mijn neverending semaine

Hanna kirjutab, et:

Olen siin üritanud tuvastada, et millal see eelmine nädal tegelikult algas. Sest noh, nii nagu on erinevaid teooriaid selle kohta, millist sündmust pidada 20.sajandi alguspunktiks, nii ei tasu ka siinkohal babüloonlaste leiutistel oma elukorraldust liialt dikteerida lasta.

Niisiis ma pakuks, et eelmine nädal algas umbes kaks nädalat tagasi, ütleme näiteks neljapäeval, sest reede südaöösel oli esimese essee tähtaeg ja, arvestades, et ma ei saan sellest ainest aru ainult hooti ja seetõttu ei saanud ka eriti aru, millest ma selle essee pean kirjutama, oli see, ma arvan, et hea lugeja on siinkohal nõus, üsna viimane hetk töökirjutamisega pihta hakata. Peale kõige muu oli esmaspäevaõhtuks vaja kirjutada teine tähtteos (aines, mis mulle meeldis ja millest ma aru sain ja puha), aga esmaspäev oli mul täistööpäev ühes mõneti teises riigis.

Kolm päeva hiljem, loetud hetked enne südaööd, esitasin essee ära. Pool punkti võetakse hilinemise eest maha, aga kuna ma siiski ei ole päris kindel, et ma kirjutasin teemasse, siis heal juhul ei olegi seal millestki maha võtta. Ilmselt siis nendest punktidest, mille ma saan selle eest, et allikate nimekiri on ilusti tähestikujärjekorras (sest juhendis oli kirjas, et korrektne viitamine moodustab päris märkimisväärse osa hindest).

Kuus minutit enne esmaspäeva südaööd esitasin ära ka teise essee (seekord siis täpselt tähtajaks) ja selleks ajaks oli küll konkreetselt tunne, et ma suren kohe ära. Kere oli huvitatud absoluutselt kõigest muust kui seal arvuti taga istumisest. Põhimõtteliselt sai see 2500 sõna kirjutatud hoogtöö korras kuue tunni vältel, mis jäid tööpäeva lõpu ja südaöö vahele, peamiselt aga kell 22:30 kuni 23:35. Sest kui esimese essee kirjutamisprotsess oli küll raamatunäide prokrastineerimisest (tööd ei tee, aga midagi muud ka ei tee, sest ei ole ju aega, sest peab ju tööd tegema, püsivaks fooniks väikestviisi meeleheide mõnede eneselegi ootamatute “Sa saad sellega hakkama!” motivatsioonivilksatustega), siis teisele said takistuseks mitmed ette teada (palgatöö, eksole, ma olen ennegi täheldanud, et see ei lase inimesel rahulikult elada) ja kavandamatud elulised asjaolud.

Näiteks viskas ootamatu ahvi mutrivõtmesse mind mõnda aega varjuna saatnud sitt rongiõnn. Kuna belglased olid pool oma raudteevõrku just tolleks päevaks üles kakkunud, siis ei saanud ma sõita rahuliku internetivaba kohaliku rongiga (elu parim artiklilugemiskeskkond), vaid pidin ronima pühapäevaõhtuse Amsterdam-Pariis kiirrongi esimesse klassi. Mis võib ju kostuda igati peen, aga antud hetkel oli pigem selline kõrgema keskklassi loomaaed. Minu istekoht oli seal, kus kaks kahelist istet teineteisele otsa vaatavad, akna all. Kolm ülejäänud kohta täitis prantsuse perekond (määramatu vanusega ennast emotsioonituks opereerinud pereema, tema tuhmi ilmega
poeg ja selle mossis tüdruksõber — kõik kolm kuulasid kõrvaklappidega oma mussi ja kõigi kolme kõrvaklapid lekitasid heli; ja lauaalune oli tihkelt nende jalgu täis). Ühtegi artiklit mõistagi ei lugenud, tegin hoopis tööandja kulul väikese veini.

