suvi

Oskan küll arvutit kasutada…

Sandra kirjutab, et:

On aeg see paks mugavuse kate eemaldada ja mõned read kirja panna. Tunnen seda kutset juba jumala kaua, aga mida pikem vahe sisse jääb, seda imelikum tundub siia sisse sadada ja suvalistest asjadest pajatada.

Elu on mul muidugi täielik mull olnud. Lisaks sellele, et ma kulgen mingisuguses maksimaalses võimalikus kahe lapse päevakavaga rütmis, olen ma ka “omg, sa oled ju kuskil jumala maal” nagu üks sõbranna mulle ükskord mainis kui ta hakkas GPS-iga vaatama, kuidas minu juurde tulla. “Sinna sõidab nii kaua?!” (umbes 1 tund Tallinnast). Ja ERITI mullis tunnen end veel siis kui üks lastest haige on – lihtsalt need neli seina. Kunagi kui ma rohkem jälgisin teisi tollaseid sotsiaalmeediakangelasi ja mul oli ka rohkem aega tegeleda iseenda huvidega, siis ma kujutasin ette, kuidas maale kolides ma panen püsti sellise uhke netitegelase, kes maal kahe lapsega (ja noh, mehega) ja kassiga ja kummikute ja ümbertegemist vajava aiaga ja renoveeritud majapidamisega hakkab oma tegemistest pajatama. Võib olla, et mul oleks isegi mingi oma nišš, mida sellises meelelahutusvormis luua, aga igatahes jäi see sinnapaika, sest noh, tehtud ja nähtud ja üleüldse, keda huvitab 😀

Tegelikult on mul see sisseelamine ikka omajagu aega võtnud. Tuure tõmbab kindlasti maha see, et pole ma veel kogenud mingit pikka (või veidi pikemat kui minimaalne) ööund, lisaks tegelen veel mõningate keevaliste isikutega, kes mu harmoonias kulgevat elu liiga palju raputada ihkavad.

Aga kui vahepeal sellest seinast läbi näen, siis tuleb jube hea tunne peale. Meesperekond on lahe. Troonipärija on väikevenna tulekuga rappuma hakanud emotsionaalse platvormi küllaltki ära stabiliseerinud, Noorprints ise on jällegi kümne elukuuga hakanud näitama, kes ta tegelikult on. Maal elada on hea. Täpsustuseks: see “maal” pole päris keset põlde või metsa nii, et hommikul hõikad “KAJA!” ja õhtul kostub taevalaest see ikka veel vastu. On ikkagi naabrid, külake, kogukond, raamatukogu, poekesed, kohvikud ja mõistagi meie pere kõige rikkalikumat sotsialiseerumist nõudev (and thankful we are!) asutus – lasteaed. Neljapäeviti käin ma keraamikas ja kolmapäeviti käivad suured poisid uhiuues spordihoones kossutrennis, mis sest, et mu viieaastane ja kaheksandat aastakümmet käiv jaamahoone veetorni peremees piiritlevad sealse vanuse. Mõnel lõunal kostitame end naabrite nunnus kohvikus, teinekord õhtustame sõprade restos. Vahel võtame sealt mõne teretuttava kaasa ka ja kutsume sauna ja jutustame kogu õhtu. Teinekord tuleb lasteaia õps läbi ja me sööme koos riisikarrit.

mets1

Ja selline enneolematu suvi nagu nüüd oli – meie kandi ümbruses on mingi triljon järve. Kas selline, kus saad paadisillalt vette plärtsatada, oma kandi rahvaga juttu rääkida, pardiperele järele sibada… Või selline, kus pereisa saab õnge vette visata ja sina teisel kaldal hüppad lihtsalt kesk vaikset mustikametsa värskesse järvevette. Või siis sõidad rattaga platsi, libistad lühkarid trikoo pealt alla, teed tiiru järve keskele ja tagasi, viskad lühkarid jälle peale ja sõidad koju tagasi (et veel kaunimaks kirjatükiks minna – teed maja taga murul veel veidi joogat). Ma ei ole tegelikult kuumalemb, täiuslik sise- ja välitemperatuur on 21 kraadi ja mingi viis kraadi üle on juba tekitanud mus ennekõike ebamugavust, aga sellel suvel ja hoolimata sellest, et minuga ühes punktis liikus alati ka beebi, soovitavalt lausa minu küljes, ei tundnud ma isegi kõige kuumematel päevadel end nagu üks õnnetu kana end grillahjus tundma peaks. Ja kusjuures – suve lõpuks olin ma jumala valge. Päike oli jõudnud pruunistada ära ainult mu näo. Ja ilmselt sain sellegi jume Hiiumaal käies, kus saaretuul tegi ilma vähe mahedamaks ja kus isegi viiekuune tegi oma esimesed ujumised. Ja seda meres.

