Omaette olemine

Hanna kirjutab, et:

Küsi ükskõik, milliselt regulaarselt saarel käivalt mittekohalikult ja ma olen täitsa kindel, et nad kõik räägivad nagu ühest suust, et see tund ja veerand laevareisi on ümberlülitumiseks nagu rusikas silmaauku. Et sõidad ühest otsast laeva peale ühes, tavaliselt tempokamas, rütmis ja siis teises otsas maha sõites on elurütm juba nagu hoopis midagi muud. Seda ma muidugi ei oska öelda, et kuidas see saarel päriselt elavatele inimestele mõjub. Et kas on samamoodi nagu minusugustel mandri poole tagasi seilates. Et peas juba koostub loetelu kõikidest pakilistest asjadest, mille edasilükkamine kohekohe probleemiks on osutumas. Aga ma millegipärast ei usu seda.

Näiteks on juba laeva peal väga hea hakata lugema raamatut. Loed paar lõiku ja siis vaatad natuke laineid ja siis loed edasi. Eriti hea on muidugi hakata lugema head raamatut ja sellega siis saarele jõudes mõnes mugavamat sorti istumis- või lamamiskohas jätkata.

Mina näiteks võtsin seekord laevas ette selle raamatu. Hakkasin seal pihta ja siis lugesin iga päev veidi kuni ots käes. Ma ei mäletagi, millal ma viimati lugesin sellist raamatut, mille puhul oli kahju, et enam edasi lugeda ei saa — ja tavaliselt ei ole see isegi nagu probleem või miinus, sest tavaliselt, kui hästi läheb (kui raamat ei osutu liiga ärritavaks, tüütuks või igavaks), siis tahadki ju ikka lõpuni jõuda, et teada, mis siis sai. Et lugu saaks räägitud. Aga mõned raamatud on teistmoodi.

Mõnikord läheb meelest ära, kuidas on lugeda midagi, mis on lihtsalt hästi kirjutatud. Noh, niimoodi, et vahet nagu eriti polegi, mis teemal või millest. Muudkui loed ja mõtled, et jube mõnus. Mõnda lauset vaatad erilise heldimusega. Et näed, kui ilusti ütles. See raamat näiteks räägib lambapidamisest Inglismaa põhjaosa küngaste vahel. Ja perest ja arenemisest ja edasiminekust ja paigalejäämisest. Ma ei teadnud enne lambapidamisest suurt midagi ja nendest teistest asjadest ka ikka mõneti vähem kui nüüd.

Viimasel ajal ongi kuidagi nii, et suurem nauding tuleb mitteilukirjanduse lugemisest. Sellesmõttes, et eks ma loen neid “kõik on pekkis” tüüpi raamatuid ka, aga tänapäeval ma tegelikult väga ei vaja enam, et keegi mulle ülemääraselt nina alla hõõruks, et tegelikkus on ilukirjandusest kummalisem. Twitter pakub seda kahtlase väärtusega reaalsuskontrolli täiesti piisavas koguses.

Nauding tuleb pigem sellistest raamatutest, mis räägivad, kuidas igasugused inimesed mõistlikult ja mõtestatult oma tavalisi erilisi elusid elavad (hoolimata sellest, et globaalses mõttes on kõik, ilmselgelt, üha rohkem pekkis) ja korraks saab nagu veidi kergemini hingata. Et ehk ei tule maailmalõpp veel täna õhtul siiski. Või homme hommikul.

Ja ausaltöeldes oli veel miskit, mis mulle selle konkreetse raamatu eriti sümpaatseks tegi. Ma arvan, et mind isiklikult tundvad inimesed võivad kinnitada olen üldiselt peaaegu ebaloomulikult rahulik inimene, aga no kui on üks asi, mis mu kannatuse katkestab…

On igasuguseid erinevaid viise oma vastumeelsust tekkinud olukorra vastu väljendada. Karjumist ma muidugi ei poolda (mitte üheski kontekstis, aga eriti teatrilaval; aga see on juba eraldi postitus), aga võib olla kurb või vihane või ärevuses, teha ärritunud ääremärkusi või humoorilisi torkeid. See on kõik täiesti okei, parem väljas kui sees, eksole. Mitte midagi taunimisväärset ei ole avalikus kohas nutmise juures, kui on tunne, et sellest võiks olla abi või sinna midagi parata ei saa. (Või noh, misiganes põhjusel. Ise pigem üritan mitte, aga mitte niivõrd sellepärast, et mul on piinlik kuivõrd ei taha mind ümbritsevaid inimesi panna olukorda, kus neil on ka parima tahtmise juures praktiliselt võimatu sellele kuidagi muudmoodi kui konjakiklaasi ulatamisega adekvaatselt reageerida). Kui sul on tunne, et sa oled liiga palju või kogu aeg ärevuses ja/või kurb ja/või vihane, siis tuge otsida on ka kindlasti väga okei, eelistatavalt muidugi professionaalidelt. Aga teatud piirini ka eneseabiõpikutelt, eeldusel, et see viib pigem arusaamani, et võiks haritud professionaali poole pöörduda. Ja mitte, näiteks, selleni, et ütled sõbrale, kes lõhkenud pimesoole kätte peaaegu otsad andis, et ta ise kuidagi vale mõtlemisega kõik selle esile kutsus. (Ilmselt ei tule heale lugejale suurema üllatusena, et ma olen igasugu kootsingugurude ja koduste vahenditega puusalt tšakraavajate suhtes üle keskmise allergiline.)

Aga üks asi, mis on täiesti talutamatu, kõigi, aga eriti meesterahvaste puhul (asjaolu, mis räägib pigem minu sooliste eelistuste kui mingite sügavamate topeltstandardite kohta), on vingumine. Ja sinna alla liigitan ma lisaks tavapärasele ebakonstruktiivsele undamisele ka resigneerunud ‘Saatus-on-mu-vastu’ fatalismi ja ümberkaudsete suunas märja künismilapiga vehkimise. Positiivse poolele läheb ilmselt see, et kui kunagi ajas vingumine mind suht raevu, siis aastate jooksul on see pigem nagu ärrituseks taandunud. Mis on, ma arvan, tervislikum. Vähemalt sellesmõttes, et niipidi on kergem minna lasta.

On selliseid inimesi, kes teevad asju sellepärast, et need on rasked. Mina nende inimeste hulka kindlasti ei kuulu ja seetõttu neid ka ilmselt kunagi lõpuni mõistma ei hakka. Aga kuigi nad mõnikord kipuvad olema tüütult positiivsed, siis puht tehniliselt on võimatu, et nad oleksid vingatsid. Aga siis on veel terve hulk erinevaid inimesi, kes teevad asju hoolimata sellest, et need on rasked. Need inimesed on tihtipeale täitsa huvitavad. Kui nad just ei tee mingeid täiesti mõttetuid ja/või destruktiivseid asju. Ja ei vingu.

James Rebanks ei vingu üldse. Poriseb vahel. Ja kehitab õlgu. Nii et on aru saada, et kogu aeg ei ole mäed muusikahelist elusad, aga lõppkokkuvõttes on kõik seda kuhjaga väärt. Õnneks on Rebanksil just neil hetkil tulnud välja raamat number kaks, üritan kannatlikult ära oodata, millal seda pehmekaanelisena pakutakse.

(Ja lisaks kõigele muule on ta ka esimene minu poolt loetud kirjanik, kes on mu Instagramipilti laikinud. Sedasama seal ülevalpool, tema raamatu ja merega. Nii et võib-olla hoopis sellepärast kogu see kiidulaul.)

*

Käisin vahepeal korra väljamaal raha järel, endalegi mõningaseks üllatuseks. Tagasi tulles tegin lennujaamas koroonatesti (ei olnud mõnus, aga oli kiire), mis oli ootuspäraselt negatiivne ja pärast tulemuste kättesaamist suundusingi Hiiumaale, ettenähtud poolvabatahtlikku poolisolatsiooni. Kirjade järgi pidanuks keegi minuga nädal hiljem tehtava jätkutesti osas ühendust võtma, aga kui seda ei juhtunud, siis ma ei hakanud neid sealt üksikult saarelt ka eriti survestama. Klimaatilised tingimused olid peaaegu naeruväärselt suurepärased, nii et mõte hädavajalikust veidi pikemast isolatsioonist ei tekitanud mulle erilist meelehärmi.

Liigse mugavuse vältimiseks sain lahendada mitmeid ülesandeid, mis osutusid komplitseeritumaks kui esmapilgul tundus. Näiteks sai lihtsast lambipirni vahetusest kaelamurdev, potentsiaalselt kahel viisil surmatoov operatsioon. Sest väga kehvas kohas olevast õuelambist väljus esimesel katsel ainult vana pirni klaasist osa ja plekist osa kättesaamiseks pidin ma elektri välja lülitama ja volditavast redelist (mille voltimise käigus on alati üsna hea võimalus näppudest ilma jääda) tellingud ehitama, et siis akrobaadina, akutrell hambus, sellele ronida (ma juba lapsepõlves vihkasin kõiki neid pulkadest platvormidega mänguväljakuturnikaid, kus kõik mu sõbrad surmapõlgurlike ahvidena pulgalt pulgale karglesid) ja kuppel niimoodi seinalt maha kruvida, et juhtmeid lambi küljes hoidvad kärbsemusta suurused kruvid ei kukuks a) muru sisse, b) trepi alla või c) puuriida taha.

Osad küsimused said samas ootamatult lihtsa ja praktilise lahenduse. Astusin ükspäev pahaaimamatult kodulähedasse metsa ja sattusin tööstuslikule lehterkukeseente põllule. Kuidagi suutsin ennast siiski ainult ühe kotitäie seentega metsast välja veenda, aga kodus ilmes selline ootamatu probleem, et muidu igati tänuväärne naabrimehelt hangitud ahi ei võimalda väiksemat temperatuuri kui 100C, aga seente kuivatamiseks oleks vaja maksimum 50C. Kaebasin perekondlikule konsiiliumile, sealt tuli soovitus seentele saun kütta. Kuus tundi hiljem oli seeni neli korda vähem.

