armastus

Kuidas elab kahepoolene

Sandra kirjutab, et:

Juuniorite taaskohtumine

Juuniorite taaskohtumine

Troonipärija on sirgunud üha pikemaks ja võrratumaks noormeheks nõnda, et teda on mõne pildi järgi ekslikult pakutud ka viieaastaseks. Tema jutt on nüüd muutunud täiesti tavaliseks inimese vestluseks nõnda, et vahel pole tõesti vahet, kas vestled kahese või viiesega. Mõningaste eranditega loomulikult, sest kui kahene ütleb üleväsinuna õhtul, et ta kõrv valutab, siis kahtled selles märkimisväärselt rohkem kui viieaastase puhul. Aga võib juhtuda ka, et see vastabki tõele nagu pühapäeval emos selgus, et tal kõrvapõletik on. Väike, aga ikkagi.

Ja nõnda nagu nädalad pole vennad, pole ka päevad teps mitte vennad. Möödunud nädalal olin ma pikalt töölt vaba ja veetsime hästi mõnusasti kutiga aega. Muidugimõista on täiesti omal kohal midaaaaa-hekki????-vihahood nagu selleealisel ikka, aga sellevõrra on mu ehtsal kaksikul tugevamaks muutunud ka kiindumustunne. Seega nendel hetkedel kui ta mind tugevasti kallistab ja ütleb, et armastab, siis ma peaaegu isegi unustan need vihahood 🙂 Eriti arvestades, et see armastamine hakkas ka ikka läbi suure eituse – kõigele ei! Mina: ma armastan sind niiiii väga. Tema: mina ei armasta sind niiii väga. Nüüdseks siiski vist ikka armastab. Kuigi sellel nädalal on meie peres natuke närvilised ajad olnud ja tema ise (võibki olla, et sellest peegelduvalt) on tõbine ja tujutu ning meie tülid on võtnud täiesti uue vormi – klaasid klirisevad ja trummikiled murduvad 🙂

Poes ja restoranis temaga käia ei ole tegelikult suuremat sorti keerulisem ettevõtmine kui temata. Selles suhtes, et muidugi ei pääse me eranditest, aga kui ma mõtlen tagasi viimatisele poeskäigule, kust ma väljusin poole pea jagu hallide karvadega, siis oli see ikkagi millaski kevadel ja meie oma süül – shoping oli tõesti veninud pikale. Aga täna põrutas ta kogemata oma lastepoekäruga mingile daamele tagant sisse ja lausus selle peale “Oih. Vabandust!”. Ja restoranifänn on ta täiega – ma olen teinud korralikku koolitustööd ja pole oma restoraniarmastust kõrvale lükanud imikust last kasvatades, mistõttu on ta asjaga küllaltki harjunud. Tuleb lihtsalt kriteeriumile “hea toit” lisada ka kriteerium “lastenurk” ja sellega on asi ühelpool. Ühegi käigu puhul me enam vankrit või käru ei kasuta, sest a) meil ei tule lihtsalt meeldegi kaasa võtta ja üleüldse, kas keegi teab, kus meie käru on?! ja b) käest kinni tänaval jalutada talle meeldib ja nõndaks ka mulle.

Mõned oskused ja huvid on ta lükanud seoses uue elurütmiga tahaplaanile. Näiteks ei oska ta enam nuusata. Allakahesena sai kõik ninapumbad ja sellega kaasnevad jullad kodust likvideeritud, sest laps nuuskas kenasti. Nüüdseks puhub ta väga eeskujulikult kogu õhu välja suust puristades ja ei aita ka see kui ise ette näitad, mismoodi ninast tuleb tuult välja lükata, endal lõug tatine…

Samuti ei tunne Troonipärija enam eriti huvi tähtede vastu, mida ta allakahesena tundis ligi kümmet. Midagi ta ikka mäletab ka, et S, mis näeb välja nagu “usssss” ongi “esssss”. Ja aegajalt küsib mu käest: mis siia kirjutatud on? Ja pliiatsiga armastab ta viimasel ajal teha mingeid pisikesi max 1 sentimeetrise läbimõõduga kritseldusi ja väidetavalt ta ei joonista, vaid “ma kirjutan”. Aga kohe kui ma hakkan tema nimetähti suurelt paberile joonistama ja ilmekalt kaasa küsima, mis täht see on, siis keeratakse selg ja pannakse padavai laua tagant minema.

