Muusikaliselt asjakohatu vahepala

Hanna kirjutab, et:

Vaatasin eile teadliku pingutusena Youtube’ist ära Eurovisiooni võiduloo. Sest see haakus mõttesmõlkunud blogipostitusega. Võistlust ei vaadanud, peamiselt ilmselt sellepärast, et nagu ma ei tule sellepeale, et toidule võiks tilli peale panna, kodus võiks üksi alkoholi juua või poest võiks enne aastavahetust rakette osta (tegevused, mille puhul suur hulk inimesi ei pea endale telefoni meeldetuletust panema, eksole), ei tule ma ka sellepeale, et peaks ennast Eurovisiooni ajaks kusagile teleka ette manööverdama. Ma ei saaks küll öelda, et ma pole mitte kunagi seda vaadanud või et ma ühtegi laulu ei teaks, aga ma kahtlustan küll, et selle sajandi eurolaule ei suudaks ma politseirivistusest välja valida. Mõne muidugi tuvastab lihtsalt selle järgi, et kui tegemist ei oleks eurolooga, siis ei oleks küll mingit põhjust, miks raadiojaam, mille peal mu autoraadio parasjagu on, seda mängima peaks. (Ainuke autoväline aeg kui ma raadiot kuulan, on siis kui ma lugemise taustaks Classic FMi mängima panen — ma olen leidnud, et selline suht peavoolu klassikaline muusika aitab jube hästi keskenduda).

Ei saa muidugi eitada, et (antud piirkonnas) Eurovisiooni tahtlikus mittevaatamises (ja sellest mittevaatamisest kogu maailmale teada andmises) on teatav annus snobismi, aga ma pigem siiski arvaks, et ma ei ole muusikaküsimuses liiga suur snoob. Või vähemalt mitte suurem kui iga teine inimene, kes muusika kuulamist tõsiselt võtab. Pigem on millegi kuulamine või kuulamata jätmine ju siiski maitse asi (kuigi ma pean siiski tunnistama, et kui keegi peaks mulle teatama, et tema lemmikmuusikastiil on “Eurovisioon”, siis ma ei suudaks teda pärast seda enam üheski eluvaldkonnas päris tõsiselt võtta).

Mulle endale tundub, et muusikasnobismi kõvera seavad siiski paika need inimesed, kes sihilikult otsivad ja kuulavad (tihtipeale tõesti väga andekaid) obskuurseid artiste, kellest keegi teine midagi kuulnud ei ole ja siis käituvad nagu oleks matslik neist mitte midagi kuulnud olla. Et siis selle snobismielemendi lisab mitte niivõrd muusika, mida nad kuulavad kuivõrd see muusikakuulamise väline element. Mul see väline element praktiliselt puudub, mistõttu frustreerival kombel siit blogipostitusest ilmselt ka suurt midagi minu isiklike eelistuste kohta teada ei saa.

Võib-olla aitab minu valikukriteeriume veidi selgitada asjaolu, et varateismelisena suhteliselt kogemata hangitud Poistebänd (onu kinkis jõuludeks originaalkasseti, enne seda polnud ma neile suuremat tähelepanu pööranud) sai selline, kus täiesti erandikul kombel kõik liikmed viisi peavad. Ma olin küll veel üsna hiljuti veendunud, et üks nendest tegelikult ei laulnud üldse ja oli ainult ilus, aga selgub, et laulab siiski (kuigi ehk on aru saada, miks peamiselt harmooniaid). Ma ei tea, kas enne One Directioni saabumist poistebändide hulgas rohkem sellist kõikehõlmavat viisipidamist esineski. (Ja Poistebänd oli seal lõigu alguses suure tähega, sest nii nagu kõigil väikestel tüdrukutel pole olnud printsessifaasi, ei ole kõigil teismelistel tüdrukutel olnud ka poistebändi, aga täiesti arvestataval hulgal siiski on ja suurel osal neist ongi olnud ainult see üks. Nendel, kelle jaoks see poistebänd olid biitlid läks muidugi keskmisest paremini.)