*

Minu kohe 88-aastasel vanaemal on kombeks väga dramaatiliselt küsida, kas mul üksi Hiiumaal olles igav ei ole (see on meil temaga selline teatavate intervallidega läbimängimisele tulev kindlate elementidega lühike kaheinimesetükk-draamalavastus). Jättes kõrvale asjaolu, et selliseid päriselt üksiolemise etappe tuleb tegelikult esile ainult eel- ja järelhooajal, võin ma täiesti ausalt öelda, et mul ei ole olnud igav sellest ajast kui ma olin 4-aastane (siis ma õppisin lugema). Ma tegelikult ei saa üldse aru, kuidas täiskasvanud inimesel saab olla igav ja jään seetõttu kõigutamatule arvamusele, et ainult igavatel inimestel on igav. Sellist hetke kui mul on tehtud, loetud, nähtud, kuulatud, selgeks õpitud ja läbi mõtiskletud kõik need asjad, mida ma tahaks teha, lugeda jne. ei ole minu elus küll veel olnud.

Vanaema (87) jaoks leevendaks igavust ainult pidev suhtlemine, aga suhtlusvaeguse ohtu mul ju nagu ka ei ole. Lisaks tavapärasele seitsmele korraga käimasolevale Messengeri-vestlusele on ju raamatulugemine õigesti tehtuna tegelikult ikkagi ka interaktiivne tegevus. Ehk siis täidab vajadust selle järele, et keegi minuga suhtleks. Ja teistpidi jällegi on sotsiaalne element mu fotoaparaat — nende asjade pildistamine, mida mina näen ja teen, panustab minu vajadusse teistega suhelda ja oma kogetut jagada. Üksiolemine pole mulle kunagi mingiks eriliseks probleemiks olnud, aga rahulikult ringivaatamisel ja pildistamisväärilise nägemisel on see lausa möödapääsmatu.

Ühel pärastlõunal läksin näiteks piruka jaoks kiiret karbitäit seeni korjama, mille käigus tegin ühe planeerimata tagasi- ja kaks spontaanset vasakpööret, sest minnes tuli kruusateel vastu teehöövel. Manöövrite käigus avastasin Marie Underi isakodu (täiesti juhuslikult tagurdasin selle hoovi teehöövli möödumist ootama) ja ringiga koju tagasi sõites (kuna vastasel juhul oleks teehöövel teist teekülge hööveldades jälle vastu tulnud) mulle senitundmata paadisadama ja teoreetiliselt jala ligipääsetava laiu (või siis, et laidu teadsin enne ka, see paistab meie oma rannast kohe paremal, aga ligipääsuvõimalustega polnud enne tutvunud) ja terve hulga merilehmi ja silmipimestavaid vaateid.

Aga kõige selle juures on ikkagi tore õhtul (mis saabub nüüd ju ikka oluliselt varem) kusagilt vähem või rohkem spontaansetelt vasakpööretelt kodu poole sõita ja näha, et mõnes naabermajas (noh, paarisaja meetri kaugusel nagu Eestis lähematele naabritele kombeks) ehavalguses tuled juba põlevad. Noh, et pole ikka päris üksikul saarel, kuigi kohati võib siin selline mulje täitsa vabalt jääda.

Läbiastujad

Hanna kirjutab, et:

Vahel tuleb tõesti selline tunne, et võib-olla peaks suvel tegema ka midagi muud kui Hiiumaale tulema. Facebook teatab, et Need-ja-Need on huvitatud seitsmekümnest saabuvast sündmusest ja keegi postitab kauni loodusvaate kuppelmaastikust või villa balkonilt Itaalias ja no siis tekib selline mõte, et kas ei peaks siis ise ka… Aga siis astud pärast kümnekuulist pausi sisse kohaliku, seletamatult erkrohelist tooni võõbatud raamatukogu uksest ja rõõmus väike vanaproua tervitab sind hüüatusega “Näed, kellelgi on puhkus alanud!” ja rohkem nagu polegi midagi vaja enda tutvustamiseks öelda. (Seda ka ei hakka seletama, et ma olen vabakutseline ja mul ei ole puhkust — on ainult tööalaselt vähem- ja rohkemärevad eluperioodid).

Et siis kõik on korras, nii sotsiaalses kui kultuurilises mõttes. Et isegi kui vihma sajab või on sitaks külm (nagu täna), siis märgatavat puudust millestki ei ole. Ahju saab juba tükk aega maja endaga kütta (viimasel ajal on mitmed jupid vahetamisse läinud ja originaaljupid puuriida moodustanud), saunaahju lausa väärispuiduga, mis meil siin maja ümber tõusvas tempos maha langema kipub, nii et korstnast tuleb õllekapa ja džinntooniku lõhna. Terrassile hankisin ma sellise tugitooli, kust ei olegi nagu soovi eriti üles tõusta kui sinna juba hommmikukohvi joomiseks maha istutud sai ja kui seal juba mõnda aega istutud on, siis ega sealt enam nagu eriti kergesti üles ei saa ka.

Ja no sotsiaalsest küljest rääkides, siis ega eriti ei ole olnud sel suvel ka võimalust ennast ülemääraselt isoleerituna tunda. Esiteks tundub, et loomi ja muid elusolendeid kotib üha vähem see, et inimesed ka siin saare peal tegutsevad ja oma asja üritavad ajada. Alustades sellest, et terve suve esimese poole oli ämblik igaks jumala hommikuks teinud võrgu risti üle välipeldiku istumiseaugu, hoolimata sellest, mitu korda teda suure kaarega peldikust välja visatud sai. Kohalike õueämblike vastu on mul üldiselt suur sümpaatia, mõnikord nad lihtsalt kipuvad siin oma niigi suhteliselt laiu volitusi ületama.

Auto eest ja tagant on läbi tormanud lugematul hulgal pudulojuseid, sarvedega ja sarvedeta kitsi, oravaid, rebaseid ja üks öine siil, kes arendas oma olematu jalapikkuse juures väga muljetavaldavat tempot. Kahe rebasega saavutasin ka otsese silmsideme, ühega neist siis kui auto pidurilitsumise järel temast umbes 40 sentimeetri kaugusel pidama sain. Tema silmavaates peegeldus täpselt seesama “No kuulge!” emotsioon, mida mina tundsin. Juunis olin ühekorra esiti suht veendunud, et näen känguru eemale kalpsamas, aga sain siis ka ise aru, et hoolimata hämmastavast välisest sarnasusest on tõenäoliselt tegemist siiski jänesega. Jäneseid nägin viimati sellistes kogustes too talv selle sajandi koidukumas kui ma Põhja-Haagas Helsinki ülikooli ühikas elasin ja nad varahommikuti mu akna taga suuri prügikaste revideerimas käisid. Ja no nii lähedalt kui sel suvel siin, ei õnnestunud mul nendega ka tooaeg kokku puutuda. Sest juuli lõpus tulin parasjagu ujumast, keerasin ümber nurga hoovi ja…

No karjusin jah, noh. Konkreetsemalt, hüüatasin “Issand!”, sest mul tõesti puudus varasem kogemus täie hooga ja suure müdinaga minu suunas jooksva jänesega.

Hiliskevadel silkas minu silme ees terrassi alla ka suhteliselt algaja välimusega nugis, mis andis aimu sellest, et veidi aja pärast tuleb ilmselt jälle ühendust võtta härraga, kellel on saanud juba traditsiooniks igal kevadel meil siin katust fluffimas käia. Ennetavalt võib öelda, et paar päeva tagasi tekkis tõesti vajadus katusemehega ükshetk jällegi ühendust võtta. Samas tuleb tunnistada, et kui esimesel aastal pärast uue katuse valmimist ajasid need nugiste katusesse augunärimise katsetused mind sitaks närvi, nii esteetilistel kui finantsilistel põhjustel kui puhtalt niitvast ohvritundest ja eelmisel aastal võttis vahepeal äratasandatud katuse uuesti ülesraadamine ka nagu väikestviisi ropendama, siis seekord ei suutnud ma hommikul katuses tuttavaid püstisi kõrretuuste nähes erutuda oluliselt rohkem kui õlakehituseks vajalik. Sellesmõttes, et tellisin endale netipoest ema poolt väljaguugeldatud nugisepeletamise vurtsu ikka ära ja vurtustasin sellega need kohad täis, kuhu ulatusin. Aga kolm aastat katusevaatlusi on tekitanud teatava perspektiivi. Ja meelrahu/kahjurõõmu tekitamiseks võin vahepeal käia vaatamas naabrimehe koledat rookatust, millest on sel hooajal terve vintskapialune välja libisenud.

Härrade nimekiri, kes siit spetsiifiliste ülesannete täitmiseks aegajalt läbi astuvad, tundub täienevat iga aastaga. Sel aastal näiteks käisid kaks tükki sauna katust vahetamas, tõstsid selleks tarbeks sauna küljes kasvava tohutu viinapuu katuselt maha ja asetasid ta külgepidi läbi õhu majast sauna minevale soojaveetorule. Mistõttu käis veidi hiljem veel üks mees ja vahetas ära torud. Neljanda mehe leidis ema jaanipäeval kohalikust rannast. Või noh, õigem oleks vist öelda, et tema leidis ema. Ta oli hilisel jaanihommikul saabunud koos naise ja lapsega randa, jalutas seal ringi, soni peas ja kokteiliklaas käes, ja tegi erinevate inimestega juttu. Pärast seda kui ta oli palumata ja lahkelt ära rääkinud kogu oma eluloo ja maailmavaated, said nad kokkuleppele, et ta viib minema meil kolm aastat välja peal hunnikus olnud vana katuse roo. Kuhu viis või mis sellega tegi, ei tea. Järgmisel nädalal tuleb veel üks, korstnaid pühkima.

Aga ei, põhimõtteliselt on ainuke probleem, isegi kui oled teinud teadliku otsuse suve mitte kusagil mujal raiskama hakata, siiski see, et, noh, jube ruttu saab otsa. Et just nagu algas ja paar korda oli isegi täitsa palav, aga nüüd teevad linnud suure pröökamise saatel juba kolmnurgaharjutusi ja pihlakad on punased. Mulle ei olegi tingimata vaja, et päike lagipähe lajataks, tahaks lihtsalt, et mu suvi kestaks kauem kui see kaks nädalat, mis mul Euroopa Liidu töögraafiku ja kohalike geograafilisklimaatiliste eripärade vahelt välja pigistada õnnestub. Mistõttu kaalun siin tõsiselt minna välisreisile näiteks septembri lõpus, perioodil, mis on siinkandis tihtipeale tuntud kui “sitt ja perse”, mitmel pool mujal Euroopas (ja vähemalt ühe kogemuse järgi ka näiteks Uus-Inglismaal) aga kui “hooaja lõpp.” Mul üldiselt ei ole kohalikule kliimale liiga palju pretensioone, mulle meeldib villastes sokkides ja tekkikeritult teleka ees teed juua sama palju kui igale teisele kapiromantikule, aga kas oleks tõesti liiga palju palutud, et siin ka oleks septembri lõpp tuntud kui “hooaja lõpp”?

