[lisa sesoonne sõnamäng]

Hanna kirjutab, et:

Just eile sõitsin mööda Tehnika tänavat, millest on umbes hetkega saanud võluv tunnel, ja mõtlesin selle üle, kuidas aastaajad meie kliimavöötmes meeldival kombel ikka ilge litakaga kipuvad vahetuma. Noh, et kui sügis, siis ärkad ühel (tavaliselt septembri) hommikul üles ja on hakanud sadama külma kontidessepugevat vihma ja see ei lõpegi enam. Või siis see tänavapuhastusüksusi ja suvekummientusiaste alati ootamatult tabav esimene talvepäev. Ja nüüd siis antud aastaaja puhul — ei mingit keskkeuroopalikku pehmelt ligi hiilivat kevadet, vaid tükk aega eimiskit ja siis järsku, peaaegu päevapealt, on elu ise kõige parem Instagrami-filter.

Soojema aastaaja puhul on mul siin plekkkatusealuses magamiskambris aken üsna pidevalt lahti (vt. ornitoloogiline intsident eelmisest kevadest). Ja see on ikka hämmastav kui suure sotsiaalse kontakti ümbritseva elukeskkonnaga see seitsmesentimeetrine pragu pakub.

 

Näiteks just praegu kuulsin, et väike Joonas ootab oma ema Prisma ees infoletis. See tuli siis Kristiine Keskuse valjuhääldist, mis on mõnesaja meetri kaugusel, teiselpool raudteed ja magistraali. Ronge ei kuule, liiklusmüra ka praktiliselt mitte, aga see teadaanne tuli suht sõnaselgelt koju kätte. Props valjuhäälditehnikategijatele.

Põnevam lugu on see, et juba mitu hommikut olen ma ärganud kindla arusaamaga, et helikopter üritab mulle voodisse maanduda. Kuna juba elukogemust on ja nii, siis umbes kolmanda hetkega (esimesed lähevad loomulikult tuvastamiseks, et kes ja kus ma olen) mõistan ikka ise ka, et tegemist on hoopis pöidlajämeduse mesilinnukesega, kes on ennast akna vahelt sisse pressinud. Järgneb juba sisseharjutatud ent siiski iga kord veidi improvisatsiooniline koreograafia eelmise kuu sisustusajakirjaga (väga versatiilne vahend, vajadusel rullis malakas, vajadusel hell labidas), kindlateks elementideks hüpped voodisse ja maha ning Matrixi-filmist tuntud kehavibutused.

Siiamaani on õnnestunud kõik elusloodus ikkagi tuldud teed tagasi suunata. Sest noh, ühestküljest, järjekordset päeva mõrvaga alustada ei tundu kõige meeldivam väljavaade. Ja teisestküljest, kui see mõrvakatse juhtub olema ebaõnnestunud, siis on karta, et mul endal ilmselt pikka pidu ei ole. Ilmselt peaksin hullunud looma eest paariks päevaks korterist põgenema, misiganes üsna napp unekostüüm mul juhtub seljas olema. Ikkagi kevad ju, noh.

Loodan teatavale detente’ile enda ja mesimummude vahel, kui aknatagune vaher õitsemise lõpetab.

Üks päev kaheaastase* lapsega

Sandra kirjutab, et:

*Jah, tegelikult on oma poolteist kuud selle vanuseni aega, aga poteito potaato. Pealegi on Troonipärija pisut oma arengust ees alates sellest ajast kui hakkas “inimkeelt” kasutama. Mis tähendab seda, et IMELINE KAHENE on mul juba sisuliselt käepärast võtta.

Oma päeva alustame me üldsegi mitte kodus, sest oleme jäänud vanavanemate (amaisa ja nana) poole ööseks. On põhimõtteliselt raudreegel, et seal on vaja tund kuni poolteist varem ärgata. See tähendab seda, et kell 6:25 on Troonipärija endale kargu alla ajanud ja seletab valjuhäälselt oma võrekas, peamiselt karjudes selle inimese nime, kes tema kõrval voodis üritab kotte silma alt ära magada. Selline varajane äratus on ebameeldiv mitte ainult seetõttu, et kottide osas võid kindel olla, vaid ka seetõttu, et selleks, et järgida kindlat päevakava peab teda tund aega kauem ka lõbustama enne kui saab lõunaune ajaks ennastunustavasse vaikusesse langeda. Niiet, ükskõik kui kaua sa oma hommikuste toimetustega venitad, oled ikka ärganud, pesnud, söönud, kohvi joonud kella kuradi poole kaheksaks.

