Kõik kodukohvikute päevast

Sandra kirjutab, et:

Minu kodukohvikute lugu ulatub iidsete aegade tagusesse aega kui Uue Maailma Tänavafestival oli veel cool. Mäletan hästi, kuidas selle festivali üks tutvustusfraasidest oli “Ütle naabrile “Tere!””. Nüüd on see pigem nagu: “Ütle läbi masside ettevõtjatele ja teenusepakkujatele ja hipsteri foodtruck’idele “Tere!””. Mis ei tähenda, et ma sinna “Tere” ei lähe ütlema. Lihtsalt ilmselt väsinud pereemana, kes otsib oma lastele tegevust. Ja saab tõenäoliselt maitsvat vegan junk’i. See ränt sai nüüd läbi. Toona pidasime emaga 3 aastat Õunakohvikut, taustajõududeks teised käepärased pereliikmed. See oli kontseptsiooniga kohvik, nimelt said absoluutselt kõikide toodete peaosalisteks õunad. Pirukad, leib ürdivõiga, chutney’d, moosid, õe tehtud kringel, õunad ise, mahl jnejne. Lõpuks oli nii, et kogu kraam oli otsas ja poest sai toodud pehmet Kirde saia ja õunamoos sinna peale tõi veel spurdina korraliku varanduse sisse. See oli väga vinge üritus, igal aastal omade täiendustega. Näiteks vahepeal oli sündinud Troonipärija. Lõpuks väsisime sellest täiega ära ja festival läks ka üle käte ära. Korra sain 2 aastat tagasi sellest osa kui taaskord rasedana Koidu tn kohviku kondiitrina kahel õhtul maiustusi valmis treisin.

Eelmisel aastal aga viis elu mind Tallinnast 65 kilomeetri kaugusele Harjumaa veerele elama. Rõõm oli suur kui augustis leidsin end kodukohvikute keskelt. Vana huvi asja vastu tärkas ja mõtisklesin ka enda kohviku üle, aga teadsin kohe, et pooleaastase lapse kõrvalt ei ole ma võimeline tegema asja nii nagu seda oma vaimusilmas ette kujutan. Respect neile naistele, kes sellest hoolimata saavad hakkama vägitegudega, mina see ei olnud. Pigem tundsin kohe, et seedin sel aastal, tajun vaibi, kompan piire, mida rahvas tahab ja soovib. Kuna kirg taimetoidu vastu on suur ja pöördumatu, tahtsingi teada, kas olen kohalikest inimestest selles osas valgusaasta kaugusel või mitte. Esiti tundus küll nii.

Sellel aastal valmis kevade lõpus terrass, mille natuke lõin eos juba sellise, et siin saaks ühe kuni mitme laua taga kohvikulaadseid rõõme nautida. Aga uudiseid selleaastase kohvikutepäeva kohta ei tulnud ja ei tulnud… Kuniks korraga tavapärasest teine korraldaja asja käsile võttis ja kuulutas juuli keskpaigas, et augustis saab kolmel nädalal nautida kodukohvikute rõõme. Kiire logistika paikapanemine selgitas välja, et kõik võimalikud abikäed saavad 18. augustil õla alla panna. Kuna plaanisin pakkuda korralikku sooja kõhutäit, magusat ja jooke, eeldasin, et veedan kogu ürituse köögis. See aga tähendas seda, et härra abikaasa pidi olema tellimuste vastuvõtmise peal ja ühtlasi oli plaanis avada mänguasjade kirbuturg, mistõttu ka kuueaastast tuli suure tõenäosusega pisut arveldamisega aidata. Takkajärele kuulsin, kuidas neljaeurone transformer anti kenasti nelja sendi vastu üle. Siis oli vaja lapsehoidjat. Kes jagab oma andunud tähelepanu pooleteistaastasele Noorprintsile? Lõpuks oli see tädi H, kes pani Noorprintsi vankrisse, peale 70 meetrit olid tal silmad kinni mispeale käidi 9-kilomeetrisel tiirul, hiljem tagastati väga puhanud ja rõõmus väänik. Hommiku kattis ära mu ema, niiet kella üheksast kuni kella 15ni ei olnud ma Ema. Mistõttu kõik ka üldse toimida sai.

Aga asjast lähemalt – Mannatera taimetoidukohvik. Kontseptsioon seekord oli mõistagi taimetoit. Eesti keeles ei ole see kuigi paljuütlev, aga sisult pidi kohvik olema 100% plant-based, ei mingeid erandeid. Eesmärgiks oli tutvustada mitmekesist ja tervislikku vegantoitu, mis maitsetes kompromisse ei tee. Härra küll kohvikutepäeva hommikul arvas, et piim kohvile võiks olla ikka TAVALINE ka, aga ma materdasin selle plaani kohe mutta. Vastupidi, olin lausa kohvile hankinud veganite suure lemmiku kohvipiima (Oatly iKaffe, koorene kaerapiim, mis kohvi sees mingit erimaitset ei tekita). Toitudest plaanisin kindla minejana lasanjet, mille rikkalik tomatikaste sisaldab ohtralt köögivilju, hakkliha tekstuuri aitab tekitada hakksoja ja läätsed; juustukastme moodustab ootamatu kolmik sojakoorest, lillkapsast ja maitsepärmist. Teiseks valmis nädal enne idee teha midagi, mis meenutaks oma olemuselt paneeritud kalaga burgerit, teate küll, krõmps frillice, sibul ja hapukurgimajonees. Kala asemel aga paneerisin riivsaia sees tofut ja nori.

