lennuk

Bem vindo a Lisboa ehk daamid väljamaal

Hanna kirjutab, et:

Kui me kunagi jaanuari lõpus reisiaega paika panime, vaatasin ma hoolikalt üle oma kevadise tunniplaani ja avastasin sealt täpselt sellise suurepärase sobiva augu. Kõik varasemad linnapuhkused tšikkidega (ja kuna see oli nüüd juba kolmas kord, siis tohib seda traditsioonks kutsuda, ma saan aru) andsid alust arvata, et tegemist saab olema tegusa ent tšilli nädalavahetusega.

P4110313a

Et siis, esiteks. Mul ei ole mitte kunagi mitte ühegi lennukipiletiga nii palju jama olnud kui seekord. Ja ometigi olen ma päris palju lennanud (SASi äpp ütleb, et puhtalt nende teenust kasutades 3.84 korda ümber maakera). Lõppkokkuvõttes ei jäänud mitte ükski neljast lennukiotsast selliseks nagu ta piletiostulehel “Osta” vajutades tundus. Alustuseks oli hea kodune Nordica edastanud piletimüüjatele mingi täiesti suvalise kellaaja oma aprillis käivituvale Tallinn-München liinile. Ostes teadsin, et väljub 12.35, piletid saabusid kaks sekundit hiljem väljumisajaga 7.00, tekitades meile Münchenisse 11,5h ooteaega. Umbes kuu hiljem lahendas Lufthansa selle küsimuse omaalgatuslikult sujuvalt nii, et tühistas meie München-Lissabon piletid ja asenduseks pakkus 6.55 väljuvat lendu. Et siis, jah, midagi ulmevaldkonnast — jätkulend väljub viis minutit enne esimese lennu algust. Ja noh, tagasi pidime me tulema läbi Brüsseli, aga kuna sealt kadus mõneks ajaks lennujaam, eksole, siis tühistus umbes nädal enne lahkumist ka meie tagasilend. Siinkohal pean piletiostulehe Airtickets24 kiituseks ütlema, et kuigi nad peaaegu kunagi ise ühendust ei võtnud nagu nad seda meilis lubasid, siis lahenesid minu telefonikõnede peale kõik probleemid suht sujuvalt, kiiresti ja meie kasuks.

Ja noh, lihtsalt sellepärast, et loenguid ei ole, ei tähenda ju ometigi, et minu 4 päeva kestnud reisi ajal ei oleks olnud kahe grupitöö tähtajad. Pluss üks vahetult enne seda. Ja lõppkokkuvõttes kujunes nii, et 15 tundi pärast kojusaabumist läksin ma tagasi OLYMPUS DIGITAL CAMERAlennujaama ja lendasin kaheks päevaks Strasbourgi tööle. Ja sealt naasmisega samal päeval oli veel ühe essee tähtaeg. Mis tähendas seda, et vähemalt ühel hommikul läksid teised lapsed muuseumi ja mina võtsin arvuti ühes ja akna all tugitoolis istet. Vähemalt oli kena vaade.(Aga noh, grupitööde puhul on teadagi kaugelt kõige olulisem grupivalik — tulemuste põhjal tundub, et vähemalt selles olen ma jube osav. Etteruttavalt võib aga öelda, et seda viimast esseed tehes jooksis juhe sirinal kokku ja pärast kolmetunnist ekraanipassimist ja üha suurenevat paanikat selle üle, et ajus ükski sünaps aset ei leia, läksin ma igasuguseid tähtaegu eirates lihtsalt ära magama. Millest oli kasu.)

Photo 22.04.16 3 34.44

Photo 22.04.16 3 34.56

Praca do Comércio, alt ja ülevalt

Lissabon ise oli nunnu. Hoolimata sellest, et me tegelikult siiski ei suutnud kinni pidada esialgsest kindlast kavatsusest mitte süüa restoranis, mille menüüs on pildid. Tegelikult kukkusime selle ree otsast maha juba esimesel pärastlõunal, umbes kaks tundi pärast saabumist. Lihtsalt sellepärast, et ilma põhjaliku eeltööta on jube raske leida ühtegi ilma piltideta restorani ja sisseviskajad on jube jõulised. Esimese õhtupooliku omas olid vähemalt enam-vähem kvaliteetsed pildid. Ükspäev sõime natuke sellises ka, kus olid väga koledad koduse värviprinteriga prinditud pildid väga koledatest toitudest, aga tõesti väga vähe, sest see 2-eurone supp, mille me sealt saime oli ka äärmiselt halb.

Teine diil, mille me minu mahitusel esimese täispäeva õhtuks tegime, oli et ühes poes võib veeta maksimaalselt 10 minutit. Või noh, et sellise ajaga peab kassasabasse saama. See oli minuarust eriti hea diil, sest mina olin see, kes pidi tänavanurgal passides otsad andma kui teised Benettoni poes üüratuma aja lasteosakonnas veetsid. Päästis ainult see markoonijäätis, mida kõrvalkohvikus müüdi. Järgmisel päeval sai niimoodi kellasid ühtlustades väga tõhusalt tervet rida turistipoode külastatud ja kellelgi ei jäänud midagi olulist ostmata.

Kuna ootamatul kombel on meil Portugaliga kahetunnine ajavahe (see tabas eriti ootamatult lennukis, kui selgus, et poole tunni asemel on vaja lennata veel poolteist — sest noh, kesse hakkab selliseid asju kodus ette uurima), siis hakkasid regulaarsema päevarežiimiga daamid kella üheksa ajal juba vaikselt ära kukkumaPhoto 22.04.16 3 34.24. Sellele ei aidanud muidugi kaasa ka see, et paigast olid täitsa ära ka söögi- ja eriti joogigraafik (millele omakorda panustas täiesti viisakate alkohoolsete jookide suhteline odavus, eriti kui neid osta meie kohalikust nurgapoest). Ja kuna igale poole, eriti aga Bairro Altosse, kus elu kees, oli vaja meie juurest Baixast julmalt mäest üles rühkida, siis kippus õhtuti tekkima väike motivatsioonikriis. Laupäevaõhtul suutsime ennast siiski kokku võtta, autasuks leidsime mingi suht suvalise väikese baari, kus põhimõtteliselt olid inimeste mahutamiseks uksed ja aknad eemaldatud ja rokkis väga fanki kahest vanemast härrast ja ühest nooremast tüübist koosnev trumm-bass-sünt trio. Ma ei usu, et see kümnele ruutmeetrile mahutatud rahvamass päris tuletõrjeeeskirju täitis, aga kui hollandi poissmeeste vahel väga eesmärgistatult tegutseda, siis oli võimalik isegi veidi tantsulaadselt põlvi nõtkutada. Südaöösel visati meid sealt siiski välja, mispeale me otsustasime minna sööma. Sinna kala- ja sushirestorani, mida meile oli soovitatud ja kus meil kell pool üksteist ei olnud õnnestunud lauda saada.  Nüüd, kui osade inimeste bioloogiline kell hakkas saama kolm, õnnestus ja toit oli nii hea (pluss, menüüs polnud ühtegi pilti), et läksime sinna veel järgmisel õhtul tagasi, et olukorrast veidi objektiivsem ülevaade saada.

