Most folks’ lives

Hanna kirjutab, et:

Ikka tuleb aegajalt siin ja seal jutuks see, kuidas inimesed sotsiaalmeedias ja blogides teevad oma elud ilusamaks kui need ehk tegelikult igapäevaselt on. Et ainult kordaminekud ja ei mingeid topeltlõugu ja isegi kui on millegi üle kaevata, siis tehakse seda humblebrag vormis. Noh, et maja on meil kahjuks nii suur, et ma pidevalt kaotan oma kullast iPadi sinna ära. Või et juuksur kaebab alati, et mul on nii paksud juuksed, et käärid lähevad nüriks.

Ma tean, et osasid inimesi õudsalt ärritab see väike silmamoondus, aga ma pean tunnistama, et mind üldiselt mitte. Nii kaugele ei tasuks nüüd muidugi minna, et lavastad endale vähi ja siis lavastad ennast sellest terveks, aga väike utreering on minuarust küll täiesti okei. Esiteks juba sellepärast, et ma ise ei viitsi neid üksikasjalikke naturaalseid heietusi lugeda (vähe sellest, et mul puudub interneti-ajastule kohaselt vajalik keskendumisvõime, sellised heietused kipuvad paratamatult olema kas otsatu hala või siis tüütu epistel) või vaadata instagrami-lugusid sellest, milline perekonna hommikupuder tegelikult välja nägi. Teiseks tundub mulle isiklikult veider see impulss kogu oma elu niimoodi labaste üksikasjade ja väikekodanlike südamevaludeni vaatamiseks välja panna. Selline vabatahlik soov kontroll oma isikliku narratiivi üle lihtsalt käest lasta on minu jaoks täiesti loomuvastane.

(Kui peaks nüüd tekkima küsimus, et kui palju minu enda poolt siia postitatust on ilukirjandus, siis ühtegi lugu välja mõelnud ma ei ole, aga ma ei saa ka vanduda, et kõik päris täpselt niimoodi juhtus. Eksole.)

Küll aga hakkavad mind need kaunilt lahtirulluvad elud häirima siis kui iseenda omas ekskremendid suuremal või vähemal määral ventikat tabavad. Mida nad ju paratamatult teatud regulaarsusega tegema peavad. Mitte siis niivõrd kadedusest või et ma kuidagi järsku hakkaksin uskuma, et erinevalt minu omast teiste elud ongi maagiliselt isekulgevad ja kurat neid võtku. Lihtsalt kõik see ilu internetis muutub järsku valusaks meenutuseks sellest, et ma olen (loodetavasti ajutiselt) minetanud võime uskuda, et elu võib ka päriselt selline olla. Minu oma siis, konkreetselt. Et noh, praegu pole, aga ükskord võiks.

Mulle tegelt jubedalt meeldiks kui elu saavutaks mõnikord sellise stabiilsuse, et ei oleks pidevalt mingit juba käimasolevat kriisi vaja lahendada või mõneks tulevaseks kriisiks valmistuda. Ma tean, et mind paremini tundvatele inimestele võib see tulla väikestviisi šokina, aga mul tegelikult suurema osa ajast puudub igasugune impulss midagi materiaalselt produktiivset teha. Sellesmõttes, et kui sa oled hakkama saanud millegi sellisega, mille puhul sul varem polnud aimugi, et sa seda oskad või suudad või siis operatiivselt seljatanud mingi ootamatult esilekerkinud ebameeldivuse, on eduelamus muidugi peadpööritav ja võimas. Aga mulle ausaltöeldes täiesti piisab teadmisest, et ma olen võimeline seda või teist probleemi lahendama.  Noh, et ma ei saa küll päris hästi aru, miks just meesterahvas perekonnas on ainuvastutav selle eest, et need liistud viis aastat pärast sissekolimist ikka veel esikunurgas seinapanemist ootavad (kui just ei ole tegemist üldise tööjaotuse küsimusega), aga samas ei ole mul ka mingit sisemist tungi pidevalt korstnaid pühkida, torusid parandada või võsa langetada.

Ja üldse ma eelistaksin, et kui need torud juba ükskord paigaldatud said, siis ma võiks edaspidises elus (pmtst igavesti) selle peale loota, et kraani avades kõik see vesi, mis sealt kraanikaussi peaks voolama seda ka sajaprotsendiliselt teeb (mitte, et ma mõne hetke pärast leian ennast murettekitava kiirusega kasvavast lombist). Ja see, et ma pidin Hiiumaal oma valge käega ära vahetama saunasegisti, mis alles eelmisel kevadel vahetatud sai ikka konkreetselt riivas mu tundeid päris sügavalt.

Kompromissina oleksin ma valmis probleemid lahendama ka nende pihta raha loopides, aga seda saaksin ma rahulikult teha ainult siis, kui oleks nii palju raha, et probleemilahendamine endast varalisse seisu  mitte mingit märki maha ei jätaks (nagu ma juba kunagi varem olen märkinud, olen ma laisk, aga kitsi). Ja no see probleemilahendamine peaks siis käima ikkagi sellel tasemel, et keegi läbib minu elu sobiva inetrvalliga minu ees (noh, nagu need arhailised reeglid autosõidu kohta) ja tegeleb kõigi väljavupsavate väikekodanlike tüütuste ja harilike igapäevakatastroofidega juba enne kui nad minu teadvusse jõuavad. Ehk siis, I have missed my calling as a gazillionaire.

Eelmisel nädalal avanes Hiiumaal mulle kohe alustuseks selline vaatepilt:

Meil on minu isikliku tädiga, kes Lõuna-Eestis perekonnaajaloolise taluhoonestusega võitlemise mõned aastad tagasi käsile võttis, spontaanselt moodustunud selline loodusepoolse mõnitamise käes kannatajate toetusgrupp, kuhu ma selle järjekordse nörrituse kohe ära kaebasin. Tädi saatis vastu pildi oma vannitoa põrandast, mis oli suht tihkelt täis erinevaid kastruleid ja ämbreid, mille ta pärast vee torudesse laskmist oli kiiresti kokku otsima pidanud. Tema seekord võitis, kuigi mulle tundub, et mõttetute tööde edetabelis on ühe ja sama puuriida kaks korda ladumine siiski suht kõrgel kohal. (Ja olukorrale lisas pikantsust asjaolu, et koos puuriidaga oli alla sadanud ka jahimees Viktori sügisel sinna otsa asetatud nugisepüüdmise kast, kuhu ta oli nugisele kingiks asetanud ka ühe kanamuna. Nugis ei olnud muna tahtnud, mistõttu tahtis kukkumisest kannatadasaanud muna nüüd paari meetri raadiusesse sattunud inimesel silmanägemise võtta.)

Ma nagu mäletaks, et veel mitte väga ammu juhtus tihtipeale seda, et Hiiumaale saabudes tõmbasid võrkkiige selleks ettenähtud kohta üles ja pärast seda oli ainult sealt mitte väljakukkumise vaev. Sellist asja juhtus lausa tervel real järjestikkustel saarekülastustel. Ja ma ei teagi, kas täieliku kannapöörde taga on see, et head ajad ongi möödas (ütleb ta fatalistliku ohkega) või siis asjaolu, et kunagi seal vahepeal sai minust Omanik.