Halb rongiõnn jätkus mõned päevad hiljem kui ma pidin otse tööpostilt Luksemburgi rongile kappama. Või noh, polekski ehk pidanud niiväga kappama, sest rong oli juba väljudes pool tundi graafikust maas. Seejärel jätkus sõit sellises reipa inimkõnni tempos. Kui kolmetunnine rongireis oli juba kestnud peaaegu neli, teatati vastuvaidlemist mitte sallivas prantsuse keeles, et järgmises kottpimedas vallooni asulas tuleb kõigil maha kobida, sest see rong enam edasi ei sõida. Mis oli muidugi omaette mõistlik, sest tund aega hiljem väljunud päeva viimane lähetus oli meid kinni püüdnud ja eks me siis selle peale kõik üle kolisimegi. Kui mul poleks nii kopp ees olnud, siis oleks ehk ka see infosulg tundunud belgiapäraselt nunnu.

Luksemburgi hotell oli seekord saanud suht spartalik, tuba nägi välja nagu mingi BBC ilmasõjajärgse perioodidraama võtteplats, stseenideks, mille asukohana on kirjas näiteks “teenijanna tuba”. Või “nunnakamber”. A voodi oli pehme ja wifi töötas (kui ma olin umbes kaheksandal katsel lahti hammustanud selle, et hüüumärk parooli lõpus ei tähista mitte niivõrd teenusepakkujate entusiasmi, kuivõrd tuleks ka siiski sisse trükkida). Ja järgmise päeva töö kestis märkimisväärselt lühemalt kui rongireis tööle. Mis tähedas, et sain veidi linna peal ringi jõlkuda enne kui, väike värin hinges, jälle rongi istusin, et Brüsselisse naasta.

Tagasitee kulges siiski graafikukohaselt, andes lootust, et raudteeneedus on selleks korraks murtud. Valloonia, mis seekord ei olnud kottpime (ja ei rullunud lahti minu ja õiglase ööune vahel), tundus rongiaknast isegi päris maaliline.

Järgmisel kahel päeval kohtlesin ma Brüsseli hotellikorterit nagu mõne ellujäämise riäliti osaline, kes on hetkeks tsivilisatsiooni lastud (meenub ka see stseen “Band of Brothers” seriaalist, kus Winters lumisest kaevikust Pariisi vaheldust saama kupatati). Ostsin supermarketist poolfabrikaattoote, mille sai panna ahju (ma polnud olude sunnil kaks kuud midagi ahju saanud panna). Käisin vannis. Magasin voodis meritähe asendis ja kui see ebamugavaks läks (võimalikke tulevasi voodikaaslasi ehk rõõmustaks teadmine, et see pole kunagi mu tavapärane magamisasend olnud), siis lihtsalt diagonaalis. Kuigi ega ma siit ühika teismelisevoodist ka pole veel tegelikult kordagi alla kukkunud.

Reede õhtuks olin uljalt lasknud endale Leidenisse kella poole kümneks pitsa tellida. Selleni jõudmine ajal, mil ta ka veel soe on, oleks eeldanud, et tööpäev lõppeb veidi varem kui viimasel hetkel, sest mul oli enne vaja ka Haagist läbi hüpata ja kohver ühikasse visata. Jõudsin kohale pool üksteist, vähe sellest, et pitsa oli külm, keegi oli sellest ka juba ühe tüki omastanud. Pitsa oli Leidenis sel põhjusel, et lapsed pidasid veerandilõpupidu. Koju sain poole neljase rongiga. Olin endaga päris rahul, sest viimati kuulsin ma Leideni keskvaksalisse sisenedes, kuidas see poole neljane parasjagu lahkus ja veetsin seejärel jaamapingil oma elu pikima tunni poole viiest rongi oodates. Mis jäi kümme minutit hiljaks.

