Metsik õhtu linnapeal

Sandra kirjutab, et:

Minuga juhtus täna selline asi, et ma sattusin olema terve õhtu ja öö üksi kodus. Ma julgeks arvata, et viimase aasta jooksul ei ole seda kindlasti juhtunud. Üldiselt ma naudin sajaga üksi nokitsemist ja Troonipärijaga koosolles saan ka seda nautida, sest ta on küllaltki varajase uneajaga ja jätab mulle igatahes oma aja. Mistõttu mõtlesin, et täna peaksin kasutama oma energiat ehk linna peal liiklemiseks. Samas ei hellitanud ma igaks juhuks kuigi palju lootust, sest minu eas ei ole lihtsalt võimalik endale spontaanset kaaslast leida 😀

See on see 29. Või midagi. Kõik mu lähimad kamraadid on sama küna ees, mis mina – lastega (mistõttu ei ole see postitus kuskilt otsast süüdistav, vastupidi, mõistev). Algatuseks mainisin hommikul oma padruugade grupile, et on juhtunud selline error, et ma olen üksi kodus. Et kas kellelgi lööb mingi pirni põlema, mida sellises kummalises olukorras ette võtta.

Algus oli hea. Paar tükki arvasid, et peaksin “pinnaläbu” tegema. Aka “pleiss”. Ma päris ära ei öelnud, aga kindlasti mainisin, et ma ise soovin oma toas kella 22st magama minna. Võimalik, et selle tõttu see idee edasi ei arenenud. Siis kutsuti mind ühele potentsiaalselt lahedale sisedisainiteemalisele promoüritusele, aga see lootus kadus ka siiski pääsmete puudumise tõttu. Vahepeal uurisin siit ja sealt, kas kellelgi veel on võimalik midagi toredat ette võtta. Sain jälle ühe armsa kutse, aga oma suvesuuskade tõttu ma nii kaugele sõita poleks saanud. Jällegi – elu. Samuti kulges paralleelselt veel üks võimaliku pundi kokkuajamine ja algas seegi üsna positiivselt, aga kuna seal oli tulemiks kino ja kino tundus mulle liiga BASIC ja… statsionaarne, siis langes see variant ka ära. Ise pakkusin alternatiiviks piljardit, mullivanni või niisama jalg üle põlve kuskilt virgin mojito (kummalisel kombel ainuke vorm mohiitost, mis mulle maitseb). Kuna selliste asjade puhul ja – veelkord – sellises eas on ääretult oluline TUJU, siis ma igati mõistan seda, et inimestel ei tekkinud seda fiilingut. Endal mul ka pole umbes 364 päeva aastast sellist tuju.

Nojah. Ja selliselt kulges üks minu ilmselt viimane vaba ja üksik õhtupoolik pealinnas. Kütsin maja, pesin pesu, põrandaid umbes kümme korda saja erineva vahendiga, kraamisin riideid ja voodipesusid, küürisin kööki, õmblesin kardinaid, koristasin erinevaid tube, tegelesin prügisorteerimisega ja lõpetuseks tellisin endale WOLT’iga sushit. Korraks küll mõtlesin, et on ikka värk, kuhu see elu on tüürinud, aga siis sain aru, et noh, kuhu siis!? Mõnus on ju, soojas kodus õmblusmasina taga vurada! Ja pehmes voodis kasvõi peale AK-d uinuda! *khmm-nerd*

Loomad elutoas

Hanna kirjutab, et:

Siinkohal jälle üks põhjus selles kindlasti lõppematus reas (enamik surmaga lõppevaid õnnetusi juhtub kodus – mõtlen selle peale iga kord, kui voodist väljudes tekinurga sisse takerdun või leivatüki endale teleka ees diivanil kurku tõmban – ja kui ma siin niimoodi üksi olen, siis ei pruugi keegi sellest ju päevade kaupa teadagi saada), miks peaks endale elukaaslase hankima. Noh, et kui sa saabud reede öösel kell kaks koju, mitte nüüd just ülemääraselt purjus, ent siiski veidi napsusena, noh, näiteks, et oled viimase kuue tunni jooksul tarbinud umbes pudelijagu veini. Ja siis astud vannituppa ja alustad meigi eemaldamise protseduuri. Ja siis, juhtumisi, keerad ennast niipalju ümber oma telje, et näed vilksamisi ka vanni sisse.

Ja avastad, et seal on lind.

Selline tumehall, umbes topeltvarblase suurune, pääsukese kehaehitusega.

Siis oleks ju hea sellele elukaaslasele öelda, et ole hea, võta miskit ette. Ja seda mitte niivõrd isegi sellepärast, et see elukaaslane oleks tõenäoliselt meesterahvas, eksole, vaid pigem ikkagi sellepärast, et see elukaaslane oleks keegi teine kui mina.

Kuna säärast inimest parasjagu käepärast võtta ei ole, väljusin vannitoast, sulgesin enda järel ukse ja, et linnul rahulikum olla oleks, kustutasin ka tule. Istusin voodile olukorda analüüsima. Lootusrikkamatel hetkedel tundus mulle lausa, et ehk olen siiski nii purjakil, et kujutasin lindu vannis endale ette. Võõras lind isiklikes eluruumides tundus igatahes igati ebaõiglane, eriti arvestades, et mul ei olnud aken isegi mitte päris lahti, vaid lihtsalt suvisemat sorti aastaaja puhul praokile kallutatud.

