DIY unenägudepüüdja

Sandra kirjutab, et:

Jõulueelneaeg on alati kulgenud käsitöölainel. Selles mõttes jube kasulik, et ka kingimured saavad lahendatud. Aga see pime aeg paneb kohe tugitooli või laua taha meisterdama, langen mingisse täielikku tsooni. Et siis uuel aastal jälle kolmveerand aastat mitte midagi teha.

Vaja läheb igast manti, aga noh, minul olid need kõik kodust leitavad:

• liimipüstolit ja liimi
• vähemalt 4 papptaldrikut
• paela või kangariba
• nööri või lõnga
• nutiseadet ühe video vaatamiseks
• soolataigna jaoks: 2 dl jahu, 1 dl soola ja ca 1 dl vett
• taignarulli ja piparkoogivorme ja ahju

Algatuseks lõikasin neljal papptaldrikul välja sisu, et jääks alles vaid ca 8mm paksud servad. Oleks võinud veel neid teha, et rõngas jääks tugevam. Liimisin need servad omavahel kokku üheks. Rullisin sellele ümber valge kangariba ja kasutasin lõnga, et põimida võrk. Võrgu õpetuse võtsin selle video umbes teisest minutist:

Soolataigna jaoks segasin jahu ja soola ja lisasin pool kuni kolmveerand veekogust. Timmisin tulemust veel jahu ja veega, et saaks paraja taigna: paras tainas on siis kui saab käte vahel mõnusalt mudida nagu stressipalli, ilma, et ta see käte külge jääks. Ühtlane, elastne pallike. Rullisin paari mm paksuse taigna, lõikasin vormidega välja kujundid, tegin grilltikuga augud ja küpsetasin ca 140 kraadi juures kolmveerand tundi ja lasin jahtuda.

Kinnitasin nööriga tähekesed unenäopüüdja külge. Unenägusid hakkab ta püüdma sellise tebasümmeetrilise seina peal. Ilusaid unenägusid!

Rollie ja teised

Hanna kirjutab, et:

Natuke pärast Hollandisse kolimist hakkasin ma märkama teatavat uut seaduspära nendes reklaampostitustes, mida Facebook kavalalt ajajoonel pärispostituste vahele viskab. Kergitasin kulmu, aga siis ükshetk meenus mulle ühe mu hollandlasega abielus oleva tuttava kergelt ärritunud kirjeldus sellest, kuidas tema ämm ja äi teevad neil Eestis külas käies tihtipeale väga spetsiifilisi kingitusi. Ja kuidas nende Hollandi kodu köök on nagu aardelaegas, mille avastamist sa kunagi soovida ei oleks osanud.

Niisiis, ma ei ütle, et tegemist ei ole juhusega (sest ühe näite põhjal oleks ju liig üldistada ja ükski hollandlane mind senini oma kööki kutsunud ei ole), aga noh…

Ma räägin siinkohal muidugi ühe väga spetsiifilise otstarbega köögitarvikutest. Tihtipeale täidavad nad seda ühte otstarvet päris hästi, aga endale nii õunasüdameeemaldaja, ananassisüdameeemaldaja, tomatisüdameeemaldaja kui jalapenosüdameeemaldaja hankimisega kaasnevad teatud ohud, eriti kuna tingimata on sellisel juhul ju vaja ka maasikavarreeemaldajat ja viilutajat nii banaanile, arbuusile kui maasikale. Ja miks siis mitte ka juba viineritele. Järgmise asjana on ilmselt vaja juurdeehitust köögile (linki pole, sest see on üks nendest vähestest asjadest, mida, tundub, Amazon hetkel ei paku).

Kui on üks konkreetne ese, mis kogu jutuksolevat kategooriat rusikana silmaauku iseloomustab, siis see on minuarust Dipr. Vabandust, The Dipr (vt.ka Tumblr, Flickr, Grindr). Võimalik tellida viies erinevas värvitoonis ja, tsiteerides enesetutvustust, “proudly made in the USA.” Jah, tegemist on doominoküpsiste piima sisse likku pistmise konksuga. “Worldwide patents pending.” Tootele on jäetud ka mõned abistavad arvustused. (“Tootearvustus kui ilukirjanduse alaliik” kullavaramuga tutvumiseks soovitan siiski guugeldada “55 gallon drum of lube”.)

