sünnipäev

Meenutus

Sandra kirjutab, et:

Täna on leinapäev, 14. juuni. Jään seda alatiseks teadma, sest täna just praegu täpselt neli aastat tagasi sisenesin ma juba teist korda sama kuupäeva jooksul Pelgulinna sünnitusmajja – esimene kord saadeti meid sealt selg ees tagasi. Sabistas hommikust sooja vihma kui tegime Härraga Pelgulinna majade vahel regulaarsete pausidega jalutuskäiku, rõõmsas teadmatuses tulevase ees.

Kui ma olin umbes kaks korda suurem kui nüüd


Hea, et ma too hetk ei teadnud, et puändini läheb aega tervelt päeva jagu ja alles vahetult enne südaööd saabub ilmale üks nii vahva poiss, et mõte sellest tõmbab lausa silma märjaks.

Vanasti sai ikka blogisse kirja pandud, et mis sorti elu see väike mees elab. Ega ma täpselt aru ei saanud, kellele ma seda kirja panen, aga takka järele saan aru, et eelkõige endale. Nüüd pole ma vist aastaid seda enam teinud ja tundub paslik tema auväärt sünnipäeval see auk ära täita.

Mis mees see Troonipärija siis tänaseks on? Hommikul kui kohupiima saiakese sisse pistetud küünla ja kahe kingipakiga tema tuppa tasakesi lauldes sisenesime (ema, mina ja Härra), siis tõusis poolunes poiss istukile ja muudkui kukkus tänama, veel täpselt teadmata, mille eest. Selle laulu eest vist. Ja kui pakke avama hakkas, siis samal ajal lausus: “Tänan veelkord!”. Mulle meeldis, et tema elevus pakkide suhtes oli täiesti mõõdukas ja mitte liigtarbijalikult lennukas. Esimeses pakis oli LEGO tuletõrjeauto, millest ta on unistanud tänu ühele bukletile, mis nähtavasti selle mõttega oligi eelneva legokomplekti pakendisse pandud, et lapsed endale teisi asju ka ihkaks. Kuna aga lugesin just hiljuti ühte oma vana (ca 2a tagasi tehtud) sissekannet sellest, kuidas tuletõrjeautod ja tulekahjud ja kustutusvoolikud on elu ja nõnda see siiani on, siis tundus täiesti aus kinkida talle ihaldatud komplekt. See polnud üle mõistuse kallis ka. Ema oli kingituseks hankinud tõukeratta, millel ka minule üllatuseks olid peal “paidermänni” pildid, mis ilmselgelt on ülemõistuse tipptasemel välimus! Rattaid oli sellel tõuksil kaks, mitte kolm nagu ma oleksin arvanud, aga tundus, et selline variant sobis. Vahet poleks niikuinii – “paidermänni” piltidega tõuksiga võib ka niisama uhkelt käekõrval ringi jalutada. Puhtjuhuslikult leidsin riiulist ka ühe vana Spiderman’i piltidega nokamütsi (mille ma olin sinna ilmselgelt ära PEITNUD, sest ma lootsin kangelastegelaste kultusest pääseda) ja see sai samuti lasteaeda pähe pandud. Olgu mainitud, et ka tordile sooviti viimasel hetkel Spiderman’i, kuigi pikalt oli soov, et tordil oleks foto Nana uuest autost ja üks puu võiks ka olla… (Jumala imelik, kuidas need kultused tekivad. Laps pole kindlasti näinud ühtegi selleteemalist filmi ega multikat. Alles hiljuti ükspäev siin vaatasime esimest korda koos täispikka multifilmi (“Frozen”) ja rohkem ETV ja mõninga Youtube-i väliseid multikaid ta pole minu meelest näinud).

Ma tahaks eeldada, et jooksuratas, millega Troonipärija nüüd alles teist suve sõidab, on teinud tubli eeltöö tasakaalu osas. Üldiselt ei ole me kiirustanud erinevate uute vahendite soetamisega ja tegelikult oli Troonipärija eakaaslastel juba üle-eelmine suvi jooksuratas olemas, aga meie ei näinud toona korteris elades sellel mõtet. Ja tundub, et sellest on täiesti piisanud – Troonipärijal on väga hea tasakaal ja oskus jooksurattaga sõita. Kindlasti ei ole meil tulevikus päris ratast soetades plaanis abirattaid kasutusele võtta (arvan ma hetkel). Nüüd oleme elanud üle aasta juba majas ja see on kindlasti soodustanud arengut. Nimelt soovitakse igapäevaselt, et keegi tuleks jalutama / teda rattasõidule saatma. Kodu lähedal on vaiksed tänavad ja pikk kergliiklustee, seega on meil siinkandis tõesti hea jalutada. Kevadepoole kui jooksumotivatsioonis püsisin, tegime suisa 6-kilomeetriseid tiire, tema jooksurattal, mina jooksutossudes.

