Ood terrassile

Hanna kirjutab, et:

Minuarust ei ole ühtegi teist nii selget aastaaegade vahelist eraldusjoont kui see, mis jookseb augusti ja septembri vahelt. Eks see tunne on pigem kõikide kooliaastate algustega kinnistatud ja mitte niivõrd geograafilis-klimaatiline, aga paratamatult tundub hetkel siin suvilaterrassil istudes siiski, et see nädal on veel suvi. Ja järgmisel, kuigi ilmselt olen pärast järjekordset väikest vahelepõiget Tallinnasse ikkagi jällegi siin, enam ei ole. Nädal on sellesmõttes ennast muidugi eeskujulikult üleval pidanud, võimaldades eile isegi (ilmselt viimast korda sel aastal) ka veel oma rannas ujumas käia.

Aga kuna hooaeg on tahes-tahtmata siiski joont alla saamas, siis oleks ehk kohane teha üks selline, noh, ütleme, elustiilipostitus. Et tehtud töö viljadest ka laiemalt rõõmu oleks. Sest viimastel aastatel on siin ikka kõvasti kompunnitud, putitatud ja paradigmat paika pandud. Järgmisel hooajal tuleb miskit veel ette võtta hoonestust ümbritseva džungliga (puhas mõte sellest kurnab mind juba aasta aega ette), aga hoonestust kui sellist võib nagu veidi juba dokumenteerida küll. (Oleksin peaaegu juba kirjutanud, et sellega võib juba uhkeldada küll, aga siis meenus mulle Facebooki tohutu käsitöögrupp, minu pidev rõõmu ja hämmastuse allikas, kuhu keegi aegajalt ikka postitab pildi oma obskuurse kätetööga — helmestest puu lillepotis? heegeldatud sõrmus? — allkirjaks, täiesti imetlusväärselt irooniavabalt, “Sain valmis imeilusa meisterdise”.)

Põhimõtteliselt, ma tahaks loota, et mõneks ajaks saab nüüd ilma mastaapsete ehitus- ja värvimistöödeta. Ma olen siin viis suve asju valgeks värvinud, väikese pausiga eelmisel aastal, kui ma värvisin kogu maja heleroheliseks. Sel suvel tõmbasin nädalaga üle kõrvalhoones oleva sauna eesruumi/külalistetoa. Kohalviibinud vanaema käis aegajalt ukse vahelt sisse vaatamas ja imestas, et ma sellega nii kohusetundlikult varahommikust hilisõhtuni tegelen. Ütlesin talle, et kui ma seda ruttu ei tee, siis varsti ma enam ei viitsi. Triibud seinal on Sandra poolt mõne aasta eest algatatud idee ja teostus, nüüd kõikehõlmava värvimise käigus ma tegin lihtsalt mõned juurde.

Puht paradigmaatiliselt on kõige olulisem innovatsioon siin majapidamises kahtlemata eelmisel aastal valminud terrass. See ei muutnud paradigmat mitte ainult siin majapidamises, vaid käivitas perekonnas lausa terrassilaine, mille viimase väljendusena lasi tädi Lõuna-Eestis maja kõrvalukse treppi renoveerides sellest ka nagu väikest viisi terrassi teha.

Rannamaja terrass on selle 20+ aastase eksistentsi vältel olnud erineva suuruse, kuju ja kontseptsiooniga, aga mitte kunagi päris selline nagu praegu. Enne seda kui meeskond eelmisel suvel siia peale lendas, oli terrass põhimõtteliselt see, mis jäi järele pärast seda kui pehkinud osad ära saeti. Ehk siis majast umbes meetri kaugusele eenduv rinnatis. Nüüd on terrass piirdega ja läbipaistva katusega, nagu selline õues olev lisatuba, mis laiendab rannamaja kasutusvõimalusi eksponentsiaalselt. Sest enne oli nii, et kui sadas vihma, siis olid puhkajad shit out of luck. Aga nüüd saab vaikse kõrbina saatel õues raamatut lugeda. Või, näiteks, blogi trükkida. Briti sisustusajakirjade kiidetud inside/outside living rakendub siin nüüd küll väga sujuvalt. Kuigi, olgem ausad, see leidis siin aset ka varem. Kuna otse uksest enam lausloodusesse ei astu, siis on inside‘i põrand nüüd siiski õhtuks oluliselt vähem outside’iga kaetud.

Terrassi ainukeseks miinuseks võib ehk lugeda asjaolu, et kui miskit nüüd laudade vahelt läbi kukub, siis suht tõenäoliselt see ka sinna aegade lõpuni jääb. Samas on esimese kahe suve jooksul need intsidendid olnud peamiselt sellises iseennast täideviiva ennustuse kategoorias. Paar nädalat tagasi olin juba tükk aega kududes sukavarrast abiks võttes palmikuid keeranud kui tulin meeldivale avastusele, et see ei olegi veel maha kukkunud ja terrassilaudade vahelt alla veerenud. Loetud hetked hiljem oli varras terrasi all. Suve algupoolel tõestas J (6a) ennast tõelise meesterahvana. Pakkusin, et ta võiks terrassipõrandal vildikatega asjatades olla veits ettevaatlik. Mille peale ta pidi loomulikult kohe testima, kas vildikas mahub laudade vahelt läbi. Et siis kui maailmalõpu ärahoidmiseks on kunagi mingil põhjusel vaja lillat vildikat, siis meil trepi all on üks.

Seda trendikat põhimõtet, et ruumid oleksid käepäraselt multifunktsionaalsed ja vajalikku funktsionaalsust arvestades kergesti ümbertõstetavad, on siin ka aegade algusest järgitud. Kasvõi juba sellega, et praktiliselt ühelgi regulaarsel suvitajal ei ole kunagi olnud püsivat ja regulaarset magamiskohta. Kõik seavad ennast sisse seal, kus parasjagu kõige otstarbekam tundub. Viimastel aastatel minul endal nagu veits on regulaarne magamiskoht, aga seda peamiselt sellepärast, et seal ongi tundunud kõige otstarbekam (see on kõige kaugemal üldruumidest, kus mõned inimesed võib-olla tahavad kell 6 hommikul hakata putru keetma). Aga isegi mina olen suve jooksul juba mitmes kohas ööbida jõudnud, sest vahepeal eemaldati ajutiselt mu tavapärase magamistoa katus. Kõik teised pereliikmed jõudsid vist ka vähemalt kahes kohas magada sel suvel ja igal pool on ööbinud ka mõni külaline. Sest kui juba on olemas selline rannamaja, siis tuleb arvestada ka külaliste majutamisega. Seoses viimaste aastate arengutega on mitmekordistunud ka nende nurgataguste hulk, kus on võimalik rohkem või vähem privaatselt magada. Imetabasel kombel leidub ikka veel inimesi, kes ei ole mitte kunagi Hiiumaal käinud või siis tegid seda viimati kaheksanda klassi lõpuekskursioonil. See on eriti imetabane, arvestades kui palju saabujaid on alati praami peal, aga no samas ongi siin ilmselgelt mängus mingi must maagia, sest kogu see rahvas kaob kohe saarele jõudes kusagile ära ja ainuke koht, kus üldse inimesi kohtab, on Kärdla Selveris.