Eelmisel nädalal sõitsin mitu õhtut järjest mööda Piibe maanteed Tallinna poole ja kuulasin Retro FMi, sest avatud maantee mõnikord lihtsalt nõuab 80ndate power ballaadi või juukseroki parimaid palu. Üksõhtu kui ma parasjagu seda pikka sirget varulennuväljajuppi võtsin, lasti “Licence to Killi”, mis oli küll nagu rusikas silmaauku. Reede ja laupäeva õhtuti kahjuks muidugi läheb seal natuke lappama, sest nad vist kujutavad ette, et nende ülesandeks on sisustada ka keskealiste inimeste tantsuõhtud, mistõttu kuulsin sealt mõlemal õhtul ka 2 Quick Starti “Naeratat”. Ma ei tea, kuidas mind selle žanri tippajal rohkem ei ärritanud, et tuim sünditümps igasuguse vokaali täiesti ära lämmatab, aga nüüd tundub küll selle loo selle versiooni meeletu tähelend täiesti müstika. Arranžeering muidugi hajutab veits tähelepanu mõneti problemaatiliselt sõnumilt. Üleüldiselt on naisterahva kellegi teise meeleheaks naeratama sundimine tänapäeval vist juba suht üldtunnustatud no-no, aga no eriti ärritav tundub see konktekstis, kus naeratama õhutaja on ilmselgelt ise just pikaajalisest suhtest sääred teinud.

Mõni aeg tagasi oli mul selline periood, kus täiesti objektiivsetel asjaoludel ei saanud ma kuulata head muusikat, aga vaikus oli ka täiesti talumatu, mistõttu avasin juutuubis mingi paarisaja looga tänapäeva kantri pleilisti ja lasin sellel lihtsalt päevade kaupa taustaks mängida. Tuleb välja, et tänapäeva kantrit ei ühenda omavahel mitte niivõrd bändžohelid ja surnud hobune, vaid pigem ilmselt mingid geograafilised piirangud (ja no aitab ikka kui laulad elust väikelinnas ja lihtsatest väärtustest). See näiteks on üldtunnustatult kantrilaul. Aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu rääkida. Vaid, et kantrižanris viskab ette ikka uskumatuid misogüünseid pärleid. Sellesmõttes, et on olemas täiesti legitiimne kantrihitt nimega “Tequila Makes Her Clothes Fall Off” ja terve hulk ruuduliste särkidega härrasid, keda tinglikult ühendab termin bro-country (kelle küsimuse käsitlusena on tütarlapsed Maddie ja Tae kirjutanud žanrikriitika “Girl In a Country Song”). Aga no see kõik läheb pigem nagu absurdivaldkonda. Pmtst on terve kantrižanr täis sellist üdini heasoovlikku tonedeathnessi (vabandust, aga ma ei suutnud tabavat eestikeelset sõna leida siia). Alates sellest, kuidas Brad Paisley tänavapingil Matlockile räägib, kuidas ta naine jääb ilgelt hiljaks, sest ei saa ennast mukitud ja on nii nunnult naiselikult otsustusvõimetu kuni Dierks Bentley vist alles eelmisel aastal välja tulnud patroniseeriva duetini, kus nenditakse, et kui naistel suhe persse läheb, siis nemad vaesekesed ei saa selle asjaolu unustamiseks ennast pildituks juua ja natuke ringi magada, sest nad on ju naised, eksole. Dierksi aitab minu silmis plusspoolele veidi see, et ta on kolmandik sellest laulust, mis mulle sellest kantriperioodist vist kõige rohkem meeldis. Õnneks see periood on nüüd juba mõne aasta tagusesse aega jäänud.

Siia lõppu ilmselt sobib panna maailma kõige misogüünsem laul, mis on muusikaliselt nii tore, aga sisult nii uskumatult seksistlik, et tundub nagu oleks ta pidanud olema omaenda paroodia juba siis kui ta 1964ndal aastal Grammy võitis. Aga tundub, et sõnum on siiski edastatud täieliku siirusega. Ilmselt see tituleeritus on ka põhjus, miks see lugu ikka endiselt igasugustel Burt Bacharachi kogumikel on.

