Kui palju annetada on ok

Sandra kirjutab, et:

Ilma pikema jututa – mulle on mitmed öelnud, et nad tahaksid midagi rohkem teha, rohkem panustada, aga et nad ei tea, kuidas. Ja, et spoilida kogu postituse point, siis see ongi täiesti ok. Täiesti piisav. 

Me kõik anname enda hetke parima. Me oleme emotsionaalselt kõigi abivajajatega, me oleme hingeliselt kõigi nendega, kel on praegusel hetkel maailmamastaapselt raske; me tunnetame ja teadvustame oma lihtsa elu privileege; me kanname raha, kanname nii vähe, et meie viimased sendid jääks ikkagi oma pere jaoks või kanname nii palju, et see toob kohe mingi otsese muudatuse kellegi jaoks; me mõtleme, me oleme kohal selles reaalsuses seda mitte eitades (kuigi ma ei tea ühtegi eitajat, kuulen vaid, et neid on kuskil); me anname kellelegi midagi väga lihtsat (kasvõi kulunud kummikud), me anname kellelegi midagi väga suurt; meie panus kaob kuskile MTÜ pangakontole või meie panus jõuab kellelegi, kes meid tänab lillekimbuga ja õnnistustega. Võib olla me ei teegi mitte midagi, välja arvatud, et hoidsime ühe sõbra last ühel päeval, kes käis Toidupangas/Pagulasabis/vastuvõtukeskuses vabatahtlikuna abis. Aga võibolla on mu elu nii keeruline, nii kaos, et ma isegi ei jõua süveneda, kes kuskil mingit abi vajab – keegi võiks mind ennast aidata. Me annane endast iga päev midagi. Kerime uudiseid, kerime FB gruppe. Või ei keri. Me oleme kõik olemas täpselt nii palju nagu me hetkel suudame, jaksame, jõuame. 

Ei ole sellist võistlust, et kes rohkem. On selline võistlus, et kõik annavad enda parima. Hoides ennast, enda vara ja pere, kõike, mis on tähtis. Olgu ta maine, enesetunne või kogu maailm. Jäägu lihtsalt kaastunne, armastus ja teadmine, et lõpuks oleme me kõik Üks. 

Grand Tour vol.2

Hanna kirjutab, et:

Õigupoolest oleksin seda pidanud eile kirjutama, aga asjaolude kokkulangevusel (laiskus, väsimus ja tugitoolisport — Maissell Weebo ja Ianek Oglaini, nagu BBC kommentaatorid läbivalt ja enesekindlalt neile viitasid, saavutused) jäi kirjutamata. Täna ka üldse ei viitsi, aga nüüd küll juba peab, sest muidu läheb meelest ära, sest uusi asju pressib juba peale (vol.3). Ja see eelmisel korral julgelt pealkirjaks pandud vol.1 mõjub mind ennast mõnitavalt.

Ma saan täiesti aru, et võib olla tekkinud küsimus, et miks ma nüüd niiviisi üksipäini reisin. Põhjuse võib tegelikult jaotada kahte kategooriasse. Esiteks, täiesti objektiivsetel (materiaalsetel, sotsiaalsetel, perekondlikel jne.) põhjustel inimesed minu ümber kas ei taha või ei saa reisida nii nagu mina seda teen. Ja teiseks on mul aegajalt vajadus olla reisides täielikult iseenda ajagraafiku ja eelistuste peremees. Teinekord mulle jälle väga meeldib kui keegi teine kõik need otsused minu eest ära teeb ja mina lihtsalt jõlgun kaasa. Või siis mingi vahepealne, kollaboratiivsem, variant. Lisaks on mul halb komme sujuvalt reisikorraldajaks hakata, nagu mina ainuisikuliselt vastutaksin selle eest, et teistel kõik operatiivselt sujuks ja selline vasakultsaabunud vastutustunne (ja isegi selle mahasurumine) võivad olla väga kurnavad.

Seekord on sellesmõttes ka hästi, et ma ainult iseendaga arvestama pean, et pühapäevaõhtuses Londonist lahkunud rongis (jeebus, see tundub nagu miljon aastat tagasi juba, kuigi nädalatki ei ole möödas) oli millegipärast konditsioneer südamest põhja keeratud ja valitsesid arktilised tingimused. Mistõttu esmaspäeva hommikul ärkasin ma oma Oxfordi hotellis üles kindla teadmisega, et pigem varem kui hiljem on saabumas Nohu. (Ilmselt oleksin pidanud siiski halva märgina võtma asjaolu, et viimasel hommikul ärkasin ma oma Londoni hotellis selle peale, et kukkusin voodist välja — ma ei tea, kas sellist asja minuga varem elus üldse juhtunud on). See ei ole mul muidugi esimene kord elus reisil konditsioneerikülmetus saada, aga tookord Jaapanis oli vähemalt aastasaja rekordkuum august. Inglise oktoobris selline liikuvas transpordivahendis konditsioneeriga hullamine tundub siiski ebaaus. Põhjenduseks võib olla ainult see, et reisi esimeses etapis oli rong nii tuugalt rahvast täis, et vahekäigus seisid inimesed rivina püsti.

Oxfordi vahelepõike asjus olin ma otsuse teinud üsna viimasel hetkel. Hotelle kinni pannes jätsin Londoni ja järgmise plaanitud etapi vahele kaks ööd lahtiseks ja kui keset (peamiselt sotsiaalselt) tihedat töönädalat Brüsselis sunniviisiliselt lõpuks otsuse tegin (sest aeg hakkas juba kätte jõudma), siis erilist tähelepanu kinnipandud hotellile ei pööranud. Oluline oli see, et ta oleks lähedal nii raudteejaamale kui vaatamisväärsustele ja ei maksaks üle mõistuse palju. Kohale jõudes selgus, et mitte ainult ei asu hotell iidses kindluses, vaid veel 25 aastat tagasi oli minu hotellituba olnud vangikong. Või noh, kolm vangikongi, millest üks moodustas mu hiiglasliku vannitoa. Mingile teemakohasele askeetlusele õnneks ei sunnitud ja hotellis olev peen bistroo oli nii ärareserveeritud, et mulle seal õhtusöögiks kohta ei leidnudki.

Oxfordiga tutvumiseks olin endale jätnud päeva. Ja ma ei ütleks, et sinnaminek oli otseselt viga (sest iseenesest oli seal ju kena ja kui ma poleks läinud, siis ma praegu ikka ju mõtleks, et miuke seal on), aga kindlasti oli see mu ringreisi kõige nõrgem punkt siiamaani. Asi pole iseenesest üldse Oxfordis, mis kõigi märkide järgi on igati vahva ülikoolilinn, vaid selles turistide hordis, mis sinna peale laskunud on. Ja mitte lihtsalt turistid, mis oleks minu jaoks juba iseenesest ärritav, vaid hiina turismigrupid, kes olid põhimõtteliselt igal pool, tihkelt tropis ja peaaegu täiesti ainult iseendale keskendunud. Ainuke koht, kus sai natuke rahulikumalt hängida, oli see suht keset linna asuv meeliülendavalt metsik park/heinamaa, kus lehmad tüünelt ringi jalutavad, oravad prügikaste revideerivad ja iga natukese aja tagant keegi mingil alusel, mida vesi kannab, mööda uhab. Seal mulle väga meeldis. Kõik need kolledžid ja asjad on toredad vaadata, aga enamikku sisse jalutamiseks oleks tulnud maksta piletiraha. Ja kuigi ma otseselt selle vastu ka ei ole, siis kõigi nende hiinlastega koos sinna sisenemine ei tekitanud küll absoluutselt mingit kiusatust. Ma ei teagi, mis värk nendega on — näeb välja nagu nad võtaksid kogu maailma nagu mingit püsiekspositsiooni, hetkekski päris eluga mingeid seoseid tekitamata või isegi kontekstile mingit tähtsust omistamata. Ja, lisaks kõigele ülalpool toodule, ma üldse ei välista võimalust, et see linn langes ebaõiglase subjektiivse võrdluse ohvriks, sest meenutas mulle oma olemuselt (fiilingult, noh) vana head Leidenit, aga ei jõudnud päris samale tasemele, sest Leiden sai siiski mitu kuud minu elust, et omaks saada.

Ma saan aru, et Oxfordil on mingi seos ka harrypotterindusega, aga kuna ma sellesse universumisse kunagi väga tõsiselt süvenenud ei ole (läbi olen töötanud, aga kõik kõrvaline parafernaalia, legendid, seosed, spekulatsioonid ja tagamaa jäävad mulle üsna kaugeks), siis see ei andnud asjale mingit lisaväärtust. Pigem tekkis hoopis tahtmine uuesti põhjalikumalt ette võtta Morseversum ja eriti võib-olla isegi “Lewis”, mis kõike nähtut kõige lähemas minevikus utiliseeris.

On täiesti võimalik, et minu mitte nii positiivsesse üldmuljesse andis oma panuse ka kahtlane tervislik seisund, aga samas, järgmises vahepunktis olin ma ikka oluliselt niitvamalt tõbine ja see koht sai mulle küll ütlemata sümpaatseks. Rong sõidab Oxfordist Plymouthisse ühe ümberistumisega kolm ja pool tundi, mistõttu (arvestades ka oma konditsiooni ja selle tekitanud eelnevat kogemust) võtsin targu esimese klassi pileti ja olen valikuga väga rahul. Kõrvale keegi istuma ei trüginud ja kaasreisijatest enamuse moodustanud väljapeetud keskealised prouad suhtusid minu teatud intervallidega paratamatult aset leidvatesse katsetesse oma aju nina kaudu välja puhuda tänuväärse diskreetsusega. Mingi hetk, kui me olime ikka tunde juba bukoolilist inglise agraarmaastikku läbinud (vahepeal näiteks nägin mäeküljel tohutut seletamatut valget hobust ja jõllitasin seda tükk aega, enne kui mulle meenus, et on olemas Google) ja ma üritasin parasjagu meelde tuletada, mida ma mäletan Exeteri katedraali kohta (sest olime seal linnas just peatunud), heitsin korra pilgu üle õla, aknast välja, ja avastasin sealt sellised kaadrid.

Veidi aega hiljem läks jälle bukooliliseks. Plymouthisse jõudes istusin taksosse ja hetk hiljem tervitas mind külalistemajas äärmiselt meeldiv ent kohutava hambumusega proua. Inimesena, kes veedab pool oma elu anonüümsetes hotellides, ei tea ma päris hästi, kuidas suhtuda sellesse, et külalistemajades ronivad tervitajad sulle tuppa voodi kõrvale, et sinuga koos läbi lehitseda maja ja piirkonda tutvustav kaust, aga tundub, et nii on siin kombeks. Kui proua oli lahkunud,kasutasin võimalust hetke oimetult lamada  ja järgisin siis temalt saadud juhist väljuda eesuksest ja pöörata paremale ja kuigi olin ju täitsa ise endale selle toa kinni pannud (isegi kui see oli juba päris mitu nädalat tagasi), siis tabas mind siiski väikese üllatusena, et viis meetrit hiljem oli vaade enamvähem selline.