Küll aga võib laubaõhtusest alkotarbimisest ootamatult kasu olla. Sest teel baarist restosse, sellises normaalses pooleüheses rahvamassis, vaatasin ma ükshetk vasakule ja avastasin võõra naisterahva käe oma sõbranna ridikülist. Võõras naisterahvas eemaldas minu hüüatuse peale käe ja jätkas oma tütarlastegrupiga häirimatult teekonda mööda tänavat. Sõbranna kontrollis kiirelt olukorda, tuvastas, et rahakotti ridikülis pole ja kappas grupile järele, üritades nendega veidi läbirääkimisi pidada. Prouad loomulikult ei saanud üldse aru, millest ta räägib ja andsid elavate käeliigutustega märku, et turist on ilmselt aru kaotanud. Ja kadusid siis rahvamassi. Üritasime parasjagu leida  telefoninumbrit, millele helistades saaks kaartid kinni panna, kui sõbranna käe pükste tagataskusse sirutas ja sealt rahakoti välja võttis. Sest ta oli vahetult enne baari sulgemist, ainult rahakott käes, käinud meile uusi jooke ostmas ja polnud jõudnud seda ridiküli tagasi panna. Ja ma saan aru, et niimoodi kokteilijoomise õigustamine on natuke nagu olukord, kus Pipil oli hea meel, et tal see plekkpurk aia otsa jalutades peas oli, sest muidu oleks võinud koledal kombel haiget saada ja Annika juhtis tähelepanu asjaolule, et kui purk poleks Pipi vaatevälja häirinud, siis ilmselt oleks aia otsa jalutamise tõenäosus oluliselt väiksem olnud. Aga ikkagi, lõppkokkuvõttes oli sõbrannal siiski ka õhtu lõpetuseks alles rahakott.

Pühapäeval käisid teised ülalkirjeldatud põhjustel ilma minuta mingis nurgataguses muuseumis ja siis läksime kõik koos Belémi. Photo 22.04.16 3 32.51Alustuseks sõitsime trammiga olude sunnil ühe peatuse jänest, siis ronisime viisakate väikekodanlastena maha, et pilet osta. Ja siis katkes mingil müstilisel põhjusel kogu trammiliiklus ja järgmised tund aega tiksusime niisama peatuses. Kuigi oleks võinud kohe selle kohaliku rongi peale minna, mis sealtsamast kõrvalt ka Belémi viis. Ja selle rongiga oleks võinud ka tagasi tulla, sest õhtuks oli trammiliiklus taastunud ja kõik inimesed olid trammi peale tulnud.

Belémiga olid meil suured plaanid, sest seal on veel terve hunnik muuseume. Alustuseks läksime tõllamuuseumi, kus selgus, et tõllamuuseume on lausa kaks, kõrvuti, eraldi piletitega. Küsisime veidi kurnatud olekuga piletimüüjalt, et miks kaks. Ta vastas, et kuratsedateab, valitsus on loll. Ilmselt puhas räkit. Siis läksime Jeronimóse kloostrisse (seesama pitsiline seal pildil), mis oli omaPhoto 22.04.16 3 31.10 suurushullustuses suht hingemattev. Ja selleks ajaks kui me sealt tulema saime, oli meremuuseum juba suletud. Ühel reisikaaslasel on perekondlikel põhjustel mere vastu väga kirglised tunded ja üsna hingelõhestav oli vaadata, kuidas ta nüüd nukralt ümber maja käis ja kinnist muuseumi telefoniga pildistas. Lohutuseks viisime ta siis lähima veekogu juurde, mis õnneks oli ainult umbes 100 meetri kaugusel. See oli tegelikult küll selline suuremat sorti jõgi, Rio Tejo nimeks, aga kuna me juba algusest peale olime kippunud talle viitama kui merele, siis ajas asja ära küll. Pealegi sai antud jõest väidetavalt üsna varsti pärast seda vette ehitatud matsakat torni ka meri, mis meri.

Elamine oli seekord oluliselt vähem umbkeelne kui eelmine kord Barcelonas ja üldiselt polnud talle suurt miskit ette heita. Küll aga jäime veidi nõutuks kui õhtul magama minnes avastasime, et kolmepeale on meile kahte voodisse pealevõtmiseks jäetud üks tekk ja üks suuremat sorti lina. Telefoneerisime Emmale (Emma oli meid  korterit tutvustades ärgitanud vajadusel iga kell ühendust võtma), kes teatas, et niimoodi vastu õhtut on tal väga raske, kui mitte ilmvõimatu, midagi ette võtta ja soovitas meil konditsioneer sisse lülitada. Järgmisel päeval tõi siiski ühe lina juurde ja ühe tekilaadse asja ka. Tublide nõukogude inimestena saime hakkama.

Photo 22.04.16 3 35.18

Igatahes, Lissabon on igati meeldiv koht, kuigi väikse city breaki tarbeks ehk veidike kaugel. Hinnad on mõistlikud, trammid on nunnud, vaated on ilusad, teha on seda ja teist. Agressiivseid selfiekepi- või muude vidinate hõlma alt müüjaid peaaegu ei ole. Vähemagressiivseid hõlma alt narkootikumidepakkujaid oli mitu, eriti tol õhtul seal Bairro Altos, aga sellest ei tasu eriti erutuda, sest noore portugali kursavenna väitel on see peamiselt muru ja tuhksuhkur, leidlikematel ehk ka oregano. Ilm oleks võinud veidi soojem olla, aga võrreldes lähtekohaga oli sellega ka juba päris hästi.

Järgmisel aastal on plaanis Ljubljana. Mitu moori läheb, see sõltub sellest, nagu sai tuvastatud, kui paljud on padurasedad. Sest kunagi ei või teada, kui võid padurasedaks jääda.

Advertisements

Homecoming

Hanna kirjutab, et:

Teisipäeva hommikul ärkasin ma hotellivoodis umbes kell 9 üles sellepeale, et saabus SMS minu onult. Hetk võttis üldse aega, et aru saada, mis toimub, sest ma ei mäletagi, millal ma viimati enne seda SMSi sain, aga seda sõnumit nähes avasin ruttu arvuti, et täpsemalt aru saada, mis on juhtunud. Onule vastasin ka kiiresti, et ta ei muretseks — pommid lõhkesid lennujaamas, mille läheduses mina ei viibinud.

Mina pidin kella 10ks tööle minema, aga kell 9 veel magada oli sellesmõttes okei, et ööbisin tööhoonest umbes kolme (küll väga suure, ent siiski) maja kaugusel. Selleks ajaks kui minu akende taga katkematu sireenide koor tegevust alustas, olin siiski juba täitsa ärkvel ja asjade seisuga kursis. Kolmandat, metroos lõhkenud pommi ma muidugi ei kuulnud, sest plahvatus leidis aset sügaval maa all, aga linnulennult oli minu hotellitoast selle asukohani ehk umbes 300-400 meetrit.