Selleks peab ilmselt olema kinnisvaraomanik, konkreetsemalt ilmselt majaomanik ja no eriti puumajaomanik (sest noh, pmtst hetkest kui ta varrelt raiutakse, algab puidu allakäik), et mõista seda staatusega kaasnevat teatud spetsiifilist neuroosi. Kui ennast teadlikult ja rangelt korrale ei kutsu, siis paneb see pidevalt valdustes ringi vaatama pilguga, mis mitte ainult tuvastab selle, mis parasjagu lekib, mädaneb või murdub, vaid otsib ka asju, mis lähemas või kaugemas tulevikus seda kõike tegema võivad hakata. Ja no mina isiklikult olen sellise pinge jaoks liiga tšill inimene. Kõige ruineerivam ongi muidugi alati hooaja esimene saarekülastus, sest lisaks sellele, et midagi on talvega kusagilt alla kukkunud, läbi läinud või ära vettinud, on ju ka külm, lumine ja/või mudane. Aga ma hakkan siiski vaikselt mõistma, miks isa, kes ometigi oli suure osa sealsetest asjadest oma käega valmis meisterdanud ja kellelt seetõttu oleks oodanud sellist keskmisest suuremat emotsionaalset investeeritust nende asjade jätkusuutlikkusse, viimastel aegadel suht alla andis – see pidev looduse ja aja pealetung on päris kurnav.

Kõige selle porisemise juures ma muidugi annan endale aru, et inimesel, kellel on oma rannamaja saarel, ei ole tegelikult võib-olla elus kõige hullemini läinud. Lihtsalt miks, oh, miks on nii, et kui sa oled juba suht lähedale jõunud sellele Pinteresti-ideaalile ühes nurgas, hakkab teine nurk koost lagunema? Ma arvan, et ainuke lahendus sellele frustratsile on torutangid korraks käest asetada ja ise endale käepäraste vahenditega veits glamuuri teha. Aprilli alguses, nädal pärast seda kui rannamaja enneolematuid laupäevaõhtuseid toruprobleeme olid väikese vahega lahendamas käinud õnneliku juhusena oma külas leidunud torumeestest isa ja poeg (praegu olen liiga pikalt seletama jäänud, aga tuletage mulle meelde, et ma ükskord võtaks põhjalikumalt teemaks selle lõputu jada mehi+kvalifitseerijaid — Viktor jahimees, Igor ehitaja jne. — kelle üksiku naisterahva telefonist leida võib; mu ema telefon on sellemõttes veel oluliselt impressiivsem kui minu oma, aga eks ma olengi suure osa nendest tema käest saanud), sattusin ma teel ühelt töölt teisele pooljuhuslikult nädalavahetuseks Pariisi. Jalutasin Montmartre’il ja Luksemburgi aias ja selles misiganes piirkonnas, mis on Luksemburgi aia ja Invaliidide vahel. Keerasin spontaanselt väikesesse kogukonnaparki, lugesin pingil raamatut, kõrval pidasid expatid laste sünnipäevapiknikku. Käisin laupäeva õhtul Chatelet’is jazzkontserdil, öösel tagasi tulles võtsin hotelli kõrvalt krepiputkast väikse oote. Pühapäeva hommikul sõin jõe ääres aeglase hilise hommikusöögi.

 

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Sellesmõttes hakkas nagu ka parem, et nägi oma silmaga, kuidas inimesed elavad päris mõnusat igapäevaelu. Ja kui ise teha natukenegi neid asju, millest muidu ainult raamatust loed, siis see aitab päris hästi jälle koguda seda mugavat illusioonipolstrit, mis lubab uskuda, et tegelt on kõik võimalik. Ka selline elu, mis kulgeb easy as a breeze. 

Hiiumaal on nüüdseks projektile peale lennanud Aivar, ehitaja.

Daamid väljamaal 4 e. lihavõtteline kliimapagulus

Hanna kirjutab, et:

Tegelikult on ju täitsa tüüpiline, et puhkusereisilt koju saabumine on süsteemile väikest viisi šokk. Kasvõi juba sellepärast, et puhkusereisil kipub elu olema ühestküljest nagu palju intensiivsem kui rutiinne igapäev ja teisest küljest jälle palju tšillim, sest puuduvad kohustused. Kohanemisraskused on küll veidi nagu tüütud (eriti kui tegemist on olnud vaevu neli päeva kestnud eemalviibimisega), aga samas siiski ootuspärased.

See pooltund, mille käigus ma esmaspäeva õhtul ema aias oma autot lumehange otsast (kuhu ta hetk pärast hoovi sisenemist totaalselt kinni kiilus) kätte üritasin saada, pani siiski märkimisväärselt proovile isegi minu absurdilembuse. Natuke tundus, et ma kujutan endale lihtsalt ette, et päev varem olime t-särgi väel lauspäikese käes mere ääres vedelenud.

Lihavõteteks Maltale sattusime me põhimõtteliselt välistamismeetodil. Pika kalendrilappamise tulemusel jõudsime järeldusele, et see on ainuke nädalavahetus terve kevade jooksul, mis kõigile kolmele meist sobib. Ja Malta oli suht ainuke koht Euroopas, kus võis eeldada, et märtsi lõpus on juba kindlapeale piisavalt soe, et seda ka korralikult tunda oleks. Ja noh, tundus potentsiaalselt huvitav koht ka. Natuke tegi ettevaatlikuks küll asjaolu, et tegemist on padukatoliikliku riigiga, mistõttu paistis täiesti reaalne võimalus, et lihavõtete ajal ei puhu seal isegi tuul. Samas olid võimalikud observeeritavad usurituaalid jällegi intrigeerivad. (Ja etteruttavalt võib öelda, et tuul siiski puhus, täiega.)

Kuna me olime neljapäeva hommikul kõik kell 4 ärganud, siis see +20C, mis meid lõunaajal Maltal tervitas, võttis esimese hooga veidi oimetuks (paar päeva varem oli meie reisipõhises messengerigrupis kerkinud üles tavapärane segaduses “Mida sellise ilmaga üldse seljas kantakse?” poleemika; kõige konkreetsem pakkumine oli, et plätud ja bikiinid). Sellest tuleneva mõnetise vaikuse eetris täitis meile lennujaamas müüdud taksojuht Gareth, kes omal algatusel tegi meile kiire ülevaate absoluutselt kõigest. Suur osa detaile läks küll eelpoolmainitud oimetuse ja Garethi entusiastliku jututempo ent samas suht läbistamatu aktsendi tõttu kaduma, aga üks asi, mida ta selgelt ikkagi rõhutas oli see, et Malta on 100% katoliiklik riik. Et on küll mõned Suleimanist maha jäänud musulmanid ja mõningad katoliiklikud tütarlapsed isegi reeturlikul kombel abielluvad nendega, aga selle oli Gareth suuremeelselt valmis neile andestama, juhul kui lastest siiski kujundatakse katoliiklased. Nii et sada protsenti. Vahepeal helistas Garethile ka tema oma proua (armatuuriekraan ütles, et “Claudia wife”), kes seletas midagi vastuvaidlemist mittesalliva tooniga malta keeles.

Lahkudes toksis Gareth mulle telefoni ka oma numbri, et me edaspidigi tema teenuseid nautida saaksime, aga ülejäänud taksoretkedeks kasutasime me siiski Taxify teenuseid. Lisaks kodumaise ettevõtluse toetamisele olid kaalutlusteks odavam hind, korralikumad autod ja, noh, kui meid tagasi lennujaama viinud tüüp ette sõitis ja autost välja astus, küsisid reisikaaslased mu käest kahtlustavalt, kas ma valin autojuhte sealt äpist välimuse järgi. (Tollel konkreetsel oli kahjuks väga kohutav muusikamaitse, mis minuarust oleks taksojuhtide valikul siiski olulisem kaalutlus kui välimus.)