Sellesama multifuktsionaalse ruumikasutuse üks külg on ka see, et ainult ühese kasutusega tehnoloogia on siia saabunud väga visalt ja selle olemasoluga harjumine on nõudnud ikka väikest pingutust. See, et siin on olemas nii föön kui röster on ikka uuema aja areng ja küpsetusahi tuli alles eelmise suve lõpus kui me Sandraga otsustasime võtta saatuse märgina asjaolu, et naabrimees pani Hiiumaa müügigruppi üles oma meie jaoks täiuslikult sobiva ahju. Nüüd on ahi elutoas kapi peal ja Sandra teeb iga kord saabudes põhimõttelisi küpsetisi, lihtsalt sellepärast, et nüüd saab. Sarnase asjaolude kokkulangevuse tagajärjel on viimasel ajal siia lisandunud ka kööginõusid — viimased kaks lainet on tulnud välisüliõpilaste ülejääkidest. Kõigepealt saabus siia aasta Eestis õppinud kreeka sõbra Alexi kraam ja aasta hiljem asjad, mida ma ise pärast Hollandi avantüüri ei raatsinud lihtsalt minema visata.

Ja siis on mul veel selline komme, et kui ma külastan mõnda teist saart, siis ma toon sealt midagi kaasa sellele saarele siin. Minu voodi kohal olevad pildid on Barbadoselt ja Key Westist, elutoariiulis on kauss Maltalt ja seinas Victoria ja Alberti muuseumi poest hangitud Constable’i repro.

Üldiselt on majapidamisse asjade hankimisega minuarust see lugu, et parem oleks kui seda saaks teha kuidagi nagu aeglaselt. Alati see kahjuks ei ole võimalik, aga asjade aeglaselt hankimisel on juba see boonus, et päris tihti saab niimoodi selgeks, et mingeid asju, mis esimesel hetkel tundusid jube ägedad, ei ole tegelikult üldse vaja. Minul endal on asjade hankimisel veel see lisakiiks, et mulle meeldib kui kõikidel asjadel on oma koht, mis on juba nende hankimise hetkel teada. Need asjad ei pea kogu aeg selles kohas olema, kogu mu perekond võib ilmselt kinnitada, et tohutust ordnungist majapidamises ei ole ma kunagi osanud suurt lugu pidada, aga vajadusel on kerge vaevaga võimalik saavutada teatav minimalism. Seesama soodumus oli ilmselt ka põhjus, miks üks esimesi uue aja uusi rajatisi rannamaja hoovis oli kuur. Enne seda oli muruniiduk saunas ja päevitustoolid elutoas. Võeh.

Mõnikord läheb asjadega aga hoopis nii, et kui kõik on skandinaavia rannamaja stiilis valgeks värvitud ja paika pandud, ei sobi vana hiirtest näritud tumepruun diivan enam mitte mingi nipiga. Suure mööbli väljavahetamisega marginaalsetes lokatsioonides käivad paratamatult kaasas teatavad logistikaprobleemid. Antud juhul siis esiteks, et kuidas uus diivan üle mere saab. Ja teiseks, et kuidas vana diivan eest ära saab. Diivanite saareletoimetajana on ennast siin iga paari aasta tagant tõestanud on24, kelle teenuseid ka seekord kasutasin. Aga umbes hetk pärast seda kui olin täitnud nende veebivormi ja laia joonega teatanud, et olen nende saarele saabumise päeval ükskõik, mis kell neid valmis vastu võtma, selgus, et ma pean tolleks päevaks hoopis riigist lahkuma. Õnneks lubas nagunii kohal viibiva ehitusbrigaadi ülem diivani ise vastu võtta ja lisaboonusena ka vana minema viia. Kui tolle päeva hilisõhtul lõpuks ise saarele jõudsin, olid saabunud diivan ja tugitool toas ja lisaks oli neilt ümbert võetud ka pakend, mis oli ka minema viidud (ja ehitustööde käigus eemaldatud vanad lauad olid juppideks saetud ja ka riita laotud). Järgmisel nädalal kohtasin ehitusbrigaadi ülemat laeva peal ja alles siis mainis ta nagu muuseas, et saabunud diivan ei olnud mingi nipiga uksest sisse mahtunud, mistõttu nad olid eemaldanud maja akna ja selle sealtkaudu sisse tõstnud. NBD.

Ja no nii olengi ise endale kujundanud keskkonna, kus ma olen kõige tehtuga täiesti piisavalt rahul, et mitte tahta käest lasta võimalust siin võimalikult palju aega veeta. Varsti muidugi saabub see hooajaline murdepunkt, kus põrandaküttega vannituba üksi kaalub selle kõige juba üles. Juba praegu on rannaküla  üsna hõredalt asustatud. Sellega seoses, mulle tundub, et sellises piirkonnas nagu meil siin, võiks sügisene lambikustutamisteenus täitsa nõutud kraam olla. Täna jälle möödasõites vaatasin, et ühed on õuetule lahkudes põlema jätnud. Eelmisel aastal irvitasin naabrimehe üle, kelle muidu kottpimeda maja küljes säras balkonituli päeval ja öösel. Ja siis pidin järgmisel nädalal ise kaaluma, kas kirjutada talle Facebookis, et kui ta peaks lähiajal minema enda oma ära kustutama, siis kas saaks ka meie juurest läbi astuda ja kõrvalukse kohal oleva kustu panna. Tuld, mis on õhtul hoovi valgustama jäänud ju hommikul enam ei pane tähele ja lahkumine on iga kord nagunii selline meeletu rapsimine, et lahkumisrutiinist väljapoole jäävatele pisiasjadele enam vajalikku tähelepanu ei jätku.

 

 

Läbiastujad

Hanna kirjutab, et:

Vahel tuleb tõesti selline tunne, et võib-olla peaks suvel tegema ka midagi muud kui Hiiumaale tulema. Facebook teatab, et Need-ja-Need on huvitatud seitsmekümnest saabuvast sündmusest ja keegi postitab kauni loodusvaate kuppelmaastikust või villa balkonilt Itaalias ja no siis tekib selline mõte, et kas ei peaks siis ise ka… Aga siis astud pärast kümnekuulist pausi sisse kohaliku, seletamatult erkrohelist tooni võõbatud raamatukogu uksest ja rõõmus väike vanaproua tervitab sind hüüatusega “Näed, kellelgi on puhkus alanud!” ja rohkem nagu polegi midagi vaja enda tutvustamiseks öelda. (Seda ka ei hakka seletama, et ma olen vabakutseline ja mul ei ole puhkust — on ainult tööalaselt vähem- ja rohkemärevad eluperioodid).

Et siis kõik on korras, nii sotsiaalses kui kultuurilises mõttes. Et isegi kui vihma sajab või on sitaks külm (nagu täna), siis märgatavat puudust millestki ei ole. Ahju saab juba tükk aega maja endaga kütta (viimasel ajal on mitmed jupid vahetamisse läinud ja originaaljupid puuriida moodustanud), saunaahju lausa väärispuiduga, mis meil siin maja ümber tõusvas tempos maha langema kipub, nii et korstnast tuleb õllekapa ja džinntooniku lõhna. Terrassile hankisin ma sellise tugitooli, kust ei olegi nagu soovi eriti üles tõusta kui sinna juba hommmikukohvi joomiseks maha istutud sai ja kui seal juba mõnda aega istutud on, siis ega sealt enam nagu eriti kergesti üles ei saa ka.

Ja no sotsiaalsest küljest rääkides, siis ega eriti ei ole olnud sel suvel ka võimalust ennast ülemääraselt isoleerituna tunda. Esiteks tundub, et loomi ja muid elusolendeid kotib üha vähem see, et inimesed ka siin saare peal tegutsevad ja oma asja üritavad ajada. Alustades sellest, et terve suve esimese poole oli ämblik igaks jumala hommikuks teinud võrgu risti üle välipeldiku istumiseaugu, hoolimata sellest, mitu korda teda suure kaarega peldikust välja visatud sai. Kohalike õueämblike vastu on mul üldiselt suur sümpaatia, mõnikord nad lihtsalt kipuvad siin oma niigi suhteliselt laiu volitusi ületama.