Nagu näete, ei ole ma ülemääraselt hakanud tähelepanu pöörama sellele, et minu eelmisest blogisissekandest on möödunud rohkem kui aasta, sest noh, mulle tundub nagu oleks ma seda juba kunagi varem teinud ja ei taha ennast liialt kordama hakata. Loodetavasti siis järgmine varem kui aastapärast, aga ma lubama midagi igaks juhuks ei hakka.

Eestikas, noh!

Hanna kirjutab, et:

Kõik siin räägivad, et mida nad Eestile sünnipäeva puhul kingivad (mul üks kolleeg näiteks ütles, et tema viskab ära 100 asja – oli väidetavalt paar nädalat tagasi juba kuuekümneni jõudnud). Ma siis kingin blogipostituse. Võite arhiivist ise vaadata kuivõrd haruldase ja eksklusiivse kingitusega on tegu. Teatavat pakilisust (ja isamaalisust) lisab sellele kõigele praegu asjaolu, et ma kuu alguses lubasin Sandrale, et mingi täiega veebruaris võtan ennast kokku ja blogin, eestikas! Ja noh, veebruar, teadagi, ei ole ju prokrastineerjate suhtes kuigi soodus kuu.

Niisiis, paanikapostitus, millest erilist koherentsust oodata ehk ei maksa. Aga eks ma asun trükkima ja vaatame, mis välja tuleb.

Teate seda tunnet, kui on nii palju erinevaid asju, mida peaks tegema, et ei suuda ühtegi neist isegi alustada? Isegi neid asju, mida meeldib ja tahaks teha? Peamiselt sellepärast, et siis oleks kogu aeg süümekas nende vastikute asjade pärast, mida peaks tegema, aga ei tee? Ei? Ju siis olen mina ainuke.

Teisipäeva hommikul mul näiteks algas kodus remont. Ei midagi drastilist, lihtsalt väike iluravi. Selleks tarbeks pidin kõikides tubades asju koomale panema – ülesanne, mille muutis oluliselt kergemaks asjaolu, et täitsa mitmed asjad on mul siiamaani aastatagusest Hollandi-kõrvalepõikest lahti pakkimata. See oli põhimõtteliselt nii tülgastav ülesanne, et kui ehitaja-Igor eelmisel pühapäeval emale helistas ja kurtis, et ta on jäänud haigeks ja tööde algus nihkub seetõttu nädala võrra edasi, tundsin ma teise inimese tervisehädade pärast ülevoolavat, siirast ja lapselikku rõõmu.

(Igor helistas emale sellepärast, et meil on temaga selline keelebarjäär, mille ületamiseks on vaja visuaalset kontakti. Igor on kunagi eesti keelt õppinud küll ja selle väidetavalt isegi täiesti rahuldavalt selgeks saanud, aga üldise keelepraktika puudumisel on sellest tänaseks talletunud ainult sellised sõnad nagu „pahtel“ ja „redel“. Mind aitab peamiselt rahvusvahelises keskkonnas omandatud oskus noppida igast keelest välja maksimaalne arusaadav ja sellest parim võimalik pusle kokku panna. Minu ja Igori suhtluses viib kõik see  põhimõtteliselt selliste stseenideni nagu see interpretatiivne mesilastants, millega ma teisipäeva hommikul üritasin talle selgeks teha, milline on minu parkimiskoht maja kõrval tõkkepuuga parklas.)

Teisipäeva varahommikul igatahes ulatasin Igorile korterivõtme ja parklapuldi ja lahkusin ise rahulolevalt paariks päevaks Brüsselisse. Kiire kõrvalepõikega ema juurde, et viia sinna oma voodiriided, mille ma paunana oma voodist õlale haarasin. Teoreetiliselt võiks praegusel eluhetkel olla Brüsselil Tallinna ees mitmeid eeliseid, sest noh, lisaks sellele, et ei pea üles ärkama selle peale, et proua maaler Svetlana redeli otsas kõlkudes mu voodi kohal lage värvib („Isvinitje“), võiks ju arvata, et siin on ka klimaatiliselt soodsam. Täna hommikul jõllitasin muidugi hotellivoodis telefoniekraani, mis teatas suht tundetult, et väljas on -7C (realfeel -9C) ja ei osanud muud kui pomiseda „oh, fuck me“. Hell has frozen over, öeldakse vist selle kohta. Või „Beast from the East“ nagu ütlevad britid.

Samas, eile pärastlõunal, kui ma tänava ääres oma kohvrile toetusin ja tolleltsamalt telefoniekraanilt kümmekond minutit jälgisin, kuidas Taxify-Toivo mööda Veerenni asulat üha meeleheitlikumana ja lootusetumana näivaid silmuseid, poognaid ja põikeid teeb, oleks see -7C ilmselt puhas õnnistus tundunud. (Vahepeal võtsin korraks hulljulgelt kinda käest ja vaatasin ilmaäppi, mis edastas täiesti absurdsena näivat informatsiooni „-15C, realfeel -31C“.). Üritasin Toivole ka helistada, et teda võimalusel nõu ja jõuga aidata, aga kuuel juhul seitsmest ta ei võtnud vastu. Ükshetk nägin iseloomuliku rohelise tagumikuga autot saja meetri kaugusel tänava otsas ka nõutult mõneks hetkeks seisatavat, aga siis pani Toivo autole jälle hääled sisse ja kadus vastassuunas.

Vahepeal oli mulle saabunud SASilt kiri selle kohta, et nad on mu lennu tühistanud ja mind ümber broneerinud poolteist tundi hiljem väljuvale lennule. Igas muud olukorras oleks see tähendanud, et ma tühistan takso ja suundun tunnikeseks tagasi tuppa. Aga kuna Toivo eepilised seiklused Veerenni asulas (mille igale hetkele olin kaardirakenduse kaudu kaasa elanud) ei jätnud mind päris tuimaks, siis tundus selline käitumine mulle tollel hetkel ebainimlikult julm.

Kui Toivo lõpuks mingist üsna suvalisest suunast kohale purjetas, oli ta arusaadaval kombel kogu maailma peale südamest solvunud ja valmis ametit lõplikult maha panema. Üritasin hetkeks tema tähelepanu juhtida sellele, et sellistes situatsioonides võib telefoni käepärast hoidmine kasulikuks osutuda, aga ta vaatas mulle sellepeale otsa nagu ma oleks tema kassi pihta noolemängu mänginud, nii et jätsin selle teema põhjalikumalt käsitlemata. Lennujaama sõitsime pinevas vaikuses, aga kohale jõudes küsis ta mu käest siiski allaandnud toonil, et kas ma üldse tahan selle reisikogemuse eest midagi maksta.

Hotellis oli rakendatud uudset lahendust kliimaküsimusele (ilmselt siis nii sise- kui väli-) — radikas oli põhjas ja aken oli lahti. Ilma villaste sokkideta uinumine tundus võimatu, mistõttu pidin enne magamaminekut endale sokid kuduma. Ma sügisel juba ühed kudusin, millega olin nii sitaks rahul, et kudusin samasugused ka Sandrale ja emale, aga üleeelmisel nädalal jätsin nad hommikuhämus siinsamas hotellis kohvrisse panemata. Eelmisel nädalal küsisin igaks juhuks järele ega nad neid pärast minu lahkumist ei leidnud. See oli jällegi üks huvitav vestlus, sest leidis aset kahes keeles kolme inimese vahel, kellest keegi ei rääkinud oma emakeeles (mistap maroko-päritolu Adil vaatas minu järelepärimise peale kohe alustuseks mulle sügavalt kahtlustava pilguga otsa — mõte sellest, et mingid sokid on kellelegi nii olulised, et neid nädal hiljem taga otsida tundus talle nii absurdne, et ta eelistas uskuda, et tema keeleoskus on teda alt vedanud), aga lõpuks ilmus keskealine moldovalannast majapidaja välja ühe leitud sokiga. Adil, kes ka varem on silma paistnud huvitavate õhuaukudega mõttelennus, küsis selle peale minu käest täiesti siiralt ja aupaklikult, et kas ma olen kindel, et neid oli kaks. Vaatasin hetkeks sõnatult teda, seejärel oma jalgu (mida oli endiselt kaks) ja ütlesin, et jah, üsna kindel.

Niisiis, nüüd on blogipostituse trükkimisega seoses edukalt välditud vähemalt kolme pakilise tegevuse teostamist. Aga olgu nüüd siis ka laiemalt kinnistunud see teadmine, et kui ma ütlen “eestikas”, siis ma seda ka mõtlen.

Mina ja toit

Sandra kirjutab, et:

Kaevasime Troonipärijaga terve hommiku oma kesklinna põllumaad. Nagu asjasse pühendatud lapsed ikka, oli ta väga suur abiline. Kaevas suure augu nagu minagi (mina panin sinna auku maapirnimugulaid, tema kaevas ka ühe augu, esialgu selle sama mõttega, hiljem osutus see hoopis sissehüppamiseauguks), aitas mul täiesti tublisti mulla sees valgeid maapirnimugulaid otsida ja käis iga natukese aja tagant pange seest maapirne selleks ettenähtud auku ära kallamas. Siis ta istus omatehtud augu pervele ja… võttis oma märgade mullaste kinnastega lihtsalt selle pildiloleva taime lehest kinni ja järas ära oma mitu lehte hoolimata sellest, et need olid a)mullased, b)mõrud ja c)selle taime mitte söögiks mõeldud osa. Mõtlesin, et küllap loodus teeb oma korrektuure ja tal on ka vitamiinivajadus nagu kassidel, kes muru tahavad süüa. Kusjuures alles siis ma avastasin, et meil on aiamaal üldse Brüsseli kapsa taimed (need mugulad seal varre küljes ehk tulevad tuttavad). Igatahes väitis Troonipärija sealjuures, et ta on hea dinosaurus, kes sööb puu lehti.

See asi pani mõtlema mind igasuguste asjade peale… Aga kõik taandub sellele, mis pole ilmselt enamikele mu lähituttavatele mingi uudis – I am obsessed with food!!