Et siis veidi nagu hall, aga kõik need kalju külge ehitatud restoranid ja kümned veeni viivad trepid olid väga kaunid. Nagu ka see, et terve veeääre ulatuses läks ilus lai ja kõrge bulevard. Jalutasin seda mööda natuke, järgmist päeva kavandades, ja siis sõin õhtust hiina restoranis, mida külalistemaja proua oli mulle soovitanud ja mis oli mulle juba ette sümpaatne väljavaate pärast tunda mingisugustki maitset. Lisaks tundus asjaolu, et sellise koha peal asub hiina resto (lisaks kõigele muule väga kiiduväärse nimega Wet Wok) peaaegu meeliülendavalt absurdne (resto siis seal, kuhu näitab nool).

Järgnenud öö jooksul oli ainuke hea asi see, et majutusasutustes on tänapäeval standardvarustustuses ka suur karp taskurätikuid. Hommikuks olin nendesse üsna mattunud ja kui proua mu käest läbi ukse mingil hommikupoolikusel kellaajal rätikute vahetamise vajaduse kohta päris, olin ka ise üllatunud, millise eeskujuliku kraaksatuse ma alustuseks produtseerisin (kui järgmisel päeval lahkusin, küsis proua siira murega, et kuidas mul nüüd siis enesetunne). Mistõttu kui lõpuks ennast kokku võtsin ja päeva ametlikuks alustuseks kohe üle tee asuvasse söögiasutusse suundusin, tabasin ma neid täpselt keset seda ainumat pooltundi päeva jooksul kui seal süüa ei antud. Aga kuna päev oli meeldiva üllatusena hoopis midagi muud kui eelmine õhtu, siis polnud ka hullu, et pidi veerand tundi niisama passima. Tegin täidesaatva otsuse, et minusuguse katkuhaige jaoks ei saa olla midagi paremat kui päikesepaiste ja mereõhk ja istusin oma kohvijoogiga väliterrassile. Ja no varsti tuli ju söök ka.

Ravimeetod põhimõtteliselt alt ei vedanud, kuigi ühel hetkel, keset tunniajast sadamakruiisi (esimene selline, pärast Maltal aset leidnud ekstremismi, nii et tegelikult minu “hobuse selga tagasi” hetk) tundus mulle, et ehk saab seda mereõhku veidike palju. Õnneks olin ettenägelikult kaasa võtnud, mitmeid sobilikke riideesemeid, millesse ennast mähkida (visuaalselt ehk mitte kõige esteetilisem vaatepilt, aga kruiisikaaslasteks olid ainult neli pensionäri ja üks tütarlaps, kes oli keskendunud peamiselt selfiede tegemisele). Kruiisi giid keskendus suuresti ainult Plymouthi meeletutele sõjalaevadokkidele, mina peamiselt teises suunas paistvale kaunile Cornwalli kuppelrannikule. (Plymouthi-poolne kallas ei ole veel Cornwall, vaid on Devon.)

Sellesmõttes, et ma pärast seda kiirvisiiti nüüd ennast suuremaks asjaks Plymouthi eksperdiks ei peaks, sest ma veetsin kogu sealse aja kaldast maksimaalselt 30 meetri kaugusel, aga see piirkond sobis mulle küll väga hästi (ülejäänud linnast puutusin kokku ainult raudteejaamaga, mis ei olnud eriti paljulubav paik). Pikk kaldabulevard, nimega Hoe, kaunite vaadete ja huvitavate objektidega (näiteks pildilolev 1934. aastal kalju külge ehitatud stiilipuhas art deco merebassein Tinside Lido, mis hiljuti uuesti üles vuntsiti), mille ühes otsas päris kena jahisadamapiirkond ja väike jupp vanalinna toredate kalarestoranidega. Kuna Plymouth oligi kavas pigem kiire vahepeatusena kui mingi pikemalt läbimõeldud sihtkohana, siis sain visiiti küll kogu raha eest. Ja selle päeva jooksul, mis mina seal olin, pidas ilm ennast küll suurepäraselt üleval, sest nii eelmisel kui järgmisel päeval muutis läheduses hänginud orkaan Lorenzo siin-seal olukorra pisut ebamugavaks.

Kuigi piirkond oli ilmselgelt peamiselt rekreatiivne (seal on ka suur mäe otsas olev park, kus on ilus triibuline tuletorn ja muid toredaid objekte), oli seal turiste väga vähe ja needki peamiselt siseturistid. Ma saan aru, et ei ole päris tipphooaeg, mis on ka üks peamisi põhjuseid, miks ma reisin praegu, aga kohalike inimeste poolt oli see kõik ikkagi tihedas rahulikus kasutuses. Mis kokkuvõttes tähendab, et ühendatud olid ka kõik mulle reisimise juures meeldivad elemendid.

Neljapäeva hilishommikul sõin veel sealsamas vee ääres koos paindliku graafikuga kohalikega korraliku hommikusöögi, lasin proual endale takso tellida ja suundusin jällegi raudteejaama. Et lõpuks ometi jõuda sellesse kohta, mis tegelikult ka läheb kokku selle minu poolt augusti lõpus õhku visatud eesmärgiga reisida kusagile sinna, kus praegune hetk aastast ei ole mitte niivõrd maailma lõpp nagu see tihtipeale heas koduses Eestis olema kipub, vaid siiski ainult hooaja lõpp.

 

Grand Tour vol. 1

Hanna kirjutab, et:

Maailma vanim reisikorraldaja Thomas Cook teatas seenädal, et paneb pillid kotti. Pool miljonit ilmselt mitte kõige seiklushimulisemat puhkajat jäi erinevatesse kuurortitesse lõksu ja terve armee inimesi päevapealt töötuks. Britid, kellel oli vaja 150 000 inimest kuidagi koju saada, kuulutasid selleks välja “Operation Matterhorni”, ajades selle nimevalikuga suht segadusse nii sõjaajaloolased kui šveitsi turismiedendajad. Ja sotsiaalmeedias irvitati selle üle, et vot kui hea, et see juhtus nüüd ja mitte pooleteise kuu pärast, sest hetkel veel saab briti paketireisija olla muretult kindel, et teda palmi alla ei jäeta, sest riigis kehtib endiselt eelmisel aastal vastu võetud Euroopa Liidu paketireisidirektiiv.

Selle üle ilguti ka, et reisijad ei pea muretsema, tuuakse tagasi sinna, kuhu nad kuuluvad — aastasse 2010. Ma pean tunnistama, et minu elu ainuke paketireis leidis aset ikka veel oluliselt varem. Ema viis mind 1997.aastal kevadvaheajaks Tenerifele. Mul võttis praegu isegi veidi aega, et meenutada, kas ma olen kunagi mõnel reisil üldse mingi grupiekskursioonigi teinud. aga siiski vähemalt ühe olen. See oli siis kui Sandra ja ema 11 aastat tagasi viinapudeliga meile perereisi Alpidesse võitsid, aga meie peres ei osanud keegi mäest alla suusatada, nii et kaelamurdva heliskiingu asemel ostis meie reisijuht reisi esimeses etapis meile hoopis sellise kallimapoolse Milano vaatamisväärsuste ekskursioonibussi piletid. Mis võib-olla ei olnud päris võrdväärne kaup, aga ekskursioon oli aus ja lasi muuhulgas rahulikult, ilma järjekorrata ja piiratud seltskonnas “Püha õhtusöömaaega” ja La Scalat külastada.

Aga muidu, nii nagu peaaegu kõik inimesed, keda ma tunnen, panen ma oma paketid ikka ise kokku. Kuna ma ei ole eriti seda tüüpi inimene, kes tahaks oma reisi enne minekut mõttes üksikasjalikult juba läbi teha, siis suuremasi põhjalik planeerija ma ei ole (mis on muidugi paratamatult endaga kaasa toonud ka teatavaid altminekuid, eriti mis puudutab gastronoomilisi elamusi). Uute kohtade juures on mulle nagunii kõige tähtsam mingite kuulsate vaatamisväärsuste äravaatamise asemel (mis tavaliselt on ikkagi ülerahvastatud ja vähemimpressiivsed kui eelinfo põhjal võiks arvata) hoopiski aru saada, et kuidas inimesed siin või seal elavad. Ja korduvkülastatavate kohtade puhul on ju juba varasemast teada, et mida siin või seal veel teha võiks. Peale selle on mul puhtalt ameti tõttu kogunenud sellist rutiinset reisikogemust (et siis mitte niivõrd, millise jäseme külge teipida hädaolukorrakrediitkaart, vaid see majutus-transport telg) ilmselt mitme eluea jagu.

Hetkel olengi sellisel suuresti soolotripil, kus ööbimiskohad on kõik ette kinni pandud (väljaarvatud viimane öö, mille puhul on veel teatud ebaselgeid muutujaid) ja tagasisõidusoovist olen ka lennuettevõtet teavitanud, aga kõik muu selgub suht spontaanselt. Eelmise reede õhtuks ostsin kontserdipileti vist ka siiski juba umbes nädal ette ära, aga seal oli sellesmõttes rong juba varem läinud, et hotelli olin broneerinud konkreetselt selle järgi, et öösel oleks hea lähedal koju jalutada.

Et siis istusin reede lõuna paiku, pärast töönädala lõppu, Brüsselis rongi peale ja paar tundi hiljem olin Londonis. Algselt ei olnud mul üldse plaanis Londonisse pidama jääda rohkem kui minimaalselt vajalik, sest ma just aasta tagasi alles viibisin seal täitsa põhjalikult ja samas on terve Suurbritannia täis kohti, kus ma üldsegi käinud ei ole. Aga siis selgus, et teisest suunast lähenevad samal ajal Londoni poole sõbrad, kes kavatsevad sinna veidi pikemaks peatuma jääda ja nii kujuneski lõbureisi alguseks nädalavahetus Londonis.

Mingit väga tänapäevast teed pidi (poolsuvaliste poolkuulsate inimeste jälgimine sotsiaalmeedias) teadsin ma sellisest jazziklubist nagu Ronnie Scott’s ja kui ma poolmöödaminnes nende kodulehele vaatama läksin, et kes minu linnasviibimise ajal seal esineb, siis tundus küll täitsa saatuse märk, et Stacey Kent oma bändiga (üritasin praegu meenutada, mis lugu meid omavahel tutvustas ja tundub, et see leidis aset siis, kui ma kunagi päris ammu selle laulu versioone läbi töötasin) seal parasjagu pikka nädalavahetust veetis. Kõik mõistliku kellaaja kontserdid olid selleks ajaks juba välja müüdud, mistõttu ostsin pileti reede õhtul kell 23 algavale. Klubi asub keset kõige tormilisemat ööelumöllu, mistõttu oli sellele läheneda juba päris põnev (kohe nurga taga näiteks oli tohutu geiklubi, mille nimi, juhuks kui kogu muust esteetikast ja maksimaalselt lillelöödud klientuurist asi selgeks pole saanud, on G-A-Y) ja lahkuda ka hea turvaline, sest teades, millises võtmes inglastel on kombeks pärast töönädala lõppu lõõgastuda, olid erinevad operatiivtöötajad sobivad positsioonid juba varakult sisse võtnud.

