käsitöö

Eestikas, noh!

Hanna kirjutab, et:

Kõik siin räägivad, et mida nad Eestile sünnipäeva puhul kingivad (mul üks kolleeg näiteks ütles, et tema viskab ära 100 asja – oli väidetavalt paar nädalat tagasi juba kuuekümneni jõudnud). Ma siis kingin blogipostituse. Võite arhiivist ise vaadata kuivõrd haruldase ja eksklusiivse kingitusega on tegu. Teatavat pakilisust (ja isamaalisust) lisab sellele kõigele praegu asjaolu, et ma kuu alguses lubasin Sandrale, et mingi täiega veebruaris võtan ennast kokku ja blogin, eestikas! Ja noh, veebruar, teadagi, ei ole ju prokrastineerjate suhtes kuigi soodus kuu.

Niisiis, paanikapostitus, millest erilist koherentsust oodata ehk ei maksa. Aga eks ma asun trükkima ja vaatame, mis välja tuleb.

Teate seda tunnet, kui on nii palju erinevaid asju, mida peaks tegema, et ei suuda ühtegi neist isegi alustada? Isegi neid asju, mida meeldib ja tahaks teha? Peamiselt sellepärast, et siis oleks kogu aeg süümekas nende vastikute asjade pärast, mida peaks tegema, aga ei tee? Ei? Ju siis olen mina ainuke.

Teisipäeva hommikul mul näiteks algas kodus remont. Ei midagi drastilist, lihtsalt väike iluravi. Selleks tarbeks pidin kõikides tubades asju koomale panema – ülesanne, mille muutis oluliselt kergemaks asjaolu, et täitsa mitmed asjad on mul siiamaani aastatagusest Hollandi-kõrvalepõikest lahti pakkimata. See oli põhimõtteliselt nii tülgastav ülesanne, et kui ehitaja-Igor eelmisel pühapäeval emale helistas ja kurtis, et ta on jäänud haigeks ja tööde algus nihkub seetõttu nädala võrra edasi, tundsin ma teise inimese tervisehädade pärast ülevoolavat, siirast ja lapselikku rõõmu.

(Igor helistas emale sellepärast, et meil on temaga selline keelebarjäär, mille ületamiseks on vaja visuaalset kontakti. Igor on kunagi eesti keelt õppinud küll ja selle väidetavalt isegi täiesti rahuldavalt selgeks saanud, aga üldise keelepraktika puudumisel on sellest tänaseks talletunud ainult sellised sõnad nagu „pahtel“ ja „redel“. Mind aitab peamiselt rahvusvahelises keskkonnas omandatud oskus noppida igast keelest välja maksimaalne arusaadav ja sellest parim võimalik pusle kokku panna. Minu ja Igori suhtluses viib kõik see  põhimõtteliselt selliste stseenideni nagu see interpretatiivne mesilastants, millega ma teisipäeva hommikul üritasin talle selgeks teha, milline on minu parkimiskoht maja kõrval tõkkepuuga parklas.)

Teisipäeva varahommikul igatahes ulatasin Igorile korterivõtme ja parklapuldi ja lahkusin ise rahulolevalt paariks päevaks Brüsselisse. Kiire kõrvalepõikega ema juurde, et viia sinna oma voodiriided, mille ma paunana oma voodist õlale haarasin. Teoreetiliselt võiks praegusel eluhetkel olla Brüsselil Tallinna ees mitmeid eeliseid, sest noh, lisaks sellele, et ei pea üles ärkama selle peale, et proua maaler Svetlana redeli otsas kõlkudes mu voodi kohal lage värvib („Isvinitje“), võiks ju arvata, et siin on ka klimaatiliselt soodsam. Täna hommikul jõllitasin muidugi hotellivoodis telefoniekraani, mis teatas suht tundetult, et väljas on -7C (realfeel -9C) ja ei osanud muud kui pomiseda „oh, fuck me“. Hell has frozen over, öeldakse vist selle kohta. Või „Beast from the East“ nagu ütlevad britid.