Kolmandaks pidi olema midagi kerget (seedimise JA valmistamise mõttes). Selleks oli koorene tomatisupp läätsede ja brokkoliga. Siinjuures tänan oma endist tööandjat Kristiinat, kes andis mulle üleüldse kogemuse väikeses köögis samaaegselt valmistada erinevaid roogasid suuremas koguses. Magustoidud minu isiklikud lemmikud – suhkru- ja nisuvaba Snickersi-laadne batoon tervisefännidele, mahlane suvikõrvitsabraunitort kirsside ja kakaokreemiga ja tummine dessert tumedast leivast, kaneelist ja šokolaadist, lisandiks marjad. Joogipooliseks minu pikaaegne lemmiksuvejook – angervaksasiirupist limonaad. Angervaksad hakkasid juba juuni lõpus õitsema ja sain neid igaksjuhuks juba suuremas koguses siirupiks teha, kuigi kohvikupäevade toimumises kindel ei olnud.

Ja kõike seda plaanides tegin asjasthuvitunutele ka Facebook’i ürituse, milles tavapärast sotsmeedia reklaami ka iga veidi aja tagant tegin. Sealse tagasiside põhjal sain aru, et pean tunduvalt oma plaanitavaid toidukoguseid suurendama ja ma ei eksinud.

Kella 12ks 18. augustil avas kohvik oma uksed. Terrassil oli kaks lauda ca kümnele inimesele, muru peal hoovis veel kuuele. Terrassi kõrval laius kirbuturg – nädalate jooksul kokku korjatud, sildistatud ja ärasorteeritud riideid ja jalanõusid, vidinaid ja pudinaid ning hunnik mänguasju.

Esimesed kliendid olid kohal juba enne lõunat. Ja kui kell lõi 12, siis hakkasid kõlama hõiked sellest, kuidas saabub selline ja selline auto ja kuidas järjekord on aiast välja. Ja sellega lõppes minu hoovipidu ja ma suundusin kolmeks tunniks kööki, kust küll igal võimalusel üritasin tuttavatele naeratama tulla, aga kuhu Härra mind uksel kohe tagasi saatis järgmiste tellimustega. Kõik lauad ja mängualad olid kogu aja võetud. Mingil hetkel oli mul köögis kogu selle tohuvapohu keskel ajakirjanik, kes kuskile kohalikku sõnumitoojasse minu käest pika intervjuu võttis ja pärast hunnik pilte klõpsis. Köögis oli sel hetkel küll nagu plahvatus toimunud, loodetavasti kustutasid toiduelamused sellel proual selle mälestuse…

Lõppskoor oli nii umbes-täpselt 22 lasanjet, 32 burgerit ja 15 supikaussi. 75 magustoitu. Seda kõike kolme tunni jooksul. Punkt kella kolmeks oli vaikus majas nagu ei toimuks siin küla vahel mitte midagi. Lubasin lõpuks oma 86-aastase vanaema kööki nõusid pesema, kes juba tund aega nurga taga luusis, et millal ka tema käe külge saaks lüüa. Tänuväärne soov, aga ilmselt te mõistate, et kui on plaan helikiirusel tuuleveskina köögis ringi vehkida ja selle kõige keskmes on üks omas auväärses tempos liikuv vanaproua, siis see asi ei klapi hästi 🙂 Kuna magustoidud said juba kahe tunniga otsa, jõudsin teha (kuidas? Mis hetkel?) kaneelisaiataigna, aga valmis said need soojad pirukad kõige lõpetuseks kui nii muuseas üks vanapaar kõige viimaste klientidena hoovi hiilis, oma märkmepaberil nimekirjast meie kohviku nime maha tõmbas ja kohusetundlikult endale midagigi soetas ja sama märkamatult saia nosides ka hoovist haihtus. Ja läbi see trall oligi. Vaikus oli kõrvulukustav, aga rahulolu oli suur.

Väga õnnestunud, plaanipärane, lõbus, hullumeelne ja äge sündmus. Üksi ma poleks kindlasti millegi sellisega hakkama saanud ja üleüldse ei tahakski, mu famiilia oli suurepärane tugi. Ja kohalikud sõbradki! Köögi abitööline, barista ja ettekandja – minu ema – keksis ka vahepeal suurest elevusest, et küll on tore! Teeme veel!

Well. U bet!

Edit: ma oma pikas jutujadas unustasin tähelepanu pöörata, et mu soov oli rõhuda ka taaskasutusele (kirbuturg, hinnad olid enamikus mõnekümnesendised) ja ka pakendivähesusele ja sorteerimisele. Kasutasime põletatavaid nõusid, lisaks oma enda koduseid söögiriistu. Jah, kasutasin siin-seal soja jms, aga samas kui vähegi võimalik, siis ka oma aia saadusi ja koduküla tublide elanike omi!