Apartmendiettevõte oli mulle paar päeva varem helistanud ja küsinud, kas see on okei, et nad upgrade’ivad meid parema sofabediga korterisse. See tundus mulle suht üleliigne küsimus, aga siis selgus, et asi on pigem selles, et see parem korter asub neljandal korrusel ja kas me tunneme, et see on meie jaoks ületatav raskus. Lubasin suurejooneliselt, et pole probleemi ja no ega lõppkokkuvõttes polnud ka, aga iga viimane kui kord kui me sealt üles ronisime, nentisime me, et korrus allpool olev korter tundub juba ukse järgi otsustades ka ütlemata sümpaatne. Meie korteri elutoaaknast välja vaadates (või noh, sellest rõdu moodi kapist, mis seal Valletta vanalinnas iga elamise küljes ripub) paistis meri nii vasakul kui paremal. Ja muidu oli ka kõik väga mõnus, ainult et igal õhtul, sõltumatult sellest kui soe oli olnud päev, valitsesid seal sõnulseletamatult arktilised tingimused. Mulle tundub, et viimasel õhtul uinus minu toakaaslane igatahes tutimütsiga.

Keegi ei soostunud meile küll päris täpselt ütlema, kui suurt mõju järgnevate päevade pühad (ristilöömise ja ülestõusmise vahepealne laupäev oli neil puhtjuhuslikult vabariigi aastapäev) üldisele elule avaldavad. Igaks juhuks külastasime pärastlõunal põhjalikumalt kaubandusvõrku ja varusime hädapärasemat süüa. Õhtul avasime korraks ka elutoateleka, kus kõigist kaheksast Malta kanalist tulid otseülekanded sellest, kuidas erivates kirikutes kirikuisad inimeste jalgu pesid. Mis ei tundunud hea märk.

Aga järgmisel päeval olid siiski kinni ainult suur osa poodidest, kõik muu toimis. Meie matkasime kohalikku bussijaama ja sõitsime rutsviiekümne eest (tavapärane hooajaväline taks kogu saare ühistranspordis, kaasaarvatud Vallettast kahele poole käivad veebussid; hooajal on kaks eurot) vanasse pealinna Mdinasse. Malta suurusest annab head aimu see, et Mdina asub täiesti keset saart, aga mõlemas kohas, kus me einestasime, oli suht suurepärane merevaade.

Kahe kohvikuskäigu vahel tegime treti ka linnapeal, ostsime mõned suveniirid ja siis kui hakkasime ennast tagasi Vallettasse sättima, jäime usuprotsessiooni taha kinni. Või noh, alustuseks tegime lihtsalt protsessiooni vaadates bussi tulekuni aega parajaks, aga siis kui me lõpuks bussi saime selgus, et olukorra tõsidusele kohase väljapeetusega liikuva protsessiooni ja ühistranspordi teed ristuvad ühel tänavanurgal, mistõttu istusime kõik bussis ja vaatasime, kuidas kogu kaks testamenti meist mööda lohisevad, kohalikud skaudid kõige ees. Lõpuks viskas bussijuhil üle ja ta kujundas suht agressiivselt bussile nr 52 täiesti uue marsruudi.

Vallettasse jõudes selgus muidugi, et Mdina protsessioon oli pealinna omaga võrreldes lapsemäng. Valletta oma kulges muuhulgas mööda meie kõrvaltänavat. Iga natukese aja tagant tuli tohutu puidust alus Jeesusega, mida tassis oma õlul, olevelt stseeni kaalukusest, kuus kuni kümme valges ürbis härrat, kelle kõrval käis neli ülikonnas matsi harkidega, millele alus iga natukese aja tagant aset leidvate seisakute ajal toetada, ja haamritega, millega seisaku käigus hädapärasemaid alusekohendamistöid sai teha. Protsessiooni oli jällegi hõlmatud põhimõtteliselt kogu piibel, tohutul hulgal erinevaid sõdalasi (ühtedel olid näiteks peakateteks tiigrid, mis nägid välja nagu oleks keegi pehmemänguasjajahil käinud), vahele siltidega lapsi. Kohaliku katedraali kostüümiladu annab ilmselt Linnateatri omale silmad ette.

Laupäeva hommikul üllatasime me kõik iseennast ja üksteist, sest hoolimata sellest, et kaks meist (nimesid nimetamata) oli kohalik Taxify-Toivo maja ette toimetanud loetud hetked enne kella 5 hommikul, olid kõik kolm siiski juba veidi pärast kümmet tegutsemisvormis. See kolmas, kes oli eelmisel õhtul alalhoidlikult koju jäänud, kostus telefonitsi lausa veidi pettunud, sest oli just istunud linnatuuri tegevasse turistirongi, eeldusega, et ülejäänud kaks ei näita veel tunde ühtegi elumärki (Arvestades, et õhtune ring algas väga viisakas ginibaaris, kus väike traksidega itaalia härra ginivõhikutele näo järgi kokteile tegi ja baari ees tänaval jämmis džässitrio ja lõppes Sliemas usbeki poiste krepiputkas, kõrvalepõikega Manoeli saarele, kus asuvas kohalikus Mustas Puudlis öösel paisunud tuul, mis ei olnud siiski õnneks nii yellow kui Google mind hommikul  ähvardanud oli, pool plasttopsi mu eelviimast rummkoolat mulle piki püksisäärt lajatas, ei olnud selline eeldus muidugi täiesti põhjendamatu. Lahkumispäeval lennujaama suundudes möödus takso sellest sillast, mis sinna saarele viib ja ma veendusin, et ei ole seda miniloomaaeda, millest me nagu öösel oleksime möödunud, endale siiski ette kujutanud. Igati kordaläinud retke eest saab ainult tänada mugavasti kohapealt leidunud abivalmist tuttavat teejuhti.)

Kuna me juba niiviisi ootamtult jalgel olime, panime valmis järjekordsed mündid ja suundusime lõunakaldale Marsaxlokki. Kohalikud inimesed kutsusid Marsaxlokki järjekindlalt kalurikülaks, kuigi mastaabi mõttes pole tal Altjaga küll suurt midagi ühist. Gareth oli lubanud, et kui me seal kalarooga sööme, siis ei taha me enam kusagil mujal kalarooga süüa (aga Gareth oli ka öelnud, et merevesi on +24C, nii et ilmselgelt oli Garethil kalduvus kolmandiku võrra liialdada). Kalaroal ei olnud viga, aga jalust ei võtnud. Küll aga kippus jalust rebima restoraniterrassilegi aegajalt sisselahmav meri, mis oli paksult täis silmipimestavalt kauneid paate ja paadikesi, nina peal traditsiooniline Malta silm.

Kuna värviliste paadikeste vaatamine ammendas ennast teatud ajaga, seadsime seejärel sammud teisele poole neeme, kus on selline auk, mille nimi on St.Peter’s Pool ja kus teoreetiliselt peaks saama ka ujuda kui selleks tingimata soovi on. Tee sinna läks muidugi konkreetselt üle mäe ja kuigi viidad näitasid, ei olnud tegemist just ülemääraselt hooldatud matkarajaga. Kõige pikem tõus tuli õnneks kohe kõige alguses — põllukultuure eristavate kiviaedade vahelt kulgev vihmaveerenn. Pärast pidi ainult vaatama, et tipus tuhisev tuul sirgelt merele või kõrvalkõrguva elektrijaama tohututesse korstendesse ei viiks.

