Meenutus

Sandra kirjutab, et:

Täna on leinapäev, 14. juuni. Jään seda alatiseks teadma, sest täna just praegu täpselt neli aastat tagasi sisenesin ma juba teist korda sama kuupäeva jooksul Pelgulinna sünnitusmajja – esimene kord saadeti meid sealt selg ees tagasi. Sabistas hommikust sooja vihma kui tegime Härraga Pelgulinna majade vahel regulaarsete pausidega jalutuskäiku, rõõmsas teadmatuses tulevase ees.

Kui ma olin umbes kaks korda suurem kui nüüd

Hea, et ma too hetk ei teadnud, et puändini läheb aega tervelt päeva jagu ja alles vahetult enne südaööd saabub ilmale üks nii vahva poiss, et mõte sellest tõmbab lausa silma märjaks.

Vanasti sai ikka blogisse kirja pandud, et mis sorti elu see väike mees elab. Ega ma täpselt aru ei saanud, kellele ma seda kirja panen, aga takka järele saan aru, et eelkõige endale. Nüüd pole ma vist aastaid seda enam teinud ja tundub paslik tema auväärt sünnipäeval see auk ära täita.

Mis mees see Troonipärija siis tänaseks on? Hommikul kui kohupiima saiakese sisse pistetud küünla ja kahe kingipakiga tema tuppa tasakesi lauldes sisenesime (ema, mina ja Härra), siis tõusis poolunes poiss istukile ja muudkui kukkus tänama, veel täpselt teadmata, mille eest. Selle laulu eest vist. Ja kui pakke avama hakkas, siis samal ajal lausus: “Tänan veelkord!”. Mulle meeldis, et tema elevus pakkide suhtes oli täiesti mõõdukas ja mitte liigtarbijalikult lennukas. Esimeses pakis oli LEGO tuletõrjeauto, millest ta on unistanud tänu ühele bukletile, mis nähtavasti selle mõttega oligi eelneva legokomplekti pakendisse pandud, et lapsed endale teisi asju ka ihkaks. Kuna aga lugesin just hiljuti ühte oma vana (ca 2a tagasi tehtud) sissekannet sellest, kuidas tuletõrjeautod ja tulekahjud ja kustutusvoolikud on elu ja nõnda see siiani on, siis tundus täiesti aus kinkida talle ihaldatud komplekt. See polnud üle mõistuse kallis ka. Ema oli kingituseks hankinud tõukeratta, millel ka minule üllatuseks olid peal “paidermänni” pildid, mis ilmselgelt on ülemõistuse tipptasemel välimus! Rattaid oli sellel tõuksil kaks, mitte kolm nagu ma oleksin arvanud, aga tundus, et selline variant sobis. Vahet poleks niikuinii – “paidermänni” piltidega tõuksiga võib ka niisama uhkelt käekõrval ringi jalutada. Puhtjuhuslikult leidsin riiulist ka ühe vana Spiderman’i piltidega nokamütsi (mille ma olin sinna ilmselgelt ära PEITNUD, sest ma lootsin kangelastegelaste kultusest pääseda) ja see sai samuti lasteaeda pähe pandud. Olgu mainitud, et ka tordile sooviti viimasel hetkel Spiderman’i, kuigi pikalt oli soov, et tordil oleks foto Nana uuest autost ja üks puu võiks ka olla… (Jumala imelik, kuidas need kultused tekivad. Laps pole kindlasti näinud ühtegi selleteemalist filmi ega multikat. Alles hiljuti ükspäev siin vaatasime esimest korda koos täispikka multifilmi (“Frozen”) ja rohkem ETV ja mõninga Youtube-i väliseid multikaid ta pole minu meelest näinud).

Ma tahaks eeldada, et jooksuratas, millega Troonipärija nüüd alles teist suve sõidab, on teinud tubli eeltöö tasakaalu osas. Üldiselt ei ole me kiirustanud erinevate uute vahendite soetamisega ja tegelikult oli Troonipärija eakaaslastel juba üle-eelmine suvi jooksuratas olemas, aga meie ei näinud toona korteris elades sellel mõtet. Ja tundub, et sellest on täiesti piisanud – Troonipärijal on väga hea tasakaal ja oskus jooksurattaga sõita. Kindlasti ei ole meil tulevikus päris ratast soetades plaanis abirattaid kasutusele võtta (arvan ma hetkel). Nüüd oleme elanud üle aasta juba majas ja see on kindlasti soodustanud arengut. Nimelt soovitakse igapäevaselt, et keegi tuleks jalutama / teda rattasõidule saatma. Kodu lähedal on vaiksed tänavad ja pikk kergliiklustee, seega on meil siinkandis tõesti hea jalutada. Kevadepoole kui jooksumotivatsioonis püsisin, tegime suisa 6-kilomeetriseid tiire, tema jooksurattal, mina jooksutossudes.