2 cm suurune lennuk

2 cm suurune lennuk ja minu hämmeldunud monoloog takkaotsa (jah, ma saan tegelikult aru, et tegemist on juhusega, see paber oli ees tegelikult teistpidi, seega joonistati lennuk suunaga vastu maad:)

Vahel kui mul tekib eriline motivatsioon (õigemini süütunne, et peaks kodus midagi arendavat lapsega tegema), siis võtame välja näpuvärvid ja minu udupeened pintslid ja “maalime” midagi. Seekord oli juhuslikult tulemas isadepäev, nõndaks võtsime plaani teha väike imal kingitus oma pere isale. Joonistasin harilikuga mingid piirjooned ette, aitasin teha musta näokontuuri ja olin sunnitud veidi ka pintslist mingitel hetkedel kinni hoidma, et asi väga lappama ei läheks (sest Härral on küll lopsakad huuled, aga kas just nüüd nii silmatorkavad…), aga suures osas maalis selle pildi Troonipärija ikka ise.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Eile, kui veetsime ühe järjekordse hulllllumeelse päeva kahekesi kodus, sest Troonipärija organism näitas üles hommikul uskumatut võimet saata mitu klaasitäit vett sama teedpidi tagasi, olin sunnitud leiutama veel mingeid mänge ja tegevusi, et mõni pooltund oleks ka tülivaba. Sestap joonistasime pojaga MEMORY mängu.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

BeFunky Collage

Esialgu ta muidugi arvas, et ülesanne on need ükshaaval endale kätte korjata ja mängida, et need on mingid “piletid” või “kaardid” või “raha”. Kuna üks kaardipaar on ka tema joonistatud (see roheline aas ja miski sigrimigri), siis ei sobinud talle ka see, et ma tema joonistatud pildid tagurpidi keeran. Aga tegelikult kui ma olin natuke aega seda nelja pildipaariga mängu üksi mänginud, siis vaimustas teda ka lõpuks see rõõm, mis tekib kui leiad oma kaardile paarilise. Sellest hoolimata kulus kaartide joonistamisele kauem aega kui mängu enda mängimisele 🙂

Täna aga käisime pikalt planeeritud juuksurikäigul ja arvestades, mis trall on viimastel päevadel ja öödel käinud (täna öösel näiteks kell pool 2 minu magamistoas kottpimeduses ringi jalutades ja röökides “multikaaaattt!!”), olin ma veendunud, et mu armas juuksur saab ette näidata, kuidas on laua all neljakäpukil last taga ajada ja juukselõikusmasinaga niiviisi juukseid lõigata. Aga võta näpust, Troonipärija käitus nagu üks eeskujulik troonipärija, istus soliidselt juuksuripingil ja nosis laua pealt leitud õuna nagu vana rahu ise.

On kaksik, noh.

Advertisements

rVLOG ja sada muud pealkirja!

Sandra filmib, monteerib ja kirjutab, et:

Ma teen alati saatusliku vea ja hakkan pealkirja nuputama enne kui olen sisu valmis kirjutanud. Mitte, et ma ei oskaks sobivat pealkirja välja mõelda, vaid seetõttu, et ma ei oska võimalikest seda välja valida. Eriti kui ma hakkan rääkima ahvi kujunemisest ja plaanin tänapäeva välja jõuda. Seekordsed võimalikud pealkirjad oleksid siis:

Kuidas me õega üksteist motiveerime, aga tegelikult vahel ei motiveeri

Kuidas ma möödunud nädalavahetusel skoorisin peoga palju paremini kui üle-eelmisel nädalavahetusel

Kuidas ma mahepõllundust viljelen ja endale hambaarstiraha välja teenin

Ahhaa – kuidas ma üleüldse igaltpoolt raha välja koorin!