Samas, eile pärastlõunal, kui ma tänava ääres oma kohvrile toetusin ja tolleltsamalt telefoniekraanilt kümmekond minutit jälgisin, kuidas Taxify-Toivo mööda Veerenni asulat üha meeleheitlikumana ja lootusetumana näivaid silmuseid, poognaid ja põikeid teeb, oleks see -7C ilmselt puhas õnnistus tundunud. (Vahepeal võtsin korraks hulljulgelt kinda käest ja vaatasin ilmaäppi, mis edastas täiesti absurdsena näivat informatsiooni „-15C, realfeel -31C“.). Üritasin Toivole ka helistada, et teda võimalusel nõu ja jõuga aidata, aga kuuel juhul seitsmest ta ei võtnud vastu. Ükshetk nägin iseloomuliku rohelise tagumikuga autot saja meetri kaugusel tänava otsas ka nõutult mõneks hetkeks seisatavat, aga siis pani Toivo autole jälle hääled sisse ja kadus vastassuunas.

Vahepeal oli mulle saabunud SASilt kiri selle kohta, et nad on mu lennu tühistanud ja mind ümber broneerinud poolteist tundi hiljem väljuvale lennule. Igas muud olukorras oleks see tähendanud, et ma tühistan takso ja suundun tunnikeseks tagasi tuppa. Aga kuna Toivo eepilised seiklused Veerenni asulas (mille igale hetkele olin kaardirakenduse kaudu kaasa elanud) ei jätnud mind päris tuimaks, siis tundus selline käitumine mulle tollel hetkel ebainimlikult julm.

Kui Toivo lõpuks mingist üsna suvalisest suunast kohale purjetas, oli ta arusaadaval kombel kogu maailma peale südamest solvunud ja valmis ametit lõplikult maha panema. Üritasin hetkeks tema tähelepanu juhtida sellele, et sellistes situatsioonides võib telefoni käepärast hoidmine kasulikuks osutuda, aga ta vaatas mulle sellepeale otsa nagu ma oleks tema kassi pihta noolemängu mänginud, nii et jätsin selle teema põhjalikumalt käsitlemata. Lennujaama sõitsime pinevas vaikuses, aga kohale jõudes küsis ta mu käest siiski allaandnud toonil, et kas ma üldse tahan selle reisikogemuse eest midagi maksta.

Hotellis oli rakendatud uudset lahendust kliimaküsimusele (ilmselt siis nii sise- kui väli-) — radikas oli põhjas ja aken oli lahti. Ilma villaste sokkideta uinumine tundus võimatu, mistõttu pidin enne magamaminekut endale sokid kuduma. Ma sügisel juba ühed kudusin, millega olin nii sitaks rahul, et kudusin samasugused ka Sandrale ja emale, aga üleeelmisel nädalal jätsin nad hommikuhämus siinsamas hotellis kohvrisse panemata. Eelmisel nädalal küsisin igaks juhuks järele ega nad neid pärast minu lahkumist ei leidnud. See oli jällegi üks huvitav vestlus, sest leidis aset kahes keeles kolme inimese vahel, kellest keegi ei rääkinud oma emakeeles (mistap maroko-päritolu Adil vaatas minu järelepärimise peale kohe alustuseks mulle sügavalt kahtlustava pilguga otsa — mõte sellest, et mingid sokid on kellelegi nii olulised, et neid nädal hiljem taga otsida tundus talle nii absurdne, et ta eelistas uskuda, et tema keeleoskus on teda alt vedanud), aga lõpuks ilmus keskealine moldovalannast majapidaja välja ühe leitud sokiga. Adil, kes ka varem on silma paistnud huvitavate õhuaukudega mõttelennus, küsis selle peale minu käest täiesti siiralt ja aupaklikult, et kas ma olen kindel, et neid oli kaks. Vaatasin hetkeks sõnatult teda, seejärel oma jalgu (mida oli endiselt kaks) ja ütlesin, et jah, üsna kindel.

Niisiis, nüüd on blogipostituse trükkimisega seoses edukalt välditud vähemalt kolme pakilise tegevuse teostamist. Aga olgu nüüd siis ka laiemalt kinnistunud see teadmine, et kui ma ütlen “eestikas”, siis ma seda ka mõtlen.