Iseloomust. Troonipärija on väga hea poiss. Tema ema on ka paras füürer, kes lollustele ei allu ja pigem tabab end liiga palju keelamas. Samas tuleb sellele ka tihti au anda, sest poiss õpib väga hästi emotsioonidest, mida ta tekitab teistele ja seega ka endale. Kui ema vihastab, siis ei ole nalja. Ikka ema vihastab – enamasti ikka siis kui lapsel on igav ja ta hakkab oma peaga krutskeid genereerima. Näiteks soovis ta üks õhtu õue minna, leppides, et keegi teine parasjagu ei jaksa/saa tulla. Kuigi ma võin teda praktiliselt 98% usaldada, et ta ei lähene tänavale/väravale/ohtlikule kanalile naabrite aia all (seal on niikuinii väidetavalt krokodillid), siis ma ikka alati teen kontrollvaateid. Avastasin ta jooksurattaga erinevaid hoovisolevaid autosid rammimas. Igavusest. Klobisin aknale nagu kuri mutt ja viibutasin näppu. Mõne aja pärast vaatan uuesti – peksab pulgaga peenras olevaid lilli. Klobin uuesti aknale ja teen sellist nägu nagu peaks kohe see aken mu vihast plahvatama. Selle peale toob ta oma pritsipumba ja “tulistab” minu suunas suure survega puhtale aknale vett. Lapsele on vaja väikest õde/venda, ma ütlen!

Tegelikult ma hakkasin tema headusest rääkima. Tal on lasteaias pisemate rühmas mõned kaitsealused, keda ta aitab ja kellega ta suhtleb. Täna nõudis, et saaks kindlasti oma sünnipäevamaiustusi ka sõimerühma omadele viia. Lisaks pole ma pidanud kordagi kuulma lugusid sellest, kuidas ta on teiste lastega halvasti käitunud/löönud/lükanud (samas ise on ta saanud kolakat rohkem kui üks kord :((( ). Üks preili küll kaebas tema peale viimane kord kui järele läksin, aga selgus, et tegemist oli olnud mingi naljaga, mis preilile ei istunud. Umbes nagu olevat Troonipärija mänguautoga ümber preili tiirutanud… Lasteaias on ka parim sõber, kellel oleme ka niisama külas käinud. See on lihtsalt ülemõistuse hea tunne, et tal on olemas selline imeline südamesõber. Nad on tõepoolest nii sarnased ja nende klapp on miilide taha näha. Annan enda parima, et seda sidet neil hoida, sest meie tulevikuplaanides on üks potentsiaalne lasteaiavahetus, millest mul on muidugi tegelikult hirmus kahju. Troonipärijal on väga hea lasteaed ja pole mingit kahtlust, et ta ka ise armastab seal käia. On saanud kiita, et ühena vähestest paneb alati mänguasjad kasti tagasi ja koristab põrandapinna puhtaks (peaasjalikult usun, et põhjus on see, et minu uskumuste järgi on korras toas palju parem uni, mistõttu tuleb põrandad alati enne magamist puhtaks lükata). Kodus on ta tihti suur abiline, rõõmuga on aidanud põrandaid ja aknaid pesta. Muidugi ütleb ta ka mitmele üleskutsele “ei”, aga kes meist ei ütleks…

Arenguvestlusel avaldati hämmingut, et Troonipärija tunneb väga hästi nii tähti kui numbreid. See oli küll juba mõni kuu tagasi ja vahepeal on meil peetunud kodune harjutamine, kuid ega sellest polegi midagi. Hea oli kuulda, et Troonipärija on tähtedele nutti ja hea seostamine. Samuti on ta kirjutanud iseseisvalt oma nime (kasutades ilmselt spikrina tema toa seinal seisvat nime, kuid siiski ei pidanud ma juhendama).

