kiika kööki

Rollie ja teised

Hanna kirjutab, et:

Natuke pärast Hollandisse kolimist hakkasin ma märkama teatavat uut seaduspära nendes reklaampostitustes, mida Facebook kavalalt ajajoonel pärispostituste vahele viskab. Kergitasin kulmu, aga siis ükshetk meenus mulle ühe mu hollandlasega abielus oleva tuttava kergelt ärritunud kirjeldus sellest, kuidas tema ämm ja äi teevad neil Eestis külas käies tihtipeale väga spetsiifilisi kingitusi. Ja kuidas nende Hollandi kodu köök on nagu aardelaegas, mille avastamist sa kunagi soovida ei oleks osanud.

Niisiis, ma ei ütle, et tegemist ei ole juhusega (sest ühe näite põhjal oleks ju liig üldistada ja ükski hollandlane mind senini oma kööki kutsunud ei ole), aga noh…

Ma räägin siinkohal muidugi ühe väga spetsiifilise otstarbega köögitarvikutest. Tihtipeale täidavad nad seda ühte otstarvet päris hästi, aga endale nii õunasüdameeemaldaja, ananassisüdameeemaldaja, tomatisüdameeemaldaja kui jalapenosüdameeemaldaja hankimisega kaasnevad teatud ohud, eriti kuna tingimata on sellisel juhul ju vaja ka maasikavarreeemaldajat ja viilutajat nii banaanile, arbuusile kui maasikale. Ja miks siis mitte ka juba viineritele. Järgmise asjana on ilmselt vaja juurdeehitust köögile (linki pole, sest see on üks nendest vähestest asjadest, mida, tundub, Amazon hetkel ei paku).

Kui on üks konkreetne ese, mis kogu jutuksolevat41n0vqjelll-_sl1280_ kategooriat rusikana silmaauku iseloomustab, siis see on minuarust Dipr. Vabandust, The Dipr (vt.ka Tumblr, Flickr, Grindr). Võimalik tellida viies erinevas värvitoonis ja, tsiteerides enesetutvustust, “proudly made in the USA.” Jah, tegemist on doominoküpsiste piima sisse likku pistmise konksuga. “Worldwide patents pending.” Tootele on jäetud ka mõned abistavad arvustused. (“Tootearvustus kui ilukirjanduse alaliik” kullavaramuga tutvumiseks soovitan siiski guugeldada “55 gallon drum of lube”.)

Põhimõtteliselt on tegemist kontseptuaalselt risti vastupidisega enamikule sellele, millega omal ajal tahtis ennastsalgavalt meie halli argipäeva rikastada MTV3 Ostoskanava (mis oli osavalt ajastatud pärastlõunasse, koduperenaiste telekavaatamise tippajale, vanade “Love Boat” seriaali osade vahele; juhuslikult sattusid sihtgrupiks ka koolist saabunud ilma organiseeritud hobideta noorukid — kes teab, millisele halvale teele ma ilma “Love Boati” ja “Marienhofita” sattunud oleksin). Seal pakutavate kloppijate, hakkijate ja viilutajate puhul oli põhiliseks tõmbenumbriks alati tohutu silmipimestav multifunktsionaalsus — noaga sai ilmtingimata lõigata ka raudaia latte, kingataldadest rääkimata ja igasuguste agregaatidega tuli otsemaid ekraanil vilkuvale numbrile helistades (“Jos soitat juuri nyt!”) kaasa ka see eriti cool lisatera, millega sai tavalisest luunja kurgist suuremat vaeva nägemata aiapäkapiku teha. Ainukeseks erandiks siinkohal oli ehk vana hea Aromipesä. Ma ei tea siiamaani, misasi see on, kuigi olen lühifilmi selle kohta näinud julgelt sada korda.

On terve hoomamatu hulk masinaid, millel on ainult üks kitsas ülesanne — hotdogi soojendajaga saad soojendada hotdogi komplekti ja mida muud võiks valmistada munakeetjaga? (Ilmselgelt miskit klassikaliselt munakujulist).