Kuidas ma LÕPUKS Hiiumaale jõudsin ja 24 tunnist maksimaalse Hiiumaa välja võtsin

(retsepti)VIDEO ehk rVLOG (näiteks?) ehk kuidas minna puhkama (Hiiumaale)

Ei ole just valdkonnad, mida hästi kokku tõmmata. Õnneks viimases kahes teeb ära arvestava töö video (toosama seal üleval), mis ühtlasi võtab ka kokku selle, miks ma ei ole suutnud kuu aega midagi kirja panna – sest ma olen eksperimenteerinud uue bloginduse valdkonnaga ja igakord kui ma olen tahtnud siia midagi ütlema tulla, siis meenub mulle, et mul on hunnik videomaterjali, mis tuleks kokku monteerida (leitavad ka populaarses videokeskkonnas SIIN). Nõndaks olen ma ka esimesed kopkad selle eest tasku pistnud – teised tahavad ka endale selliseid videosid, kae nalja. Ja kuna tõepoolest oli õega meil selline ideeraasuke, et kui me ühist blogi peame, siis me motiveerime teist ka kirjutama, siis juhtus nii, et kumbki ei võtnud seda motivaatori rolli enda peale ja nõnda me vaikisime. Aga targem annab järele ja seetõttu kirjutas õde hiljuti väga laheda sissekande sellest, kuidas ta on aktivist ja muidu tegus. Ja see pani mind mõtlema, et ei ole nii, et kui ma olen Troonipärijaga kodune (mida juhtub nädalas rohkem kui tööpäevi), siis on mul aega maaaaa ja ilm. Vastupidi. Härra nimelt mul ilmselgelt arvab seda, sest esmaspäeval kirjutas ta mulle niimoodi kerglevalt FB sõnumitesse, et võib olla ma tahan talle töö juurde lõunat viia, sest TA EI VIITSI ise minna. 😀 Me ei räägi siin sugugi mingitest naabermajadest ega isegi naaberlinnaosadest…

Paraku jõudsin ma talle hädavaevu vastata “mul on täna väga kiire” ja sellega meie vestlus lõppes. Mul tõepoolest oli tohutult tegus päev ja tegelikult on nii alati kui mul on “kodune” päev. Hommikul põrutasin Naabrinaise juurest läbi (kes nüüd enam ei ole Naabrinaine, sest kolis alatult minema), et kiirelt kokku tõmmata üle-eelmise õhtu sündmused ja lasta poistel natuke lõunaund kvaliteetsemaks muuta (jah, kusjuures, seda võib lugeda täiesti arvestatavaks päevaseks ülesandeks – kohvitassi kõrval jutustamine. Aga õues! Et lapsed saaks joosta). Nimelt toimus laupäeval meie padruuga A sünnipäev, mis oli ehmatamapanevalt rohkelt täis lapsi ja rasedaid ja palju kaineid ning kui ei eksisteeriks kurikuulsat pilti, kuidas üks nendest rasedatest on sunnitud oma turske kaaslase verd purskavat varvast kokku lappima samal ajal kui mina andunult kõrval medõde mängin ja sünnipäevalapselt “skalpelle” ja plaastreid (“kas sa soovid tavalist või rebastega?”) kokku otsin, G veetsee uksepiidal empaatiliselt kaasa ohib ja nägusid teeb ja M veretöö kohal keksimas nõudega, et millal juba ometi ku*ele saab, siis võiks arvata, et pidu ei omanudki mingit jaburat momenti nagu ta igal aastal kipub omavat. (Seda pilti hetkel ma ei planeeri avaldada.)

Nagu te aru saate, siis üht koma teist oli Naabrinaisega ikkagi arutada. Seejärel kihutasin päevakava tagaajades isa-ema juurde, kus tuli kiirkorras lapsele sisse sööta lõunasöök (kiirnuudlite väljasülitamise tõttu jäid selleks Nana tehtud pannkoogid). Troonipärija arvas õnneks isegi punktipealt kell 13, et on väsinud ning nõndaks lõppes tema päeva esimene pool.