Rollie ja teised

Hanna kirjutab, et:

Natuke pärast Hollandisse kolimist hakkasin ma märkama teatavat uut seaduspära nendes reklaampostitustes, mida Facebook kavalalt ajajoonel pärispostituste vahele viskab. Kergitasin kulmu, aga siis ükshetk meenus mulle ühe mu hollandlasega abielus oleva tuttava kergelt ärritunud kirjeldus sellest, kuidas tema ämm ja äi teevad neil Eestis külas käies tihtipeale väga spetsiifilisi kingitusi. Ja kuidas nende Hollandi kodu köök on nagu aardelaegas, mille avastamist sa kunagi soovida ei oleks osanud.

Niisiis, ma ei ütle, et tegemist ei ole juhusega (sest ühe näite põhjal oleks ju liig üldistada ja ükski hollandlane mind senini oma kööki kutsunud ei ole), aga noh…

Ma räägin siinkohal muidugi ühe väga spetsiifilise otstarbega köögitarvikutest. Tihtipeale täidavad nad seda ühte otstarvet päris hästi, aga endale nii õunasüdameeemaldaja, ananassisüdameeemaldaja, tomatisüdameeemaldaja kui jalapenosüdameeemaldaja hankimisega kaasnevad teatud ohud, eriti kuna tingimata on sellisel juhul ju vaja ka maasikavarreeemaldajat ja viilutajat nii banaanile, arbuusile kui maasikale. Ja miks siis mitte ka juba viineritele. Järgmise asjana on ilmselt vaja juurdeehitust köögile (linki pole, sest see on üks nendest vähestest asjadest, mida, tundub, Amazon hetkel ei paku).

Kui on üks konkreetne ese, mis kogu jutuksolevat kategooriat rusikana silmaauku iseloomustab, siis see on minuarust Dipr. Vabandust, The Dipr (vt.ka Tumblr, Flickr, Grindr). Võimalik tellida viies erinevas värvitoonis ja, tsiteerides enesetutvustust, “proudly made in the USA.” Jah, tegemist on doominoküpsiste piima sisse likku pistmise konksuga. “Worldwide patents pending.” Tootele on jäetud ka mõned abistavad arvustused. (“Tootearvustus kui ilukirjanduse alaliik” kullavaramuga tutvumiseks soovitan siiski guugeldada “55 gallon drum of lube”.)

Põhimõtteliselt on tegemist kontseptuaalselt risti vastupidisega enamikule sellele, millega omal ajal tahtis ennastsalgavalt meie halli argipäeva rikastada MTV3 Ostoskanava (mis oli osavalt ajastatud pärastlõunasse, koduperenaiste telekavaatamise tippajale, vanade “Love Boat” seriaali osade vahele; juhuslikult sattusid sihtgrupiks ka koolist saabunud ilma organiseeritud hobideta noorukid — kes teab, millisele halvale teele ma ilma “Love Boati” ja “Marienhofita” sattunud oleksin). Seal pakutavate kloppijate, hakkijate ja viilutajate puhul oli põhiliseks tõmbenumbriks alati tohutu silmipimestav multifunktsionaalsus — noaga sai ilmtingimata lõigata ka raudaia latte, kingataldadest rääkimata ja igasuguste agregaatidega tuli otsemaid ekraanil vilkuvale numbrile helistades (“Jos soitat juuri nyt!”) kaasa ka see eriti cool lisatera, millega sai tavalisest luunja kurgist suuremat vaeva nägemata aiapäkapiku teha. Ainukeseks erandiks siinkohal oli ehk vana hea Aromipesä. Ma ei tea siiamaani, misasi see on, kuigi olen lühifilmi selle kohta näinud julgelt sada korda.

On terve hoomamatu hulk masinaid, millel on ainult üks kitsas ülesanne — hotdogi soojendajaga saad soojendada hotdogi komplekti ja mida muud võiks valmistada munakeetjaga? (Ilmselgelt miskit klassikaliselt munakujulist).

Ma arvan, et minu lemmik kategoorias “Suured ideed” on see pannkoogiküpsetamise agregaat, mille võib igaüks (või vähemalt järgmised 14 inimest) endale soetada vaid kolmesaja doltsi eest. Jumal tänatud, et kellelgi on olnud mõttelendu ja nutikust ära tunda selline haigutav turunišš, sest terve armee inimesi on selle kaadervärgi endale ka päriselt soetanud ja arvustuste järgi tundub, et nende põhiliseks kaebuseks on, et asja opereerimiseks vajalik SD-kaart ei olnud komplektis.