Iseloomust. Troonipärija on väga hea poiss. Tema ema on ka paras füürer, kes lollustele ei allu ja pigem tabab end liiga palju keelamas. Samas tuleb sellele ka tihti au anda, sest poiss õpib väga hästi emotsioonidest, mida ta tekitab teistele ja seega ka endale. Kui ema vihastab, siis ei ole nalja. Ikka ema vihastab – enamasti ikka siis kui lapsel on igav ja ta hakkab oma peaga krutskeid genereerima. Näiteks soovis ta üks õhtu õue minna, leppides, et keegi teine parasjagu ei jaksa/saa tulla. Kuigi ma võin teda praktiliselt 98% usaldada, et ta ei lähene tänavale/väravale/ohtlikule kanalile naabrite aia all (seal on niikuinii väidetavalt krokodillid), siis ma ikka alati teen kontrollvaateid. Avastasin ta jooksurattaga erinevaid hoovisolevaid autosid rammimas. Igavusest. Klobisin aknale nagu kuri mutt ja viibutasin näppu. Mõne aja pärast vaatan uuesti – peksab pulgaga peenras olevaid lilli. Klobin uuesti aknale ja teen sellist nägu nagu peaks kohe see aken mu vihast plahvatama. Selle peale toob ta oma pritsipumba ja “tulistab” minu suunas suure survega puhtale aknale vett. Lapsele on vaja väikest õde/venda, ma ütlen!

Tegelikult ma hakkasin tema headusest rääkima. Tal on lasteaias pisemate rühmas mõned kaitsealused, keda ta aitab ja kellega ta suhtleb. Täna nõudis, et saaks kindlasti oma sünnipäevamaiustusi ka sõimerühma omadele viia. Lisaks pole ma pidanud kordagi kuulma lugusid sellest, kuidas ta on teiste lastega halvasti käitunud/löönud/lükanud (samas ise on ta saanud kolakat rohkem kui üks kord :((( ). Üks preili küll kaebas tema peale viimane kord kui järele läksin, aga selgus, et tegemist oli olnud mingi naljaga, mis preilile ei istunud. Umbes nagu olevat Troonipärija mänguautoga ümber preili tiirutanud… Lasteaias on ka parim sõber, kellel oleme ka niisama külas käinud. See on lihtsalt ülemõistuse hea tunne, et tal on olemas selline imeline südamesõber. Nad on tõepoolest nii sarnased ja nende klapp on miilide taha näha. Annan enda parima, et seda sidet neil hoida, sest meie tulevikuplaanides on üks potentsiaalne lasteaiavahetus, millest mul on muidugi tegelikult hirmus kahju. Troonipärijal on väga hea lasteaed ja pole mingit kahtlust, et ta ka ise armastab seal käia. On saanud kiita, et ühena vähestest paneb alati mänguasjad kasti tagasi ja koristab põrandapinna puhtaks (peaasjalikult usun, et põhjus on see, et minu uskumuste järgi on korras toas palju parem uni, mistõttu tuleb põrandad alati enne magamist puhtaks lükata). Kodus on ta tihti suur abiline, rõõmuga on aidanud põrandaid ja aknaid pesta. Muidugi ütleb ta ka mitmele üleskutsele “ei”, aga kes meist ei ütleks…

Arenguvestlusel avaldati hämmingut, et Troonipärija tunneb väga hästi nii tähti kui numbreid. See oli küll juba mõni kuu tagasi ja vahepeal on meil peetunud kodune harjutamine, kuid ega sellest polegi midagi. Hea oli kuulda, et Troonipärija on tähtedele nutti ja hea seostamine. Samuti on ta kirjutanud iseseisvalt oma nime (kasutades ilmselt spikrina tema toa seinal seisvat nime, kuid siiski ei pidanud ma juhendama).