Mul ei ole siinjuures rääkida mingit lugu oma lapsepõlvest, kuidas ma mäletan IGAVESTI, kuidas ma kirega jälgisin oma esivanemaid mingit rooga tegemas või kuidas ma enneolematult varakult hakkasin iseseisvalt süüa tegema või… Ei, täiesti tavaline tulin-koolist-panin-juustu-ketšupiga-saiale-ja-tegin-mikrouunis-soojaks. Ülikooli ajalgi sõin ma täiesti klassikalisi odavtoite. Muidugi oli (siiani ju tegelikult) terve minu elu au sees kella kuuene õhtusöök ja minu isa kokanduslikud võimed tekitasid aukartust mitmetes ring- ja põlvkondades (hoolimata sellest, et tema ampluaas oli ca 10 klassikalist rooga) ehk siis et võiksin tugevaimaks sidemeks toiduga pidada teatud mõttes oma isa.

Täna on igatahes nii, et ma terve päeva kas: teen töö juures süüa, mõtlen, mida töö juures küpsetada, vaatan internetist retsepte ja/või videosid, mõtlen, mida kodus süüa teha, teen terve ülejäänud päeva kodus süüa, korjan midagi mullast söögiks, külvan või teen ms aiatööd, mõtlen, millisesse restorani/kohvikusse minna, mõtlen, mida poest süüa osta, käin poes süüa ostmas, teen toidupilte, räägin klientidega või töökaaslastega toidust, räägin sõpradega toidust, räägin erinevates toiduportaalides toidust… Võib-olla mõistsite juba.

Ja nüüd kui ma lähtun täiesti uutmoodi menüüst, on see toidumaailm end kuidagi erakordselt avanud. Millised tohutud ja lõputud võimalused söögitegemiseks. Mu keha on võõrandunud loomsest toorainest ja seetõttu muutunud palju vastuvõtlikumaks igasugustele uutele maitsetele, ma pole enam pooltki nii kammitsetud. Ma ei oleks kunagi uskunud, et lisaks eetilistele teemadele, on taimsel toidul nii tohutu jõud igasugusele enesetunnet ja elukvaliteeti parandavates aspektides. Ma tahaks lihtsalt nii väga, et kõik mu ümber saaksid aru kui vabastav see tunne on. Ma isegi ei eita, et mul on natuke tunne nagu oleksin ma kuidagi iseeneslikult mingisse sügavasse usku läinud, aga kuna selle usu uskumisel ei ole mitte ühtegi negatiivset tulemit ja just vastupidi, siis miks mitte sellistsorti usus kükitada.

Antagu mulle andeks, et ma tegelikult ei plaaninud sugugi sellest jälle rääkida. Samas ega ma täpselt oma tõelist jutu mõtet ka ei tea öelda. Muuseas kõik eelmised lõigud on kirjutatud vaid mõned nädalapäevad tagasi ja nii uskumatu kui see ka pole, on tänaseks terve hoov mattunud tohutult sügava lume alla (uskumatu sellepärast, et möödunud aastal saime Härraga esimest korda lund aastavahetusel – ja see oli Istanbulis!). Veetsime jälle Troonipärijaga mitu tundi õues, seekord hoopis lund rookides. Otsustasin seekord teha talle sinna võimsa liumäe. Varsti tooge oma lapsed meie lumemaale! Või noh, ei pea varsti. Sest seda jubedust jagub nii oma pooleks aastaks veel. Kui olin hooviga lõpetanud ja selja taha tehtud tööd vaatasin, siis nägi see välja selline, et noh, kas hakkan otsast peale!? Aga see selleks. Maapirnid sain küll ülimalt napilt maast välja…

Igatahes! Tõmban tuimalt sellel sisutul postitusel otsad kokku lihtsalt selleks, et see teema kord lukku panna. Loodan veel mõnikord siia sattuda… Tsau ja bon appetit (nagu ma mõni nädal tagasi Hollandis silla pealt hüüdsin eriti tsillilt paadiga kanalis hängivale seltskonnale, kes parasjagu kerget einet imekauni Leideni kesklinnas võtsid ja mulle prantsuse keeles ka vastasid)!

Sealsamas

 

Sannu, mis värk selle veganlusega sul on?

Sandra kirjutab, et:

Mõned üldised mõtted:

• Kui Sa oled inimene, kes üritab vähendada kilekottide tarbimist, suitsevatest korstendest tulvil linnapilt tekitab Sinu silmades kerge võnksatuse, Sa tahad oma lapsele mahedat ja vitamiinirikast toitu, Sa oled kasvatanud endale söögiks midagi ise (kasvõi ürte rõdu peal), Sulle meeldib värskes õhus, Sulle meeldivad loomad… vms. Siis oled Sa juba õigel teel ja on võimalik, et taimetoitlus tabab Sind sama ootamatult kui mind ja lööb paugust pildi väga selgeks.
• Oma õnn ja oma elu on meie enda teha.
• Meie tervis on antud meile hoidmiseks nagu ka koht siin ilma peal.
• Inimene on juba arenenud selliseks, kes ihaleb suhkru, rasva ja soola järele ning tahab seda tarbida hulga rohkem kui talle on eluks vajalik. Ühiskond on hõlpsasti loonud selle jaoks suurepärased ja kiired “lahendused” (hallooo – drive in!)
• Meie Maal (Earth) on võime pakkuda meile eluspüsimiseks kõiki vajalikke asju. Ta teeb seda rõõmuga ja korduvalt. Ka Maad peaksime me hoidma.
• Inimene on omnivoor. See tähendab seda, et ta saab kasutada söömiseks nii loomset kui taimset toorainet.
• Piim ja liha on meie igapäev. See on olnud nii aastatuhandeid, kuid tänapäevases käsitluses tähendab see tohutut Maa kurnamist, metsikut ja kohutavalt õelat loomade kohtlemist ja täiesti ebavajalikku tootmist. Seda käiatud mõtet olete te ilmselt palju kuulnud ja lugenud. Kuidas on nii, et see jätab kõiki endiselt külmaks? Sest PIIM ja LIHA on tehtud/muutunud nii tugevaks NORMIKS, et sellest üle näha on ka väga avatud inimesele (nagu ma arvasin end olevat) praktiliselt võimatu.
• Me teame, et liha sisaldab palju kasulikke vitamiine. Aga sellest ei räägita praktiliselt üldse kui palju transrasvu, hormoone, kahjulikke aineid, mis pärsivad nende samade vitamiinide imendumist, lihas samuti leidub.
• Me teame, et muna on suurepärane valguallikas. Ja me oleme mõelnud, et eelistaksime osta puurivabade kanade munasid. Aga ka see pole enam saladus, et puurivabad kanad on tihti täpselt samamoodi kokku pressitud kitsasse ruumi. Nende “värske õhk”, mida nad peavad saama, et pereema saaks kohe rõõmsamalt enda kodulauale need munad osta, tähendab vahel mõnda minutit vabasse õhku sisenemist. Ja kuidas teile tundub, kas munatööstuses isased tibud on üldse vajalikud? Ja ma ei hakka üldse laskumagi sinna, mida tehakse nende kanadega, kellest tahetakse maksimaalselt liha saada. Kas kahe kana suurune kana tunduks teile peale vaadates normaalne? Aga gooood damn it, see  lemmik Tai restorani tšilline mangokana on ju niiiii hea ja mahlane… On ikka või? Me  ei räägi mingist kaugest Maailmast, kus need asjad toimuvad. Me räägime meie oma kodumaast samuti.
• Ja minu suurim nõrkkoht. Piim. Ma olen kondiiter ja kogu mu ametialane baas  on ülesehitatud piimale (ja munale). Ja juust. OMG! Kitsejuust, mozzarella, halloumi, feta – mmmm, millised täiuslikud komponendid igale söögile… Paraku on piimatööstus minu jaoks kõige õudsam. Milline naine rõõmustaks kui temasse sunniviisiliselt kasvama pandud laps sünniks, et ema hakkaks tootma kohutaval hulgal piima, kohe peale sündi laps emast igaveseks lahutataks, noor neiu pandaks uueks piimalehmaks kohutavatesse tingimustesse kasvama, aga armas poisslaps – vot see läheks süstimisele, et temast ikka suurepärase lihasisaldusega lihaveis kasvaks (õnnelik on veel see, kes sureb kiiresse surma)!? (Kondiitrialaselt veel – kas olete viibinud tootmisruumides, kus kasutatakse suuremas koguses želatiini nagu näiteks sefiiri tehes? See HAIS!!)
• Keskkond. 1 kg liha tootmiseks on vaja kasvatada 8 kg vilju. Lase oma mõistusel järeldusi teha.
• Vegantoit on nii kuradi huvitav. Ma pole kunagi nii mitmekesiselt toitunud kui nüüd. “Murunäksimise” naljad on tegelikult väga lamedad (nii ignorantsed kui ka rumalad) kui siit otsast vaadata. Absoluutselt kõigele on olemas vegan-asendus. Ainult, et kümned piinlevad, tapetud, elusast peast veristatud loomad jäävad ahelast välja. Ja ausalt öeldes, pole ma oma elu jooksul veel nii palju erinevaid pitsasid, burgereid, pastasid ja kotlette söönud ja teha tahtnud kui nüüd selle vegan perioodi ajal. Ja minu mure on pigem sama kui vanasti – kuidas meelitada end sööma rohkem toortoitu ja kuumtöötlemata toiduaineid 🙂
• Lõpuks – miks ja kas inimene on ikkagi see superior liik siin ilma peal elama? Kas me saaks hakkama kõikide teiste liikideta? Kust me saime selle õiguse teha neid kohutavaid asju?! Kas me päriselt ka seda tahame? Praegune segatoiduliste maailm ei ole vastand sellele, millist maailma veganid sooviksid. Maailm täis ainult veganeid on hoopis mingi teine reaalsus, teisel skaalal.

Pühapäevaõhtune burks. Sibulamoosi, küüslauguse soja-ketshupikastme ja punastest ubadest ja maapirnist tehtud kotleti ja värske kraamiga.

Need on karmid faktid. Ja ma tean, et olen lihtsalt üks nendest järjekordsetest, kes seda juttu räägib. Et mul on mingi “hoog” peal. Või, et see on “mäng” nagu üks mu esivanematest ütles. Mul on tegelikult palju minna, sest ma olen ikkagi see inimene, kes kiire suhkru ja rasva järele januneb ja minu ümber on palju inimesi, kes sellele voli annavad. Teadmatus on õndsus ju, eksole. Ma ei ole lõpuni vegan (kuigi eelistaksin olla) ja ma ei saa pead anda kui kaua ma jaksan seda joont hoida, aga ma tean, et midagi on minus igaveseks muutunud. Ja ma tahan võtta oma kohta siin ilma peal võimalusena, mitte õigusena, sest nii usun ma ka kõikide teiste Maal elavate olendite kohta.