Auto eest ja tagant on läbi tormanud lugematul hulgal pudulojuseid, sarvedega ja sarvedeta kitsi, oravaid, rebaseid ja üks öine siil, kes arendas oma olematu jalapikkuse juures väga muljetavaldavat tempot. Kahe rebasega saavutasin ka otsese silmsideme, ühega neist siis kui auto pidurilitsumise järel temast umbes 40 sentimeetri kaugusel pidama sain. Tema silmavaates peegeldus täpselt seesama “No kuulge!” emotsioon, mida mina tundsin. Juunis olin ühekorra esiti suht veendunud, et näen känguru eemale kalpsamas, aga sain siis ka ise aru, et hoolimata hämmastavast välisest sarnasusest on tõenäoliselt tegemist siiski jänesega. Jäneseid nägin viimati sellistes kogustes too talv selle sajandi koidukumas kui ma Põhja-Haagas Helsinki ülikooli ühikas elasin ja nad varahommikuti mu akna taga suuri prügikaste revideerimas käisid. Ja no nii lähedalt kui sel suvel siin, ei õnnestunud mul nendega ka tooaeg kokku puutuda. Sest juuli lõpus tulin parasjagu ujumast, keerasin ümber nurga hoovi ja…

No karjusin jah, noh. Konkreetsemalt, hüüatasin “Issand!”, sest mul tõesti puudus varasem kogemus täie hooga ja suure müdinaga minu suunas jooksva jänesega.

Hiliskevadel silkas minu silme ees terrassi alla ka suhteliselt algaja välimusega nugis, mis andis aimu sellest, et veidi aja pärast tuleb ilmselt jälle ühendust võtta härraga, kellel on saanud juba traditsiooniks igal kevadel meil siin katust fluffimas käia. Ennetavalt võib öelda, et paar päeva tagasi tekkis tõesti vajadus katusemehega ükshetk jällegi ühendust võtta. Samas tuleb tunnistada, et kui esimesel aastal pärast uue katuse valmimist ajasid need nugiste katusesse augunärimise katsetused mind sitaks närvi, nii esteetilistel kui finantsilistel põhjustel kui puhtalt niitvast ohvritundest ja eelmisel aastal võttis vahepeal äratasandatud katuse uuesti ülesraadamine ka nagu väikestviisi ropendama, siis seekord ei suutnud ma hommikul katuses tuttavaid püstisi kõrretuuste nähes erutuda oluliselt rohkem kui õlakehituseks vajalik. Sellesmõttes, et tellisin endale netipoest ema poolt väljaguugeldatud nugisepeletamise vurtsu ikka ära ja vurtustasin sellega need kohad täis, kuhu ulatusin. Aga kolm aastat katusevaatlusi on tekitanud teatava perspektiivi. Ja meelrahu/kahjurõõmu tekitamiseks võin vahepeal käia vaatamas naabrimehe koledat rookatust, millest on sel hooajal terve vintskapialune välja libisenud.

Härrade nimekiri, kes siit spetsiifiliste ülesannete täitmiseks aegajalt läbi astuvad, tundub täienevat iga aastaga. Sel aastal näiteks käisid kaks tükki sauna katust vahetamas, tõstsid selleks tarbeks sauna küljes kasvava tohutu viinapuu katuselt maha ja asetasid ta külgepidi läbi õhu majast sauna minevale soojaveetorule. Mistõttu käis veidi hiljem veel üks mees ja vahetas ära torud. Neljanda mehe leidis ema jaanipäeval kohalikust rannast. Või noh, õigem oleks vist öelda, et tema leidis ema. Ta oli hilisel jaanihommikul saabunud koos naise ja lapsega randa, jalutas seal ringi, soni peas ja kokteiliklaas käes, ja tegi erinevate inimestega juttu. Pärast seda kui ta oli palumata ja lahkelt ära rääkinud kogu oma eluloo ja maailmavaated, said nad kokkuleppele, et ta viib minema meil kolm aastat välja peal hunnikus olnud vana katuse roo. Kuhu viis või mis sellega tegi, ei tea. Järgmisel nädalal tuleb veel üks, korstnaid pühkima.

Aga ei, põhimõtteliselt on ainuke probleem, isegi kui oled teinud teadliku otsuse suve mitte kusagil mujal raiskama hakata, siiski see, et, noh, jube ruttu saab otsa. Et just nagu algas ja paar korda oli isegi täitsa palav, aga nüüd teevad linnud suure pröökamise saatel juba kolmnurgaharjutusi ja pihlakad on punased. Mulle ei olegi tingimata vaja, et päike lagipähe lajataks, tahaks lihtsalt, et mu suvi kestaks kauem kui see kaks nädalat, mis mul Euroopa Liidu töögraafiku ja kohalike geograafilisklimaatiliste eripärade vahelt välja pigistada õnnestub. Mistõttu kaalun siin tõsiselt minna välisreisile näiteks septembri lõpus, perioodil, mis on siinkandis tihtipeale tuntud kui “sitt ja perse”, mitmel pool mujal Euroopas (ja vähemalt ühe kogemuse järgi ka näiteks Uus-Inglismaal) aga kui “hooaja lõpp.” Mul üldiselt ei ole kohalikule kliimale liiga palju pretensioone, mulle meeldib villastes sokkides ja tekkikeritult teleka ees teed juua sama palju kui igale teisele kapiromantikule, aga kas oleks tõesti liiga palju palutud, et siin ka oleks septembri lõpp tuntud kui “hooaja lõpp”?

Nagu näete, ei ole ma ülemääraselt hakanud tähelepanu pöörama sellele, et minu eelmisest blogisissekandest on möödunud rohkem kui aasta, sest noh, mulle tundub nagu oleks ma seda juba kunagi varem teinud ja ei taha ennast liialt kordama hakata. Loodetavasti siis järgmine varem kui aastapärast, aga ma lubama midagi igaks juhuks ei hakka.

Oskan küll arvutit kasutada…

Sandra kirjutab, et:

On aeg see paks mugavuse kate eemaldada ja mõned read kirja panna. Tunnen seda kutset juba jumala kaua, aga mida pikem vahe sisse jääb, seda imelikum tundub siia sisse sadada ja suvalistest asjadest pajatada.

Elu on mul muidugi täielik mull olnud. Lisaks sellele, et ma kulgen mingisuguses maksimaalses võimalikus kahe lapse päevakavaga rütmis, olen ma ka “omg, sa oled ju kuskil jumala maal” nagu üks sõbranna mulle ükskord mainis kui ta hakkas GPS-iga vaatama, kuidas minu juurde tulla. “Sinna sõidab nii kaua?!” (umbes 1 tund Tallinnast). Ja ERITI mullis tunnen end veel siis kui üks lastest haige on – lihtsalt need neli seina. Kunagi kui ma rohkem jälgisin teisi tollaseid sotsiaalmeediakangelasi ja mul oli ka rohkem aega tegeleda iseenda huvidega, siis ma kujutasin ette, kuidas maale kolides ma panen püsti sellise uhke netitegelase, kes maal kahe lapsega (ja noh, mehega) ja kassiga ja kummikute ja ümbertegemist vajava aiaga ja renoveeritud majapidamisega hakkab oma tegemistest pajatama. Võib olla, et mul oleks isegi mingi oma nišš, mida sellises meelelahutusvormis luua, aga igatahes jäi see sinnapaika, sest noh, tehtud ja nähtud ja üleüldse, keda huvitab 😀

Tegelikult on mul see sisseelamine ikka omajagu aega võtnud. Tuure tõmbab kindlasti maha see, et pole ma veel kogenud mingit pikka (või veidi pikemat kui minimaalne) ööund, lisaks tegelen veel mõningate keevaliste isikutega, kes mu harmoonias kulgevat elu liiga palju raputada ihkavad.