Ja pärast seda läksid järgmised kaks päeva minu elust teistmoodi kui veel veidi varem oleks arvanud, aga samas mitte kardinaalselt teistmoodi. OLYMPUS DIGITAL CAMERA Sest töö jäi muidugi ära (tühja koosolekutesaali kõrvalt kabiinist leidsin vaid veidi punaste silmadega kolleegi, kellele oli just kohale jõudnud, et kui ta poleks tol hommikul oluliselt graafikust maas olnud, oleks ta ka vabalt võinud seal metroorongis olla) ja kojutuleku marsruut kujunes ka hoopis teistsuguseks (sest see lennujaam, kust ma algselt pidin lendama, on siiamaani rivist väljas), aga need mõlemad asjaolud on minu ja peaaegu kõigi teiste jaoks, keda see situatsioon kuidagi mõjutas, ebamugavus, mitte traagika. Tööhoonest väljudes nägin, kuidas politseinik turgutas maja ees pingil istuvat õrnalt katatoonilist ja roheka ilmega härrat (ma ei ole kindel, kas see on seesama härra, aga turgutamine igatahes käis sama koha peal) ja nurgapoe indialasest omanik rääkis, kuidas ta oli pidanud oma vennatütre haiglasse saatma, sest see oli saanud uudistest šoki ja ei suutnud enam hüsteerilist nuttu kuidagi pidama saada, aga isegi nende inimeste jaoks oli tegemist ajutise kataklüsmiga.

Minu ülejäänud päev möödus sõbranna elutoadiivanil erinevates uudistekanalites refreshi vajutades. Sõbrannaga käis väikestviisi võistlus, et kumma elusolekuteade Facebookis rohkem laike saab. Sõprade kümnekuune poeg tegi selle aja jooksul rõdul mitu uinakut ja ei lasknud ennast absoluutselt häirida iga natukese aja tagant jälle tihenevatest päästeautode signaalidest (meie natuke ikka lasime, sest päeva jooksul laekuvad segased sõnumid ei andnud eriti head ülevaadet sellest, kas paugutamine on selleks korraks lõppenud või mitte). Õhtuks oli juba täielikult taastunud ka toidu kojutellimise teenus.

Järgmiseks päevaks (mis oli juhtumisi ka minu juubel) tegin mitu korda ringi oma reisiplaanid ja lõpuks startisime koos kolleegiga kella 8 ajal hommikul taksoga raudteejaama suunas. 5-kilomeetrine taksosõit võttis aega umbes tunni, sest osad suuremad tänavad ja kõik pikemad tunnelid olid kinni ja seetõttu kõrvaltänavad kõik umbes. OLYMPUS DIGITAL CAMERARaudteejaama ukse juures vaatasid hambuni relvastatud ent üliviisakad sõjaväelased kohvri sisu hoolikalt läbi. Hoolimata sellest oli rongi oodata natuke kõhe.

Frankfurti lennujaamas oli ainuke tavapärasest erinev nüanss see, et tšekkinni alas tegelesid politseinikud väikestviisi rassilise profileerimisega ja oli asunud pealtnäha väga sõbralikku vestlusse mitme ilmselgelt islamiusulise reisijaga. Või võib-olla oli tavapärasest erinev hoopis see, et mina seda märkasin. Turvakontrollis panid rõõmsad onud kaasa lennujaama logodega šokolaadijäneseid ja soovisid häid pühi. Ja üldse, mida kaugemale jäi Brüssel, nii ajaliselt kui distantsiliset, seda väiksemaks jäi ka igasugune ohutunne. Kopenhagen oli juba nagu Kopenhagen ikka, Tallinnast rääkimata. Kõik see võttis lihtsalt nii kohutavalt kaua (viimane lennuk maandus veidi enne südaööd, õnneks ikkagi Tallinnas, kuigi Taanis lennukitrepil inimestelt käsipagasit kokku korjanud härra kinnitas närvilisematele rahustavalt, et ärge muretsege, saate selle Vilniuses väljudes kohe tagasi), et võin selle vist auga kuulutada oma elu kõige pikemaks sünnipäevaks.

Pärast seda kõike (ja enne muidugi ka) on palju räägitud sellest, et terroristide eesmärgiks on meid kartma panna ja et sellele ei tohi alla anda, sest muidu on nad võitnud. Ja noh, ilmselgelt on see tõsi, aga see ei ole minuarust nii straightforward siiski. Sellesmõttes, et mõningane hirm kui emotsioon ei ole ju iseenesest halb asi, hirm ongi see, mis hoiab meid tegemast ohtlikke ja rumalaid asju (näppe seinakontakti toppimast, eksamiks mitte õppimast, lühikese süütenööriga vägivalduritega tüli norimast, alkohoolseid jooke segamini joomast jne.) Terroristid võidavad siis kui meie hirm hakkab ahistavalt mõjutama meie igapäevaelu, muudab selle kohmakaks ja ebamugavaks, võtab meilt ära meie privaatsuse ja vabad valikud. See ju peab olema nende eesmärk, sest kui nende eesmärk oleks meid kõiki maha nottida, siis selleks on oluliselt tõhusamaid mooduseid.

Juba täitsa mitu aastat tagasi, kui me Sandraga veel mõlemad vanemate juures elasime, juhtus ühel sügisööl selline intsident, et läksin kempsu ja sealt väljudes nägin, kuidas vatijopega pätt minust paari meetri kaugusel majast väljus. Kogu maja oli kottpime ja vaikne ja esimesel hetkel ei saanud ma olla päris kindel, et pätt pole kogu mu ülejäänud perekonnal kõrisid läbi lõiganud, aga lõppkokkuvõttes selgus siiski, et ilmselt narkojoobes tüüp oli lihtsalt välisust katsunud, avastanud, et see on lukust lahti ununenud ja igaks juhuks sisse astunud. Tüüp jõudis puistata ainult ema esimest ettejuhtuvat tühja käekotti, siis hakkasin mina kobistama ja tema põgenes. Kui ema pärast seda õhtuti enne magama minemist oma käekotti peitma hakkas, ütlesin ma selgelt välja, et see on vale. Enne magama minemist tuleb kontrollida, kas välisuks on ikka lukus, aga mitte mingil juhul ei tohi lasta endal tekkida tunnet, et sul ei ole omaenda kodus turvaline olla. Sest niimoodi ei saa elada.

Võib arvata, et Brüsseli lennujaamas (ja ehk mujalgi) hakatakse inimesi ja nende asju kontrollima nüüd juba hoonesse sisenemisel. Mis on ka arusaadav, sest inimesi ei saa ju lihtsalt terrorismile mitte järele andmise nimel maha nottida lasta. Aga sellisel juhul ei ole nendel kontrollidel enam midagi pistmist reisilennukite relvadeks muutmise vältimisega, vaid asi on lennujaamahoonetes kui tihkelt asustatud avalikes ruumides. Mis tähendab, et sellist turvakontrolli oleks vaja ka kaubanduskeskustes või pargiväravates, raudtee- ja metroojaamadest rääkimata. Või noh, veelgi kindlam oleks ju kehtestada reegel, et asju tohib kaasas kanda ainult läbipaistvates kilekottides. Ja taskuid ei tohi olla. Ja noh, kusagilt sealt jookseb siiski see piir, kui terroristid on võitnud.