Tunnike hiljem tõmbasin otsustavalt pajakindad kätte, panin tule põlema ja sisenesin uuesti. Lind oli siiski päris, seal, kus ma teda mäletasin olevat ja tegi nägu nagu ta eelistaks, et me mõlemad lihtsalt unustaksime, et selline piinlik intsident on aset leidnud (kui ma kohe pärast linnu avastamist veel taksos olevale sõbrannale moraalse toe saamiseks helistasin, oli üks tema pakutud lahendustest ka antud vannitoa kasutamisest igavesti loobuda). Tegin kiire ülesvõtte, et iseennast hommikul oma tervemõistuslikkuses veenda ja seejärel võtsin linnu vannist üles. Olin küll suuremat stseeni eeldades ennetavalt akna avanud, aga nüüd tundus lind mulle nii uimane, et kartsin, et kui ma ta aknast välja panen, kukub ta sirgelt neli korrust alla nagu enesetapja.

Kui ma parasjagu olin linnu majaesisele kännule asetanud, keeras ümber nurga tuttav naabrimees. Kell oli kolm öösel ja eks ta ilmselt oleks minna lasknud selle asjaolu, et ma seisan särgiväel keset hoovi, pajakindad käes, aga tundsin siiski vajadust selgitada.

Lind, ma loodan, on nüüdseks ennast kogunud ja asunud teele sinna, kuhu tal algselt tänaõhtul plaanis minna oli.

Kolmas päev üksikvanemana

Sandra kirjutab, et:
Härra sõitis Itaaliasse. Tegelikult on nii, et mu elukorralduses ei muutunud sisuliselt midagi muud peale selle, et õhtul hilja ei ole mul ühte täiskasvanut, kellele mõned sõnad öelda. Ja keda varbaga diivanil togida. Kuna elu on niigi selline, et ta käib 6 päeva nädalas tööl ja saabub siis kui kahene lobamokk on rasket ööund magamas. Seega on see jõnks meie elukorralduse stabiilses joones üsna minimaalne. Aga ikkagi midagi nagu on. Võib-olla see, et neil on seal Bolognas 28 kraadi ja meil on siin suvikevadtalvpäikselinepilvesselgimistega. Ja kahene.

Ma kujutasin seda ette niiviisi, et nüüd on mu toad koguaeg korras (see tähendab, et minu käe järgi seatud) ja ikka on natuke kergem ka kui on kaks suud toita, mitte kolm. Tegelikkuses on nii, et toad on tõesti minu käe järgi, aga korralageduses, mitte korras. Ennast ei viitsi ka “koristada”. Hea, et ma trennis olen kaks päeva käinud ja peale seda vajaduspõhiselt duši alla jõudnud. Mõne koha pealt olen ma ultimate ürgnaine. Isegi kui mul on päeval kodu sassis ja ma ei viitsigi mingit suurpuhastust teha, siis õhtuks, härra tulekuks, ma siiski mõned asjad koomale lükkan. Või juuksed ära silun vms. Peamiselt sellepärast, et ma ei taha anda talle eeskuju, et mõnikord harva kui ise koju tulen, tema mind ootamas, et see oleks OK. Aga nüüd on nii, et. Oeh, keegi võiks külla tulla, siis saaksin selle kultuurikihi ka eemaldatud.

Üks luksus muidugi on küll. Mul on koguaeg auto, millega kahese igapäevaelu natuke põnevamaks teha ilma, et ma tõredate ja ebaviisakate kaassõitjatega bussis trügima ja igale poole käru, kahese ja kottidega sõitma peaks. Mistõttu seda kõike polegi eriti juhtunud, sest ei viitsi – ellujäämisinstinkt (ja osaliselt geenid) on õpetanud mind päevas võimalikult vähe tõmblema. Nõndaks käisime Troonipärijaga kahekesi maal vana(vana)ema juures pärastlõunat veetmas, sipelgapesa uurimas ja leivasuppi söömas.

Eilne päev oli tegelikult väga produktiivne. Mul oli üks nõme töökohustus, aga sellega sain sujuvalt ühele poole ja siis sain natuke seda peaaegusuve nautida. Troonipärija möllas (vana)isaga (vihmaussid, okste tassimine ühest aianurgast teise jms, makaronid singiga ja lõpetuseks rahulik raamatulugemine kaisus), mina ajasin papsi juuksed maha, käisin trennis ja tegin ühe hiiglasliku nõukaaegse raamatu järgi rabarberikooki (ja sain pärast papsilt pragada, et rabarbereid õpetuse järgi koorisin, et see käis nende vanade lihavate vene rabarberite kohta, mitte UUE AJA varte kohta. Nõndaks hakkis ta mulle mõned juurde, et värvi ka ikka oleks.)

Siin ei olnud koostisosadega priisata, sest isal ei olnud rohkem kui 200g nisujahu. Seega sai kook selline:

– 200 g nisujahu

– 50 g riisijahu

– 150 g võid

– pool tassi suhkrut

– tsipake soola

– 500 g rabarbereid

– 1/2 tl kaneeli

– 3 spl suhkrut

Uue aja muretainast mina teha ei oska, olgu mul mistahes 500 eurine mikser (mida mul pole). Seega valmis see laual. Jahu lauale, auk keskele, sinna sool, suhkur ja muna (need kolm segasin käega kõigepeal läbi) ja peale võitükid. Edasi töötas suur kööginuga, mille abil tükeldasin või jahu ja munamöksiga segamini, kuniks vormisin kätega valmis taignapalli (võimalikult lühikest aega) ja panin selle kilekotis pooleks tunniks külmkappi “puhkama”. Rullisin kahe küpsetuspaberi vahel sobiva põhja, asetasin selle vormi, mudisin servad veidi üles ja torkisin põhja kahvliga läbi, et see liialt ei kerkiks. 210 kraadi juures küpsetasin helepruuniks, katsin rabarberite, suhkru ja kaneeliga ja küpsetasin ca 7 minutit veel.