Aga kui vahepeal sellest seinast läbi näen, siis tuleb jube hea tunne peale. Meesperekond on lahe. Troonipärija on väikevenna tulekuga rappuma hakanud emotsionaalse platvormi küllaltki ära stabiliseerinud, Noorprints ise on jällegi kümne elukuuga hakanud näitama, kes ta tegelikult on. Maal elada on hea. Täpsustuseks: see “maal” pole päris keset põlde või metsa nii, et hommikul hõikad “KAJA!” ja õhtul kostub taevalaest see ikka veel vastu. On ikkagi naabrid, külake, kogukond, raamatukogu, poekesed, kohvikud ja mõistagi meie pere kõige rikkalikumat sotsialiseerumist nõudev (and thankful we are!) asutus – lasteaed. Neljapäeviti käin ma keraamikas ja kolmapäeviti käivad suured poisid uhiuues spordihoones kossutrennis, mis sest, et mu viieaastane ja kaheksandat aastakümmet käiv jaamahoone veetorni peremees piiritlevad sealse vanuse. Mõnel lõunal kostitame end naabrite nunnus kohvikus, teinekord õhtustame sõprade restos. Vahel võtame sealt mõne teretuttava kaasa ka ja kutsume sauna ja jutustame kogu õhtu. Teinekord tuleb lasteaia õps läbi ja me sööme koos riisikarrit.

Ja selline enneolematu suvi nagu nüüd oli – meie kandi ümbruses on mingi triljon järve. Kas selline, kus saad paadisillalt vette plärtsatada, oma kandi rahvaga juttu rääkida, pardiperele järele sibada… Või selline, kus pereisa saab õnge vette visata ja sina teisel kaldal hüppad lihtsalt kesk vaikset mustikametsa värskesse järvevette. Või siis sõidad rattaga platsi, libistad lühkarid trikoo pealt alla, teed tiiru järve keskele ja tagasi, viskad lühkarid jälle peale ja sõidad koju tagasi (et veel kaunimaks kirjatükiks minna – teed maja taga murul veel veidi joogat). Ma ei ole tegelikult kuumalemb, täiuslik sise- ja välitemperatuur on 21 kraadi ja mingi viis kraadi üle on juba tekitanud mus ennekõike ebamugavust, aga sellel suvel ja hoolimata sellest, et minuga ühes punktis liikus alati ka beebi, soovitavalt lausa minu küljes, ei tundnud ma isegi kõige kuumematel päevadel end nagu üks õnnetu kana end grillahjus tundma peaks. Ja kusjuures – suve lõpuks olin ma jumala valge. Päike oli jõudnud pruunistada ära ainult mu näo. Ja ilmselt sain sellegi jume Hiiumaal käies, kus saaretuul tegi ilma vähe mahedamaks ja kus isegi viiekuune tegi oma esimesed ujumised. Ja seda meres.

Ma ei tea, äkki õnnestub mul edaspidi sellest väikesest pajatusest midagi veel välja aretada. Midagi tavalistest elulistest asjadest nagu ma vanasti ikka kirjutasin. Kuidas ma vihkan triiksärkide triikimist või kuidas Troonipärija arvab, et meie idanaabri presidendi nimi on tooland tramp, kuidas ma vahel pealinna eksin, kuidas ma Tehnika tn ummikus kell 19 õhtul minisüdari saan (ja Põhja-Tallinnasse beebi söögitooli ostma lähen unustades tasuks toodud šokolaadid auto katusele ja nendega minema sõidan), kuidas ma unistan kodurestoranist ja nõnda edasi. Võib olla.

 

Kaitstud: Tädi Ülle angervaksalimonaad*

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Tahaks paremini, aga… ehh…

Hanna kirjutab, et:

Tarvitses mul ainult pärast eelmist postitust mõelda, et eksperimentaalkorras võiks katsetada vähemalt korra nädalas blogimist, kui ma tulin Hiiumaale. Ja kuigi võiks tunduda, et miski ei saaks olla blogimist soodustavam kui siin pakutav lauspuhkus, siis tegelikult on hoopis risti vastupidi. Ja oma n-kümnendal saaresuvel oleksin ma seda ometigi pidanud teadma.

Sest noh, ilmselt nii nagu ette nähtud ongi, lülitab aju ennast põhimõtteliselt juba praamitrepist üles ronides vaikse sisinaga välja ja edaspidi on optsioonideks kas füüsiline töö või erinevates asendites oimetult lamamine. Nii et kuigi Tallinnas asju pakkides võib tunduda, et voh, nüüd saan ma kõik need viimase paari kuu avamata “New Yorkerid” ära lugeda, siis tegelikkus kujuneb üldiselt selliseks, et heal juhul tood endale Pühalepa raamatukogust mõne naisteka (sellise, kus on õrnalt juhm, aga ettevõtlik briti kontoritšikk või siis hoopis sellise, kus ameerika väikelinna naisadvokaat ootamatult kriminaalsesse olukorrakeerisesse satub; poole pealt avastad, et oled sedasama raamatut juba lugenud, kaks või kolm suve tagasi, aga pooleli pole ka enam mõtet jätta, sest misiganes asendusraamat oleks täpselt samasugune), kehvemal juhul lappad lihtsalt kapinurgalt leitud vanu suvilasisustusajakirju. Asjaolu, et alates saarele jõudmisest olen ma vaadanud sada protsenti rohkem jalgpalli kui mandril, peaks ka ilmselt läbi eelkirjeldatud prisma vaatlema.

Kuna majapidamine on jõudnud täpselt sellisesse vanusesse, et edasilükkamatuid renovatsiooni- ja korrastustöid on lugematul hulgal, siis ei saa kurta ka füüsilise töö puuduse üle, kui kellelgi peaks kihk selleks tulema. Eriti on teretulnud inimesed, kelle hobi ja kirg on kadakate ülesjuurimine. Erilises ettevõtlikkusehoos guugeldasin seda küsimust paar nädalat tagasi ja vasted tulid eranditult sellised, kus soovitati tööks aega varudes planeerida sisse ka paar tundi looteasendis nutta tihkumist. Ja väikestviisi alkoprobleem.

Nii, et ilmselt peaksin ma enda üle lausa uhke olema, sest pipipiksuklikul meetodil õnnestus mul seekord veidi mõttetegevust enda sisse smuugeldada sellega, et kuulasin köögilae värvimise kõrvale Antony Beevori “Teist Maailmasõda”. Kuna lage oli omajagu, siis jõudsime omadega juba 1943.aasta lõppu. Siis sai lagi värvitud ja ülejäänud sõja kulg, eriti kohtades, mis ei ole Euroopa ja mida ei ole rohkem või vähem ilustatud vormis käsitlenud meelelahutustööstus, on minu jaoks endiselt suht umbmäärane. Samas, lage nüüd enam mõnda aega heameelega ei värviks, sest saarel ei ole endiselt ühtegi spaad, kus osavad massöörikäed ja strateegiliselt suunatud veejoad selle kangestunud õlavöö ja makaroniks muutunud käsivarre jälle kiiresti joonde ajaksid.