 

Töönädala taustatingimused

Hanna kirjutab, et:

Ma ei saa küll veel midagi lõplikku väita, sest pool töönädalat on veel ees ja tibusid teatavasti loetakse reedeti, aga mulle tundub, et see praegune siin meeldib mulle külastatud Brüsseli hotellidest kõige rohkem. (Neid ei ole nüüd kõike arvesse võttes muidugi ülemäära palju — hakkasin pealiskaudselt kokku lugema ja sain veidi üle kahekümne, aga vahepeal oli variatsioon aastaid väga väike.) Ruumi on kõvasti, kõik vajalikud kellad ja viled on olemas (hommikul silusin mingi miniatuurse lahtivolditava kontraptsiooni peal tööpluuset ja mõtlesin, et kui meie riigis ka Ikea oleks, siis mul võib-olla isegi oleks kodus triikimislaud), dekoor on modernselt rustikaalne ja sümpaatne.

Ja vaade on siin igatahes kõige parem. Elutoadiivanilt läbi kahepoolemeetriste akende otse tohutusuurtele, nende taga kõrguvat peegelklaasist eurohoonet täielikult varjavatele plaatanitele ületänava pargis. Ja pargis aset leidvale elule — mängivad lapsed, rähklevad koerad, piknikku pidavad pesionärid. Tööle ja koju tormavad europersed.

Sest, jah, teine suur boonus on see, et ta on vajalikele ametihoonetele mõnusalt lähedal. Arvestades, kuivõrd labiilne on siin sel nädalal olnud ilm, on see lähedus mind juba mitu korda suuremast katastroofist päästnud. Soodne asukoht on muidugi endaga kaasa toonud ka pideva ohu tööle hiljaks jääda. Sama häda oli mul läbivalt näiteks keskkooli ajal, sest ma elasin koolist ülejärgmises majas. Hommikul trepikoja uksest välja tormates kuulsin, kuidas koolis helises kell ja nägin teisi omasuguseid ümberkaudsetest majadest ummisjalu välja pudenemas. Kümnendas klassis oli meil kolm päeva nädalas esimene tund inglise keel ja see, et ma iga kord kolm minutit pärast kella uksest sisse sadasin ajas õpetaja nii närvi, et ta lõpuks ei lubanud mind enam tundi.

Peale selle on kohe nurga taga toidupood ja asutus, mis, nagu selgub, on üks põhiline europersete lihaturg. Sellesmõttes olen ma oma elu muidugi täiesti valesti elanud, et ma olen ju ometi terve ilmatuma hulga aastaid ka nagu külgepidi europerse olnud, aga sellest kohast ei olnud mul aimugi (ettevõte nimega “The Wild Geese”, kui keegi veel teenimatult teadmatuses on).  Eile tegime seal pärast tööpäeva väikese lõõgastava veini, aga siis oli ta veel selline täiesti tavaline suht iseloomutu toitlustusasutus. Õhtupimeduses pidi see väidetavalt kõik muutuma. Kuna mul järjekordselt ei ole kaasas litritega pluusi, siis ilmselt jääb see ka sel korral minu poolt tunnistamata. Nagunii on korteri uksel vapustavalt keeruline sissepääsukood (pühapäevaõhtune telefonivestlus mulle ilmekalt uksekoodi deklameeriva anonüümse naishäälega võttis juba nüri ameerika komöödiaseriaali mõõtmed, sest mina olin pikast reisist veidi sooda ja see tähis, mille kohta tema läbivalt ütles “dääš”, millist märki minuarust sellel klaviatuuril ei olnud, osutus pärast pikki läbirääkimisi siiski märgiks #, “jees, äšštääg, jees”), nii et kui nädala selgroo murdmisega veidi liiga hoogu minna, siis ei pruugi enam pärast koju sisse saada.

Hotellikorteri üheks miinuseks on, et lisaks suurepärasele vaatele välja, on siin ka mõneti ootamatult hea vaade sisse. Esimesel hommikul pahaaimamatult vannituppa sisenedes avastasin, et ka seal on suht maast laeni aken, kohe vanni kohal, kuhu ei ole mitte mingisugust katet ette nähtud. Aken on küll vaatega hoovi poole, aga hoov on ümberkaudsel umbes kümnel majal ühine. Lahendasin ootamatu olukorra enda jaoks nii, et otsustasin sellest mitte oluliselt välja teha — mitte, et ma nüüd seal akna ees sensuaalseid postkaardipoose oleks võtma hakanud, aga kui ma ei saa kunagi teada, kas keegi nägi mingeid juppe, mida ma võib-olla niiväga vaatamiseks välja panna polekski tahtnud, siis pole seda ju samahästi olnudki. Ehk siis võib-olla olen olude sunnil naabruskonna Ugly Naked Guy, aga ainult kaks päeva veel, ehk kannatavad ära.