Internet on kõikide võimaluste koht. Sestap, sellele, kes selle tekstiga on siiani jõudnud, siis võib-olla püsib tal mõttes küsimus, MIKS ikkagi hakata veganiks, annan ma video, mille teisel minutil ma ise näiteks kraanid valla lasin (sel hetkel ei näidatud ühtegi looma ega kuritarvitatud tegelast). Aga osalt kindlasti ka seetõttu, et Troonipärija mind vasttabanud nohuga kogu öö üleval hoidis.

P.S. Täiesti “lambist” need asjad mind ka ei tabanud. Loomadele hakkasin tõtisemalt mõtlema kui kutsekas õppides hakkasin temaatikaga kokku puutuma. Ja seda mitte tänu stampharidusele, vaid tänu seminaridele, kus õpilased ise pidid kogutud infost ettekandeid tegema. Kuid loomaeetika oli tegelikult kaalukausil nõrgim koht. Küsimus on ikkagi ökoloogilises jalajäljes, aga EELKÕIGE meie endi tevistes. Kõik muu haakub lihtsalt kokku ja põhiliseks põhjuseks on lihtne vastus: sest nii on lihtsalt õige!

Suvel Munamäel

Ma kolisin

Hanna kirjutab, et:

Ma kolisin.

Ilmselt on mõistlik seda postitust niimoodi lakooniliselt alustada.

Alustuseks kolisin ma välja oma kolmetoalisest 65m2 kesklinnakorterist, kus ma olen 7 aastat elanud. Või noh, ütleme, et ma kolisin oma isikliku elu sealt välja. Aga sellest täitsa piisas (nagu iga inimene, kes kunagi kusagilt välja kolima on pidanud ilmselt valuliselt hästi teab). Sellesmõttes, et juuksuri juures tuli just jutuks, et kuna ma ei ole oma telekat kuude kaupa sisse lülitanud, siis ma ei saa enam päris kindel olla, kas see töötab (ja ärgu muretsetagu, ma ei ole üks nendest “meie pere loeb teleka vaatamise asemel küünlavalgel raamatuid” snoobidest, ma lihtsalt kasutan telekavaatamiseks peamiselt arvutit — samas, ma sain täna just eelmise kuu elektriarve, mille valguses (hah!) on küünlavalgel raamatulugemise ideel teatavat jumet), aga vanasti kui seda siiski aegajalt juhtus, sattusin ma kanalite vahel klõpsutades mõnikord TLC saatele “Hoarders” ja pärast mõningast õõvastuses ekraanijõllitamist sain rahulolevalt endale kinnitada, et hoolimata teatavatest tendentsidest on minu korter siiski veel sellisest olukorrast kaugel. Nüüd sahtlitest vanu kosmeetikanäidiseid ja sülearvuteid välja loopides ei saanud ma selles siiski enam nii kindel olla. (Telekas töötab — lülitasin selle sisse, et teada saada, milliste pakettidega ma liitunud olen ja see oli loomulikult TLC peal; viimasest korrast on see kanal saavutanud uue taseme, sest parasjagu oli eetris keskmises sünnitusfaasis naiste mälumäng.)

Siinkohal tahaksin veidi pikemalt peatuda teemal “Prokrastineerimine kui tõsine ja ohtlikult alatähtsustatud haigus”. Kus on kliiniline ravi ja toetusgrupid? Ma olen kindel, et prokrastineerimine rikub elusid ja lõhub perekondi, vähemalt samal tasemel kui alkoholism ja keskeakriisid. Ma ei imestaks, kui selguks, et prokrastineerimine tapab. See on selline maagiline allakäiguspiraal — mida kauem sa millegi tegemist edasi lükkad, seda raskem on sellega peale hakata, seda rohkem su enda võimetus sulle ajudele käib. Võib-olla on võimalik olla rõõmus, süümepiinadeta prokrastineerija, aga mina kindlasti selliste hulka ei kuulu. Asjade ärategemine on üheksakümne kaheksal juhul sajast kordades kergem kui elada selle teadmistekoormaga, et mis kõik veel tegemata on. Ja samas, sellest täiesti teadlik olemine ei muuda mitte muffigi. Isegi asjaolu, et 24 tunni pärast väljub lennuk muudab suht vähe, sest kogenud prokrastineerija aju suudab seda tõlgendada kui “sul on veel 24 tundi aega hullunult tegutseda”, mitte kui “18 tundi prokrastineerimist + 4 tundi hullunult tegutsemist + 1 tund muude tegevuste vahele hajutatult ägisedes looteasendis lamamist ja suitsiidimõtteid + 1 tund lennujaamas hüsteerilist analüüsimist, mis kõik jäi tegemata või maha”.

Mis kesklinna korterist edasi saab? Sellekohane teadaanne on tulemas. Watch this space.

Kuhu ma kolisin? 21m2 konteinerisse.

Hea küll, läheneme siis niipidi, et ma kolisin Haagi linna Hollandis (kuigi enamuse aega olen senini veetnud Leidenis). Kolisin peamiselt selle tõttu, et sai. Et käia natuke veel koolis (eelmine aasta näitas, et see mõjub ajule hästi), elada natuke teistsugust elu ja samas lühendada märkimisväärselt oma tööteed (Brüssel on siit poolteist tundi rongisõitu, Eestist, teadagi, lõppematu klaustrofoobne teekond). Pluss, noh, Euroopa Liit patsutas õlale ja andis taskuraha kaasa. Ehk siis, jah, kord dekaadi jooksul peab inimene ikka Erasmus-tudeng olema. Mistõttu ka see 21m2 konteiner. Ehk siis ühiselamu. Mis koosneb üksteise otsa laotud suurtest metallkonteineritest, ühes otsas välisuks, teine ots üleni aken. Peenem oleks ilmselt öelda, et tegemist on stuudio-tüüpi eluruumiga. Noh, et ma ei pea õhtul koju tulles muretsema selle pärast, kas 18-aastane värskelt oma seksuaalsuse avastanud narikaaslane on endale pubist, loengust või supermarketist kellegi leidnud või mitte.

Nagu Inglismaalt pärit klassikaliste keelte magistrant Ben (näeb täpselt selline välja ka — plisseerkrae perioodi Blackadderi teemaline t-särk pruuni triiksärgi all ja kõvasti eneseiroonilist huumorit) paar õhtut tagasi ütles, kui ta vanemad peaksid küsima, et noh, milline see Holland siis on, siis saaks tema oma pooleteisenädalase kogemuse põhjalt öelda, et täpselt selline nagu kõik ette kujutavad — hoomamatu hulk kanaleid ja jalgrattaid ja õrn ever-present kanepihõng kõige kohal.

Liikluskorralduslik hierarhia on selline, et kõige kõrgemal kohal troonib jalgrattur. Kõige madalamal kohal on autojuht, mis tuleb selgelt välja ka sellest, et vähemalt südalinnas ei ole mitte ühtegi valgusfoori. Mootorsõidukite juhid on ilmselt orienteerunud sellele, et igal suvalisel hetkel teeb vähemalt kolm jalgratturit endast parimat, et neile võimalikult ootamatult rataste alla viskuda. Jalakäija asub kusagil seal nende kahe vahel (ja on pealegi üldjuhul lihtsalt jalgrattur, kes viibib parasjagu ühel või teisel põhjusel oma rattast veidi eemal). Kui kõik osapooled teavad oma kohta ja on täie mõistuse juures, siis peab jalgrattur liikluses põhimõtteliselt kartma ainult teist jalgratturit. Eriti selliseid minusuguseid, kolmanda päeva omasid, kes vahepeal ikka natuke üritavad külje pealt sisse sõita või ette keerata. Oma ilmselgelt ülemakstud tupsununnu (seesama seal kõrvaloleval pildil) olen juba hellitavalt Rustbucketiks ristinud. Mõningased maalilised roostekolded on nii eeldatavates kui ootamatutes kohtades, kuigi kaugelt petab täitsa ära ja sõidab ka üsna meeldivalt sujuvalt. Eesmine porilaud on aja poolt veidi ebastandardse kujuga sepistatud saanud. Millegipärast on “Barcelona” peale kirjutatud.

Mis puutub sotsiaalsesse külge, siis ma ei usu, et ma oleksin kohanud siin kedagi, kes on rohkem kui 25 aastat vana. Eelmisel nädalal oli mind pandud orientatsioonigruppi koos umbes kümne bakatudengiga, kes kõik olid eranditult väga nunnud ja toredad (ja õnneks mitte päris 18-aastased). Ma ei hakanud neid oma vanusega šokeerima — mitte, et seal midagi häbeneda oleks või ma suurt midagi selle koha pealt ära teha saaks, aga ega ma isegi päris hästi ei osanud sellesse vanusevahesse kuidagi suhtuda. Kui jutuks tuli, ütlesin, et olen 30+ ja nemad ütlesid, et tõesti, oleks mulle 28 pakkunud küll. Eelistan vaadata sellele nii, et olen nooruslik (teine variant oleks, et lapsik, eksole). Grupis olevad kaks austraalia poissi ainult toetavad minu juba eelmisel aastal aluse saanud õelikku-positiivset hinnangut tänapäeva noortele meestele. Mõistlikud, vaimukad, arvestavad ja progressiivsed. Iisraeli tüdruk, kes enne ülikooli minekut oli mõnda aega sõjaväes. Väikestviisi püromaaniakalduvusega tüdruk Itaaliast, kellel teised  teavad juba elava tule läheduses silma peal hoida. Suurte silmadega ja kergesti erutuv kreeka tšikk, kes õpib küll rahvusvahelisi suhteid, aga, nagu eile õhtul baaris lamisedes selgus, ei tee vahet majoritaarsel ja proportsionaalsel valimissüsteemil (mis natuke iseloomustab ka seda, mis on minuarust viga rahvusvahelistel suhetel kui eraldiseisval erialal).