Ma ei tea, äkki õnnestub mul edaspidi sellest väikesest pajatusest midagi veel välja aretada. Midagi tavalistest elulistest asjadest nagu ma vanasti ikka kirjutasin. Kuidas ma vihkan triiksärkide triikimist või kuidas Troonipärija arvab, et meie idanaabri presidendi nimi on tooland tramp, kuidas ma vahel pealinna eksin, kuidas ma Tehnika tn ummikus kell 19 õhtul minisüdari saan (ja Põhja-Tallinnasse beebi söögitooli ostma lähen unustades tasuks toodud šokolaadid auto katusele ja nendega minema sõidan), kuidas ma unistan kodurestoranist ja nõnda edasi. Võib olla.

 

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Advertisements

Tahaks paremini, aga… ehh…

Hanna kirjutab, et:

rkyla

Tarvitses mul ainult pärast eelmist postitust mõelda, et eksperimentaalkorras võiks katsetada vähemalt korra nädalas blogimist, kui ma tulin Hiiumaale. Ja kuigi võiks tunduda, et miski ei saaks olla blogimist soodustavam kui siin pakutav lauspuhkus, siis tegelikult on hoopis risti vastupidi. Ja oma n-kümnendal saaresuvel oleksin ma seda ometigi pidanud teadma.

Sest noh, ilmselt nii nagu ette nähtud ongi, lülitab aju ennast põhimõtteliselt juba praaplätumitrepist üles ronides vaikse sisinaga välja ja edaspidi on optsioonideks kas füüsiline töö või erinevates asendites oimetult lamamine. Nii et kuigi Tallinnas asju pakkides võib tunduda, et voh, nüüd saan ma kõik need viimase paari kuu avamata “New Yorkerid” ära lugeda, siis tegelikkus kujuneb üldiselt selliseks, et heal juhul tood endale Pühalepa raamatukogust mõne naisteka (sellise, kus on õrnalt juhm, aga ettevõtlik briti kontoritšikk või siis hoopis sellise, kus ameerika väikelinna naisadvokaat ootamatult kriminaalsesse olukorrakeerisesse satub; poole pealt avastad, et oled sedasama raamatut juba lugenud, kaks või kolm suve tagasi, aga pooleli pole ka enam mõtet jätta, sest misiganes asendusraamat oleks täpselt samasugune), kehvemal juhul lappad lihtsalt kapinurgalt leitud vanu suvilasisustusajakirju. Asjaolu, et alates saarele jõudmisest olen ma vaadanud sada protsenti rohkem jalgpalli kui mandril, peaks ka ilmselt läbi eelkirjeldatud prisma vaatlema.

Kuna majapidamine on jõudnud täpselt sellisesse vanusesse, et edasilükkamatuid renovatsiooni- ja korrastustöid on lugematul hulkadakadgal, siis ei saa kurta ka füüsilise töö puuduse üle, kui kellelgi peaks kihk selleks tulema. Eriti on teretulnud inimesed, kelle hobi ja kirg on kadakate ülesjuurimine. Erilises ettevõtlikkusehoos guugeldasin seda küsimust paar nädalat tagasi ja vasted tulid eranditult sellised, kus soovitati tööks aega varudes planeerida sisse ka paar tundi looteasendis nutta tihkumist. Ja väikestviisi alkoprobleem.