Põhimõtteliselt on tegemist kontseptuaalselt risti vastupidisega enamikule sellele, millega omal ajal tahtis ennastsalgavalt meie halli argipäeva rikastada MTV3 Ostoskanava (mis oli osavalt ajastatud pärastlõunasse, koduperenaiste telekavaatamise tippajale, vanade “Love Boat” seriaali osade vahele; juhuslikult sattusid sihtgrupiks ka koolist saabunud ilma organiseeritud hobideta noorukid — kes teab, millisele halvale teele ma ilma “Love Boati” ja “Marienhofita” sattunud oleksin). Seal pakutavate kloppijate, hakkijate ja viilutajate puhul oli põhiliseks tõmbenumbriks alati tohutu silmipimestav multifunktsionaalsus — noaga sai ilmtingimata lõigata ka raudaia latte, kingataldadest rääkimata ja igasuguste agregaatidega tuli otsemaid ekraanil vilkuvale numbrile helistades (“Jos soitat juuri nyt!”) kaasa ka see eriti cool lisatera, millega sai tavalisest luunja kurgist suuremat vaeva nägemata aiapäkapiku teha. Ainukeseks erandiks siinkohal oli ehk vana hea Aromipesä. Ma ei tea siiamaani, misasi see on, kuigi olen lühifilmi selle kohta näinud julgelt sada korda.

On terve hoomamatu hulk masinaid, millel on ainult üks kitsas ülesanne — hotdogi soojendajaga saad soojendada hotdogi komplekti ja mida muud võiks valmistada munakeetjaga? (Ilmselgelt miskit klassikaliselt munakujulist).

Ma arvan, et minu lemmik kategoorias “Suured ideed” on see pannkoogiküpsetamise agregaat, mille võib igaüks (või vähemalt järgmised 14 inimest) endale soetada vaid kolmesaja doltsi eest. Jumal tänatud, et kellelgi on olnud mõttelendu ja nutikust ära tunda selline haigutav turunišš, sest terve armee inimesi on selle kaadervärgi endale ka päriselt soetanud ja arvustuste järgi tundub, et nende põhiliseks kaebuseks on, et asja opereerimiseks vajalik SD-kaart ei olnud komplektis.

Sellesmõttes, et ega ilmselt päris pääsu sellisttüüpi esemetest ei ole meist kellelgi. Küüslaugupress ja parmesaniriiv ja, noh, kohvimasin, eksole. Kõige tüüpilisem esmapilgul hädavajalik tundunud mõttetu köögimasin kipub olema võileivagrill, mille keskmine kasutuskordade hulk majapidamises ei saa olla oluliselt rohkem kui kolm ja pool (kinnisvara valdkonna ekvivalent siin on korterisaunad, kus enamik minu tuttavaid hakkas juba esimese aasta jooksul talverehve, kodukeemiat ja vanu ajalehti ladustama). Minul endal, ma pean tunnistama, on selliseks üheotstarbeliseks neli korda aastas kasutatavaks kodumasinaks osutunud ka mikrolaineahi, mida ma kasutan ainult asjade sulatamiseks. Kohvimasin saabus mu majapidamisse alles kevadel, kui ma Sandra omale hoiukodu pakkusin, võileivagrillist hoidumine pole tekitanud suuremat probleemi, aga selle pastarullimise kontraptsiooni hankimise kuristikuservalt olen ennast küll suutnud paar korda tagasi rääkida.

Praeguses majapidamises õnneks ühelegi sellisele kuristikuservale naljalt ei satu — söögitegemiseks on eraldatud kapipealne kahe plaadiga pliit, kus on küll nupust võimalik erinevaid numbreid ette keerata, aga ma kahtlustan, et masin ennast sellest eriti segada ei lase ja paneb siiski ühtlase lääne-euroopaliku elujaatava vungiga, mis pudru igal hommikul veidi siiski ka potipõhja külge kõrvetab.