Nädala tinglikuks lõpuks võiks samas siiski pidada pühapäeva. Nagu ma ka juba mitu päeva mantrana endale lubanud olin (jooksvalt, sobivatel hetkedel, aga kindlasti igal hommikul kui sõltumatult magaminemise kellaajast oli ärgates siiski tunne, nagu oleks gorilla mind öö jooksul veidi vaibaklopitsaga töödelnud), magasin ma terve laupäeva muidugi maha, aga kuna õues oli obssöönsel kombel 17 kraadi ja vahelduv pilvisus, otsustasin pühapäeval siiski väikese jalutuskäigu teha. Sihtmärgiks oli linnapark nimega Haagse Bos (ehk siis Haagi mets), kuhu ma ka paari kõrvalepõikega jõudsin. Kuna mul on niigi natuke raskusi hoomamisega, et millal siin hämardub ja öine kellakeeramine oli sellele veel omakorda põntsu pannud ja kuna Haagse Bos osutuski ootamatul kombel täielikuks džungliks (Hollandis on üldiselt nii palju inimesi ja nii vähe ruumi, et metsa eriti vohada ei lasta; väljaarvatud keset suurlinna siis ilmselt), siis kahjuks muutusid need ristuvad ja eri suundades puude vahele looklevad valgustamata metsarajad seal juba varsti pärast minu saabumist üsna kurjakuulutavateks (muinasjuttudes lõppeb sellistes kohtades liiga õhtu peale jäämine alati sellega, et keegi satub märkimisväärsesse ärasöödud saamise ohtu). Tuleb minna tagasi, mõnel päevasemal kellaajal.

Uus nädal algas sellega, et sain õhtul järjekordselt ühe oma uue parima sõbra 21.sünnipäeva tähistada. Kuna veidi kiirem periood on nüüd natukeseks läbi, on omavanuste leidmine jälle prioriteetide nimekirjas suht etteotsa liikunud.

Naadipirukas (fetajuustuga)

Sandra kirjutab, et:

Ma tegin ühe piruka. Sai päris hää. Ma panin sinna kausitäie naate ka, aga järgmisel korral paneks isegi rohkem – ma ei tundnud eriti maitset. Ma ei tea – võib olla, et sellepärast oligi jube hea. Aga mõtlen siis vähemasti nii, et piruka värvikombo oli ilus ja kohalikke vitamiine sai kah omajagu! Ja täiesti võrdväärne oli ta spinatipirukaga.

Põhjaks kasutasin pärmi-lehttainast, mille laotasin ahjuplaadile ja eelküpsetasin 190-kraadises ahjus õrnalt pruunikaks. Seejärel praadisin võis veidi väiksemaks hakitud naadid läbi ja laotasin küpsetatud taignapõhjale. Pudistasin sekka fetat nii, et ikka oleks, ja lõpuks kallasin hulka segu neljast munast, 200ml vahukoorest, peotäie riivjuustust ja purustatud piprast. Kallasin ühtlaselt põhjale ja raputasin veel veidi riivjuustu hulka.

Pildil eelküpsetatud põhi, naadi-fetakiht ja viimaks valmis toodang enne ahju.

Lasin küpseda edasi samal kuumusel, kuniks tundus näo järgi, et on valmis küll 🙂 Tegelikult külalised juba tulid ja olin veidi ähmis, seega läks vaat, et liiga kauagi.

 

rVLOG ja sada muud pealkirja!

Sandra filmib, monteerib ja kirjutab, et:

Ma teen alati saatusliku vea ja hakkan pealkirja nuputama enne kui olen sisu valmis kirjutanud. Mitte, et ma ei oskaks sobivat pealkirja välja mõelda, vaid seetõttu, et ma ei oska võimalikest seda välja valida. Eriti kui ma hakkan rääkima ahvi kujunemisest ja plaanin tänapäeva välja jõuda. Seekordsed võimalikud pealkirjad oleksid siis:

Kuidas me õega üksteist motiveerime, aga tegelikult vahel ei motiveeri

Kuidas ma möödunud nädalavahetusel skoorisin peoga palju paremini kui üle-eelmisel nädalavahetusel

Kuidas ma mahepõllundust viljelen ja endale hambaarstiraha välja teenin

Ahhaa – kuidas ma üleüldse igaltpoolt raha välja koorin!