Nii, et ilmselt peaksin ma enda üle lausa uhke olema, sest pipipiksuklikul meetodil õnnestus mul seekord veidi mõttetegevust enda sisse smuugeldada sellega, et kuulasin köögilae värvimise kõrvale Antony Beevori “Teist Maailmasõda”. Kuna lage oli omajagu, siis jõudsime omadega juba 1943.aasta lõppu. Siis sai lagi värvitud ja ülejäänud sõja kulg, eriti kohtsisalikades, mis ei ole Euroopa ja mida ei ole rohkem või vähem ilustatud vormis käsitlenud meelelahutustööstus, on minu jaoks endiselt suht umbmäärane. Samas, lage nüüd enam mõnda aega heameelega ei värviks, sest saarel ei ole endiselt ühtegi spaad, kus osavad massöörikäed ja strateegiliselt suunatud veejoad selle kangestunud õlavöö ja makaroniks muutunud käsivarre jälle kiiresti joonde ajaksid.

Ujuma ei ole jõudnud (kuigi on mõningane võimalus, et täna see olukord ehk muutub), küll aga on juhuslikult õnnestunud külastada kolme minu poolt enne proovimata söögiasutust, käia kaks korda ehituspoes, külas nii võõrastel kui tuttavatel inimestel ja ühekorra ka diskol. Saar on igavesti suur, sest kui pärast diskolt tagasiteele asusime, oli veel päris öö, aga koju jõudes juba hommik, mis hommik.

omabiitsh

[lisa sesoonne sõnamäng]

Hanna kirjutab, et:

Just eile sõitsin mööda Tehnika tänavat, millest on umbes hetkega saanud võluv tunnel, ja mõtlesin selle üle, kuidas aastaajad meie kliimavöötmes meeldival kombel ikka ilge litakaga kipuvad vahetuma. Noh, et kui sügis, siis ärkad ühel (tavaliselt septembri) hommikul üles ja on hakanud sadama külma kontidessepugevat vihma ja see ei lõpegi enam. Või siis see tänavapuhastusüksusi ja suvekummientusiaste alati ootamatult tabav esimene talvepäev. Ja nüüd siis antud aastaaja puhul — ei mingit keskkeuroopalikku pehmelt ligi hiilivat kevadet, vaid tükk aega eimiskit ja siis järsku, peaaegu päevapealt, on elu ise kõige parem Instagrami-filter.

Soojema aastaaja puhul on mul siin plekkkatusealuses magamiskambris aken üsna pidevalt lahti (vt. ornitoloogiline intsident eelmisestaken kevadest). Ja see on ikka hämmastav kui suure sotsiaalse kontakti ümbritseva elukeskkonnaga see seitsmesentimeetrine pragu pakub.

 

Näiteks just praegu kuulsin, et väike Joonas ootab oma ema Prisma ees infoletis. See tuli siis Kristiine Keskuse valjuhääldist, mis on mõnesaja meetri kaugusel, teiselpool raudteed ja magistraali. Ronge ei kuule, liiklusmüra ka praktiliselt mitte, aga see teadaanne tuli suht sõnaselgelt koju kätte. Props valjuhäälditehnikategijatele.

Põnevam lugu on see, et juba mitu hommikut olen ma ärganud kindla arusaamaga, et helikopter üritab mulle voodisse maanduda. Kuna juba elukogemust on ja nii, siis umbes kolmanda hetkega (esimesed lähevad loomulikult tuvastamiseks, et kes ja kus ma olen) mõistan ikka ise ka, et tegemist on hoopis pöidlajämeduse mesilinnukesega, kes on ennast akna vahelt sisse pressinud. Järgneb juba sisseharjutatud ent siiski iga kord veidi improvisatsiooniline koreograafia eelmise kuu sisustusajakirjaga (väga versatiilne vahend, vajadusel rullis malakas, vajadusel hell labidas), kindlateks elementideks hüpped voodisse ja maha ning Matrixi-filmist tuntud kehavibutused.

Siiamaani on õnnestunud kõik elusloodus ikkagi tuldud teed tagasi suunata. Sest noh, ühestküljest, järjekordset päeva mõrvaga alustada ei tundu kõige meeldivam väljavaade. Ja teisestküljest, kui see mõrvakatse juhtub olema ebaõnnestunud, siis on karta, et mul endal ilmselt pikka pidu ei ole. Ilmselt peaksin hullunud looma eest paariks päevaks korterist põgenema, misiganes üsna napp unekostüüm mul juhtub seljas olema. Ikkagi kevad ju, noh.