Ma arvan, et minu lemmik kategoorias “Suured ideed” on see pannkoogiküpsetamise agregaat, mille võib igaüks (või vähemalt järgmised 14 inimest) endale soetada vaid kolmesaja doltsi eest. Jumal tänatud, et kellelgi on olnud mõttelendu ja nutikust ära tunda selline haigutav turunišš, sest terve armee inimesi on selle kaadervärgi endale ka päriselt soetanud ja arvustuste järgi tundub, et nende põhiliseks kaebuseks on, et asja opereerimiseks vajalik SD-kaart ei olnud komplektis.

Sellesmõttes, et ega ilmselt päris pääsu sellisttüüpi esemetest ei ole meist kellelgi. Küüslaugupress ja parmesaniriiv ja, noh, kohvimasin, eksole. Kõige tüüpilisem esmapilgul hädavajalik tundunud mõttetu köögimasin kipub olema võileivagrill, mille keskmine kasutuskordade hulk majapidamises ei saa olla oluliselt rohkem kui kolm ja pool (kinnisvara valdkonna ekvivalent siin on korterisaunad, kus enamik minu tuttavaid hakkas juba esimese aasta jooksul talverehve, kodukeemiat ja vanu ajalehti ladustama). Minul endal, ma pean tunnistama, on selliseks üheotstarbeliseks neli korda aastas kasutatavaks kodumasinaks osutunud ka mikrolaineahi, mida ma kasutan ainult asjade sulatamiseks. Kohvimasin saabus mu majapidamisse alles kevadel, kui ma Sandra omale hoiukodu pakkusin, võileivagrillist hoidumine pole tekitanud suuremat probleemi, aga selle pastarullimise kontraptsiooni hankimise kuristikuservalt olen ennast küll suutnud paar korda tagasi rääkida.

Praeguses majapidamises õnneks ühelegi sellisele kuristikuservale naljalt ei satu — söögitegemiseks on eraldatud kapipealne kahe plaadiga pliit, kus on küll nupust võimalik erinevaid numbreid ette keerata, aga ma kahtlustan, et masin ennast sellest eriti segada ei lase ja paneb siiski ühtlase lääne-euroopaliku elujaatava vungiga, mis pudru igal hommikul veidi siiski ka potipõhja külge kõrvetab.

Lõpetuseks üks illustreeriv video ka.

Advertisements

Tõeliselt suurepärane täisvegan aasiaroog

Sandra kirjutab, et:

14247606_955921114535408_1419979935_o

 

Ma olen sattunud vegan-rongile ja seni on sõit olnud tõeliselt nauditav. Tagamaadest ma hetkel ei hakka pikemalt jutustama, eriti kuna ma pole päris täpselt seda endale sõnastanud, aga kogu mu sisemus tunneb, et nii lihtsalt on õigem. Ning kes sellest asjast väga kauge on, siis teadke, et mu toit on märksa kalori- ja süsivesikurikkam kui näiteks nende suurte “tervislike toitumiste” ajal. Ja kuna tegemist on ikkagi veel testversiooniga ja ma ei ole piisavalt palju teinud uurimusi, et kust ja kuidas kätte saada kõik see, mis ma alati loomsest olen saanud, siis ei pane ma nuttes ja kriisates ruumist välja kui mulle külas heeringaleiba serveeritakse või kui mu kõht lööb pilli ja Härra saabub koju liha sisaldava kiirtoiduga. Ning ma ei kavatsegi end kuskile liigitada, ma söön endiselt kõike, aga võimaluse korral (kohvikus, restoranis, kodus, poes) ma proovin toituda taimselt. Sest need on maitsvad. Nagu for real, kohv piimaga polnud kunagi nii hea kui on kohv kaerapiimaga 🙂 Ja et näidata, et ma pole täiesti ära keeranud, siis kohv kookospiimaga on tõeline õudus! Seega kui sa veel seda siin loed, siis soovitan järele proovida sellist imelist rooga, mille staariks on lillkapsas. Kuigi lillkapsaskeptik, kolmeaastane, sellest küll aru ei saanud. Inspiratsiooni sain SoVegan FB lehelt.

