suvi

Läbiastujad

Hanna kirjutab, et:

Photo 03-08-2019, 22 59 08

Vahel tuleb tõesti selline tunne, et võib-olla peaks suvel tegema ka midagi muud kui Hiiumaale tulema. Facebook teatab, et Need-ja-Need on huvitatud seitsmekümnest saabuvast sündmusest ja keegi postitab kauni loodusvaate kuppelmaastikust või villa balkonilt Itaalias ja no siis tekib selline mõte, et kas ei peaks siis ise ka… Aga siis astud pärast kümnekuulist pausi sisse kohaliku, seletamatult erkrohelist tooni võõbatud raamatukogu uksest ja rõõmus väike vanaproua tervitab sind hüüatusega “Näed, kellelgi on puhkus alanud!” ja rohkem nagu polegi midagi vaja enda tutvustamiseks öelda. (Seda ka ei hakka seletama, et ma olen vabakutseline ja mul ei ole puhkust — on ainult tööalaselt vähem- ja rohkemärevad eluperioodid).

Et siis kõik on korras, nii sotsiaalses kui kultuurilises mõttes. Et isegi kui vihma sajab või on sitaks külm (nagu täna), siis märgatavat puudust millestki ei ole. Photo 15-08-2019, 18 25 15Ahju saab juba tükk aega maja endaga kütta (viimasel ajal on mitmed jupid vahetamisse läinud ja originaaljupid puuriida moodustanud), saunaahju lausa väärispuiduga, mis meil siin maja ümber tõusvas tempos maha langema kipub, nii et korstnast tuleb õllekapa ja džinntooniku lõhna. Terrassile hankisin ma sellise tugitooli, kust ei olegi nagu soovi eriti üles tõusta kui sinna juba hommmikukohvi joomiseks maha istutud sai ja kui seal juba mõnda aega istutud on, siis ega sealt enam nagu eriti kergesti üles ei saa ka.

Ja no sotsiaalsest küljest rääkides, siis ega eriti ei ole olnud sel suvel ka võimalust ennast Photo 07-08-2019, 14 04 40ülemääraselt isoleerituna tunda. Esiteks tundub, et loomi ja muid elusolendeid kotib üha vähem see, et inimesed ka siin saare peal tegutsevad ja oma asja üritavad ajada. Alustades sellest, et terve suve esimese poole oli ämblik igaks jumala hommikuks teinud võrgu risti üle välipeldiku istumiseaugu, hoolimata sellest, mitu korda teda suure kaarega peldikust välja visatud sai. Kohalike õueämblike vastu on mul üldiselt suur sümpaatia, mõnikord nad lihtsalt kipuvad siin oma niigi suhteliselt laiu volitusi ületama.

Auto eest ja tagant on läbi tormanud lugematul hulgal pudulojuseid, sarvedega ja sarvedeta kitsi, oravaid, rebaseid ja üks öine siil, kes arendas oma olematu jalapikkuse juures väga muljetavaldavat tempot. Kahe rebasega saavutasin ka otsese silmsideme, ühega neist siis kui auto pidurilitsumisePhoto 05-08-2019, 22 06 24 järel temast umbes 40 sentimeetri kaugusel pidama sain. Tema silmavaates peegeldus täpselt seesama “No kuulge!” emotsioon, mida mina tundsin. Juunis olin ühekorra esiti suht veendunud, et näen känguru eemale kalpsamas, aga sain siis ka ise aru, et hoolimata hämmastavast välisest sarnasusest on tõenäoliselt tegemist siiski jänesega. Jäneseid nägin viimati sellistes kogustes too talv selle sajandi koidukumas kui ma Põhja-Haagas Helsinki ülikooli ühikas elasin ja nad varahommikuti mu akna taga suuri prügikaste instpekteerimas käisid. Ja no nii lähedalt kui sel suvel siin, ei õnnestunud mul nendega ka tooaeg kokku puutuda. Sest juuli lõpus tulin parasjagu ujumast, keerasin ümber nurga hoovi ja…

Photo 16-08-2019, 00 57 07

No karjusin jah, noh. Konkreetsemalt, hüüatasin “Issand!”, sest mul tõesti puudus varasem kogemus täie hooga ja suure müdinaga minu suunas jooksva jänesega.