Lugemusega võin ka väga rahule jääda. Nimelt oleme nüüd hakanud klassikuid lugema ja sellega seoses on lapsel selge lugu Karlssonist (mis oli üle 400 lk pikk!), Pipi Pikksukast ja hetkel on käsil kodumaine “Trips-Traps-Trull”. Ta istub või pikutab oma voodis ja kuulab rahulikult ja täiesti põnevil, mis jutus toimub. Hakkasin talle ette lugema tegelikult juba vähemalt aastaselt kui ta ei teinud muud kui pusserdas samal ajal oma toa põrandal. Samuti on minu ema olnud väga tubli ettelugeja ja seda au sees hoidnud. Nõndaks naudime nüüd vägagi neid vilju, et ei pea piltide pärast raamatut “lugema”, vaid ikka jutu enda. See on väga mõnus osa päevast – paneb magusa punkti.

Mulle millegipärast tundub, et poisi tugevam ajupoolkera on samamoodi nagu Härralgi – pigem matemaatiline/taibukas kui loominguline, sest kunstiannet ma temas veel ei ole tabanud, kuigi neid joonistusi (hiigelpea, mille küljest tulevad otse pikad jalad ja peal on traatjad püstised juuksed, silmad poole pea suurused ja naeratav suu kindlasti peaaegu kogu ringi suurune) tuleb väga palju. Kõik muidugi jõuab veel avarduda/muutuda, aga seni annaksin sellise hinnangu.

Sõnavarast ja diktsioonist ei ole mul ilmselt mingit verstaposti panna, sest (lihtsalt tuleviku mõttes ülevaatamiseks) ei ole selles osas midagi erilist muutunud. Välja arenes kõik juba ammu ja pigem mainiks et vahepeal ilmestavad meie igapäevi taotluslikud pudikeelsed sõnavalingud, et oleks ikka natuke titetunnet ka peal. Sest meie – suured – ju räägime ka küllaltki tihti omavahel inglise keeles…

Tõmban nüüd otsad kokku, sest vaja ettevalmistada üks suurejoonelisem pidu, kuhu väike härra saab õhtul otse lasteaiast lihtsalt sisse jalutada ja hakata kinke vastu võtma! Õnne kõigile tänasesse päeva!

Tahaks paremini, aga… ehh…

Hanna kirjutab, et:

Tarvitses mul ainult pärast eelmist postitust mõelda, et eksperimentaalkorras võiks katsetada vähemalt korra nädalas blogimist, kui ma tulin Hiiumaale. Ja kuigi võiks tunduda, et miski ei saaks olla blogimist soodustavam kui siin pakutav lauspuhkus, siis tegelikult on hoopis risti vastupidi. Ja oma n-kümnendal saaresuvel oleksin ma seda ometigi pidanud teadma.

Sest noh, ilmselt nii nagu ette nähtud ongi, lülitab aju ennast põhimõtteliselt juba praamitrepist üles ronides vaikse sisinaga välja ja edaspidi on optsioonideks kas füüsiline töö või erinevates asendites oimetult lamamine. Nii et kuigi Tallinnas asju pakkides võib tunduda, et voh, nüüd saan ma kõik need viimase paari kuu avamata “New Yorkerid” ära lugeda, siis tegelikkus kujuneb üldiselt selliseks, et heal juhul tood endale Pühalepa raamatukogust mõne naisteka (sellise, kus on õrnalt juhm, aga ettevõtlik briti kontoritšikk või siis hoopis sellise, kus ameerika väikelinna naisadvokaat ootamatult kriminaalsesse olukorrakeerisesse satub; poole pealt avastad, et oled sedasama raamatut juba lugenud, kaks või kolm suve tagasi, aga pooleli pole ka enam mõtet jätta, sest misiganes asendusraamat oleks täpselt samasugune), kehvemal juhul lappad lihtsalt kapinurgalt leitud vanu suvilasisustusajakirju. Asjaolu, et alates saarele jõudmisest olen ma vaadanud sada protsenti rohkem jalgpalli kui mandril, peaks ka ilmselt läbi eelkirjeldatud prisma vaatlema.