Kui me olime juba peaaegu kohale jõudnud ja omavahel ilmselgelt midagi kohatut lamisesime (sest noh, miks mitte), konstateeris keegi järsku meie seljatagant, et ohhoo, ongi eesti keel. Meid oli matkarajal kinni püüdnud eesti tütarlaps Anna, kes oli lõpetamas oma kolmenädalast puhkust Maltal ja külastas uuesti neid kohti, mis talle olid kõige rohkem meeldinud. Pärast bussipeatuses kohtusime Annaga uuesti. Tema elas linnas nimega St.Julian’s ja kui ma õigesti mäletan, siis rääkis Gareth (tundub siiski, et ma sain temast tookord oluliselt rohkem aru kui oleks arvanud), et seal on kõvasti ööklubisid ja gentlemen’s clube.

Peetruse bassein oli selline, et vette oleks seal muidugi kerge vaevaga saanud, aga välja saamine tundus küll küsitav (võib-olla muidugi oligi ette nähtud vastava ühesuunalise väravana). Seal oli küll ühte kohta kivi sisse kruvitud siuke käsivarrejämedune köis, midapidi oleks siis pidanud ennast välja sikutama, aga selliste lainetega paistis köie tabamise tõenäosus, nii et tempokalt lähenev kalju sind ei surmaks, suht väike. Ja ega seal keegi ei ujunud ka, paar jorssi kükitas ainult vee poolt kivisse uuristatud individuaalvannides.

Tagasiteel Vallettasse nentisime, et kui me enne Birgusse minemist kodust läbi käime, siis jääb meil Birgusse minemata. Mistõttu istusime bussijaamas kohe Birgu bussile ümber. Isegi uut piletit ei pidanud ostma, sest üks kehtib kaks tundi. Birgusse oleks Vallettast saanud ka veebussiga, aga hooajavälisel ajal nii hilisel kellaajal enam laevad ei sõida. Birgut olime me erinevate nurkade alt pea iga päev näinud, sest pooled Valletta pargiterrassid olid sinnapoole. Valletta poolt varjutas vaate jahisadamale kõige ees parkiv 95m jaht, mida on võimalik endale rentida vaid tühise €750,000 eest nädalas. Birgu poolt vaadates selgus, et seal taga oli veel terve laevastik ainult veidi vähem absurdseid veesõidukeid.

Viimasel hommikul oli meil see konundrum, et korterist pidi lahkuma kell 10, aga lennuk läks alles kell 17.15 ja pühapäevasel päeval majutusteenuse pakkuja kohvrihoiustamisteenust ei pakkunud. Kõige tõhusam tundus olevat minna kahe sadama laevakruiisile, milleks pidi alustuseks sõitma veebussiga Sliemasse, kus sadamas tervitasid meid kohe suht agressiivsed kruiisipaatidesse sisseviskajad. Aja kokkuhoiu huvides võtsime selle, mis esimesena välja sõita lubas ja veidi aega hiljem saimegi ennenägematult verdtarretavat meresõidukogemust kogu raha eest. Need kaks sadamat, kahel pool Vallettat, kus kruiis aset leiab on sellised suht tüüned looduse ja muulidega kaitstud lahesopid. Selleks, et ühest sadamast teise saada, tuleb seilata avamerele ja ümber St.Elmo kindluse tuletorni. Me juba enne vaatasime, et laineharjad on seal valged, aga selles suht pähklikoorpaadis seal tegelikult viibida oli, ma arvan, minu elu kõige ekstreemsem kogemus, mis tuletas mulle üsna üksühele meelde ühte kunagi nähtud filmi, kus George Clooney mõttetul kombel hukka sai. Me õnneks istusime puhtjuhuslikult paadi tagumises osas, paadi nina oli korduvalt kas püstloodis taeva või siis merepõhja poole. Enne teeleasumist ei hoiatanud keegi, et meelelahutus võib niivõrd õõvastavaks osutuda ega maininud kordagi ka päästevestide asukohta või isegi olemasolu. Vaiksematesse vetesse jõudmise eufooriat varjutas veidi asjaolu, et pärast rahulikku tuuritamist tuleb tagasiteel uuesti see surmasõlm läbida (kapten andis siledamal pinnal hetkeks rooli sõbrale ja tegi reisijate seas väikse kontrollringi, et kas kõik on ikka pardal ja keegi pole südarit saanud; reisikaaslase küsimuse peale, et kas oleks võimalik väljuda selles nendest kahest sadamast, kus me parasjagu viibime, vastas ta lihtsalt “ei”). Mistõttu oli natuke raske keskenduda giidi kindlasti väga informatiivsele jutule selle kohta, kuidas üks või teine poliitiline või usuline üksus ajaloo vältel Maltat kottinud on (kuigi kui ta ütles, et “ja siis tulid Püha Johannese rüütlid, kes jäid siia kolmeks sajandiks,” sain ma aru, et olen siiski ilmselt liiga palju fantasy-žarnit tarbinud, sest kohe kujutasin ette neid reipaid kolmesaja-aastaseid rüütleid kindlusesööklas mõdu libistamas). Pilte kahjuks kõige ekstreemsematest hetkedest ei ole, sest arusaadaval kombel hoidsin siis, nukid valged, istmest ja reelingust.

Laevast maha saades turgutasime ennast söögiga, lamasime veel natuke aega veeääres päikselisel pingil ja siis saigi juba lennujaama tagasi minna. Kõik nentisid üksmeelselt, et oli täiuslik ent liiga lühike. Rahvusrooga jänest ei söönud, tundus ebameeldiv ja ega me otseselt ei kuulnud ka, et see kellelgi oleks keele alla viinud. Gozol ei käinud, aga seal kukutasid nad nagunii oma taevasina-akna eelmisel aastal eesistumise puhul kokku.

Järgmise “Daamid väljamaal” etapi küsimuse võiks muidugi otsustada natuke varem kui viimasel hetkel, et suurendada sortimenti ja vähendada kulukust, aga noh, elu, teadagi, pillutab nagu see paat, millele mõnituseks oli peale kirjutatud, et “Supreme Cruises”. Et siis, vaatab selle asjaga.

Üleminekuaeg

Hanna kirjutab, et

Tegin eile suht meeletu eneseületuse ja vedasin ennast Brüsselisse. Vähe sellest, et nagunii ei taha oma kasutusse tagasi vallutatud korterist (ja konkreetsemalt sellest täiskasvanu mõõtu ja ilma kahtlaste plekkideta madratsiga isiklikust voodist) eriti kusagile minna, eile öösel ma ka magasin erakordselt sitasti, mistõttu olin sunnitud päeva esimese poole tuhmi näoga enese ette jõllitama ja tehtud ei saanud praktiliselt ükski nendest asjadest, mis enne lahkumist veel plaanis oli.