Photo 24-06-2019, 23 10 07

Hiliskevadel silkas minu silme ees terrassi alla ka suhteliselt algaja välimusega nugis, mis andis aimu sellest, et veidi aja pärast tuleb ilmselt jälle ühendust võtta härraga, kellel on saanud juba traditsiooniks igal kevadel meil siin katust fluffimas käia. Ennetavalt võib öelda, et paar päeva tagasi tekkis tõesti vajadus katusemehega ükshetk jällegi ühendust võtta. Samas tuleb tunnistada, et kui esimesel aastal pärast uue katuse valmimist ajasid need nugiste katusesse augunärimise katsetused mind sitaks närvi, nii esteetilistel kui finantsilistel põhjustel kui puhtalt niitvast ohvritundest ja eelmisel aastal võttis vahepeal äratasandatud katuse uuesti ülesraadamine ka nagu väikestviisi ropendama, siis seekord ei suutnud ma hommikul katuses tuttavaid püstisi kõrretuuste nähes erutuda oluliselt rohkem kui õlakehituseks vajalik. Sellesmõttes, et tellisin endale netipoest ema poolt väljaguugeldatud nugisepeletamise vurtsu ikka ära ja vurtustasin sellega need kohad täis, kuhu ulatusin. Aga kolm aastat katusevaatlusi on tekitanud teatava perspektiivi. Ja meelrahu/kahjurõõmu tekitamiseks võin vahepeal käia vaatamas naabrimehe koledat rookatust, millest on sel hooajal terve vintskapialune välja libisenud.

Photo 26-07-2019, 22 49 51

Härrade nimekiri, kes siit spetsiifiliste ülesannete täitmiseks aegajalt läbi astuvad, tundub täienevat iga aastaga. Sel aastal näiteks käisid kaks tükki sauna katust vahetamas, tõstsid selleks tarbeks sauna küljes kasvava tohutu viinapuu katuselt maha ja asetasid ta külgepidi läbi õhu majast sauna minevale soojaveetorule. Mistõttu käis veidi hiljem veel üks mees ja vahetas ära torud. Neljanda mehe leidis ema jaanipäeval kohalikust rannast. Või noh, õigem oleks vist öelda, et tema leidis ema. Ta oli hilisel jaanihommikul saabunud koos naise ja lapsega randa, jalutas seal ringi, soni peas ja kokteiliklaas käes, ja tegi erinevate inimestega juttu. Pärast seda kui ta oli palumata ja lahkelt ära rääkinud kogu oma eluloo ja maailmavaated, said nad kokkuleppele, et ta viib minema meil kolm aastat välja peal hunnikus olnud vana katuse roo. Kuhu viis või mis sellega tegi, ei tea. Järgmisel nädalal tuleb veel üks, korstnaid pühkima.

Aga ei, põhimõtteliselt on ainuke probleem, isegi kui oled teinud teadliku otsuse suve mitte kusagil mujal raiskama hakata, siiski see, et, noh, jube ruttu saab otsa. Et just nagu algas ja paar korda oli isegi täitsa palav, aga nüüd teevad linnud suure pröökamise saatel juba kolmnurgaharjutusi ja pihlakad on punased.Photo 05-08-2019, 22 25 10 Mulle ei olegi tingimata vaja, et päike lagipähe lajataks, tahaks lihtsalt, et mu suvi kestaks kauem kui see kaks nädalat, mis mul Euroopa Liidu töögraafiku ja kohalike geograafilisklimaatiliste eripärade vahelt välja pigistada õnnestub. Mistõttu kaalun siin tõsiselt minna välisreisile näiteks septembri lõpus, perioodil, mis on siinkandis tihtipeale tuntud kui “sitt ja perse”, mitmel pool mujal Euroopas (ja vähemalt ühe kogemuse järgi ka näiteks Uus-Inglismaal) aga kui “hooaja lõpp.” Mul üldiselt ei ole kohalikule kliimale liiga palju pretensioone, mulle meeldib villastes sokkides ja tekkikeritult teleka ees teed juua sama palju kui igale teisele kapiromantikule, aga kas oleks tõesti liiga palju palutud, et siin ka oleks septembri lõpp tuntud kui “hooaja lõpp”?