Loodan teatavale detente’ile enda ja mesimummude vahel, kui aknatagune vaher õitsemise lõpetab.

Kõige austuse juures

Hanna kirjutab, et:

DSC_9374a

Täna sai purustatud selline huvitav ja kahtlase väärtusega isiklik rekord — läbi aegade kõige hilisem esimene ujumine, 25.08. Sellesmõttes on kõik muidugi õige, et see esimene (ja ma olen üsna sügavalt ka veendnud, et ainuke) kord leidis aset omaenda kodurannas. Selsamal põhjusel oli see tänaõhtune merremarssimine ka natuke põhimõtteline. Kui ma siin juba olen ja kui on praktiliselt selle suve kõige kuumem päev… Õnneks oligi vesi täitsa soe.

Seekordne kiirvisiit, võib-olla ka hooaja kõige viimane, on ilmastiku mõttes üsna naelapea pihta läinud. Mulle endale küll tundub, et ebaproportsionaalselt palju on olnud neid kordi, kus ma sadamas lahkPhoto 24.08.15 22 47.00umiseks laeva oodates värskelt saarele saabunud lõõskavat päikest mossitades altkulmu jõllitanud olen (otse päikesesse jõllitamine pidi nägemisele kahjulik olema). Nüüd istun teist õhtut särgiväel terrassil (täna küll regulaarselt sääsepeletusvahendi kihti uuendades) ja homse paratamatu lahkumise puhuks lubab ilmateade Lääne-Eestist ja saartelt algavat vihma (sest ehk olete märganud, et kõik sellised sünoptilised ebameeldivused tulevad alati kas Lääne-Eestist ja saartelt või siis Venemaa kohalt).

Üldse on kuidagi ebasesoonne see värk siin praegu. Augustilõpu troopika ei aja juhet küll päris nii kokku kui talvisemat sorti aastaajal saarele sattumine (see kogemus on peaaegu äravahetamiseni sarnane sellega, mida elas üle talveunest kogemata kombel ärganud Muumitroll), aga tavapäraselt annab loodus selliseks kellaajaks siiski juba kuidagi mõista, et aeg on rannarätikuid kokku pakkima hakata. Sel suvel on loodus muidugi nagunii seda ja teist mõista andnud ja kui tal oleks käed, siis oleks niimõnegi sellise mõistaandmise käigus näha olnud ka ühte kuni kahte püstist keskmist sõrme. Praegu on küll nii, et ainuke asi, mis hooaja lõppemisest aimu annab on nädalasisese rahvastikutiheduse normaliseerumine. (Nädalavahetustel, ma saan aru, pole ikka ruumi, kuhu astuda või istuda).

Kunagi suve esimeses pooles liitusin ma ühe üsna popi ja aktiivse Hiiumaa-teemalise Facebooki-grupiga ja nüüdseks olen ma juba mitu korda jõudnud mõelda, et see oli ilmselt viga. Sattusin selle lehe peale peamiselt selletõttu, et keegi pani sinna lingid kahele mu postitusele (ja veidi hiljem keegi ka eemaldas need sealt — kahtlustan, et minu teadatuntud lahmiva suhtumise pärast Eesti Politseisse). Ja noh, tundus, et poleks paha asjadega kursis olla ja nii. Aga tegelikult on hoopis vastupidi. See on igati tubli ja tegus grupp, lihtsalt ehk mitte minusuguse inimese jaoks. Hiiumaa on kindlasti minu lemmikkoht maailmas (kuigi on hetki kui minu isiklik voodi pakub talle tõsist konkurentsi), aga mul ei ole tõesti mingit põhjust detailselt kursis olla siinse elu valupunktide, ekstsesside ja igapäevasustega. Seda kõike on mul omaenda saarevälises elus täiesti piisavalt, aitäh, saarele tulen ma selliste asjade juurest pausi võtma. Ma tean, et on terve hulk inimesi, kes leiavad võimaluse ja vajaduse igal pool kaasa mõelda, öelda ja tegutseda, kes lausa ei saa ühiskondlikke kitsaskohti ja puudujääke käed rüpes pealt vaadata. Mina ei ole üks nendest inimestest.

