Taas kui kohtume, juba kui tuttavad

Hanna kirjutab, et:

Sellesmõttes, et… ärkasin eile hommikul selle peale. et keegi ilmselgelt üritas mulle magamistuppa tungida. Tõusin hoogsalt voodis istukile ja nägin ukse sees olevast aknast alustuseks kahte küüntega liistu küljes rippuvat käppa ja hetk hiljem vaatas mulle sealt vastu mulle varasemalt tundmatu mustakarvaline kass. Ehk siis, tl;dr — esimene asi, mida ma eilehommikul nägin, oli mind jõllitav must kass. Kahjuks ei jätkunud mul une pealt piisavalt loomingulist mõtlemist, et originaalstseen fotole saada (kassil polnud lahkumisega ülemääraselt kiire), aga siin teile taaslavastus ilma kassita. Kassid, teadagi, ei jäta üleüldiselt kasutamata võimalust olla creepy, aga see oli siiski kõrgem pilotaaž. Uks, mida antud isend avada või siis läbistada püüdis, on teisel korrusel ja selleni viiva trepi viimane aste on nii madalal, et enda nägupidi aknasse vinnamiseks pidi kass veits siiski mööda ust üles ronima. Millest annavad ka tunnistust kraaped uksel. Kui nüüd järele mõelda, siis omaette creepy oleks olnud ka pahaaimamatult kohale saabuda ja kontekstivabalt seda äraküünistatud ust näha.

Teise hoone räästas elavad varblased, mesimummud panevad vups ja vups seina sisse, iga jumala hommik pean ma kempsu minnes alustuseks strateegilisest avast ämblikuvõrgu (eelistatavalt koos ämblikuga) eemaldama ja dušikabiini alt on aegajalt kosta rähklemist ja vaikset mörinat (kahtlustan nüüd sedasama kassi, halvemal juhul koos perega). Ja ma ei tea, millal see kägu magab, sest öösel kell kolm või päeval kell kaks või õhtul kell kümme igatahes mitte. Väga ajakohane oleks see kõik liigitada koroona ajal popiks saanud “Loodus ravib ennast ja võtab üle” meemiks (luiged Veneetsias, mõrvarherilased Washingtonis, delfiinid Kopli lahes), aga tegelikult on siiski tegemist üsna tavapärase asjade käiguga (kuigi jah, hommikupoolikul teise korruse aknasse viskuv tundmatu kass kvalifitseerub siiski kõrvalekaldeks, ma arvan). Eelmisel aastal olid varblased kasutanud oksaauke sauna laudises, et seina sisse pesad teha ja ehitajad, kes olid lisaülesandeks saanud aukude kinnipanemise, pidid ära ootama pesitsushooaja lõpu, et mitte kedagi sinna sisse müürida. Rääkimata igasügisestest rookatuseteemalistest “zajats – volk” tüüpi mõttemängudest nugisega.

Kui te juba küsisite, siis kõige rohkem ahistas mind selle kriisi juures asjaolu, et saarele ei saanud (jaa, ma tean, et olen priviligeeritud ja elukauge). Või noh, võib-olla oleks kuidagi ikka saanud, aga siis poleks enam ära saanud. Ja rannamaja pole siiski mõeldud pikemaajaliseks off-season elamiseks. (Pluss ma muidugi ei ole ka seda tüüpi inimene, kes lihtsalt põhimõtte pärast reeglitest kõrvale hiilimise võimalusi otsiks. Ja kuna mul on ju ikkagi auto ja jalad ja kõigi mugavustega kolmetoaline ja kellelegi ei pidanud kodus põhikooli füüsikat õpetama, siis ei olnud ma ju ka Tallinnas ometi kümnel ruutmeetril lõksus). Et siis see, mis ahistas, oli pigem nagu ikkagi see teadmine, et ei saa. Isegi seda, kas katus püsib ja uksed on kinni (sest viimane kord talvel kontrollvisiiti tehes oli üks, mis on 15 aastat täiesti probleemideta täiesti iseseisvalt kinni seisnud, pärani lahti) käis lahke naabrimees igavusest kodanikualgatuse korras kontrollimas.

Nüüd siiski juba rohkem kui nädal aega kohapeal (meeldival kombel kattus avanemine minu lemmikhooajaga — et on nagu juba suvi, aga ei ole ka ja kõik on veel ees ja osad asjad on veel kinni, aga mina olen juba kohal ja valmis) ja vaatamata valitsevale suhtelisele skaalale, mille järgi oli laupäev sotsiaalses mõttes täitsa metsik päev, sest vestlesin näostnäkku vähemalt kahe, aga võib-olla lausa kolme inimesega, on olnud siiski päris tegus ja seiklusterohke.

Näiteks olen käinud tervelt kaks korda joogas (mis on kaks korda rohkem kui kogu varasema elu jooksul kokku, asjaolu, mis seletab, miks mul olid teise korra järgsel päeval valusad lihased, mille olemasolust ma varem teadlikki polnud).