Lõpetuseks üks illustreeriv video ka.

Suur saare DIY

Sandra kirjutab, et:

Ma ei hakka siin pikka juttu tegema. Kogu meie perekond oli sellel lõppeval suvel väga hands-on ja kõigil oleks ilmselt ette näidata analoogseid postitusi. Mõned näited saarel teostatud töödest miljööväärtuslikkuse suurendamiseks.

 

SAHTLIST ÖÖKAPP

Elulugu. Koristasime oma linnakodu põhjatut keldrit. Mandi alt kaevus välja laud. Osa sahtlid olid mädad, teised passisid tööriistade jaoks ja üks õnnelik oli jumala korralik. Ühtlasi koorus keldrist välja ka hunnik põnevaid tööriistu, mis tegid sahtlilt värvikihtide eemaldamise üsna teostatavaks, missest, et üks neist võimsatest masinatest keeras ühel hetkel tuulega majaservast lahti lennanud presentseina enda ümber nagu kole.

Alustuseks hakkasin sahtlit värvima üleni spreivärviga, aga ei tea, kas ostsin niru kraami, aga peale mitte üks teps ei tahtnud jääda. Seest siiski venitasin sellega välja, pealtvärvimiseks aga ostsin samasuguse tooni ja värvisin pintsliga ära. Seest jäi ka lahe, seda ei hakanud üle tegema. Härra sai ülesandeks teha sahtlile jalad, ma tõin talle lihtsalt ehituspoest ühe kahemeetrise pulga. Need võõpasin valgeks. Ülemäära stabiilne see pole, aga mulle on saadetud erinevaid pilte, kuidas sahtelöökapp oma eesmärki täidab kogumaks endasse eluksvajalikke asju nagu telefone, võtmeid ja suitsupakke.

Sisse krabasin saare kuulsast teiseringi kauplusest Samaariast ühe vaasi ja Konsumi teiselt korruselt leidsin ka – khmm vabandage nüüd mind – kunstlille, sest noh, ma lihtsalt eelistasin, et see kaunistus oleks püsivam kui mõned loetud päevad.

 

LÕKKEPLATS

See on üks suurematsorti projekt olnud. Lõkkeplatsi tegemine, aga tegelikkuses taastamine, nõudis palju taustatöid nagu erinevate heina- ja võsaniitmisvahendite hankimist, puude mahavõtmist, oksapurustamist, saagimist. Suve lõpuks saime selle kõigega ühele poole ja see tõesti oli üks suur ühistöö kaasates ka mandril elavat onu, kelle puhkus meie juures oli üks suur töö tegemine. Seejärel hankis õde dekoratiivpatju ja laternaid ning ladus tuleaseme. Kui meie kohale jõudsime, oli viimaseks üsnagi keeruliseks ülesandeks euroaluste hankimine, sest 1) mandrilt kaasa tuua need ei mahtunud; 2) kust leida selline sõiduvahend, millega neid saarelgi vedada ja 3) kust neid üleüldse saada?! Natuke organiseerimist ja mitmete Käina tehaste ja poodide taga luusimist, väga põneva plastikaaditehase läbi kõndimist (aitäh B-Plast, kes te lõpuks olite valmis ÄRA ANDMA, mitte müüma, meile oma neli suvalist euroalust) ning lõpuks euroaluste äratoomist, millest Härra pingid valmistas ja õde põhjad üle võõpas, et need niiskusele vastu peaks. Ja meie aastaid tagaigatsetud lõkkeplats oligi valmis ja võõrustas mõned väga lahedad grilliõhtudki juba ära.