Photo 25-07-2019, 22 30 42

Nagu näete, ei ole ma ülemääraselt hakanud tähelepanu pöörama sellele, et minu eelmisest blogisissekandest on möödunud rohkem kui aasta, sest noh, mulle tundub nagu oleks ma seda juba kunagi varem teinud ja ei taha ennast liialt kordama hakata. Loodetavasti siis järgmine varem kui aastapärast, aga ma lubama midagi igaks juhuks ei hakka.

Photo 05-08-2019, 22 18 53

Advertisements

Oskan küll arvutit kasutada…

Sandra kirjutab, et:

On aeg see paks mugavuse kate eemaldada ja mõned read kirja panna. Tunnen seda kutset juba jumala kaua, aga mida pikem vahe sisse jääb, seda imelikum tundub siia sisse sadada ja suvalistest asjadest pajatada.

Elu on mul muidugi täielik mull olnud. Lisaks sellele, et ma kulgen mingisuguses maksimaalses võimalikus kahe lapse päevakavaga rütmis, olen ma ka “omg, sa oled ju kuskil jumala maal” nagu üks sõbranna mulle ükskord mainis kui ta hakkas GPS-iga vaatama, kuidas minu juurde tulla. “Sinna sõidab nii kaua?!” (umbes 1 tund Tallinnast). Ja ERITI mullis tunnen end veel siis kui üks lastest haige on – lihtsalt need neli seina. Kunagi kui ma rohkem jälgisin teisi tollaseid sotsiaalmeediakangelasi ja mul oli ka rohkem aega tegeleda iseenda huvidega, siis ma kujutasin ette, kuidas maale kolides ma panen püsti sellise uhke netitegelase, kes maal kahe lapsega (ja noh, mehega) ja kassiga ja kummikute ja ümbertegemist vajava aiaga ja renoveeritud majapidamisega hakkab oma tegemistest pajatama. Võib olla, et mul oleks isegi mingi oma nišš, mida sellises meelelahutusvormis luua, aga igatahes jäi see sinnapaika, sest noh, tehtud ja nähtud ja üleüldse, keda huvitab 😀

Tegelikult on mul see sisseelamine ikka omajagu aega võtnud. Tuure tõmbab kindlasti maha see, et pole ma veel kogenud mingit pikka (või veidi pikemat kui minimaalne) ööund, lisaks tegelen veel mõningate keevaliste isikutega, kes mu harmoonias kulgevat elu liiga palju raputada ihkavad.

Aga kui vahepeal sellest seinast läbi näen, siis tuleb jube hea tunne peale. Meesperekond on lahe. Troonipärija on väikevenna tulekuga rappuma hakanud emotsionaalse platvormi küllaltki ära stabiliseerinud, Noorprints ise on jällegi kümne elukuuga hakanud näitama, kes ta tegelikult on. Maal elada on hea. Täpsustuseks: see “maal” pole päris keset põlde või metsa nii, et hommikul hõikad “KAJA!” ja õhtul kostub taevalaest see ikka veel vastu. On ikkagi naabrid, külake, kogukond, raamatukogu, poekesed, kohvikud ja mõistagi meie pere kõige rikkalikumat sotsialiseerumist nõudev (and thankful we are!) asutus – lasteaed. Neljapäeviti käin ma keraamikas ja kolmapäeviti käivad suured poisid uhiuues spordihoones kossutrennis, mis sest, et mu viieaastane ja kaheksandat aastakümmet käiv jaamahoone veetorni peremees piiritlevad sealse vanuse. Mõnel lõunal kostitame end naabrite nunnus kohvikus, teinekord õhtustame sõprade restos. Vahel võtame sealt mõne teretuttava kaasa ka ja kutsume sauna ja jutustame kogu õhtu. Teinekord tuleb lasteaia õps läbi ja me sööme koos riisikarrit.