Ka olen otsa sõitnud ühele pardile (ma arvan, et see lind oli part; oli hämar ja olukord möödus kiiresti, eksole). See oli minu rohkem kui kümneaastase juhistaaži juures üldse alles teine kord kellelegi otsa sõita ja esimene kord kui ma täitsa kindlasti kellelegi otsa sõitsin (esiklaasil oli selle tõestuseks pärast suur märg plekk). Esimene kord oli siis kui mul oli juhtimisõigus olnud kaks kuud ja ma olude sunnil USAs Uus-Inglismaal rendiautoga 600 km maha pidin sõitma. Teeservad olid paksult megasuuri halle oravaid täis ja lõpuks ma neist ühe (kes lähenes hirmsa hooga paremalt, käbi suus) ilmselt ka alla ajasin. Samas, peale vankumatu usu füüsikaseadustesse pole mul siiski mingit muud tõestust, et orav päriselt ka auto rataste alla jäi. Õhtul tolle päeva ööbimiskohta jõudes rääkis sealne omanik Diane vahva loo sellest, kuidas tal ükskord töökojas jänesejuppe auto radiaatorist välja korjati. Eelmisel nädalal oli part igatahes hämaral külamaanteel ennast keset teed sisse seadnud ja vaevus sealt lahkuma asutama, noh, saatuslikult liiga hilja. Jooga ei ole seda tüüpi, mis otseselt ka mu karmaküsimustega tegeleks ja üldiselt ma loen selle asjaolu positiivseks, aga antud olukorra valguses nagu igaks juhuks natuke ehk võiks.

Kulinaarsed elamused on olnud vahelduvad ent kurta siiski ei saa. Eelmisel nädalal näiteks jätsin päeval, mil menüüs pidi olema supp, puljongikuubikud ostmata. Vältimaks uut 30-kilomeetrist poeringi vaatasin üle olemasolevad suvilavarud ja leidsingi riiulist vajalikud kuubikud. Kokandushuvilistele ja muidu seikluslikuma loomuga inimestele nüüd siis teadmiseks, et viis aastat tagasi aegunud puljongikuubikud on tarbimiseks täiesti okei (nii meditsiiniliselt kui moraalselt).

Teisestküljest jällegi on saanud otse suitsuahjust tulnud tuulehaugi. Saareperioodi alguses gastrolli teinud sisserändajast ameerika sõbranna, kelle kunagiseks esimeseks impulsiks Eestit külastada oli John Oliveri saatelõik, kus toodi visuaalseid paralleele Eesti ja Shreki kuningriigi vahel, teatas kala sisse vaadates, et üha rohkem saab kinnitust, et ta on kolinud muinasjutumaale (sest tuulehaugi rohked luud on kõik trendikalt rohekas-sinised).

Ja eelmisel nädalavahetusel avati hooajaks minu lemmikrestoran Ungru, mida ma ju loomulikult pidin kohe külastama, täitsa üksi (broneeringut tehes ajas see asjaolu sealse naisterahva hetkeks täitsa segadusse). Nad süütasid laual küünla ja puha, et ma ennast siiski romantilisemalt tunneksin, aga mulle tundub, et romantikale oleks pigem kaasa aidanud see kui nad ei oleks seda teist tooli juba ennetavalt eemaldades minu kahesest lauast näkkuröökivalt ühest teinud. Aga toit oli jällegi selline, et edetabelikoht ohtu ei sattunud.

Samas passiva poolele läheb ilmselt asjaolu, et muru ei ole ma siiamaani niitnud. Erinevatel põhjustel ja no ega ma tegelt seaduse järgi vist ei tohikski. Mitte et keegi saaks mind hetkel selleks väga ka kohustada või sundida siin, pigem on tegemist sellise pipipiksukkliku (uuh, kus tuli praegu keskkooli lõpukirjandiks ettevalmistumise flashback, seda näidissõna ei ole vist sellest ajast kohanud) enesedistsipliinile üleskutsumisega. Meelespeavälja olen seni jätnud mesilastele ja kuigi lähimat orhideed (hetkel miskine sõrmkäpp, aga ma ei ole piisavalt taimeteadlane, et aru saada, milline; kui tahate oma silmaga näha aasta orhideed 2020, siis olete teretulnud umbes kuu pärast või nii) olen täheldanud naabrimehe heinamaal, siis ametlik ala ulatub siiski ka läbi meie aia.

Niipalju siis selleks korraks jällegi.

Mul on muide siin ka üks poolik fail nimega “Grand Tour vol.3”. Ma ei tea, mis sellega saab. Ühestküljest on minu isiklik tuur kaotanud teatava aktuaalsuse. Teisestküljest on Cornwall muidugi endiselt seal, kus ennegi. Eks vaatab.

Ood terrassile

Hanna kirjutab, et:

Minuarust ei ole ühtegi teist nii selget aastaaegade vahelist eraldusjoont kui see, mis jookseb augusti ja septembri vahelt. Eks see tunne on pigem kõikide kooliaastate algustega kinnistatud ja mitte niivõrd geograafilis-klimaatiline, aga paratamatult tundub hetkel siin suvilaterrassil istudes siiski, et see nädal on veel suvi. Ja järgmisel, kuigi ilmselt olen pärast järjekordset väikest vahelepõiget Tallinnasse ikkagi jällegi siin, enam ei ole. Nädal on sellesmõttes ennast muidugi eeskujulikult üleval pidanud, võimaldades eile isegi (ilmselt viimast korda sel aastal) ka veel oma rannas ujumas käia.

Aga kuna hooaeg on tahes-tahtmata siiski joont alla saamas, siis oleks ehk kohane teha üks selline, noh, ütleme, elustiilipostitus. Et tehtud töö viljadest ka laiemalt rõõmu oleks. Sest viimastel aastatel on siin ikka kõvasti kompunnitud, putitatud ja paradigmat paika pandud. Järgmisel hooajal tuleb miskit veel ette võtta hoonestust ümbritseva džungliga (puhas mõte sellest kurnab mind juba aasta aega ette), aga hoonestust kui sellist võib nagu veidi juba dokumenteerida küll. (Oleksin peaaegu juba kirjutanud, et sellega võib juba uhkeldada küll, aga siis meenus mulle Facebooki tohutu käsitöögrupp, minu pidev rõõmu ja hämmastuse allikas, kuhu keegi aegajalt ikka postitab pildi oma obskuurse kätetööga — helmestest puu lillepotis? heegeldatud sõrmus? — allkirjaks, täiesti imetlusväärselt irooniavabalt, “Sain valmis imeilusa meisterdise”.)