Nimekiri asjadest, mis teostuseks kasutasin:

oliiviõli praadimiseks, 4 peotäit lillkapsaõisikuid

Paneering: näpu otsaga (roosat/Himaalaja) soola, 2 spl nisujahu, 2 spl maisitärklist, 0,5 tl küpsetuspulbrit, 1,5 dl vett

Kaste: pool küüslauguküünt hakituna, 1 tl hakitud ingverit või 0,5 tl purustatud ingverit, 2 spl sojakastet, 3 spl aasiapärast magushaput kastet (sweet chilli), 2 spl pruuni suhkrut

Segasin paneeringu ühtlaseks. Panin pannile õli ja kastsin kõik lillkapsaõisikud paneeringu sisse ja segasin läbi. Tõstsin supilusikaga lillkapsaõisikud pannile praadima (jagunes täpselt pannile ühtlaselt kaetuna), praadisin kuldpruunikaks ja keerasin õisikud ümber. Seega kummaltki poolt mõned minutid. Tõstsin köögipaberile kuivama. Viskasin samale pannile veidi õli juurde, praadisin küüslaugu ja ingveri kergelt läbi, kallasin juurde soja ja sweet chilli kastme, lõpuks pruuni suhkru. Segasin ja lasin suhkrul sulada. Keerasin kuumuse maha ja segasin paneeritud lillkapsa kastme sees ära. Serveerisin klaasnuudlitel, peale raputasin veidi peterselli ja seesamiseemneid.

Naadipirukas (fetajuustuga)

Sandra kirjutab, et:

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Ma tegin ühe piruka. Sai päris hää. Ma panin sinna kausitäie naate ka, aga järgmisel korral paneks isegi rohkem – ma ei tundnud eriti maitset. Ma ei tea – võib olla, et sellepärast oligi jube hea. Aga mõtlen siis vähemasti nii, et piruka värvikombo oli ilus ja kohalikke vitamiine sai kah omajagu! Ja täiesti võrdväärne oli ta spinatipirukaga.

iP5010012

Põhjaks kasutasin pärmi-lehttainast, mille laotasin ahjuplaadile ja eelküpsetasin 190-kraadises ahjus õrnalt pruunikaks. Seejärel praadisin võis veidi väiksemaks hakitud naadid läbi ja laotasin küpsetatud taignapõhjale. Pudistasin sekka fetat nii, et ikka oleks, ja lõpuks kallasin hulka segu neljast munast, 200ml vahukoorest, peotäie riivjuustust ja purustatud piprast. Kallasin ühtlaselt põhjale ja raputasin veel veidi riivjuustu hulka.

Pildil eelküpsetatud põhi, naadi-fetakiht ja viimaks valmis toodang enne ahju.

BeFunky Collage

Lasin küpseda edasi samal kuumusel, kuniks tundus näo järgi, et on valmis küll 🙂 Tegelikult külalised juba tulid ja olin veidi ähmis, seega läks vaat, et liiga kauagi.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

 

And that’s how a burger is made

Sandra kirjutab, et:

See toitlustuse teema on mul ikka hinges. Ega ma tegelikult suurt midagi asjadest ei tea, aga need toidud, mis ma ise endale ja perele teinud olen, on küll jube hästi maitsenud (võttes arvesse üsna erinevat tagasisidet). Selles suhtes, et meie seltskondlikus “Õhtusöök viiele paarile” ca aasta jagu kestnud projektis olime meie härraga stabiilselt viimased, niiet you’ll never know, eksole … 😀

Aga well noh, siin ta on. Kanafilee burger Rukkipehmikuga. Valmis kaks portsu (sõime mina ja mo kaheaastane).