mets1

Ja selline enneolematu suvi nagu nüüd oli – meie kandi ümbruses on mingi triljon järve. Kas selline, kus saad paadisillalt vette plärtsatada, oma kandi rahvaga juttu rääkida, pardiperele järele sibada… Või selline, kus pereisa saab õnge vette visata ja sina teisel kaldal hüppad lihtsalt kesk vaikset mustikametsa värskesse järvevette. Või siis sõidad rattaga platsi, libistad lühkarid trikoo pealt alla, teed tiiru järve keskele ja tagasi, viskad lühkarid jälle peale ja sõidad koju tagasi (et veel kaunimaks kirjatükiks minna – teed maja taga murul veel veidi joogat). Ma ei ole tegelikult kuumalemb, täiuslik sise- ja välitemperatuur on 21 kraadi ja mingi viis kraadi üle on juba tekitanud mus ennekõike ebamugavust, aga sellel suvel ja hoolimata sellest, et minuga ühes punktis liikus alati ka beebi, soovitavalt lausa minu küljes, ei tundnud ma isegi kõige kuumematel päevadel end nagu üks õnnetu kana end grillahjus tundma peaks. Ja kusjuures – suve lõpuks olin ma jumala valge. Päike oli jõudnud pruunistada ära ainult mu näo. Ja ilmselt sain sellegi jume Hiiumaal käies, kus saaretuul tegi ilma vähe mahedamaks ja kus isegi viiekuune tegi oma esimesed ujumised. Ja seda meres.

Ma ei tea, äkki õnnestub mul edaspidi sellest väikesest pajatusest midagi veel välja aretada. Midagi tavalistest elulistest asjadest nagu ma vanasti ikka kirjutasin. Kuidas ma vihkan triiksärkide triikimist või kuidas Troonipärija arvab, et meie idanaabri presidendi nimi on tooland tramp, kuidas ma vahel pealinna eksin, kuidas ma Tehnika tn ummikus kell 19 õhtul minisüdari saan (ja Põhja-Tallinnasse beebi söögitooli ostma lähen unustades tasuks toodud šokolaadid auto katusele ja nendega minema sõidan), kuidas ma unistan kodurestoranist ja nõnda edasi. Võib olla.

 

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Tahaks paremini, aga… ehh…

Hanna kirjutab, et:

rkyla

Tarvitses mul ainult pärast eelmist postitust mõelda, et eksperimentaalkorras võiks katsetada vähemalt korra nädalas blogimist, kui ma tulin Hiiumaale. Ja kuigi võiks tunduda, et miski ei saaks olla blogimist soodustavam kui siin pakutav lauspuhkus, siis tegelikult on hoopis risti vastupidi. Ja oma n-kümnendal saaresuvel oleksin ma seda ometigi pidanud teadma.

Sest noh, ilmselt nii nagu ette nähtud ongi, lülitab aju ennast põhimõtteliselt juba praaplätumitrepist üles ronides vaikse sisinaga välja ja edaspidi on optsioonideks kas füüsiline töö või erinevates asendites oimetult lamamine. Nii et kuigi Tallinnas asju pakkides võib tunduda, et voh, nüüd saan ma kõik need viimase paari kuu avamata “New Yorkerid” ära lugeda, siis tegelikkus kujuneb üldiselt selliseks, et heal juhul tood endale Pühalepa raamatukogust mõne naisteka (sellise, kus on õrnalt juhm, aga ettevõtlik briti kontoritšikk või siis hoopis sellise, kus ameerika väikelinna naisadvokaat ootamatult kriminaalsesse olukorrakeerisesse satub; poole pealt avastad, et oled sedasama raamatut juba lugenud, kaks või kolm suve tagasi, aga pooleli pole ka enam mõtet jätta, sest misiganes asendusraamat oleks täpselt samasugune), kehvemal juhul lappad lihtsalt kapinurgalt leitud vanu suvilasisustusajakirju. Asjaolu, et alates saarele jõudmisest olen ma vaadanud sada protsenti rohkem jalgpalli kui mandril, peaks ka ilmselt läbi eelkirjeldatud prisma vaatlema.