Kontsert ise oli üsna lühike, aga väga hea. Võib-olla mõne teise inimese puhul oleks selline nunnu helgus minu jaoks ehk mõneti ärritav, aga tema laulab nii hästi ja nii õigeid laule, et suudan sellest täiesti mööda vaadata. Ja täitsa paras segu on ka kaveritest ja originaallauludest (mille tavaliselt on kirjutanud tema oma härra, kes mängib ka tema bändis saksofoni ja flööti ja mõnikord vajadusel selliseid eksootilisemaid kellukesi). Näiteks see härra Jimi ja Kazuo Ishiguro kirjutatud pala on mulle väga sümpaatne. Ja selle Jobimi looga suutis Stacey ühe publikus olnud keskealise härra nutma ajada (sest ta oli seal koos oma eluarmastusega, kellega nad olid teismelistena koos olnud ja siis aastaid hiljem jälle teineteist leidnud ja see on nende lugu — nad olid Staceyle kusagil sotsiaalmeedias seda öelnud ja seda ka, et nad kontserdile tulevad).

Ronnie Scott’s on selline koht, mis ei väljasta sulle piletit, vaid paneb su pärast piletiostu listi (mis on eriti põnev kui sinu eksootilises nimes on näiteks kaks i-d ja e kõrvuti) ja ei luba pilti teha ega filmida (minust kaks rida eespool üritas üks vanem umbkeelne härra sellest hoolimata teha oma mobiiliga otseülekannet, teenides sellega ära hostessi diskreetsed ent niitvad vihakobarad). Ja üldiselt oli ka üsna teadlik jazzipublik, kes ei kippunud ühele soolole aplodeerides järgmisele sisse sõitma (mis on millegipärast üsna levinud nüke jazzikontsertidel). Minust üle vahekäigu istusid siiski poola päriolu ema ja tütre duo, kelle üldist olemust iseloomustab minuarust päris hästi see, et nad olid endale Vapianost nende valgete rombikujuliste karpidega toidu kaasa haaranud.

Minu järgmise õhtu meelelahutusasutuses oleks see ilmselt muidugi täitsa okei liigutus olnud. Kuna ma juba nii mugavasti seal paiknesin ja polnud seda ka kunagi varem teinud, siis otsustasin minna mjuuzikali vaatama. Ja kuna ei saa öelda, et ma ühte mjuuzikali teisele millegipoolest eelistaksin, siis valisin otseloomulikult selle, mis oli kõige lähemal. Pileti ostsin tund enne algust, mistõttu see oli algsest oluliselt odavam.

Lavateos ise oli kunagise Tom Hanksi filmi järgi tehtud “Big” ja oli ilmselt täitsa okei, kuigi just sellest konkreetsest filmist muusikali tegemine tundub mulle veits rändom ja veel vähem saan ma aru sellest, miks see praegu West Endis laval on, eriti arvestades, et tänapäeva tingimustes on selle sõnum minuarust ikkagi mõneti problemaatiline. Aga no laulsid hästi ja peaosatäitja oli lahe lokkidega sell jne. Ükski pala kummitama ei jäänud, aga ilmselt ei peagi.

Peaaegu sama tänuväärne oli see kogemus aga inimvaatluste seisukohast. Esiteks oli see suur pidulik sametist ja nikerdustega teatrisaal toidu- ja joogitarbimise seisukohalt üsna nagu kino. Popkorni päris ei müüdud, aga ühel pool kõrval krõbistati küll suht ebadiskreetselt esimese etendusepoole ajal M&M’si (ilmselt kuni pakk tühjaks sai) ja läbipaistvast plastikust topsid erinevate alkohoolsete ja mittealkohoolsete jookidega olid peaaegu kõigil käes. Teisel pool kõrval istus proua, kes oli saabunud kunsti nautima varbavaheplätudes, mis on seda muljetavaldavam, et kohe on ju oktoober. Ja vähemalt kaks naabrimeest ei saanud siis, kui tuled esimest korda põlema läksid aru, et vaheaeg, mitte veel lõpp.

Täna oli plaanis sõprade perega vaadata mingit paadivõistlust jõel, aga kuna jões polnud piisavalt vett jäeti võistlus ära ja meie käisime hoopis Briti muuseumis vaatamas kraami, mille britid endale maailma pealt kokku on varastanud (ja mille vaatamise eest seetõttu midagi maksma ei pea). Kuna kokkukrahmatud varandus on muljetavaldav ja kõikehõlmav, siis jõudsime läbi töötada ainult murdosa. Ja no inglased võivad kohati küll olla snoobid asshole’id, aga kaasasolnud imikut märgates tõmmati kogu seltskond turvasabast välja (“Seal kotis on teil ju ainult titesöök, eksole`” wink-wink) ja juhatati pikemata majja.

Ja no siis õhtupoolikul lahkusingi juba linnast oma ringsõidu järgmisele etapile. Jõgi jäigi nägemata, aga etteruttavalt võin öelda, et järgmises vahepunktis olen sellesama jõe juba täitsa möödaminnes korra ületanud. Aga kuna ma olen juba piinlikult pikalt seletama jäänud seekord, siis sellest loodetavasti edaspidi. Loodetavasti, sest reisi ajal on tegelikult õudsalt raske leida seda kirjutamiseks vajaliku pikkusega hetke kui sa ei ole kas väsimusest koomas või kusagile minemas.

Daamid väljamaal 4 e. lihavõtteline kliimapagulus

Hanna kirjutab, et:

Tegelikult on ju täitsa tüüpiline, et puhkusereisilt koju saabumine on süsteemile väikest viisi šokk. Kasvõi juba sellepärast, et puhkusereisil kipub elu olema ühestküljest nagu palju intensiivsem kui rutiinne igapäev ja teisest küljest jälle palju tšillim, sest puuduvad kohustused. Kohanemisraskused on küll veidi nagu tüütud (eriti kui tegemist on olnud vaevu neli päeva kestnud eemalviibimisega), aga samas siiski ootuspärased.

See pooltund, mille käigus ma esmaspäeva õhtul ema aias oma autot lumehange otsast (kuhu ta hetk pärast hoovi sisenemist totaalselt kinni kiilus) kätte üritasin saada, pani siiski märkimisväärselt proovile isegi minu absurdilembuse. Natuke tundus, et ma kujutan endale lihtsalt ette, et päev varem olime t-särgi väel lauspäikese käes mere ääres vedelenud.

Lihavõteteks Maltale sattusime me põhimõtteliselt välistamismeetodil. Pika kalendrilappamise tulemusel jõudsime järeldusele, et see on ainuke nädalavahetus terve kevade jooksul, mis kõigile kolmele meist sobib. Ja Malta oli suht ainuke koht Euroopas, kus võis eeldada, et märtsi lõpus on juba kindlapeale piisavalt soe, et seda ka korralikult tunda oleks. Ja noh, tundus potentsiaalselt huvitav koht ka. Natuke tegi ettevaatlikuks küll asjaolu, et tegemist on padukatoliikliku riigiga, mistõttu paistis täiesti reaalne võimalus, et lihavõtete ajal ei puhu seal isegi tuul. Samas olid võimalikud observeeritavad usurituaalid jällegi intrigeerivad. (Ja etteruttavalt võib öelda, et tuul siiski puhus, täiega.)

Kuna me olime neljapäeva hommikul kõik kell 4 ärganud, siis see +20C, mis meid lõunaajal Maltal tervitas, võttis esimese hooga veidi oimetuks (paar päeva varem oli meie reisipõhises messengerigrupis kerkinud üles tavapärane segaduses “Mida sellise ilmaga üldse seljas kantakse?” poleemika; kõige konkreetsem pakkumine oli, et plätud ja bikiinid). Sellest tuleneva mõnetise vaikuse eetris täitis meile lennujaamas müüdud taksojuht Gareth, kes omal algatusel tegi meile kiire ülevaate absoluutselt kõigest. Suur osa detaile läks küll eelpoolmainitud oimetuse ja Garethi entusiastliku jututempo ent samas suht läbistamatu aktsendi tõttu kaduma, aga üks asi, mida ta selgelt ikkagi rõhutas oli see, et Malta on 100% katoliiklik riik. Et on küll mõned Suleimanist maha jäänud musulmanid ja mõningad katoliiklikud tütarlapsed isegi reeturlikul kombel abielluvad nendega, aga selle oli Gareth suuremeelselt valmis neile andestama, juhul kui lastest siiski kujundatakse katoliiklased. Nii et sada protsenti. Vahepeal helistas Garethile ka tema oma proua (armatuuriekraan ütles, et “Claudia wife”), kes seletas midagi vastuvaidlemist mittesalliva tooniga malta keeles.

Lahkudes toksis Gareth mulle telefoni ka oma numbri, et me edaspidigi tema teenuseid nautida saaksime, aga ülejäänud taksoretkedeks kasutasime me siiski Taxify teenuseid. Lisaks kodumaise ettevõtluse toetamisele olid kaalutlusteks odavam hind, korralikumad autod ja, noh, kui meid tagasi lennujaama viinud tüüp ette sõitis ja autost välja astus, küsisid reisikaaslased mu käest kahtlustavalt, kas ma valin autojuhte sealt äpist välimuse järgi. (Tollel konkreetsel oli kahjuks väga kohutav muusikamaitse, mis minuarust oleks taksojuhtide valikul siiski olulisem kaalutlus kui välimus.)

Apartmendiettevõte oli mulle paar päeva varem helistanud ja küsinud, kas see on okei, et nad upgrade’ivad meid parema sofabediga korterisse. See tundus mulle suht üleliigne küsimus, aga siis selgus, et asi on pigem selles, et see parem korter asub neljandal korrusel ja kas me tunneme, et see on meie jaoks ületatav raskus. Lubasin suurejooneliselt, et pole probleemi ja no ega lõppkokkuvõttes polnud ka, aga iga viimane kui kord kui me sealt üles ronisime, nentisime me, et korrus allpool olev korter tundub juba ukse järgi otsustades ka ütlemata sümpaatne. Meie korteri elutoaaknast välja vaadates (või noh, sellest rõdu moodi kapist, mis seal Valletta vanalinnas iga elamise küljes ripub) paistis meri nii vasakul kui paremal. Ja muidu oli ka kõik väga mõnus, ainult et igal õhtul, sõltumatult sellest kui soe oli olnud päev, valitsesid seal sõnulseletamatult arktilised tingimused. Mulle tundub, et viimasel õhtul uinus minu toakaaslane igatahes tutimütsiga.

Keegi ei soostunud meile küll päris täpselt ütlema, kui suurt mõju järgnevate päevade pühad (ristilöömise ja ülestõusmise vahepealne laupäev oli neil puhtjuhuslikult vabariigi aastapäev) üldisele elule avaldavad. Igaks juhuks külastasime pärastlõunal põhjalikumalt kaubandusvõrku ja varusime hädapärasemat süüa. Õhtul avasime korraks ka elutoateleka, kus kõigist kaheksast Malta kanalist tulid otseülekanded sellest, kuidas erivates kirikutes kirikuisad inimeste jalgu pesid. Mis ei tundunud hea märk.

Aga järgmisel päeval olid siiski kinni ainult suur osa poodidest, kõik muu toimis. Meie matkasime kohalikku bussijaama ja sõitsime rutsviiekümne eest (tavapärane hooajaväline taks kogu saare ühistranspordis, kaasaarvatud Vallettast kahele poole käivad veebussid; hooajal on kaks eurot) vanasse pealinna Mdinasse. Malta suurusest annab head aimu see, et Mdina asub täiesti keset saart, aga mõlemas kohas, kus me einestasime, oli suht suurepärane merevaade.