Lugemusega võin ka väga rahule jääda. Nimelt oleme nüüd hakanud klassikuid lugema ja sellega seoses on lapsel selge lugu Karlssonist (mis oli üle 400 lk pikk!), Pipi Pikksukast ja hetkel on käsil kodumaine “Trips-Traps-Trull”. Ta istub või pikutab oma voodis ja kuulab rahulikult ja täiesti põnevil, mis jutus toimub. Hakkasin talle ette lugema tegelikult juba vähemalt aastaselt kui ta ei teinud muud kui pusserdas samal ajal oma toa põrandal. Samuti on minu ema olnud väga tubli ettelugeja ja seda au sees hoidnud. Nõndaks naudime nüüd vägagi neid vilju, et ei pea piltide pärast raamatut “lugema”, vaid ikka jutu enda. See on väga mõnus osa päevast – paneb magusa punkti.

Mulle millegipärast tundub, et poisi tugevam ajupoolkera on samamoodi nagu Härralgi – pigem matemaatiline/taibukas kui loominguline, sest kunstiannet ma temas veel ei ole tabanud, kuigi neid joonistusi (hiigelpea, mille küljest tulevad otse pikad jalad ja peal on traatjad püstised juuksed, silmad poole pea suurused ja naeratav suu kindlasti peaaegu kogu ringi suurune) tuleb väga palju. Kõik muidugi jõuab veel avarduda/muutuda, aga seni annaksin sellise hinnangu.

Sõnavarast ja diktsioonist ei ole mul ilmselt mingit verstaposti panna, sest (lihtsalt tuleviku mõttes ülevaatamiseks) ei ole selles osas midagi erilist muutunud. Välja arenes kõik juba ammu ja pigem mainiks et vahepeal ilmestavad meie igapäevi taotluslikud pudikeelsed sõnavalingud, et oleks ikka natuke titetunnet ka peal. Sest meie – suured – ju räägime ka küllaltki tihti omavahel inglise keeles…

Tõmban nüüd otsad kokku, sest vaja ettevalmistada üks suurejoonelisem pidu, kuhu väike härra saab õhtul otse lasteaiast lihtsalt sisse jalutada ja hakata kinke vastu võtma! Õnne kõigile tänasesse päeva!

27 on uus 17

Sandra kirjutab, et:

Ei saa ma kuidagi minna ringiga mööda sellest, et eile 27 aastat tagasi siia ilma saabusin. Läksin seekord lausa nii ligidalt mööda, et kuulutasin 27 uueks juubelivanuseks ja sellest lähtuvalt ei saanud ju suurejooneliselt pidutsemata. Ühtlasi leppisin endaga kokku, et liialt tõmblema ei hakka, seega rentisin ruumid, panin teised inimesed endale süüa tegema (seda ka järgmisel päeval vanemate pool) ja istusin paar tundi enne peo algust padruuga pool, kes mu lisaks kauniks maalis. Või noh, teate küll, veel kaunimaks.

DSC_7845 DSC_7803bw

Ise kamandasin küll kõik õigeaegselt kohal olema, aga ikkagi tundsin end veits vastu seina lennanud porikärbsena kui nad tõesti korraga sisse sadama hakkasid. Nii kolmekümne ringis. Tekkisid awkward dialoogid nagu “Palju õnne sünnipäevaks!” ja mina vastu “Aitäh, sulle ka!”. Aga nad kõik mahtusid ootamatult hästi laua taha ja meel ka rahunes ja punane vein oli alati käepärast aitamas. Hunnik väga siiraid kingitusi sain ka ja ikka mitme aasta jagu meelitusi ja ilusaid sõnu.

OLYMPUS DIGITAL CAMERAKuid kella üheni ma hoidsin end siiski mingis teatavas reserveerituses. Mingi hetk olime S-ga vahetanud välja kardinaalselt oma joogimenüü – mina otse suurest pudelist mullivett ja tema otse kannust mahla (tegelikult olime üldse ühel lainel, sest mina olin ka oma Hollywoodi kleidi välja vahetanud klubikostüümi vastu ja tema oma tuxedo tagasi seljakotti voltinud). Habemega valvur, kes tolka pa ruski ka veel oli, toksis juba 10 minutit enne ühte oma käekellale, et me võiksime tegelikult juba oma kasukates olla valmis limudesse istuma. Tegelikult hakkas alles mõni minut enne üht eestlaslik toidujäänuste kokkukahmamine, mis tänu S-i aktiivsusele kulges üsna kiiresti kui ta ogaralt singivaagnaid kokku valas, et jumala eest juba linna jõuda. Härra hoolitses alkoholi eest, südamega.