Sellesmõttes, et ega ilmselt päris pääsu sellisttüüpi esemetest ei ole meist kellelgi. Küüslaugupress ja parmesaniriiv ja, noh, kohvimasin, eksole. Kõige tüüpilisem esmapilgul hädavajalik tundunud mõttetu köögimasin kipub olema võileivagrill, mille keskmine kasutuskordade hulk majapidamises ei saa olla oluliselt rohkem kui kolm ja pool (kinnisvara valdkonna ekvivalent siin on korterisaunad, kus enamik minu tuttavaid hakkas juba esimese aasta jooksul talverehve, kodukeemiat ja vanu ajalehti ladustama). Minul endal, ma pean tunnistama, on selliseks üheotstarbeliseks neli korda aastas kasutatavaks kodumasinaks osutunud ka mikrolaineahi, mida ma kasutan ainult asjade sulatamiseks. Kohvimasin saabus mu majapidamisse alles kevadel, kui ma Sandra omale hoiukodu pakkusin, võileivagrillist hoidumine pole tekitanud suuremat probleemi, aga selle pastarullimise kontraptsiooni hankimise kuristikuservalt olen ennast küll suutnud paar korda tagasi rääkida.

Praeguses majapidamises õnneks ühelegi sellisele kuristikuservale naljalt ei satu — söögitegemiseks on eraldatud kapipealne kahe plaadiga pliit, kus on küll nupust võimalik erinevaid numbreid ette keerata, aga ma kahtlustan, et masin ennast sellest eriti segada ei lase ja paneb siiski ühtlase lääne-euroopaliku elujaatava vungiga, mis pudru igal hommikul veidi siiski ka potipõhja külge kõrvetab.

Lõpetuseks üks illustreeriv video ka.

Tõeliselt suurepärane täisvegan aasiaroog

Sandra kirjutab, et:

 

Ma olen sattunud vegan-rongile ja seni on sõit olnud tõeliselt nauditav. Tagamaadest ma hetkel ei hakka pikemalt jutustama, eriti kuna ma pole päris täpselt seda endale sõnastanud, aga kogu mu sisemus tunneb, et nii lihtsalt on õigem. Ning kes sellest asjast väga kauge on, siis teadke, et mu toit on märksa kalori- ja süsivesikurikkam kui näiteks nende suurte “tervislike toitumiste” ajal. Ja kuna tegemist on ikkagi veel testversiooniga ja ma ei ole piisavalt palju teinud uurimusi, et kust ja kuidas kätte saada kõik see, mis ma alati loomsest olen saanud, siis ei pane ma nuttes ja kriisates ruumist välja kui mulle külas heeringaleiba serveeritakse või kui mu kõht lööb pilli ja Härra saabub koju liha sisaldava kiirtoiduga. Ning ma ei kavatsegi end kuskile liigitada, ma söön endiselt kõike, aga võimaluse korral (kohvikus, restoranis, kodus, poes) ma proovin toituda taimselt. Sest need on maitsvad. Nagu for real, kohv piimaga polnud kunagi nii hea kui on kohv kaerapiimaga 🙂 Ja et näidata, et ma pole täiesti ära keeranud, siis kohv kookospiimaga on tõeline õudus! Seega kui sa veel seda siin loed, siis soovitan järele proovida sellist imelist rooga, mille staariks on lillkapsas. Kuigi lillkapsaskeptik, kolmeaastane, sellest küll aru ei saanud. Inspiratsiooni sain SoVegan FB lehelt.

Nimekiri asjadest, mis teostuseks kasutasin:

oliiviõli praadimiseks, 4 peotäit lillkapsaõisikuid

Paneering: näpu otsaga (roosat/Himaalaja) soola, 2 spl nisujahu, 2 spl maisitärklist, 0,5 tl küpsetuspulbrit, 1,5 dl vett

Kaste: pool küüslauguküünt hakituna, 1 tl hakitud ingverit või 0,5 tl purustatud ingverit, 2 spl sojakastet, 3 spl aasiapärast magushaput kastet (sweet chilli), 2 spl pruuni suhkrut

Segasin paneeringu ühtlaseks. Panin pannile õli ja kastsin kõik lillkapsaõisikud paneeringu sisse ja segasin läbi. Tõstsin supilusikaga lillkapsaõisikud pannile praadima (jagunes täpselt pannile ühtlaselt kaetuna), praadisin kuldpruunikaks ja keerasin õisikud ümber. Seega kummaltki poolt mõned minutid. Tõstsin köögipaberile kuivama. Viskasin samale pannile veidi õli juurde, praadisin küüslaugu ja ingveri kergelt läbi, kallasin juurde soja ja sweet chilli kastme, lõpuks pruuni suhkru. Segasin ja lasin suhkrul sulada. Keerasin kuumuse maha ja segasin paneeritud lillkapsa kastme sees ära. Serveerisin klaasnuudlitel, peale raputasin veidi peterselli ja seesamiseemneid.

Kaitstud: Tädi Ülle angervaksalimonaad*

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Naadipirukas (fetajuustuga)

Sandra kirjutab, et:

Ma tegin ühe piruka. Sai päris hää. Ma panin sinna kausitäie naate ka, aga järgmisel korral paneks isegi rohkem – ma ei tundnud eriti maitset. Ma ei tea – võib olla, et sellepärast oligi jube hea. Aga mõtlen siis vähemasti nii, et piruka värvikombo oli ilus ja kohalikke vitamiine sai kah omajagu! Ja täiesti võrdväärne oli ta spinatipirukaga.