Ja suurepärasest pargivaatest paar klikki vasakul on seina peal mingi kahtlase väärtusega ent üllatavalt massiivne maaljas kunstiteos. Näeb välja nagu oleks keegi tahtnud kangesti riskeeriv olla, aga otsustaval hetkel siiski põnnama löönud. Või siis tegelikult ikkagi ei tea, millised naisterahva suguelundid välja näevad. Või noh, arvestades kui mittemidagiütlev ja ebamäärane see osa pildist on, võib-olla ka meesterahva omad. Kahtlase väärtusega kunsti siiski taasakaalustab hästi kohe tema vastas olev suur mustvalge Adele (mille puhul ka ajalooline ja haruldane selfie).

Et siis, jah, kui keegi oleks mulle öelnud, et sa mine Hiiumaale ja palun, võta see suur kotitäis täiesti tasuta raha ka kaasa, et seda oma äranägemise järgi kulutada, siis ma muidugi oleks pigem teinud seda. Aga kui juba peab tööl olema, siis polegi siin nagu niimoodi vahelduseks väga viga.

 

Üks hinges oodanud pihtimus

Sandra kirjutab, et:

Ma olen loomeinimene, eksole. Kooliajal öeldi mu kohta, et ma olen “mingi kunstihing”, aga see ei vastanud mu meelest eriti tõele, sest kunstihing on nagu midagi sügavamat kui see, mis ma olen. Loomeinimene on pigem nagu midagi aktivisti, käsitööarmastaja, edvistaja, ekstraverdi JA introverdi segust. Mul on läinud jube hästi ja mu vanemad on võimaldanud mul tegeleda kõige sellega, mida ma tahan, olgugi, et nii mõnigi tegevusala jäi väga napiks. Nad (või vähemalt üks neist) võivad küll kiruda, et minust ei ole saanud üleriigilist neurokirurgi või vandeadvokaati, aga nad võivad olla rahulikud vähemasti selle pärast, et olen õnnelik, et saan end väljendada nii nagu tahan ja ütlen ausalt, et enamasti tuleb see hästi välja ka. Ja kui vahel ei tule üldse välja midagi, siis see on ka lihtsalt üks õppetund ja järgmine kord tuleb eriti hästi välja.

Ma olen aru saanud, et minu Hing vajab pidevat väljundit. Logelemine mulle ei passi, olgugi, et kujutan liigagi palju ette, et just seda teha tahaks. Näiteks kui ma meenutan oma elu tagantjärele, siis olen olnud kõige õnnelikum nendel aegadel kui mu päevad on hästi tihedalt ja varieeruvalt sisustatud ja ma saan palju tehtud. Aga ületõmblejaks ma ka ennast ei nimetaks, sest mul on alati olnud süsteem. Näiteks päevakavasüsteem. Et kõik jookseks ladusalt. Logistika. Transpordivahendid.

Näiteks hästi äge oli keskkooliaeg kui ma üheaegselt: 1) lõpetasin gümnaasiumi; 2) tegin juhilube; 3) töötasin jumestuskonsultandina; 4) käisin trennis (tantsimas, otseloomulikult, sest see on samuti üks kunstiline väljund, mida olen alati kasutanud); 5) ja pead ma ei anna, kas just lõpuklassis, aga umbes sellel ajal käisin ka Nõmme Noortemajas kunstiringis.

Analoogseks kujunes minu teine ring Tartus, kui ülikool oli juba ammu selja taga, samuti valed töökohavalikud, ning ma läksin õppima kutseeriala! Samal ajal töötasin noortekohvikus. Käisin trennis. Tegelesin ohtralt maalimise ja küpsetamisega.