Ujuma ei ole jõudnud (kuigi on mõningane võimalus, et täna see olukord ehk muutub), küll aga on juhuslikult õnnestunud külastada kolme minu poolt enne proovimata söögiasutust, käia kaks korda ehituspoes, külas nii võõrastel kui tuttavatel inimestel ja ühekorra ka diskol. Saar on igavesti suur, sest kui pärast diskolt tagasiteele asusime, oli veel päris öö, aga koju jõudes juba hommik, mis hommik.

[lisa sesoonne sõnamäng]

Hanna kirjutab, et:

Just eile sõitsin mööda Tehnika tänavat, millest on umbes hetkega saanud võluv tunnel, ja mõtlesin selle üle, kuidas aastaajad meie kliimavöötmes meeldival kombel ikka ilge litakaga kipuvad vahetuma. Noh, et kui sügis, siis ärkad ühel (tavaliselt septembri) hommikul üles ja on hakanud sadama külma kontidessepugevat vihma ja see ei lõpegi enam. Või siis see tänavapuhastusüksusi ja suvekummientusiaste alati ootamatult tabav esimene talvepäev. Ja nüüd siis antud aastaaja puhul — ei mingit keskkeuroopalikku pehmelt ligi hiilivat kevadet, vaid tükk aega eimiskit ja siis järsku, peaaegu päevapealt, on elu ise kõige parem Instagrami-filter.

Soojema aastaaja puhul on mul siin plekkkatusealuses magamiskambris aken üsna pidevalt lahti (vt. ornitoloogiline intsident eelmisest kevadest). Ja see on ikka hämmastav kui suure sotsiaalse kontakti ümbritseva elukeskkonnaga see seitsmesentimeetrine pragu pakub.

 

Näiteks just praegu kuulsin, et väike Joonas ootab oma ema Prisma ees infoletis. See tuli siis Kristiine Keskuse valjuhääldist, mis on mõnesaja meetri kaugusel, teiselpool raudteed ja magistraali. Ronge ei kuule, liiklusmüra ka praktiliselt mitte, aga see teadaanne tuli suht sõnaselgelt koju kätte. Props valjuhäälditehnikategijatele.

Põnevam lugu on see, et juba mitu hommikut olen ma ärganud kindla arusaamaga, et helikopter üritab mulle voodisse maanduda. Kuna juba elukogemust on ja nii, siis umbes kolmanda hetkega (esimesed lähevad loomulikult tuvastamiseks, et kes ja kus ma olen) mõistan ikka ise ka, et tegemist on hoopis pöidlajämeduse mesilinnukesega, kes on ennast akna vahelt sisse pressinud. Järgneb juba sisseharjutatud ent siiski iga kord veidi improvisatsiooniline koreograafia eelmise kuu sisustusajakirjaga (väga versatiilne vahend, vajadusel rullis malakas, vajadusel hell labidas), kindlateks elementideks hüpped voodisse ja maha ning Matrixi-filmist tuntud kehavibutused.

Siiamaani on õnnestunud kõik elusloodus ikkagi tuldud teed tagasi suunata. Sest noh, ühestküljest, järjekordset päeva mõrvaga alustada ei tundu kõige meeldivam väljavaade. Ja teisestküljest, kui see mõrvakatse juhtub olema ebaõnnestunud, siis on karta, et mul endal ilmselt pikka pidu ei ole. Ilmselt peaksin hullunud looma eest paariks päevaks korterist põgenema, misiganes üsna napp unekostüüm mul juhtub seljas olema. Ikkagi kevad ju, noh.

Loodan teatavale detente’ile enda ja mesimummude vahel, kui aknatagune vaher õitsemise lõpetab.

Kõige austuse juures

Hanna kirjutab, et:

Täna sai purustatud selline huvitav ja kahtlase väärtusega isiklik rekord — läbi aegade kõige hilisem esimene ujumine, 25.08. Sellesmõttes on kõik muidugi õige, et see esimene (ja ma olen üsna sügavalt ka veendnud, et ainuke) kord leidis aset omaenda kodurannas. Selsamal põhjusel oli see tänaõhtune merremarssimine ka natuke põhimõtteline. Kui ma siin juba olen ja kui on praktiliselt selle suve kõige kuumem päev… Õnneks oligi vesi täitsa soe.

Seekordne kiirvisiit, võib-olla ka hooaja kõige viimane, on ilmastiku mõttes üsna naelapea pihta läinud. Mulle endale küll tundub, et ebaproportsionaalselt palju on olnud neid kordi, kus ma sadamas lahkumiseks laeva oodates värskelt saarele saabunud lõõskavat päikest mossitades altkulmu jõllitanud olen (otse päikesesse jõllitamine pidi nägemisele kahjulik olema). Nüüd istun teist õhtut särgiväel terrassil (täna küll regulaarselt sääsepeletusvahendi kihti uuendades) ja homse paratamatu lahkumise puhuks lubab ilmateade Lääne-Eestist ja saartelt algavat vihma (sest ehk olete märganud, et kõik sellised sünoptilised ebameeldivused tulevad alati kas Lääne-Eestist ja saartelt või siis Venemaa kohalt).

Üldse on kuidagi ebasesoonne see värk siin praegu. Augustilõpu troopika ei aja juhet küll päris nii kokku kui talvisemat sorti aastaajal saarele sattumine (see kogemus on peaaegu äravahetamiseni sarnane sellega, mida elas üle talveunest kogemata kombel ärganud Muumitroll), aga tavapäraselt annab loodus selliseks kellaajaks siiski juba kuidagi mõista, et aeg on rannarätikuid kokku pakkima hakata. Sel suvel on loodus muidugi nagunii seda ja teist mõista andnud ja kui tal oleks käed, siis oleks niimõnegi sellise mõistaandmise käigus näha olnud ka ühte kuni kahte püstist keskmist sõrme. Praegu on küll nii, et ainuke asi, mis hooaja lõppemisest aimu annab on nädalasisese rahvastikutiheduse normaliseerumine. (Nädalavahetustel, ma saan aru, pole ikka ruumi, kuhu astuda või istuda).

Kunagi suve esimeses pooles liitusin ma ühe üsna popi ja aktiivse Hiiumaa-teemalise Facebooki-grupiga ja nüüdseks olen ma juba mitu korda jõudnud mõelda, et see oli ilmselt viga. Sattusin selle lehe peale peamiselt selletõttu, et keegi pani sinna lingid kahele mu postitusele (ja veidi hiljem keegi ka eemaldas need sealt — kahtlustan, et minu teadatuntud lahmiva suhtumise pärast Eesti Politseisse). Ja noh, tundus, et poleks paha asjadega kursis olla ja nii. Aga tegelikult on hoopis vastupidi. See on igati tubli ja tegus grupp, lihtsalt ehk mitte minusuguse inimese jaoks. Hiiumaa on kindlasti minu lemmikkoht maailmas (kuigi on hetki kui minu isiklik voodi pakub talle tõsist konkurentsi), aga mul ei ole tõesti mingit põhjust detailselt kursis olla siinse elu valupunktide, ekstsesside ja igapäevasustega. Seda kõike on mul omaenda saarevälises elus täiesti piisavalt, aitäh, saarele tulen ma selliste asjade juurest pausi võtma. Ma tean, et on terve hulk inimesi, kes leiavad võimaluse ja vajaduse igal pool kaasa mõelda, öelda ja tegutseda, kes lausa ei saa ühiskondlikke kitsaskohti ja puudujääke käed rüpes pealt vaadata. Mina ei ole üks nendest inimestest.