Kuna majapidamine on jõudnud täpselt sellisesse vanusesse, et edasilükkamatuid renovatsiooni- ja korrastustöid on lugematul hulgal, siis ei saa kurta ka füüsilise töö puuduse üle, kui kellelgi peaks kihk selleks tulema. Eriti on teretulnud inimesed, kelle hobi ja kirg on kadakate ülesjuurimine. Erilises ettevõtlikkusehoos guugeldasin seda küsimust paar nädalat tagasi ja vasted tulid eranditult sellised, kus soovitati tööks aega varudes planeerida sisse ka paar tundi looteasendis nutta tihkumist. Ja väikestviisi alkoprobleem.

Nii, et ilmselt peaksin ma enda üle lausa uhke olema, sest pipipiksuklikul meetodil õnnestus mul seekord veidi mõttetegevust enda sisse smuugeldada sellega, et kuulasin köögilae värvimise kõrvale Antony Beevori “Teist Maailmasõda”. Kuna lage oli omajagu, siis jõudsime omadega juba 1943.aasta lõppu. Siis sai lagi värvitud ja ülejäänud sõja kulg, eriti kohtades, mis ei ole Euroopa ja mida ei ole rohkem või vähem ilustatud vormis käsitlenud meelelahutustööstus, on minu jaoks endiselt suht umbmäärane. Samas, lage nüüd enam mõnda aega heameelega ei värviks, sest saarel ei ole endiselt ühtegi spaad, kus osavad massöörikäed ja strateegiliselt suunatud veejoad selle kangestunud õlavöö ja makaroniks muutunud käsivarre jälle kiiresti joonde ajaksid.

Ujuma ei ole jõudnud (kuigi on mõningane võimalus, et täna see olukord ehk muutub), küll aga on juhuslikult õnnestunud külastada kolme minu poolt enne proovimata söögiasutust, käia kaks korda ehituspoes, külas nii võõrastel kui tuttavatel inimestel ja ühekorra ka diskol. Saar on igavesti suur, sest kui pärast diskolt tagasiteele asusime, oli veel päris öö, aga koju jõudes juba hommik, mis hommik.

Ühispostitus: avastatud augustis

Sandra: Ülemiste elamurajoon ja värvilahendused

Vahepeal oli mingi üleüldine buum meil siin (as in “meil siin Eestis/ühiskonnas jms”), et jube ilus on kui kogu kodu sisustus on kliiniliselt valge. Et põhimõtteliselt pole vahet, mis stiilis mööbel ja deko on, aga peaasi, et lumivalge. Või kreemvalge. Aga valge. Ja see häiris mind kohutavalt, sama palju nagu minimalism kodusisustusel. Mis sest, et mul endal ei ole olnud kunagi sellist kodu ega vajadust sellise järele, aga mind ikkagi häiris see piltidel. Ja isegi siis pööritasin ma silmi kui kuskilt jälle lugesin (blogid nt), et tal on valge kodu või et ta tahaks, et kõik oleks valge. Ma olin nagu – pffff. Igav, steriilne, kiretu ja iseloomutu. Aga tundub, et see valge ja valgepitsilisus ja romantism hakkab iganema ja õnneks on uudne sisedisain muutunud ägedamaks, ilma, et peaks lisama meeletut kontrasti. Täpselt spot on oli reklaamlõik minu uudisvoos, et Ülemistesse on rajatud uus elamurajoon ja ees jooksid sellised pildid (www.energiamaja.ee/galerii/) nagu:

   

Täitsa lõpp kui ilusad! On kohe näha, et siin on juletud mängida, aga õnneks on jäädud ikkagi täiesti stiilipuhtaks. See mahe sinine on nii ilus ja üleüldse sobivad kõik toonid nii hästi kokku. Seal on veel hunnik vabu kortereid, niiet!

EDIT: vaatasin oma kodu ja … 🙂

victory!