Kohale jõudes polnud enam nii hull, sest nagu iga minusugune rändtööline ehk teab, võõrriiki tööle saabudes ei saa enam, paraku-paraku, teha suurt midagi kodus lahendamist ootavate probleemide heaks (seisund, mida moodsad kommunikatsioonivahendid muidugi jõudsalt saboteerida üritavad), mistõttu võib samahästi hotellis vannivee jooksma panna ja natuke naistekat lugeda. Eriti arvestades, et omas kodus käis seal vahepeal resideerunud lätlane veidi liiga karmilt ümber dušivoolikuga, mistõttu on hügieeniprotseduuride läbiviimine seal hetkel selline ettevaatlikumat sorti ettevõtmine.

Teine asi on muidugi see, et aastaaegade mõttes ollakse siin ikkagi mõneti ees. Õues on 15 kraadi ja lund ei saja siin näiteks praktiliselt üldse. Erinevus Eestiga ei ole mitte ainult visuaalne, vaid ka olfaktoorne. Tallinnas on magamistoa akna tagune vaher omandanud küll juba sellise hurmava helerohelise alatooni (ja eile hommikul suunasin tuldud teed tagasi ka hooaja esimese mesimummu, kes mingil jumalavallatul kellaajal ebaproportsionaalselt häälekalt aknalaual oleva toataime võras rähklema oli hakanud), Brüsselis vastu õhtut bussist väljudes niitis aga õitsev kastan suht jalust. Mulle on muidugi see heleroheline värk ka ütlemata südamelähedane, aga ausaltöeldes olin ma juba täiesti unustanud, et õueõhk võib niimoodi lõhnata.

Mis puudutab aga Eesti loodust, siis läks kuidagi niimoodi, et kahel pühapäevasel pärastlõunal panime autole hääled sisse (on selline väljend? — kuna töö korras räägib mulle parasjagu soomerootslane vasakusse kõrva inglise keelt, siis ajavad sellised kodusemad eestikeelsed väljendid mind hetkel veidi segadusse), lülitasime raadio Retro FMi peale ja läksime rappa. Esimene kord oligi spetsiifiliselt raba plaanis. Teine kord nagu otseselt ei olnud, aga matkaradadega, tundub, on Eestis natuke nagu “Notting Hilli” filmis oli tolle ühe reisikirjaniku raamatutega — et väga keeruline on leida ilma autogrammita eksemplari.

Kõigepealt käisime Kakerdaja rabas. Pärast maanteelt ära keeramist läks tee sinna natuke ebameeldivaks ja vähemalt ühes kohas tuli laudteel pmtst ühe lahtise prussiga üle vesisema koha surfata, aga muidu oli kaunis ja dramaatiline. Rahvast ka ülemääraselt ei olnud, mis on sellise kitsa raja juures ikka meeldiv. Kuigi, ma ei tea, et eestlased kusagil mujal nii galantsed ja viisakad oleksid kui laudteel teineteisele vastu tulles. Praktiliselt iga kord seisid mõlemad seltskonnad ühel jalal balansseerides rajaservas ja vibutasid teisele dramaatiliselt, et nad võiksid nüüd mööduda.

Sellel pühapäeval valituks osutunud Marimetsa matkarada meelitas meid sellega, et lubas 9 kilomeetri pikkusel rajal kõike ja rohkem, sealhulgas ka kolme eri sorti sood (madal, kõrg ja siirde). Nii oligi — esimene jupp piki elektriliinikoridori tundus natuke kahtlane, aga kohe pärast seda läks tõesti väga vahelduvaks. Ma oleks ausaltöeldes leppinud ka ilma selle vetruva heinamaaetapita, aga kõik muu oli väga tore. Soosortide teineteisest eristamine nõudis veidi nuputamist. Samas teadsime tegelikult ikkagi, et ühe inglisekeelse sildi peal ära toodud soos pesitsev common crane ei ole siiski mitte harilik kraana, vaid see üks teine.

Viimase etapi pikk ja suht pulksirge lai laudtee oli mulle igatahes äraütlemata sümpaatne.

Retro FM on muidu suurepärane road tripi raadiojaam. Sellesmõttes, et sealt tuleva muusikaga on see kummaline lugu, et isegi kui oled aastakümneid kõrgemalaubaliselt Dave Brubecki, Philip Glassi või Rahmaninovi peal olnud, siis ikkagi on nii, et tasub ainult hetkeks kuulda seda loo alguse “tatatata-pahh” ja kohe saad aru, et esinema asub Phil Collins. (Kuigi ei ole muidugi välistatud ka, et sellest raadiojaamast Rahmaninovi lastakse.) Sel pühapäeval oli Retro FMiga muidugi see häda, et seal oli Depeche Mode’i nädalavahetus. Millest objektiivselt poleks ju hullu, aga ma kahtlustan, et ma sain väikestviisi DMi üledoosi umpteistkümmend aastat tagasi ülikooli kolmandal nädalal toimunud kursuse tutvumispeol, kus üks bravuurikam kursavend ka veel vastu hommikut oli valmis rusikatega kaitsma selle magneetofoni katkematut tööd, kus nende parimate palade kassett umbes kümnendat ringi tegi.

Aga kui parasjagu ei lasta Depeche Mode’i siis toob Retro FM üldiselt kaasa valju üürgamise ja Google’i abil ansambli Genesis kaadri voolavuse üksikasjade väljaselgitamise ja diskussiooni selle üle, milline A-ha laul oli kellegi lemmik. Mistõttu pulbitseb siiamaani minu ajust aegajalt esile see keskmisest dramaatilisem viisijupp:

 

Bem vindo a Lisboa ehk daamid väljamaal

Hanna kirjutab, et:

Kui me kunagi jaanuari lõpus reisiaega paika panime, vaatasin ma hoolikalt üle oma kevadise tunniplaani ja avastasin sealt täpselt sellise suurepärase sobiva augu. Kõik varasemad linnapuhkused tšikkidega (ja kuna see oli nüüd juba kolmas kord, siis tohib seda traditsioonks kutsuda, ma saan aru) andsid alust arvata, et tegemist saab olema tegusa ent tšilli nädalavahetusega.

Et siis, esiteks. Mul ei ole mitte kunagi mitte ühegi lennukipiletiga nii palju jama olnud kui seekord. Ja ometigi olen ma päris palju lennanud (SASi äpp ütleb, et puhtalt nende teenust kasutades 3.84 korda ümber maakera). Lõppkokkuvõttes ei jäänud mitte ükski neljast lennukiotsast selliseks nagu ta piletiostulehel “Osta” vajutades tundus. Alustuseks oli hea kodune Nordica edastanud piletimüüjatele mingi täiesti suvalise kellaaja oma aprillis käivituvale Tallinn-München liinile. Ostes teadsin, et väljub 12.35, piletid saabusid kaks sekundit hiljem väljumisajaga 7.00, tekitades meile Münchenisse 11,5h ooteaega. Umbes kuu hiljem lahendas Lufthansa selle küsimuse omaalgatuslikult sujuvalt nii, et tühistas meie München-Lissabon piletid ja asenduseks pakkus 6.55 väljuvat lendu. Et siis, jah, midagi ulmevaldkonnast — jätkulend väljub viis minutit enne esimese lennu algust. Ja noh, tagasi pidime me tulema läbi Brüsseli, aga kuna sealt kadus mõneks ajaks lennujaam, eksole, siis tühistus umbes nädal enne lahkumist ka meie tagasilend. Siinkohal pean piletiostulehe Airtickets24 kiituseks ütlema, et kuigi nad peaaegu kunagi ise ühendust ei võtnud nagu nad seda meilis lubasid, siis lahenesid minu telefonikõnede peale kõik probleemid suht sujuvalt, kiiresti ja meie kasuks.