Niisiis, mul, ilmselgelt, ei ole sellele kõigele mingit lahendust välja pakkuda (lahendus on ennetamine, aga mina siit oma magamistoavoodist ei oska küll öelda, kuidas seda tegema peaks). Seda ma siiski tean, et ma ei lase sellistel asjadel oma käitumist mõjutada (rohkem kui ühiskond mind selleks, oma metallidetektorite ja suletud tänavatega, tingimata ei sunni). Kuigi see ei ole nagunii mingi otsene väljavaade, ka Brüsselis, ka keset eurokvartalit, ka päeval kui kolm pommi on juba lõhkenud, siis suremine ei ole nagunii kõige hullem asi, mis elus juhtuda saab (kaugelt kõige hullem asi, mis elus juhtuda saab, on nende inimeste kaotamine, keda sa armastad — nii, et kui on vaja mingeid stiimuleid, mis hoiaksid sind eluohtlikke lollusi tegemast, siis mõte nendest inimestest, kes sinust hoolivad, võiks olla üks päris tõhus selline).

Ühesõnaga, ei olnud see minu kojureisimine päris rongid ja vein, kuigi oli rong ja erinevates lennujaamalaundžides oli ka vein, sest oli ju siiski sünnipäev. Oli hoopis selline pikk ja kihiline lugu.

 

Tulge meiega Istanbuli

Sandra kirjutab, et:

Kätte on jõudnud 30. detsember ja aasta lõpp on toonud endaga kaasa kõike muud kui rahuliku meele, reisielevuse ja turvatunde maailmas seiklemise osas. Reisile minek on viimase paari kuu jooksul olnud üsna lõpuni kahtluse all. Siiski tundub, et asjad on liikunud selles suunas, et peaksime hakkama kella kolmesele lennule sättima, ent kella 11ks ei ole me suutnud end isegi asjade pakkimises veenda. Kell 12 helistab mulle sõbranna ja olen veendunud, et tegu on tüngakõnega: kas ma teadvat, et Istanbulis on lumetorm ja kõik saabuvad lennud jäävad ära. Grupivestluses saadavad kõik mulle linke ja paanitsevad ilma, et ma ise üldse midagi asjast teaks. Istun rahulikult maha, valin lennujaama reisiinfo telefoninumbri ja mõtlen samal ajal, et nägin Ahrensburgi spa-paketi viimase hetke pakkumist, et noh, lähme sõidame siis sinnagi näiteks. Reisiinfost kinnitatakse, et Istanbulist on reisilennuk meie suunas startinud ja väljub samuti sinna plaanipäraselt tagasi. Aga selline eellugu suhteliselt ilmestabki meie Istanbuliskäiku – olime tunnistajaks tõeliselt harukordsele sündmusele, milleks on lumi Istanbulis. Sama kohkunud olid ka õitsevad lilled, lehtes puud ja palmid… Tasub siiski mainida, et 30. detsembri õhtupoolikul lennukilt maha astudes ei näinud me ühtegi helvest ei maal ega õhus. Hotellijõudes alles hakkas midagi tulema. Ja tuli kuni meie sealolemise viimse hetkeni 🙂

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Turkish Airlines, mis positsioneerub maailma parimate lennuliinide hulgas, suudab mind viia turbulentsist tingitud sõidu tõttu olukorda, kus olen esimest korda elus sunnitud oksekoti lahti voltima, et sinna hingeldada. Lennukis on vähe ruumi ja õhupuudus. (Etteruttavalt mainin ära, et tagasitulles saime palju suuremasse ja uuemasse lennukisse, igal istmel oli oma teler, millest sai jälgida lennukulgu ja vaadata päris uusi filme, turbulentsi polnud peaaegu üldse ja lõunasöök oli väga maitsev. Nüüd võin ise ka seda lennufirmat kiita!) Lennujaamast väljudes võtab meid vastu väga kiirelt ja segaselt tunglevad kollased taksod, peaukse eest peatub neid umbes 10 tükki minutis, saba silmapiirilt väljas. Kui olen nutiseadmest hotelli asukohaga kaardi lahti võtnud, sööstame täiesti suvaliselt esimese ettejuhtuva taksojuhi suunas ja keegi kolmas ilmub meile kõrvale, kes umbkeelse taksojuhi ja meiega asukoha ja hinna kindlaks teeb. Selles tohuvapohus on täiesti hämmastav kui operatiivselt kõik laheneb. Taksol on esitiib puru ja pagass ei seisa kinni, mootor eriti käike üles ei võta ja turvavööd ei õnnestu mul peale panna, aga nähtavasti see polegi stiil, sest ka taksojuhil endal ei ole seda. 60-liirine (ca 20 eur) sõit hakkab jõudma otsakorrale, aga enne jõuab taksojuht päris mitmelt täpsemat teed küsida. Üks neist võtab ka läbi akna mu tahvelarvuti enda kätte, et kaarti lähemalt uurida, samal ajal sõidab takso edasi, et tupiktänavas ümber pöörata… (sain selle hiljem tagasi)

Hotelliloteriiga läks õnneks. Oleme asukohaga väga rahul, samuti toaga, mis on suur ja avar, mahutamaks kahe lisavoodiga veel vähemalt kahte meie võimalikku teismelist last. Kuigi ma olen saanud magamata ööst, segasest hommikupoolikust ja hullude rõhuküsimustega lennusõidust totaalse migreeni, taarume õhtupoolikuks kui on hakanud sadama ülisuuri lörtsilärakaid hotellist välja väikesele õhtusöögile. Päris esimesse restosse sisse ei astu, teise aga küll. Restoranidest on väga võimatu mööda käia, eriti algaja Istanbuli turistina, sest ukse peal seisvad teenindajad mitte ainult ei kutsu sind sisse, vaid on sulle juba põhimõtteliselt õlle välja kallanud ja menüü lauale pannud. “Best food! Up-stairs too! Good view! Best steak! We have good fish too!”, you name it. Ei saaks just öelda, et meie esimene restoranikogemus oleks võimas olnud – kui aknavaade välja jätta, siis tundsin, et olen Magistrali kõrval Mustamäel sašlõkibaaris, isegi pildid olid minu meelest samalt Google’i lehelt laenatud… Aga teisalt, saime palju targemaks ja teadsime, mida edaspidi vältida. Tänu sellele oskasime pöörata tähelepanu täiesti suvalistele putkadele, kus pakuti tänavatoitu ja sealt saimegi edaspidi parima kebabi. Siiski pidime natuke restoranidega ka lotot tegema, sest õhtusel ajal kiskus ikka rohkem sooja tuppa laua taha istuma ja veini võtma. Aga Härra on mul lahe. Loodab saada teenindajalt arvamust, millist rooga võtta ja ühtlasi testib järjekordselt türklaselt inglise keele oskust küsimusega: “Kumb is better?” 🙂

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Hotellituba, millega saab vaid rahul olla!