Põhimõtteliselt, ma tahaks loota, et mõneks ajaks saab nüüd ilma mastaapsete ehitus- ja värvimistöödeta. Ma olen siin viis suve asju valgeks värvinud, väikese pausiga eelmisel aastal, kui ma värvisin kogu maja heleroheliseks. Sel suvel tõmbasin nädalaga üle kõrvalhoones oleva sauna eesruumi/külalistetoa. Kohalviibinud vanaema käis aegajalt ukse vahelt sisse vaatamas ja imestas, et ma sellega nii kohusetundlikult varahommikust hilisõhtuni tegelen. Ütlesin talle, et kui ma seda ruttu ei tee, siis varsti ma enam ei viitsi. Triibud seinal on Sandra poolt mõne aasta eest algatatud idee ja teostus, nüüd kõikehõlmava värvimise käigus ma tegin lihtsalt mõned juurde.

Puht paradigmaatiliselt on kõige olulisem innovatsioon siin majapidamises kahtlemata eelmisel aastal valminud terrass. See ei muutnud paradigmat mitte ainult siin majapidamises, vaid käivitas perekonnas lausa terrassilaine, mille viimase väljendusena lasi tädi Lõuna-Eestis maja kõrvalukse treppi renoveerides sellest ka nagu väikest viisi terrassi teha.

Rannamaja terrass on selle 20+ aastase eksistentsi vältel olnud erineva suuruse, kuju ja kontseptsiooniga, aga mitte kunagi päris selline nagu praegu. Enne seda kui meeskond eelmisel suvel siia peale lendas, oli terrass põhimõtteliselt see, mis jäi järele pärast seda kui pehkinud osad ära saeti. Ehk siis majast umbes meetri kaugusele eenduv rinnatis. Nüüd on terrass piirdega ja läbipaistva katusega, nagu selline õues olev lisatuba, mis laiendab rannamaja kasutusvõimalusi eksponentsiaalselt. Sest enne oli nii, et kui sadas vihma, siis olid puhkajad shit out of luck. Aga nüüd saab vaikse kõrbina saatel õues raamatut lugeda. Või, näiteks, blogi trükkida. Briti sisustusajakirjade kiidetud inside/outside living rakendub siin nüüd küll väga sujuvalt. Kuigi, olgem ausad, see leidis siin aset ka varem. Kuna otse uksest enam lausloodusesse ei astu, siis on inside‘i põrand nüüd siiski õhtuks oluliselt vähem outside’iga kaetud.

Terrassi ainukeseks miinuseks võib ehk lugeda asjaolu, et kui miskit nüüd laudade vahelt läbi kukub, siis suht tõenäoliselt see ka sinna aegade lõpuni jääb. Samas on esimese kahe suve jooksul need intsidendid olnud peamiselt sellises iseennast täideviiva ennustuse kategoorias. Paar nädalat tagasi olin juba tükk aega kududes sukavarrast abiks võttes palmikuid keeranud kui tulin meeldivale avastusele, et see ei olegi veel maha kukkunud ja terrassilaudade vahelt alla veerenud. Loetud hetked hiljem oli varras terrasi all. Suve algupoolel tõestas J (6a) ennast tõelise meesterahvana. Pakkusin, et ta võiks terrassipõrandal vildikatega asjatades olla veits ettevaatlik. Mille peale ta pidi loomulikult kohe testima, kas vildikas mahub laudade vahelt läbi. Et siis kui maailmalõpu ärahoidmiseks on kunagi mingil põhjusel vaja lillat vildikat, siis meil trepi all on üks.

Seda trendikat põhimõtet, et ruumid oleksid käepäraselt multifunktsionaalsed ja vajalikku funktsionaalsust arvestades kergesti ümbertõstetavad, on siin ka aegade algusest järgitud. Kasvõi juba sellega, et praktiliselt ühelgi regulaarsel suvitajal ei ole kunagi olnud püsivat ja regulaarset magamiskohta. Kõik seavad ennast sisse seal, kus parasjagu kõige otstarbekam tundub. Viimastel aastatel minul endal nagu veits on regulaarne magamiskoht, aga seda peamiselt sellepärast, et seal ongi tundunud kõige otstarbekam (see on kõige kaugemal üldruumidest, kus mõned inimesed võib-olla tahavad kell 6 hommikul hakata putru keetma). Aga isegi mina olen suve jooksul juba mitmes kohas ööbida jõudnud, sest vahepeal eemaldati ajutiselt mu tavapärase magamistoa katus. Kõik teised pereliikmed jõudsid vist ka vähemalt kahes kohas magada sel suvel ja igal pool on ööbinud ka mõni külaline. Sest kui juba on olemas selline rannamaja, siis tuleb arvestada ka külaliste majutamisega. Seoses viimaste aastate arengutega on mitmekordistunud ka nende nurgataguste hulk, kus on võimalik rohkem või vähem privaatselt magada. Imetabasel kombel leidub ikka veel inimesi, kes ei ole mitte kunagi Hiiumaal käinud või siis tegid seda viimati kaheksanda klassi lõpuekskursioonil. See on eriti imetabane, arvestades kui palju saabujaid on alati praami peal, aga no samas ongi siin ilmselgelt mängus mingi must maagia, sest kogu see rahvas kaob kohe saarele jõudes kusagile ära ja ainuke koht, kus üldse inimesi kohtab, on Kärdla Selveris.