Ja noh, lihtsalt sellepärast, et loenguid ei ole, ei tähenda ju ometigi, et minu 4 päeva kestnud reisi ajal ei oleks olnud kahe grupitöö tähtajad. Pluss üks vahetult enne seda. Ja lõppkokkuvõttes kujunes nii, et 15 tundi pärast kojusaabumist läksin ma tagasi lennujaama ja lendasin kaheks päevaks Strasbourgi tööle. Ja sealt naasmisega samal päeval oli veel ühe essee tähtaeg. Mis tähendas seda, et vähemalt ühel hommikul läksid teised lapsed muuseumi ja mina võtsin arvuti ühes ja akna all tugitoolis istet. Vähemalt oli kena vaade.(Aga noh, grupitööde puhul on teadagi kaugelt kõige olulisem grupivalik — tulemuste põhjal tundub, et vähemalt selles olen ma jube osav. Etteruttavalt võib aga öelda, et seda viimast esseed tehes jooksis juhe sirinal kokku ja pärast kolmetunnist ekraanipassimist ja üha suurenevat paanikat selle üle, et ajus ükski sünaps aset ei leia, läksin ma igasuguseid tähtaegu eirates lihtsalt ära magama. Millest oli kasu.)

Praca do Comércio, alt ja ülevalt

Lissabon ise oli nunnu. Hoolimata sellest, et me tegelikult siiski ei suutnud kinni pidada esialgsest kindlast kavatsusest mitte süüa restoranis, mille menüüs on pildid. Tegelikult kukkusime selle ree otsast maha juba esimesel pärastlõunal, umbes kaks tundi pärast saabumist. Lihtsalt sellepärast, et ilma põhjaliku eeltööta on jube raske leida ühtegi ilma piltideta restorani ja sisseviskajad on jube jõulised. Esimese õhtupooliku omas olid vähemalt enam-vähem kvaliteetsed pildid. Ükspäev sõime natuke sellises ka, kus olid väga koledad koduse värviprinteriga prinditud pildid väga koledatest toitudest, aga tõesti väga vähe, sest see 2-eurone supp, mille me sealt saime oli ka äärmiselt halb.

Teine diil, mille me minu mahitusel esimese täispäeva õhtuks tegime, oli et ühes poes võib veeta maksimaalselt 10 minutit. Või noh, et sellise ajaga peab kassasabasse saama. See oli minuarust eriti hea diil, sest mina olin see, kes pidi tänavanurgal passides otsad andma kui teised Benettoni poes üüratuma aja lasteosakonnas veetsid. Päästis ainult see markoonijäätis, mida kõrvalkohvikus müüdi. Järgmisel päeval sai niimoodi kellasid ühtlustades väga tõhusalt tervet rida turistipoode külastatud ja kellelgi ei jäänud midagi olulist ostmata.

Elevador de Santa Justa

Pasteis de Nata Alfamas

Kuna ootamatul kombel on meil Portugaliga kahetunnine ajavahe (see tabas eriti ootamatult lennukis, kui selgus, et poole tunni asemel on vaja lennata veel poolteist — sest noh, kesse hakkab selliseid asju kodus ette uurima), siis hakkasid regulaarsema päevarežiimiga daamid kella üheksa ajal juba vaikselt ära kukkuma. Sellele ei aidanud muidugi kaasa ka see, et paigast olid täitsa ära ka söögi- ja eriti joogigraafik (millele omakorda panustas täiesti viisakate alkohoolsete jookide suhteline odavus, eriti kui neid osta meie kohalikust nurgapoest). Ja kuna igale poole, eriti aga Bairro Altosse, kus elu kees, oli vaja meie juurest Baixast julmalt mäest üles rühkida, siis kippus õhtuti tekkima väike motivatsioonikriis. Laupäevaõhtul suutsime ennast siiski kokku võtta, autasuks leidsime mingi suht suvalise väikese baari, kus põhimõtteliselt olid inimeste mahutamiseks uksed ja aknad eemaldatud ja rokkis väga fanki kahest vanemast härrast ja ühest nooremast tüübist koosnev trumm-bass-sünt trio. Ma ei usu, et see kümnele ruutmeetrile mahutatud rahvamass päris tuletõrjeeeskirju täitis, aga kui hollandi poissmeeste vahel väga eesmärgistatult tegutseda, siis oli võimalik isegi veidi tantsulaadselt põlvi nõtkutada. Südaöösel visati meid sealt siiski välja, mispeale me otsustasime minna sööma. Sinna kala- ja sushirestorani, mida meile oli soovitatud ja kus meil kell pool üksteist ei olnud õnnestunud lauda saada.  Nüüd, kui osade inimeste bioloogiline kell hakkas saama kolm, õnnestus ja toit oli nii hea (pluss, menüüs polnud ühtegi pilti), et läksime sinna veel järgmisel õhtul tagasi, et olukorrast veidi objektiivsem ülevaade saada.

Küll aga võib laubaõhtusest alkotarbimisest ootamatult kasu olla. Sest teel baarist restosse, sellises normaalses pooleüheses rahvamassis, vaatasin ma ükshetk vasakule ja avastasin võõra naisterahva käe oma sõbranna ridikülist. Võõras naisterahvas eemaldas minu hüüatuse peale käe ja jätkas oma tütarlastegrupiga häirimatult teekonda mööda tänavat. Sõbranna kontrollis kiirelt olukorda, tuvastas, et rahakotti ridikülis pole ja kappas grupile järele, üritades nendega veidi läbirääkimisi pidada. Prouad loomulikult ei saanud üldse aru, millest ta räägib ja andsid elavate käeliigutustega märku, et turist on ilmselt aru kaotanud. Ja kadusid siis rahvamassi. Üritasime parasjagu leida  telefoninumbrit, millele helistades saaks kaartid kinni panna, kui sõbranna käe pükste tagataskusse sirutas ja sealt rahakoti välja võttis. Sest ta oli vahetult enne baari sulgemist, ainult rahakott käes, käinud meile uusi jooke ostmas ja polnud jõudnud seda ridiküli tagasi panna. Ja ma saan aru, et niimoodi kokteilijoomise õigustamine on natuke nagu olukord, kus Pipil oli hea meel, et tal see plekkpurk aia otsa jalutades peas oli, sest muidu oleks võinud koledal kombel haiget saada ja Annika juhtis tähelepanu asjaolule, et kui purk poleks Pipi vaatevälja häirinud, siis ilmselt oleks aia otsa jalutamise tõenäosus oluliselt väiksem olnud. Aga ikkagi, lõppkokkuvõttes oli sõbrannal siiski ka õhtu lõpetuseks alles rahakott.

Pühapäeval käisid teised ülalkirjeldatud põhjustel ilma minuta mingis nurgataguses muuseumis ja siis läksime kõik koos Belémi. Alustuseks sõitsime trammiga olude sunnil ühe peatuse jänest, siis ronisime viisakate väikekodanlastena maha, et pilet osta. Ja siis katkes mingil müstilisel põhjusel kogu trammiliiklus ja järgmised tund aega tiksusime niisama peatuses. Kuigi oleks võinud kohe selle kohaliku rongi peale minna, mis sealtsamast kõrvalt ka Belémi viis. Ja selle rongiga oleks võinud ka tagasi tulla, sest õhtuks oli trammiliiklus taastunud ja kõik inimesed olid trammi peale tulnud.