Ja noh, nagu ma ka selle paari kuuga avastanud olen, on täiesti võimalik (ja seda üllatava kiirusega) asjadega liiga kurssi saada. Sest peale selle, et mitmed ula peale läinud möödasõitvast autost telefoniga tehtud fotodel lõvi meenutavad karvased lehmad ja seiklushimulisemad hobused on sealtkaudu tee koju leidnud (neid on ikka märkimisväärne hulk, aga noh, õnneks on saar, eksole — ükshetk ette tulev meri peab enamuse loomadest siiski kinni), läheb seal kohati ka arutuks passiivagressiivseks laksimiseks erinevate sihtmärkide pihta. Paar eriti viljakat iroonitsejat-ärapanijat võtavad sõna iga kolmanda postituse all. Ma tean küll, et see on see asi, mida siinkandis uhkelt hiiu huumoriks häšštäägitakse, aga isegi pealiskaudsemal vaatlemisel peaks selgeks saama, et üldjuhul on see lihtsalt mugav vabandus igas suunas omaenda nime alt dick olla (enamvähem sama, mis “no disrespect” iga tippu püüdleva New Jersey mafiosniku jaoks). Ja kuigi siuke kena kodune sae käimatõmbamine võib-olla lisab kohalike inimeste pikkadesse sügisõhtutesse vürtsi, siis ei ole küll mitte mingit põhjust, miks minu saarezenn ja tore illusoorne mull, mida ma siia otsima tulen, peaks sellest kõigest mõlgitud saama. Sellises seisukohavõtus ei ole isegi mingeid isiklikke haavatud tundeid, sest peamiselt saevad kohalikud üksteise kallal. Muu maailm on parimal juhul ära teeninud väikse patroniseeriva pähepatsutuse, “oh, seda mandrirahvast küll”.

Aga noh, ülima silmakirjalikkuse korras, ära ma sealt siiski ka ei tule. Nüüd, kus ma selle kõigega juba paar kuud tutvunud olen, on see rong ilmselt läinud nagunii. Talvehooaeg pakub nagunii geograafilist ja emotsionaalset distantsi — võib-olla tekitab vana hea hiiu huumor siis isegi nostalgiat ja väikese vilksatuse suvesooja.

Pakkimisprobleem

Hanna kirjutab, et:

Mul on pakkimisprobleem. Selline hooajaline. Põhjuseid on mitmeid, osad neist, minuarust, täiesti arvestatavad ja praktilised (kuigi mu ema ilmselt ei tunnista neist ühtegi), osad sellised pigem psühholoogilised. Aga igatahes võtab asi iga suve lõpuks sellised mõõtmed, et terve ülejäänud aasta läheb selle probleemi järkjärgulise lahendamise peale.

Selge märk suve lähenemisest on see, et minu auto pagasiruumi hakkab kogunema asju.

Lisaks muidugi nendele asjadele, mis seal juba aastarigselt statsionaarselt on. Ühestküljest võib see muidugi olla lihtsalt kaval nipp veidi visuaalselt oma hoarderluse tagajärgi hajutada, aga teisestküljest jällegi arvan ma päriselt ka, et kuna ma rulluisutamas käin ainult autoga, siis ei ole mul ju mõtet neid kobakaid spordivahendeid trepist üles-alla vedada. Selline loogika võib muidugi olla geneetiline, sest juba minu isal on olnud pikki perioode, kus autopagasnikus on olnud nii uisud kui õng. Sest kunagi ei tea, millises seisundis sa veekogu parasjagu eest leiad.

Terve ülejäänud aasta olen ma üldiselt väga tubli pakkija. Kui on vaja pooleteiseks päevaks Brüsselisse minna, saan ma selle täitsa edukalt tehtud ka keskmise ridiküliga. Kui on vaja kaheks nädalaks Ameerikasse minna, oskan ma riided nii edukalt rulli keerata, et käsipagasikohvrisse jääb ruumi ülegi. Kuna aastate jooksul on seda siiberdamist ikka olnud, siis on mul kogunenud ka terve plejaad miniatuuresemeid, kõik selleks, et pakkimine (ja hilisem pakitud asjade tassimine) valutumalt läheks.

Aga terve ülejäänud aasta ma ju ometi ei reisi kusagile omaenda isikliku autoga. Sel hetkel, kui kevadel tuleb esimene Hiiumaa-retk, saan ma aru kuivõrd represseeriv ja kammitsev see pidev šampooni väiksematesse pudelitesse ümber villimine on olnud ja hingepõhjani vabastav tunne, et ma võin kaasa võtta kõik asjad, mida mulle vähegi tuleb pähe kaasa võtta, viib lõpuks olukorrani, et kolmepäevaseks reisiks valmistudes jooksen ma kolm korda trepist alla nagu koormaeesel.

Kuna aga kõik, mis üles läheb, peab ka alla tulema (või noh, antud juhul vastupidi, eksole), aga koormaeeslina trepist üles rühkimine on teadagi allajooksmisest kordades kurnavam, hakkan ma reisilt tagasi jõudes koormaid hajutama, võttes esialgu kaasa vaid hädavajaliku. Ja kuna suvisel ajal on seda tiirutamist rohkem, siis ei olegi harv juhus, et eelmise reisi asjad pole veel päris korterisse saanud kui järgmine juba peale tuleb. Mis tähendab seda, et hooajaline jalanõuvalik ongi mul peamiselt autos. Praeguseks, suve lõpuks, on seal juba ka igasugust muud kraami. Tööriistu ja pleede ja jakke ja raamatuid jne.

Sügisel hakkavad need asjad vaikselt jälle minema liikuma sealt. Aga praegu on küll nii, et kui ma pean lisaks endale ka kedagi teist sõidutama, siis nende asjade jaoks on pagasiruumis võimalik tekitada maksimaalselt selline 50×50 laik vaba pinda.

Samas, kui kellelgi on midagi vaja, siis on üsna kindel, et mul on see olemas. Lihtsalt, selle ülesleidmine võib ehk veidi aega võtta.

Kui kolmjalg sellel juulikuu õhtul juhuslikult autos ei oleks olnud, oleks ka see pilt tegemata jäänud. Millest oleks ju ometigi olnud kahju.

Vot teile gigantset elustiilipostitust

Hanna kirjutab, et:

Ei noh, kui elustiiliblogi, siis elustiiliblogi.

Sest tegelikult olen ma juba teist suve selline suvine elustiilituus, et ise ka ei usu; sest kuigi rookatus jääb vist sel suvel siiski vahetamata (katusemees pole ennast lihtsalt lubatud juulikuu jooksul näole andnud ja kuna elus on hetkel pakilisemaid probleeme kui teda mööda saart taga ajada, siis ei ole me ka ise tema töölenuiamisega tegelenud), siis on minu isiklikul projektil “Hiiumaa” siiski tugevaid sarnaseid jooni Ülemiste Vanakese legendis esinenud projektiga “Tallinn”. Üks lennukas idee ajab teist taga ja nii ma nüüd orienteerungi Kärdla kohaliku ehituspoe värvi- ja pintslisektsioonis juba üsna profilt ja maalriteibist on saanud minu suurim sõber ja vaenlane.

Kuna sellesuvine arendusetapp ei ole veel päris oma lõplikku vormi saanud, siis saagu see postitus pigem nagu selline sissejuhatav.