Põhjaks kasutasin pärmi-lehttainast, mille laotasin ahjuplaadile ja eelküpsetasin 190-kraadises ahjus õrnalt pruunikaks. Seejärel praadisin võis veidi väiksemaks hakitud naadid läbi ja laotasin küpsetatud taignapõhjale. Pudistasin sekka fetat nii, et ikka oleks, ja lõpuks kallasin hulka segu neljast munast, 200ml vahukoorest, peotäie riivjuustust ja purustatud piprast. Kallasin ühtlaselt põhjale ja raputasin veel veidi riivjuustu hulka.

Pildil eelküpsetatud põhi, naadi-fetakiht ja viimaks valmis toodang enne ahju.

Lasin küpseda edasi samal kuumusel, kuniks tundus näo järgi, et on valmis küll 🙂 Tegelikult külalised juba tulid ja olin veidi ähmis, seega läks vaat, et liiga kauagi.

 

Kaitstud: Suur (tervise) retseptipostitus

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

And that’s how a burger is made

Sandra kirjutab, et:

See toitlustuse teema on mul ikka hinges. Ega ma tegelikult suurt midagi asjadest ei tea, aga need toidud, mis ma ise endale ja perele teinud olen, on küll jube hästi maitsenud (võttes arvesse üsna erinevat tagasisidet). Selles suhtes, et meie seltskondlikus “Õhtusöök viiele paarile” ca aasta jagu kestnud projektis olime meie härraga stabiilselt viimased, niiet you’ll never know, eksole … 😀

Aga well noh, siin ta on. Kanafilee burger Rukkipehmikuga. Valmis kaks portsu (sõime mina ja mo kaheaastane).

Saiad panin ahjurestile grillrežiimile mõneks minutiks, 200 kraadi. Kanafilee viskasin kaussi sulama ja ühtlasi valmistasin sinna vist oma elu esimese marinaadi, millest – nagu enne mainitud – ma midagi ei tea, niiet vabandage kui see ebaloogiline marinaad tundub. Panin sinna törtsu punast veini (oo, hea mõte, Sandra, klaasike blogi kõrvale võtta! – tegelikult ma oleks tahtnud seda burgeriga juua, aga noh, kuna veetsin oma lõunasöögi koos kaheaastasega, siis ikka ei hakanud), törtsu balsamico kreemi, kuivatatud rosmariini, aroomisoola ja hõõrusin sisse. Siis läksin Troonipärijaga õue mängima ca tunniks (võite selle osa retseptist välja jätta…). Tagasitulles jätkasin, filee oli täpselt ära sulanud, lõikasin pikkupidi pooleks, et oleks õhem ja praadisin oma grillpannil ühelt poolt valmis, keerasin ümber, asetasin sellele sinihallitusjuustu viilud ja praadisin ka teise poole läbi. Tõstsin lõikelauale to rest. Burgeri vahel leidis veel oma koha ca 3 kirsstomatit, peotäis rukolat, mõned viilud tavalist juustu, kergelt majoneesi, saiadele ürditoorjuustu.

Magustoiduks pakk marmelaadi. Ja klaas veini. Kaheaastane sai enne und 8 rosinat 🙂

Saarelood: tegelikult jälle restoarvustus

Hanna kirjutab, et:

Üldiselt on ikka nii, et saare peal satub restosse siis kui on külalised. (On ka muidugi erandeid, noh et kui on vaja isa premeerida või midagi). Sest kuigi saare tingimustes kipuvad objektiivsed arusaamad kaugustest kuidagi kaduma (kõik, mis on samal saarel tundub oma ja lähedal — hoolimata sellest, et restorani on edasi-tagasi 60 kilomeetrit), tunduks üksipäini välja einestama minek siin ikkagi totter. Peale selle on lihtsalt niisama isiklike kadakate vahel loivates väga keeruline niipalju energiat kulutada, et kere üldse mingit suuremat söömaaega igatseks. Aga kui tulevad külalised, siis on ikka ju vaja neile näidata kõiki vaatamisväärsusi ja asju, mistõttu juhuslikult leiad ennast söögiajaks selle või teise toitlustusasutuse kandist ja pealegi on lihtsam lasta pärast professionaalidel kõik need nõud ära pesta.

Mistõttu sai eelmise nädala teises pooles, kui massid saarel veidi juba hajuma hakkasid, kogemata veidi toidukohtade võrdevuuringut tehtud. Ma siinkohal jätaks põhjalikumast käsitlusest välja ausa pitsakoha lennujaama kõrval Roograhu sadamas — ühestküljest võin seda, eriti saare ainukese pitsakohana, väga soovitada, teisestküljest oli mul reede õhtul müstiline üsna kõrge palavik, nii et võib-olla kujutasin sealviibimist üldse endale ette.