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Hommikusöök neljandal korrusel

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Esimene restoranikogemus. Restoranid on tihti läbi mitme korruse, kuhu viivad imepisikesed ja kitsad (keerd)trepid, meie olemegi teisel.

Mu migreen on mind teinud hädiseks, apaatseks ja kiunuvaks kaaslaseks, mistõttu suundume kohe peale kesist õhtusööki magama. Olen täis teatavat rahutust võõra ja temperamentse elustiiliga linna ja maailmas toimuva pärast ning jään pealiskaudsesse unne. Kell 01:03 öösel äratabki pommirünnak linnale. Meie hotelli kohal. Ma kargan akna juurde kardina vahele piiluma, aga ei tuvasta ühtegi hävitajat või pommiplahvatust. Poen teki alla tagasi ja nõuan Härralt seletust, et kas nüüd ongi kõik. Härra ei oska mürale seletust anda, aga sunnib mind maha rahunema kuni vaevu enne uut unnesuikumist kostub see uuesti, aga kaugemalt. Tegemist on lihtlabase müristamisega kui soe ja külm õhk kokku saavad…

Kell 06:15 äratab mind üle linna kostev hädasignaal ja kõlaritest pasundab türgikeelne ümin, et on saabunud maailmalõpp. Kui ma unest välja tulen ja asja üle järele mõtlen, siis saan aru, et seekord on tegemist hoopiski viis korda päevas kostva kutsega palvusele. Mošeesid on üle linna lugematu arv (tuntuim Hagia Sophia) ja tornikestes suured ruuporid, millest kantakse 5 korda päevas üle usulist üleskutset.

Öö otsa on lund sadanud ja nüüd on Istanbulis tõesti jama majas. Tänavad on kõike muud kui lauged, mõned suisa püstloodis ja maas on arvestatav lumekiht. Rollerid ja autod on takerdunud, rattad käivad ringi ja poeesistele riide- jms kaupadele on lumekiht peale sadanud. Üritame leida suurt turgu ehk Grand Bazaari, sest esmapilgul tundub see meile asi, mida peab OTSIMA…

Turg leiab meid ise. Proovime teed ületada nagu türklased ehk meetodil: kes esimesena jõuab, on võitnud, kui meid tervitatakse vene keeles. Olles Türgis üdini toored ja rohelised turistid, hakkan muidugi selle peale itsitama ja Härra uhkelt noormehele vene keelt vastu purssima. J andis mulle kaasa igasuguseid õpetussõnu, milledest üks peamisi oli see, et jumala eest ei läheks müüjatega kuskile taharuumidesse. Korraga on asi sealmaal, et me vaatame suu ammuli nahkjakkide poes mantleid ja kiidame noormehe onu kaupa, kuid üritame sealjuures siiski jääda endale kindlaks, et nahkkaup pole just meie jaoks. Vanaonu väidab omaltpoolt, et nahkjoped on Eestis VÄGA populaarsed. Järgneb stseen, kus me tammume mööda majasiseseid treppe kõrgemale ja kaugemale ja sügavamale ja siseneme mingisse ruumi, kus on meeletustes kogustes türgi vaipu. No ikka neid klassikalisi, mille peal Ali Baba lendas… Või kes too? Juba pakutakse meile kohvi, teed või mida? Üritan ikka öelda, et me tuleme just hommikusöögilauast ja istuda ka kohe üldse ei tahaks. Seepeale mina solvavat nende kultuuri. Lühidalt – KÕIK võtted, mis võimaldavad jutuajamise pikendamist, on meetodid kauplemiseks. Sest praegu ma ajan küll tagasi, aga TEGELIKULT tahaks ma tohutult minna ülikirju värvilise 2×3 meetrit vaibaga Eestisse tagasi!

Okei, me saime sealt selgees kurat-teab-kuidas-tulema, tubli õppetunniga. Ja algab tõeline turuseiklus. Grand Bazaar on nö maa-alune käikude kogum ning on kaduv-väike võimalus, et kord juba sisenenud, saad sa aru, kus sa oled või kust oled tulnud. Silmapiiri taha ulatuvad käigud täis türgi kunsti, vuhvelkaupa, maiustusi, kebabi, lõputult kõike, mida vaid vajad. Ent hoogu maha võtta kuskil ei saa, sest vastasel juhul tehakse sulle juba demonstratsiooni, kuidas rahakott välgumihkliga põlema üldsegi ei lähe, sest on real leather. Ja isegi kui lähed täie hooga mööda jõuab hõbeda kaupluse müüja sulle hüüda: “Buy silver! In evening you make love, she love you even more!”. Ja kui sa küsidki kampsuni hinda, siis küsitakse vastu mitu tükki sa neid tahad. Just oli plaanis endale kümme samasugust kampsunit osta! Aga ma ei oska sellest kauplemise osast suurt midagi rääkida, sest mul on tunne, et me ei omandanud kaugelti veel seda oskust maksta väärilist hinda. Sisuliselt on nii, et tuleb pakkuda omalt poolt oma 50% väiksemat hinda kui müüja algselt ja vaadata kaugele see värk areneb.

Siililegi selge, et tulime sealt tagasi “hunniku firmakaubaga”. 🙂

Grand Bazaar kui selline võib ju olla piiritletud ala, aga tegelikult on terve linnaosa jagu kitsaid tänavaid täistopitud avatud seintega poode. Sa muudkui kõnnid ülesmäge ja allamäge ja põikad kõrvale ning seda kõike saadab tundideks mõlemal käel seisvad stanged haaremipükste ja kleitidega, türgi maiustuste väljad, vürtsid, teed, seebid, jalanõud, ehted, aga ka väga mainstream asjad nagu mänguasjad, tehnika, põrandamopid.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

See siin on tavaline kesklinnatänav väljaspool Grand Bazaari turgu

Aasta lõpetasime romantilise õhkkonnaga restoranis, kus meile kui armsale turistipaarikesele tehti lausa südamekujuline põlev lauakaunistus, et saaksime oma kebabivaagna sisu seal soojendada ja pakuti ka värskelt pressitud mahlakokteili. Selle  eest kihutati aga arvele oma 100 prossa juurde ja sinna me jätsime ka oma suurima õhtusöögitasu. Südaööks olin ma juba peatäie und ära maganud ja vaid korra ühe silmalau avasin ja Härrale head uut aastat soovisin.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Kebabivaagen – maitses ei pidanud pettuma!