Hanna: “You’re the Worst”

Hakkasin siin üksõhtu vaatama ja vaatasingi kohe kogu kümneosalise esimese hooaja ühe jutiga ära. Selle seriaali kohta olin häid asju lugenud juba ammu. Enamus positiivset kriitikat oli segatud hämmeldusega ja tõsi ta on, sellist tüüpi seriaalidel on väga suur potentsiaal olla väga tüütu. Sest millegipärast on jube raske paika saada seda komöödiaseriaalide elumahlaks olevat tasakaalu, kus tegelane on humoorikalt jobu, aga samas siiski poolehoidu tekitav. Eile näiteks käisime vaatamas üsna sarnase teemakäsitlusega filmi „Trainwreck“, kus oldi selle asjaga täitsa läbi kukutud – iga natukese aja pidime K-ga teineteiselt küsima, et miks küll see naispeategelane sellele meespeategelasele üldse sümpaatne on. Jube raske on olla emotsionaalselt investeeritud romcomi õnnelikku lõppu kui tegelt tahaks ühele tegelastest õlale patsutada ja kinnitada, et „You could do better“. Aga nüüd kaldun jälle teemast kõrvale.

Peale selle, et see seriaal tõesti on naljakas (ja selline naljakas, mis mulle meeldib – kus inimesed on vaimukad, mitte ei kutsu naerupahvakuid esile ainult pidevad piinlike ebaõnnetuste seeriad ja tegelaste juhmusest rikutud saanud parimad kavatsused), on ta ka ootamatult eluline. Inimesest võib kolmekümnendates suhtefoobik saada väga erinevatel põhjustel. Ja lõppkokkuvõttes ei ole keegi meist ju tegelikult (või noh, võib-olla keegi ikka on – negatiivset ei ole ju võimalik tõestada) suhtes detailideni täpselt selle inimesega, keda kunagi endale vaimusilmas täiusliku partnerina sai ette kujutatud. Ehk siis, teatav enesepettus on iga paarisuhtega paratamatult kaasaskäiv nähtus, kolmekümnendatesse jõudnud suhtefoobikud, eriti sellised, kes on seda teadlikult ja kõigest hingest, peavad endale tihtipeale lihtsalt jõulisemalt ja mitmekihilisemalt luiskama kui mõned teised. Sest mõnikord niidab tunne isegi nemad ja siis on ikka tükk siblimist, et olukord endale kuidagi ära seletada nii, et kuidagi maandada seda patoloogilist tungi iseennast saboteerida.

Ütlesin Sandrale, et mulle meenutab see seriaal sellist veidi leebemat ja mõneti vanemate inimeste „Girlsi“. Sest tõesti, selles vanuses (minu vanuses) inimesed, isegi kui nad ei ole kunagi päris „täiskasvanuks“ saanud, on tavaliselt ennast siiski juba leidnud (või vähemalt arvavad, et on) ja saavad üldiselt, igapäevaselt iseendaga hakkama nii, et iga pilk peeglisse, riidekappi või pangakontole ei too endaga kaasa uut eksistentsiaalset kriisi või täielikku elumuutust. Mis kaugeltki ei tähenda, et nende elud oleksid korras, kontrolli all või mingisse mõistlikku suunda liikumas. Või et neil ei tekiks vahel väikseid eluterveid paanikahoogusid.

Ja peale kõige muu – kui see väike tore jalafetiš välja arvata, siis on meespeategelane piinlikul kombel täpselt minu tüüp. Kuri, intelligentne, kiire huumorimeelega ja, noh, blond. Kohutavalt enesekeskne muidugi ka, aga see on ka kõike arvestades väga realistlik.

Õnneks hakkab kohe sel nädalal teine hooaeg.

Sandra: Uued blogid

Esimene blogi, mille avastasin, on veidi tuimem ja ühekesisem, ENT blogipidav inimene on kindlasti üsna ekstreemses olukorras. Asub see siin: http://kuussidrunit.com/ ja tegemist on naisega, kes on viimase 7 aastaga toonud ilmale ja üles kasvatanud 4 last. Tal on puhas ja korralik kirjastiil, antud olukorras imetabaselt kenasti säilinud arusaam maailmast (noh, et suudab vaadata ka teiste, k.a. lastetute inimeste, silmade läbi iseenda olukorda) ja lugupidamistteeniv närvikava. Päris iga pealkiri mind lugema ei vii, aga kui mõni teine viib, siis loen eelmised postitused ka läbi. Lihtsalt, et mõista, et mul oma Troonipärijaga on ikka päris lihtne.