Orientatsiooninädala programm koosnes peamiselt erinevates Leideni linna parkides muru peal istudes nisutoodete söömisest (arvestades siinset läbivat saiakultust ei saa ma aru, kuidas neil ei ole suuremat probleemi kõhukinnisusega — samas muidugi selle puhul ka väidetavalt kanep aitab), nii et isegi 22-aastased unistasid juba normaalsest söögilauast ja suvikõrvitsatest. Mis mind alguses natuke eksitas, oli see, et suht esimese asjana hommikul kokku saades tuli alati jutuks, et mis me täna joome, mis kõige tõhusam oleks ja kust me seda kõige soodsamalt saame. Nüüdseks olen ma aru saanud, et see pole mitte niivõrd fundamentaaleksistentsiaalne tudengiprobleem, mille teravuse ma olen jõudnud aastatega unustada, kuivõrd tooni andis üks meie grupi juhtidest, siin elavast heal järjel šoti perest pärit piltilus tütarlaps, kelle puhul ma arvaks, et tegemist on paadunud alkohoolikuga (tema joogivalikuks oli tavaliselt haljas viin, eelistatavalt mingi mahlaga, aga kui seda ei leidu, pole ka hullu), kui ta ei oleks 21-aastane eelmisel reedel bakalaureusekraadi kätte saanud psühholoogiatudeng (tal on ka võrdselt piltilus hollandi poisssõber, umbes sama vana, kes on selline heast perekonnast sofistikeeritud jõmm). Laupäevast saadik pole ta saanud ülejäänud grupiga eriti hängida ja grupi tavapärane nivoo on püsinud 1-2 õlle juures.

Pühapäevaõhtuks üritati organiseerida pizzaõhtut ühikas (siin on üle kahesaja konteineri üksteise otsas, aga peaaegu mitte mingisugust sotsiaalset ruumi), mis läks vahelduva eduga. Vanuseküsimus oli veel teravam, sest kui orientatsioonigrupp koosnes vahetusüliõpilastest, kes olid seega juba natuke ülikoolis käinud, siis siin oli terve armee oma bakaõpinguid alustavaid särasilmseid 18-aastasi (peaaegu kõik õpivad eriala nimega International Studies, mistõttu ka elavad Haagis, sest seda eriala, nagu ka minu oma, õpetatakse Leideni ülikooli Haagi kolledžis; kokku pidi neid IS inimesi kursusel olema 500 ringis, pfft). Üks briti tšikk kirjeldas mulle väga pikalt ja nunnult, kuidas ta pidi oma fairy lightside seina saamiseks oma kõige kõrgemad kontsad jalga panema ja voodi peale ronima ja siis haamri puudumisel jalgrattapumbaga naelu seina taguma. Ja mina mõtlesin, et ühestküljest peaks kõigi eelduste kohaselt tapeedi taga suht varsti metall vastu tulema ja teisestküljest, kas naelte seinatagumine mitte deposiidile halvasti ei pruugi mõjuda. Ei öelnud muidugi midagi, naeratasin ja noogutasin mõistvalt. Kui üks eksistentsiaalselt sigaretti pahviv skeptilise ilmega tütarlaps tutvustas ennast psühholoogiatudengina, pidin peaaegu kõva häälega naerma hakkama. Cause I’m jaded and old, get it? Üldiselt olen pidanud noorsooga sammu pidamiseks installeerima omale telefoni rakenduse nimega WhatsApp, kus koondunud ühikavestlusgruppi pannakse, nagu mulle on mulje jäänud, iga õhtu lihtsalt üks number, mis siis sümboliseerib seda konteinerit, kus antud õhtul on elu keskpunkt. Üks õhtu tulin näiteks koju koridoris kõlava “I Will Always Love You” ühislaulmise saatel, mis avaldas mulle muljet, sest isegi “The Bodyguard” film tuli välja varem kui enamik neist inimestest sündinud on.

Ja siis eile läksin magistritaseme loengusse lootuses, et ehk seal on vähemalt mõni, kes 30nele läheneb ja no dice. Elukestev õpe, my ass. Natuke naljakas oli ühe aine puhul see, et kaks hollandi prouat annavad inglise keeles ainet 16le üliõpilasele, kellest 3 ei ole hollandlased (meenutas mulle, kuidas eelpoolmainitud sofistikeeritud jõmm, kelle inglise keel on väga hea, reedeõhtuse šoti-Jenga — nagu joogipits, mitte nagu rahvus, kuigi mäng, mille pakendis oli lisaks puuklotsidele ka neli pitsi, kuulus muidugi šoti tütarlapsele — sessiooni ajal õudsalt tõhusalt räige hollandi aktsendiga inglise keelt järele tegi). Aga ainult naljakas, mitte valus, nagu eelmisel aastal kui mõni eesti õppejõud enesekindlalt inglise keeles loengut andis.

Et siis, muidu on kõik septembrikuine uus ja tore (kuigi natuke kurnav) ja noh, Holland ja eriti Leiden piltilusad, aga terve mõistuse säilitamise nimel on mul ilmselgelt aegajalt siiski hädasti vaja teha väikeseid väljasõite täiskasvanute levialadesse. Õnneks paiknen ma muidugi naeruväärselt heade rongiühendustega Lääne-Euroopas, nii et see ei tohiks olla kaelamurdev ülesanne. Kõik täiskasvanud on loomulikult ka teretulnud siia. Naabritüdruk lubas kummimadratsit laenata kui vaja.

Naljaasi (tegelt ka)

Hanna kirjutab, et:

Mõnda aega tagasi tuli üks mu (loomulikult meessoost) sõber lagedale uhkelt deklaratiivse seisukohaga “Naised ei ole vaimukad.” Ilmselgelt ei mõelnud ta seda päris nii kõikehõlmavalt, talle üldse meeldib teha sellesisulisi niitvaid ja provokatiiseid üldistusi. Ja pealegi kahtlustan ma, et aastatepikkuse peaaegu ainult naisterahvastest koosnevas kollektiivis töötamise tagajärjel on tema definitsioon sõnale “naised” ehk mõneti kitsam kui see, mida puhtbioloogiliselt selle sõna all silmas peetakse.

Ja ma ei võtakski tema plõksimist niivõrd tõsiselt (kindlasti juba sellepärast, et ma tunnen isiklikult mitmeid väga vaimukaid naisisikuid, aga lisaks olen mina ise ju ometigi muuhulgas ka naisterahvas ja ma tean, et ma olen vaimukas; põhjus, miks ma selles nii kindel olen on see, et inimesed, kes ise on vaimukad, on minu kohta seda öelnud), aga viimasel ajal on mulle kõrva hakanud veel paari tuttava umbes täpselt samasugused seisukohavõtud. Ilmselt ei peaks olema üllatav, et kõik need inimesed ei ole isegi mitte meesterahvad olnud.

Eelpool toodud postulaat on muidugi juba iseenesest totter, aga totter on ka see, millele ta tundub viitavat — et mehed on vaimukad.

Maailmas on massiliselt inimesi, kellel puudub absoluutselt igasugune huumoritaju. Nad kas ei mõista üldse mingit nalja või siis on see, mida nemad naljakaks peavad lihtsalt nutmaajavalt nõme (heal juhul selles kategoorias, mida inglise keeles kutsutakse dad jokesideks, halvemal juhul on kusagile misogüünse 10-aastase tasemele pidama jäädud; kusagile sinna vahele mahuvad need kuuma õhku täis jobud, kes arvavad, et nende nalja peale ei naerdud, sest publiku intelligents ei küündinud selleni — juhuslikult on need tüübid ka peamised oma naljade üleselgitajad, tappes sellega tõhusalt viimsegi piisa neis peitunud huumorit). Mehi on selliste inimeste hulgas kindlasti vähemalt sama palju kui naisi. Mis veel hullem, selliseid mehi, kes arvavad, et nad on kohutavalt head naljahambad, aga tegelikult seda üldsegi ei ole, on ikka oluliselt rohkem kui selliseid naisi. Ja ma arvan, et me kõik oleme nõus, et on maailmas väga vähe asju (tekikottide triikimine või teiste inimeste reisipiltide vaatamine on ainukesed, mis mulle meenuvad), mis on tüütumad kui ebavaimukad inimesed, kes endale jube vaimukad ette tulevad.

Meeste huumoriülemvõimu tõestuseks on tihtipeale tuldud välja argumendiga, et häid meessoost standup koomikuid on märkimisväärselt rohkem kui häid naissoost standup koomikuid. Mis, olgem ausad, on ilmselt tõsi, aga ma keeldun uskumast, et selle peamine ja otsustav põhjus ei ole asjaolu, et meessoost standup  koomikuid on lihtsalt mitu korda rohkem. Mis, jällegi, tähendab paratamatult ka seda, et halbu meessoost standup  koomikuid on hordides rohkem kui halbu naissoost standup koomikuid. Meeste arvulise ülekaalu põhjuse väljaselgitamine ei nõua ilmselt raketiteadlast (vt. ülevalpool re: misogüünne 10-aastane).

Ma olen viimasel ajal muu tegevuse taustaks läbi töötanud päris palju Netflixi Standup Specialeid, nii mees- kui naiskoomikute omasid, ja noh, algusest lõpuni naljakas ei tundunud neist minu jaoks vist ükski. (Aga ma olen valmis tunnistama, et siinkohal võib olla tegemist ka minu oma üsna kindlate eelistustega — mulle meeldib selline tõsisem huumor, igapäevaelust naeruväärse ja absurdsete seaduspärade leidmine, mitte niivõrd vingus, vihased isased või see jämedus, mida standup-maailm tundub teineteises välja kutsuvat, protsess, mille hoomamiseks soovitan vaadata malbet dokumentaalfilmi “The Aristocrats”, pärast mida ilmselt “Lastega kodus” seriaaliga üles kasvanud avastavad, et nende lapsepõlv on rikutud. Ja teisest äärest — laulmine ei ole kunagi naljakas, erinevate häälte ja aktsentide tegemine peaaegu mitte kunagi ja kui kusagilt mõni rekvisiit välja võetakse, panen ma arvuti kohe kinni. Topeltkiirusel, kui see rekvisiit on mõni rohkem või vähem isetehtud muusikainstrument.) Ja mulle tundub, et standup formaadis on naisterahval kuidagi raskem saavutada seda tasakaalu veidi tüütu jämeduse (mis on ju ometigi tööstusharu standard) ja sellise teatava beibe-poosi vahel (mis ilmselt tungib esile ennast meesfoonist eristamiseks ja peaks vist siis olema vingus, vihase mehe naissoost vaste).