Kuidas ma LÕPUKS Hiiumaale jõudsin ja 24 tunnist maksimaalse Hiiumaa välja võtsin

(retsepti)VIDEO ehk rVLOG (näiteks?) ehk kuidas minna puhkama (Hiiumaale)

Ei ole just valdkonnad, mida hästi kokku tõmmata. Õnneks viimases kahes teeb ära arvestava töö video (toosama seal üleval), mis ühtlasi võtab ka kokku selle, miks ma ei ole suutnud kuu aega midagi kirja panna – sest ma olen eksperimenteerinud uue bloginduse valdkonnaga ja igakord kui ma olen tahtnud siia midagi ütlema tulla, siis meenub mulle, et mul on hunnik videomaterjali, mis tuleks kokku monteerida (leitavad ka populaarses videokeskkonnas SIIN). Nõndaks olen ma ka esimesed kopkad selle eest tasku pistnud – teised tahavad ka endale selliseid videosid, kae nalja. Ja kuna tõepoolest oli õega meil selline ideeraasuke, et kui me ühist blogi peame, siis me motiveerime teist ka kirjutama, siis juhtus nii, et kumbki ei võtnud seda motivaatori rolli enda peale ja nõnda me vaikisime. Aga targem annab järele ja seetõttu kirjutas õde hiljuti väga laheda sissekande sellest, kuidas ta on aktivist ja muidu tegus. Ja see pani mind mõtlema, et ei ole nii, et kui ma olen Troonipärijaga kodune (mida juhtub nädalas rohkem kui tööpäevi), siis on mul aega maaaaa ja ilm. Vastupidi. Härra nimelt mul ilmselgelt arvab seda, sest esmaspäeval kirjutas ta mulle niimoodi kerglevalt FB sõnumitesse, et võib olla ma tahan talle töö juurde lõunat viia, sest TA EI VIITSI ise minna. 😀 Me ei räägi siin sugugi mingitest naabermajadest ega isegi naaberlinnaosadest…

Paraku jõudsin ma talle hädavaevu vastata “mul on täna väga kiire” ja sellega meie vestlus lõppes. Mul tõepoolest oli tohutult tegus päev ja tegelikult on nii alati kui mul on “kodune” päev. Hommikul põrutasin Naabrinaise juurest läbi (kes nüüd enam ei ole Naabrinaine, sest kolis alatult minema), et kiirelt kokku tõmmata üle-eelmise õhtu sündmused ja lasta poistel natuke lõunaund kvaliteetsemaks muuta (jah, kusjuures, seda võib lugeda täiesti arvestatavaks päevaseks ülesandeks – kohvitassi kõrval jutustamine. Aga õues! Et lapsed saaks joosta). Nimelt toimus laupäeval meie padruuga A sünnipäev, mis oli ehmatamapanevalt rohkelt täis lapsi ja rasedaid ja palju kaineid ning kui ei eksisteeriks kurikuulsat pilti, kuidas üks nendest rasedatest on sunnitud oma turske kaaslase verd purskavat varvast kokku lappima samal ajal kui mina andunult kõrval medõde mängin ja sünnipäevalapselt “skalpelle” ja plaastreid (“kas sa soovid tavalist või rebastega?”) kokku otsin, G veetsee uksepiidal empaatiliselt kaasa ohib ja nägusid teeb ja M veretöö kohal keksimas nõudega, et millal juba ometi ku*ele saab, siis võiks arvata, et pidu ei omanudki mingit jaburat momenti nagu ta igal aastal kipub omavat. (Seda pilti hetkel ma ei planeeri avaldada.)

Nagu te aru saate, siis üht koma teist oli Naabrinaisega ikkagi arutada. Seejärel kihutasin päevakava tagaajades isa-ema juurde, kus tuli kiirkorras lapsele sisse sööta lõunasöök (kiirnuudlite väljasülitamise tõttu jäid selleks Nana tehtud pannkoogid). Troonipärija arvas õnneks isegi punktipealt kell 13, et on väsinud ning nõndaks lõppes tema päeva esimene pool.