Kärdla sadamas sel suvel avatud restoran Kuur on ilmselgelt parim asi, mis Hiiumaa toitlustuskultuuris kunagi aset on leidnud. (Ainus sündmus, mis siin üldse konkurentsi pakkuda saab, on see autentne itaalia trattoriapizzeria, mida too poolkogemata saarele lõksu jäänud itaalia poeet ükssuvi koos oma emaga Käina Liilia hotellis pidas.) Mistõttu võiks ta mõjuda lausa pisut jalustrabavalt ja kohatuna, aga kogu Kärdla fäänsi uus sadam on ootamatult progressiivse õhustikuga ja sinna sobitub Kuur päris hästi. Kalanas olid küll juba enne toppidesse pääsenud söögikohad, aga seal oli pigem ikka selline suvise pop-upi olek. Ma ei teagi, kas ma olen Eestis sattunud teise nii põhjalikult läbi mõeldud kujunduskontseptsiooniga söögkohta kui Kuur ja kuigi detaile on mustmiljon, custom made nõudest custom made mööbli ja põrandani, ei mõju see kõik üldsegi lämmatavalt, nagu võiks arvata, vaid on just väga mõnus. Võib-olla sellepärast, et kohe suurte akende taga on avar sadam ja veel avaram meri. Ja toit oli ka väga hea, mina sõin metsseakotletti. Sotsiaalmeedia põhjal jääb mulje, et restorani omanik ja peakokk on hüperaktiivne ja see ei saa selliste ettevõtmiste puhul vist küll kuidagi kahjuks tulla.

Ainuke asi, mille kallal ehk veidi haliseda võiks, oli teenindus. Mitte midagi katastrofaalset ja jälle ilmselt alguse asi, mis ajapikku rohkem paika loksub. Lihtsalt, minuarust peaks alustava teenindaja baaskoolitusel kuidagi kinnistuvalt käsitletud saama ka põhimõte, et ei ole tegelikult situatsiooni, kus sa peaks klienti teavitama sellest, et sa oled esimest päeva (või, jumal paraku, alles teist nädalat, nagu üks tütarlaps Õismäe Cafe Lyonis minu kõrvallaua klientidele vastust võlgu jäädes teatas, kui need küsisid, et kas creme brulee on väga magus) tööl. Välja arvatud kui klient otse küsib, et mitmes päev sul muidu siin ka läheb juba. Ja isegi siis ei PEA kliendile ausalt vastama, et pool tundi tagasi alustasin. Eriti kui tegemist on sellise endast lugupidava restoraniga, mitte mõne hipsterirestoga, kus teenindaja klienti kohe sujuvalt sinatama hakkab, samal ajal kui klient üritab analüüsida, kas sellel toolil, kuhu ta kohe istuda kavatseb, ka päriselt põhi all on. Kui klient küsib midagi vähemolulist (noh, et vale vastuse tagajärjeks ei ole anafülaktiline šokk ja mandrilt päästehelikopteri ootamine) ja tõestamatut, siis võib täitsa vabalt ka vastuse laest võtta (“Kas teil on ka palju külastajaid olnud?” “Jah, päris palju inimesi on käinud.” vs. “Ma ei tea, ma olen esimest päeva”). Kui klient küsib midagi olulist, siis on kindlasti asutuses keegi, kes siiski vastust teab. Tema poole peakski pikemata pöörduma. Sellesmõttes, et olles ise ka nüüd juba häiriva hulga aastaid omamoodi teenindavat tööd teinud, võin ma raudpoltkindlalt väita, et tõde kui selline on kliendisuhtes muidugi oluline, aga peaaegu sama oluline on see, et klient usuks, et sa talle korralikult teenuse pakkumisega hakkama saad. Kui tal selles kahtlus tekib, ei pruugi ta ka enam uskuda ka sinu poolt pakutavat laustõde.

Teeninduskategoorias rebis seega täiesti ootamatult esikohale Kassari “Lest ja Lammas”, millest ühelgi varasemal aastal küll midagi sellist hetkekski uskunud ei oleks. Põhimõtteliselt oleks juba sellega teistele ringi sisse teinud, et see oli ainuke asutus, kus ühtegi meie poolt tellitud asja ära ei unustatud. Aga lisaks testis meie seltskonna mitteveelpäriskahene liige asutuse teeninduskvaliteeti ja meie kõigi reaktsioonikiirust, tekitades rea ootamatuid ebastandardseid olukordi. Kui vilgas tütarlaps juba kolmandat korda operatiivselt lapiga meid laual lainetavatest joogijärvedest päästma tuli, pakkus ta muuhulgas välja ka mõned teooriad selle kohta, kuidas ehk edaspidi sarnaseid olukordi minimeerida (enamik nendest olid sellised kastist väljapoole mõtlevad äraspidipsühholoogilised), aga nentis samas ka lõpetuseks rõõmsalt, et ega ta tegelikult laste kasvatamisest midagi ei tea. Meie päästmisele vahelduseks käis naaberlaua sakslastele nende emakeelseid kalanimesid guugeldamas.

Vot nii on selle saarevärgiga. Kõik areneb sellisel kohutaval kaelamurdval tempol, et niiviisi võib mõne aasta pärast kellelgi tulla mõte Hiiumaale isegi spaa teha.

Saarelood: restoarvustus

Alustama peaks vist sellest, et kolm päeva tagasi sadasin ma oma pööningukambrist alla tulles läbi redelja trepi kahe alumise astme. Optimist ütleks, et vot kui tore, et need juhtusid just alumised astmed olema. Optimistil oleks siinkohal õigus. Ja üldse võiks inimese enesekindlus saada sellisest asjast suuremat sorti hoobi, kui ma poleks umbes päev enne seda kuulnud isa omaette imestamas, et astmekinnitused mingil seletamatul põhjusel ikka veel päris läbi mädanenud ei ole.