Teisel täispikal päeval proovime seigelda Sultanahmeti linnaosa tänavatel, vältida igasugust poodlemist, külastada arhitektuurteoseid ja proovida leida linna selles lumesombus. Taevas on helesinine ja päike särab, ilm on tegelikult imeline. Hagia Sophia sissepääs nõuab turvakontrolli ja 30 raha (ca 10 eur) ja jääb meie peamiseks kultuuriliseks tegevuseks. Üle võimsa pargi seisev Sinine Mošee jääb mängust välja, sest satume sinna alati palvuse ajaks, mistõttu kui sa seal Meka poole kummardada ei taha, siis sisse ei saa. Jalutame mošeede ja palee parkides, naudime vaadet, Härrale capuccino pähe müüdud 2in1 kohvit ja teeme pilte karmide tulirelvadega korrahoidjatega. Mõne aja pärast veendume, et resto väljanägemine ja sisu ei pruugi teps mitte vastavuses olla – seni halvimas seisus resto pakub meile parimat toitu, odavaimat hinda ja meeldivaimat teenindust. Jõuame Kuldse Sarve väina äärde, kus on tegelik keskus (ühel kaldal Istanbuli üks osa, teisel kaldal teine osa ja kolmandal kaldal Aasiale kuuluv Istanbuli osa), sillad, parvlaevad, vaated kõikidele üle linna kõrguvatele mošeedele, kuid kuna mu jalad lirtsusid päeva lõpuks täitsa hullusti, siis ei jäänud muud üle kui sealt kiirelt läbi käia. Tundsin, et see käik kipub lõppema väga tatise ninaga.

Mistõttu oli meie õhtune plaan külastada Türgi sauna naelapea pihta.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Võibolla tehakse kastaneid kuskil paremini, aga Türgi tänavailt olid need suisa mõttetud!

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Siin lähevadki raisku 5 liiri

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Selle pildi tegi Hagia Sophia maailmakuulsa mošee sein ainuisikuliselt. Taimeri abiga.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Mina, lumi, palmid, Sinine mošee ja kummardavad rättidega naised

Okei, ma saan aru, et me käitume järjekordselt risti vastupidi J antud õpetusele, et me otsiks ikka kohalikele mõeldud sauna ja kuskilt hotellidest eemal. Asi aga selles, et nimelt kogu meie linnaosa ja selle ümbrus on hotellidele ja turistidele mõeldud, mistõttu suundume just sellesse samasse sauna (hamami), mille reklaam on suurelt meie hotellist antud linnakaardi tagaküljel. Samas võidan ilmselt selles, et mingi türgi mees mind ei peseks…

Kaotame Härraga fuajees üksteist kaheks tunniks ja suundume kumbki endale mõeldud sektsiooni teadmata, mis meid ees ootab. Mind juhatatakse garderoobi ja ulatatakse kotike mõne asjaga, mida pean endaga kaasas vedama. Üheks neist on musta värvi aluspüksid, lisaks õhuke rätik, samuti saan jalga kummist plätud. Muu pean jätma endast maha ja liikuma juhendajate antud suunal. Korraga lükatakse mind uksest sisse ja vastu vaatab hiiglaslik ringikujuline antiikne tuba, mille lagi on ca 12 meetri kõrgune kuppel. Tuba on soe ja aurune. Keskel on 10 meetrise diameetriga suur kivist lavats, mille peal pikutavad oma 20 naist – kõigil seljas vaid need mustad aluspüksid. Nad lõõgastuvad. Mind suunatakse sama tegema. On mõnus soe ja taustaks on monotoonne naisteümin. Mõne minuti pärast tuleb massiivse hambavahega pesus türgi naisterahvas ja juhendab mind olema kord selili, kord kõhuli, kord istukil, küürides mu keha kuuma vee, pehme seebi ja mõnusa švammiga puhtaks. Satun kogu kogemusest mingisse teatavasse transi ja tajun enda ümbritsevat üsna ähmaselt. Seejärel viib ta mu kivitrepile istuma ja peseb mu pea puhtaks. Kogu pesemise protseduur ei kesta rohkem kui 10 minutit. Seejärel suunatakse mind taas tagasi lavatsile lõõgastuma. Teen seda ligi pool tundi. Seejärel küsin, kas saan minna massaaži. Mind juhendatakse praktiliselt alasti (oma rätiku pean jätma saunaruumi maha, see on niikuinii vettinud) saunast välja, aga järgmisest ruumist leiab sildi “waiting room for massage” ja mulle antakse ümber ja pähe puhtad froteerätikud. Naismassöör tuulab mu õliga täielikult läbi ja jällekord tunnen, et tõusen kuidagi maapinnast kõrgemale. Härra on valmis saanud juba pool tundi enne mind ja võtab fuajees vastu oma uimase ja õlise naise. Einestame kohe sauna kõrval ja arutame, et pole vist olemas meeldivamat võimalust aasta alustamiseks.

cemberlitas-hamami-4

Vot seesama saunaruum! (pilt lehelt howtoistanbul.com)

Viimane täispikk päev. Õues on hakanud sadama laia kaunist lund, umbes sellist nagu meil jõulude ajal ei olnud. Otsustame alustada seda lumist päeva hoopis kaubanduskeskuses, aga enne seda läbime mitmekilomeetrise jalgsimatka rajooni, kuhu varem asja pole olnud. Selgub, et tegelikult mitte väga kaugel meie armsast hotellipiirkonnast laiub linnaosa, kus tänavad on räpasemad, kortermajad veel rohkem üksteise otsas, iga korrus ja aknarida omamoodi ja erineval ajal remonditud, riided ripuvad akende kõrval pesunööridel, kauplused on täis odavat ja koledat hiina kaupa.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Ei saa me aknal kuivavate riieteta

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Olenemata linnaosast on pakutav tänavatoit esmaklassiline

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

… ja puuviljad

Ometi tabab me pilgu majade vahelt paistev massiivne reklaam üle hoone nurga – venekeelse kirjaga. See tõmbab me tähelepanu ja keeramegi hops rotitänavaga paralleelsesse kõrvaltänavasse. Ja mis me näeme – kogu piirkond on täis uhkeid kauplusi silmnähtavalt slaavirahvusest kontingendile, venekeelsete siltidega riidepoed, läänelikus trendist on asi kaugel, värvid punased, kuldsed ja sinepikollased, väljapanekud kaugelt ülepakutud. Ja neid poode jagus ikka mitmetele tänavatele nagu pärast taksoga sama teed tagasi sõites nägime. Poed läbi mitme korruse, paksult mannekeene täis. See tundus aga olevat hooajaväline aeg (lisaks on arusaadav, et venelasi praegusel ajal seal palju pole), sest enamike uksed olid suletud või käis sees remont. Loomult vägagi õõvastav – nagu oleks toimunud zombirünnak ja elu oleks sekundi pealt pooleli jäänud.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

See tänav, mis meile kolkast paistis, naiste pildi kohal oli suur venekeelne tekst

Lõunatunnid veedame kaubanduskeskuses, kuhu viimased kilomeetrid sõidame taksoga. Selle lumise ja liiga kiire sõidu ajal ei õnnestu mul jälle oma turvavööd kätte saada ja noh, olen sellega leppinud. Tuulame kaubanduskeskuse läbi ja saame restoranide poolel tohutult halva kogemuse osaliseks (me räägime ikka unustatud-road-juuksekarv-riisi-sees-mis-kuradi-piim-see-soolatud-pett-peaks-olema??- kogemusest), õnneks taastame OLYMPUS DIGITAL CAMERAusu toitu nunnus pannkoogikohvikus, kuigi heast kohvist on neil ilmselgelt mingi oma arusaam. Tähelepanek sinnasõitjatele – jooge lihtsalt tavalist ehk americano kohvit piimaga, ärge hakake lattedega peenutsema. Tagasi sõidame hotelli jälle taksoga ja maksame seekord poole vähem kuigi sõit on poole pikem. Eks me ka õpime seda hinnakokkuleppe asja veel.