 

PADJAD

Saunamajas oli kah palju teha. Alguse sai kõik sellest, kuidas me mõne tunniga suutsime organiseerida inimesed, kes soovisid meie aegade algusest eksisteerinud nurgadiivanit siit võpsikust ise ära vedada. Sellest sai tookord õe poolt ka miskit kirja pandud siia. Nii saime alustada kogu projektiga, sealjuures dušinurga uuendamine ja seintekriipsud ja uus mööbel. Netist tellitud diivanvoodi tundus aga lõpuks olevat natuke tühi (eelmine nurgadiivan oli pruunikirju ja suur lahmakas, mis oma olemuselt ei saanud kuidagi olla “natuke tühi”). Ja mu silme ette hüppasid mõned padjad, mis võiksid kuuluda saunaruumi diivani juurde. Aeg Hiiumaal sai aga tookord otsa ja pealinnas tagasi olles ei jõudnud ega jõudnud ma kuidagi kangapoodi. Ja kui ka jõudsin juhuslikult ühte, siis oli seal pakkuda vaid ühes suuruses ebameeldivast materjalist (polü-see ja polü-teine) padjatoorikuid. Jõudsin tagasi saarele ilma patjadeta. Padja”toorikud” leidsin hoopis Samaariast, sest sealt ikka leiab kõike, alla kahe euro eest Tundusid käe all palju mõnusamad ja olid prisked ja mitte ära vajunud. Need padjad aga matkasid minuga jälle Tallinnasse ning said sealse õmblusmasina all uue kuue. Ja lõpuks tagasi saarel ka maalingu (akrüülvärviga), kohanimi ja muster. Tegelikult on nad lihtsalt nagu klassikalised padjapüürid, ärakeeratud kangaosaga. Suurema pusimise juures oleks võinud ju teha lukuga/nööpidega padjakatted. Aga Hiiumaa koduga ongi see hea pingevaba asi, et kunagi ei ole vaja suurelt pusida kui üldse ei viitsi.

 

PÕRANDAVAAS

Selle vaasi leidsin saarekodust endast ja kuigi ma ei osanud kohe määratleda, millisest lapsepõlvehetkest ma seda mäletan või kuskohas seismas, siis ma teadsin, et ohhoo, see on ju see meie vana põrandavaas. Ja kui ma selle nurgast välja tõmbasin, siis avastasin, et see pole üldse mingi terve vaas. Aga seda huvitavam tundus mulle rakkesse võtmine. Seega võõpasin lihtsalt valgeks suvalise värviga, mis majast leidsin ja paigutasin sinna sisse portsu roogu, mis vanast katusest maha pudenenud olid, ikkagi ajalooline rookatus. Mõned tuustid võtsin katusemehe uue roo hunnikust, et oleks vähe uhkem.

Emotsioonid ja tatrasoki lumemees (DIY)

Sandra kirjutab, et:

Kuigi viimaste nädalate sündmused tekitavad tunde, et ükskõik, millest rääkimine on nii tühine ja mõttetu, siis käib üle ka paratamatuste hoogusid, mis lasevad vahepeal millelegi muule mõelda. Kuigi tahaks rääkida ainult ühest ja ühest inimesest ja tema üliolulisest eksistentsist siin maamunal…

Aga minu kahepoolene Troonipärija oma vaieldamatu tähelepanunõudega hoiab mind pidevalt aktiivsena ja pealtnäha lausa rõõmsanagi, sest tõepoolest on mind õnnistatud selle kirka rõõmuallikaga, kellest küll ei jää peegeldumata kõikvõimalikud soojad ja kurvad (ning ka rõõmsad) emotsioonid meie lähedases ja armsas peres, kuid kes siiski oma olemusega pigem positiivseid emotsioone palub lagedale käia.

 

Ning nõnda on ka kistud pooleks minus jõulueelne sahin, sest ühest küljest tundub kõik sellega seonduv sellel aastal absoluutselt tähtsusetu ja nii, aga teisest küljest algavad ühe väikemehe jõulutraditsioonid umbes täpselt nüüd ja seda ei tahaks ka täitsa ära jätta. Õnneks on meil olemas järgmised aastad, mis lasevad kõigel sellel veidi rahumeelsemalt kulgeda. Kuigi meie kodus (ega nähtavasti ka akna taga) ei reeda miski, et läheneb mingi selline asi nagu Jõul, siis täna võtsin ette siiski ühe meisterduse, et Troonipärijal oleks ka kodus põnevam (ja nii uskumatu/Murphy kui see ka poleks, siis ta istus terve aja hoopis oma toas ja pani vankumatult kokku puslesid, mille ilmselge hittaeg on nüüd ja praegu).