Kahe kohvikuskäigu vahel tegime treti ka linnapeal, ostsime mõned suveniirid ja siis kui hakkasime ennast tagasi Vallettasse sättima, jäime usuprotsessiooni taha kinni. Või noh, alustuseks tegime lihtsalt protsessiooni vaadates bussi tulekuni aega parajaks, aga siis kui me lõpuks bussi saime selgus, et olukorra tõsidusele kohase väljapeetusega liikuva protsessiooni ja ühistranspordi teed ristuvad ühel tänavanurgal, mistõttu istusime kõik bussis ja vaatasime, kuidas kogu kaks testamenti meist mööda lohisevad, kohalikud skaudid kõige ees. Lõpuks viskas bussijuhil üle ja ta kujundas suht agressiivselt bussile nr 52 täiesti uue marsruudi.

Vallettasse jõudes selgus muidugi, et Mdina protsessioon oli pealinna omaga võrreldes lapsemäng. Valletta oma kulges muuhulgas mööda meie kõrvaltänavat. Iga natukese aja tagant tuli tohutu puidust alus Jeesusega, mida tassis oma õlul, olevelt stseeni kaalukusest, kuus kuni kümme valges ürbis härrat, kelle kõrval käis neli ülikonnas matsi harkidega, millele alus iga natukese aja tagant aset leidvate seisakute ajal toetada, ja haamritega, millega seisaku käigus hädapärasemaid alusekohendamistöid sai teha. Protsessiooni oli jällegi hõlmatud põhimõtteliselt kogu piibel, tohutul hulgal erinevaid sõdalasi (ühtedel olid näiteks peakateteks tiigrid, mis nägid välja nagu oleks keegi pehmemänguasjajahil käinud), vahele siltidega lapsi. Kohaliku katedraali kostüümiladu annab ilmselt Linnateatri omale silmad ette.

Laupäeva hommikul üllatasime me kõik iseennast ja üksteist, sest hoolimata sellest, et kaks meist (nimesid nimetamata) oli kohalik Taxify-Toivo maja ette toimetanud loetud hetked enne kella 5 hommikul, olid kõik kolm siiski juba veidi pärast kümmet tegutsemisvormis. See kolmas, kes oli eelmisel õhtul alalhoidlikult koju jäänud, kostus telefonitsi lausa veidi pettunud, sest oli just istunud linnatuuri tegevasse turistirongi, eeldusega, et ülejäänud kaks ei näita veel tunde ühtegi elumärki (Arvestades, et õhtune ring algas väga viisakas ginibaaris, kus väike traksidega itaalia härra ginivõhikutele näo järgi kokteile tegi ja baari ees tänaval jämmis džässitrio ja lõppes Sliemas usbeki poiste krepiputkas, kõrvalepõikega Manoeli saarele, kus asuvas kohalikus Mustas Puudlis öösel paisunud tuul, mis ei olnud siiski õnneks nii yellow kui Google mind hommikul  ähvardanud oli, pool plasttopsi mu eelviimast rummkoolat mulle piki püksisäärt lajatas, ei olnud selline eeldus muidugi täiesti põhjendamatu. Lahkumispäeval lennujaama suundudes möödus takso sellest sillast, mis sinna saarele viib ja ma veendusin, et ei ole seda miniloomaaeda, millest me nagu öösel oleksime möödunud, endale siiski ette kujutanud. Igati kordaläinud retke eest saab ainult tänada mugavasti kohapealt leidunud abivalmist tuttavat teejuhti.)

Kuna me juba niiviisi ootamtult jalgel olime, panime valmis järjekordsed mündid ja suundusime lõunakaldale Marsaxlokki. Kohalikud inimesed kutsusid Marsaxlokki järjekindlalt kalurikülaks, kuigi mastaabi mõttes pole tal Altjaga küll suurt midagi ühist. Gareth oli lubanud, et kui me seal kalarooga sööme, siis ei taha me enam kusagil mujal kalarooga süüa (aga Gareth oli ka öelnud, et merevesi on +24C, nii et ilmselgelt oli Garethil kalduvus kolmandiku võrra liialdada). Kalaroal ei olnud viga, aga jalust ei võtnud. Küll aga kippus jalust rebima restoraniterrassilegi aegajalt sisselahmav meri, mis oli paksult täis silmipimestavalt kauneid paate ja paadikesi, nina peal traditsiooniline Malta silm.

Kuna värviliste paadikeste vaatamine ammendas ennast teatud ajaga, seadsime seejärel sammud teisele poole neeme, kus on selline auk, mille nimi on St.Peter’s Pool ja kus teoreetiliselt peaks saama ka ujuda kui selleks tingimata soovi on. Tee sinna läks muidugi konkreetselt üle mäe ja kuigi viidad näitasid, ei olnud tegemist just ülemääraselt hooldatud matkarajaga. Kõige pikem tõus tuli õnneks kohe kõige alguses — põllukultuure eristavate kiviaedade vahelt kulgev vihmaveerenn. Pärast pidi ainult vaatama, et tipus tuhisev tuul sirgelt merele või kõrvalkõrguva elektrijaama tohututesse korstendesse ei viiks.

Kui me olime juba peaaegu kohale jõudnud ja omavahel ilmselgelt midagi kohatut lamisesime (sest noh, miks mitte), konstateeris keegi järsku meie seljatagant, et ohhoo, ongi eesti keel. Meid oli matkarajal kinni püüdnud eesti tütarlaps Anna, kes oli lõpetamas oma kolmenädalast puhkust Maltal ja külastas uuesti neid kohti, mis talle olid kõige rohkem meeldinud. Pärast bussipeatuses kohtusime Annaga uuesti. Tema elas linnas nimega St.Julian’s ja kui ma õigesti mäletan, siis rääkis Gareth (tundub siiski, et ma sain temast tookord oluliselt rohkem aru kui oleks arvanud), et seal on kõvasti ööklubisid ja gentlemen’s clube.

Peetruse bassein oli selline, et vette oleks seal muidugi kerge vaevaga saanud, aga välja saamine tundus küll küsitav (võib-olla muidugi oligi ette nähtud vastava ühesuunalise väravana). Seal oli küll ühte kohta kivi sisse kruvitud siuke käsivarrejämedune köis, midapidi oleks siis pidanud ennast välja sikutama, aga selliste lainetega paistis köie tabamise tõenäosus, nii et tempokalt lähenev kalju sind ei surmaks, suht väike. Ja ega seal keegi ei ujunud ka, paar jorssi kükitas ainult vee poolt kivisse uuristatud individuaalvannides.

Tagasiteel Vallettasse nentisime, et kui me enne Birgusse minemist kodust läbi käime, siis jääb meil Birgusse minemata. Mistõttu istusime bussijaamas kohe Birgu bussile ümber. Isegi uut piletit ei pidanud ostma, sest üks kehtib kaks tundi. Birgusse oleks Vallettast saanud ka veebussiga, aga hooajavälisel ajal nii hilisel kellaajal enam laevad ei sõida. Birgut olime me erinevate nurkade alt pea iga päev näinud, sest pooled Valletta pargiterrassid olid sinnapoole. Valletta poolt varjutas vaate jahisadamale kõige ees parkiv 95m jaht, mida on võimalik endale rentida vaid tühise €750,000 eest nädalas. Birgu poolt vaadates selgus, et seal taga oli veel terve laevastik ainult veidi vähem absurdseid veesõidukeid.

Viimasel hommikul oli meil see konundrum, et korterist pidi lahkuma kell 10, aga lennuk läks alles kell 17.15 ja pühapäevasel päeval majutusteenuse pakkuja kohvrihoiustamisteenust ei pakkunud. Kõige tõhusam tundus olevat minna kahe sadama laevakruiisile, milleks pidi alustuseks sõitma veebussiga Sliemasse, kus sadamas tervitasid meid kohe suht agressiivsed kruiisipaatidesse sisseviskajad. Aja kokkuhoiu huvides võtsime selle, mis esimesena välja sõita lubas ja veidi aega hiljem saimegi ennenägematult verdtarretavat meresõidukogemust kogu raha eest. Need kaks sadamat, kahel pool Vallettat, kus kruiis aset leiab on sellised suht tüüned looduse ja muulidega kaitstud lahesopid. Selleks, et ühest sadamast teise saada, tuleb seilata avamerele ja ümber St.Elmo kindluse tuletorni. Me juba enne vaatasime, et laineharjad on seal valged, aga selles suht pähklikoorpaadis seal tegelikult viibida oli, ma arvan, minu elu kõige ekstreemsem kogemus, mis tuletas mulle üsna üksühele meelde ühte kunagi nähtud filmi, kus George Clooney mõttetul kombel hukka sai. Me õnneks istusime puhtjuhuslikult paadi tagumises osas, paadi nina oli korduvalt kas püstloodis taeva või siis merepõhja poole. Enne teeleasumist ei hoiatanud keegi, et meelelahutus võib niivõrd õõvastavaks osutuda ega maininud kordagi ka päästevestide asukohta või isegi olemasolu. Vaiksematesse vetesse jõudmise eufooriat varjutas veidi asjaolu, et pärast rahulikku tuuritamist tuleb tagasiteel uuesti see surmasõlm läbida (kapten andis siledamal pinnal hetkeks rooli sõbrale ja tegi reisijate seas väikse kontrollringi, et kas kõik on ikka pardal ja keegi pole südarit saanud; reisikaaslase küsimuse peale, et kas oleks võimalik väljuda selles nendest kahest sadamast, kus me parasjagu viibime, vastas ta lihtsalt “ei”). Mistõttu oli natuke raske keskenduda giidi kindlasti väga informatiivsele jutule selle kohta, kuidas üks või teine poliitiline või usuline üksus ajaloo vältel Maltat kottinud on (kuigi kui ta ütles, et “ja siis tulid Püha Johannese rüütlid, kes jäid siia kolmeks sajandiks,” sain ma aru, et olen siiski ilmselt liiga palju fantasy-žarnit tarbinud, sest kohe kujutasin ette neid reipaid kolmesaja-aastaseid rüütleid kindlusesööklas mõdu libistamas). Pilte kahjuks kõige ekstreemsematest hetkedest ei ole, sest arusaadaval kombel hoidsin siis, nukid valged, istmest ja reelingust.

Laevast maha saades turgutasime ennast söögiga, lamasime veel natuke aega veeääres päikselisel pingil ja siis saigi juba lennujaama tagasi minna. Kõik nentisid üksmeelselt, et oli täiuslik ent liiga lühike. Rahvusrooga jänest ei söönud, tundus ebameeldiv ja ega me otseselt ei kuulnud ka, et see kellelgi oleks keele alla viinud. Gozol ei käinud, aga seal kukutasid nad nagunii oma taevasina-akna eelmisel aastal eesistumise puhul kokku.

Järgmise “Daamid väljamaal” etapi küsimuse võiks muidugi otsustada natuke varem kui viimasel hetkel, et suurendada sortimenti ja vähendada kulukust, aga noh, elu, teadagi, pillutab nagu see paat, millele mõnituseks oli peale kirjutatud, et “Supreme Cruises”. Et siis, vaatab selle asjaga.

Soome lahe jääle marssimine on ohtlik igal aastaajal*

Hanna kirjutab, et:

Ma ei ole küll suomea äitinkielenä puhuva ja nii, aga kas see ei peaks olema “heikkoa jäätä”?

Täpselt viisteist aastat tagasi olin ma Helsingis Erasmus-tudeng. Umbes täpselt poolepeale olin jõudnud oma semestrise välislähetusega.