Teine blogi on aga totaalne WOW – http://nelenihe.com/. Juhtusin mingeid alternatiivsemaid blogisidpidi tema leheni ja hakkasin ööpimeduses vaatama, millega tegu. Hunnik videosid, postitatud peaaegu iga päev viimase poole aasta jooksul. Ja esiti ma mõtlesin, et Nele on ilmtingimata mingi aine all. Õnneks sain üsna kiiresti aru, et ei – see inimene ongi selline, tahabki olla selline ja tahab seda maailmaga jagada. Ja see kõik oli nii paeluv, et ma kulutasin esimesel õhtul ära poolteist tundi oma üliväärtuslikust uneajast, et tema klippe vaadata. Sain aru, et ta on youtuber ja seal on tal ligi 1000 jälgijat. Ja kuigi vahepeal tundub mulle, et ta teeb seda suure mõnitamisena (mõnitades teisi videoblogijaid ja ühtlasi ka nende vaatajaid, sealhulgas ka mind) siis lõpuks mõtlen ma ikka, et vahet ju pole. Las mõnitab siis. Huvitav on ikka. Ja tema videoteemad on seinast seina: jobutamisest kuni melanhoolsete filosofeerimisteni välja. Istub üksi, oma toas ja räägib kaameraga nagu publikuga või vestluskaameraga. Või sõidab jalgrattaga pikki vahemaid tehes vahepeal öiseid telgipeatusi metsas. Üksi. Ja filmib. Tema õnneks on ta ka ilus ja tegelikult tundub, et ta ka ise teab seda, aga see teadmine lihtsalt ei häiri nagu üldjuhul arvata võiks. Pigem arvab ta ka, et kõik teised on ilusad. Nagu ma aru saan, siis ise nimetab ta end meelelahutajaks ja sellega paneb küll täppi. No näiteks:

Hanna: Tartu-Viljandi maantee

Pigem nagu selline taasavastus. Sest see augustikeskpaikne laupäevahommikune autotripp ei olnud ju mul tegelikult ometigi esimene kord seda teed kulgeda. Aga noh, päike paistis ja iPodist tuli head mussi ja loodus oli hingematvalt kaunis. Kui peaks Eesti maanteid reastama, siis kaotajaks jääks minu silmis kindlalt Tallinn-Pärnu oma poola rekkade kolonnide ja üksluisusega. Ja siis järgmine oleks muidugi Tallinn-Tartu, eelmisel reedel seda läbides oli esimeses pooles kogu aeg hing paelaga kaelas ja teises pooles kippus kuidagi väga uimaseks ajama see värk, nii et kohale jõudes pidin natuke aega nartsuna sõbra aiatoolis vedelema ja ohkima. Tallinn-Haapsalu on mul kõige tihedamas kasutuses ja see on selline tüüne ja utilitaarne, aga ajab üldiselt asja täiesti rahuldavalt ära.

Tartu-Võru maantee on ka selline ilus vaheldusrikas üles-alla kulgemine ja Narva maanteel see koht, kus pankrannik üsna lähedalt kulgeb on ju ka ütlemata kaunis.

Aga kui ma tol laupäeval Võrtsjärve äärde jõudsin, läks avanev vaatepilt mulle lausa nii hinge, et pidin korraks tee pealt sisse keerama ja asja lähemalt uurima.

Sandra: Coldrexi tabletid.

Ma olen üldiselt haiguste ja hädade puhul seda meelt, et need oleks vaja kiirelt ületada kasutades kõike võimalikku. Ehk siis ravimid on in, sest ma ei kujutaks ette nohuga magamist ilma Xymelinita või peavalutamist ilma ibukata, aga ühtlasi võtan kasutusele kõikvõimaliku ja kodusleiduva alternatiivse meditsiini (küüslauguküüned toidus ja ninas, eukalüptiõli tilgad patjadel, sibula-küüslaugu-mee-siirup jms). Samas kui tunned, et haigus hakkab alles tulema ja olla on kirjeldamatult si**, ei ole nagu MIDAGI teha… Väljaarvatud Coldrexi või Theraflud juua. Paraku on mul nendega selline suhe, et isegi kui ühe lonksuga ja maailma suurima tahtejõuda selle endale sisse kallan, siis mõne hetke pärast väljub see tagurpidi suunal. Olles vahepeal seedesüsteemis käinud. Kuna meie pere selleaastane suvi (suvi – august) on läinud täies mahus tõbede nahka, viies mind ennast ka vahepeal täiesti siruli, siis kolasin apteegis veidi süvenenumalt ja leidsin sealt Coldrexi tableti. Milline rõõm! Ma olen vana tabletikunn ja neid võin kugistada rõõmuga!