Advertisements

Ühe kampsuni lugu

Sandra kirjutab, et:

Nii. Ma tegin oma elu esimese kampsuni. Ma usun, et kahtlejaid oli päris mitu, et kas ma sellega hakkama saan (mina ise kindlasti esireas), lihtsalt sellepärast, et kampsuni tegemine pole mingi sallikudumine ega ühe õhtu töö ja nõuab kannatust. Minu õnneks (ja nagu hiljem selgus ka kahjuks) koon ma ÜLIlõtva kudet, mistõttu sain ma soovitud sentimeetrid väga kiiresti kätte ja kuna mul oma elu esimesele kampsunile erilisi nõudmisi polnud, siis sobis väga kenasti ka selline suvine õhuline kude.

iP4190348

Üks nõudmine siiski oli: ta võiks mulle selga mahtuda / seljas püsida. Mistõttu peale esimest tükkide kokkutraageldamist pidin selle taas lahti võtma ja varrukaid terve kilomeetri jagu tagasi harutama. Mõned õnnelikud said osaliseks sellele komöödiateatrile kui kampsuni esimese versiooni endale selga ajasin – see oli nii suur, et kogu mu keha vajus kraeaugust välja kuniks kampsuni lihtsalt kotina ümber minu maha kukkus. Ka varrukad olid püstiseistes vastu maad. Ma ei tea, kuidas õnnestus mul teha kampsun XXXXXXL inimesele või siis lihtsalt hiiglasele. Aga lõpuks sain ma asja nii kaugele, et valmis lihtsalt üks mõnus ja päris armas over-sized kampsun.

iP4190353

 

Kogu tegemine võttis aega mul täpselt 5 kuud, sealjuures olid üle kuu pikkused seisakud, kui asi üldse ei liikunud. Seda enam oli põhjust arvata, et kui kord oled juba pooleli jätnud… Aga hakkama sain! Ja seda tänu õele, kes tegi igasuguseid arvutusi silmuste arvude kohta ja seletas mulle kannatlikult nii kirjas kui laivis, mida ma tegema pean, et valmiks 4 kokkutraageldatavat tükki.

iP4190352

Üks hinges oodanud pihtimus

Sandra kirjutab, et:

Ma olen loomeinimene, eksole. Kooliajal öeldi mu kohta, et ma olen “mingi kunstihing”, aga see ei vastanud mu meelest eriti tõele, sest kunstihing on nagu midagi sügavamat kui see, mis ma olen. Loomeinimene on pigem nagu midagi aktivisti, käsitööarmastaja, edvistaja, ekstraverdi JA introverdi segust. Mul on läinud jube hästi ja mu vanemad on võimaldanud mul tegeleda kõige sellega, mida ma tahan, olgugi, et nii mõnigi tegevusala jäi väga napiks. Nad (või vähemalt üks neist) võivad küll kiruda, et minust ei ole saanud üleriigilist neurokirurgi või vandeadvokaati, aga nad võivad olla rahulikud vähemasti selle pärast, et olen õnnelik, et saan end väljendada nii nagu tahan ja ütlen ausalt, et enamasti tuleb see hästi välja ka. Ja kui vahel ei tule üldse välja midagi, siis see on ka lihtsalt üks õppetund ja järgmine kord tuleb eriti hästi välja.

Ma olen aru saanud, et minu Hing vajab pidevat väljundit. Logelemine mulle ei passi, olgugi, et kujutan liigagi palju ette, et just seda teha tahaks. Näiteks kui ma meenutan oma elu tagantjärele, siis olen olnud kõige õnnelikum nendel aegadel kui mu päevad on hästi tihedalt ja varieeruvalt sisustatud ja ma saan palju tehtud. Aga ületõmblejaks ma ka ennast ei nimetaks, sest mul on alati olnud süsteem. Näiteks päevakavasüsteem. Et kõik jookseks ladusalt. Logistika. Transpordivahendid.

Näiteks hästi äge oli keskkooliaeg kui ma üheaegselt: 1) lõpetasin gümnaasiumi; 2) tegin juhilube; 3) töötasin jumestuskonsultandina; 4) käisin trennis (tantsimas, otseloomulikult, sest see on samuti üks kunstiline väljund, mida olen alati kasutanud); 5) ja pead ma ei anna, kas just lõpuklassis, aga umbes sellel ajal käisin ka Nõmme Noortemajas kunstiringis.

Analoogseks kujunes minu teine ring Tartus, kui ülikool oli juba ammu selja taga, samuti valed töökohavalikud, ning ma läksin õppima kutseeriala! Samal ajal töötasin noortekohvikus. Käisin trennis. Tegelesin ohtralt maalimise ja küpsetamisega.