Kuigi trepil oli endiselt terve hulk astmeid, millest keegi veel läbi sadanud ei olnud, võttis isa selle siiski maja küljest ära ja pani mu magamistoa ukse ette hoopiski väga ebamugava ja suurte sammuvahedega redeli (mis võib-olla selgitab seda, miks viimaste ööde jooksul ei ole siin pööningul käinud ühtegi õitsilist; samas ütleb siiski üsna vähe selle kohta, miks neid varasematel öödel siia sattunud ei ole…).

Järgmisel päeval võttis isa minu tungival nõudmisel ette trepi kapitaalhoolduse. Hoovist oli tükk aega kuulda saagimise ja puurimise hääli. Kuni üks hetk, pärast veidikest vaikust, kerkis mu uksele järkjärgult ja vaevaliselt kõigepealt tohutu suur must vihmavari ja seejärel ka isa nägu. Isa nentis, et tõesti ebamugav on ronida, eriti vihmavarjuga, ja teatas siis, et kahetsusväärsel kombel on tal tekkinud kaks takistust — esiteks hakkas vihma sadama ja teiseks lõppesid tal otsa vajaliku pikkusega kruvid. Aga et kuna tal tegelikult oli siiski täiega olnud kavatsus mu trepp valmis saada ja tegelikult pool ongi juba valmis, siis ta leiab, et ma võiksin ta siiski preemiaks Suursadamas selleks suveks avatud restosse sööma viia.

Vanas Suursadama sööklas avati nädal tagasi Ungru nimeline resto ja külalistemaja. Seega selgub ilmselt suve jooksul (ja no kuna see on meile kaugelt kõige lähem söögikoht, siis eks me ilmselt ikka sinna tagasi satume), kas erinevad kiiksud tulenesid sellest, et me oleme ometigi ju Hiiumaal või on see lihtsalt alguse asi. Ja noh, tegelikult läks kõik ju hästi. Kui me sisse astusime, oli kogu väike ruum paksult rahvast täis. Kolm suuremat seltskonda ja kaks peret istusid laudade taga. Ohu märk tundus see, et mitte kellelgi neist ei olnud ees sööki. Läbi söögisaali sahmis tohutul kiirusel erivenat teenindavat personali ja kokkasid, aga meile tõi menüü leti pealt lõpuks igaks juhuks ikkagi isa ise. Kõige selle tõttu suhtusime arusaadava skepsisega meilt lõpuks tellimust võtma tulnud noormehe väitesse, et pearoogadega läheb aega 15-20 minutit. Veerand tundi hiljem oli ainuke süüasaanud inimene söögisaalis üks rinnalaps. Kümme minutit pärast seda oli kogu klientuuril toit ees.

Ilmselt oli kogu 30pealine kattaus lihtsalt juhuslikult kõik enam-vähem korraga saabunud. Sellest hoolimata aitas asjade sellisele kulule kaasa fakt, et trendikale saarerestole kohaselt on menüüs kolm eelrooga ja neli pearooga (selliste endast lugupidavate Tallinna hipsterirestode hindadega), mistõttu sai korraga sissesadanud tellimusterahe puhul ilmselt rakendada natuke liinimeetodit.

Aga toit ise oli aus. Mina võtsin kukeseenepasta, kus ma eriti hindasin toredat värsket kollast pastat (niipalju ei hinnanud, et kõik see oli paksu tillikihiga kaetud, aga pärast kõiki neid aastaid on küll puhtalt minu oma viga, et ma ikka veel unustan Eestis toitu tellides täpsustada, kuidas tilliga lood on — vastupidiselt ühele Õigele Eestlasele, kes paneb tilli rohkem ja igale poole, kardulast jäätiseni, olen mina pigem selles šokeeritud välismaalaste seltskonnas, kes teineteist Facebookis selliste õuduste eest hoiatavad). Isa võttis lambaliha ja tema soojemapoolsem leige suhtumine sellesse on põhimõtteliselt sellist tüüpi toitlustusasutuse puhul üsna suur tunnustus.

Ma siiski ei ole päris kindel, kaua peab vastu nende tahe hoida uksed avatud iga päev kella üheteistkümneni õhtul. Sellesmõttes, et praegu on muidugi terve saar välja müüdud ja nii ja pilgeni täis laevad, viimne kui üks, on neljapäevast saadik väsimatult vuhkinud rahvast kohale vedada, aga ajalugu on näidanud, et terve suve jooksul ongi siin kaks sellist nädalavahetust (mis minusuguse paadunud oma kadakapõõsas puhkaja kohati täitsa tasakaalust välja viivad) ja muidu on ainuke koht saarel, kus üldse mõnda inimest näha on võimalik Kärdla Selveri ees. Isegi praegu on saar kogu massi üsna hästi suutnud absorbeerida, sest kui vastu õhtut Sandraga Kärdlast vanaemale soojapuhurit käisime otsimas, oli ainuke teine teedel kohatud auto meeletu aeglusega meil ees veniv politseibuss (roolis olnud Sandra teatas ärritunult, et on ju ometi seadusevastane nii aeglaselt sõita ja liiklust takistada, aga siis keerasid kitsed ikkagi sellesama Suursadama poole ära ja me kujutasime ette, et restos on puhkenud suuremat sorti kähmlus ja kohale kutsutud politseinikud loodavad, et kui nad väga ei kiirusta, siis ehk laheneb asi enne nende kohale jõudmist siiski ise ära).