Täna ringi tuiates hakkasin mõtlema selle peale, et kuigi minu linnapargiarmastus oli selleks ajaks juba väljendunud, jõudsin ma tolle poole aasta jooksul Kaivopuistosse siiski ainult kaks korda. Esimene kord oli siis kui me Eesti saatkonnas Riigikogu valimas käisime. Sest noh, me olime siiski politoloogia üliõpilased ja need ei saa suurest süütundest pärast nädalate kaupa magada kui nad valimas ei ole käinud. Sellele tihti üleskerkivale maailmakõigetüütumale küsimusele, et kes sinust saab (või ärritavamas vormis küsimus-avaldus “Sinust saab siis president, jah?”) oligi kõige õigem vastus, et kvalifitseeritud valija. Tuglase Selts korraldas tookevad ka Helsingis valimisdebati, kus me muuhulgas küsisime Andres Tarandi käest suht ülbelt, et kas tema teab, kuidas häälest saab mandaat. Tema ei teadnud, ja kui ma õigesti mäletan, hakkas midagi hämama ühikate ette pargitud kallistest autodest. Meie teadsime.

Teine kord oli ilmselt kunagi juuni alguses, minu kõige viimasemal Soomes elamise päeval, kui isa oli mulle ja mu asjadele (lauaarvuti ju ometi ja nii) järele tulnud ja me pidime pool päeva kusagil surnuks lööma enne kui õhtusele odavale SeaWind nimelisele rekkajuhtide praamile saime. (Rekkajuhtide praamil oli silmapiirini rekkasid ja nurgas väike puhvet, kus müüdi siukseid pippuripihvi portse, et tavainimene võis ennast üsna kergesti ära nikastada.) Siis me parkisime lihtsalt kauni merevaatega parklasse ja käisime vaheldumisi jäätist ostmas ja jahte vaatamas.

Tegelikult ei käinud ma tolle poolaasta jooksul üldse eriti kusagil. Isegi mitte kodus, kuigi see oli ju suht lähedal. Mõneti tulenes see muidugi tihedast ühikapõhisest sotsiaalelust ja kõikehõlmavast vaesusest, aga peamine põhjus oli siiski ilm. Sest kui täna oli siin selline mõõdukalt ebameeldiv -2C, pluss tuulest veidi lisaks, siis toltalvel oli detsembri algusest kuni märtsi lõpuni stabiilselt umbes -20C, kohati ka -25C ja no mis see põhjamaa naisele, eksole, aga samas mõjus siiski veidi piiravalt.

Juba kohalesaamine oli närvesööv, sest ma pidin 8.jaanuaril ennast üles andma, aga selleks ajaks oli minister Liina Tõnisson juba nädalaid igal hommikul raadios puhkinud, kuidas tema ei jaksa enam seda jääd lõhkuda ja ähvardanud laevaliiklusele lõpu teha.

Kuidagi ma lipsasin ikka läbi, aga veidi aja pärast sõitis Helsingist Tallinnasse tõesti ainult üks kõige võimekam laev, kusagilt ringiga. Mu sõbrad ei lasknud ennast heidutada ja käisid ikka Tallinnas odavat suitsu ja alksi varumas (noorte inimeste faking motiveeritus, eriti arvestades, et seda suitsu pidid nad ju pärast õues tegema), aga need päevakruiisid käisid sellise graafikuga, et kuus tundi laevas, kaks tundi maa peal ja siis jälle kuus tundi laevas. Koos kõigi nende inimestega, kes olid ilmselgelt ainult alksi järel käinud. Ma ükskord käisin ühel sellisel laeval Helsingis sadamas vastas ja no siukest transpordivahendist väljuvat loomaaeda olen ma näinud ainult sel sügisel, kui Brüsselis väljus Kopenhaagenist tulnud lennukist seltskond, kes oli seal olude sunnil istunud 5 tundi (kuigi nad lennukisse sisenedes olid arvestanud tundkahekümnega) ja kellele nende tähelepanu sellelt asjaolult hajutamiseks oli ilmselt põhjalikumalt tutvustatud baarikapi sisu. Kiirlaevad alustasid tol kevadel 12.mail, tolleks ajaks oli jää niipalju lahti sulanud, et mahtusid läbi.

Soome tolleaegne peaminister Paavo Lipponen tekitas rahva seas meeletu pahameeletormi, sest pakkus üldisi küttevajadusi silmas pidades, et ehk võiks inimesed ainult üks kord nädalas saunas käia. Soomes olid tol aastal ka umbes Eestiga samal ajal üldvalimised ja ma ei taha küll spekuleerida, aga Lipponen igatahes mingil põhjusel kaotas. (Lippost ehk veidi lohutas, et talle ära teinud proua püsis ametis kõva kaks kuud.)

Kõik kaasnev muidugi ei olnud negatiivne. Ühikas, kus me elasime, asus Põhja-Haagas, 7km kesklinnast, sügavas metsas, kuhu oli silma alt ära ehitatud terve hulk kõrgeid kortermaju, mille peamisteks elanikeks tundusid olevat töötud soome sinikraed. Hilisel hommikupoolikul kooli suundudes võis kuulda, kuidas nad kohalikus ravintolas (mitte segi ajada ruokaravintolaga, eksole, kus peale meelelahutuse ja õlle sai ka süüa) karaoket laulsid. Igatahes oli viimane variant linnast peolt koju saada kell 2.40 keskvaksalist väljuv linnalähirong. Sellega oli ainult see häda, et rongipeatusest ühikasse oli kümme minutit läbi sügava metsa. Aga noh, me lähtusime olude sunnil sellest, et milline üleinimlik vägistaja ootab -30C käes kell 3 öösel tunniajaste vahedega käiva rongi pealt tulijaid. Võib-olla oli puhas juhus, võib-olla tormasime surnukskülmumise vältimise eesmärgil liiga kiiresti mööda, aga me ei kohanud seal isegi ühtegi liputajat.

Rongi pealt sai poole kilomeetri kaugusele Unioninkatul asuvasse kooli mööda täpselt kaardistatud tunnelite ja kaubanduskeskuste süsteemi nii, et õues pidi olema maksimum kümnendiku sellest. Valgustatud kodulähedased liuväljad kuulusid põhiõiguste hulka ja kuna talv oli lõppematu, siis sain uisutamise päris hästi selgeks.

Ja noh, ilmselgelt oleks võinud minna hullemini — näiteks õppis mu sõbranna samal talvel Rovaniemi ülikoolis (millega seoses — palju õnne sünnipäevaks, Triin!).

 

*see on üks minu absoluutseid lemmikuid mu keskkooliaegse ajalooõpetaja tabavate one-linerite pikas reas

Eestikas, noh!

Hanna kirjutab, et:

Kõik siin räägivad, et mida nad Eestile sünnipäeva puhul kingivad (mul üks kolleeg näiteks ütles, et tema viskab ära 100 asja – oli väidetavalt paar nädalat tagasi juba kuuekümneni jõudnud). Ma siis kingin blogipostituse. Võite arhiivist ise vaadata kuivõrd haruldase ja eksklusiivse kingitusega on tegu. Teatavat pakilisust (ja isamaalisust) lisab sellele kõigele praegu asjaolu, et ma kuu alguses lubasin Sandrale, et mingi täiega veebruaris võtan ennast kokku ja blogin, eestikas! Ja noh, veebruar, teadagi, ei ole ju prokrastineerjate suhtes kuigi soodus kuu.

Niisiis, paanikapostitus, millest erilist koherentsust oodata ehk ei maksa. Aga eks ma asun trükkima ja vaatame, mis välja tuleb.

Teate seda tunnet, kui on nii palju erinevaid asju, mida peaks tegema, et ei suuda ühtegi neist isegi alustada? Isegi neid asju, mida meeldib ja tahaks teha? Peamiselt sellepärast, et siis oleks kogu aeg süümekas nende vastikute asjade pärast, mida peaks tegema, aga ei tee? Ei? Ju siis olen mina ainuke.

Teisipäeva hommikul mul näiteks algas kodus remont. Ei midagi drastilist, lihtsalt väike iluravi. Selleks tarbeks pidin kõikides tubades asju koomale panema – ülesanne, mille muutis oluliselt kergemaks asjaolu, et täitsa mitmed asjad on mul siiamaani aastatagusest Hollandi-kõrvalepõikest lahti pakkimata. See oli põhimõtteliselt nii tülgastav ülesanne, et kui ehitaja-Igor eelmisel pühapäeval emale helistas ja kurtis, et ta on jäänud haigeks ja tööde algus nihkub seetõttu nädala võrra edasi, tundsin ma teise inimese tervisehädade pärast ülevoolavat, siirast ja lapselikku rõõmu.

(Igor helistas emale sellepärast, et meil on temaga selline keelebarjäär, mille ületamiseks on vaja visuaalset kontakti. Igor on kunagi eesti keelt õppinud küll ja selle väidetavalt isegi täiesti rahuldavalt selgeks saanud, aga üldise keelepraktika puudumisel on sellest tänaseks talletunud ainult sellised sõnad nagu „pahtel“ ja „redel“. Mind aitab peamiselt rahvusvahelises keskkonnas omandatud oskus noppida igast keelest välja maksimaalne arusaadav ja sellest parim võimalik pusle kokku panna. Minu ja Igori suhtluses viib kõik see  põhimõtteliselt selliste stseenideni nagu see interpretatiivne mesilastants, millega ma teisipäeva hommikul üritasin talle selgeks teha, milline on minu parkimiskoht maja kõrval tõkkepuuga parklas.)

Teisipäeva varahommikul igatahes ulatasin Igorile korterivõtme ja parklapuldi ja lahkusin ise rahulolevalt paariks päevaks Brüsselisse. Kiire kõrvalepõikega ema juurde, et viia sinna oma voodiriided, mille ma paunana oma voodist õlale haarasin. Teoreetiliselt võiks praegusel eluhetkel olla Brüsselil Tallinna ees mitmeid eeliseid, sest noh, lisaks sellele, et ei pea üles ärkama selle peale, et proua maaler Svetlana redeli otsas kõlkudes mu voodi kohal lage värvib („Isvinitje“), võiks ju arvata, et siin on ka klimaatiliselt soodsam. Täna hommikul jõllitasin muidugi hotellivoodis telefoniekraani, mis teatas suht tundetult, et väljas on -7C (realfeel -9C) ja ei osanud muud kui pomiseda „oh, fuck me“. Hell has frozen over, öeldakse vist selle kohta. Või „Beast from the East“ nagu ütlevad britid.

Samas, eile pärastlõunal, kui ma tänava ääres oma kohvrile toetusin ja tolleltsamalt telefoniekraanilt kümmekond minutit jälgisin, kuidas Taxify-Toivo mööda Veerenni asulat üha meeleheitlikumana ja lootusetumana näivaid silmuseid, poognaid ja põikeid teeb, oleks see -7C ilmselt puhas õnnistus tundunud. (Vahepeal võtsin korraks hulljulgelt kinda käest ja vaatasin ilmaäppi, mis edastas täiesti absurdsena näivat informatsiooni „-15C, realfeel -31C“.). Üritasin Toivole ka helistada, et teda võimalusel nõu ja jõuga aidata, aga kuuel juhul seitsmest ta ei võtnud vastu. Ükshetk nägin iseloomuliku rohelise tagumikuga autot saja meetri kaugusel tänava otsas ka nõutult mõneks hetkeks seisatavat, aga siis pani Toivo autole jälle hääled sisse ja kadus vastassuunas.