Kuigi rahvamass ja poodlemine ja muu selline mõttetu on täiesti läbi võtnud, siis pikalt hotellivoodisse lamama ei jää, sest tegemist on ikkagi viimase õhtuga. Olen õnnelik, et igal tänaval on tekkinud mõni palja asfaltiga rada sisse, et saaksin ilma suusatamata jalutada. Lumesadu on lakanud, ilm on selge ja mõnus. Suundume taas väina äärde, sest mul on tunne, et seda maastikuilu seal veekogu juures on veel liiga vähe nauditud (möödunud üürike kord oli siis kui mu jalad olid ligumärjad ja külmunud, ei suutnud just reisinaudingutele keskenduda). Rääkimata paljureklaamitud paadisõidust. Leiame suure türgi maiustuste poe, kust suveniire saab rahulikult osta, ilma, et meid müüja poolt surnuks räägitaks. Nõuan veendunult, et väina äärde välja kõnniksime. Härral on parasjagu suuremat sorti häda ja kui meid sadamas spontaanselt paadile hõisatakse, esitame oma ainsa nõudmise: “Do you have a toilette??” , saame jaatava vastuse, maksame enda üllatuseks tohutult väikese summa (ca 4eur/nägu) ja suundume sooja praami sisemusse tunnisele väinasõidule uhketes linnatuledes. Näeme lugematuid veekoguäärseid mošeesid, paleesid, sildu, kaasaarvatud seda, mis ühendab Euroopa ja Aasia mandreid, sõidame pool sõitu mööda Euroopa kallast, teise poole mööda Aasia kallast ning imeme endasse sisse seda türgilikku ja aasialikku maagiat, mis selles õhtus end peitis. Kalamehe tütrena minul loksuvas paadis halb ei hakka, härra siiski tunnistab sõidu teises osas juba teatavat hõredust.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

P1020520.JPG

Istanbuli Euroopat ja Aasiat ühendav sild, aknapeegelduses Härra isiklikult. Silla suurusest annavad aimu kollased tuled silla peal – need on tänavapostid liikluse valgustamiseks.

Seejärel otsustame testida promenaadiäärseid veidi peenemaid kalarestorane. Esimene kelner meid sisse ära ei räägi, teisest on aga juba tunduvalt raskem mööduda ja noh, mis me ikka möödume, me ju tulimegi sööma. Kelner pakub meile muu kilomeetripikkuse jutu kõrvale ka 10-protsendilist soodustust ja tasuta magustoitu ja me olemegi müüdud. Saame väga maitsvate kalaroogade, mõistliku hinna, hea veini ja ülimeeldiva teeninduse osaliseks ja veedame oma viimase õhtu Türgis absoluutselt vääriliselt pannes veel punkti hotelli lähedal reggae baaris vesipiipu kimudes. Kõik maagilised tunded, idamaised kogemused ja meeldivad emotsioonid valdavad meid peale sellist reisi, hoolimata üsnagi klassikalisest Eesti veebruarikuu ilmast. Istanbul on tõepoolest linn, kus käia.

 

Teadaolevad teadmatused

Hanna kirjutab, et:

Selleks, et õepoja nüüd igaveseks internetiavarustele talletatud ainevahetusküsimused blogi tipust minema saada (tulevikus on J kindlasti tänulik, et sellised vahejuhtumid ikka kusagile talletatud said), tuleks ilmselt minul ennastsalgavalt jällegi sulg haarata. Kuna minul niivõrd eksistentsialistlike probleeme nagu lapsed või üldse mingisugune päevarütm ja sellest miskitpidi kinnipidamine ei ole, siis tuleb ilmselt lihtsalt teha väike “Ise küsin” sessioon (kuigi ma ei ole kaugeltki nii hea omaenda küsimustele vastaja kui endine USA kaitseminister lingi all olevas klipis, nagu siit altpoolt ka selgub, aga tema nipp oli ka endalt peamiselt kas-küsimusi küsida).

Üldiselt ei ole viimasel ajal intellektuaalne aktiivsus olnud just märkimisväärne ja peamine vastus erinevates analüüsi vajavates situatsioonides on olnud avada Popcorn Time ja sealt järjest paar osa mingit suvalist USA seriaali vaadata, seega on vastuseta küsimusi muidugi palju.

Näiteks, miks näeb mu iPadi ekraan kogu aeg välja nagu ma oleksin seda kasutanud sülitamisvõistluste märklauaharjutusteks? Isegi juhul kui ma oleksin tohutu vestluse käigus süljepritsija (ja senini pole keegi mulle otseselt julenud öelda, et ma olen), siis tähendaks see ju, et ma vestlen elavalt oma tahvelarvutiga. Või räägin feissbukki sirvides innustunult omaette. Ja noh, eks üksikul inimesel tule ajapikku igasuguseid kiikse külge, aga räägin ma kodus omaette siiski ainult oma televiisoriga ja seda ka ainult tennist vaadates. Autoga sõites, nagu siin mõned sissekanded tagasi täheldasin, pröökan küll rõõmsalt kaasliiklejate peale, aga ka auto esiklaasi pole pidanud seestpoolt puhastama.

Või siis, et mis värk rootslastel selle söögiga on? Kuidas on võimalik, et muidu igati tore ja avatud rahvas, kellel on peaaegu kõikides muudes asjades, lastekirjandusest sisekujunduseni, väga hea maitse, on soolase toidu kui sellise olemusest niimoodi suutnud aru saada? See küsimus tekkis mul eelmisel nädalal kui ma veidi aega Stockholmi lennujaamas olin sunnitud veetma. See asi, mille nad mulle SASi lennukis ulatasid, oli veel nii enam-vähem. Sellesmõttes, et SASi toit on ikkagi päris asjadest tehtud, mitte nagu need viieaastase realiseerimisajaga Lufthansa “lihapallid” ja “pitsad”, mis arvatavasti on tehtud sellest kraamist, mis lennukiehitamisest üle jäi. Ja Estonian Airi toitlustamisloogika on ilmselt sama, mis Helsinki linna metrooloogika. Et miskit peaks vist tegema, muidu ei ole päris lennufirma/pealinn, aga ega eriti ei viitsi (mistap paneme mõned lehed ja mingit pruuni vahtu veidi karpi/uuristame graniidi sisse paar peatust). Aga kokku on saanud siiski marineeritud lillkapsas ja magus-soolased kanaviilud magusas kastmes. Ja seda väljapanekut, mis Stockholmi laundžis oli, ei julenud ma eriti isegi vaadata. Miks, oh, miks on rootslaste soolane toit magus? Miks nad niimoodi teevad? Võib-olla on sellega muidugi nagu rootslaste muusikaga — et väljamaalastele näitavad igast sülti, mille need rõõmsalt sisse helbivad, aga tegelt on endal kõik kohad head mussi täis?