Kolmas päev üksikvanemana

Sandra kirjutab, et:
Härra sõitis Itaaliasse. Tegelikult on nii, et mu elukorralduses ei muutunud sisuliselt midagi muud peale selle, et õhtul hilja ei ole mul ühte täiskasvanut, kellele mõned sõnad öelda. Ja keda varbaga diivanil togida. Kuna elu on niigi selline, et ta käib 6 päeva nädalas tööl ja saabub siis kui kahene lobamokk on rasket ööund magamas. Seega on see jõnks meie elukorralduse stabiilses joones üsna minimaalne. Aga ikkagi midagi nagu on. Võib-olla see, et neil on seal Bolognas 28 kraadi ja meil on siin suvikevadtalvpäikselinepilvesselgimistega. Ja kahene.

Ma kujutasin seda ette niiviisi, et nüüd on mu toad koguaeg korras (see tähendab, et minu käe järgi seatud) ja ikka on natuke kergem ka kui on kaks suud toita, mitte kolm. Tegelikkuses on nii, et toad on tõesti minu käe järgi, aga korralageduses, mitte korras. Ennast ei viitsi ka “koristada”. Hea, et ma trennis olen kaks päeva käinud ja peale seda vajaduspõhiselt duši alla jõudnud. Mõne koha pealt olen ma ultimate ürgnaine. Isegi kui mul on päeval kodu sassis ja ma ei viitsigi mingit suurpuhastust teha, siis õhtuks, härra tulekuks, ma siiski mõned asjad koomale lükkan. Või juuksed ära silun vms. Peamiselt sellepärast, et ma ei taha anda talle eeskuju, et mõnikord harva kui ise koju tulen, tema mind ootamas, et see oleks OK. Aga nüüd on nii, et. Oeh, keegi võiks külla tulla, siis saaksin selle kultuurikihi ka eemaldatud.

Üks luksus muidugi on küll. Mul on koguaeg auto, millega kahese igapäevaelu natuke põnevamaks teha ilma, et ma tõredate ja ebaviisakate kaassõitjatega bussis trügima ja igale poole käru, kahese ja kottidega sõitma peaks. Mistõttu seda kõike polegi eriti juhtunud, sest ei viitsi – ellujäämisinstinkt (ja osaliselt geenid) on õpetanud mind päevas võimalikult vähe tõmblema. Nõndaks käisime Troonipärijaga kahekesi maal vana(vana)ema juures pärastlõunat veetmas, sipelgapesa uurimas ja leivasuppi söömas.

Eilne päev oli tegelikult väga produktiivne. Mul oli üks nõme töökohustus, aga sellega sain sujuvalt ühele poole ja siis sain natuke seda peaaegusuve nautida. Troonipärija möllas (vana)isaga (vihmaussid, okste tassimine ühest aianurgast teise jms, makaronid singiga ja lõpetuseks rahulik raamatulugemine kaisus), mina ajasin papsi juuksed maha, käisin trennis ja tegin ühe hiiglasliku nõukaaegse raamatu järgi rabarberikooki (ja sain pärast papsilt pragada, et rabarbereid õpetuse järgi koorisin, et see käis nende vanade lihavate vene rabarberite kohta, mitte UUE AJA varte kohta. Nõndaks hakkis ta mulle mõned juurde, et värvi ka ikka oleks.)

Siin ei olnud koostisosadega priisata, sest isal ei olnud rohkem kui 200g nisujahu. Seega sai kook selline:

– 200 g nisujahu

– 50 g riisijahu

– 150 g võid

– pool tassi suhkrut

– tsipake soola

– 500 g rabarbereid

– 1/2 tl kaneeli

– 3 spl suhkrut

Uue aja muretainast mina teha ei oska, olgu mul mistahes 500 eurine mikser (mida mul pole). Seega valmis see laual. Jahu lauale, auk keskele, sinna sool, suhkur ja muna (need kolm segasin käega kõigepeal läbi) ja peale võitükid. Edasi töötas suur kööginuga, mille abil tükeldasin või jahu ja munamöksiga segamini, kuniks vormisin kätega valmis taignapalli (võimalikult lühikest aega) ja panin selle kilekotis pooleks tunniks külmkappi “puhkama”. Rullisin kahe küpsetuspaberi vahel sobiva põhja, asetasin selle vormi, mudisin servad veidi üles ja torkisin põhja kahvliga läbi, et see liialt ei kerkiks. 210 kraadi juures küpsetasin helepruuniks, katsin rabarberite, suhkru ja kaneeliga ja küpsetasin ca 7 minutit veel.