Mõni aeg tagasi jäi mulle silma selline armas DIY õpetus, mis sotsiaalmeedias ringi lendles:

Sestap tegin ma väikese tiiru Härra sokikorvis ja kuna seal järjekordselt Murphy-ilikul kombel ei olnud MITTE ÜHTEGI paariliseta valget sokki, siis SORRI MEES, aga ma pidin võtma ühe korraliku tavalise soki ja teise sellise paariliseta jätma. Lisakangana kasutasin ma Troonipärija väikseks jäänud ja natuke katkiseks kulunud tudukombet (sest õnneks on mul komme kaltsukangad alles jätta ja majapidamissahtlisse panna tolmulapiks saamist ootama). Sellest valmis müts ja sall. Sisuks kasutasin aegunud tatart, mitte, et see söödamatu oleks, aga tundus paslik siis kasutada seda, mitte kehtivat riisi. Ja läätsed sobisid ka väga hästi, sest tatart jäi väheks. Näos on nööpnõelad ja nööpideks niidipusad.

Mänguautod hängivad juhuslikult kasutatud materjali pildil…

Vot teile gigantset elustiilipostitust

Hanna kirjutab, et:

Ei noh, kui elustiiliblogi, siis elustiiliblogi.

Sest tegelikult olen ma juba teist suve selline suvine elustiilituus, et ise ka ei usu; sest kuigi rookatus jääb vist sel suvel siiski vahetamata (katusemees pole ennast lihtsalt lubatud juulikuu jooksul näole andnud ja kuna elus on hetkel pakilisemaid probleeme kui teda mööda saart taga ajada, siis ei ole me ka ise tema töölenuiamisega tegelenud), siis on minu isiklikul projektil “Hiiumaa” siiski tugevaid sarnaseid jooni Ülemiste Vanakese legendis esinenud projektiga “Tallinn”. Üks lennukas idee ajab teist taga ja nii ma nüüd orienteerungi Kärdla kohaliku ehituspoe värvi- ja pintslisektsioonis juba üsna profilt ja maalriteibist on saanud minu suurim sõber ja vaenlane.

Kuna sellesuvine arendusetapp ei ole veel päris oma lõplikku vormi saanud, siis saagu see postitus pigem nagu selline sissejuhatav.

Meie maja saare idakaldal on rannamaja. Rohkem rannamaja saaks ta olla ainult siis, kui tagatrepilt saaks otse liivasele biitšile astuda, aga rannamaja mõõdu annab ta täiega välja ka 70 meetri kaugusel merest. Maja ümber ei ole ühtegi lillepeenart, kartulivagu ega kasvuhoonet. Tegelikult ei ole maja ümber üldse midagi peale kõrgete kadakate, mis kahekordse maja täitsa enda varju jätavad. Nii, et rannamaja, mis rannamaja.

see konkreetne on vaade rõdult mere suunas, aga samahästi võiks see olla vaade ükskõik, millises suunas