Mina aga hakkasin naiivselt riideid vahetamata tegelema maapirnide väljajuurimisega, mida ma lõppeks tegin kaks tundi ja nii, et kaloraaži mõttes võib täiesti andeks anda, et ma täna trenni ei läinud. Seejärel oli vaja need ja vanaemalt toodud ports ema köögikaaluga ära kaaluda. Sellega saab kaaluda 500 grammi kaupa. Nõndaks tõstsin ma neid pisikesse kaussi täpselt 38 portsu kaupa, sest 19 kilogrammi maapirne tuli kokku küll. Enne veel kui oli aeg voodisse tervitama minna rõõsaks puhanud Troonipärijat, sõitsin töö juurde ja viisin koristajale 2 kilo maapirne, sest tema suhkruhaigele tütrele on see üks väga kasulik tooraine nagu tegelikult kõikidele inimestele, tervetele või mitte. Kogu pere õhtusöögist jäin ma napilt ilma, sest mõni nädal tagasi kummikommiga lahtikistud hammas oli vaja just nüüd ära parandama minna, Kaotasin hambaarstile vähemalt rikkaliku toidukorvi raha, sõitsin tagasi vanemate juurde, et peale võtta ülejäänud maapirnid, kihutasin trenni, kus tabasin end mõttelt, et olen üle ootuste reibas, sest enamasti on mul trenni saabudes tunne, et miks ma küll end veel rohkem väsitan, ja seejärel sain aru, et asi oli selles, et ma polnud enne trenni lihtsalt ära tarbinud praetaldrikutäie heeringat ja keedukartulit, mida kogemuste põhjal tungivalt soovitan vältida enne trenni. Aga seda seekord lihtsalt selle pärast, et polnud aega süüagi (rääkimata siis Härrale söögi viimisest). Ja nõndaks kui vähemalt Troonipärija magas juba ööund, sain mina alles trennist vabaks, viisin restosse ära ülejäänud maapirnid, sain nende eest vastutasuks vähemalt ühe rikkaliku toidukorvi jagu rahhi ja lasin endale valmistada custom-made salati vastuteeneks.

Sestap oli sellele järgnenud 24-tunnine geniaalne käik Hiiumaale lihtsalt kullahinnaga.

Ma magasin seekord SELLISES toas.

Õe projekt – see kõik

Ja ärkasin SELLISE vaatega.

See tuba asub paksu metsa sees – kui välja arvata see üks ülejäänud majapoolne sein.

Ma jooksin põllu peal ja mängisin kaardimänge ja sõin üksi kell 9 niiskel terrasil jahedas oktoobrikuuõhus hommikusööki ja ma jõin ära terve kannu kohvi, sest keegi teine ei plaaninudki veel ärgata, ja ma sõin kahe suu poolega Haapsalu Konsumi saiakesi ja kaks tahvlit šokolaadi ja ma ei pidanud oma suutäisi kellegi eest peitma ja väitma vatise häälega, et mul ausõna pole midagi suus. !

Elu ja stiili küsimus

Hanna kirjutab, et:

Tinglikult võib selle blogi eostamishetkeks pidada ühte hilisõhtut, peaaegu et ööd, kui ma olin kokku keeranud täiesti jumalavallatu hulga tomatisuppi, mille üle ma otsatult uhke olin. Nägi hea välja, maitses nagu peab ja lisaks kõigele muule ei olnud mu valge pluusi peal ühtegi punast supitilka, hoolimata sellest, et ma olin terve koguse potist segumasinasse ja siis jälle tagasi potti kallanud. Sandra oli just samal päeval oma blogisse teinud postituse mingist imetabasest, fotogeenilisest ent mänglevalt lihtsast toidukorrast ja nii ma oma elukorralduslikul kõrghetkel talle uhkelt teatasingi, et me peaks tegema ühise elustiiliblogi. Mõni päev hiljem pidin siiski üle kordama, et ma seda ühise blogi ideed mõtlen ikka tõsiselt ja, noh, et see ei pea tingimata elustiiliblogi olema.