Vahepeal oli mulle saabunud SASilt kiri selle kohta, et nad on mu lennu tühistanud ja mind ümber broneerinud poolteist tundi hiljem väljuvale lennule. Igas muud olukorras oleks see tähendanud, et ma tühistan takso ja suundun tunnikeseks tagasi tuppa. Aga kuna Toivo eepilised seiklused Veerenni asulas (mille igale hetkele olin kaardirakenduse kaudu kaasa elanud) ei jätnud mind päris tuimaks, siis tundus selline käitumine mulle tollel hetkel ebainimlikult julm.

Kui Toivo lõpuks mingist üsna suvalisest suunast kohale purjetas, oli ta arusaadaval kombel kogu maailma peale südamest solvunud ja valmis ametit lõplikult maha panema. Üritasin hetkeks tema tähelepanu juhtida sellele, et sellistes situatsioonides võib telefoni käepärast hoidmine kasulikuks osutuda, aga ta vaatas mulle sellepeale otsa nagu ma oleks tema kassi pihta noolemängu mänginud, nii et jätsin selle teema põhjalikumalt käsitlemata. Lennujaama sõitsime pinevas vaikuses, aga kohale jõudes küsis ta mu käest siiski allaandnud toonil, et kas ma üldse tahan selle reisikogemuse eest midagi maksta.

Hotellis oli rakendatud uudset lahendust kliimaküsimusele (ilmselt siis nii sise- kui väli-) — radikas oli põhjas ja aken oli lahti. Ilma villaste sokkideta uinumine tundus võimatu, mistõttu pidin enne magamaminekut endale sokid kuduma. Ma sügisel juba ühed kudusin, millega olin nii sitaks rahul, et kudusin samasugused ka Sandrale ja emale, aga üleeelmisel nädalal jätsin nad hommikuhämus siinsamas hotellis kohvrisse panemata. Eelmisel nädalal küsisin igaks juhuks järele ega nad neid pärast minu lahkumist ei leidnud. See oli jällegi üks huvitav vestlus, sest leidis aset kahes keeles kolme inimese vahel, kellest keegi ei rääkinud oma emakeeles (mistap maroko-päritolu Adil vaatas minu järelepärimise peale kohe alustuseks mulle sügavalt kahtlustava pilguga otsa — mõte sellest, et mingid sokid on kellelegi nii olulised, et neid nädal hiljem taga otsida tundus talle nii absurdne, et ta eelistas uskuda, et tema keeleoskus on teda alt vedanud), aga lõpuks ilmus keskealine moldovalannast majapidaja välja ühe leitud sokiga. Adil, kes ka varem on silma paistnud huvitavate õhuaukudega mõttelennus, küsis selle peale minu käest täiesti siiralt ja aupaklikult, et kas ma olen kindel, et neid oli kaks. Vaatasin hetkeks sõnatult teda, seejärel oma jalgu (mida oli endiselt kaks) ja ütlesin, et jah, üsna kindel.

Niisiis, nüüd on blogipostituse trükkimisega seoses edukalt välditud vähemalt kolme pakilise tegevuse teostamist. Aga olgu nüüd siis ka laiemalt kinnistunud see teadmine, et kui ma ütlen “eestikas”, siis ma seda ka mõtlen.

Üleminekuaeg

Hanna kirjutab, et

Tegin eile suht meeletu eneseületuse ja vedasin ennast Brüsselisse. Vähe sellest, et nagunii ei taha oma kasutusse tagasi vallutatud korterist (ja konkreetsemalt sellest täiskasvanu mõõtu ja ilma kahtlaste plekkideta madratsiga isiklikust voodist) eriti kusagile minna, eile öösel ma ka magasin erakordselt sitasti, mistõttu olin sunnitud päeva esimese poole tuhmi näoga enese ette jõllitama ja tehtud ei saanud praktiliselt ükski nendest asjadest, mis enne lahkumist veel plaanis oli.

Kohale jõudes polnud enam nii hull, sest nagu iga minusugune rändtööline ehk teab, võõrriiki tööle saabudes ei saa enam, paraku-paraku, teha suurt midagi kodus lahendamist ootavate probleemide heaks (seisund, mida moodsad kommunikatsioonivahendid muidugi jõudsalt saboteerida üritavad), mistõttu võib samahästi hotellis vannivee jooksma panna ja natuke naistekat lugeda. Eriti arvestades, et omas kodus käis seal vahepeal resideerunud lätlane veidi liiga karmilt ümber dušivoolikuga, mistõttu on hügieeniprotseduuride läbiviimine seal hetkel selline ettevaatlikumat sorti ettevõtmine.

Teine asi on muidugi see, et aastaaegade mõttes ollakse siin ikkagi mõneti ees. Õues on 15 kraadi ja lund ei saja siin näiteks praktiliselt üldse. Erinevus Eestiga ei ole mitte ainult visuaalne, vaid ka olfaktoorne. Tallinnas on magamistoa akna tagune vaher omandanud küll juba sellise hurmava helerohelise alatooni (ja eile hommikul suunasin tuldud teed tagasi ka hooaja esimese mesimummu, kes mingil jumalavallatul kellaajal ebaproportsionaalselt häälekalt aknalaual oleva toataime võras rähklema oli hakanud), Brüsselis vastu õhtut bussist väljudes niitis aga õitsev kastan suht jalust. Mulle on muidugi see heleroheline värk ka ütlemata südamelähedane, aga ausaltöeldes olin ma juba täiesti unustanud, et õueõhk võib niimoodi lõhnata.

Mis puudutab aga Eesti loodust, siis läks kuidagi niimoodi, et kahel pühapäevasel pärastlõunal panime autole hääled sisse (on selline väljend? — kuna töö korras räägib mulle parasjagu soomerootslane vasakusse kõrva inglise keelt, siis ajavad sellised kodusemad eestikeelsed väljendid mind hetkel veidi segadusse), lülitasime raadio Retro FMi peale ja läksime rappa. Esimene kord oligi spetsiifiliselt raba plaanis. Teine kord nagu otseselt ei olnud, aga matkaradadega, tundub, on Eestis natuke nagu “Notting Hilli” filmis oli tolle ühe reisikirjaniku raamatutega — et väga keeruline on leida ilma autogrammita eksemplari.

Kõigepealt käisime Kakerdaja rabas. Pärast maanteelt ära keeramist läks tee sinna natuke ebameeldivaks ja vähemalt ühes kohas tuli laudteel pmtst ühe lahtise prussiga üle vesisema koha surfata, aga muidu oli kaunis ja dramaatiline. Rahvast ka ülemääraselt ei olnud, mis on sellise kitsa raja juures ikka meeldiv. Kuigi, ma ei tea, et eestlased kusagil mujal nii galantsed ja viisakad oleksid kui laudteel teineteisele vastu tulles. Praktiliselt iga kord seisid mõlemad seltskonnad ühel jalal balansseerides rajaservas ja vibutasid teisele dramaatiliselt, et nad võiksid nüüd mööduda.

Sellel pühapäeval valituks osutunud Marimetsa matkarada meelitas meid sellega, et lubas 9 kilomeetri pikkusel rajal kõike ja rohkem, sealhulgas ka kolme eri sorti sood (madal, kõrg ja siirde). Nii oligi — esimene jupp piki elektriliinikoridori tundus natuke kahtlane, aga kohe pärast seda läks tõesti väga vahelduvaks. Ma oleks ausaltöeldes leppinud ka ilma selle vetruva heinamaaetapita, aga kõik muu oli väga tore. Soosortide teineteisest eristamine nõudis veidi nuputamist. Samas teadsime tegelikult ikkagi, et ühe inglisekeelse sildi peal ära toodud soos pesitsev common crane ei ole siiski mitte harilik kraana, vaid see üks teine.

Viimase etapi pikk ja suht pulksirge lai laudtee oli mulle igatahes äraütlemata sümpaatne.

Retro FM on muidu suurepärane road tripi raadiojaam. Sellesmõttes, et sealt tuleva muusikaga on see kummaline lugu, et isegi kui oled aastakümneid kõrgemalaubaliselt Dave Brubecki, Philip Glassi või Rahmaninovi peal olnud, siis ikkagi on nii, et tasub ainult hetkeks kuulda seda loo alguse “tatatata-pahh” ja kohe saad aru, et esinema asub Phil Collins. (Kuigi ei ole muidugi välistatud ka, et sellest raadiojaamast Rahmaninovi lastakse.) Sel pühapäeval oli Retro FMiga muidugi see häda, et seal oli Depeche Mode’i nädalavahetus. Millest objektiivselt poleks ju hullu, aga ma kahtlustan, et ma sain väikestviisi DMi üledoosi umpteistkümmend aastat tagasi ülikooli kolmandal nädalal toimunud kursuse tutvumispeol, kus üks bravuurikam kursavend ka veel vastu hommikut oli valmis rusikatega kaitsma selle magneetofoni katkematut tööd, kus nende parimate palade kassett umbes kümnendat ringi tegi.

Aga kui parasjagu ei lasta Depeche Mode’i siis toob Retro FM üldiselt kaasa valju üürgamise ja Google’i abil ansambli Genesis kaadri voolavuse üksikasjade väljaselgitamise ja diskussiooni selle üle, milline A-ha laul oli kellegi lemmik. Mistõttu pulbitseb siiamaani minu ajust aegajalt esile see keskmisest dramaatilisem viisijupp:

 

Ise ka ei usu

Hanna kirjutab, et:

Jah, ma tean, täitsa naeruväärne lugu. Praktiliselt ükski mu sõber ei luba mul enam väita, et ma olen blogija ja noh, ega seda ei saa neile ka ette heita, eksole. Niisiis, istun autopesula kohvikus ja olen nüüd täiesti valmis internetiavarustesse paiskama teadvuse voolu, lihtsalt selleks, et üle poole aasta esimene postitus ära teha (pesulaboss heitis autole põgusa pilgu ja teatas, et siin on kindlasti vaja ka lisaleotust, nii et ilmselt läheb nüüd natuke aega).

Kuna Sandra rääkis juba sellest, kuidas me eelmise nädala alguses Hiiumaal käisime, siis ma räägin jätkuks sellest, kuidas ma täitsa iseseisvalt eelmise nädala lõpus hoopiski Tartus käisin.

Alustuseks sain ma elus esimest korda kiiruse ületamise eest trahvi. Mida inimestega ikka juhtub, eksole, eriti, ma kujutaks ette, selles maalilises kohas Tartu maanteel, kus on umbes 150 meetrit viiekümne ala ja keset seda kavalasti kiirusekaamera (ei pannud sealt siiski vihiseva raketina läbi, 4 km/h läks ülekiirust). Aga kui sa ei ole kunagi enne elus trahvi saanud, siis on see siiski selline binaarne paradigmamuutus. Kui ma talvel hilja öösel ema autoga mööda Tallinnat ilma ühegi põleva tuleta ringi sõitsin ja nägus politseinik sellele tähelepanu juhtis (mille peale ma kasutasin automaatselt maailma kõige ärritavamat beibevabandust — mina ei tea midagi, see pole isegi minu auto; ise ka kuulasin seda ja ei uskunud, mis jura mul suust välja tuleb), siis sain julgelt ja ausalt öelda, et mul pole ühtegi varasemat rikkumist (ja eelpooltoodust võib nutikam lugeja järeldada, et nägus politseinik tookord ka meie kokkupuutest mingeid ülestähendusi ei teinud). Nüüd enam ei saa. Isegi kui tegemist oli hoiatustrahviga.