Algusest peale on maja sisemus olnud selline naturaalne ja hämar ja praktiline ja kuna see koht on kogu perekonnale, individuaalselt ja grupiviisiliselt, väga hinge pugenud, just sellisena nagu ta on, siis ega tegelikult ei osanud aastate jooksul seda talle ka kuidagi pahaks panna. Ja pealegi, kui tükk aega millegi keskel elada, siis ei näegi enam enda ümber neid asju, mis värskema pilguga valed, imelikud või muidu muutmist vajavad tunduksid. Minu enda Tallinna korteri magamistoa laes on juba kuus aastat, sissekolimisest alates, tohutu suur sõlmekeeratud kaabel, ikka selline poolde põrandasse rippuv (sest ma ei tahtnud magamistuppa laelampi, aga valmidus selleks oli olemas), mida ma ise enam ei märka, aga mida kõik ühel või teisel põhjusel minu magamistuppa sattunud inimesed ikka hämmeldunult jõllitama on jäänud. Rannamaja elutoa seinal on mingil seletamatul põhjusel juba aastaid igavene pirakas punutud korv, mis on täis igavesi pirakaid kunstlilli — arvestades kui endas väljas ma olin nende kunstlillede pärast, mida ühes minu ülikooliaegses Tartu üürikas kõik üldkasutatavad ruumid täis riputatud olid (need oli sinna hoole ja armastusega paigaldanud juba enne mind korteri teises toas elanud noorpaar), võib minu tolerants tolle lillekorvi suhtes tunduda mõneti silmakirjalik. Aga ei, paar korda aastas, kui ma seda märkan, küsin ma endalt lihtsalt, et huvitav, millise pereliikme impulss oli see asi sinna seina külge kinnitada ja kust või mis põhjusel see üldse hangitud on. Ja samas pole ma siiski asjast niivõrd huvitatud olnud, et neid küsimusi ka tegelikult kellegi käest küsida.

Ainult, et kui ma Pinterestis rannamaja pilte lappama satun, siis jääb minu pilk heldinult pidama siiski sellistel stseenidel:

või kui ma praktilisemalt meelestatud olen ja omaenda valduste konteksti silmas pidades pilte lappan, siis selliste:

Ja nii juhtuski, et kuna paar aastat tagasi sai maja endale parandustööde käigus juurde ühe toa, kus sisulahendusega sai täitsa nullist alustada, siis hakkas muutuma ka minu nägemus sellest, milline rannamaja meil võiks olla.

Võttes arvesse saart ja seda, milline on meie kliima ja milline on suvila kasutamise tihedus ja milliseid funktsioone ta esmajoones täitma peab, aga ka seda, mis seal juba praegu on, tulebki võtta eeskujuks selline Rootsi helge segasummasuvila tüüp. Mis peale kõige muu läheb ka kokku minu enda range ja kaugeleulatuva halvakspanuga igasuguste puhtalt dekoratiivsete nipsasjakeste ja ebafunktsionaalse mööbli vastu. Uus tuba sai eelmisel suvel maast laeni valge peitsikihiga kaetud ja esmavajalikuga sisustatud (tumbad on minu isiklik disain ja teostus, muide). Seda ja teist oleks veel vaja, aga eks need asjad ükskord oma tee sinna ka leiavad — liigselt kiirustades on alati oht, et tekib alaline ajutine lahendus, mille kohatust keegi lõpuks enam ei märka. Või hankida asju, mida tegelikult pole vaja, lihtsalt sellepärast, et saab.

Sel suvel on maalrilaagri põhiprojektiks olnud köök. Ühe seina värvimisel panustas ka sõbranna (seesama, kes tegi ka eelmisel aastal peitsimisüritusel pool tööd ära), ülejäänuga olen üksi mütanud. Pühapäevaõhtuse seisuga said kõik köögiseinad, pikk seinariiul ja kaks ust kahekordselt valge värviga kaetud. Natuke on sel suvel läinud arutuks töövuhkimiseks, mis läheb vastuollu mõistliku puhkuseveetmise põhimõtete, antud majapidamise üldiste käitumisnormide ja kogu saare suvise vibe’iga, aga noh, põnev oli ju ka. Reedel leidis aset selline ajalooline vahejuhtum, et tegin Kõrgessaares kaks tundi täiesti erialast palgatööd. Töölt suht vaimse nartsuna koju jõudes avasin õlle ja asusin rõõmsalt värvima, nentides internetivestluses sõbrannale, et minust on saanud hoolas pereisa. Käed on ka olnud valgekirjud nagu vanal maalril (pühapäeval käisin spontaanselt ka mustikal, misjärel oli parem käsi eest lilla ja tagant valge ja mulle juba tundus, et tsiviliseeritud linnainimest minust selliste kätega küll enam ei saa, aga täna pikemalt koduses vannis ligunedes tuli siiski kõik maha).