Kuna majapidamine on jõudnud täpselt sellisesse vanusesse, et edasilükkamatuid renovatsiooni- ja korrastustöid on lugematul hulkadakadgal, siis ei saa kurta ka füüsilise töö puuduse üle, kui kellelgi peaks kihk selleks tulema. Eriti on teretulnud inimesed, kelle hobi ja kirg on kadakate ülesjuurimine. Erilises ettevõtlikkusehoos guugeldasin seda küsimust paar nädalat tagasi ja vasted tulid eranditult sellised, kus soovitati tööks aega varudes planeerida sisse ka paar tundi looteasendis nutta tihkumist. Ja väikestviisi alkoprobleem.

Nii, et ilmselt peaksin ma enda üle lausa uhke olema, sest pipipiksuklikul meetodil õnnestus mul seekord veidi mõttetegevust enda sisse smuugeldada sellega, et kuulasin köögilae värvimise kõrvale Antony Beevori “Teist Maailmasõda”. Kuna lage oli omajagu, siis jõudsime omadega juba 1943.aasta lõppu. Siis sai lagi värvitud ja ülejäänud sõja kulg, eriti kohtsisalikades, mis ei ole Euroopa ja mida ei ole rohkem või vähem ilustatud vormis käsitlenud meelelahutustööstus, on minu jaoks endiselt suht umbmäärane. Samas, lage nüüd enam mõnda aega heameelega ei värviks, sest saarel ei ole endiselt ühtegi spaad, kus osavad massöörikäed ja strateegiliselt suunatud veejoad selle kangestunud õlavöö ja makaroniks muutunud käsivarre jälle kiiresti joonde ajaksid.

Ujuma ei ole jõudnud (kuigi on mõningane võimalus, et täna see olukord ehk muutub), küll aga on juhuslikult õnnestunud külastada kolme minu poolt enne proovimata söögiasutust, käia kaks korda ehituspoes, külas nii võõrastel kui tuttavatel inimestel ja ühekorra ka diskol. Saar on igavesti suur, sest kui pärast diskolt tagasiteele asusime, oli veel päris öö, aga koju jõudes juba hommik, mis hommik.

omabiitsh

[lisa sesoonne sõnamäng]

Hanna kirjutab, et:

Just eile sõitsin mööda Tehnika tänavat, millest on umbes hetkega saanud võluv tunnel, ja mõtlesin selle üle, kuidas aastaajad meie kliimavöötmes meeldival kombel ikka ilge litakaga kipuvad vahetuma. Noh, et kui sügis, siis ärkad ühel (tavaliselt septembri) hommikul üles ja on hakanud sadama külma kontidessepugevat vihma ja see ei lõpegi enam. Või siis see tänavapuhastusüksusi ja suvekummientusiaste alati ootamatult tabav esimene talvepäev. Ja nüüd siis antud aastaaja puhul — ei mingit keskkeuroopalikku pehmelt ligi hiilivat kevadet, vaid tükk aega eimiskit ja siis järsku, peaaegu päevapealt, on elu ise kõige parem Instagrami-filter.

Soojema aastaaja puhul on mul siin plekkkatusealuses magamiskambris aken üsna pidevalt lahti (vt. ornitoloogiline intsident eelmisestaken kevadest). Ja see on ikka hämmastav kui suure sotsiaalse kontakti ümbritseva elukeskkonnaga see seitsmesentimeetrine pragu pakub.

 

Näiteks just praegu kuulsin, et väike Joonas ootab oma ema Prisma ees infoletis. See tuli siis Kristiine Keskuse valjuhääldist, mis on mõnesaja meetri kaugusel, teiselpool raudteed ja magistraali. Ronge ei kuule, liiklusmüra ka praktiliselt mitte, aga see teadaanne tuli suht sõnaselgelt koju kätte. Props valjuhäälditehnikategijatele.