Mina aga hakkasin naiivselt riideid vahetamata tegelema maapirnide väljajuurimisega, mida ma lõppeks tegin kaks tundi ja nii, et kaloraaži mõttes võib täiesti andeks anda, et ma täna trenni ei läinud. Seejärel oli vaja need ja vanaemalt toodud ports ema köögikaaluga ära kaaluda. Sellega saab kaaluda 500 grammi kaupa. Nõndaks tõstsin ma neid pisikesse kaussi täpselt 38 portsu kaupa, sest 19 kilogrammi maapirne tuli kokku küll. Enne veel kui oli aeg voodisse tervitama minna rõõsaks puhanud Troonipärijat, sõitsin töö juurde ja viisin koristajale 2 kilo maapirne, sest tema suhkruhaigele tütrele on see üks väga kasulik tooraine nagu tegelikult kõikidele inimestele, tervetele või mitte. Kogu pere õhtusöögist jäin ma napilt ilma, sest mõni nädal tagasi kummikommiga lahtikistud hammas oli vaja just nüüd ära parandama minna, Kaotasin hambaarstile vähemalt rikkaliku toidukorvi raha, sõitsin tagasi vanemate juurde, et peale võtta ülejäänud maapirnid, kihutasin trenni, kus tabasin end mõttelt, et olen üle ootuste reibas, sest enamasti on mul trenni saabudes tunne, et miks ma küll end veel rohkem väsitan, ja seejärel sain aru, et asi oli selles, et ma polnud enne trenni lihtsalt ära tarbinud praetaldrikutäie heeringat ja keedukartulit, mida kogemuste põhjal tungivalt soovitan vältida enne trenni. Aga seda seekord lihtsalt selle pärast, et polnud aega süüagi (rääkimata siis Härrale söögi viimisest). Ja nõndaks kui vähemalt Troonipärija magas juba ööund, sain mina alles trennist vabaks, viisin restosse ära ülejäänud maapirnid, sain nende eest vastutasuks vähemalt ühe rikkaliku toidukorvi jagu rahhi ja lasin endale valmistada custom-made salati vastuteeneks.

Sestap oli sellele järgnenud 24-tunnine geniaalne käik Hiiumaale lihtsalt kullahinnaga.

Ma magasin seekord SELLISES toas.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Õe projekt – see kõik

Ja ärkasin SELLISE vaatega.

See tuba asub paksu metsa sees - kui välja arvata see üks ülejäänud majapoolne sein.

See tuba asub paksu metsa sees – kui välja arvata see üks ülejäänud majapoolne sein.

Ma jooksin põllu peal ja mängisin kaardimänge ja sõin üksi kell 9 niiskel terrasil jahedas oktoobrikuuõhus hommikusööki ja ma jõin ära terve kannu kohvi, sest keegi teine ei plaaninudki veel ärgata, ja ma sõin kahe suu poolega Haapsalu Konsumi saiakesi ja kaks tahvlit šokolaadi ja ma ei pidanud oma suutäisi kellegi eest peitma ja väitma vatise häälega, et mul ausõna pole midagi suus. !

Üks hinges oodanud pihtimus

Sandra kirjutab, et:

Ma olen loomeinimene, eksole. Kooliajal öeldi mu kohta, et ma olen “mingi kunstihing”, aga see ei vastanud mu meelest eriti tõele, sest kunstihing on nagu midagi sügavamat kui see, mis ma olen. Loomeinimene on pigem nagu midagi aktivisti, käsitööarmastaja, edvistaja, ekstraverdi JA introverdi segust. Mul on läinud jube hästi ja mu vanemad on võimaldanud mul tegeleda kõige sellega, mida ma tahan, olgugi, et nii mõnigi tegevusala jäi väga napiks. Nad (või vähemalt üks neist) võivad küll kiruda, et minust ei ole saanud üleriigilist neurokirurgi või vandeadvokaati, aga nad võivad olla rahulikud vähemasti selle pärast, et olen õnnelik, et saan end väljendada nii nagu tahan ja ütlen ausalt, et enamasti tuleb see hästi välja ka. Ja kui vahel ei tule üldse välja midagi, siis see on ka lihtsalt üks õppetund ja järgmine kord tuleb eriti hästi välja.