Sellesama multifuktsionaalse ruumikasutuse üks külg on ka see, et ainult ühese kasutusega tehnoloogia on siia saabunud väga visalt ja selle olemasoluga harjumine on nõudnud ikka väikest pingutust. See, et siin on olemas nii föön kui röster on ikka uuema aja areng ja küpsetusahi tuli alles eelmise suve lõpus kui me Sandraga otsustasime võtta saatuse märgina asjaolu, et naabrimees pani Hiiumaa müügigruppi üles oma meie jaoks täiuslikult sobiva ahju. Nüüd on ahi elutoas kapi peal ja Sandra teeb iga kord saabudes põhimõttelisi küpsetisi, lihtsalt sellepärast, et nüüd saab. Sarnase asjaolude kokkulangevuse tagajärjel on viimasel ajal siia lisandunud ka kööginõusid — viimased kaks lainet on tulnud välisüliõpilaste ülejääkidest. Kõigepealt saabus siia aasta Eestis õppinud kreeka sõbra Alexi kraam ja aasta hiljem asjad, mida ma ise pärast Hollandi avantüüri ei raatsinud lihtsalt minema visata.

Ja siis on mul veel selline komme, et kui ma külastan mõnda teist saart, siis ma toon sealt midagi kaasa sellele saarele siin. Minu voodi kohal olevad pildid on Barbadoselt ja Key Westist, elutoariiulis on kauss Maltalt ja seinas Victoria ja Alberti muuseumi poest hangitud Constable’i repro.

Üldiselt on majapidamisse asjade hankimisega minuarust see lugu, et parem oleks kui seda saaks teha kuidagi nagu aeglaselt. Alati see kahjuks ei ole võimalik, aga asjade aeglaselt hankimisel on juba see boonus, et päris tihti saab niimoodi selgeks, et mingeid asju, mis esimesel hetkel tundusid jube ägedad, ei ole tegelikult üldse vaja. Minul endal on asjade hankimisel veel see lisakiiks, et mulle meeldib kui kõikidel asjadel on oma koht, mis on juba nende hankimise hetkel teada. Need asjad ei pea kogu aeg selles kohas olema, kogu mu perekond võib ilmselt kinnitada, et tohutust ordnungist majapidamises ei ole ma kunagi osanud suurt lugu pidada, aga vajadusel on kerge vaevaga võimalik saavutada teatav minimalism. Seesama soodumus oli ilmselt ka põhjus, miks üks esimesi uue aja uusi rajatisi rannamaja hoovis oli kuur. Enne seda oli muruniiduk saunas ja päevitustoolid elutoas. Võeh.

Mõnikord läheb asjadega aga hoopis nii, et kui kõik on skandinaavia rannamaja stiilis valgeks värvitud ja paika pandud, ei sobi vana hiirtest näritud tumepruun diivan enam mitte mingi nipiga. Suure mööbli väljavahetamisega marginaalsetes lokatsioonides käivad paratamatult kaasas teatavad logistikaprobleemid. Antud juhul siis esiteks, et kuidas uus diivan üle mere saab. Ja teiseks, et kuidas vana diivan eest ära saab. Diivanite saareletoimetajana on ennast siin iga paari aasta tagant tõestanud on24, kelle teenuseid ka seekord kasutasin. Aga umbes hetk pärast seda kui olin täitnud nende veebivormi ja laia joonega teatanud, et olen nende saarele saabumise päeval ükskõik, mis kell neid valmis vastu võtma, selgus, et ma pean tolleks päevaks hoopis riigist lahkuma. Õnneks lubas nagunii kohal viibiva ehitusbrigaadi ülem diivani ise vastu võtta ja lisaboonusena ka vana minema viia. Kui tolle päeva hilisõhtul lõpuks ise saarele jõudsin, olid saabunud diivan ja tugitool toas ja lisaks oli neilt ümbert võetud ka pakend, mis oli ka minema viidud (ja ehitustööde käigus eemaldatud vanad lauad olid juppideks saetud ja ka riita laotud). Järgmisel nädalal kohtasin ehitusbrigaadi ülemat laeva peal ja alles siis mainis ta nagu muuseas, et saabunud diivan ei olnud mingi nipiga uksest sisse mahtunud, mistõttu nad olid eemaldanud maja akna ja selle sealtkaudu sisse tõstnud. NBD.

Ja no nii olengi ise endale kujundanud keskkonna, kus ma olen kõige tehtuga täiesti piisavalt rahul, et mitte tahta käest lasta võimalust siin võimalikult palju aega veeta. Varsti muidugi saabub see hooajaline murdepunkt, kus põrandaküttega vannituba üksi kaalub selle kõige juba üles. Juba praegu on rannaküla  üsna hõredalt asustatud. Sellega seoses, mulle tundub, et sellises piirkonnas nagu meil siin, võiks sügisene lambikustutamisteenus täitsa nõutud kraam olla. Täna jälle möödasõites vaatasin, et ühed on õuetule lahkudes põlema jätnud. Eelmisel aastal irvitasin naabrimehe üle, kelle muidu kottpimeda maja küljes säras balkonituli päeval ja öösel. Ja siis pidin järgmisel nädalal ise kaaluma, kas kirjutada talle Facebookis, et kui ta peaks lähiajal minema enda oma ära kustutama, siis kas saaks ka meie juurest läbi astuda ja kõrvalukse kohal oleva kustu panna. Tuld, mis on õhtul hoovi valgustama jäänud ju hommikul enam ei pane tähele ja lahkumine on iga kord nagunii selline meeletu rapsimine, et lahkumisrutiinist väljapoole jäävatele pisiasjadele enam vajalikku tähelepanu ei jätku.