Üleeile õhtul tekkis mul küsimus, et kuhu on kadunud Tondi Selveri taaraautomaat ja sellest tulenevalt ka lisaküsimus, et kuhu ma siis nüüd oma tühjad pudelid viima pean. Sellesmõttes, et natuke plass oli rõõmsalt pudelikott käes ukse juurde astuda, siis avastada, et sellel uksel pole enam linkigi, uksetagusest automaadist rääkimata ja siis kott käes jälle auto juurde tagasi hiilida ja see autosse tagasi panna, üritades teha nägu, et kõik läkski täpselt plaanipäraselt. Mismõttes nad on taaraautomaadi kinni pannud (väike tumedapäine automaadiülem tundus seal küll alati oma tööd kirega vihkavat, sest pidi kogu aeg umbe jooksnud masinat käima kangutama jälle, aga kui ta lõpuks otsustas vabaduse valida, kas siis tõesti kedagi asemele ei leitud?) ja mismõttes ei ole nad siis sinna jätnud soovituslikku silti, et kuhu ma siis nüüd oma taaraga pöörduda võiks? Järelemõeldes sain aru, et ainuke teine mulle tuttav taaraautomaat asub Kärdla Selveri kõrval. Nii, et tulingi nüüd siis oma pudelitega ära Hiiumaale.

IMG_1324

Suudle ja lenda

Hanna kirjutab, et:

photo-28-05-15-11-05-06

Kes oleks osanud arvata, et minu töö eeldab ka kell 4.45 hommikul pingeliselt telefoniekraani passimist ja nime järgi arvates islamiusuliste härrade telepaatilisel teel üles manamist, et mõni neist mu oma auto peale võtaks ja lennujaama viiks. (Või noh, kõik need aastad ja intsidendid ja Eurobonuse kuldkaardid hiljem, eks mina ise ikka oleksin osanud kõike seda arvata.) Sest Uber on küll tore asi ja täiesti naeruväärselt soodus võrreldes igasuguste Brüsseli tavataksodega, aga kui kõik Hassanid ja Nadirid on ikkagi otsustavalt magama läinud ja sinul läheb kell 6.20 lennuk, on perse majas. Lisaks ei tahtnud mind ooteliinist kaugemale lasta ka ükski taksofirma.

Lõpuks, kui olin enda sõidutamise eest natuke rohkem raha välja käia lubanud, härra Yassin ikkagi leebus ja tuli korjas mind oma halli mersu peale.

Kuna Brüsseli lennujaamas olid eile radarid maas või UFO-invasioon või võttis ISIS mõneks ajaks asjad üle, olenevalt, millisest allikast su info pärineb, olid hommikul kell 5.10 hoone ja selle ümbruse vallutanud laulupeo mastaapides rahvamassid. Juba selleks, et lennujaama „Kiss and Fly“ alasse saada (jah, see on täitsa ametlikult selle teejupi nimi, kus sa kiiresti oma lähedased autost väljutada saad lennujaamas), pidi poolekilomeetrises ummikus passima (Yassin üritas selle kohta mingeid vaimukaid kommentaare teha, aga oli kahjuks umbkeelne ja sellisel kellaajal oskan mina vaevalt oma emakeelt, nii et kõik tema pingutused olid asjata). Pärast autost välja saamist läks õnneks juba päris sujuvalt, kuigi ma ei saa vanduda, et ma kellelgi kohvriga üle varvaste ei sõitnud.

Selline kohustus hommikul olematul kellaajal üles ärgata tähendab tihtipeale, et ka need äärmiselt loetud unetunnid ei ole eriti täisväärtuslikud, sest isegi läbi une tiksub kogu aeg kuklas see teadmine, et kohe on vaja üles ärgata ja magada üldse ei saa ja pidev õrn paaniline hirm sissemagamise ees. Lisaks sellele viibis eileõhtune uinumine täiesti mõttetult, sest internetivestluses sõbraga kerkis üles Ojuka Facebooki-kommentaar, mille esialgu liigitasime selle täielikult absurdse sisu ja röögatu hulga trükivigade tõttu võltsinguks ja siis jällegi tuvastasime, et ilmselt ikkagi päris. Ja noh, teatud eluetapil veidi rohkem prouaga kokku puutununa ei saa ma just öelda, et ma ülemääraselt üllatunud oleksin, aga samas ma ei ole ka päris kindel, kas tegemist on tema tegelike tõekspidamistega. Sellesmõttes, et ma ei oleks kindel, et ennast viis aastat eeskujuliku Euroopa liberaalina maskeerinud proual tegelikke tõekspidamisi üldse ongi, sest tänapäeva poliitikas hoiavad sellised asjad inimest ja tema väljavaateid ju ometigi mõttetult tagasi.

(Ja samas oli siiski ootamatult värskendav ja rahuldustpakkuv kuulata, kuidas hispaania konservatiiv – ja kumbki nendest asjaoludest ei tekita minus just erilist vaimustust – ühele teatud eriti laia joonega Euroopa riigijuhile lihtsalt ja ise veidi hämmeldunult selgitas, miks kristlikud demokraadid – jällegi mitte päris minu isiklik tass teed – ei saa ilma iseendale valusalt vastu rääkimata kohe kuidagi surmanuhtluse poolt olla. See põhjus muidugi ei ole jällegi üldse minu põhjus, aga järjepidevus oma tõekspidamistes ja loogika on ju ka ikkagi kuidagi seksikad.)

Pärast pidime natuke veel ilusate meeste pilte üksteisele linkima, et leevendada seda šokeerivat ja piinlikku asjaolu, et me omavahelises vestluses, ajal kui me mõlemad peaksime hoopiski juba magama, üldse Ojuka kui sellise jutuks võtnud oleme.

Ise olen täna oma jumalavallatust graafikust tulenevalt teinud mitmeid valikuid, mida ma endale juba neid tehes eriti selgitada ei oska – nagu näiteks Kopenhaageni laundžis selle üksiku kõvakskeedetud muna oma taldrikule tõstmine, kui ma ilmselgelt nägin, et keegi on soolaveski tuuri pannud. Kiire pilk üle laudade näitas ka, kes see oli, aga kuna tegemist oli niivõrd aukartustäratava härraga, siis ei julgenud ma seda temalt siiski tagasi nõudma minna. Muna sõin ikka ära, lattet kõrvale rüübates. Tasuta kraam ikkagi.

Tallinnas maandudes on oluline meeles pidada, et ma tulin esmaspäeval lennujaama oma isikliku autoga ja mitte hajameelsusest takso peale istuda. Õnneks nende kahtlase väärtusega valikute hulka ei ole kuulunud otsus just täna hommikuse konjakijoomisega (vt. ka A.Lindgreni Majasokk) algust teha. Koju jõudes on oluline kohe magama minna, sest kell viis õhtul algab mul veel üks tööpäev.