P.S. Ma olen teadlik, et see ravim on vana asi. Kolleeg väitis mulle sõbraliku üleolevusega, et tema on neid küll juba aaastaid kasutanud.

Hanna: Jussi Adler-Olsen/Carl Mørck

Kui siin veidi aega tagasi mainisin, et Lars Kepleri esimene Joona Linna raamat, mida seina värvimisele seltsiks kuulasin, oli mulle erinevatel võimalikel põhjustel ütlemata ebasümpaatne, siis selle taani kirjaniku skandinaavia krimi mulle küll meeldib. Olen kolmanda Mørcki-raamatuga poole peal praegu (kuulan neid jällegi audioraamatuna, peamiselt suvistel pikematel autosõitudel, aga ka erineva näputöö taustaks) ja etteheited puuduvad. Kuritööd on suht ilged, aga mitte talumatult, peategelane on veidi elule jalgu jäänud, aga mitte lootusetult (üldse on läbivad tegelased küll vahel veidi karikatuursed, ilmselt taotluslikult, sest neid näidatakse peamiselt Mørcki iroonilis-sarkastilise pilgu läbi, aga õnneks mitte tüütult stereotüüpsed) ja lõpplahendused loogilised ja arusaadavad. Mõnikord on selle skandinaavia krimiga nii, et asja eesmärgiks nagu olekski kolmsada lehekülge hullult pinget kerida ja lugejate närvide peal mängida ja mingisuguse lõpplahenduse leidmine sellele kõigele tundub autorile nagu natuke selline tüütu formaalsus.

Seekord võin isegi soovitada seda briti audioversiooni, sest pealelugeja Steven Pacey on igati tasemel ja asjakohane, mitte nagu too, kes seda Kepleri asja sisse luges (noh, et kui raamatus on kirjas, et Joona Linna kõnemaneer oli selline veidi õõtsuv, siis pealelugeja kukub otsekõnet edasi andes iga kord oma häälega niimoodi õõtsutama, et kuulaja jääb merehaigeks).

Taanlased on sellest seeriast ka mõned filmid juba jõudnud teha, mida peaks ka võimalusel üritama vaadata.

Sandra: Game of Thrones

Jälle mingi asi, milleni mina lihtsalt jõudsin omal ajal ehk nüüd. Ja nagu sarjahoolikud teavad, siis see polegi mitte nii halb, sest siis on võimalik poolteist nädalat arvuti taga istuda ja 5 hooaega järjest ära vaadata. Ja see on sisuliselt nagu 50 filmi vaatamine, sest rahast ilmselgelt ei ole sarjategijatel kahju hakanud. Väga sõltuvusttekitav, sest iga osa lõppeb ära nii-nii põnevalt. Aga tegelikkus on see, et tegelasi ja teemalõngu on sarjas nii palju, et järgmises osas isegi ei pruugi enam sama teema jätkuda, vaid alles edasistes osades. Ma olin neid reklaame Fox Life kanalil juba ammu näinud ja ma arvasin koguaeg, et see on lihtsalt mingi keskaegse sužeega sari, aga EI! Seal on mingi räigelt müstiline maailm veel kõrval. Ma ei tea, kas tasub ära rikkuda see info neile, kes ei ole end sellega veel kurssi viinud… Ilmselt mitte. Aga õnneks on kogu selle tohuvapohu sees ikkagi (vähem ja rohkem kuninglikud) inimsuhted peamised teemad. Õnneks või kahjuks ei olnud ma oma hasardi sees siiski väga nördinud kui viimane osa vaadatud sai, sest ma olin lihtsalt juba täiesti ületarbinud ja sain ise ka aru, et nüüd ongi paras aeg pausiks. Kuuendat hooaega hakatakse näitama kevadel.

Hanna: auväärne äramärkimine, täna alanud US Openit silmas pidades, Roger Federeri üleeelmisele nädalale. Ja peamiselt sellele, et 34-aastane vanameister (hmph…) leiutas selleks tarbeks põhimõtteliselt uue löögi, joostes vastase teisele servile niimoodi sisse, et see isegi maailma esireketil juhtme täiesti kokku jooksutas.