Küll aga võtsin ma siin ükspäev, peamiselt novembrikuiste valimiste valguses, terve rea ameerika naiskoomikuid jälgida Twitteris (mida ma loen igapäevaselt, aga kus ma kunagi midagi ei ütle — vaadates formaadivalikuid on mul ilmselgelt kuldkala tähelepanuvõime ja poliitiku tähelepanuvajadus) ja ausaltöeldes ei ole ma täheldanud küll mingisugust arvestatavat soopõhist kvaliteedivahet või isegi sisulist erinevust. Väljaarvatud see, et nad aegajalt ilmselt peavad meeslugejate puuduva filtriga reaktsioonide pärast natuke pead vastu lähimat seina taguma.

Aga kui filtrid juba jutuks tulid, siis on mul üldiselt sügavalt juurdunud veendumus, et naerda peab saama kõige üle. Ja siinkohal ei pea ma muidugi silmas seda, et aetakse mingit kurja, solvavat, nõmedat iba ja siis tõstetakse käed üles, kehitatakse õlgu ja teatatakse, et “tegin ainult nalja” või “kuidas te aru ei saanud, et see oli sarkasm“. Kuigi õigus niimoodi käituda jääb inimestele loomulikult ka, passiivagressiivsus rahvaspordina ei tundu mingit langustendentsi näitavat.

Lihtsalt, huumorile vabade käte andmine on parim, võib-olla isegi ainuke viis, kuidas tagada, et ühiskonnas (ja inimese sees) ei tekiks mingeid lolle tabusid. Et kõikidest asjadest oleks võimalik rääkida ja keegi ei jääks oma probleemide ja muredega üksi rähklema, sest ta lihtsalt ei oska või ei julge nendega kellegi poole pöörduda. Või sellepärast, nagu ma omast käestki hästi tean, et on asju ja olukordi, kus nende tõsiselt, üksipulgi lahti harutama hakkamine on liiga hirmuäratav, liiga palju või liiga vara.

Ma ei tea, see kõik sai nüüd nii pikk, et võib-olla olen ma ise osutunud üheks nendest pretensioonikatest blowhardidest, kes oma nalju pisiasjadeni lahti seletavad. Kui nii, siis ei jää ilmselt muud üle kui rolli sügavamalt sisse elada ja teatada igasuguse võimaliku kriitika peale, et ise tean, mis oma blogis teen ja kui ei meeldi, siis pole vaja lugeda. (A Sandra postitusi lugege ikka, tema ei ole milleski süüdi).

Sürpriisivalimik

Hanna kirjutab, et:

Elu on ootamatusi täis.

Tagantjärele mõeldes ei ole see väike ent visa külmetushaigus muidugi midagi enneolematut, isegi antud suvisel aastaajal. Ma siiski ei osanud sellise võimalusega praegu absoluutselt arvestada. Igatahes olen ma viimase kolme päeva jooksul konservatiivse hinnangu järgi aevastanud umbes 250 korda (ma arvaks, et samapalju kui kogu varasema elu jooksul kokku). Täna ärkasin keset ööd üles, et üks kiire kolmene seeria teha. Positiivse külje pealt, kui täna autoraadiost tulevale Tina Turneri menuloole “Private Dancer” kaasa laulma hakkasin, oli minu toon märkimisväärselt originaalilähedane ja kohaselt sensuaalne (even if I do say so myself). Samas ma pole muidugi päris kindel, kas sellist ahelaevastusele kalduvat inimest tegelikult üldse peaks autorooli lubama.

Mõned ootamatused on päris nunnud. Mõni nädal tagasi, kui ma Sandra Troonipärijale lasteaeda järele läksin, seisis too hoovis turnimiskontraptsiooni tornis ja hüüdis üle terve Mustamäe rõõmsalt: “See on ju mu Hanna!” Mingil tuvastamatul hetkel on minu nime eest kadunud eesliide “tädi”. (Ma pean tunnistama, et alguses ei osanud ma seda sinna väga tahtagi, aga nüüd kui ta läinud, on ka nagu natuke kurb.) See, et ma järgmisel korral tema käest päris kõvasti pragada sain kui ma temaarust punase tulega üle ristmiku sõitsin, ei oleks ilmselt jällegi pidanud niivõrd üllatama (tegemist on siiski hästikasvatatud seadusekuuleka inimesega). Nagu ka see, kuivõrd raske on keset tipptundi kolmeaastasele liikluseeskirja nüansse seletada (tuli oli tõesti punane selleks ajaks kui ma ristmikul vasakpööret lõpetasin). Õnneks olen ma veel piisavalt autoriteetne isik, et mingi variatsioon “sest mina ütlen nii”-st töötas.

Teisestküljest jällegi… Mai keskel tõmmati mul ootamatult välja tarkusehammas. Läksin ühel kolmapäevasel pärastlõunal pahaaimamatult hambaarsti juurde mingi üsna ebamäärase ent juba mõnda aega elurõõmu rikkunud kaebusega. Arst koputas kõik hambad läbi, lasi natuke vurtsu ja pool tundi hiljem lahkusin sealt ilma hambata. See tarkusehammas oli mul juba umbes 14ndast eluaastast olnud ja selle ajaga üsna omaseks saanud, nii et ka minapilt vajas pärast veidikest korrigeerimist. Ülemise tarkusehamba väljatõmbamine, samas — oluliselt tšillim kogemus kui mistahes auguparandus. Jällegi üllatav.

Naaberaias võeti maha vana pappel. Terve teisipäeva võeti, sest pappel oli iidne, jäme ja üle linnaosa kõrguv (esimene osa sellest protsessist figureeris teravalt mu unenägudes, ent üles otseselt siiski ei äratanud — kunagi ammuse rattamatka ajal juhtus sarnane lugu, kui Käsmu tipus võeti hommikupoolikul maha kogu see võsa, mille sisse olime õhtul telgi püstitanud; seda suurt põõsast, mille taga olin veel päikesetõusu ajal pissil käinud, poleks seal nagu kunagi olnudki). Kui köitega puu otsas rippuvad mehed tüve kallale asusid, kostus sae vaikides iga natukese aja tagant sonoorne ümberkaudseid maju raputav müts, sest järjekordne jäme jupp langes vastu maad. Täiesti võõraste inimeste täiesti võõras puu, eksole, aga nüüd on hommikul köögis kohvi ootamise ajal aknast välja jõllitades tunne nagu ma oleksin kolinud.

Mõned ootamatused on muidugi täitsa absurdsed. Need on vaieldamatult mu lemmikud. Veidi aega tagasi viisin vanaema ortopeedi juurde, et ta saaks endale personaliseeritud korrigeerivad tallad tellida (mille käigus selgus, et doktor käib iga hommik tööle samast, Tallinnast 60km kaugusel asuvast külast, kus vanaema elab, aga see oli pigem siuke tavaline Eesti nojah-tõdemus). Vanaema on meil muidu igati ontlik ent kohati hulljulge 83-aastane vanakooli proua, eluaegne õpetaja, kes teab üldiselt üsna täpselt, kuidas peab ja ütleb seda häbenemata sullegi. Eemaldas doktori kabinetis oma peened nahkkingad ja nende seest tulid välja Viru Valge reklaamsokid. Hetkeks neid üllatunult vaatama jäädes meenus, et need on tegelikult minu enda sokid, saadud kingituseks mingilt konverentsilt, kus ma töötasin.

Teoorias ei pea ma ennast täiesti tavalise kontrollifriigina eriliseks üllatusteaustajaks. Isegi kui nad on positiivsed. Samas olen ma jällegi suur absurdifänn ja ma tean küll, et absurd juba iseenesest ei saa olla midagi muud kui üllatav. Aga teatavad kelmikad vastuolud iseeneses lisavadki naiselikkust ja veetlevust, ma olen aru saanud. Ja no neid ei saa ju kunagi üleliia olla, eksole?

Mõeldud-tehtud

Hanna kirjutab, et:

Viimasel ajal on Sandra ja minu omavaheline dünaamika hakanud endaga kaasa tooma minuarust väga värskendavaid “mõeldud-tehtud” intsidente. Kuna tegmist on olnud üsna emotsionaalsete asjadega, siis see “mõeldud” osa seal on jäänud oluliselt tagasihoidlikumaks osapooleks (kui liiga pikalt oleks mõtlema jäänud, siis oleks ilmselt ennast välja mõelnud sellest tegevusest), “tehtud” pool see-eest on olnud tänuväärne.

Mõni nädal tagasi näiteks tuli istus Sandra mõtlikult kangakääre näpu vahel keerutades selle diivani otsa peale, kus ma parasjagu raamatut lugesin ja arutas nagu omaette, et kas ta peaks oma patsi maha lõikama. Vaatasin teda, patsi ja kääre, kallutasin pea viltu, panin ühe silma kinni ja lõpuks nentisin, et jah, täiega peaks.  Viis minutit hiljem seisime juba vannitoas peegli ees ja mina nüsisin jõuliselt seda arvestatavat köit (tal endal hakkasid käed liiga kõvasti värisema kui ta patsiotsa kätte võttis, mul värisesid poole vähem). Tulemus, ja seda ei räägi mitte ainult mina kui naturaalne juuksuritalent, viis pluss.

Hiiumaa vanast tublist saunadiivanist (mis on erinevaid pereliikmeid erinevates asukohtades ausalt teeninud aastakümneid) otsustasime nüüd ja kohe lahti saada päev enne seekordset saarelt lahkumist. Alustuseks helistas Sandra prügilasse ja küsis, kas nad võtaksid selle vastu, kui me diivaniga neile ukse taha ilmuksime. Vastus oli muidugi jaatav, aga meil polnud loomulikult ühtegi käepärast vahendit selle sinna toimetamiseks. Olime juba leppinud mõttega sõita ühte asulasse järelkäru rentima, et diivan siis teise asulasse prükki viia ja selle kõige eest ka kõvasti pappi välja käia, aga siis tuli keegi meist suurepärasele ideele küsida kõigepealt vanast heast Hiiumaa Facebooki-grupist, et kas juhuslikult pole kedagi, kes tahaks seda lihtsalt ise kohe meilt ära viia. Hetk hiljem vahtis Sandra juba segase näoga oma telefoni ekraani, sest võimalik diivanisoovija oli postituse all oma soovist teada andnud ja parasjagu helistas talle. Sealjuures ei olnud Sandra Facebooki-teatesse oma telefoninumbrit või isegi pärisnime jätnud. Lihtne ja jumalasta loogiline selgitus on, et kuna tegemist on ikkagi Hiiumaaga, olid prügilajuht (kellele Sandra ka ei olnud otseselt oma numbrit jätnud) ja diivanisoovija muidugi omavahel sugulased.