Tartusse minemise ettekäändeks oli kolmepäevane küberkoolitus. Üldiselt oli kõik täitsa huvitav ja nii, nädalavahetusel enese niivõrd varajane voodist väljajamine tundus lihtsalt kohutavalt ebaloomulik ja seetõttu ka arusaadavalt valuline. Laupäeval oli lisakompensatsiooniks vähemalt asjaolu, et kolmveerand ettekandjatest olid ka, kuidas seda nüüd võimalikult progressiivselt ja mitteseksistlikult öeldagi, äärmiselt hästi tähelepanu endale koondavad härrad. Selleks, et kogu vaeva tasuks ka ainepunkte ja Oxfordi diplomit saada, pidi kolmandal päeval osalema ka neljatunnises küberkriisisimulatsioonis (meie kõik olime pmtst vene häkkerite rünnaku alla sattunud Ühendkuningriigiga märkimisväärselt sarnase riigi erinevad instantsid), mis oli minu jaoks kogu ettevõtmise kaugelt kõige tüütum osa. Aga noh, minu sügav põlgus grupitööde vastu on praeguseks ka juba lähemate tuttavate seas ilmselt hästi dokumenteeritud.

Igas sellises grupis on alati mõni külma kõhuga douchebag, kes ei tee mitte midagi. Kõrgem pilotaaž on see, kui tüüp suudab veeta tunde ilma ühegi teise grupikaaslasega isegi hetkekski silmsidet loomata. Eelmisel kevadel oli meil üks aine, mida me põhimõtteliselt õpetasime endale ise. Nädal aega järjest oli vaja iga päev lugeda 60-100 lehekülge artikleid ja siis loengu alguses jaotati rahvas kohe 4-liikmelisteks gruppideks neid artikleid analüüsima. Ja iga viimane kui kord oli grupis (mis oli iga kord erineva koosseisuga) üks, kes ei öelnud sõnagi. Mingist hetkest otsustasin ma, et täna olen see tüüp mina. Et asi oleks ikka kindel, jätsin ka artiklid lugemata. Ja mitte ükski kord ma ei pidanud ikkagi survele vastu ja olin siis sunnitud neid rõvedaid akadeemilisi artikleid jooksu pealt diagonaalis lugema, samal ajal kui gruppide vahel ringi jalutav õppejõud ootusrikkalt mul seljataga seisis, et meie väiksest vestlusringist pudenevaid kuldmune noppida. Nii et sellesmõttes muidugi props nendele külma kõhuga douchebagidele. Igaüks ilmselgelt seda ei suuda.

Samas pole vaikiv douchebag siiski kaugeltki mitte kõige hullem grupikaaslane. Sest vaikiv douchebag, kuigi omamoodi muidugi ärritav, on dünaamika mõttes siiski selline suht neutraalne üksus. Suht selline mööbliese nurgas. Või mitte eriti silmatorkav tapeet. Kaugelt kõige hullem grupikaaslane on selline, kes silmagi pilgutamata täielikku segast peksab. Sest sellisel juhul, lisaks sellele, et sa pead tegema ära oma osa ja üsna tõenäoliselt ka tema osa, läheb hulk energiat kaotsi ka sellele, et sa üritad aru saada, kas sa ise mitte ei ole lolliks läinud või insulti saanud. Näiteks saadab selline grupikaaslane sulle (oma panusena järgmisel päeval esitamisele minevasse lõpp-produkti) kaks lehekülge korrektselt vormistatud teksti, kus kõik sõnad on sulle tuttavad, aga mitte ühestki lausest pole võimalik mitte midagi aru saada (truestory).

Selliseid grupikaaslasi mulle pühapäevases simulatsioonis õnneks ei sattunud (vaikivaid tütarlapsi oli kümneliikmelises grupis vähemalt kaks — arvestades, et madin kestis neli tundi, jällegi suhteliselt impressiivne). Küll aga olid nad kõik jube noored (loengus meenutas ameeriklasest õppejõud Pronkssõduri värki ja nentis, et “ahjaa, osad teist olid selajal veel lapsed”, mille peale kostus mitmest saali otsast pominat teemal “me kõik olime selajal veel lapsed”). Ma saan aru, et minu viimase paari aasta taustsüsteem oleks pidanud mind selliseks olukorraks ette valmistama, aga millegipärast võttis ikkagi natuke aega enne kui mulle meenus, mida kõike mina ei teadnud kui ma nendevanune olin. Mis on minuarust omakorda selge märk, et vanemast peast koolis käia on kergem. Pärast öö läbi tuupimist muidugi otse eksamile enam ei lähe (mingi hetk jooksevad hammasrattad täiesti frustreerivalt kriginal kokku), aga samas on teadmisi ja kogemusi ja konteksti nii palju rohkem. Mitte ainult faktiteadmisi, vaid ka oskust olukordi ja inimesi lugeda.

Simulatsioon ise ei viinud meid suurt kusagile, sest noored inimesed on jube ettevaatlikud. Üritasin neid küll paar korda otsustavamale tegutsemisele utsitada, aga polnud pühapäeva hommikul ka ise ülemääraselt seiklushimuline ja motiveeritud noorsootöötaja. Samas oleks ma ilmselt mitu tundi vaeva oma elus saanud kokku hoida, kui ma oleks kohe alustuseks, siis kui tulid esimesed teated dissidentide meilikontode häkkimisest, võtnud kätte oma gruppi veenda, et tuumarelva karbist välja võtmine ja sellelt suurema tolmu ära puhumine oleks antud situatsioonis täiesti adekvaatne reaktsioon.

Õhtupoolikul sattusin kogemata umbes sajaks meetriks (Raekoja platsist peahoone nurgani) volbrirongkäiku. Peamiselt sellepärast, et ma olin nagunii samas suunas liikumas. Vahetult enne seda, kui ma veel auväärsele vilistlasele kohaselt tänava ääres rongkäigu möödumist vaatasin, sain ma ka esimest korda kõigi nende aastate jooksul meeskorporandilt tulbiõie. Ilmselt jagatakse neid ainult raja kõrval seisvatele daamidele, kuigi mulle tunduks, et väike lilleõis on vähim, mis nad saaksid teha kompenseerimaks seda sajandipikkust semiannuaalset umbmäärast ent kõikehõlmavalt valjut jorinat, mille tuules me oleme pidanud rongkäiku läbima.

Öösel sattusin ikka oluliselt veel rohkem kogemata ka kolme meesorganisatsiooni. Enne olin sunnitud pead pesema, sest sellele eelnevad umbes viis tundi möödusid mul Tähtveres lõkke ääres. Püksid olid paratamatult ikka needsamad läbisuitsutatud, aga arvestades, milline läbu ja pröökamine oli näiteks viimases läbitud punktis, ei olnud sellest ilmselt erilist vahet. Koju jõudsin kell 3. Samas, alustasin alles kell 00:30.

Järgmisel hommikul valutas pea, hoolimata sellest, et olin õhtul joonud ainult ühe džinntooniku (onegin, eksole). Ma ei tea, kuhu me niimoodi jõuame.

mijn neverending semaine

Hanna kirjutab, et:

Olen siin üritanud tuvastada, et millal see eelmine nädal tegelikult algas. Sest noh, nii nagu on erinevaid teooriaid selle kohta, millist sündmust pidada 20.sajandi alguspunktiks, nii ei tasu ka siinkohal babüloonlaste leiutistel oma elukorraldust liialt dikteerida lasta.

Niisiis ma pakuks, et eelmine nädal algas umbes kaks nädalat tagasi, ütleme näiteks neljapäeval, sest reede südaöösel oli esimese essee tähtaeg ja, arvestades, et ma ei saan sellest ainest aru ainult hooti ja seetõttu ei saanud ka eriti aru, millest ma selle essee pean kirjutama, oli see, ma arvan, et hea lugeja on siinkohal nõus, üsna viimane hetk töökirjutamisega pihta hakata. Peale kõige muu oli esmaspäevaõhtuks vaja kirjutada teine tähtteos (aines, mis mulle meeldis ja millest ma aru sain ja puha), aga esmaspäev oli mul täistööpäev ühes mõneti teises riigis.

Kolm päeva hiljem, loetud hetked enne südaööd, esitasin essee ära. Pool punkti võetakse hilinemise eest maha, aga kuna ma siiski ei ole päris kindel, et ma kirjutasin teemasse, siis heal juhul ei olegi seal millestki maha võtta. Ilmselt siis nendest punktidest, mille ma saan selle eest, et allikate nimekiri on ilusti tähestikujärjekorras (sest juhendis oli kirjas, et korrektne viitamine moodustab päris märkimisväärse osa hindest).

Kuus minutit enne esmaspäeva südaööd esitasin ära ka teise essee (seekord siis täpselt tähtajaks) ja selleks ajaks oli küll konkreetselt tunne, et ma suren kohe ära. Kere oli huvitatud absoluutselt kõigest muust kui seal arvuti taga istumisest. Põhimõtteliselt sai see 2500 sõna kirjutatud hoogtöö korras kuue tunni vältel, mis jäid tööpäeva lõpu ja südaöö vahele, peamiselt aga kell 22:30 kuni 23:35. Sest kui esimese essee kirjutamisprotsess oli küll raamatunäide prokrastineerimisest (tööd ei tee, aga midagi muud ka ei tee, sest ei ole ju aega, sest peab ju tööd tegema, püsivaks fooniks väikestviisi meeleheide mõnede eneselegi ootamatute “Sa saad sellega hakkama!” motivatsioonivilksatustega), siis teisele said takistuseks mitmed ette teada (palgatöö, eksole, ma olen ennegi täheldanud, et see ei lase inimesel rahulikult elada) ja kavandamatud elulised asjaolud.

Näiteks viskas ootamatu ahvi mutrivõtmesse mind mõnda aega varjuna saatnud sitt rongiõnn. Kuna belglased olid pool oma raudteevõrku just tolleks päevaks üles kakkunud, siis ei saanud ma sõita rahuliku internetivaba kohaliku rongiga (elu parim artiklilugemiskeskkond), vaid pidin ronima pühapäevaõhtuse Amsterdam-Pariis kiirrongi esimesse klassi. Mis võib ju kostuda igati peen, aga antud hetkel oli pigem selline kõrgema keskklassi loomaaed. Minu istekoht oli seal, kus kaks kahelist istet teineteisele otsa vaatavad, akna all. Kolm ülejäänud kohta täitis prantsuse perekond (määramatu vanusega ennast emotsioonituks opereerinud pereema, tema tuhmi ilmega
poeg ja selle mossis tüdruksõber — kõik kolm kuulasid kõrvaklappidega oma mussi ja kõigi kolme kõrvaklapid lekitasid heli; ja lauaalune oli tihkelt nende jalgu täis). Ühtegi artiklit mõistagi ei lugenud, tegin hoopis tööandja kulul väikese veini.