burger

Saiad panin ahjurestile grillrežiimile mõneks minutiks, 200 kraadi. Kanafilee viskasin kaussi sulama ja ühtlasi valmistasin sinna vist oma elu esimese marinaadi, millest – nagu enne mainitud – ma midagi ei tea, niiet vabandage kui see ebaloogiline marinaad tundub. Panin sinna törtsu punast veini (oo, hea mõte, Sandra, klaasike blogi kõrvale võtta! – tegelikult ma oleks tahtnud seda burgeriga juua, aga noh, kuna veetsin oma lõunasöögi koos kaheaastasega, siis ikka ei hakanud), törtsu balsamico kreemi, kuivatatud rosmariini, aroomisoola ja hõõrusin sisse. Siis läksin Troonipärijaga õue mängima ca tunniks (võite selle osa retseptist välja jätta…). Tagasitulles jätkasin, filee oli täpselt ära sulanud, lõikasin pikkupidi pooleks, et oleks õhem ja praadisin oma grillpannil ühelt poolt valmis, keerasin ümber, asetasin sellele sinihallitusjuustu viilud ja praadisin ka teise poole läbi. Tõstsin lõikelauale to rest. Burgeri vahel leidis veel oma koha ca 3 kirsstomatit, peotäis rukolat, mõned viilud tavalist juustu, kergelt majoneesi, saiadele ürditoorjuustu.

Magustoiduks pakk marmelaadi. Ja klaas veini. Kaheaastane sai enne und 8 rosinat 🙂

Saarelood: tegelikult jälle restoarvustus

Hanna kirjutab, et:

Üldiselt on ikka nii, et saare peal satub restosse siis kui on külalised. (On ka muidugi erandeid, noh et kui on vaja isa premeerida või midagi). Sest kuigi saare tingimustes kipuvad objektiivsed arusaamad kaugustest kuidagi kaduma (kõik, mis on samal saarel tundub oma ja lähedal — hoolimata sellest, et restorani on edasi-tagasi 60 kilomeetrit), tunduks üksipäini välja einestama minek siin ikkagi totter. Peale selle on lihtsalt niisama isiklike kadakate vahel loivates väga keeruline niipalju energiat kulutada, et kere üldse mingit suuremat söömaaega igatseks. Aga kui tulevad külalised, siis on ikka ju vaja neile näidata kõiki vaatamisväärsusi ja asju, mistõttu juhuslikult leiad ennast söögiajaks selle või teise toitlustusasutuse kandist ja pealegi on lihtsam lasta pärast professionaalidel kõik need nõud ära pesta.

Mistõttu sai eelmise nädala teises pooles, kui massid saarel veidi juba hajuma hakkasid, kogemata veidi toidukohtade võrdevuuringut tehtud. Ma siinkohal jätaks põhjalikumast käsitlusest välja ausa pitsakoha lennujaama kõrval Roograhu sadamas — ühestküljest võin seda, eriti saare ainukese pitsakohana, väga soovitada, teisestküljest oli mul reede õhtul müstiline üsna kõrge palavik, nii et võib-olla kujutasin sealviibimist üldse endale ette.

Kärdla sadamas sel suvel avatud restoran Kuur on ilmselgelt parim asi, mis Hiiumaa toitlustuskultuuris kunagi aset on leidnud. (Ainus sündmus, mis siin üldse konkurentsi pakkuda saab, on see autentne itaalia trattoriapizzeria, mida too poolkogemata saarele lõksu jäänud itaalia poeet ükssuvi koos oma emaga Käina Liilia hotellis pidas.) Mistõttu võiks ta mõjuda lausa pisut jalustrabavalt ja kohatuna, aga kogu Kärdla fäänsi uus sadam on ootamatult progressiivse õhustikuga ja sinna sobitub Kuur päris hästi. Kalanas olid küll juba enne toppidesse pääsenud söögikohad, aga seal oli pigem ikka selline suvise pop-upi olek. Ma ei teagi, kas ma olen Eestis sattunud teise nii põhjalikult läbi mõeldud kujunduskontseptsiooniga söögkohta kui Kuur ja kuigi detaile on mustmiljon, custom made nõudest custom made mööbli ja põrandani, ei mõju see kõik üldsegi lämmatavalt, nagu võiks arvata, vaid on just väga mõnus. Võib-olla sellepärast, et kohe suurte akende taga on avar sadam ja veel avaram meri. Ja toit oli ka väga hea, mina sõin metsseakotletti. Sotsiaalmeedia põhjal jääb mulje, et restorani omanik ja peakokk on hüperaktiivne ja see ei saa selliste ettevõtmiste puhul vist küll kuidagi kahjuks tulla.