Sest kõige esimene probleem elustiiliblogi pidamisega on see, et ma ei ole päris kindel, mida see tähendab. Et kas see on selline blogi, mille pidaja kirjutab oma elustiilist? Et kas see siis ei ole lihtsalt üks kõige tavalisem kõigeblogi? Või on vahe selles, et elustiiliblogija peaks nagu lugejale kuidagi elu elamise eeskuju pakkuma? Häid nippe, kuidas kõik paremaks, helgemaks, õigemaks ja trendikamaks teha? Kes on need inimesed, kes arvavad ennast niimoodi elavat, et neil on selliseks pedagoogiliseks avantüüriks autoriteeti? Nojah, Gwyneth Paltrow, eksole, aga tema natuke nagu ju ongi näide sellest, et tõsimeeli millegi sellisega tegelemine nõuab ikka märkimisväärset elukaugust ja rohkem kui kergekujulist suurushullustust.

Mina ilmselgelt niikaugele pole veel jõudnud, sest pärast suurepärast tomatisupiprojekti olen ma ikka korduvalt leidnud ennast TLC kanali pealt nende geeniloteriis jackpoti võitnud inglise vendade kokasaadet vaadates endale õhtusöögiks mõnda tavapärast hommikusööki tehes. Eeskuju missugune, eksole. Kartulikrõpse süües Jamiet turul värskeid maherediseid nuusutamas ei ole vaadanud, aga see on ainult sellepärast, et ma ei saa ennast kartulikrõpsude läheduses usaldada, mistõttu mul pole neid päris ammu kodus käepärast olnud.

Ka ei ole minust õpetussõnade andjat ja heade kogemuste jagajat iluprotseduuride küsimuses, sest mul lihtsalt läheb endal kogu aeg meelest ära neid teha või üldse selles valdkonnas mingit organiseeritust üles näidata. Sel nädalal pidin spetsiaalselt minema Kaubamajja, sest ebameeldival kombel on sellest saanud ainuke pood, kus müüakse neid peapesuvahendeid, mida ma aastaid kasutanud olen. Uue minu jaoks vastuvõetava hinna ja kvaliteedi suhtega toote leidmine tundus hingematvalt kurnav. Olen ikka tavapäraselt ostnud šampooni ja palsamit paralleelselt ja nüüd ükshetk sahtlisse vaadates avastasin, et seal on umbes kuus pudelit šampooni ja mitte ühtegi palsamit. Ilmselgelt on mul mingi doseerimisprobleem, mida ühel Tõelisel Naisel, kes oskab hügieenitooteid otstarbekohaselt kasutada, kindlasti ei ole. See ei ole muidugi kaugeltki mitte ainuke koht, kus mu naiselikkusepuudujäägid ilmnevad, aga no see rong on nüüd küll pöördumatult läinud. Vastupidiselt teismelise minu lootustele ja nägemusele (ja kõrvale jättes selle, mis ka aja jooksul on selgeks saanud — kuivõrd ebalineaarsed sellised asjad tegelikult on) ei süvene see naiselikkus vanusega, isegi mingit sellekohast enesekindlust ja vapralt endaksolemise julgust ei tule juurde. Lihtsalt, nii olemuslike asjade pärast põdeda on tüütu ja kurnav ka lühikeses perspektiivis ja kui te näitate mulle kedagi, kes seda aastakümnete kaupa teha on jaksanud, siis ma võin teile näidata inimest, kelle närvide ja üldise tasakaaluga pole kõik päris korras.

Ja trendikamaks ma ka kedagi aidata ei saa – panin täna Kopenhaageni lennujaama äriklassi ootesaalist reeglitevastaselt, kuid süümepiinadeta tuuri maikuise In Style ajakirja ja seda lehitsedes veendusin jällegi, et valdav enamus tänapäeva moest on minuarust kole kui öö. Osad kotid olid täitsa ilusad ja paar lahedat kaabut oli ka (kuigi mulle on ka psühholoogiline eneseületus kanda peakatet kui selle jaoks puudub otsene füüsiline vajadus), aga üldiselt oli lehekülgede kaupa riideid, mida, mulle tundub, suudavad välja kanda ainult silmipimestavalt ilusad inimesed ja seda ka sellepärast, et nende silmipimestav ilu juhib tähelepanu riietelt piisavalt kõrvale.