Meiega linna jõudis kolmekümnest 6. Ülientusastlik paarike valmis järgnema meile kuhuiganes, S, kes kannatamatult anus meid pool õhtut, et me Sinilindu läheks, õde ja mina ning loomulikult mu härra, kes, etteruttavalt öeldes, muutis meie õhtu planeeritud kulgu sajaprotsendiliselt.

Minul oli koguaeg idee, et me lähme Studiosse. Ma ei oska seda isegi põhjendada, sest tegelikult saab Studios käia ainult siis kui sul on kellegi külge liibuda, sest 10 eurose piletiga saad sa õiguse liikuda korraga umbes ühe ruutsentimeetrisel alal. Vaene S ohkis ja puhkis, et miks me sinna Studiosse minema peame, aga siis sammus ise trotsi täis esimesena ukse poole kui selgus, et tema dokument jäi tuxedo’sse seljakotis. Seal kaugel minu autos teises linna otsas. Võimalik tõesti, et ta on meie pesamuna, ma peale kõiki neid aastaid ei oska tõesti öelda, kumb meist noorem on, aga noh alaealisest oleks siiski ilmselge liig rääkida. Väidetavalt aga turvamehed teda Studiosse ei olnud valmis laskma. Otsustasime kambaga peale minna ja kohtasime Studio uksel erariietes noormeest, kellel ma palusin hoolikalt enda dokumendil olevat kuupäeva vaadata (sünnipäev) ja ühtlasi seletasin, et meil pole siin isegi ühtegi nii noort inimest nagu 25, vaadaku ta teiste dokumente ja tehku omad järeldused. Tavaline jaur munakividel, teate küll. Noormees tundus olevat pehmeks räägitud, mispeale digimuutus ta turvamehest piletimüüjaks, läks tuppa oma leti taha ja tervitas kogu meie seltskonda uuesti. Ja teatas nii muuseas kogu selle pika jauramise peale, et SEE noormees seal (MINU HÄRRA) ei tundu olevat adekvaatne, räägib liiga kõvasti ja teda ei saa paraku ikkagi sisse lasta. See tõesti oli minu härra üsna tavalises olekus, kes nentis kõva häälega kummalist fakti, et noormees esialgu turvameheametis oli ning seejärel pileteid müüma saabus. Et kas järgmiseks hüppab garderoobi ja võtab meie mantlid vastu.

Noh, sinna läks meie plaan Studiosse minna. Ajasime joped selga tagasi ja võtsime siis skeptiliselt suuna Sinilinnu poole, salamisi lootes, et äkki ikka tuleb teepeal mõni muu asutus ette. No näiteks karaoke? Viru tänaval. Why not, lähme teeme ühed lood? Jälle vestlus turvamehega, kes tõdes, et esiteks on ootejärjekord laulmiseks vähemalt tund ja teiseks on neil võimalik laulda AINULT soomekeelseid laule. Härra mul esitles turvamehele kohe, et ta teab küll ühte. Võib arvata, et soomekeelsesse karaokebaari me siiski ei jäänud.

Sinilinnus oli tõepoolest jumala ok. Kuigi algus oli väga vähelubav. Me astusime sisse ja leidsime eest lihtsalt maailma kõige tihedamalt täistopitud tantsusaali (enamik neist olid mehed!), kes hullunult JUMP AROUND karjusid ja selle rütmis hüplesid. Siis saime me aru, et meil on võimalus ka sellest hopparite kambast eraldi viibida ja teistes ruumides olid lausa vabad kohad, kus istuda, isegi rääkida ja nagu härra ka õhtu lõpetuseks ära katsetas, silma looja lasta. Loomulikult tegime õega olukorda ära kasutades mõned lahedad klõpsud sellest, kuidas sünnipäevalaps vestlust arendada püüab kui tema härra suu ammuli 5 minutit ühele ja teisele silmale laseb. See powernap tehtud, läksime täistopitud tantsusaali kaudu tagasi väljapääsu poole, tegime puusaga nii muuseas siiski ise ka paar nõksu ja lahkusime klubist. Täiesti viisakal kella kolme-neljasel ajal.