Halb rongiõnn jätkus mõned päevad hiljem kui ma pidin otse tööpostilt Luksemburgi rongile kappama. Või noh, polekski ehk pidanud niiväga kappama, sest rong oli juba väljudes pool tundi graafikust maas. Seejärel jätkus sõit sellises reipa inimkõnni tempos. Kui kolmetunnine rongireis oli juba kestnud peaaegu neli, teatati vastuvaidlemist mitte sallivas prantsuse keeles, et järgmises kottpimedas vallooni asulas tuleb kõigil maha kobida, sest see rong enam edasi ei sõida. Mis oli muidugi omaette mõistlik, sest tund aega hiljem väljunud päeva viimane lähetus oli meid kinni püüdnud ja eks me siis selle peale kõik üle kolisimegi. Kui mul poleks nii kopp ees olnud, siis oleks ehk ka see infosulg tundunud belgiapäraselt nunnu.

Luksemburgi hotell oli seekord saanud suht spartalik, tuba nägi välja nagu mingi BBC ilmasõjajärgse perioodidraama võtteplats, stseenideks, mille asukohana on kirjas näiteks “teenijanna tuba”. Või “nunnakamber”. A voodi oli pehme ja wifi töötas (kui ma olin umbes kaheksandal katsel lahti hammustanud selle, et hüüumärk parooli lõpus ei tähista mitte niivõrd teenusepakkujate entusiasmi, kuivõrd tuleks ka siiski sisse trükkida). Ja järgmise päeva töö kestis märkimisväärselt lühemalt kui rongireis tööle. Mis tähedas, et sain veidi linna peal ringi jõlkuda enne kui, väike värin hinges, jälle rongi istusin, et Brüsselisse naasta.

Tagasitee kulges siiski graafikukohaselt, andes lootust, et raudteeneedus on selleks korraks murtud. Valloonia, mis seekord ei olnud kottpime (ja ei rullunud lahti minu ja õiglase ööune vahel), tundus rongiaknast isegi päris maaliline.

Järgmisel kahel päeval kohtlesin ma Brüsseli hotellikorterit nagu mõne ellujäämise riäliti osaline, kes on hetkeks tsivilisatsiooni lastud (meenub ka see stseen “Band of Brothers” seriaalist, kus Winters lumisest kaevikust Pariisi vaheldust saama kupatati). Ostsin supermarketist poolfabrikaattoote, mille sai panna ahju (ma polnud olude sunnil kaks kuud midagi ahju saanud panna). Käisin vannis. Magasin voodis meritähe asendis ja kui see ebamugavaks läks (võimalikke tulevasi voodikaaslasi ehk rõõmustaks teadmine, et see pole kunagi mu tavapärane magamisasend olnud), siis lihtsalt diagonaalis. Kuigi ega ma siit ühika teismelisevoodist ka pole veel tegelikult kordagi alla kukkunud.

Reede õhtuks olin uljalt lasknud endale Leidenisse kella poole kümneks pitsa tellida. Selleni jõudmine ajal, mil ta ka veel soe on, oleks eeldanud, et tööpäev lõppeb veidi varem kui viimasel hetkel, sest mul oli enne vaja ka Haagist läbi hüpata ja kohver ühikasse visata. Jõudsin kohale pool üksteist, vähe sellest, et pitsa oli külm, keegi oli sellest ka juba ühe tüki omastanud. Pitsa oli Leidenis sel põhjusel, et lapsed pidasid veerandilõpupidu. Koju sain poole neljase rongiga. Olin endaga päris rahul, sest viimati kuulsin ma Leideni keskvaksalisse sisenedes, kuidas see poole neljane parasjagu lahkus ja veetsin seejärel jaamapingil oma elu pikima tunni poole viiest rongi oodates. Mis jäi kümme minutit hiljaks.

Nädala tinglikuks lõpuks võiks samas siiski pidada pühapäeva. Nagu ma ka juba mitu päeva mantrana endale lubanud olin (jooksvalt, sobivatel hetkedel, aga kindlasti igal hommikul kui sõltumatult magaminemise kellaajast oli ärgates siiski tunne, nagu oleks gorilla mind öö jooksul veidi vaibaklopitsaga töödelnud), magasin ma terve laupäeva muidugi maha, aga kuna õues oli obssöönsel kombel 17 kraadi ja vahelduv pilvisus, otsustasin pühapäeval siiski väikese jalutuskäigu teha. Sihtmärgiks oli linnapark nimega Haagse Bos (ehk siis Haagi mets), kuhu ma ka paari kõrvalepõikega jõudsin. Kuna mul on niigi natuke raskusi hoomamisega, et millal siin hämardub ja öine kellakeeramine oli sellele veel omakorda põntsu pannud ja kuna Haagse Bos osutuski ootamatul kombel täielikuks džungliks (Hollandis on üldiselt nii palju inimesi ja nii vähe ruumi, et metsa eriti vohada ei lasta; väljaarvatud keset suurlinna siis ilmselt), siis kahjuks muutusid need ristuvad ja eri suundades puude vahele looklevad valgustamata metsarajad seal juba varsti pärast minu saabumist üsna kurjakuulutavateks (muinasjuttudes lõppeb sellistes kohtades liiga õhtu peale jäämine alati sellega, et keegi satub märkimisväärsesse ärasöödud saamise ohtu). Tuleb minna tagasi, mõnel päevasemal kellaajal.

Uus nädal algas sellega, et sain õhtul järjekordselt ühe oma uue parima sõbra 21.sünnipäeva tähistada. Kuna veidi kiirem periood on nüüd natukeseks läbi, on omavanuste leidmine jälle prioriteetide nimekirjas suht etteotsa liikunud.

Rollie ja teised

Hanna kirjutab, et:

Natuke pärast Hollandisse kolimist hakkasin ma märkama teatavat uut seaduspära nendes reklaampostitustes, mida Facebook kavalalt ajajoonel pärispostituste vahele viskab. Kergitasin kulmu, aga siis ükshetk meenus mulle ühe mu hollandlasega abielus oleva tuttava kergelt ärritunud kirjeldus sellest, kuidas tema ämm ja äi teevad neil Eestis külas käies tihtipeale väga spetsiifilisi kingitusi. Ja kuidas nende Hollandi kodu köök on nagu aardelaegas, mille avastamist sa kunagi soovida ei oleks osanud.

Niisiis, ma ei ütle, et tegemist ei ole juhusega (sest ühe näite põhjal oleks ju liig üldistada ja ükski hollandlane mind senini oma kööki kutsunud ei ole), aga noh…

Ma räägin siinkohal muidugi ühe väga spetsiifilise otstarbega köögitarvikutest. Tihtipeale täidavad nad seda ühte otstarvet päris hästi, aga endale nii õunasüdameeemaldaja, ananassisüdameeemaldaja, tomatisüdameeemaldaja kui jalapenosüdameeemaldaja hankimisega kaasnevad teatud ohud, eriti kuna tingimata on sellisel juhul ju vaja ka maasikavarreeemaldajat ja viilutajat nii banaanile, arbuusile kui maasikale. Ja miks siis mitte ka juba viineritele. Järgmise asjana on ilmselt vaja juurdeehitust köögile (linki pole, sest see on üks nendest vähestest asjadest, mida, tundub, Amazon hetkel ei paku).

Kui on üks konkreetne ese, mis kogu jutuksolevat kategooriat rusikana silmaauku iseloomustab, siis see on minuarust Dipr. Vabandust, The Dipr (vt.ka Tumblr, Flickr, Grindr). Võimalik tellida viies erinevas värvitoonis ja, tsiteerides enesetutvustust, “proudly made in the USA.” Jah, tegemist on doominoküpsiste piima sisse likku pistmise konksuga. “Worldwide patents pending.” Tootele on jäetud ka mõned abistavad arvustused. (“Tootearvustus kui ilukirjanduse alaliik” kullavaramuga tutvumiseks soovitan siiski guugeldada “55 gallon drum of lube”.)

Põhimõtteliselt on tegemist kontseptuaalselt risti vastupidisega enamikule sellele, millega omal ajal tahtis ennastsalgavalt meie halli argipäeva rikastada MTV3 Ostoskanava (mis oli osavalt ajastatud pärastlõunasse, koduperenaiste telekavaatamise tippajale, vanade “Love Boat” seriaali osade vahele; juhuslikult sattusid sihtgrupiks ka koolist saabunud ilma organiseeritud hobideta noorukid — kes teab, millisele halvale teele ma ilma “Love Boati” ja “Marienhofita” sattunud oleksin). Seal pakutavate kloppijate, hakkijate ja viilutajate puhul oli põhiliseks tõmbenumbriks alati tohutu silmipimestav multifunktsionaalsus — noaga sai ilmtingimata lõigata ka raudaia latte, kingataldadest rääkimata ja igasuguste agregaatidega tuli otsemaid ekraanil vilkuvale numbrile helistades (“Jos soitat juuri nyt!”) kaasa ka see eriti cool lisatera, millega sai tavalisest luunja kurgist suuremat vaeva nägemata aiapäkapiku teha. Ainukeseks erandiks siinkohal oli ehk vana hea Aromipesä. Ma ei tea siiamaani, misasi see on, kuigi olen lühifilmi selle kohta näinud julgelt sada korda.

On terve hoomamatu hulk masinaid, millel on ainult üks kitsas ülesanne — hotdogi soojendajaga saad soojendada hotdogi komplekti ja mida muud võiks valmistada munakeetjaga? (Ilmselgelt miskit klassikaliselt munakujulist).

Ma arvan, et minu lemmik kategoorias “Suured ideed” on see pannkoogiküpsetamise agregaat, mille võib igaüks (või vähemalt järgmised 14 inimest) endale soetada vaid kolmesaja doltsi eest. Jumal tänatud, et kellelgi on olnud mõttelendu ja nutikust ära tunda selline haigutav turunišš, sest terve armee inimesi on selle kaadervärgi endale ka päriselt soetanud ja arvustuste järgi tundub, et nende põhiliseks kaebuseks on, et asja opereerimiseks vajalik SD-kaart ei olnud komplektis.

Sellesmõttes, et ega ilmselt päris pääsu sellisttüüpi esemetest ei ole meist kellelgi. Küüslaugupress ja parmesaniriiv ja, noh, kohvimasin, eksole. Kõige tüüpilisem esmapilgul hädavajalik tundunud mõttetu köögimasin kipub olema võileivagrill, mille keskmine kasutuskordade hulk majapidamises ei saa olla oluliselt rohkem kui kolm ja pool (kinnisvara valdkonna ekvivalent siin on korterisaunad, kus enamik minu tuttavaid hakkas juba esimese aasta jooksul talverehve, kodukeemiat ja vanu ajalehti ladustama). Minul endal, ma pean tunnistama, on selliseks üheotstarbeliseks neli korda aastas kasutatavaks kodumasinaks osutunud ka mikrolaineahi, mida ma kasutan ainult asjade sulatamiseks. Kohvimasin saabus mu majapidamisse alles kevadel, kui ma Sandra omale hoiukodu pakkusin, võileivagrillist hoidumine pole tekitanud suuremat probleemi, aga selle pastarullimise kontraptsiooni hankimise kuristikuservalt olen ennast küll suutnud paar korda tagasi rääkida.

Praeguses majapidamises õnneks ühelegi sellisele kuristikuservale naljalt ei satu — söögitegemiseks on eraldatud kapipealne kahe plaadiga pliit, kus on küll nupust võimalik erinevaid numbreid ette keerata, aga ma kahtlustan, et masin ennast sellest eriti segada ei lase ja paneb siiski ühtlase lääne-euroopaliku elujaatava vungiga, mis pudru igal hommikul veidi siiski ka potipõhja külge kõrvetab.

Lõpetuseks üks illustreeriv video ka.