Photo 24.08.15 19 27.07

Ja noh, nagu ma ka selle paari kuuga avastanud olen, on täiesti võimalik (ja seda üllatava kiirusega) asjadega liiga kurssi saada. Sest peale selle, et mitmed ula peale läinud möödasõitvast autost telefoniga tehtud fotodel lõvi meenutavad karvased lehmad ja seiklushimulisemad hobused on sealtkaudu tee koju leidnud (neid on ikka märkimisväärne hulk, aga noh, õnneks on saar, eksole — ükshetk ette tulev meri peab enamuse loomadest siiski kinni), läheb seal kohati ka arutuks passiivagressiivseks laksimiseks erinevate sihtmärkide pihta. Paar eriti viljakat iroonitsejat-ärapanijat võtavad sõna iga kolmanda postituse all. Ma tean küll, et see on see asi, mida siinkandis uhkelt hiiu huumoriks häšštäägitakse, aga isegi pealiskaudsemal vaatlemisel peaks selgeks saama, et üldjuhul on see lihtsalt mugav vabandus igas suunas omaenda nime alt dick olla (enamvähem sama, mis “no disrespect” iga tippu püüdleva New Jersey mafiosniku jaoks). Ja kuigi siuke kena kodune sae käimatõmbamine võib-olla lisab kohalike inimeste pikkadesse sügisõhtutesse vürtsi, siis ei ole küll mitte mingit põhjust, miks minu saarezenn ja tore illusoorne mull, mida ma siia otsima tulen, peaks sellest kõigest mõlgitud saama. Sellises seisukohavõtus ei ole isegi mingeid isiklikke haavatud tundeid, sest peamiselt saevad kohalikud üksteise kallal. Muu maailm on parimal juhul ära teeninud väikse patroniseeriva pähepatsutuse, “oh, seda mandrirahvast küll”.

Aga noh, ülima silmakirjalikkuse korras, ära ma sealt siiski ka ei tule. Nüüd, kus ma selle kõigega juba paar kuud tutvunud olen, on see rong ilmselt läinud nagunii. Talvehooaeg pakub nagunii geograafilist ja emotsionaalset distantsi — võib-olla tekitab vana hea hiiu huumor siis isegi nostalgiat ja väikese vilksatuse suvesooja.

Pakkimisprobleem

Hanna kirjutab, et:

Mul on pakkimisprobleem. Selline hooajaline. Põhjuseid on mitmeid, osad neist, minuarust, täiesti arvestatavad ja praktilised (kuigi mu ema ilmselt ei tunnista neist ühtegi), osad sellised pigem psühholoogilised. Aga igatahes võtab asi iga suve lõpuks sellised mõõtmed, et terve ülejäänud aasta läheb selle probleemi järkjärgulise lahendamise peale.

Selge märk suve lähenemisest on see, et minu auto pagasiruumi hakkab kogunema asju.

Lisaks muidugi nendele asjadele, mis seal juba aastarigselt statsionaarselt on. Ühestküljest võib see muidugi olla lihtsalt kaval nipp veidi visuaalselt oma hoarderluse tagajärgi hajutada, aga teisestküljest jällegi arvan ma päriselt ka, et kuna ma rulluisutamas käin ainult autoga, siis ei ole mul ju mõtet neid kobakaid spordivahendeid trepist üles-alla vedada. Selline loogika võib muidugi olla geneetiline, sest juba minu isal on olnud pikki perioode, kus autopagasnikus on olnud nii uisud kui õng. Sest kunagi ei tea, millises seisundis sa veekogu parasjagu eest leiad.

Terve ülejäänud aasta olen ma üldiselt väga tubli pakkija. Kui on vaja pooleteiseks päevaks Brüsselisse minna, saan ma selle täitsa edukalt tehtud ka keskmise ridiküliga. Kui on vaja kaheks nädalaks Ameerikasse minna, oskan ma riided nii edukalt rulli keerata, et käsipagasikohvrisse jääb ruumi ülegi. Kuna aastate jooksul on seda siiberdamist ikka olnud, siis on mul kogunenud ka terve plejaad miniatuuresemeid, kõik selleks, et pakkimine (ja hilisem pakitud asjade tassimine) valutumalt läheks.