 

 

Most folks’ lives

Hanna kirjutab, et:

Ikka tuleb aegajalt siin ja seal jutuks see, kuidas inimesed sotsiaalmeedias ja blogides teevad oma elud ilusamaks kui need ehk tegelikult igapäevaselt on. Et ainult kordaminekud ja ei mingeid topeltlõugu ja isegi kui on millegi üle kaevata, siis tehakse seda humblebrag vormis. Noh, et maja on meil kahjuks nii suur, et ma pidevalt kaotan oma kullast iPadi sinna ära. Või et juuksur kaebab alati, et mul on nii paksud juuksed, et käärid lähevad nüriks.

Ma tean, et osasid inimesi õudsalt ärritab see väike silmamoondus, aga ma pean tunnistama, et mind üldiselt mitte. Nii kaugele ei tasuks nüüd muidugi minna, et lavastad endale vähi ja siis lavastad ennast sellest terveks, aga väike utreering on minuarust küll täiesti okei. Esiteks juba sellepärast, et ma ise ei viitsi neid üksikasjalikke naturaalseid heietusi lugeda (vähe sellest, et mul puudub interneti-ajastule kohaselt vajalik keskendumisvõime, sellised heietused kipuvad paratamatult olema kas otsatu hala või siis tüütu epistel) või vaadata instagrami-lugusid sellest, milline perekonna hommikupuder tegelikult välja nägi. Teiseks tundub mulle isiklikult veider see impulss kogu oma elu niimoodi labaste üksikasjade ja väikekodanlike südamevaludeni vaatamiseks välja panna. Selline vabatahlik soov kontroll oma isikliku narratiivi üle lihtsalt käest lasta on minu jaoks täiesti loomuvastane.

(Kui peaks nüüd tekkima küsimus, et kui palju minu enda poolt siia postitatust on ilukirjandus, siis ühtegi lugu välja mõelnud ma ei ole, aga ma ei saa ka vanduda, et kõik päris täpselt niimoodi juhtus. Eksole.)

Küll aga hakkavad mind need kaunilt lahtirulluvad elud häirima siis kui iseenda omas ekskremendid suuremal või vähemal määral ventikat tabavad. Mida nad ju paratamatult teatud regulaarsusega tegema peavad. Mitte siis niivõrd kadedusest või et ma kuidagi järsku hakkaksin uskuma, et erinevalt minu omast teiste elud ongi maagiliselt isekulgevad ja kurat neid võtku. Lihtsalt kõik see ilu internetis muutub järsku valusaks meenutuseks sellest, et ma olen (loodetavasti ajutiselt) minetanud võime uskuda, et elu võib ka päriselt selline olla. Minu oma siis, konkreetselt. Et noh, praegu pole, aga ükskord võiks.

Mulle tegelt jubedalt meeldiks kui elu saavutaks mõnikord sellise stabiilsuse, et ei oleks pidevalt mingit juba käimasolevat kriisi vaja lahendada või mõneks tulevaseks kriisiks valmistuda. Ma tean, et mind paremini tundvatele inimestele võib see tulla väikestviisi šokina, aga mul tegelikult suurema osa ajast puudub igasugune impulss midagi materiaalselt produktiivset teha. Sellesmõttes, et kui sa oled hakkama saanud millegi sellisega, mille puhul sul varem polnud aimugi, et sa seda oskad või suudad või siis operatiivselt seljatanud mingi ootamatult esilekerkinud ebameeldivuse, on eduelamus muidugi peadpööritav ja võimas. Aga mulle ausaltöeldes täiesti piisab teadmisest, et ma olen võimeline seda või teist probleemi lahendama.  Noh, et ma ei saa küll päris hästi aru, miks just meesterahvas perekonnas on ainuvastutav selle eest, et need liistud viis aastat pärast sissekolimist ikka veel esikunurgas seinapanemist ootavad (kui just ei ole tegemist üldise tööjaotuse küsimusega), aga samas ei ole mul ka mingit sisemist tungi pidevalt korstnaid pühkida, torusid parandada või võsa langetada.

Ja üldse ma eelistaksin, et kui need torud juba ükskord paigaldatud said, siis ma võiks edaspidises elus (pmtst igavesti) selle peale loota, et kraani avades kõik see vesi, mis sealt kraanikaussi peaks voolama seda ka sajaprotsendiliselt teeb (mitte, et ma mõne hetke pärast leian ennast murettekitava kiirusega kasvavast lombist). Ja see, et ma pidin Hiiumaal oma valge käega ära vahetama saunasegisti, mis alles eelmisel kevadel vahetatud sai ikka konkreetselt riivas mu tundeid päris sügavalt.

Kompromissina oleksin ma valmis probleemid lahendama ka nende pihta raha loopides, aga seda saaksin ma rahulikult teha ainult siis, kui oleks nii palju raha, et probleemilahendamine endast varalisse seisu  mitte mingit märki maha ei jätaks (nagu ma juba kunagi varem olen märkinud, olen ma laisk, aga kitsi). Ja no see probleemilahendamine peaks siis käima ikkagi sellel tasemel, et keegi läbib minu elu sobiva inetrvalliga minu ees (noh, nagu need arhailised reeglid autosõidu kohta) ja tegeleb kõigi väljavupsavate väikekodanlike tüütuste ja harilike igapäevakatastroofidega juba enne kui nad minu teadvusse jõuavad. Ehk siis, I have missed my calling as a gazillionaire.