Ainuke asi, mille kallal ehk veidi haliseda võiks, oli teenindus. Mitte midagi katastrofaalset ja jälle ilmselt alguse asi, mis ajapikku rohkem paika loksub. Lihtsalt, minuarust peaks alustava teenindaja baaskoolitusel kuidagi kinnistuvalt käsitletud saama ka põhimõte, et ei ole tegelikult situatsiooni, kus sa peaks klienti teavitama sellest, et sa oled esimest päeva (või, jumal paraku, alles teist nädalat, nagu üks tütarlaps Õismäe Cafe Lyonis minu kõrvallaua klientidele vastust võlgu jäädes teatas, kui need küsisid, et kas creme brulee on väga magus) tööl. Välja arvatud kui klient otse küsib, et mitmes päev sul muidu siin ka läheb juba. Ja isegi siis ei PEA kliendile ausalt vastama, et pool tundi tagasi alustasin. Eriti kui tegemist on sellise endast lugupidava restoraniga, mitte mõne hipsterirestoga, kus teenindaja klienti kohe sujuvalt sinatama hakkab, samal ajal kui klient üritab analüüsida, kas sellel toolil, kuhu ta kohe istuda kavatseb, ka päriselt põhi all on. Kui klient küsib midagi vähemolulist (noh, et vale vastuse tagajärjeks ei ole anafülaktiline šokk ja mandrilt päästehelikopteri ootamine) ja tõestamatut, siis võib täitsa vabalt ka vastuse laest võtta (“Kas teil on ka palju külastajaid olnud?” “Jah, päris palju inimesi on käinud.” vs. “Ma ei tea, ma olen esimest päeva”). Kui klient küsib midagi olulist, siis on kindlasti asutuses keegi, kes siiski vastust teab. Tema poole peakski pikemata pöörduma. Sellesmõttes, et olles ise ka nüüd juba häiriva hulga aastaid omamoodi teenindavat tööd teinud, võin ma raudpoltkindlalt väita, et tõde kui selline on kliendisuhtes muidugi oluline, aga peaaegu sama oluline on see, et klient usuks, et sa talle korralikult teenuse pakkumisega hakkama saad. Kui tal selles kahtlus tekib, ei pruugi ta ka enam uskuda ka sinu poolt pakutavat laustõde.

Teeninduskategoorias rebis seega täiesti ootamatult esikohale Kassari “Lest ja Lammas”, millest ühelgi varasemal aastal küll midagi sellist hetkekski uskunud ei oleks. Põhimõtteliselt oleks juba sellega teistele ringi sisse teinud, et see oli ainuke asutus, kus ühtegi meie poolt tellitud asja ära ei unustatud. Aga lisaks testis meie seltskonna mitteveelpäriskahene liige asutuse teeninduskvaliteeti ja meie kõigi reaktsioonikiirust, tekitades rea ootamatuid ebastandardseid olukordi. Kui vilgas tütarlaps juba kolmandat korda operatiivselt lapiga meid laual lainetavatest joogijärvedest päästma tuli, pakkus ta muuhulgas välja ka mõned teooriad selle kohta, kuidas ehk edaspidi sarnaseid olukordi minimeerida (enamik nendest olid sellised kastist väljapoole mõtlevad äraspidipsühholoogilised), aga nentis samas ka lõpetuseks rõõmsalt, et ega ta tegelikult laste kasvatamisest midagi ei tea. Meie päästmisele vahelduseks käis naaberlaua sakslastele nende emakeelseid kalanimesid guugeldamas.

Vot nii on selle saarevärgiga. Kõik areneb sellisel kohutaval kaelamurdval tempol, et niiviisi võib mõne aasta pärast kellelgi tulla mõte Hiiumaale isegi spaa teha.