Põnevam lugu on see, et juba mitu hommikut olen ma ärganud kindla arusaamaga, et helikopter üritab mulle voodisse maanduda. Kuna juba elukogemust on ja nii, siis umbes kolmanda hetkega (esimesed lähevad loomulikult tuvastamiseks, et kes ja kus ma olen) mõistan ikka ise ka, et tegemist on hoopis pöidlajämeduse mesilinnukesega, kes on ennast akna vahelt sisse pressinud. Järgneb juba sisseharjutatud ent siiski iga kord veidi improvisatsiooniline koreograafia eelmise kuu sisustusajakirjaga (väga versatiilne vahend, vajadusel rullis malakas, vajadusel hell labidas), kindlateks elementideks hüpped voodisse ja maha ning Matrixi-filmist tuntud kehavibutused.

Siiamaani on õnnestunud kõik elusloodus ikkagi tuldud teed tagasi suunata. Sest noh, ühestküljest, järjekordset päeva mõrvaga alustada ei tundu kõige meeldivam väljavaade. Ja teisestküljest, kui see mõrvakatse juhtub olema ebaõnnestunud, siis on karta, et mul endal ilmselt pikka pidu ei ole. Ilmselt peaksin hullunud looma eest paariks päevaks korterist põgenema, misiganes üsna napp unekostüüm mul juhtub seljas olema. Ikkagi kevad ju, noh.

Loodan teatavale detente’ile enda ja mesimummude vahel, kui aknatagune vaher õitsemise lõpetab.

Kõige austuse juures

Hanna kirjutab, et:

DSC_9374a

Täna sai purustatud selline huvitav ja kahtlase väärtusega isiklik rekord — läbi aegade kõige hilisem esimene ujumine, 25.08. Sellesmõttes on kõik muidugi õige, et see esimene (ja ma olen üsna sügavalt ka veendnud, et ainuke) kord leidis aset omaenda kodurannas. Selsamal põhjusel oli see tänaõhtune merremarssimine ka natuke põhimõtteline. Kui ma siin juba olen ja kui on praktiliselt selle suve kõige kuumem päev… Õnneks oligi vesi täitsa soe.

Seekordne kiirvisiit, võib-olla ka hooaja kõige viimane, on ilmastiku mõttes üsna naelapea pihta läinud. Mulle endale küll tundub, et ebaproportsionaalselt palju on olnud neid kordi, kus ma sadamas lahkPhoto 24.08.15 22 47.00umiseks laeva oodates värskelt saarele saabunud lõõskavat päikest mossitades altkulmu jõllitanud olen (otse päikesesse jõllitamine pidi nägemisele kahjulik olema). Nüüd istun teist õhtut särgiväel terrassil (täna küll regulaarselt sääsepeletusvahendi kihti uuendades) ja homse paratamatu lahkumise puhuks lubab ilmateade Lääne-Eestist ja saartelt algavat vihma (sest ehk olete märganud, et kõik sellised sünoptilised ebameeldivused tulevad alati kas Lääne-Eestist ja saartelt või siis Venemaa kohalt).

Üldse on kuidagi ebasesoonne see värk siin praegu. Augustilõpu troopika ei aja juhet küll päris nii kokku kui talvisemat sorti aastaajal saarele sattumine (see kogemus on peaaegu äravahetamiseni sarnane sellega, mida elas üle talveunest kogemata kombel ärganud Muumitroll), aga tavapäraselt annab loodus selliseks kellaajaks siiski juba kuidagi mõista, et aeg on rannarätikuid kokku pakkima hakata. Sel suvel on loodus muidugi nagunii seda ja teist mõista andnud ja kui tal oleks käed, siis oleks niimõnegi sellise mõistaandmise käigus näha olnud ka ühte kuni kahte püstist keskmist sõrme. Praegu on küll nii, et ainuke asi, mis hooaja lõppemisest aimu annab on nädalasisese rahvastikutiheduse normaliseerumine. (Nädalavahetustel, ma saan aru, pole ikka ruumi, kuhu astuda või istuda).