Marker.

Oma kahekümnendaks sünnipäevaks, ultraläbuks, palusin ma külalistehordilt kingituseks raha. Et osta endale õmblusmasin. Kuradi hea kink. Veel 7 aastat hiljem sõbrannad käivad seda laenamas mu käest. Liiatigi võtan selle oma retrokohvrist ise ikka korra kuus või kahes välja.

Lisaks see, mida siin praegu loed, see, millega tegelen tööjuures, just uuesti alanud trenn, ning minu viimase aja hitt – videote monteerimine (küll TOHUTULT algeliste vahenditega, ent siiski) – need on kõik mu loomeväljundid.

Ja kui ma nüüd mõtlen nendele stressirikastele aegadele, mis mu elus on olnud, siis ei ole ma nendel aegadel jõudnud ka tegeleda praktiliselt ühegi eelpoolnimetatud tegevusega. On olnud mingid muud kohustused. Isegi beebit võib sinna alla liigitada, aga see ei tähenda, et ma TEDA selles süüdistaksin. Või üldse kedagi. Tema oli/on lihtsalt kõikehõlmav loomeprojekt.

BeFunky CollagePraegu, septembris, ma aga tunnen jälle mingit uut hingust. Kevadel oli üldse stressi palju. Perearst tahtis mulle juba antideprekaid välja kirjutada. Tundsin, et mismõttes, mina ja antideprekad (maailm on ka ikka õitehellaks ära läinud!). Suvel trenni ei olnud ning kuna alustasin üle väga pika aja töölkäimisega, siis võttis see kogu suvekuude võhma. Nüüdseks olen saanud selle etapiga tasapisi harjuda (paraku pole töö muutunud selle võrra ka füüsiliselt kergemaks) ja mingi missioonitunnetus on jälle tagasi. Ma tunnen iga jumala päev, et ma tahaks midagi luua. Midagi valmistada. Millegi üle uhke olla. Jumal, ma teen hakkliha-makaronivormi ja ma kujutan seda tehes ka ette, et teen mingit TAIEST. Kui sellega on ühelpool, saan köögi korda, mõtlen, et kohe kui laps magab, istun oma õmbluslaua taha ja jätkan pooleliolevaid töid. Õmbluslaud ja käsitöönurk on samuti üks projekt, mille olen suures loometuhinas läbi viinud. Seejärel ma mõtlen, et EI, ma tahan hoopis blogi kirjutada. Ei, oot. Ma teen hoopis ühe erilise õunakoogi. Või veel parem, mul on vaja lapse fotoalbumi jaoks piltide tellimus ära teha. Kui ma juba tellin fotosid, tellin siis rohkem, saab igasuguseid kingitusi sugulastele teha. Meisterdada. Küünlapurke. Makroonikarpe. Ma tean, ma tean! Ma lähen õhtul jooksma! Oh, seda tunnet pärast! Ja järgmisel päeval!! Siis on veel rohkem energiat! Ma teen Troonipärija tuppa riidepuu. Mingi laheda. Peab mõtlema.. Kook. Koogiblogi. Pildid. Instagram. Videoideed. Kleit. Seelik. Kingitused. Trenn. Kodu. Sisustus. Blogi. JAA NII EDASIIIII.

Ja vahepeal tunnengi, et olen täitsa ära keeranud. Siia olekski nüüd paslik lisada see tervisliku õunakoogi valmimise video.

Novot. Nõndaks tunnen ma praegu erilist motivatsiooni olla eelkõige iseenda vastu hea. Kehale ja vaimule teha häid asju. Mõned puudujäägid veel on. Näiteks kuidas panna end magama õhtul normaalsel ajal. Aga trenn ja liikumine, korralik toitumine ja vaimutoitmine need peavad lihtsalt olema tagatud. Täna mu jalad valutavad. Aga meel on nii hea. Valutavad, sest viimase nädala jooksul olen käinud kolm korda trennis, ükskord 10 km kiirkõnnil ja kolm päeva järjest pikki päevi tööl, jalgadel. Ja nii saab olla üks nendest inimestest, kes aegadetaguseid pilte vaadates ei õhka, et oh küll ma OLIN sale ja ilus. Rääkimata sellest, et saab tagasi ka selle õhetava ja vitaalse näonaha. ZEN.
image

Vot teile gigantset elustiilipostitust

Hanna kirjutab, et:

Photo 25.07.15 15 32.06

Ei noh, kui elustiiliblogi, siis elustiiliblogi.