Aga terve ülejäänud aasta ma ju ometi ei reisi kusagile omaenda isikliku autoga. Sel hetkel, kui kevadel tuleb esimene Hiiumaa-retk, saan ma aru kuivõrd represseeriv ja kammitsev see pidev šampooni väiksematesse pudelitesse ümber villimine on olnud ja hingepõhjani vabastav tunne, et ma võin kaasa võtta kõik asjad, mida mulle vähegi tuleb pähe kaasa võtta, viib lõpuks olukorrani, et kolmepäevaseks reisiks valmistudes jooksen ma kolm korda trepist alla nagu koormaeesel.

Kuna aga kõik, mis üles läheb, peab ka alla tulema (või noh, antud juhul vastupidi, eksole), aga koormaeeslina trepist üles rühkimine on teadagi allajooksmisest kordades kurnavam, hakkan ma reisilt tagasi jõudes koormaid hajutama, võttes esialgu kaasa vaid hädavajaliku. Ja kuna suvisel ajal on seda tiirutamist rohkem, siis ei olegi harv juhus, et eelmise reisi asjad pole veel päris korterisse saanud kui järgmine juba peale tuleb. Mis tähendab seda, et hooajaline jalanõuvalik ongi mul peamiselt autos. Praeguseks, suve lõpuks, on seal juba ka igasugust muud kraami. Tööriistu ja pleede ja jakke ja raamatuid jne.

Sügisel hakkavad need asjad vaikselt jälle minema liikuma sealt. Aga praegu on küll nii, et kui ma pean lisaks endale ka kedagi teist sõidutama, siis nende asjade jaoks on pagasiruumis võimalik tekitada maksimaalselt selline 50×50 laik vaba pinda.

Samas, kui kellelgi on midagi vaja, siis on üsna kindel, et mul on see olemas. Lihtsalt, selle ülesleidmine võib ehk veidi aega võtta.

Kui kolmjalg sellel juulikuu õhtul juhuslikult autos ei oleks olnud, oleks ka see pilt tegemata jäänud. Millest oleks ju ometigi olnud kahju.

Kui kolmjalg sellel juulikuu õhtul juhuslikult autos ei oleks olnud, oleks ka see pilt tegemata jäänud. Millest oleks ju ometigi olnud kahju.

Vot teile gigantset elustiilipostitust

Hanna kirjutab, et:

Photo 25.07.15 15 32.06

Ei noh, kui elustiiliblogi, siis elustiiliblogi.

Sest tegelikult olen ma juba teist suve selline suvine elustiilituus, et ise ka ei usu; sest kuigi rookatus jääb vist sel suvel siiski vahetamata (katusemees pole ennast lihtsalt lubatud juulikuu jooksul näole andnud ja kuDSC_8852na elus on hetkel pakilisemaid probleeme kui teda mööda saart taga ajada, siis ei ole me ka ise tema töölenuiamisega tegelenud), siis on minu isiklikul projektil “Hiiumaa” siiski tugevaid sarnaseid jooni Ülemiste Vanakese legendis esinenud projektiga “Tallinn”. Üks lennukas idee ajab teist taga ja nii ma nüüd orienteerungi Kärdla kohaliku ehituspoe värvi- ja pintslisektsioonis juba üsna profilt ja maalriteibist on saanud minu suurim sõber ja vaenlane.

Kuna sellesuvine arendusetapp ei ole veel päris oma lõplikku vormi saanud, siis saagu see postitus pigem nagu selline sissejuhatav.