Meie maja saare idakaldal on rannamaja. Rohkem rannamaja saaks ta olla ainult siis, kui tagatrepilt saaks otse liivasele biitšile astuda, aga rannamaja mõõdu annab ta täiega välja ka 70 meetri kaugusel merest. Maja ümber ei ole ühtegi lillepeenart, kartulivagu ega kasvuhoonet. Tegelikult ei ole maja ümber üldse midagi peale kõrgete kadakate, mis kahekordse maja täitsa enda varju jätavad. Nii, et rannamaja, mis rannamaja.

see konkreetne on vaade rõdult mere suunas, aga samahästi võiks see olla vaade ükskõik, millises suunas

Algusest peale on maja sisemus olnud selline naturaalne ja hämar ja praktiline ja kuna see koht on kogu perekonnale, individuaalselt ja grupiviisiliselt, väga hinge pugenud, just sellisena nagu ta on, siis ega tegelikult ei osanud aastate jooksul seda talle ka kuidagi pahaks panna. Ja pealegi, kui tükk aega millegi keskel elada, siis ei näegi enam enda ümber neid asju, mis värskema pilguga valed, imelikud või muidu muutmist vajavad tunduksid. Minu enda Tallinna korteri magamistoa laes on juba kuus aastat, sissekolimisest alates, tohutu suur sõlmekeeratud kaabel, ikka selline poolde põrandasse rippuv (sest ma ei tahtnud magamistuppa laelampi, aga valmidus selleks oli olemas), mida ma ise enam ei märka, aga mida kõik ühel või teisel põhjusel minu magamistuppa sattunud inimesed ikka hämmeldunult jõllitama on jäänud. Rannamaja elutoa seinal on mingil seletamatul põhjusel juba aastaid igavene pirakas punutud korv, mis on täis igavesi pirakaid kunstlilli — arvestades kui endas väljas ma olin nende kunstlillede pärast, mida ühes minu ülikooliaegses Tartu üürikas kõik üldkasutatavad ruumid täis riputatud olid (need oli sinna hoole ja armastusega paigaldanud juba enne mind korteri teises toas elanud noorpaar), võib minu tolerants tolle lillekorvi suhtes tunduda mõneti silmakirjalik. Aga ei, paar korda aastas, kui ma seda märkan, küsin ma endalt lihtsalt, et huvitav, millise pereliikme impulss oli see asi sinna seina külge kinnitada ja kust või mis põhjusel see üldse hangitud on. Ja samas pole ma siiski asjast niivõrd huvitatud olnud, et neid küsimusi ka tegelikult kellegi käest küsida.

Ainult, et kui ma Pinterestis rannamaja pilte lappama satun, siis jääb minu pilk heldinult pidama siiski sellistel stseenidel:

või kui ma praktilisemalt meelestatud olen ja omaenda valduste konteksti silmas pidades pilte lappan, siis selliste:

Ja nii juhtuski, et kuna paar aastat tagasi sai maja endale parandustööde käigus juurde ühe toa, kus sisulahendusega sai täitsa nullist alustada, siis hakkas muutuma ka minu nägemus sellest, milline rannamaja meil võiks olla.

Võttes arvesse saart ja seda, milline on meie kliima ja milline on suvila kasutamise tihedus ja milliseid funktsioone ta esmajoones täitma peab, aga ka seda, mis seal juba praegu on, tulebki võtta eeskujuks selline Rootsi helge segasummasuvila tüüp. Mis peale kõige muu läheb ka kokku minu enda range ja kaugeleulatuva halvakspanuga igasuguste puhtalt dekoratiivsete nipsasjakeste ja ebafunktsionaalse mööbli vastu. Uus tuba sai eelmisel suvel maast laeni valge peitsikihiga kaetud ja esmavajalikuga sisustatud (tumbad on minu isiklik disain ja teostus, muide). Seda ja teist oleks veel vaja, aga eks need asjad ükskord oma tee sinna ka leiavad — liigselt kiirustades on alati oht, et tekib alaline ajutine lahendus, mille kohatust keegi lõpuks enam ei märka. Või hankida asju, mida tegelikult pole vaja, lihtsalt sellepärast, et saab.

Sel suvel on maalrilaagri põhiprojektiks olnud köök. Ühe seina värvimisel panustas ka sõbranna (seesama, kes tegi ka eelmisel aastal peitsimisüritusel pool tööd ära), ülejäänuga olen üksi mütanud. Pühapäevaõhtuse seisuga said kõik köögiseinad, pikk seinariiul ja kaks ust kahekordselt valge värviga kaetud. Natuke on sel suvel läinud arutuks töövuhkimiseks, mis läheb vastuollu mõistliku puhkuseveetmise põhimõtete, antud majapidamise üldiste käitumisnormide ja kogu saare suvise vibe’iga, aga noh, põnev oli ju ka. Reedel leidis aset selline ajalooline vahejuhtum, et tegin Kõrgessaares kaks tundi täiesti erialast palgatööd. Töölt suht vaimse nartsuna koju jõudes avasin õlle ja asusin rõõmsalt värvima, nentides internetivestluses sõbrannale, et minust on saanud hoolas pereisa. Käed on ka olnud valgekirjud nagu vanal maalril (pühapäeval käisin spontaanselt ka mustikal, misjärel oli parem käsi eest lilla ja tagant valge ja mulle juba tundus, et tsiviliseeritud linnainimest minust selliste kätega küll enam ei saa, aga täna pikemalt koduses vannis ligunedes tuli siiski kõik maha).

Seinavärvimise töö, kuigi see määrib ja on ootamatult ajamahukas (jõudsin pool skandinaavia krimkat audioraamatuna ära kuulata selle ajal — ja kui keegi tahab raamatusoovitusi, siis seda ma küll ei soovita, või vähemalt sellises vormis mitte: ma ei teagi, kas ärritavam on raamat ise oma miljoni laialivalguva tegelasega või sisselugeja kohutavalt ebasümpaatne hääletoon ja hääldusvalikud; autoritega puutusin kevadisel kirjandusfestivalil kokku, nemad tundusid üsna sümpaatsed — võib-olla peaks proovima eestikeelset tõlget, mitte küll sellest konkreetsest teosest. But I digress.), on siiski see lihtsam osa. Sel aastal tunduvad vähemalt sisustuspoed juba veidi rohkem “Rannamaja kitš” stiili hõlmama hakanud, aga samas ei osta ma elusees 30-eurost ankruga email-kastekannu lihtsalt sellepärast, et see on nunnu ja seal on ankur (eriti majapidamisse, kus ei ole midagi kasta — vt. ülevalpool re: dekoratiivsed nipsasjakesed). Ka olen ma allergiline igasuguste inglisekeelsete inspireerivate sõnumitega siltide, tahvlite, patjade ja karpide vastu. Need on õukei ainult siis, kui nad on oma valge käega kusagilt inglisekeelsest kohast toodud (aga isegi siis võib kliššee olla liiga kliššee ja piir on habras). Mupoolest, kui peab mingit teksti kusagil olema, olgu see siis juba rootsi või portugali või isegi prantsuse keeles, kõige parem muidugi kui eesti, eksole.