Sest tegelikult olen ma juba teist suve selline suvine elustiilituus, et ise ka ei usu; sest kuigi rookatus jääb vist sel suvel siiski vahetamata (katusemees pole ennast lihtsalt lubatud juulikuu jooksul näole andnud ja kuDSC_8852na elus on hetkel pakilisemaid probleeme kui teda mööda saart taga ajada, siis ei ole me ka ise tema töölenuiamisega tegelenud), siis on minu isiklikul projektil “Hiiumaa” siiski tugevaid sarnaseid jooni Ülemiste Vanakese legendis esinenud projektiga “Tallinn”. Üks lennukas idee ajab teist taga ja nii ma nüüd orienteerungi Kärdla kohaliku ehituspoe värvi- ja pintslisektsioonis juba üsna profilt ja maalriteibist on saanud minu suurim sõber ja vaenlane.

Kuna sellesuvine arendusetapp ei ole veel päris oma lõplikku vormi saanud, siis saagu see postitus pigem nagu selline sissejuhatav.

Meie maja saare idakaldal on rannamaja. Rohkem rannamaja saaks ta olla ainult siis, kui tagatrepilt saaks otse liivasele biitšile astuda, aga rannamaja mõõdu annab ta täiega välja ka 70 meetri kaugusel merest. Maja ümber ei ole ühtegi lillepeenart, kartulivagu ega kasvuhoonet. Tegelikult ei ole maja ümber üldse midagi peale kõrgete kadakate, mis kahekordse maja täitsa enda varju jätavad. Nii, et rannamaja, mis rannamaja.

see konkreetne on vaade rõdult mere suunas, aga samahästi võiks olla vaade ükskõik, millises suunas

see konkreetne on vaade rõdult mere suunas, aga samahästi võiks see olla vaade ükskõik, millises suunas

Algusest peale on maja sisemus olnud selline naturaalne ja hämar ja praktiline ja kuna see koht on kogu perekonnale, individuaalselt ja grupiviisiliselt, väga hinge pugenud, just sellisena nagu ta on, siis ega tegelikult ei osanud aastate jooksul seda taPhoto 25.07.15 14 57.57lle ka kuidagi pahaks panna. Ja pealegi, kui tükk aega millegi keskel elada, siis ei näegi enam enda ümber neid asju, mis värskema pilguga valed, imelikud või muidu muutmist vajavad tunduksid. Minu enda Tallinna korteri magamistoa laes on juba kuus aastat, sissekolimisest alates, tohutu suur sõlmekeeratud kaabel, ikka selline poolde põrandasse rippuv (sest ma ei tahtnud magamistuppa laelampi, aga valmidus selleks oli olemas), mida ma ise enam ei märka, aga mida kõik ühel või teisel põhjusel minu magamistuppa sattunud inimesed ikka hämmeldunult jõllitama on jäänud. Rannamaja elutoa seinal on mingil seletamatul põhjusel juba aastaid igavene pirakas punutud korv, mis on täis igavesi pirakaid kunstlilli — arvestades kui endas väljas ma olin nende kunstlillede pärast, mida ühes minu ülikooliaegses Tartu üürikas kõik üldkasutatavad ruumid täis riputatud olid (need oli sinna hoole ja armastusega paigaldanud juba enne mind korteri teises toas elanud noorpaar), võib minu tolerants tolle lillekorvi suhtes tunduda mõneti silmakirjalik. Aga ei, paar korda aastas, kui ma seda märkan, küsin ma endalt lihtsalt, et huvitav, millise pereliikme impulss oli see asi sinna seina külge kinnitada ja kust või mis põhjusel see üldse hangitud on. Ja samas pole ma siiski asjast niivõrd huvitatud olnud, et neid küsimusi ka tegelikult kellegi käest küsida.