Belémiga olid meil suured plaanid, sest seal on veel terve hunnik muuseume. Alustuseks läksime tõllamuuseumi, kus selgus, et tõllamuuseume on lausa kaks, kõrvuti, eraldi piletitega. Küsisime veidi kurnatud olekuga piletimüüjalt, et miks kaks. Ta vastas, et kuratsedateab, valitsus on loll. Ilmselt puhas räkit. Siis läksime Jeronimóse kloostrisse (seesama pitsiline seal pildil), mis oli oma suurushullustuses suht hingemattev. Ja selleks ajaks kui me sealt tulema saime, oli meremuuseum juba suletud. Ühel reisikaaslasel on perekondlikel põhjustel mere vastu väga kirglised tunded ja üsna hingelõhestav oli vaadata, kuidas ta nüüd nukralt ümber maja käis ja kinnist muuseumi telefoniga pildistas. Lohutuseks viisime ta siis lähima veekogu juurde, mis õnneks oli ainult umbes 100 meetri kaugusel. See oli tegelikult küll selline suuremat sorti jõgi, Rio Tejo nimeks, aga kuna me juba algusest peale olime kippunud talle viitama kui merele, siis ajas asja ära küll. Pealegi sai antud jõest väidetavalt üsna varsti pärast seda vette ehitatud matsakat torni ka meri, mis meri.

Vaade meie väga kitsalt rõdult alla Baixa tänavatele

Alfama, Portas do Sol

Elamine oli seekord oluliselt vähem umbkeelne kui eelmine kord Barcelonas ja üldiselt polnud talle suurt miskit ette heita. Küll aga jäime veidi nõutuks kui õhtul magama minnes avastasime, et kolmepeale on meile kahte voodisse pealevõtmiseks jäetud üks tekk ja üks suuremat sorti lina. Telefoneerisime Emmale (Emma oli meid  korterit tutvustades ärgitanud vajadusel iga kell ühendust võtma), kes teatas, et niimoodi vastu õhtut on tal väga raske, kui mitte ilmvõimatu, midagi ette võtta ja soovitas meil konditsioneer sisse lülitada. Järgmisel päeval tõi siiski ühe lina juurde ja ühe tekilaadse asja ka. Tublide nõukogude inimestena saime hakkama.

Igatahes, Lissabon on igati meeldiv koht, kuigi väikse city breaki tarbeks ehk veidike kaugel. Hinnad on mõistlikud, trammid on nunnud, vaated on ilusad, teha on seda ja teist. Agressiivseid selfiekepi- või muude vidinate hõlma alt müüjaid peaaegu ei ole. Vähemagressiivseid hõlma alt narkootikumidepakkujaid oli mitu, eriti tol õhtul seal Bairro Altos, aga sellest ei tasu eriti erutuda, sest noore portugali kursavenna väitel on see peamiselt muru ja tuhksuhkur, leidlikematel ehk ka oregano. Ilm oleks võinud veidi soojem olla, aga võrreldes lähtekohaga oli sellega ka juba päris hästi.

Järgmisel aastal on plaanis Ljubljana. Mitu moori läheb, see sõltub sellest, nagu sai tuvastatud, kui paljud on padurasedad. Sest kunagi ei või teada, kui võid padurasedaks jääda.

Elu ja stiili küsimus

Hanna kirjutab, et:

Tinglikult võib selle blogi eostamishetkeks pidada ühte hilisõhtut, peaaegu et ööd, kui ma olin kokku keeranud täiesti jumalavallatu hulga tomatisuppi, mille üle ma otsatult uhke olin. Nägi hea välja, maitses nagu peab ja lisaks kõigele muule ei olnud mu valge pluusi peal ühtegi punast supitilka, hoolimata sellest, et ma olin terve koguse potist segumasinasse ja siis jälle tagasi potti kallanud. Sandra oli just samal päeval oma blogisse teinud postituse mingist imetabasest, fotogeenilisest ent mänglevalt lihtsast toidukorrast ja nii ma oma elukorralduslikul kõrghetkel talle uhkelt teatasingi, et me peaks tegema ühise elustiiliblogi. Mõni päev hiljem pidin siiski üle kordama, et ma seda ühise blogi ideed mõtlen ikka tõsiselt ja, noh, et see ei pea tingimata elustiiliblogi olema.

Sest kõige esimene probleem elustiiliblogi pidamisega on see, et ma ei ole päris kindel, mida see tähendab. Et kas see on selline blogi, mille pidaja kirjutab oma elustiilist? Et kas see siis ei ole lihtsalt üks kõige tavalisem kõigeblogi? Või on vahe selles, et elustiiliblogija peaks nagu lugejale kuidagi elu elamise eeskuju pakkuma? Häid nippe, kuidas kõik paremaks, helgemaks, õigemaks ja trendikamaks teha? Kes on need inimesed, kes arvavad ennast niimoodi elavat, et neil on selliseks pedagoogiliseks avantüüriks autoriteeti? Nojah, Gwyneth Paltrow, eksole, aga tema natuke nagu ju ongi näide sellest, et tõsimeeli millegi sellisega tegelemine nõuab ikka märkimisväärset elukaugust ja rohkem kui kergekujulist suurushullustust.

Mina ilmselgelt niikaugele pole veel jõudnud, sest pärast suurepärast tomatisupiprojekti olen ma ikka korduvalt leidnud ennast TLC kanali pealt nende geeniloteriis jackpoti võitnud inglise vendade kokasaadet vaadates endale õhtusöögiks mõnda tavapärast hommikusööki tehes. Eeskuju missugune, eksole. Kartulikrõpse süües Jamiet turul värskeid maherediseid nuusutamas ei ole vaadanud, aga see on ainult sellepärast, et ma ei saa ennast kartulikrõpsude läheduses usaldada, mistõttu mul pole neid päris ammu kodus käepärast olnud.

Ka ei ole minust õpetussõnade andjat ja heade kogemuste jagajat iluprotseduuride küsimuses, sest mul lihtsalt läheb endal kogu aeg meelest ära neid teha või üldse selles valdkonnas mingit organiseeritust üles näidata. Sel nädalal pidin spetsiaalselt minema Kaubamajja, sest ebameeldival kombel on sellest saanud ainuke pood, kus müüakse neid peapesuvahendeid, mida ma aastaid kasutanud olen. Uue minu jaoks vastuvõetava hinna ja kvaliteedi suhtega toote leidmine tundus hingematvalt kurnav. Olen ikka tavapäraselt ostnud šampooni ja palsamit paralleelselt ja nüüd ükshetk sahtlisse vaadates avastasin, et seal on umbes kuus pudelit šampooni ja mitte ühtegi palsamit. Ilmselgelt on mul mingi doseerimisprobleem, mida ühel Tõelisel Naisel, kes oskab hügieenitooteid otstarbekohaselt kasutada, kindlasti ei ole. See ei ole muidugi kaugeltki mitte ainuke koht, kus mu naiselikkusepuudujäägid ilmnevad, aga no see rong on nüüd küll pöördumatult läinud. Vastupidiselt teismelise minu lootustele ja nägemusele (ja kõrvale jättes selle, mis ka aja jooksul on selgeks saanud — kuivõrd ebalineaarsed sellised asjad tegelikult on) ei süvene see naiselikkus vanusega, isegi mingit sellekohast enesekindlust ja vapralt endaksolemise julgust ei tule juurde. Lihtsalt, nii olemuslike asjade pärast põdeda on tüütu ja kurnav ka lühikeses perspektiivis ja kui te näitate mulle kedagi, kes seda aastakümnete kaupa teha on jaksanud, siis ma võin teile näidata inimest, kelle närvide ja üldise tasakaaluga pole kõik päris korras.