Meie maja saare idakaldal on rannamaja. Rohkem rannamaja saaks ta olla ainult siis, kui tagatrepilt saaks otse liivasele biitšile astuda, aga rannamaja mõõdu annab ta täiega välja ka 70 meetri kaugusel merest. Maja ümber ei ole ühtegi lillepeenart, kartulivagu ega kasvuhoonet. Tegelikult ei ole maja ümber üldse midagi peale kõrgete kadakate, mis kahekordse maja täitsa enda varju jätavad. Nii, et rannamaja, mis rannamaja.

see konkreetne on vaade rõdult mere suunas, aga samahästi võiks olla vaade ükskõik, millises suunas

see konkreetne on vaade rõdult mere suunas, aga samahästi võiks see olla vaade ükskõik, millises suunas

Algusest peale on maja sisemus olnud selline naturaalne ja hämar ja praktiline ja kuna see koht on kogu perekonnale, individuaalselt ja grupiviisiliselt, väga hinge pugenud, just sellisena nagu ta on, siis ega tegelikult ei osanud aastate jooksul seda taPhoto 25.07.15 14 57.57lle ka kuidagi pahaks panna. Ja pealegi, kui tükk aega millegi keskel elada, siis ei näegi enam enda ümber neid asju, mis värskema pilguga valed, imelikud või muidu muutmist vajavad tunduksid. Minu enda Tallinna korteri magamistoa laes on juba kuus aastat, sissekolimisest alates, tohutu suur sõlmekeeratud kaabel, ikka selline poolde põrandasse rippuv (sest ma ei tahtnud magamistuppa laelampi, aga valmidus selleks oli olemas), mida ma ise enam ei märka, aga mida kõik ühel või teisel põhjusel minu magamistuppa sattunud inimesed ikka hämmeldunult jõllitama on jäänud. Rannamaja elutoa seinal on mingil seletamatul põhjusel juba aastaid igavene pirakas punutud korv, mis on täis igavesi pirakaid kunstlilli — arvestades kui endas väljas ma olin nende kunstlillede pärast, mida ühes minu ülikooliaegses Tartu üürikas kõik üldkasutatavad ruumid täis riputatud olid (need oli sinna hoole ja armastusega paigaldanud juba enne mind korteri teises toas elanud noorpaar), võib minu tolerants tolle lillekorvi suhtes tunduda mõneti silmakirjalik. Aga ei, paar korda aastas, kui ma seda märkan, küsin ma endalt lihtsalt, et huvitav, millise pereliikme impulss oli see asi sinna seina külge kinnitada ja kust või mis põhjusel see üldse hangitud on. Ja samas pole ma siiski asjast niivõrd huvitatud olnud, et neid küsimusi ka tegelikult kellegi käest küsida.

Ainult, et kui ma Pinterestis rannamaja pilte lappama satun, siis jääb minu pilk heldinult pidama siiski sellistel stseenidel:

beach house dog

või kui ma praktilisemalt meelestatud olen ja omaenda valduste konteksti silmas pidades pilte lappan, siis selliste:

scan beach house swed beach house

norra beach house 1557821f5cd79256eb209f6cf583c503

Ja nii juhtuski, et kuna paar aastat tagasi sai maja endale parandustööde käigus juurde ühe toa, kus sisulahendusega sai täitsa nullist alustada, siis hakkas muutuma ka minu nägemus sellest, milline rannamaja meil võiks olla.

Võttes arvesse saart ja seda, milline on meie kliima ja milline on suvila kasutamise tihedus ja milliseid funktsioone ta esmajoones täitma peab, aga ka seda, mis seal juba praegu on, tulebki Photo 25.07.15 15 02.04võtta eeskujuks selline Rootsi helge segasummasuvila tüüp. Mis peale kõige muu läheb ka kokku minu enda range ja kaugeleulatuva halvakspanuga igasuguste puhtalt dekoratiivsete nipsasjakeste ja ebafunktsionaalse mööbli vastu. Uus tuba sai eelmisel suvel maast laeni valge peitsikihiga kaetud ja esmavajalikuga sisustatud (tumbad on minu isiklik disain ja teostus, muide). Seda ja teist oleks veel vaja, aga eks need asjad ükskord oma tee sinna ka leiavad — liigselt kiirustades on alati oht, et tekib alaline ajutine lahendus, mille kohatust keegi lõpuks enam ei märka. Või hankida asju, mida tegelikult pole vaja, lihtsalt sellepärast, et saab.