Ainult, et kui ma Pinterestis rannamaja pilte lappama satun, siis jääb minu pilk heldinult pidama siiski sellistel stseenidel:

beach house dog

või kui ma praktilisemalt meelestatud olen ja omaenda valduste konteksti silmas pidades pilte lappan, siis selliste:

scan beach house swed beach house

norra beach house 1557821f5cd79256eb209f6cf583c503

Ja nii juhtuski, et kuna paar aastat tagasi sai maja endale parandustööde käigus juurde ühe toa, kus sisulahendusega sai täitsa nullist alustada, siis hakkas muutuma ka minu nägemus sellest, milline rannamaja meil võiks olla.

Võttes arvesse saart ja seda, milline on meie kliima ja milline on suvila kasutamise tihedus ja milliseid funktsioone ta esmajoones täitma peab, aga ka seda, mis seal juba praegu on, tulebki Photo 25.07.15 15 02.04võtta eeskujuks selline Rootsi helge segasummasuvila tüüp. Mis peale kõige muu läheb ka kokku minu enda range ja kaugeleulatuva halvakspanuga igasuguste puhtalt dekoratiivsete nipsasjakeste ja ebafunktsionaalse mööbli vastu. Uus tuba sai eelmisel suvel maast laeni valge peitsikihiga kaetud ja esmavajalikuga sisustatud (tumbad on minu isiklik disain ja teostus, muide). Seda ja teist oleks veel vaja, aga eks need asjad ükskord oma tee sinna ka leiavad — liigselt kiirustades on alati oht, et tekib alaline ajutine lahendus, mille kohatust keegi lõpuks enam ei märka. Või hankida asju, mida tegelikult pole vaja, lihtsalt sellepärast, et saab.

Sel suvel on maalrilaagri põhiprojektiks olnud köök. Ühe seina värvimisel paPhoto 26.07.15 15 55.21nustas ka sõbranna (seesama, kes tegi ka eelmisel aastal peitsimisüritusel pool tööd ära), ülejäänuga olen üksi mütanud. Pühapäevaõhtuse seisuga said kõik köögiseinad, pikk seinariiul ja kaks ust kahekordselt valge värviga kaetud. Natuke on sel suvel läinud arutuks töövuhkimiseks, mis läheb vastuollu mõistliku puhkuseveetmise põhimõtete, antud majapidamise üldiste käitumisnormide ja kogu saare suvise vibe’iga, aga noh, põnev oli ju ka. Reedel leidis aset selline ajalooline vahejuhtum, et tegin Kõrgessaares kaks tundi täiesti erialast palgatööd. Töölt suht vaimse nartsuna koju jõudes avasin õlle ja asusin rõõmsalt värvima, nentides internetivestluses sõbrannale, et minust on saanud hoolas pereisa. Käed on ka olnud valgekirjud nagu vanal maalril (pühapäeval käisin spontaanselt ka mustikal, misjärel oli parem käsi eest lilla ja tagant valge ja mulle juba tundus, et tsiviliseeritud linnainimest minust selliste kätega küll enam ei saa, aga täna pikemalt koduses vannis ligunedes tuli siiski kõik maha).

Seinavärvimise töö, kuigi see määrib ja on ootamatult ajamahukas (jõudsin pool skandinaavia krimkat audioraamatuna ära kuulata selle ajal — ja kui keegi tahab raamatusoovitusi, siis seda ma küll ei soovita, või vähemalt sellises vormis mitte: ma ei teagi, kas ärritavam on raamat ise oma miljoni laialivalguva tegelasega või sisselugeja kohutavalt ebasümpaatne hääletoon ja hääldusvalikud; autoritega puutusin kevadisel kirjandusfestivalil kokku, nemad tundusid üsna sümpaatsed DSC_8961— võib-olla peaks proovima eestikeelset tõlget, mitte küll sellest konkreetsest teosest. But I digress.), on siiski see lihtsam osa. Sel aastal tunduvad vähemalt sisustuspoed juba veidi rohkem “Rannamaja kitš” stiili hõlmama hakanud, aga samas ei osta ma elusees 30-eurost ankruga email-kastekannu lihtsalt sellepärast, et see on nunnu ja seal on ankur (eriti majapidamisse, kus ei ole midagi kasta — vt. ülevalpool re: dekoratiivsed nipsasjakesed). Ka olen ma allergiline igasuguste inglisekeelsete inspireerivate sõnumitega siltide, tahvlite, patjade ja karpide vastu. Need on õukei ainult siis, kui nad on oma valge käega kusagilt inglisekeelsest kohast toodud (aga isegi siis võib kliššee olla liiga kliššee ja piir on habras). Mupoolest, kui peab mingit teksti kusagil olema, olgu see siis juba rootsi või portugali või isegi prantsuse keeles, kõige parem muidugi kui eesti, eksole.