Ma olen aru saanud, et minu Hing vajab pidevat väljundit. Logelemine mulle ei passi, olgugi, et kujutan liigagi palju ette, et just seda teha tahaks. Näiteks kui ma meenutan oma elu tagantjärele, siis olen olnud kõige õnnelikum nendel aegadel kui mu päevad on hästi tihedalt ja varieeruvalt sisustatud ja ma saan palju tehtud. Aga ületõmblejaks ma ka ennast ei nimetaks, sest mul on alati olnud süsteem. Näiteks päevakavasüsteem. Et kõik jookseks ladusalt. Logistika. Transpordivahendid.

Näiteks hästi äge oli keskkooliaeg kui ma üheaegselt: 1) lõpetasin gümnaasiumi; 2) tegin juhilube; 3) töötasin jumestuskonsultandina; 4) käisin trennis (tantsimas, otseloomulikult, sest see on samuti üks kunstiline väljund, mida olen alati kasutanud); 5) ja pead ma ei anna, kas just lõpuklassis, aga umbes sellel ajal käisin ka Nõmme Noortemajas kunstiringis.

Analoogseks kujunes minu teine ring Tartus, kui ülikool oli juba ammu selja taga, samuti valed töökohavalikud, ning ma läksin õppima kutseeriala! Samal ajal töötasin noortekohvikus. Käisin trennis. Tegelesin ohtralt maalimise ja küpsetamisega.

Marker.

Oma kahekümnendaks sünnipäevaks, ultraläbuks, palusin ma külalistehordilt kingituseks raha. Et osta endale õmblusmasin. Kuradi hea kink. Veel 7 aastat hiljem sõbrannad käivad seda laenamas mu käest. Liiatigi võtan selle oma retrokohvrist ise ikka korra kuus või kahes välja.

Lisaks see, mida siin praegu loed, see, millega tegelen tööjuures, just uuesti alanud trenn, ning minu viimase aja hitt – videote monteerimine (küll TOHUTULT algeliste vahenditega, ent siiski) – need on kõik mu loomeväljundid.

Ja kui ma nüüd mõtlen nendele stressirikastele aegadele, mis mu elus on olnud, siis ei ole ma nendel aegadel jõudnud ka tegeleda praktiliselt ühegi eelpoolnimetatud tegevusega. On olnud mingid muud kohustused. Isegi beebit võib sinna alla liigitada, aga see ei tähenda, et ma TEDA selles süüdistaksin. Või üldse kedagi. Tema oli/on lihtsalt kõikehõlmav loomeprojekt.

BeFunky CollagePraegu, septembris, ma aga tunnen jälle mingit uut hingust. Kevadel oli üldse stressi palju. Perearst tahtis mulle juba antideprekaid välja kirjutada. Tundsin, et mismõttes, mina ja antideprekad (maailm on ka ikka õitehellaks ära läinud!). Suvel trenni ei olnud ning kuna alustasin üle väga pika aja töölkäimisega, siis võttis see kogu suvekuude võhma. Nüüdseks olen saanud selle etapiga tasapisi harjuda (paraku pole töö muutunud selle võrra ka füüsiliselt kergemaks) ja mingi missioonitunnetus on jälle tagasi. Ma tunnen iga jumala päev, et ma tahaks midagi luua. Midagi valmistada. Millegi üle uhke olla. Jumal, ma teen hakkliha-makaronivormi ja ma kujutan seda tehes ka ette, et teen mingit TAIEST. Kui sellega on ühelpool, saan köögi korda, mõtlen, et kohe kui laps magab, istun oma õmbluslaua taha ja jätkan pooleliolevaid töid. Õmbluslaud ja käsitöönurk on samuti üks projekt, mille olen suures loometuhinas läbi viinud. Seejärel ma mõtlen, et EI, ma tahan hoopis blogi kirjutada. Ei, oot. Ma teen hoopis ühe erilise õunakoogi. Või veel parem, mul on vaja lapse fotoalbumi jaoks piltide tellimus ära teha. Kui ma juba tellin fotosid, tellin siis rohkem, saab igasuguseid kingitusi sugulastele teha. Meisterdada. Küünlapurke. Makroonikarpe. Ma tean, ma tean! Ma lähen õhtul jooksma! Oh, seda tunnet pärast! Ja järgmisel päeval!! Siis on veel rohkem energiat! Ma teen Troonipärija tuppa riidepuu. Mingi laheda. Peab mõtlema.. Kook. Koogiblogi. Pildid. Instagram. Videoideed. Kleit. Seelik. Kingitused. Trenn. Kodu. Sisustus. Blogi. JAA NII EDASIIIII.