Niisiis, nüüd kui vorm on omandanud vormi, eelistan ülejäänu osas (mida õnneks polegi ju palju) käsitööd — enda ja omade, võimalusel saare inimeste, kuigi olen avatud ka teistele. Natuke aktsendiks muidugi ka rannamajakitši. Oluline on, et kõik jääks mugavaks, lihtsaks ja oleks vastupidav, mitte niivõrd laamendamisele kuivõrd just ajale. Sedavõrd manjakaalne elustiilituus v’i kehv puhkuse ajal laiskleja ma ikkagi ei ole, et tahaks iga paari aasta tagant kogu kontseptsiooni välja rebida ja uuesti üles ehitada. Vähe sellest, et see oleks mõttetu, see rööviks rannamajalt ka osa tema šarmist — näiteks ei oleks pidevalt kõike muutes ju võimalik leida vihmasel suvepäeval ajakirjakastist kolm aastat vana sisustus- või naisteajakirja ja seda jälle lugeda, nagu see oleks uus.

Vot selline väike sissejuhatav postitus tuli. Palju õnne neile, kes kõik selle lõpuni jaksasid lugeda.

Saarelood: tegelikult jälle restoarvustus

Hanna kirjutab, et:

Üldiselt on ikka nii, et saare peal satub restosse siis kui on külalised. (On ka muidugi erandeid, noh et kui on vaja isa premeerida või midagi). Sest kuigi saare tingimustes kipuvad objektiivsed arusaamad kaugustest kuidagi kaduma (kõik, mis on samal saarel tundub oma ja lähedal — hoolimata sellest, et restorani on edasi-tagasi 60 kilomeetrit), tunduks üksipäini välja einestama minek siin ikkagi totter. Peale selle on lihtsalt niisama isiklike kadakate vahel loivates väga keeruline niipalju energiat kulutada, et kere üldse mingit suuremat söömaaega igatseks. Aga kui tulevad külalised, siis on ikka ju vaja neile näidata kõiki vaatamisväärsusi ja asju, mistõttu juhuslikult leiad ennast söögiajaks selle või teise toitlustusasutuse kandist ja pealegi on lihtsam lasta pärast professionaalidel kõik need nõud ära pesta.

Mistõttu sai eelmise nädala teises pooles, kui massid saarel veidi juba hajuma hakkasid, kogemata veidi toidukohtade võrdevuuringut tehtud. Ma siinkohal jätaks põhjalikumast käsitlusest välja ausa pitsakoha lennujaama kõrval Roograhu sadamas — ühestküljest võin seda, eriti saare ainukese pitsakohana, väga soovitada, teisestküljest oli mul reede õhtul müstiline üsna kõrge palavik, nii et võib-olla kujutasin sealviibimist üldse endale ette.

Kärdla sadamas sel suvel avatud restoran Kuur on ilmselgelt parim asi, mis Hiiumaa toitlustuskultuuris kunagi aset on leidnud. (Ainus sündmus, mis siin üldse konkurentsi pakkuda saab, on see autentne itaalia trattoriapizzeria, mida too poolkogemata saarele lõksu jäänud itaalia poeet ükssuvi koos oma emaga Käina Liilia hotellis pidas.) Mistõttu võiks ta mõjuda lausa pisut jalustrabavalt ja kohatuna, aga kogu Kärdla fäänsi uus sadam on ootamatult progressiivse õhustikuga ja sinna sobitub Kuur päris hästi. Kalanas olid küll juba enne toppidesse pääsenud söögikohad, aga seal oli pigem ikka selline suvise pop-upi olek. Ma ei teagi, kas ma olen Eestis sattunud teise nii põhjalikult läbi mõeldud kujunduskontseptsiooniga söögkohta kui Kuur ja kuigi detaile on mustmiljon, custom made nõudest custom made mööbli ja põrandani, ei mõju see kõik üldsegi lämmatavalt, nagu võiks arvata, vaid on just väga mõnus. Võib-olla sellepärast, et kohe suurte akende taga on avar sadam ja veel avaram meri. Ja toit oli ka väga hea, mina sõin metsseakotletti. Sotsiaalmeedia põhjal jääb mulje, et restorani omanik ja peakokk on hüperaktiivne ja see ei saa selliste ettevõtmiste puhul vist küll kuidagi kahjuks tulla.

Ainuke asi, mille kallal ehk veidi haliseda võiks, oli teenindus. Mitte midagi katastrofaalset ja jälle ilmselt alguse asi, mis ajapikku rohkem paika loksub. Lihtsalt, minuarust peaks alustava teenindaja baaskoolitusel kuidagi kinnistuvalt käsitletud saama ka põhimõte, et ei ole tegelikult situatsiooni, kus sa peaks klienti teavitama sellest, et sa oled esimest päeva (või, jumal paraku, alles teist nädalat, nagu üks tütarlaps Õismäe Cafe Lyonis minu kõrvallaua klientidele vastust võlgu jäädes teatas, kui need küsisid, et kas creme brulee on väga magus) tööl. Välja arvatud kui klient otse küsib, et mitmes päev sul muidu siin ka läheb juba. Ja isegi siis ei PEA kliendile ausalt vastama, et pool tundi tagasi alustasin. Eriti kui tegemist on sellise endast lugupidava restoraniga, mitte mõne hipsterirestoga, kus teenindaja klienti kohe sujuvalt sinatama hakkab, samal ajal kui klient üritab analüüsida, kas sellel toolil, kuhu ta kohe istuda kavatseb, ka päriselt põhi all on. Kui klient küsib midagi vähemolulist (noh, et vale vastuse tagajärjeks ei ole anafülaktiline šokk ja mandrilt päästehelikopteri ootamine) ja tõestamatut, siis võib täitsa vabalt ka vastuse laest võtta (“Kas teil on ka palju külastajaid olnud?” “Jah, päris palju inimesi on käinud.” vs. “Ma ei tea, ma olen esimest päeva”). Kui klient küsib midagi olulist, siis on kindlasti asutuses keegi, kes siiski vastust teab. Tema poole peakski pikemata pöörduma. Sellesmõttes, et olles ise ka nüüd juba häiriva hulga aastaid omamoodi teenindavat tööd teinud, võin ma raudpoltkindlalt väita, et tõde kui selline on kliendisuhtes muidugi oluline, aga peaaegu sama oluline on see, et klient usuks, et sa talle korralikult teenuse pakkumisega hakkama saad. Kui tal selles kahtlus tekib, ei pruugi ta ka enam uskuda ka sinu poolt pakutavat laustõde.

Teeninduskategoorias rebis seega täiesti ootamatult esikohale Kassari “Lest ja Lammas”, millest ühelgi varasemal aastal küll midagi sellist hetkekski uskunud ei oleks. Põhimõtteliselt oleks juba sellega teistele ringi sisse teinud, et see oli ainuke asutus, kus ühtegi meie poolt tellitud asja ära ei unustatud. Aga lisaks testis meie seltskonna mitteveelpäriskahene liige asutuse teeninduskvaliteeti ja meie kõigi reaktsioonikiirust, tekitades rea ootamatuid ebastandardseid olukordi. Kui vilgas tütarlaps juba kolmandat korda operatiivselt lapiga meid laual lainetavatest joogijärvedest päästma tuli, pakkus ta muuhulgas välja ka mõned teooriad selle kohta, kuidas ehk edaspidi sarnaseid olukordi minimeerida (enamik nendest olid sellised kastist väljapoole mõtlevad äraspidipsühholoogilised), aga nentis samas ka lõpetuseks rõõmsalt, et ega ta tegelikult laste kasvatamisest midagi ei tea. Meie päästmisele vahelduseks käis naaberlaua sakslastele nende emakeelseid kalanimesid guugeldamas.

Vot nii on selle saarevärgiga. Kõik areneb sellisel kohutaval kaelamurdval tempol, et niiviisi võib mõne aasta pärast kellelgi tulla mõte Hiiumaale isegi spaa teha.