Ma ei saanud sel nädalavahetusel isegi trendika inimese kombel Kalamaja Päevadel käidud. Käisin hoopis vanemate aiast õepojaga vaatamas, kuidas naabritädi muru niidab (J vaatas alguses üksi, turvalisest kaugusest, aga siis võttis minu kaasa, „Tädi Hanna, tuletule“, et oleks julgem lähemalt vaadata) ja õhtul KuKu klubis, kus oli muidugi nii palju rahvast, et kindlasti oli seal hulgas ka mõni trendikas inimene.  Baaridaamid olid endale pidulikuks puhuks soengud pähe teinud ja ühe käest sain kohe alustuseks ka sõimata – hea kodune tunne tekkis. Meiega ühte lauda sattunud väga kaunis veidi vanem naine, kes oli KuKus esimest korda elus, haaras mööduvaid meesterahvaid käigu pealt meile enda kohta aru andma (väga mugav). Üks nendest, ka esmakülastaja, oli hämmelduses („Ma loodan, et sa ei pahanda, aga…“, — pfft, nagu ma oleks mingi KuKu püsi- või tavaklient), et ruumisviibiv kontingent niivõrd vähe Valli baari klientuuri meenutab. Kui ta ükshetk meie kõrvalt kadunud oli, tunnistasime üksteisele, et meie oleme hämmelduses selle üle, kust tuleb mõnel härral üldse mõte endale selline blond soul patch kasvatada.

Ja nüüd olen juba Pariis-Strasbourg rongis, millest võib järeldada, et ka täna jäid kodukandipäevad minust külastamata.

Lõpetuseks midagi Tõelistest Naistest, pühendusega minu praegusele asukohale ja loodetavasti järgmisel nädalal algavatele keeleõpingutele (kui mina seda laulu esimest korda kuulsin, filmi “Notting Hill” lõputiitrite ajal, kui ma õigesti mäletan, oli see hoopis ühes teises keeles ja seda laulis üks hoopis teine mees):

27 on uus 17

Sandra kirjutab, et:

Ei saa ma kuidagi minna ringiga mööda sellest, et eile 27 aastat tagasi siia ilma saabusin. Läksin seekord lausa nii ligidalt mööda, et kuulutasin 27 uueks juubelivanuseks ja sellest lähtuvalt ei saanud ju suurejooneliselt pidutsemata. Ühtlasi leppisin endaga kokku, et liialt tõmblema ei hakka, seega rentisin ruumid, panin teised inimesed endale süüa tegema (seda ka järgmisel päeval vanemate pool) ja istusin paar tundi enne peo algust padruuga pool, kes mu lisaks kauniks maalis. Või noh, teate küll, veel kaunimaks.

 

Ise kamandasin küll kõik õigeaegselt kohal olema, aga ikkagi tundsin end veits vastu seina lennanud porikärbsena kui nad tõesti korraga sisse sadama hakkasid. Nii kolmekümne ringis. Tekkisid awkward dialoogid nagu “Palju õnne sünnipäevaks!” ja mina vastu “Aitäh, sulle ka!”. Aga nad kõik mahtusid ootamatult hästi laua taha ja meel ka rahunes ja punane vein oli alati käepärast aitamas. Hunnik väga siiraid kingitusi sain ka ja ikka mitme aasta jagu meelitusi ja ilusaid sõnu.

Kuid kella üheni ma hoidsin end siiski mingis teatavas reserveerituses. Mingi hetk olime S-ga vahetanud välja kardinaalselt oma joogimenüü – mina otse suurest pudelist mullivett ja tema otse kannust mahla (tegelikult olime üldse ühel lainel, sest mina olin ka oma Hollywoodi kleidi välja vahetanud klubikostüümi vastu ja tema oma tuxedo tagasi seljakotti voltinud). Habemega valvur, kes tolka pa ruski ka veel oli, toksis juba 10 minutit enne ühte oma käekellale, et me võiksime tegelikult juba oma kasukates olla valmis limudesse istuma. Tegelikult hakkas alles mõni minut enne üht eestlaslik toidujäänuste kokkukahmamine, mis tänu S-i aktiivsusele kulges üsna kiiresti kui ta ogaralt singivaagnaid kokku valas, et jumala eest juba linna jõuda. Härra hoolitses alkoholi eest, südamega.