Eelmisel nädalal avanes Hiiumaal mulle kohe alustuseks selline vaatepilt:

Meil on minu isikliku tädiga, kes Lõuna-Eestis perekonnaajaloolise taluhoonestusega võitlemise mõned aastad tagasi käsile võttis, spontaanselt moodustunud selline loodusepoolse mõnitamise käes kannatajate toetusgrupp, kuhu ma selle järjekordse nörrituse kohe ära kaebasin. Tädi saatis vastu pildi oma vannitoa põrandast, mis oli suht tihkelt täis erinevaid kastruleid ja ämbreid, mille ta pärast vee torudesse laskmist oli kiiresti kokku otsima pidanud. Tema seekord võitis, kuigi mulle tundub, et mõttetute tööde edetabelis on ühe ja sama puuriida kaks korda ladumine siiski suht kõrgel kohal. (Ja olukorrale lisas pikantsust asjaolu, et koos puuriidaga oli alla sadanud ka jahimees Viktori sügisel sinna otsa asetatud nugisepüüdmise kast, kuhu ta oli nugisele kingiks asetanud ka ühe kanamuna. Nugis ei olnud muna tahtnud, mistõttu tahtis kukkumisest kannatadasaanud muna nüüd paari meetri raadiusesse sattunud inimesel silmanägemise võtta.)

Ma nagu mäletaks, et veel mitte väga ammu juhtus tihtipeale seda, et Hiiumaale saabudes tõmbasid võrkkiige selleks ettenähtud kohta üles ja pärast seda oli ainult sealt mitte väljakukkumise vaev. Sellist asja juhtus lausa tervel real järjestikkustel saarekülastustel. Ja ma ei teagi, kas täieliku kannapöörde taga on see, et head ajad ongi möödas (ütleb ta fatalistliku ohkega) või siis asjaolu, et kunagi seal vahepeal sai minust Omanik.

Selleks peab ilmselt olema kinnisvaraomanik, konkreetsemalt ilmselt majaomanik ja no eriti puumajaomanik (sest noh, pmtst hetkest kui ta varrelt raiutakse, algab puidu allakäik), et mõista seda staatusega kaasnevat teatud spetsiifilist neuroosi. Kui ennast teadlikult ja rangelt korrale ei kutsu, siis paneb see pidevalt valdustes ringi vaatama pilguga, mis mitte ainult tuvastab selle, mis parasjagu lekib, mädaneb või murdub, vaid otsib ka asju, mis lähemas või kaugemas tulevikus seda kõike tegema võivad hakata. Ja no mina isiklikult olen sellise pinge jaoks liiga tšill inimene. Kõige ruineerivam ongi muidugi alati hooaja esimene saarekülastus, sest lisaks sellele, et midagi on talvega kusagilt alla kukkunud, läbi läinud või ära vettinud, on ju ka külm, lumine ja/või mudane. Aga ma hakkan siiski vaikselt mõistma, miks isa, kes ometigi oli suure osa sealsetest asjadest oma käega valmis meisterdanud ja kellelt seetõttu oleks oodanud sellist keskmisest suuremat emotsionaalset investeeritust nende asjade jätkusuutlikkusse, viimastel aegadel suht alla andis – see pidev looduse ja aja pealetung on päris kurnav.

Kõige selle porisemise juures ma muidugi annan endale aru, et inimesel, kellel on oma rannamaja saarel, ei ole tegelikult võib-olla elus kõige hullemini läinud. Lihtsalt miks, oh, miks on nii, et kui sa oled juba suht lähedale jõunud sellele Pinteresti-ideaalile ühes nurgas, hakkab teine nurk koost lagunema? Ma arvan, et ainuke lahendus sellele frustratsile on torutangid korraks käest asetada ja ise endale käepäraste vahenditega veits glamuuri teha. Aprilli alguses, nädal pärast seda kui rannamaja enneolematuid laupäevaõhtuseid toruprobleeme olid väikese vahega lahendamas käinud õnneliku juhusena oma külas leidunud torumeestest isa ja poeg (praegu olen liiga pikalt seletama jäänud, aga tuletage mulle meelde, et ma ükskord võtaks põhjalikumalt teemaks selle lõputu jada mehi+kvalifitseerijaid — Viktor jahimees, Igor ehitaja jne. — kelle üksiku naisterahva telefonist leida võib; mu ema telefon on sellemõttes veel oluliselt impressiivsem kui minu oma, aga eks ma olengi suure osa nendest tema käest saanud), sattusin ma teel ühelt töölt teisele pooljuhuslikult nädalavahetuseks Pariisi. Jalutasin Montmartre’il ja Luksemburgi aias ja selles misiganes piirkonnas, mis on Luksemburgi aia ja Invaliidide vahel. Keerasin spontaanselt väikesesse kogukonnaparki, lugesin pingil raamatut, kõrval pidasid expatid laste sünnipäevapiknikku. Käisin laupäeva õhtul Chatelet’is jazzkontserdil, öösel tagasi tulles võtsin hotelli kõrvalt krepiputkast väikse oote. Pühapäeva hommikul sõin jõe ääres aeglase hilise hommikusöögi.

 

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Sellesmõttes hakkas nagu ka parem, et nägi oma silmaga, kuidas inimesed elavad päris mõnusat igapäevaelu. Ja kui ise teha natukenegi neid asju, millest muidu ainult raamatust loed, siis see aitab päris hästi jälle koguda seda mugavat illusioonipolstrit, mis lubab uskuda, et tegelt on kõik võimalik. Ka selline elu, mis kulgeb easy as a breeze. 

Hiiumaal on nüüdseks projektile peale lennanud Aivar, ehitaja.