Oma kahekümnendaks sünnipäevaks, ultraläbuks, palusin ma külalistehordilt kingituseks raha. Et osta endale õmblusmasin. Kuradi hea kink. Veel 7 aastat hiljem sõbrannad käivad seda laenamas mu käest. Liiatigi võtan selle oma retrokohvrist ise ikka korra kuus või kahes välja.

Lisaks see, mida siin praegu loed, see, millega tegelen tööjuures, just uuesti alanud trenn, ning minu viimase aja hitt – videote monteerimine (küll TOHUTULT algeliste vahenditega, ent siiski) – need on kõik mu loomeväljundid.

Ja kui ma nüüd mõtlen nendele stressirikastele aegadele, mis mu elus on olnud, siis ei ole ma nendel aegadel jõudnud ka tegeleda praktiliselt ühegi eelpoolnimetatud tegevusega. On olnud mingid muud kohustused. Isegi beebit võib sinna alla liigitada, aga see ei tähenda, et ma TEDA selles süüdistaksin. Või üldse kedagi. Tema oli/on lihtsalt kõikehõlmav loomeprojekt.

Praegu, septembris, ma aga tunnen jälle mingit uut hingust. Kevadel oli üldse stressi palju. Perearst tahtis mulle juba antideprekaid välja kirjutada. Tundsin, et mismõttes, mina ja antideprekad (maailm on ka ikka õitehellaks ära läinud!). Suvel trenni ei olnud ning kuna alustasin üle väga pika aja töölkäimisega, siis võttis see kogu suvekuude võhma. Nüüdseks olen saanud selle etapiga tasapisi harjuda (paraku pole töö muutunud selle võrra ka füüsiliselt kergemaks) ja mingi missioonitunnetus on jälle tagasi. Ma tunnen iga jumala päev, et ma tahaks midagi luua. Midagi valmistada. Millegi üle uhke olla. Jumal, ma teen hakkliha-makaronivormi ja ma kujutan seda tehes ka ette, et teen mingit TAIEST. Kui sellega on ühelpool, saan köögi korda, mõtlen, et kohe kui laps magab, istun oma õmbluslaua taha ja jätkan pooleliolevaid töid. Õmbluslaud ja käsitöönurk on samuti üks projekt, mille olen suures loometuhinas läbi viinud. Seejärel ma mõtlen, et EI, ma tahan hoopis blogi kirjutada. Ei, oot. Ma teen hoopis ühe erilise õunakoogi. Või veel parem, mul on vaja lapse fotoalbumi jaoks piltide tellimus ära teha. Kui ma juba tellin fotosid, tellin siis rohkem, saab igasuguseid kingitusi sugulastele teha. Meisterdada. Küünlapurke. Makroonikarpe. Ma tean, ma tean! Ma lähen õhtul jooksma! Oh, seda tunnet pärast! Ja järgmisel päeval!! Siis on veel rohkem energiat! Ma teen Troonipärija tuppa riidepuu. Mingi laheda. Peab mõtlema.. Kook. Koogiblogi. Pildid. Instagram. Videoideed. Kleit. Seelik. Kingitused. Trenn. Kodu. Sisustus. Blogi. JAA NII EDASIIIII.

Ja vahepeal tunnengi, et olen täitsa ära keeranud. Siia olekski nüüd paslik lisada see tervisliku õunakoogi valmimise video.

Novot. Nõndaks tunnen ma praegu erilist motivatsiooni olla eelkõige iseenda vastu hea. Kehale ja vaimule teha häid asju. Mõned puudujäägid veel on. Näiteks kuidas panna end magama õhtul normaalsel ajal. Aga trenn ja liikumine, korralik toitumine ja vaimutoitmine need peavad lihtsalt olema tagatud. Täna mu jalad valutavad. Aga meel on nii hea. Valutavad, sest viimase nädala jooksul olen käinud kolm korda trennis, ükskord 10 km kiirkõnnil ja kolm päeva järjest pikki päevi tööl, jalgadel. Ja nii saab olla üks nendest inimestest, kes aegadetaguseid pilte vaadates ei õhka, et oh küll ma OLIN sale ja ilus. Rääkimata sellest, et saab tagasi ka selle õhetava ja vitaalse näonaha. ZEN.