Kunagi suve esimeses pooles liitusin ma ühe üsna popi ja aktiivse Hiiumaa-teemalise Facebooki-grupiga ja nüüdseks olen ma juba mitu korda jõudnud mõelda, et see oli ilmselt viga. Sattusin selle lehe peale peamiselt selletõttu, et keegi pani sinna lingid kahele mu postitusele (ja veidi hiljem keegi ka eemaldas need sealt — kahtlustan, et minu teadatuntud lahmiva suhtumise pärast Eesti Politseisse). Ja noh, tundus, et poleks paha asjadega kursis olla ja nii. Aga tegelikult on hoopis vastupidi. See on igati tubli ja tegus grupp, lihtsalt ehk mitte minusuguse inimese jaoks. Hiiumaa on kindlasti minu lemmikkoht maailmas (kuigi on hetki kui minu isiklik voodi pakub talle tõsist konkurentsi), aga mul ei ole tõesti mingit põhjust detailselt kursis olla siinse elu valupunktide, ekstsesside ja igapäevasustega. Seda kõike on mul omaenda saarevälises elus täiesti piisavalt, aitäh, saarele tulen ma selliste asjade juurest pausi võtma. Ma tean, et on terve hulk inimesi, kes leiavad võimaluse ja vajaduse igal pool kaasa mõelda, öelda ja tegutseda, kes lausa ei saa ühiskondlikke kitsaskohti ja puudujääke käed rüpes pealt vaadata. Mina ei ole üks nendest inimestest.

Photo 24.08.15 19 27.07

Ja noh, nagu ma ka selle paari kuuga avastanud olen, on täiesti võimalik (ja seda üllatava kiirusega) asjadega liiga kurssi saada. Sest peale selle, et mitmed ula peale läinud möödasõitvast autost telefoniga tehtud fotodel lõvi meenutavad karvased lehmad ja seiklushimulisemad hobused on sealtkaudu tee koju leidnud (neid on ikka märkimisväärne hulk, aga noh, õnneks on saar, eksole — ükshetk ette tulev meri peab enamuse loomadest siiski kinni), läheb seal kohati ka arutuks passiivagressiivseks laksimiseks erinevate sihtmärkide pihta. Paar eriti viljakat iroonitsejat-ärapanijat võtavad sõna iga kolmanda postituse all. Ma tean küll, et see on see asi, mida siinkandis uhkelt hiiu huumoriks häšštäägitakse, aga isegi pealiskaudsemal vaatlemisel peaks selgeks saama, et üldjuhul on see lihtsalt mugav vabandus igas suunas omaenda nime alt dick olla (enamvähem sama, mis “no disrespect” iga tippu püüdleva New Jersey mafiosniku jaoks). Ja kuigi siuke kena kodune sae käimatõmbamine võib-olla lisab kohalike inimeste pikkadesse sügisõhtutesse vürtsi, siis ei ole küll mitte mingit põhjust, miks minu saarezenn ja tore illusoorne mull, mida ma siia otsima tulen, peaks sellest kõigest mõlgitud saama. Sellises seisukohavõtus ei ole isegi mingeid isiklikke haavatud tundeid, sest peamiselt saevad kohalikud üksteise kallal. Muu maailm on parimal juhul ära teeninud väikse patroniseeriva pähepatsutuse, “oh, seda mandrirahvast küll”.

Aga noh, ülima silmakirjalikkuse korras, ära ma sealt siiski ka ei tule. Nüüd, kus ma selle kõigega juba paar kuud tutvunud olen, on see rong ilmselt läinud nagunii. Talvehooaeg pakub nagunii geograafilist ja emotsionaalset distantsi — võib-olla tekitab vana hea hiiu huumor siis isegi nostalgiat ja väikese vilksatuse suvesooja.