Seinavärvimise töö, kuigi see määrib ja on ootamatult ajamahukas (jõudsin pool skandinaavia krimkat audioraamatuna ära kuulata selle ajal — ja kui keegi tahab raamatusoovitusi, siis seda ma küll ei soovita, või vähemalt sellises vormis mitte: ma ei teagi, kas ärritavam on raamat ise oma miljoni laialivalguva tegelasega või sisselugeja kohutavalt ebasümpaatne hääletoon ja hääldusvalikud; autoritega puutusin kevadisel kirjandusfestivalil kokku, nemad tundusid üsna sümpaatsed — võib-olla peaks proovima eestikeelset tõlget, mitte küll sellest konkreetsest teosest. But I digress.), on siiski see lihtsam osa. Sel aastal tunduvad vähemalt sisustuspoed juba veidi rohkem “Rannamaja kitš” stiili hõlmama hakanud, aga samas ei osta ma elusees 30-eurost ankruga email-kastekannu lihtsalt sellepärast, et see on nunnu ja seal on ankur (eriti majapidamisse, kus ei ole midagi kasta — vt. ülevalpool re: dekoratiivsed nipsasjakesed). Ka olen ma allergiline igasuguste inglisekeelsete inspireerivate sõnumitega siltide, tahvlite, patjade ja karpide vastu. Need on õukei ainult siis, kui nad on oma valge käega kusagilt inglisekeelsest kohast toodud (aga isegi siis võib kliššee olla liiga kliššee ja piir on habras). Mupoolest, kui peab mingit teksti kusagil olema, olgu see siis juba rootsi või portugali või isegi prantsuse keeles, kõige parem muidugi kui eesti, eksole.

Niisiis, nüüd kui vorm on omandanud vormi, eelistan ülejäänu osas (mida õnneks polegi ju palju) käsitööd — enda ja omade, võimalusel saare inimeste, kuigi olen avatud ka teistele. Natuke aktsendiks muidugi ka rannamajakitši. Oluline on, et kõik jääks mugavaks, lihtsaks ja oleks vastupidav, mitte niivõrd laamendamisele kuivõrd just ajale. Sedavõrd manjakaalne elustiilituus v’i kehv puhkuse ajal laiskleja ma ikkagi ei ole, et tahaks iga paari aasta tagant kogu kontseptsiooni välja rebida ja uuesti üles ehitada. Vähe sellest, et see oleks mõttetu, see rööviks rannamajalt ka osa tema šarmist — näiteks ei oleks pidevalt kõike muutes ju võimalik leida vihmasel suvepäeval ajakirjakastist kolm aastat vana sisustus- või naisteajakirja ja seda jälle lugeda, nagu see oleks uus.

Vot selline väike sissejuhatav postitus tuli. Palju õnne neile, kes kõik selle lõpuni jaksasid lugeda.

Ühe südasuvise seeliku lugu

Sandra kirjutab, et:

Mu vanaemal on mingi põhjatu kapp (salatuba?), kuhu ta on kogunud aastate jooksul maailmatuma ägedaid, peamiselt Rootsi päritolu, kangaid ja lõngasid ning õnneks on tema poja tütred saanud kuskilt sealt tema enda käest kaasa ka käsitöögeenid. Hanna on rohkem nagu kudumise ja heegelduse lainel, mina õmblemise ja pintsli peal väljas. Nõukogude ajal pidid küll kõik iseendast lugupidavad perenaised oskama õmmelda ja kududa, aga isapoolsel vanaemal oli/on kohe üks X-faktor selle kõige peale 🙂 Tulles tagasi nende varude juurde, mis vanaemal on, siis igal aastal nii jõulude kui sünnipäevade ajal on tal kingitus lastele ja lastelastele ja lastelastelastele võtta – toormaterjal käsitöö jaoks. Nõndaks sai Troonipärija endale kunagi kingituseks Donald Duck-iga teksariide. Seni on aga välja kujunenud mingi teatav stiil, mida Troonipärijale selga panna armastan ja see ei ole kindlasti sisaldanud multifilmitegelasi ega üleliia värvilisi asju, mistõttu polegi mu peas tekkinud mingit visiooni, mida sellest kangast teha. Liiatigi kuna ma olen rohkem selline katsetan-sätin-panen nööpnõelaga keha külge kinni-õmbleja, mitte see lõike järgi tegija, kes teab täpselt, mis kangast hiljem välja tuleb.

