Nüüd pole ma vist aastaid seda enam teinud ja tundub paslik tema auväärt sünnipäeval see auk ära täita.

Mis mees see Troonipärija siis tänaseks on? Hommikul kui kohupiima saiakese sisse pistetud küünla ja kahe kingipakiga tema tuppa tasakesi lauldes sisenesime (ema, mina ja Härra), siis tõusis poolunes poiss istukile ja muudkui kukkus tänama, veel täpselt teadmata, mille eest. Selle laulu eest vist. Ja kui pakke avama hakkas, siis samal ajal lausus: “Tänan veelkord!”. Mulle meeldis, et tema elevus pakkide suhtes oli täiesti mõõdukas ja mitte liigtarbijalikult lennukas. Esimeses pakis oli LEGO tuletõrjeauto, millest ta on unistanud tänu ühele bukletile, mis nähtavasti selle mõttega oligi eelneva legokomplekti pakendisse pandud, et lapsed endale teisi asju ka ihkaks. Kuna aga lugesin just hiljuti ühte oma vana (ca 2a tagasi tehtud) sissekannet sellest, kuidas tuletõrjeautod ja tulekahjud ja kustutusvoolikud on elu ja nõnda see siiani on, siis tundus täiesti aus kinkida talle ihaldatud komplekt. See polnud üle mõistuse kallis ka. Ema oli kingituseks hankinud tõukeratta, millel ka minule üllatuseks olid peal “paidermänni” pildid, mis ilmselgelt on ülemõistuse tipptasemel välimus! Rattaid oli sellel tõuksil kaks, mitte kolm nagu ma oleksin arvanud, aga tundus, et selline variant sobis. Vahet poleks niikuinii – “paidermänni” piltidega tõuksiga võib ka niisama uhkelt käekõrval ringi jalutada. Puhtjuhuslikult leidsin riiulist ka ühe vana Spiderman’i piltidega nokamütsi (mille ma olin sinna ilmselgelt ära PEITNUD, sest ma lootsin kangelastegelaste kultusest pääseda) ja see sai samuti lasteaeda pähe pandud. Olgu mainitud, et ka tordile sooviti viimasel hetkel Spiderman’i, kuigi pikalt oli soov, et tordil oleks foto Nana uuest autost ja üks puu võiks ka olla… (Jumala imelik, kuidas need kultused tekivad. Laps pole kindlasti näinud ühtegi selleteemalist filmi ega multikat. Alles hiljuti ükspäev siin vaatasime esimest korda koos täispikka multifilmi (“Frozen”) ja rohkem ETV ja mõninga Youtube-i väliseid multikaid ta pole minu meelest näinud).

Ma tahaks eeldada, et jooksuratas, millega Troonipärija nüüd alles teist suve sõidab, on teinud tubli eeltöö tasakaalu osas. Üldiselt ei ole me kiirustanud erinevate uute vahendite soetamisega ja tegelikult oli Troonipärija eakaaslastel juba üle-eelmine suvi jooksuratas olemas, aga meie ei näinud toona korteris elades sellel mõtet. Ja tundub, et sellest on täiesti piisanud – Troonipärijal on väga hea tasakaal ja oskus jooksurattaga sõita. Kindlasti ei ole meil tulevikus päris ratast soetades plaanis abirattaid kasutusele võtta (arvan ma hetkel). Nüüd oleme elanud üle aasta juba majas ja see on kindlasti soodustanud arengut. Nimelt soovitakse igapäevaselt, et keegi tuleks jalutama / teda rattasõidule saatma. Kodu lähedal on vaiksed tänavad ja pikk kergliiklustee, seega on meil siinkandis tõesti hea jalutada. Kevadepoole kui jooksumotivatsioonis püsisin, tegime suisa 6-kilomeetriseid tiire, tema jooksurattal, mina jooksutossudes.

Iseloomust. Troonipärija on väga hea poiss. Tema ema on ka paras füürer, kes lollustele ei allu ja pigem tabab end liiga palju keelamas. Samas tuleb sellele ka tihti au anda, sest poiss õpib väga hästi emotsioonidest, mida ta tekitab teistele ja seega ka endale. Kui ema vihastab, siis ei ole nalja. Ikka ema vihastab – enamasti ikka siis kui lapsel on igav ja ta hakkab oma peaga krutskeid genereerima. Näiteks soovis ta üks õhtu õue minna, leppides, et keegi teine parasjagu ei jaksa/saa tulla. Kuigi ma võin teda praktiliselt 98% usaldada, et ta ei lähene tänavale/väravale/ohtlikule kanalile naabrite aia all (seal on niikuinii väidetavalt krokodillid), siis ma ikka alati teen kontrollvaateid. Avastasin ta jooksurattaga erinevaid hoovisolevaid autosid rammimas. Igavusest. Klobisin aknale nagu kuri mutt ja viibutasin näppu. Mõne aja pärast vaatan uuesti – peksab pulgaga peenras olevaid lilli. Klobin uuesti aknale ja teen sellist nägu nagu peaks kohe see aken mu vihast plahvatama. Selle peale toob ta oma pritsipumba ja “tulistab” minu suunas suure survega puhtale aknale vett. Lapsele on vaja väikest õde/venda, ma ütlen!