Pakkimisprobleem

Hanna kirjutab, et:

Mul on pakkimisprobleem. Selline hooajaline. Põhjuseid on mitmeid, osad neist, minuarust, täiesti arvestatavad ja praktilised (kuigi mu ema ilmselt ei tunnista neist ühtegi), osad sellised pigem psühholoogilised. Aga igatahes võtab asi iga suve lõpuks sellised mõõtmed, et terve ülejäänud aasta läheb selle probleemi järkjärgulise lahendamise peale.

Selge märk suve lähenemisest on see, et minu auto pagasiruumi hakkab kogunema asju.

Lisaks muidugi nendele asjadele, mis seal juba aastarigselt statsionaarselt on. Ühestküljest võib see muidugi olla lihtsalt kaval nipp veidi visuaalselt oma hoarderluse tagajärgi hajutada, aga teisestküljest jällegi arvan ma päriselt ka, et kuna ma rulluisutamas käin ainult autoga, siis ei ole mul ju mõtet neid kobakaid spordivahendeid trepist üles-alla vedada. Selline loogika võib muidugi olla geneetiline, sest juba minu isal on olnud pikki perioode, kus autopagasnikus on olnud nii uisud kui õng. Sest kunagi ei tea, millises seisundis sa veekogu parasjagu eest leiad.

Terve ülejäänud aasta olen ma üldiselt väga tubli pakkija. Kui on vaja pooleteiseks päevaks Brüsselisse minna, saan ma selle täitsa edukalt tehtud ka keskmise ridiküliga. Kui on vaja kaheks nädalaks Ameerikasse minna, oskan ma riided nii edukalt rulli keerata, et käsipagasikohvrisse jääb ruumi ülegi. Kuna aastate jooksul on seda siiberdamist ikka olnud, siis on mul kogunenud ka terve plejaad miniatuuresemeid, kõik selleks, et pakkimine (ja hilisem pakitud asjade tassimine) valutumalt läheks.

Aga terve ülejäänud aasta ma ju ometi ei reisi kusagile omaenda isikliku autoga. Sel hetkel, kui kevadel tuleb esimene Hiiumaa-retk, saan ma aru kuivõrd represseeriv ja kammitsev see pidev šampooni väiksematesse pudelitesse ümber villimine on olnud ja hingepõhjani vabastav tunne, et ma võin kaasa võtta kõik asjad, mida mulle vähegi tuleb pähe kaasa võtta, viib lõpuks olukorrani, et kolmepäevaseks reisiks valmistudes jooksen ma kolm korda trepist alla nagu koormaeesel.

Kuna aga kõik, mis üles läheb, peab ka alla tulema (või noh, antud juhul vastupidi, eksole), aga koormaeeslina trepist üles rühkimine on teadagi allajooksmisest kordades kurnavam, hakkan ma reisilt tagasi jõudes koormaid hajutama, võttes esialgu kaasa vaid hädavajaliku. Ja kuna suvisel ajal on seda tiirutamist rohkem, siis ei olegi harv juhus, et eelmise reisi asjad pole veel päris korterisse saanud kui järgmine juba peale tuleb. Mis tähendab seda, et hooajaline jalanõuvalik ongi mul peamiselt autos. Praeguseks, suve lõpuks, on seal juba ka igasugust muud kraami. Tööriistu ja pleede ja jakke ja raamatuid jne.

Sügisel hakkavad need asjad vaikselt jälle minema liikuma sealt. Aga praegu on küll nii, et kui ma pean lisaks endale ka kedagi teist sõidutama, siis nende asjade jaoks on pagasiruumis võimalik tekitada maksimaalselt selline 50×50 laik vaba pinda.

Samas, kui kellelgi on midagi vaja, siis on üsna kindel, et mul on see olemas. Lihtsalt, selle ülesleidmine võib ehk veidi aega võtta.

Kui kolmjalg sellel juulikuu õhtul juhuslikult autos ei oleks olnud, oleks ka see pilt tegemata jäänud. Millest oleks ju ometigi olnud kahju.

Kui kolmjalg sellel juulikuu õhtul juhuslikult autos ei oleks olnud, oleks ka see pilt tegemata jäänud. Millest oleks ju ometigi olnud kahju.