Ja vahepeal tunnengi, et olen täitsa ära keeranud. Siia olekski nüüd paslik lisada see tervisliku õunakoogi valmimise video.

Novot. Nõndaks tunnen ma praegu erilist motivatsiooni olla eelkõige iseenda vastu hea. Kehale ja vaimule teha häid asju. Mõned puudujäägid veel on. Näiteks kuidas panna end magama õhtul normaalsel ajal. Aga trenn ja liikumine, korralik toitumine ja vaimutoitmine need peavad lihtsalt olema tagatud. Täna mu jalad valutavad. Aga meel on nii hea. Valutavad, sest viimase nädala jooksul olen käinud kolm korda trennis, ükskord 10 km kiirkõnnil ja kolm päeva järjest pikki päevi tööl, jalgadel. Ja nii saab olla üks nendest inimestest, kes aegadetaguseid pilte vaadates ei õhka, et oh küll ma OLIN sale ja ilus. Rääkimata sellest, et saab tagasi ka selle õhetava ja vitaalse näonaha. ZEN.
image

Hõissa pulmad!

Sandra kirjutab, et:

Ma ragistasin praegu väga pikalt ajusid, et mismoodi seda postitust ette kanda. Mul on igasuguseid emotsioone hetkel peal, millega üritan hakkama saada. Mõtlesin isegi, et võibolla peaksin tegema videopostituse, et kõik ühe hingetõmbega välja lahmida, aga siis jällegi…

Ah ei, ärge muretsege, see polnud mina (jälle!) (või siis pigem IKKA), kes sõrmuse sõrme sai. Aga kuna pulmakülaliste kontsentraat oli nii tihe, siis on natuke selline tunne küll. Igikestva “jahi” ütlesid hoopis minu armsad sõber-naabrid ning pulmast võtsid veel osa vaid paaripanija ja mina. Ja kui ma oleksin pruudikleidi ja pärja ka ise teinud, siis võiksin ilmselt olla täieõiguslikult pulmakorralduse FIE (noh sellise kodukootud stiilis pulmakorralduse puhul vähemalt 🙂 ).

Ja no, mis mina ja mina. Tegelikult oli pruutpaaril endal nii imeilus teostus riiete ja kaunistuste osas ning kindel kontseptsioon, et nendega oli lausa lust koostööd teha. Ja muidugimõista jätan enamikke peaosaliste pilte nende enda kasutada.

Aga kuna ma ei tea veel SIIAMAANI, kuidas täpselt seda postitust püsti panna, siis teen lihtsalt nii, et laen hunniku pilte tegemise järjekorras üles ja siis seletan natuke juurde, kuidas ma nagu ninja olin üheaegselt viie erineva männi otsas ja filmisin ja pildistasin. Enjjooy.