  

Aga sellel suvel tekkis mul visioon – seelik iseendale. Alguses häbenesin natuke vanaemale seda öelda, et lapselapselapse kanga endale võtan, aga tegelikult jäi ka Troonipärijale kangast veidi üle, niiet ühe ägeda vesti või jaki annab sellest lähiaastatel siiski teha. Multifilmikangelastest ilmselt ei pääse igaljuhul? Ja noh, see kangas on muidugi ka keskmisest nummim. Siin ta on, minu südasuvine seelik.

Tegumoelt ääretult lihtne ja koosneb väga vähestest õmblustest, kui tüütud servade sik-sakiga ülelaskmised välja arvata. Lõikasin enda piha järgi värvli ning seejärel sobiva pikkuse järgi ristkülikukujulise kangatüki. Kõige suurem töö oli voltimisega, tahtsin täpselt selliseid laiasid BTM-ilikke volte, mis suure tõenäosusega on neilgi millegi inspiratsioonil leitud, aga minul ei olnud kangast nii palju, et volte kohe üksteise kõrvale teha. Aga hea ongi, sest need lükkavad mu jäigast teksamaterjalist seeliku niigi puhevile, mis natuke on hea, aga palju oleks… liiga palju. Seejärel õmblesin seelikuosa värvlile külge, monteerisin selja poolele 22 cm pikkuse peitluku ja õmblesin seeliku kokku. Kes asjast vähegi jagavad, ilmselt said aru.

Piltide eest tänan ikka oma õde, kes otse Hiiumaa praamilt, vahepeatusega Haapsalu restos, kihutas minu juurde seelikut jäädvustama 🙂

DIY rahakaart pulma

Sandra kirjutab, et:

Mis ELUSTIILIblogija ma oleks (me oleks) kui siin pole vähemalt ühte DIY postitust. Tegelikult on mu tee-ise niivõrd lihtne, et ma võin jääda ainult selle lõpptulemuse pildi juurde, aga noh, inspiratsiooniks teistele siis.

Meid on härraga kutsutud pulma. See on niiöelda maapulm (mille “vastandiks” on mõisapulm, usun, et paljud saavad sellest liigitusest aru, nii ju öeldakse tänapäeval). Mul on hea meel, sest kahes mõisapulmas olen käinud, aga lihtsama stiiliga, ent sugugi mitte vähem väljapeetud, pulmas pole ma käinud ja ma kaldun arvama, et see ongi rohkem minu stiil. Nagu ma ikka olen veidi udu, siis teatas härra mulle just hiljuti, et ei, me ei pea Floreasis käima olematu firma nimel hiigelpundi lilli ostmas (sest seal eraisikule neid ei saa), vaid pruutpaar palub kutses lilli, mille eest ei ole otsest müügitehingut tehtud. Õnneks jääbki meile palju põlde ja peenraid tee peale 🙂 Nõndaks tundus mulle paslik, et ka kaart on kodukootud variant.

Vaja läheb: kartongpaberit, dekoratiivpaberit, liimi, kääre, joonlauda (raamatu sirge serv), dekoratiivpaela

Lõikasin kaardi kartongist välja. Murdsin pooleks tehes enne joonlaua ja kääride abiga ette murdejoone, et oleks kergem murda

Lõikasin kaardi siseküljele raha peitmise jaoks tüki kartongi ja kleepisin külgedelt ja altäärest kaardi külge

Lõikasin dekoratiivpaberist kaardist pisut väiksema tüki

Joonistasin ja lõikasin linnukesed ja südame, kleepisin külge

Kinnitasin dekoratiivpaelaga, mille otsad on pildil veel veidi lühemaks lõikamata