Intervallelu

Hanna kirjutab, et:

Suvise intervallelu juures on muidugi igavesti põnev üle kolme nädala koju jõudes avastada, millised külmkappi jäänud asjad VEEL kergestiriknevad olid. Kõik need erinevat tüüpi hallitused on muidugi puhas kaasaegne kunst, aga ma endaarust siiski rookisin enne lahkumist kõik sellise kraami välja, mis naastes võiks keskmist väikekodanlikku ilumeelt riivata (panin ilusti paberkotti ja välisukse lähedusse, et kindlasti ikka kaasa saaks ja siis pidin poolelt teelt sadamasse emale helistama, et ta esimesel võimalusel minu juurest läbi käiks ja endale koju viiks selle koti sealt).

Aga muidu on intervallelu tervistav. Saarel olles ei saa suurt midagi teha, nii et on täiega tšill. Ja linnas olles on väga selgelt piiritletud hulk päevi, mille jooksul asjad ära teha, sest pärast on jälle mitu nädalat sundpausi. Ma muidu olen see tüüp, kes kipub iseennast üle laskma, lihtsalt sellepärast, et saab. Homse varn (no see, kuhu tänasida toimetusi viskamist heaks tooniks ei peeta) on mul tihtipeale häbiväärsel kombel ülekoormatud.

Ehk siis et seekord oli ette nähtud nädal, mille jooksul said tehtud nii otsaesisepiirkonna tuunimine (vaese mehe botox ehk siis laupa katva tuka silme eest ära lõikamine ja kulmuküsimus, mille lahendamine tundus veel hiljuti ringihullanud katku silmas pidades küll veits uljas ja dekadentlik, aga no isegi loomulikul blondil tekib ükshetk ikkagi tõsine unibrow oht), erinevad meditsiinilised ülevaatused (seeria viimane hambaarstivisiit, jei!) kui sotsialiseerumine (sest ükshetk see saarehooaeg siiski ju ka lõppeb ja oleks ju meeldiv kui mul siis veel mõni sõber alles oleks, kes mind mäletab ja ära tunneb).

Samas, kuna kodusviibimise periood on nii piiratud, siis ei pea ennast üldsegi laskma kottida igasugustest igapäevaärritajatest. Uni on sel nädalal olnud küll mõneti häiritud nende kajakate tõttu, kes ööl ja päeval suvalistel hetkedel mööda mu magamistoa kohal olevat plekkkatust rividrilli harjutavad (märkimisväärne müdin ja ilmeksimatult äratuntavad sammud — kui ei teaks paremini, arvaks, et seal on ennast sisse seadnud mõni ilus, ülitark ja parajalt paks mees oma parimates aastates), aga ehh, need mõned ööd elab üle.

Ja oma postkastini pääsemiseks peab iga kord sealset olukorda hetkeks analüüsima, et leida optimaalne tee, mis mind ära ei määriks ega sinna püstitatud jalgrattapüramiidi mulle kaela ei kukutaks. Aga kuna kohe on jälle minek, siis ei ole mul vaja nuputada, kuidas sõnastada solvunud pöördumist majalisti niimoodi, et mulle siiski aegade lõpuni meie maja Kareni tiitlit ei omistataks. Antud probleem muidugi on vähemhooajaline kui kajakapesa katusel, aga selle üle ärritumise saab hetkel siiski rahuga määramatusse tulevikku lükata.

Et siis Tallinn, oli meeldiv ja tõhus ja isegi seda ei saa öelda, et see ilus suveilm sinu peal täiesti raisatud oleks olnud, sest see üksõhtu seal suvise vanalinna kokteilibaarides hängida oli ka väga mõnus ja mõneti nostalgiline (sest ma olen nii vana, et mäletan veel aega kui vanalinn oligi see koht, kus hängimas käidi), aga nüüd siiski ootab jällegi ees väike merereis.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s