Ja trendikamaks ma ka kedagi aidata ei saa – panin täna Kopenhaageni lennujaama äriklassi ootesaalist reeglitevastaselt, kuid süümepiinadeta tuuri maikuise In Style ajakirja ja seda lehitsedes veendusin jällegi, et valdav enamus tänapäeva moest on minuarust kole kui öö. Osad kotid olid täitsa ilusad ja paar lahedat kaabut oli ka (kuigi mulle on ka psühholoogiline eneseületus kanda peakatet kui selle jaoks puudub otsene füüsiline vajadus), aga üldiselt oli lehekülgede kaupa riideid, mida, mulle tundub, suudavad välja kanda ainult silmipimestavalt ilusad inimesed ja seda ka sellepärast, et nende silmipimestav ilu juhib tähelepanu riietelt piisavalt kõrvale.

Ma ei saanud sel nädalavahetusel isegi trendika inimese kombel Kalamaja Päevadel käidud. Käisin hoopis vanemate aiast õepojaga vaatamas, kuidas naabritädi muru niidab (J vaatas alguses üksi, turvalisest kaugusest, aga siis võttis minu kaasa, „Tädi Hanna, tuletule“, et oleks julgem lähemalt vaadata) ja õhtul KuKu klubis, kus oli muidugi nii palju rahvast, et kindlasti oli seal hulgas ka mõni trendikas inimene.  Baaridaamid olid endale pidulikuks puhuks soengud pähe teinud ja ühe käest sain kohe alustuseks ka sõimata – hea kodune tunne tekkis. Meiega ühte lauda sattunud väga kaunis veidi vanem naine, kes oli KuKus esimest korda elus, haaras mööduvaid meesterahvaid käigu pealt meile enda kohta aru andma (väga mugav). Üks nendest, ka esmakülastaja, oli hämmelduses („Ma loodan, et sa ei pahanda, aga…“, — pfft, nagu ma oleks mingi KuKu püsi- või tavaklient), et ruumisviibiv kontingent niivõrd vähe Valli baari klientuuri meenutab. Kui ta ükshetk meie kõrvalt kadunud oli, tunnistasime üksteisele, et meie oleme hämmelduses selle üle, kust tuleb mõnel härral üldse mõte endale selline blond soul patch kasvatada.

Ja nüüd olen juba Pariis-Strasbourg rongis, millest võib järeldada, et ka täna jäid kodukandipäevad minust külastamata.

Lõpetuseks midagi Tõelistest Naistest, pühendusega minu praegusele asukohale ja loodetavasti järgmisel nädalal algavatele keeleõpingutele (kui mina seda laulu esimest korda kuulsin, filmi “Notting Hill” lõputiitrite ajal, kui ma õigesti mäletan, oli see hoopis ühes teises keeles ja seda laulis üks hoopis teine mees):

Püksid ja sangad ja nädalalõpp

Sandra kirjutab, et:

Samal ajal kui mu õde sõbrannadega Barcelonas resideerub, üritan mina end veenda, et mul on ka hullult riläks viikend või mis iganes. Ema lubas troonipärija enda hooldada võtta ja ma ootasin seda terve nädala nii hulullt, et jäin eilseks hommikuks peaaegu haigeks. Aga kui ma olin lapse üle andnud, siis ilmselgelt hakkas kohe palju parem…

Naabrinaine andis mulle oma teksad. Noh selle loo taga on palju rohkemat kui esmapilgul tundub. Ta nimelt on petit inimene ja kõikide (eriti lähiajaloos sünnitanud naiste) kehaideaal. Veel veebruaris kui ma proovisin neid jalga panna, siis see oli rohkem selline tunne, et jumal tänatud, et ta mind praegu ei näe, kuidas ma tema 100-euroseid firmakaid endale jalga rebestan! Loomulikult ei saanudki ma neid siis jalga. Kes aga minu viimase aja toimetustega kursis on, siis see teab, et olen omaks võtnud uue elustiili (lakooniliselt öelduna on tegemist dieediga, kuigi ma põhimõtteliselt söön lihtsalt täisväärtuslikult ja tervislikult, bla-bla). Eile hommikul tundsin, et oleks taas aeg teksasid proovida, kutsusin ta enda juurde kohvile ja jalga ma need surusin. Mäletate, kuidas Miranda sai oma skinny jeans’id ükskord jalga, tookord kui Carrie kanepisuitsetamisega vahele jäi, sest Berger oli teda post-it’i peal maha jätnud? Selline tunne oligi. Nagu Mirandal siis, mitte kanepit suitsetanud ja mahajäetud Carriel. Ja kuna need liibusid vastu mu reisi nagu sukad, ent samas olid tugevast teksamaterjalist, siis tõmbasid nad viimasedki “kiloderaasud” sealt kokku, niiet sellega oli korras. Ma tundsin, et ma ei võta neid kunagi enam jalast! Eriti seetõttu, et võibolla ma ei ole füüsiliselt lihtsalt võimeline. Ema ja isa, kes mind pärast nendes nägid, nii vaimustuses ei olnud. Et liiga liibuvad olla. Mul oli nii “WHATEVER!” tunne. Naabrinaise püksid läksid mulle jalga!!

Okei, selle eest, et ta need mulle lihtsalt ANDIS (sest talle sellised tumedad ei meeldi, endal tal on samasugused heledad – sama suurus!!), selle eest viisin ma ta õhtul kinno. Tema jaoks on see ilmselt topeltkogus riläksi, sest temast jäi koju maha kaks last (ei, mitte maha, koos isaga ikka). Kuna ma olin laupäeva hommikuks saavutanud oma ideaalkaalu, siis tundus mulle ainult paslik seda tähistada kõige paremate asjadega, mis kinoõhtuga kaasnevad. Pannkoogid lõhega enne kino, kolmeeurone kaalukommipakk, kolmandik Naabrinaise popkornidest ja loomulikult väike pudel veini. Naabrinaisele ostsin ka, et ma üksinda ei hakkaks “Ex Machina” lõpus itsitama. Ja kuna peale kino tundus, et ma ei taha oma patupäeva veel lõpetada, siis tõin südaööl kohalikust burksiputkast ka kaks burksi, milledest härraga kahepeale suutsime ära tarbida vaevalt poole.

P.S. Olen avastanud, et süstlad, mistahes suuruses ja kas neil on nõel või mitte, on apteekides nagu salakaup. Mul oli vaja ühte suurt süstalt, millega vett suure survega kõrva pritsida. Ma olen kunagi varem ka pidanud seda soetama ja juba tookord ma mäletan, et apteeker ajas kuidagi pea õlgade vahele kui ta süstlaid salajasest sahtlist otsima hakkas. Nii juhtus eile ka. Muidugi ei olegi see ilmselt väga igapäevane, et tuleb klient ja küsib, et tere, mul oleks vaja süstalt. Esimeses apteegis seda üldse polnudki. Teises apteegis mindi jälle salajase sahtli juurde leti taha ja sealt ma poole euroga süstla ka sain.