Meiega linna jõudis kolmekümnest 6. Ülientusastlik paarike valmis järgnema meile kuhuiganes, S, kes kannatamatult anus meid pool õhtut, et me Sinilindu läheks, õde ja mina ning loomulikult mu härra, kes, etteruttavalt öeldes, muutis meie õhtu planeeritud kulgu sajaprotsendiliselt.

Minul oli koguaeg idee, et me lähme Studiosse. Ma ei oska seda isegi põhjendada, sest tegelikult saab Studios käia ainult siis kui sul on kellegi külge liibuda, sest 10 eurose piletiga saad sa õiguse liikuda korraga umbes ühe ruutsentimeetrisel alal. Vaene S ohkis ja puhkis, et miks me sinna Studiosse minema peame, aga siis sammus ise trotsi täis esimesena ukse poole kui selgus, et tema dokument jäi tuxedo’sse seljakotis. Seal kaugel minu autos teises linna otsas. Võimalik tõesti, et ta on meie pesamuna, ma peale kõiki neid aastaid ei oska tõesti öelda, kumb meist noorem on, aga noh alaealisest oleks siiski ilmselge liig rääkida. Väidetavalt aga turvamehed teda Studiosse ei olnud valmis laskma. Otsustasime kambaga peale minna ja kohtasime Studio uksel erariietes noormeest, kellel ma palusin hoolikalt enda dokumendil olevat kuupäeva vaadata (sünnipäev) ja ühtlasi seletasin, et meil pole siin isegi ühtegi nii noort inimest nagu 25, vaadaku ta teiste dokumente ja tehku omad järeldused. Tavaline jaur munakividel, teate küll. Noormees tundus olevat pehmeks räägitud, mispeale digimuutus ta turvamehest piletimüüjaks, läks tuppa oma leti taha ja tervitas kogu meie seltskonda uuesti. Ja teatas nii muuseas kogu selle pika jauramise peale, et SEE noormees seal (MINU HÄRRA) ei tundu olevat adekvaatne, räägib liiga kõvasti ja teda ei saa paraku ikkagi sisse lasta. See tõesti oli minu härra üsna tavalises olekus, kes nentis kõva häälega kummalist fakti, et noormees esialgu turvameheametis oli ning seejärel pileteid müüma saabus. Et kas järgmiseks hüppab garderoobi ja võtab meie mantlid vastu.

Noh, sinna läks meie plaan Studiosse minna. Ajasime joped selga tagasi ja võtsime siis skeptiliselt suuna Sinilinnu poole, salamisi lootes, et äkki ikka tuleb teepeal mõni muu asutus ette. No näiteks karaoke? Viru tänaval. Why not, lähme teeme ühed lood? Jälle vestlus turvamehega, kes tõdes, et esiteks on ootejärjekord laulmiseks vähemalt tund ja teiseks on neil võimalik laulda AINULT soomekeelseid laule. Härra mul esitles turvamehele kohe, et ta teab küll ühte. Võib arvata, et soomekeelsesse karaokebaari me siiski ei jäänud.

Sinilinnus oli tõepoolest jumala ok. Kuigi algus oli väga vähelubav. Me astusime sisse ja leidsime eest lihtsalt maailma kõige tihedamalt täistopitud tantsusaali (enamik neist olid mehed!), kes hullunult JUMP AROUND karjusid ja selle rütmis hüplesid. Siis saime me aru, et meil on võimalus ka sellest hopparite kambast eraldi viibida ja teistes ruumides olid lausa vabad kohad, kus istuda, isegi rääkida ja nagu härra ka õhtu lõpetuseks ära katsetas, silma looja lasta. Loomulikult tegime õega olukorda ära kasutades mõned lahedad klõpsud sellest, kuidas sünnipäevalaps vestlust arendada püüab kui tema härra suu ammuli 5 minutit ühele ja teisele silmale laseb. See powernap tehtud, läksime täistopitud tantsusaali kaudu tagasi väljapääsu poole, tegime puusaga nii muuseas siiski ise ka paar nõksu ja lahkusime klubist. Täiesti viisakal kella kolme-neljasel ajal.