Selle koha peal pidin mina saarelt lahkuma, et õhtuks Mustamäele loengusse jõuda, aga väidetavalt olid natuke aega hiljem mehed hoovil olnud. Tõstsid diivani autosse ja kinkisid Hiiu valla piknikuteki tänutäheks. Nüüd oleks vaja ainult uus diivan kohale koordineerida. On24 kullerid õnneks toovad 19 euro eest kohale ka aadressil Hiiumaa, kolmas kadakas vasakult, aga kuidas tagada see, et seal keegi ka mööblit vastu võtmas oleks täpselt see hetk kui see otsustab saabuda?

Homecoming

Hanna kirjutab, et:

Teisipäeva hommikul ärkasin ma hotellivoodis umbes kell 9 üles sellepeale, et saabus SMS minu onult. Hetk võttis üldse aega, et aru saada, mis toimub, sest ma ei mäletagi, millal ma viimati enne seda SMSi sain, aga seda sõnumit nähes avasin ruttu arvuti, et täpsemalt aru saada, mis on juhtunud. Onule vastasin ka kiiresti, et ta ei muretseks — pommid lõhkesid lennujaamas, mille läheduses mina ei viibinud.

Mina pidin kella 10ks tööle minema, aga kell 9 veel magada oli sellesmõttes okei, et ööbisin tööhoonest umbes kolme (küll väga suure, ent siiski) maja kaugusel. Selleks ajaks kui minu akende taga katkematu sireenide koor tegevust alustas, olin siiski juba täitsa ärkvel ja asjade seisuga kursis. Kolmandat, metroos lõhkenud pommi ma muidugi ei kuulnud, sest plahvatus leidis aset sügaval maa all, aga linnulennult oli minu hotellitoast selle asukohani ehk umbes 300-400 meetrit.

Ja pärast seda läksid järgmised kaks päeva minu elust teistmoodi kui veel veidi varem oleks arvanud, aga samas mitte kardinaalselt teistmoodi.  Sest töö jäi muidugi ära (tühja koosolekutesaali kõrvalt kabiinist leidsin vaid veidi punaste silmadega kolleegi, kellele oli just kohale jõudnud, et kui ta poleks tol hommikul oluliselt graafikust maas olnud, oleks ta ka vabalt võinud seal metroorongis olla) ja kojutuleku marsruut kujunes ka hoopis teistsuguseks (sest see lennujaam, kust ma algselt pidin lendama, on siiamaani rivist väljas), aga need mõlemad asjaolud on minu ja peaaegu kõigi teiste jaoks, keda see situatsioon kuidagi mõjutas, ebamugavus, mitte traagika. Tööhoonest väljudes nägin, kuidas politseinik turgutas maja ees pingil istuvat õrnalt katatoonilist ja roheka ilmega härrat (ma ei ole kindel, kas see on seesama härra, aga turgutamine igatahes käis sama koha peal) ja nurgapoe indialasest omanik rääkis, kuidas ta oli pidanud oma vennatütre haiglasse saatma, sest see oli saanud uudistest šoki ja ei suutnud enam hüsteerilist nuttu kuidagi pidama saada, aga isegi nende inimeste jaoks oli tegemist ajutise kataklüsmiga.

Minu ülejäänud päev möödus sõbranna elutoadiivanil erinevates uudistekanalites refreshi vajutades. Sõbrannaga käis väikestviisi võistlus, et kumma elusolekuteade Facebookis rohkem laike saab. Sõprade kümnekuune poeg tegi selle aja jooksul rõdul mitu uinakut ja ei lasknud ennast absoluutselt häirida iga natukese aja tagant jälle tihenevatest päästeautode signaalidest (meie natuke ikka lasime, sest päeva jooksul laekuvad segased sõnumid ei andnud eriti head ülevaadet sellest, kas paugutamine on selleks korraks lõppenud või mitte). Õhtuks oli juba täielikult taastunud ka toidu kojutellimise teenus.

Järgmiseks päevaks (mis oli juhtumisi ka minu juubel) tegin mitu korda ringi oma reisiplaanid ja lõpuks startisime koos kolleegiga kella 8 ajal hommikul taksoga raudteejaama suunas. 5-kilomeetrine taksosõit võttis aega umbes tunni, sest osad suuremad tänavad ja kõik pikemad tunnelid olid kinni ja seetõttu kõrvaltänavad kõik umbes. Raudteejaama ukse juures vaatasid hambuni relvastatud ent üliviisakad sõjaväelased kohvri sisu hoolikalt läbi. Hoolimata sellest oli rongi oodata natuke kõhe.

Frankfurti lennujaamas oli ainuke tavapärasest erinev nüanss see, et tšekkinni alas tegelesid politseinikud väikestviisi rassilise profileerimisega ja oli asunud pealtnäha väga sõbralikku vestlusse mitme ilmselgelt islamiusulise reisijaga. Või võib-olla oli tavapärasest erinev hoopis see, et mina seda märkasin. Turvakontrollis panid rõõmsad onud kaasa lennujaama logodega šokolaadijäneseid ja soovisid häid pühi. Ja üldse, mida kaugemale jäi Brüssel, nii ajaliselt kui distantsiliset, seda väiksemaks jäi ka igasugune ohutunne. Kopenhagen oli juba nagu Kopenhagen ikka, Tallinnast rääkimata. Kõik see võttis lihtsalt nii kohutavalt kaua (viimane lennuk maandus veidi enne südaööd, õnneks ikkagi Tallinnas, kuigi Taanis lennukitrepil inimestelt käsipagasit kokku korjanud härra kinnitas närvilisematele rahustavalt, et ärge muretsege, saate selle Vilniuses väljudes kohe tagasi), et võin selle vist auga kuulutada oma elu kõige pikemaks sünnipäevaks.

Pärast seda kõike (ja enne muidugi ka) on palju räägitud sellest, et terroristide eesmärgiks on meid kartma panna ja et sellele ei tohi alla anda, sest muidu on nad võitnud. Ja noh, ilmselgelt on see tõsi, aga see ei ole minuarust nii straightforward siiski. Sellesmõttes, et mõningane hirm kui emotsioon ei ole ju iseenesest halb asi, hirm ongi see, mis hoiab meid tegemast ohtlikke ja rumalaid asju (näppe seinakontakti toppimast, eksamiks mitte õppimast, lühikese süütenööriga vägivalduritega tüli norimast, alkohoolseid jooke segamini joomast jne.) Terroristid võidavad siis kui meie hirm hakkab ahistavalt mõjutama meie igapäevaelu, muudab selle kohmakaks ja ebamugavaks, võtab meilt ära meie privaatsuse ja vabad valikud. See ju peab olema nende eesmärk, sest kui nende eesmärk oleks meid kõiki maha nottida, siis selleks on oluliselt tõhusamaid mooduseid.

Juba täitsa mitu aastat tagasi, kui me Sandraga veel mõlemad vanemate juures elasime, juhtus ühel sügisööl selline intsident, et läksin kempsu ja sealt väljudes nägin, kuidas vatijopega pätt minust paari meetri kaugusel majast väljus. Kogu maja oli kottpime ja vaikne ja esimesel hetkel ei saanud ma olla päris kindel, et pätt pole kogu mu ülejäänud perekonnal kõrisid läbi lõiganud, aga lõppkokkuvõttes selgus siiski, et ilmselt narkojoobes tüüp oli lihtsalt välisust katsunud, avastanud, et see on lukust lahti ununenud ja igaks juhuks sisse astunud. Tüüp jõudis puistata ainult ema esimest ettejuhtuvat tühja käekotti, siis hakkasin mina kobistama ja tema põgenes. Kui ema pärast seda õhtuti enne magama minemist oma käekotti peitma hakkas, ütlesin ma selgelt välja, et see on vale. Enne magama minemist tuleb kontrollida, kas välisuks on ikka lukus, aga mitte mingil juhul ei tohi lasta endal tekkida tunnet, et sul ei ole omaenda kodus turvaline olla. Sest niimoodi ei saa elada.

Võib arvata, et Brüsseli lennujaamas (ja ehk mujalgi) hakatakse inimesi ja nende asju kontrollima nüüd juba hoonesse sisenemisel. Mis on ka arusaadav, sest inimesi ei saa ju lihtsalt terrorismile mitte järele andmise nimel maha nottida lasta. Aga sellisel juhul ei ole nendel kontrollidel enam midagi pistmist reisilennukite relvadeks muutmise vältimisega, vaid asi on lennujaamahoonetes kui tihkelt asustatud avalikes ruumides. Mis tähendab, et sellist turvakontrolli oleks vaja ka kaubanduskeskustes või pargiväravates, raudtee- ja metroojaamadest rääkimata. Või noh, veelgi kindlam oleks ju kehtestada reegel, et asju tohib kaasas kanda ainult läbipaistvates kilekottides. Ja taskuid ei tohi olla. Ja noh, kusagilt sealt jookseb siiski see piir, kui terroristid on võitnud.

Niisiis, mul, ilmselgelt, ei ole sellele kõigele mingit lahendust välja pakkuda (lahendus on ennetamine, aga mina siit oma magamistoavoodist ei oska küll öelda, kuidas seda tegema peaks). Seda ma siiski tean, et ma ei lase sellistel asjadel oma käitumist mõjutada (rohkem kui ühiskond mind selleks, oma metallidetektorite ja suletud tänavatega, tingimata ei sunni). Kuigi see ei ole nagunii mingi otsene väljavaade, ka Brüsselis, ka keset eurokvartalit, ka päeval kui kolm pommi on juba lõhkenud, siis suremine ei ole nagunii kõige hullem asi, mis elus juhtuda saab (kaugelt kõige hullem asi, mis elus juhtuda saab, on nende inimeste kaotamine, keda sa armastad — nii, et kui on vaja mingeid stiimuleid, mis hoiaksid sind eluohtlikke lollusi tegemast, siis mõte nendest inimestest, kes sinust hoolivad, võiks olla üks päris tõhus selline).

Ühesõnaga, ei olnud see minu kojureisimine päris rongid ja vein, kuigi oli rong ja erinevates lennujaamalaundžides oli ka vein, sest oli ju siiski sünnipäev. Oli hoopis selline pikk ja kihiline lugu.