Niisiis, nüüd kui vorm on omandanud vormi, eelistan ülejäänu osas (mida õnneks polegi ju palju) käsitööd — enda ja omade, võimalusel saare inimeste, kuigi olen avatud ka teistele. Natuke aktsendiks muidugi ka rannamajakitši. Oluline on, et kõik jääks mugavaks, lihtsaks ja oleks vastupidav, mitte niivõrd laamendamisele kuivõrd just ajale. Sedavõrd manjakaalne elustiilituus v’i kehv puhkuse ajal laiskleja ma ikkagi ei ole, et tahaks iga paari aasta tagant kogu kontseptsiooni välja rebida ja uuesti üles ehitada. Vähe sellest, et see oleks mõttetu, see rööviks rannamajalt ka osa tema šarmist — näiteks ei oleks pidevalt kõike muutes ju võimalik leida vihmasel suvepäeval ajakirjakastist kolm aastat vana sisustus- või naisteajakirja ja seda jälle lugeda, nagu see oleks uus.

Vot selline väike sissejuhatav postitus tuli. Palju õnne neile, kes kõik selle lõpuni jaksasid lugeda.

DSC_8957

DSC_8855

DSC_8549

DIY rahakaart pulma

Sandra kirjutab, et:

Mis ELUSTIILIblogija ma oleks (me oleks) kui siin pole vähemalt ühte DIY postitust. Tegelikult on mu tee-ise niivõrd lihtne, et ma võin jääda ainult selle lõpptulemuse pildi juurde, aga noh, inspiratsiooniks teistele siis.

image

Meid on härraga kutsutud pulma. See on niiöelda maapulm (mille “vastandiks” on mõisapulm, usun, et paljud saavad sellest liigitusest aru, nii ju öeldakse tänapäeval). Mul on hea meel, sest kahes mõisapulmas olen käinud, aga lihtsama stiiliga, ent sugugi mitte vähem väljapeetud, pulmas pole ma käinud ja ma kaldun arvama, et see ongi rohkem minu stiil. Nagu ma ikka olen veidi udu, siis teatas härra mulle just hiljuti, et ei, me ei pea Floreasis käima olematu firma nimel hiigelpundi lilli ostmas (sest seal eraisikule neid ei saa), vaid pruutpaar palub kutses lilli, mille eest ei ole otsest müügitehingut tehtud. Õnneks jääbki meile palju põlde ja peenraid tee peale 🙂 Nõndaks tundus mulle paslik, et ka kaart on kodukootud variant.

Vaja läheb: kartongpaberit, dekoratiivpaberit, liimi, kääre, joonlauda (raamatu sirge serv), dekoratiivpaela

Vaja läheb: kartongpaberit, dekoratiivpaberit, liimi, kääre, joonlauda (raamatu sirge serv), dekoratiivpaela

Lõikasin kaardi kartongist välja. Murdsin pooleks tehes enne joonlaua ja kääride abiga ette murdejoone, et oleks kergem murda

Lõikasin kaardi kartongist välja. Murdsin pooleks tehes enne joonlaua ja kääride abiga ette murdejoone, et oleks kergem murda

Lõikasin kaardi siseküljele  raha peitmise jaoks tüki kartongi ja kleepisin külgedelt ja altäärest kaardi külge

Lõikasin kaardi siseküljele raha peitmise jaoks tüki kartongi ja kleepisin külgedelt ja altäärest kaardi külge

Lõikasin dekoratiivpaberist kaardist pisut väiksema tüki

Lõikasin dekoratiivpaberist kaardist pisut väiksema tüki

Joonistasin ja lõikasin linnukesed ja südame, kleepisin külge

Joonistasin ja lõikasin linnukesed ja südame, kleepisin külge

Kinnitasin dekoratiivpaelaga, mille otsad on pildil veel veidi lühemaks lõikamata

Kinnitasin dekoratiivpaelaga, mille otsad on pildil veel veidi lühemaks lõikamata