Tegelikult ma hakkasin tema headusest rääkima. Tal on lasteaias pisemate rühmas mõned kaitsealused, keda ta aitab ja kellega ta suhtleb. Täna nõudis, et saaks kindlasti oma sünnipäevamaiustusi ka sõimerühma omadele viia. Lisaks pole ma pidanud kordagi kuulma lugusid sellest, kuidas ta on teiste lastega halvasti käitunud/löönud/lükanud (samas ise on ta saanud kolakat rohkem kui üks kord :((( ). Üks preili küll kaebas tema peale viimane kord kui järele läksin, aga selgus, et tegemist oli olnud mingi naljaga, mis preilile ei istunud. Umbes nagu olevat Troonipärija mänguautoga ümber preili tiirutanud… Lasteaias on ka parim sõber, kellel oleme ka niisama külas käinud. See on lihtsalt ülemõistuse hea tunne, et tal on olemas selline imeline südamesõber. Nad on tõepoolest nii sarnased ja nende klapp on miilide taha näha. Annan enda parima, et seda sidet neil hoida, sest meie tulevikuplaanides on üks potentsiaalne lasteaiavahetus, millest mul on muidugi tegelikult hirmus kahju. Troonipärijal on väga hea lasteaed ja pole mingit kahtlust, et ta ka ise armastab seal käia. On saanud kiita, et ühena vähestest paneb alati mänguasjad kasti tagasi ja koristab põrandapinna puhtaks (peaasjalikult usun, et põhjus on see, et minu uskumuste järgi on korras toas palju parem uni, mistõttu tuleb põrandad alati enne magamist puhtaks lükata). Kodus on ta tihti suur abiline, rõõmuga on aidanud põrandaid ja aknaid pesta. Muidugi ütleb ta ka mitmele üleskutsele “ei”, aga kes meist ei ütleks…

Arenguvestlusel avaldati hämmingut, et Troonipärija tunneb väga hästi nii tähti kui numbreid. See oli küll juba mõni kuu tagasi ja vahepeal on meil peetunud kodune harjutamine, kuid ega sellest polegi midagi. Hea oli kuulda, et Troonipärija on tähtedele nutti ja hea seostamine. Samuti on ta kirjutanud iseseisvalt oma nime (kasutades ilmselt spikrina tema toa seinal seisvat nime, kuid siiski ei pidanud ma juhendama).

Lugemusega võin ka väga rahule jääda. Nimelt oleme nüüd hakanud klassikuid lugema ja sellega seoses on lapsel selge lugu Karlssonist (mis oli üle 400 lk pikk!), Pipi Pikksukast ja hetkel on käsil kodumaine “Trips-Traps-Trull”. Ta istub või pikutab oma voodis ja kuulab rahulikult ja täiesti põnevil, mis jutus toimub. Hakkasin talle ette lugema tegelikult juba vähemalt aastaselt kui ta ei teinud muud kui pusserdas samal ajal oma toa põrandal. Samuti on minu ema olnud väga tubli ettelugeja ja seda au sees hoidnud. Nõndaks naudime nüüd vägagi neid vilju, et ei pea piltide pärast raamatut “lugema”, vaid ikka jutu enda. See on väga mõnus osa päevast – paneb magusa punkti.

Mulle millegipärast tundub, et poisi tugevam ajupoolkera on samamoodi nagu Härralgi – pigem matemaatiline/taibukas kui loominguline, sest kunstiannet ma temas veel ei ole tabanud, kuigi neid joonistusi (hiigelpea, mille küljest tulevad otse pikad jalad ja peal on traatjad püstised juuksed, silmad poole pea suurused ja naeratav suu kindlasti peaaegu kogu ringi suurune) tuleb väga palju. Kõik muidugi jõuab veel avarduda/muutuda, aga seni annaksin sellise hinnangu.

Sõnavarast ja diktsioonist ei ole mul ilmselt mingit verstaposti panna, sest (lihtsalt tuleviku mõttes ülevaatamiseks) ei ole selles osas midagi erilist muutunud. Välja arenes kõik juba ammu ja pigem mainiks et vahepeal ilmestavad meie igapäevi taotluslikud pudikeelsed sõnavalingud, et oleks ikka natuke titetunnet ka peal. Sest meie – suured – ju räägime ka küllaltki tihti omavahel inglise keeles…

Tõmban nüüd otsad kokku, sest vaja ettevalmistada üks suurejoonelisem pidu, kuhu väike härra saab õhtul otse lasteaiast lihtsalt sisse jalutada ja hakata kinke vastu võtma! Õnne kõigile tänasesse päeva!