Seekord siis nii

Sandra kirjutab, et:

Mina ja poisid Hiiumaal. Millegipärast sõitsime esimese asjana mitte suvilasse ega ka toidupoodi, vaid Kärdla Samaariasse (teise ringi kõige kauplus). Eestlasliku naiivsuse tõttu olime kaasa võtnud õhukesed suvejoped, aga nüüd teab juba iga loll, et mai on kesktalvekuu. Mul küll polnud plaanis endale sealt midagi muud peale ägeda mööblitüki leida, aga juhtus hoopis nii, et talvejopede valik oli ülemõistuse hea, mistõttu ma lausa pidin ära ostma ülimalt korraliku suures osas villase talvemantli, over-sized ja täiesti hipster, 6€. Kandsin seda uhkusega terve saarel oldud aja (tagasi Tallinnas jäi see mulle ka selga ja siin tundsin end sellega kentsakalt. Ei tea, peab vist harjutama. Tegelikult polegi ju vahet, mis seljas on, vaid, et oleks soe). Igati õigustatud oli ka ost härrale punasetriibuline Ralph Laureni polosärk 1.30€ eest. Troonipärija väitis küll üle poe hõisates, et temale siin mänguasju pole, aga seevastu on tal on k***häda.

Seejärel käisime me millegipärast mingisugusel hobuüritusel. Ma ei tea täpselt, misasi see oli, aga kui juba oli, siis käisime. Tundub heavanemlik liigelda kohas, kus on palju ilusaid hobuseid ja tuhandeid suuri ja väikeseid lambaid kõrvalaias. Suures plaanis ei midagi muud kui Hiiumaa saare igapäev – hobused ja lambad. Lõpuks kiire suts poodi, kus ma ei lubanud midagi eriti osta, sest olin hoolikalt kaasa vedanud bossi kingituse – valmis lihata bolognese kastme, mille umamine tomatite lõhn mind töö juures köögis iga kord kergelt laksu alla viib. No kõikidest sajadest kilakoladest ei olnud ma siiski just seda purki kaasa võtnud, nii et hiliseks lõunasöögiks olid võileivad terrassil (sest toas oli paar kraadi külmem).

Hah. Ja õhtupoolikul juhtus sedasi, et võtsin ühendust oma lemmikuima restoraniga ever – Ungru. Et kuidas nad minusugusesse alatusse taimetoitlasesse suhtuvad, eriti kuna neil on endal menüüs kõige hoolikamalt valitud ja mahedam liha-kala Hiiumaal. Selgus, et neil on täiesti plaanis tuua menüüsse üks üdini taimne toit, aga kuna hooaeg alles alanud, siis ei ole selleni veel jõudnud. Rõõmustasin tegelikult selle vastuse üle. Lootust on. Samas pidin õhtusöögiks uue variandi otsima ja selline asjadekäik neile – ohüllatust – ei sobinud mitte. Selle peale tõmbas veidi aja pärast mulle traati hoopis peakokk isiklikult, kes luges ridamisi ette asju, mida saab täiesti vabalt mulle taldrikule kompunnida. Ütleme nii, et see küüslauguõline röstitud suvikõrvits krõmpsude röstsibulatega, kohalikud praekartulid, kõrgel temperatuuril tehtud porgand, rosina-konjakimoos, värske salat ja Ungrus kohapeal kuivatatud kirsstomatid, rikastatud eriliselt personaalse teenindusega… Well, that’s badass.

Saunamaja oli meil mõnusalt soojaks köetud, nõnda tegime endile pesad sinna. Muidu oli plaan hea, aga. Kell oli umbes kuskil täiesti paks öö, kui ma ehmatusega härrale peale kargasin. Põhjuseks täiesti harilik hiirerünnak vastu mu paremat näo külge. Okei, võib olla oli siiski majasein ka meil vahel, aga ega ma seda tol hetkel ei mõistnud. Arvasin, et nende tuhandete küüniste kätte ma suren, mida endast kümnekonna sentimeetri kagusel askeldamas kuulsin. Selline näo lähipiirkonnas krabistamine kestis vähemalt terve tunni, ka härra kinnitas. Ma mõtlen, et magamisele ei aidanud kaasa ka see, et härrale tundus naljakas vahepeal niisama mu käsivarre peal sõrmedega hiirt mängida.

Teisel päeval pidime ikkagi jälle minema süüa hankima. Enne seda tegime tiiru Kukka kivi juurde, mida ma lapsepõlves ka külastanud olin, aga kuna mingil hetkel tuli meil perekondlikult igasuguste saare turismiatraktsioonide suhtes piir ette, siis oli jäänud juba arvestatav aastatehulk vahele. Ma isegi ei osanud sinna minna. Ilm oli küll käre, aga täiesti klaar. Metsaalune vaikne ja muinasjutuline. Härra suunas meid tagasiteele matkarajast välja poole ja kakerdasime parkla poole hoopiski läbi imelise laane. Kõikjal olid paksud ülastepadjad, taevakõrgused puud kääksusid ja linnud laulsid. Sain Troonipärija ka vaigistatud, et metsas peab salaja liikuma, et kedagi ei segaks, mispeale ta sosistas terve tee konstantselt, kuidas ta oma oksapüssiga paugutab…

 

Seekordne saarelkäik tundus kestvat viiv. Matkasime veel siinseal, testisime erinevaid kauplusi ja söögikohti, tuiasime kodukandis, grillisime, hingasime sügavalt nina kaudu sisse ja suu kaudu välja, kallistasime kastanipuud, viskasime kivisid vette ja hüüdsime PLUMPS, saime naabrivanaisalt uued värskeltsaetud klotsid, tõime allikalt joogivett, lahendasime ristsõnu, päästsime putukaid, kartsime liikumatut rästikut, kloppisime vaipu.

Edasi- ja tagasiminekud (Island Edition)

Hanna kirjutab, et:

Jällegi on muidugi selle regulaarse korrespondentsiga läinud nagu ta on, aga eks seda muud vehkimist on ka olnud ehk veidi rohkem kui oleks tingimata tahtnud. Millegipärast ei mängi välja see ideaal, et tuled rannamajja, riputad kiige kahe maja vahele ja siis edasi on suurim mure see, kuidas balansseerida kiigest alla veeremata raamatut ühes käes ja päevavarjuga kokteili teises. Kuigi ju võiks.