Möödunud õhtul hängis Troonipärija kottpimedas toas voodis ligi tund aega suvatsemata magama jääda. See selgus siis kui nana läks kaissu palutud raamatut hiirvaikselt ära võtma ja selle peale kosteti talle hiidrõõmus “Tere!”. Ja loll oli see, kes lootis, et hilisem magamajäämine tagab parema une hommikul…

Nõndaks. Katsetan temaga veel tubaseid toimetusi ja võtan vastu otsuse õue minna alates kella kümnest. Ühtlasi üritan oma hommikust seepi vaadata, mis tähendab seda, et minu ülevaade tubade seisust on võrdlemisi kesine. Kui telekatoas on orkaan üle käinud ja kõik võimalikud asjad meetri kõrguselt on põrandale laotatud, minnakse majapidamistuppa, kus ma mõni hetk hiljem avastan ta tegemas põhjalikku inventuuri nana kodukeemia kapis. Kella kümneks on saabunud nii suur kopp sellest, et amaisa magab ja ema on ülipõnevate mängude suhtes ükskõikne, et … ütleme nii, et amaisa kaugel üleval korrusel ärkab üles. Amaisa laekub ka võrdlemisi kottis silmadega alla ja leiab eest vähemalt triljon kuus sada detsibelli eritava lapselapse, kelle ema oli just sundinud põrandat pesema. Hästi popp on viimasel ajal kõikidest klaasidest vedelik põrandale kallata (alles üleeile pidi vaene Naabrinaine oma lihvimata puitpõranda pragudest piima välja surkima). Enivei, kui ma olen lõpuks oma hüperenergilise ja nutust ja tatist mullitava ninaga, ent samas JUBA haigutava (lõunauneni pidi olema aega üle kahe tunni!), lapse maha rahustanud ja temaga kõikvõimalike kallistuste abil ära leppinud, suundume autotripile. Kesklinnas on vaja kolme inimese ukse juurest läbi käia, et asju tuua või ära viia ja see tegevus tundub sobivat.

Kuid tean suurepäraselt ette, milliseks kujuneb aeg enne lõunaund ja lõunasöögi manustamine üleväsinud lapsega. Õhust tulevad probleemid, mis sunnivad amaisa peale röökima, mänguklaverit kätega peksma ja sekundiga krokodillipisaraid silmist purskama. Imekombel saan talle söögi ilma suuremate takistusteta sisse (siinkohal tänan oma imelisest kokast isa) ja tund aega enne tavapärast lõunaund norskab Troonipärija kuninglikku und.

Ise põrutan sõbranna juurde, et nautida kui imeliselt vaikne, puhas ja rahulik on üks kahekuune. Kui ma enne nelja isa juurde tagasi jõuan on Troonipärija maganud ära pika ja lõõgastava une. Nüüd saab suunduda õuetoimingutele ning täna pakub meile suurepärast tegevust ja vaatemängu naabriproua, kes parasjagu aiatöödega tegeleb. Troonipärija teretab viisakalt, tormab üle vaarikate tema juurde ja eemaldab abivalmilt kõik naabriproua tööriistad, et need üle hoovi laiali viia. Seejärel läheneb ta kurjakuulutava kiirusega naabriproua kiviktaimlale ja enne kui ma jõuan lõpetada oma lause, et “lilledele ei tohi haiget teha” viskub ta keset peenrat kõhuli kaunile krookusepuhmale.

Õhtupoolik tõotab tulla põnev, sest ema läheb trenni ja poeg saab senikaua poolteist tundi mängida trenni lastehoius. Sinna tuleb ka oma 5 veidi vanemat last, kes erinevalt Troonipärijast, on igakordsed külastajad. Ema läheb raputab trenniga päevapinged turjalt (3:50 planking‘ut, päris hea rekord ju). Kui ma tagasi lastehoidu naasen on teised lapsed lahkunud, minu oma tervitab mind rõõmsalt ja hoidjatädi räägib kui tore, asjalik ja viisakas mu laps on.

Kuningakassi elu

Sandra kirjutab, et:

Eile õhtul oli Sõstar veendunud, et nüüdsest lõpetan ma tema toitmise. Kui härra üleeile õhtul kassi söögikausi täis pani, siis mainis ta mulle küll, et kassitoit on otsas, aga nagu ikka pool tema jutust, siis läks seegi mul ühest kõrvast sisse ja teisest sama tuulega välja. Nõndaks avastasin ma eilseks õhtuks, et kassil pole midagi süüa (kui need KÜMME IMEPISIKEST KRÕBINAT välja arvata, mis härra kotti lahkelt jättis). Härra kojutulekuni oli ligi pool tundi aega, aga nälg võttis ilmselt aru. Sõstar seisis oma kausi juures, liigutas seda käpaga mööda aknalauda edasi-tagasi ja näugus ahastavalt kõik need pool tundi, ise jõllitades mulle sügavalt silma.

Kui ta lõpuks toidu oma ELUpäästjalt kätte sai ja selle koheselt ära seedis, läks ta kättemaksuks oma vetsu KÕRVALE (tegelikult parem kui mõni nädal tagasi esikuvaibale) ja lasi mulle sinna kingituse.

Kell 5 hommikul tundus talle paras aeg olevat laua peal seisvasse Rimi paberkotti ronida. Mainimatagi selge, et see tegi korralikku lärmi, asjad laualt lendasid ja üleüldse – laua peal ei tohi ta käia. Võib-olla tahtis ta mulle lihtsalt vihjata, et hapukoor oli jäänud ööseks kapile… Sest kell 5 hommikul tahangi ma minna kottpimedas hapukoort külma panema.

Kui kell 7:45 kogu pere veel hambad laiali magas, tegi ta uuesti katset meid äratada. Minu puhul õnnestus. Ta lihtsalt seisis mu voodi kõrval kapi peal. Mõtles natuke. Ja lükkas ühe graatsilise käpaliigutusega mu telefoni sealt suure kõmakaga vastu põrandat.