Hommikul valmistasin ühe hunniku pulmamaiuseid, mis läksid hoopiski kojujäänud peredele 🙂 Neid imenunnusid tassikooke saab teha SELLE retsepti järgi:

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Tee viis meid 45-minutilise sõidu kaugusele. Auto pargitud hakkasid rappa suunduma kolm väga eriskummalist matkalist: kõikvõimalike tehnikavidinatega JA tordiga blond tsikk, Tallinn Dollsi imekaunis kleidis pärjaga kaunitar ja stiilses traksid-kikilips-kostüümis dsentelmaan, kellel laud üle õla.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Tegime sinasõprust väljavalitud kohaga, milleks oli imeilus sihvakate mändidealune platsike.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Et ma saaksin rahus pildistada, panime ühe ustava kaaslase mulle puu külge appi:

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Minu lemmikpilt. Lihtsalt selline kaunis, puhas, siiras ja õnnelik neiu:

P8250098i

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

P8250261i

Ma olen nii õnnelik ja tänulik selle päeva eest, missest, et see polnud mulle. Aga õnnelikuks teebki mind see, et nägin ainuisikuliselt oma silmaga neid õnnelikke inimesi, kes nüüd uut etappi oma elus alustavad.

P8250242i

Tegelikult oli see päev lihtsalt maailma pikim. Eriti kuna alustasin sellega, et saatsin poisid lasteaeda, käisin poodlemas, tegin need koogid, seejärel sõitsime viieks tunniks minema, tagasitulles käisin poistega Männikul ujumas ja õhtul tegime väikesed vahkarid peaosaliste ja kõikide mudilastega meie kodus. Hästi hästi tore päev!

Mändidealusest rabavaadetega pulmast valmistasin täna ka video, mis on leitav eelmisest postitusest, ent las see jäägu siis neile, kes parooli kasutada oskavad. Head!

Armastus Mel Gibsoni vastu

Sandra kirjutab, et:

Eile tuli ürgmeheliku kanali Kanal 12-e pealt film “Vandenõuteooria”. Kriiskasin härrale, et oh, misasja, seda hakkame vaatama, see on täiega hea film! Peale vaadates nägi ta kohe aastat 1997, mil film välja tuli ja tegi eriti skeptilise “pfff”. Etteruttavalt võin öelda, et härra skeptiline hoiak püsis filmi lõpuni, aga ära ta selle siiski vaatas; kui ma ei eksi, siis nimetas seda paar korda “haigeks filmiks”). Olen seda oma paarkümmend korda näinud, aga seda täiesti lapsena. Sellessuhtes, et olin ju siis ometigi 9-10-aastane. Kaugeltki mitte lastefilm, isegi mitte “perefilm”. Sisuga, mida peab mõistma… Aga seal mängib ju ometigi Mel Gibson!

Jumal teab, kust tuli minule olles ise laps-mis-laps, suur armastus Mel Gibsoni vastu. Suure tõenäosusega kujunes see Suure Õe eeskujul välja, aga nii igatahes oli. Lapsepõlves on ju üldse vaja millegipärast paika panna kõik “lemmikud”. Mis su lemmikbänd on? Aga laul? Värv? jne. Nõndaks oli minul lapsepõlves suur Mel Gibsoni jumaldus. VHS-i peal oli meil nii mõnigi isesalvestatud film kui ka poe oma.

Näiteks kui ma praegu mõtlen kõikide filmide peale, siis suudaksin ma nii mitmegi peast ära nimetada:

Surmarelvad (4 osa?), Mad Max, Braveheart, Patrioot, Vandenõuteooria, Maverick, What Women Want, nimetuks jääb see, kus ta külmutatud oli paarkümmend aastat (KUIDAS see mul ei meenu!? See oli mu kõikidest kõige lemparim! – checkisin imdb-st: Forever Young!!)

Ja need kõik on üheksakümnendate filmid 🙂 (paar tükki ka 2000a). Ega ta peale seda midagi asjalikku tootnud polegi, selles mõttes, et raske ka kui elu apokalüpsisele pühendad.

Olin ja olen siiani küllaltki suure fantaasiaga inimene, nii et väga kindlasti oli Mel Gibson ka mingi aeg ka minu “abikaasa”, “laste isa” ja “armuke”…

Obviously mitte see vanainimene, kes teie ettekujutustes praegu on, vaid SEE:

mel