Sel suvel on maalrilaagri põhiprojektiks olnud köök. Ühe seina värvimisel paPhoto 26.07.15 15 55.21nustas ka sõbranna (seesama, kes tegi ka eelmisel aastal peitsimisüritusel pool tööd ära), ülejäänuga olen üksi mütanud. Pühapäevaõhtuse seisuga said kõik köögiseinad, pikk seinariiul ja kaks ust kahekordselt valge värviga kaetud. Natuke on sel suvel läinud arutuks töövuhkimiseks, mis läheb vastuollu mõistliku puhkuseveetmise põhimõtete, antud majapidamise üldiste käitumisnormide ja kogu saare suvise vibe’iga, aga noh, põnev oli ju ka. Reedel leidis aset selline ajalooline vahejuhtum, et tegin Kõrgessaares kaks tundi täiesti erialast palgatööd. Töölt suht vaimse nartsuna koju jõudes avasin õlle ja asusin rõõmsalt värvima, nentides internetivestluses sõbrannale, et minust on saanud hoolas pereisa. Käed on ka olnud valgekirjud nagu vanal maalril (pühapäeval käisin spontaanselt ka mustikal, misjärel oli parem käsi eest lilla ja tagant valge ja mulle juba tundus, et tsiviliseeritud linnainimest minust selliste kätega küll enam ei saa, aga täna pikemalt koduses vannis ligunedes tuli siiski kõik maha).

Seinavärvimise töö, kuigi see määrib ja on ootamatult ajamahukas (jõudsin pool skandinaavia krimkat audioraamatuna ära kuulata selle ajal — ja kui keegi tahab raamatusoovitusi, siis seda ma küll ei soovita, või vähemalt sellises vormis mitte: ma ei teagi, kas ärritavam on raamat ise oma miljoni laialivalguva tegelasega või sisselugeja kohutavalt ebasümpaatne hääletoon ja hääldusvalikud; autoritega puutusin kevadisel kirjandusfestivalil kokku, nemad tundusid üsna sümpaatsed DSC_8961— võib-olla peaks proovima eestikeelset tõlget, mitte küll sellest konkreetsest teosest. But I digress.), on siiski see lihtsam osa. Sel aastal tunduvad vähemalt sisustuspoed juba veidi rohkem “Rannamaja kitš” stiili hõlmama hakanud, aga samas ei osta ma elusees 30-eurost ankruga email-kastekannu lihtsalt sellepärast, et see on nunnu ja seal on ankur (eriti majapidamisse, kus ei ole midagi kasta — vt. ülevalpool re: dekoratiivsed nipsasjakesed). Ka olen ma allergiline igasuguste inglisekeelsete inspireerivate sõnumitega siltide, tahvlite, patjade ja karpide vastu. Need on õukei ainult siis, kui nad on oma valge käega kusagilt inglisekeelsest kohast toodud (aga isegi siis võib kliššee olla liiga kliššee ja piir on habras). Mupoolest, kui peab mingit teksti kusagil olema, olgu see siis juba rootsi või portugali või isegi prantsuse keeles, kõige parem muidugi kui eesti, eksole.

Niisiis, nüüd kui vorm on omandanud vormi, eelistan ülejäänu osas (mida õnneks polegi ju palju) käsitööd — enda ja omade, võimalusel saare inimeste, kuigi olen avatud ka teistele. Natuke aktsendiks muidugi ka rannamajakitši. Oluline on, et kõik jääks mugavaks, lihtsaks ja oleks vastupidav, mitte niivõrd laamendamisele kuivõrd just ajale. Sedavõrd manjakaalne elustiilituus v’i kehv puhkuse ajal laiskleja ma ikkagi ei ole, et tahaks iga paari aasta tagant kogu kontseptsiooni välja rebida ja uuesti üles ehitada. Vähe sellest, et see oleks mõttetu, see rööviks rannamajalt ka osa tema šarmist — näiteks ei oleks pidevalt kõike muutes ju võimalik leida vihmasel suvepäeval ajakirjakastist kolm aastat vana sisustus- või naisteajakirja ja seda jälle lugeda, nagu see oleks uus.

Vot selline väike sissejuhatav postitus tuli. Palju õnne neile, kes kõik selle lõpuni jaksasid lugeda.

DSC_8957

DSC_8855

DSC_8549