Sest noh, tarvitseb ainult suhteliselt uuel autol keset Hiiumaa põhjaranniku metsalaasi järsku ja ilma mingi erilise provokatsioonita sureva traktori häält tegema hakata ja saabub ootamatu arusaamine sellest, et oled oma autot hakanud nägema kui pereliiget. Mitte niivõrd muidugi emotsionaalses mõttes, sest see oleks isegi minusugusele fabuloossele vallalisele daamile veidi liiast, aga iseenesestmõistetava usaldusväärse ja abivalmi elemendina, kelle boonused ja puudujäägid on teada ja omaksvõetud. Metsast sain siiski koju, kuigi auto vibreeris vahepeal nii, et tahavaatepeeglisse vaadates oli tagaklaas fookusest väljas. Sama treti käigus õnnestus ka ninapidi kännu otsa sõita (kui juba siis juba, eksole, ja on seda kaskot ju juba päris mitu aastat tühja makstud ka) ja kuigi antud manöövri tagajärjed olid minu amatööripilgu hinnangul peamiselt kosmeetilised, saabus saarelt lahkumise hetk kõige selle tulemusel siiski oluliselt varem kui ma oleksin oodanud.

Sellesmõttes läks muidugi jällegi hästi, et kuna laeva ja mehaanikuaja (sureva traktoriga ei täinud siiski Tallinna pressima hakata) vahele jäi mitu tundi, sain üle mitme aasta jälle veenduda, et Haapsalu on üks ütlemata kaunis koht, kus saab suvisel ajal ka täitsa hästi süüa.

Ja no sellesmõttes siiski ka, et autoparandajatel ei olnud niivõrd vaja välja vahetada kogu käigukasti, mootorit või muud jubinat, kuivõrd lihtsalt võtta süsteemist välja see väike kivi, mis metsateel ennast sinna kiilunud oli. 15 minutit, 10 eurot. Seejärel istusin hetke Uuemõisas autoesinduse ees parklas ja kaalusin, kas lahkudes keerata vasakule (Hiiumaa) või siiski paremale (Tallinn). Ja hea oli, et otsustasin parema kasuks, sest umbes 20 kilomeetrit pärast Haapsalu pidin maantee äärde võtma ja 100 km/h kihutavate kaaskodanike vahel mcguyveriteibiga oma autole põhja tagasi alla kleepima, et see ei pühiks mööda maanteed ja rehvi. (Fabuloosse vallalise daamina on mul autos lisaks akudrellile, magamiskotile ja valuvaigistitele loomulikult olemas ka teip ja šveitsi nuga.) Tallinnasse jõudes sõitsin suht sirgelt esindusse, kus poisid selle pool rulli hõbedast teipi (olukorras, kus mul oli pidevalt tunne, et järgmise auto möödudes kaotan mõne jäseme või väidetavalt elutähtsa organi, näiteks pea, panin pimesi, ohtralt ja igale poole, kus tundus, et võiks, et ei peaks mõned kilomeetrid hiljem seda õõvastavat protsessi kordama) maha kakkusid ja põhja kuidagi professionaalsemalt kinnitasid. Nii et sain paar päeva hiljem saarele naasta.

Ja kolmandaks, väike breik ei teinud ka sellesmõttes paha, et rannamaja ümbruses valitsesid umbes kuu aega, aga eriti viimasel paaril nädalal täiesti pretsedenditud demotiveerivad katastroofitingimused. Neid kohti, kus ei olnud mõnda rookubu või õlehunnikut oli väga vähe, lisaks redelid ja tellingud. Kaugeltki mitte piisav, et inimest lõplikult saarelt peletada, aga pani siiski pigem tubaseid tegevusi või külastamist vajavaid tuttavaid otsima (hoolimata sellest, et selle kõigega kaasnes ka heas vormis ja valdavalt palja päevitunud ülakehaga meesterahvas). Samas ei ole muidugi mingit kahtlust, et kõik see tasus ennast kuhjaga ära, sest selle tarbetult ent paratamatult pikaleveninud protsessi lõpptulemusel olen ma nüüd vaieldamatult maailma kõige nunnuma katuse omanik.

Mis tähendab, et tagasi regulaarse saareprogrammi juurde. Trimmeri trakside kontseptsiooni lahtimõtestamine võttis veidi aega. Majapidamisse sigines uus viieliitrine ämber valget värvi.

Eile näiteks viisin Kärdlasse kirve ja naasesin sealt 15 fiboplokiga. Täna tõin kirve ka kingsepa käest tagasi. Kingsepal on vist toitlustuse sidebusiness, sest üldiselt leiab tema äriruumidesse sisenemisel sellise teadaande:

Täna nägin teda seal grillileti taga juba turu parklasse sõites, hüüdis mulle üle platsi, et mine võta ise kirves riiulist ja jäta raha leti peale või midagi. Usaldusmajandus peab vastu, hoolimata sellest, et linnas avanes täiesti ennenägematu vaatepilt — mõlema suurema poe esised parklad olid autosid ääreni täis.

Kuidagi on seeaastane suvi läinud nii, et ei olegi seda päris “homme-on-ka-päev” stiilis saarerütmi kätte saanud. Paari päeva pärast pean jälle ära käima, sest kinnisvaraimpeeriumi muud osad (ehk siis isiklik põhiresidents) vajavad pakilist haldamist. Õnneks on muidugi olemas veel august. Fingers crossed.

Kaitstud: Metsik paradiis (+ vii-loog)

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool: