Daamid väljamaal 4 e. lihavõtteline kliimapagulus

Hanna kirjutab, et:

Tegelikult on ju täitsa tüüpiline, et puhkusereisilt koju saabumine on süsteemile väikest viisi šokk. Kasvõi juba sellepärast, et puhkusereisil kipub elu olema ühestküljest nagu palju intensiivsem kui rutiinne igapäev ja teisest küljest jälle palju tšillim, sest puuduvad kohustused. Kohanemisraskused on küll veidi nagu tüütud (eriti kui tegemist on olnud vaevu neli päeva kestnud eemalviibimisega), aga samas siiski ootuspärased.

See pooltund, mille käigus ma esmaspäeva õhtul ema aias oma autot lumehange otsast (kuhu ta hetk pärast hoovi sisenemist totaalselt kinni kiilus) kätte üritasin saada, pani siiski märkimisväärselt proovile isegi minu absurdilembuse. Natuke tundus, et ma kujutan endale lihtsalt ette, et päev varem olime t-särgi väel lauspäikese käes mere ääres vedelenud.

Lihavõteteks Maltale sattusime me põhimõtteliselt välistamismeetodil. Pika kalendrilappamise tulemusel jõudsime järeldusele, et see on ainuke nädalavahetus terve kevade jooksul, mis kõigile kolmele meist sobib. Ja Malta oli suht ainuke koht Euroopas, kus võis eeldada, et märtsi lõpus on juba kindlapeale piisavalt soe, et seda ka korralikult tunda oleks. Ja noh, tundus potentsiaalselt huvitav koht ka. Natuke tegi ettevaatlikuks küll asjaolu, et tegemist on padukatoliikliku riigiga, mistõttu paistis täiesti reaalne võimalus, et lihavõtete ajal ei puhu seal isegi tuul. Samas olid võimalikud observeeritavad usurituaalid jällegi intrigeerivad. (Ja etteruttavalt võib öelda, et tuul siiski puhus, täiega.)

Kuna me olime neljapäeva hommikul kõik kell 4 ärganud, siis see +20C, mis meid lõunaajal Maltal tervitas, võttis esimese hooga veidi oimetuks (paar päeva varem oli meie reisipõhises messengerigrupis kerkinud üles tavapärane segaduses “Mida sellise ilmaga üldse seljas kantakse?” poleemika; kõige konkreetsem pakkumine oli, et plätud ja bikiinid). Sellest tuleneva mõnetise vaikuse eetris täitis meile lennujaamas müüdud taksojuht Gareth, kes omal algatusel tegi meile kiire ülevaate absoluutselt kõigest. Suur osa detaile läks küll eelpoolmainitud oimetuse ja Garethi entusiastliku jututempo ent samas suht läbistamatu aktsendi tõttu kaduma, aga üks asi, mida ta selgelt ikkagi rõhutas oli see, et Malta on 100% katoliiklik riik. Et on küll mõned Suleimanist maha jäänud musulmanid ja mõningad katoliiklikud tütarlapsed isegi reeturlikul kombel abielluvad nendega, aga selle oli Gareth suuremeelselt valmis neile andestama, juhul kui lastest siiski kujundatakse katoliiklased. Nii et sada protsenti. Vahepeal helistas Garethile ka tema oma proua (armatuuriekraan ütles, et “Claudia wife”), kes seletas midagi vastuvaidlemist mittesalliva tooniga malta keeles.

Lahkudes toksis Gareth mulle telefoni ka oma numbri, et me edaspidigi tema teenuseid nautida saaksime, aga ülejäänud taksoretkedeks kasutasime me siiski Taxify teenuseid. Lisaks kodumaise ettevõtluse toetamisele olid kaalutlusteks odavam hind, korralikumad autod ja, noh, kui meid tagasi lennujaama viinud tüüp ette sõitis ja autost välja astus, küsisid reisikaaslased mu käest kahtlustavalt, kas ma valin autojuhte sealt äpist välimuse järgi. (Tollel konkreetsel oli kahjuks väga kohutav muusikamaitse, mis minuarust oleks taksojuhtide valikul siiski olulisem kaalutlus kui välimus.)

Apartmendiettevõte oli mulle paar päeva varem helistanud ja küsinud, kas see on okei, et nad upgrade’ivad meid parema sofabediga korterisse. See tundus mulle suht üleliigne küsimus, aga siis selgus, et asi on pigem selles, et see parem korter asub neljandal korrusel ja kas me tunneme, et see on meie jaoks ületatav raskus. Lubasin suurejooneliselt, et pole probleemi ja no ega lõppkokkuvõttes polnud ka, aga iga viimane kui kord kui me sealt üles ronisime, nentisime me, et korrus allpool olev korter tundub juba ukse järgi otsustades ka ütlemata sümpaatne. Meie korteri elutoaaknast välja vaadates (või noh, sellest rõdu moodi kapist, mis seal Valletta vanalinnas iga elamise küljes ripub) paistis meri nii vasakul kui paremal. Ja muidu oli ka kõik väga mõnus, ainult et igal õhtul, sõltumatult sellest kui soe oli olnud päev, valitsesid seal sõnulseletamatult arktilised tingimused. Mulle tundub, et viimasel õhtul uinus minu toakaaslane igatahes tutimütsiga.

Keegi ei soostunud meile küll päris täpselt ütlema, kui suurt mõju järgnevate päevade pühad (ristilöömise ja ülestõusmise vahepealne laupäev oli neil puhtjuhuslikult vabariigi aastapäev) üldisele elule avaldavad. Igaks juhuks külastasime pärastlõunal põhjalikumalt kaubandusvõrku ja varusime hädapärasemat süüa. Õhtul avasime korraks ka elutoateleka, kus kõigist kaheksast Malta kanalist tulid otseülekanded sellest, kuidas erivates kirikutes kirikuisad inimeste jalgu pesid. Mis ei tundunud hea märk.

Aga järgmisel päeval olid siiski kinni ainult suur osa poodidest, kõik muu toimis. Meie matkasime kohalikku bussijaama ja sõitsime rutsviiekümne eest (tavapärane hooajaväline taks kogu saare ühistranspordis, kaasaarvatud Vallettast kahele poole käivad veebussid; hooajal on kaks eurot) vanasse pealinna Mdinasse. Malta suurusest annab head aimu see, et Mdina asub täiesti keset saart, aga mõlemas kohas, kus me einestasime, oli suht suurepärane merevaade.

Kahe kohvikuskäigu vahel tegime treti ka linnapeal, ostsime mõned suveniirid ja siis kui hakkasime ennast tagasi Vallettasse sättima, jäime usuprotsessiooni taha kinni. Või noh, alustuseks tegime lihtsalt protsessiooni vaadates bussi tulekuni aega parajaks, aga siis kui me lõpuks bussi saime selgus, et olukorra tõsidusele kohase väljapeetusega liikuva protsessiooni ja ühistranspordi teed ristuvad ühel tänavanurgal, mistõttu istusime kõik bussis ja vaatasime, kuidas kogu kaks testamenti meist mööda lohisevad, kohalikud skaudid kõige ees. Lõpuks viskas bussijuhil üle ja ta kujundas suht agressiivselt bussile nr 52 täiesti uue marsruudi.

Vallettasse jõudes selgus muidugi, et Mdina protsessioon oli pealinna omaga võrreldes lapsemäng. Valletta oma kulges muuhulgas mööda meie kõrvaltänavat. Iga natukese aja tagant tuli tohutu puidust alus Jeesusega, mida tassis oma õlul, olevelt stseeni kaalukusest, kuus kuni kümme valges ürbis härrat, kelle kõrval käis neli ülikonnas matsi harkidega, millele alus iga natukese aja tagant aset leidvate seisakute ajal toetada, ja haamritega, millega seisaku käigus hädapärasemaid alusekohendamistöid sai teha. Protsessiooni oli jällegi hõlmatud põhimõtteliselt kogu piibel, tohutul hulgal erinevaid sõdalasi (ühtedel olid näiteks peakateteks tiigrid, mis nägid välja nagu oleks keegi pehmemänguasjajahil käinud), vahele siltidega lapsi. Kohaliku katedraali kostüümiladu annab ilmselt Linnateatri omale silmad ette.

Laupäeva hommikul üllatasime me kõik iseennast ja üksteist, sest hoolimata sellest, et kaks meist (nimesid nimetamata) oli kohalik Taxify-Toivo maja ette toimetanud loetud hetked enne kella 5 hommikul, olid kõik kolm siiski juba veidi pärast kümmet tegutsemisvormis. See kolmas, kes oli eelmisel õhtul alalhoidlikult koju jäänud, kostus telefonitsi lausa veidi pettunud, sest oli just istunud linnatuuri tegevasse turistirongi, eeldusega, et ülejäänud kaks ei näita veel tunde ühtegi elumärki (Arvestades, et õhtune ring algas väga viisakas ginibaaris, kus väike traksidega itaalia härra ginivõhikutele näo järgi kokteile tegi ja baari ees tänaval jämmis džässitrio ja lõppes Sliemas usbeki poiste krepiputkas, kõrvalepõikega Manoeli saarele, kus asuvas kohalikus Mustas Puudlis öösel paisunud tuul, mis ei olnud siiski õnneks nii yellow kui Google mind hommikul  ähvardanud oli, pool plasttopsi mu eelviimast rummkoolat mulle piki püksisäärt lajatas, ei olnud selline eeldus muidugi täiesti põhjendamatu. Lahkumispäeval lennujaama suundudes möödus takso sellest sillast, mis sinna saarele viib ja ma veendusin, et ei ole seda miniloomaaeda, millest me nagu öösel oleksime möödunud, endale siiski ette kujutanud. Igati kordaläinud retke eest saab ainult tänada mugavasti kohapealt leidunud abivalmist tuttavat teejuhti.)

Kuna me juba niiviisi ootamtult jalgel olime, panime valmis järjekordsed mündid ja suundusime lõunakaldale Marsaxlokki. Kohalikud inimesed kutsusid Marsaxlokki järjekindlalt kalurikülaks, kuigi mastaabi mõttes pole tal Altjaga küll suurt midagi ühist. Gareth oli lubanud, et kui me seal kalarooga sööme, siis ei taha me enam kusagil mujal kalarooga süüa (aga Gareth oli ka öelnud, et merevesi on +24C, nii et ilmselgelt oli Garethil kalduvus kolmandiku võrra liialdada). Kalaroal ei olnud viga, aga jalust ei võtnud. Küll aga kippus jalust rebima restoraniterrassilegi aegajalt sisselahmav meri, mis oli paksult täis silmipimestavalt kauneid paate ja paadikesi, nina peal traditsiooniline Malta silm.

Kuna värviliste paadikeste vaatamine ammendas ennast teatud ajaga, seadsime seejärel sammud teisele poole neeme, kus on selline auk, mille nimi on St.Peter’s Pool ja kus teoreetiliselt peaks saama ka ujuda kui selleks tingimata soovi on. Tee sinna läks muidugi konkreetselt üle mäe ja kuigi viidad näitasid, ei olnud tegemist just ülemääraselt hooldatud matkarajaga. Kõige pikem tõus tuli õnneks kohe kõige alguses — põllukultuure eristavate kiviaedade vahelt kulgev vihmaveerenn. Pärast pidi ainult vaatama, et tipus tuhisev tuul sirgelt merele või kõrvalkõrguva elektrijaama tohututesse korstendesse ei viiks.

Kui me olime juba peaaegu kohale jõudnud ja omavahel ilmselgelt midagi kohatut lamisesime (sest noh, miks mitte), konstateeris keegi järsku meie seljatagant, et ohhoo, ongi eesti keel. Meid oli matkarajal kinni püüdnud eesti tütarlaps Anna, kes oli lõpetamas oma kolmenädalast puhkust Maltal ja külastas uuesti neid kohti, mis talle olid kõige rohkem meeldinud. Pärast bussipeatuses kohtusime Annaga uuesti. Tema elas linnas nimega St.Julian’s ja kui ma õigesti mäletan, siis rääkis Gareth (tundub siiski, et ma sain temast tookord oluliselt rohkem aru kui oleks arvanud), et seal on kõvasti ööklubisid ja gentlemen’s clube.

Peetruse bassein oli selline, et vette oleks seal muidugi kerge vaevaga saanud, aga välja saamine tundus küll küsitav (võib-olla muidugi oligi ette nähtud vastava ühesuunalise väravana). Seal oli küll ühte kohta kivi sisse kruvitud siuke käsivarrejämedune köis, midapidi oleks siis pidanud ennast välja sikutama, aga selliste lainetega paistis köie tabamise tõenäosus, nii et tempokalt lähenev kalju sind ei surmaks, suht väike. Ja ega seal keegi ei ujunud ka, paar jorssi kükitas ainult vee poolt kivisse uuristatud individuaalvannides.

Tagasiteel Vallettasse nentisime, et kui me enne Birgusse minemist kodust läbi käime, siis jääb meil Birgusse minemata. Mistõttu istusime bussijaamas kohe Birgu bussile ümber. Isegi uut piletit ei pidanud ostma, sest üks kehtib kaks tundi. Birgusse oleks Vallettast saanud ka veebussiga, aga hooajavälisel ajal nii hilisel kellaajal enam laevad ei sõida. Birgut olime me erinevate nurkade alt pea iga päev näinud, sest pooled Valletta pargiterrassid olid sinnapoole. Valletta poolt varjutas vaate jahisadamale kõige ees parkiv 95m jaht, mida on võimalik endale rentida vaid tühise €750,000 eest nädalas. Birgu poolt vaadates selgus, et seal taga oli veel terve laevastik ainult veidi vähem absurdseid veesõidukeid.

Viimasel hommikul oli meil see konundrum, et korterist pidi lahkuma kell 10, aga lennuk läks alles kell 17.15 ja pühapäevasel päeval majutusteenuse pakkuja kohvrihoiustamisteenust ei pakkunud. Kõige tõhusam tundus olevat minna kahe sadama laevakruiisile, milleks pidi alustuseks sõitma veebussiga Sliemasse, kus sadamas tervitasid meid kohe suht agressiivsed kruiisipaatidesse sisseviskajad. Aja kokkuhoiu huvides võtsime selle, mis esimesena välja sõita lubas ja veidi aega hiljem saimegi ennenägematult verdtarretavat meresõidukogemust kogu raha eest. Need kaks sadamat, kahel pool Vallettat, kus kruiis aset leiab on sellised suht tüüned looduse ja muulidega kaitstud lahesopid. Selleks, et ühest sadamast teise saada, tuleb seilata avamerele ja ümber St.Elmo kindluse tuletorni. Me juba enne vaatasime, et laineharjad on seal valged, aga selles suht pähklikoorpaadis seal tegelikult viibida oli, ma arvan, minu elu kõige ekstreemsem kogemus, mis tuletas mulle üsna üksühele meelde ühte kunagi nähtud filmi, kus George Clooney mõttetul kombel hukka sai. Me õnneks istusime puhtjuhuslikult paadi tagumises osas, paadi nina oli korduvalt kas püstloodis taeva või siis merepõhja poole. Enne teeleasumist ei hoiatanud keegi, et meelelahutus võib niivõrd õõvastavaks osutuda ega maininud kordagi ka päästevestide asukohta või isegi olemasolu. Vaiksematesse vetesse jõudmise eufooriat varjutas veidi asjaolu, et pärast rahulikku tuuritamist tuleb tagasiteel uuesti see surmasõlm läbida (kapten andis siledamal pinnal hetkeks rooli sõbrale ja tegi reisijate seas väikse kontrollringi, et kas kõik on ikka pardal ja keegi pole südarit saanud; reisikaaslase küsimuse peale, et kas oleks võimalik väljuda selles nendest kahest sadamast, kus me parasjagu viibime, vastas ta lihtsalt “ei”). Mistõttu oli natuke raske keskenduda giidi kindlasti väga informatiivsele jutule selle kohta, kuidas üks või teine poliitiline või usuline üksus ajaloo vältel Maltat kottinud on (kuigi kui ta ütles, et “ja siis tulid Püha Johannese rüütlid, kes jäid siia kolmeks sajandiks,” sain ma aru, et olen siiski ilmselt liiga palju fantasy-žarnit tarbinud, sest kohe kujutasin ette neid reipaid kolmesaja-aastaseid rüütleid kindlusesööklas mõdu libistamas). Pilte kahjuks kõige ekstreemsematest hetkedest ei ole, sest arusaadaval kombel hoidsin siis, nukid valged, istmest ja reelingust.

Laevast maha saades turgutasime ennast söögiga, lamasime veel natuke aega veeääres päikselisel pingil ja siis saigi juba lennujaama tagasi minna. Kõik nentisid üksmeelselt, et oli täiuslik ent liiga lühike. Rahvusrooga jänest ei söönud, tundus ebameeldiv ja ega me otseselt ei kuulnud ka, et see kellelgi oleks keele alla viinud. Gozol ei käinud, aga seal kukutasid nad nagunii oma taevasina-akna eelmisel aastal eesistumise puhul kokku.

Järgmise “Daamid väljamaal” etapi küsimuse võiks muidugi otsustada natuke varem kui viimasel hetkel, et suurendada sortimenti ja vähendada kulukust, aga noh, elu, teadagi, pillutab nagu see paat, millele mõnituseks oli peale kirjutatud, et “Supreme Cruises”. Et siis, vaatab selle asjaga.

Infaux

Hanna kirjutab, et:

Mõned nädalad tagasi avaldas ajakiri Science MIT teadlaste uurimustöö selle kohta, kuidas “uudised” Twitteris levivad. Atlantic on akadeemilisest tekstist teinud oluliselt kergemini haaratava kokkuvõtte. Igaljuhul on nad läbi kamminud kogu Twitteri, aegade algusest, ja jõudnud selle põhjal järeldusele, et põhiline kurjajuur libauudiste levitamisel ei ole mitte kiuslikud vene robotid, ettevõtlikud makedoonia teismelised või karismaatilised arvamusliidrid, vaid lihtne lugeja ise, kes mõõdutundetult igasugu jura ritviidib. Misiganes põhjusel levib libauudis kordades kiiremini ja kaugemale kui tõde, võimalik, et lihtsalt sellepärast, et libauudis on põnevam kui päriselu, mistõttu on seda ka põnevam levitada.

Uurimuse koostajad on sihtmärgiks võtnud uudised, nii nagu nemad seda defineerivad, aga ma olen üsna veendunud, et see käib ka igasuguse muu info kohta, millel võib-olla niivõrd päevapoliitilist uudisväärtust pole.

Jalutasin ükspäev mööda kohaliku kaubanduskeskuse poodidetänavat, mis oli šokeerivalt täis popapvuuduud. Tervendavate toidulisandite lett siin, väestatud (või siis ka väestamata, aga asi see valgustatumal inimesel need kodus ise ära väestada pole) kivikesed seal. Ervini käest saab väestatud lõngajuppe ja kui te kiirustate, siis on võimalik ainult 169 euro eest hingepilt ja energiapai saada (järgmisest nädalast juba kallim). Tuttav rääkis paar nädalat tagasi, kuidas luterikiriku juhtfiguur oli väitnud, et eestlaste uskmatuteks tembeldamine ei ole õige, sest eestlased tegelt usuvad natuke igasuguseid asju — jumalat ja ufosid ja biovälju ja päkapikke — ja sellest tulebki siuke eestlasele igiomane usukompott. Ja no ma ei tea, minuarust lõhnab selline mõttekäik siiski veidi meeleheite järele. Sest, minu isiklikud tunded igasuguse organiseeritud religiooni küsimuses kõrvale jättes, ma ei ole päris kindel, kas vana väärikas ristiusk siiski tahab ennast niimoodi nagu möödaminnes maagiliste lõngajuppidega ühte patta panna. Või kust see usklikkuse ja heausksuse piir jooksebki?

Ja võib muidugi tunduda, et natuke meelevaldne on niimoodi libauudised ja naiselikkuse ürgne vägi ühe hingetõmbega ette võtta, aga minu jaoks on aluseks üks ja seesama maagilise mõtlemise mantra — et Tõde on see, midaiganes mina Tõeks pean (mis omakorda jätab pärani avatuks võimaluse, et sul on täiesti oma isiklik Tõde, kuigi minu oma on muidugi oluliselt parem Tõde, sest sellepeale olen tulnud mina). Et Tõde on subjektiivne, oleneb vaatenurgast ja ideoloogiast.

Tegelikult on sellise asja nimi muidugi Arvamus. Äärmisel juhul Tõlgendus või Spekulatsioon. Tunne. Ja isikliku Arvamuse omamine, ükskõik, mis küsimuses, on täiesti okei, nagu on seda ka selle Arvamuse väljendamine (halloo, faking hümniseadus). Aga samas peaks siiski Arvamusel ja Tõel oskama vahet teha — Arvamusi võib olla absoluutselt lõpmatu hulk (kasvõi ühel inimesel, kõik omavahel vastukäivad), Tõde saab siiski olla ainult üks. Miinimumnõudega, et see on observeeritav, kõigile, kes selleks soovi avaldavad.

Viimasel ajal  on iga kangitõmbaja hakanud välja tulema ideedega, kuidas muudkui ilmnevate libauudiseatakkide ja muu labase (sotsiaal)meediamanipulatsiooniga institutsionaalselt toime tulla. Facebook korraldab ümber oma uudistevoo arvutuskäike ja riigid üritavad järjestikku libauudiseseadusi valmis vorpida. See on lõppkokkuvõttes muidugi kasutu — nagu seal algusepoole lingitud teadustöö näitab, tähendab ülevalt alla tulev lahendus igal juhul, et probleemi üritatakse lahendada valest otsast. Sest libauudisetreialile võib küll joonlauaga piki näppe anda, aga kui tema toodang on laia maailma läinud, siis ei roogi seda sotsiaalmeedia kõlakojast enam mingi nipiga tõhusalt välja. (Ja noh, kõigele lisaks kapatakse niiviisi uljalt ja uisapäisa ka ülalmainitud Arvamuse avaldamise vabaduse piiramise libedale teele.)

Kõige sellega tahtsin ma (tegelikult oluliselt kiiremini) jõuda väiteni, et tänapäeva hariduse põhiliseks eesmärgiks peaks olema kriitilise mõtlemise ja allikakriitilisuse õpetamine. Paljude praeguste suurte jamade vältimiseks oleks kasu olnud kasvõi juba selle teadmise kinnistumisest, et kui miskit tasuta kätte tuleb, siis oled sa ise toode. Selline enesemüümine on ka mulle kohati täiesti vastuvõetav kaup (ja papiköhimine ei pruugi alati vabadust osta, eksole), lihtsalt parem oleks ise siiski teadlik olla, kellele ja milleks ennast müüd. Ja ma ei ütle, et tavaline kakskordkaks ja faktiteadmiste omandamine täiesti kasutud oleks (kasvõi juba sellepärast, et kõik märgid näitavad, et inimene, kes korra oma aju millekski kasutab, teeb seda tõenäolisemalt teist korda veel), aga info kui selline ei ole tänapäeval ju enam teabmis defitsiitne kraam. Ei nõudluse ega pakkumise poolelt — kogu maailma info on paari kliki kaugusel (väljaarvatud see, millal minnakse Eestis üle suveajale — nädal aega tagasi oli mul täiesti võimatu sellele küsimusele otsekohest vastust leida) ja pole ka märgata, et inimeste ihalus infot omandada kusagile hääbumas oleks (mis ongi ju tegelikult kogu probleemi juur).

Ma arvan, et viimaste millenniumidega on teadmine, et kui nii on kirjutatud, siis nii ka on, meile vaikselt DNA-sse imbunud, nii et arusaadavalt on veidi raske minna lasta. Alguses oli natuke abi sellest, et internet nägi välja nagu ta oleks põhikooli tööõpetuse tunnis tehtud ehk siis mitte midagi sellist, millest tingimata pimesi juhinduma peaks. (Ja ikkagi mäletan ma, kuidas selle sajandi koidukumas, dialupi ajastul, tõmbas hordide kaupa inimesi endale MSNi kaudu arvutisse mingi armastusviiruse, mis kõigil 500megased kõvakettad referaatidest ja skännitud läbupiltidest puhtaks pühkis.) Tänapäeval on ka kõik vuuduu täiesti viisaka fondiga usaldustäratava template’iga veebilehele kirjutatud, autori läbitungiva eksperdipilguga portreefoto kõrval. Vaadatagu kasvõi sedasama blogi siin — pmtst ainult kaanefoto leidmise vaevaga on minuarust täiesti asjaliku ja asise välimusega leht saanud ja teie õnn, et me siin ka enamvähem reaalsusega kontaktis olevat juttu ajame, mitte ei õhuta kolloidhõbedaga vähki ja sesoonset surutist ravima. Ja kui kusagilt on piisavalt sugestiivses vormis mingi uus Tõde kätte saadud, ei ole omasuguste valgustatute leidmine ja enda nende sisse insuleerimine enam mingi vaev.

Ja ma saan aru, et skeptik.ee-le võib ette heita üleolevat tooni ja lahmivat väljendusviisi ja see ei pruugi olla kõige konstruktiivsem lähenemine (aga ma saan täiega aru ka skeptiku abitust frustratsist). Ja ma ei eita ka positiivse mõtlemise jõudu ja sellega seoses ka väestatud kivikeste platseeboefekti (ja noh, kui mõtteviisist midagi ei sõltu, siis võiks ju alustuseks kohe kõik depressiivikud lootusetute juhtumitena kusagile laiule jalust ära saata). Aga antud juhul polegi asi ju niivõrd selles, kuivõrd inimeste üldises võimekuses teha teadlikke ja objektiivselt informeeritud otsuseid ja eluvalikuid.

Maagilise mõtlemise ja personaalse Tõe peakorter on muidugi USA, selles pole mingit kahtlust. Ilusa kronoloogilise ülevaate selle kujunemisest ja põhjustest ja sellest, kuidas see kõik on viinud Trumpini saab Kurt Andersoni suht suurepärasest raamatust “Fantasyland”. Eestis õnneks keegi ei eita, et Teine maailmasõda aset leidis ja “president on tegelt tulnukas” tüüpi lugude levimise eest kaitseb see, et iga viimane kui inimene tunneb isiklikult kedagi, kes käis tema emaga ühes laulukooris või kelle hambaarst oli tema vanaema. Aga kui kipub tekkima põhjendamatu rahulolu siinse olukorra üle, siis minge lugege uuesti seda lõngajuppide lugu.

 

Soome lahe jääle marssimine on ohtlik igal aastaajal*

Hanna kirjutab, et:

Ma ei ole küll suomea äitinkielenä puhuva ja nii, aga kas see ei peaks olema “heikkoa jäätä”?

Täpselt viisteist aastat tagasi olin ma Helsingis Erasmus-tudeng. Umbes täpselt poolepeale olin jõudnud oma semestrise välislähetusega.

Täna ringi tuiates hakkasin mõtlema selle peale, et kuigi minu linnapargiarmastus oli selleks ajaks juba väljendunud, jõudsin ma tolle poole aasta jooksul Kaivopuistosse siiski ainult kaks korda. Esimene kord oli siis kui me Eesti saatkonnas Riigikogu valimas käisime. Sest noh, me olime siiski politoloogia üliõpilased ja need ei saa suurest süütundest pärast nädalate kaupa magada kui nad valimas ei ole käinud. Sellele tihti üleskerkivale maailmakõigetüütumale küsimusele, et kes sinust saab (või ärritavamas vormis küsimus-avaldus “Sinust saab siis president, jah?”) oligi kõige õigem vastus, et kvalifitseeritud valija. Tuglase Selts korraldas tookevad ka Helsingis valimisdebati, kus me muuhulgas küsisime Andres Tarandi käest suht ülbelt, et kas tema teab, kuidas häälest saab mandaat. Tema ei teadnud, ja kui ma õigesti mäletan, hakkas midagi hämama ühikate ette pargitud kallistest autodest. Meie teadsime.

Teine kord oli ilmselt kunagi juuni alguses, minu kõige viimasemal Soomes elamise päeval, kui isa oli mulle ja mu asjadele (lauaarvuti ju ometi ja nii) järele tulnud ja me pidime pool päeva kusagil surnuks lööma enne kui õhtusele odavale SeaWind nimelisele rekkajuhtide praamile saime. (Rekkajuhtide praamil oli silmapiirini rekkasid ja nurgas väike puhvet, kus müüdi siukseid pippuripihvi portse, et tavainimene võis ennast üsna kergesti ära nikastada.) Siis me parkisime lihtsalt kauni merevaatega parklasse ja käisime vaheldumisi jäätist ostmas ja jahte vaatamas.

Tegelikult ei käinud ma tolle poolaasta jooksul üldse eriti kusagil. Isegi mitte kodus, kuigi see oli ju suht lähedal. Mõneti tulenes see muidugi tihedast ühikapõhisest sotsiaalelust ja kõikehõlmavast vaesusest, aga peamine põhjus oli siiski ilm. Sest kui täna oli siin selline mõõdukalt ebameeldiv -2C, pluss tuulest veidi lisaks, siis toltalvel oli detsembri algusest kuni märtsi lõpuni stabiilselt umbes -20C, kohati ka -25C ja no mis see põhjamaa naisele, eksole, aga samas mõjus siiski veidi piiravalt.

Juba kohalesaamine oli närvesööv, sest ma pidin 8.jaanuaril ennast üles andma, aga selleks ajaks oli minister Liina Tõnisson juba nädalaid igal hommikul raadios puhkinud, kuidas tema ei jaksa enam seda jääd lõhkuda ja ähvardanud laevaliiklusele lõpu teha.

Kuidagi ma lipsasin ikka läbi, aga veidi aja pärast sõitis Helsingist Tallinnasse tõesti ainult üks kõige võimekam laev, kusagilt ringiga. Mu sõbrad ei lasknud ennast heidutada ja käisid ikka Tallinnas odavat suitsu ja alksi varumas (noorte inimeste faking motiveeritus, eriti arvestades, et seda suitsu pidid nad ju pärast õues tegema), aga need päevakruiisid käisid sellise graafikuga, et kuus tundi laevas, kaks tundi maa peal ja siis jälle kuus tundi laevas. Koos kõigi nende inimestega, kes olid ilmselgelt ainult alksi järel käinud. Ma ükskord käisin ühel sellisel laeval Helsingis sadamas vastas ja no siukest transpordivahendist väljuvat loomaaeda olen ma näinud ainult sel sügisel, kui Brüsselis väljus Kopenhaagenist tulnud lennukist seltskond, kes oli seal olude sunnil istunud 5 tundi (kuigi nad lennukisse sisenedes olid arvestanud tundkahekümnega) ja kellele nende tähelepanu sellelt asjaolult hajutamiseks oli ilmselt põhjalikumalt tutvustatud baarikapi sisu. Kiirlaevad alustasid tol kevadel 12.mail, tolleks ajaks oli jää niipalju lahti sulanud, et mahtusid läbi.

Soome tolleaegne peaminister Paavo Lipponen tekitas rahva seas meeletu pahameeletormi, sest pakkus üldisi küttevajadusi silmas pidades, et ehk võiks inimesed ainult üks kord nädalas saunas käia. Soomes olid tol aastal ka umbes Eestiga samal ajal üldvalimised ja ma ei taha küll spekuleerida, aga Lipponen igatahes mingil põhjusel kaotas. (Lippost ehk veidi lohutas, et talle ära teinud proua püsis ametis kõva kaks kuud.)

Kõik kaasnev muidugi ei olnud negatiivne. Ühikas, kus me elasime, asus Põhja-Haagas, 7km kesklinnast, sügavas metsas, kuhu oli silma alt ära ehitatud terve hulk kõrgeid kortermaju, mille peamisteks elanikeks tundusid olevat töötud soome sinikraed. Hilisel hommikupoolikul kooli suundudes võis kuulda, kuidas nad kohalikus ravintolas (mitte segi ajada ruokaravintolaga, eksole, kus peale meelelahutuse ja õlle sai ka süüa) karaoket laulsid. Igatahes oli viimane variant linnast peolt koju saada kell 2.40 keskvaksalist väljuv linnalähirong. Sellega oli ainult see häda, et rongipeatusest ühikasse oli kümme minutit läbi sügava metsa. Aga noh, me lähtusime olude sunnil sellest, et milline üleinimlik vägistaja ootab -30C käes kell 3 öösel tunniajaste vahedega käiva rongi pealt tulijaid. Võib-olla oli puhas juhus, võib-olla tormasime surnukskülmumise vältimise eesmärgil liiga kiiresti mööda, aga me ei kohanud seal isegi ühtegi liputajat.

Rongi pealt sai poole kilomeetri kaugusele Unioninkatul asuvasse kooli mööda täpselt kaardistatud tunnelite ja kaubanduskeskuste süsteemi nii, et õues pidi olema maksimum kümnendiku sellest. Valgustatud kodulähedased liuväljad kuulusid põhiõiguste hulka ja kuna talv oli lõppematu, siis sain uisutamise päris hästi selgeks.

Ja noh, ilmselgelt oleks võinud minna hullemini — näiteks õppis mu sõbranna samal talvel Rovaniemi ülikoolis (millega seoses — palju õnne sünnipäevaks, Triin!).

 

*see on üks minu absoluutseid lemmikuid mu keskkooliaegse ajalooõpetaja tabavate one-linerite pikas reas

Eestikas, noh!

Hanna kirjutab, et:

Kõik siin räägivad, et mida nad Eestile sünnipäeva puhul kingivad (mul üks kolleeg näiteks ütles, et tema viskab ära 100 asja – oli väidetavalt paar nädalat tagasi juba kuuekümneni jõudnud). Ma siis kingin blogipostituse. Võite arhiivist ise vaadata kuivõrd haruldase ja eksklusiivse kingitusega on tegu. Teatavat pakilisust (ja isamaalisust) lisab sellele kõigele praegu asjaolu, et ma kuu alguses lubasin Sandrale, et mingi täiega veebruaris võtan ennast kokku ja blogin, eestikas! Ja noh, veebruar, teadagi, ei ole ju prokrastineerjate suhtes kuigi soodus kuu.

Niisiis, paanikapostitus, millest erilist koherentsust oodata ehk ei maksa. Aga eks ma asun trükkima ja vaatame, mis välja tuleb.

Teate seda tunnet, kui on nii palju erinevaid asju, mida peaks tegema, et ei suuda ühtegi neist isegi alustada? Isegi neid asju, mida meeldib ja tahaks teha? Peamiselt sellepärast, et siis oleks kogu aeg süümekas nende vastikute asjade pärast, mida peaks tegema, aga ei tee? Ei? Ju siis olen mina ainuke.

Teisipäeva hommikul mul näiteks algas kodus remont. Ei midagi drastilist, lihtsalt väike iluravi. Selleks tarbeks pidin kõikides tubades asju koomale panema – ülesanne, mille muutis oluliselt kergemaks asjaolu, et täitsa mitmed asjad on mul siiamaani aastatagusest Hollandi-kõrvalepõikest lahti pakkimata. See oli põhimõtteliselt nii tülgastav ülesanne, et kui ehitaja-Igor eelmisel pühapäeval emale helistas ja kurtis, et ta on jäänud haigeks ja tööde algus nihkub seetõttu nädala võrra edasi, tundsin ma teise inimese tervisehädade pärast ülevoolavat, siirast ja lapselikku rõõmu.

(Igor helistas emale sellepärast, et meil on temaga selline keelebarjäär, mille ületamiseks on vaja visuaalset kontakti. Igor on kunagi eesti keelt õppinud küll ja selle väidetavalt isegi täiesti rahuldavalt selgeks saanud, aga üldise keelepraktika puudumisel on sellest tänaseks talletunud ainult sellised sõnad nagu „pahtel“ ja „redel“. Mind aitab peamiselt rahvusvahelises keskkonnas omandatud oskus noppida igast keelest välja maksimaalne arusaadav ja sellest parim võimalik pusle kokku panna. Minu ja Igori suhtluses viib kõik see  põhimõtteliselt selliste stseenideni nagu see interpretatiivne mesilastants, millega ma teisipäeva hommikul üritasin talle selgeks teha, milline on minu parkimiskoht maja kõrval tõkkepuuga parklas.)

Teisipäeva varahommikul igatahes ulatasin Igorile korterivõtme ja parklapuldi ja lahkusin ise rahulolevalt paariks päevaks Brüsselisse. Kiire kõrvalepõikega ema juurde, et viia sinna oma voodiriided, mille ma paunana oma voodist õlale haarasin. Teoreetiliselt võiks praegusel eluhetkel olla Brüsselil Tallinna ees mitmeid eeliseid, sest noh, lisaks sellele, et ei pea üles ärkama selle peale, et proua maaler Svetlana redeli otsas kõlkudes mu voodi kohal lage värvib („Isvinitje“), võiks ju arvata, et siin on ka klimaatiliselt soodsam. Täna hommikul jõllitasin muidugi hotellivoodis telefoniekraani, mis teatas suht tundetult, et väljas on -7C (realfeel -9C) ja ei osanud muud kui pomiseda „oh, fuck me“. Hell has frozen over, öeldakse vist selle kohta. Või „Beast from the East“ nagu ütlevad britid.

Samas, eile pärastlõunal, kui ma tänava ääres oma kohvrile toetusin ja tolleltsamalt telefoniekraanilt kümmekond minutit jälgisin, kuidas Taxify-Toivo mööda Veerenni asulat üha meeleheitlikumana ja lootusetumana näivaid silmuseid, poognaid ja põikeid teeb, oleks see -7C ilmselt puhas õnnistus tundunud. (Vahepeal võtsin korraks hulljulgelt kinda käest ja vaatasin ilmaäppi, mis edastas täiesti absurdsena näivat informatsiooni „-15C, realfeel -31C“.). Üritasin Toivole ka helistada, et teda võimalusel nõu ja jõuga aidata, aga kuuel juhul seitsmest ta ei võtnud vastu. Ükshetk nägin iseloomuliku rohelise tagumikuga autot saja meetri kaugusel tänava otsas ka nõutult mõneks hetkeks seisatavat, aga siis pani Toivo autole jälle hääled sisse ja kadus vastassuunas.

Vahepeal oli mulle saabunud SASilt kiri selle kohta, et nad on mu lennu tühistanud ja mind ümber broneerinud poolteist tundi hiljem väljuvale lennule. Igas muud olukorras oleks see tähendanud, et ma tühistan takso ja suundun tunnikeseks tagasi tuppa. Aga kuna Toivo eepilised seiklused Veerenni asulas (mille igale hetkele olin kaardirakenduse kaudu kaasa elanud) ei jätnud mind päris tuimaks, siis tundus selline käitumine mulle tollel hetkel ebainimlikult julm.

Kui Toivo lõpuks mingist üsna suvalisest suunast kohale purjetas, oli ta arusaadaval kombel kogu maailma peale südamest solvunud ja valmis ametit lõplikult maha panema. Üritasin hetkeks tema tähelepanu juhtida sellele, et sellistes situatsioonides võib telefoni käepärast hoidmine kasulikuks osutuda, aga ta vaatas mulle sellepeale otsa nagu ma oleks tema kassi pihta noolemängu mänginud, nii et jätsin selle teema põhjalikumalt käsitlemata. Lennujaama sõitsime pinevas vaikuses, aga kohale jõudes küsis ta mu käest siiski allaandnud toonil, et kas ma üldse tahan selle reisikogemuse eest midagi maksta.

Hotellis oli rakendatud uudset lahendust kliimaküsimusele (ilmselt siis nii sise- kui väli-) — radikas oli põhjas ja aken oli lahti. Ilma villaste sokkideta uinumine tundus võimatu, mistõttu pidin enne magamaminekut endale sokid kuduma. Ma sügisel juba ühed kudusin, millega olin nii sitaks rahul, et kudusin samasugused ka Sandrale ja emale, aga üleeelmisel nädalal jätsin nad hommikuhämus siinsamas hotellis kohvrisse panemata. Eelmisel nädalal küsisin igaks juhuks järele ega nad neid pärast minu lahkumist ei leidnud. See oli jällegi üks huvitav vestlus, sest leidis aset kahes keeles kolme inimese vahel, kellest keegi ei rääkinud oma emakeeles (mistap maroko-päritolu Adil vaatas minu järelepärimise peale kohe alustuseks mulle sügavalt kahtlustava pilguga otsa — mõte sellest, et mingid sokid on kellelegi nii olulised, et neid nädal hiljem taga otsida tundus talle nii absurdne, et ta eelistas uskuda, et tema keeleoskus on teda alt vedanud), aga lõpuks ilmus keskealine moldovalannast majapidaja välja ühe leitud sokiga. Adil, kes ka varem on silma paistnud huvitavate õhuaukudega mõttelennus, küsis selle peale minu käest täiesti siiralt ja aupaklikult, et kas ma olen kindel, et neid oli kaks. Vaatasin hetkeks sõnatult teda, seejärel oma jalgu (mida oli endiselt kaks) ja ütlesin, et jah, üsna kindel.

Niisiis, nüüd on blogipostituse trükkimisega seoses edukalt välditud vähemalt kolme pakilise tegevuse teostamist. Aga olgu nüüd siis ka laiemalt kinnistunud see teadmine, et kui ma ütlen “eestikas”, siis ma seda ka mõtlen.

Rollie ja teised

Hanna kirjutab, et:

Natuke pärast Hollandisse kolimist hakkasin ma märkama teatavat uut seaduspära nendes reklaampostitustes, mida Facebook kavalalt ajajoonel pärispostituste vahele viskab. Kergitasin kulmu, aga siis ükshetk meenus mulle ühe mu hollandlasega abielus oleva tuttava kergelt ärritunud kirjeldus sellest, kuidas tema ämm ja äi teevad neil Eestis külas käies tihtipeale väga spetsiifilisi kingitusi. Ja kuidas nende Hollandi kodu köök on nagu aardelaegas, mille avastamist sa kunagi soovida ei oleks osanud.

Niisiis, ma ei ütle, et tegemist ei ole juhusega (sest ühe näite põhjal oleks ju liig üldistada ja ükski hollandlane mind senini oma kööki kutsunud ei ole), aga noh…

Ma räägin siinkohal muidugi ühe väga spetsiifilise otstarbega köögitarvikutest. Tihtipeale täidavad nad seda ühte otstarvet päris hästi, aga endale nii õunasüdameeemaldaja, ananassisüdameeemaldaja, tomatisüdameeemaldaja kui jalapenosüdameeemaldaja hankimisega kaasnevad teatud ohud, eriti kuna tingimata on sellisel juhul ju vaja ka maasikavarreeemaldajat ja viilutajat nii banaanile, arbuusile kui maasikale. Ja miks siis mitte ka juba viineritele. Järgmise asjana on ilmselt vaja juurdeehitust köögile (linki pole, sest see on üks nendest vähestest asjadest, mida, tundub, Amazon hetkel ei paku).

Kui on üks konkreetne ese, mis kogu jutuksolevat kategooriat rusikana silmaauku iseloomustab, siis see on minuarust Dipr. Vabandust, The Dipr (vt.ka Tumblr, Flickr, Grindr). Võimalik tellida viies erinevas värvitoonis ja, tsiteerides enesetutvustust, “proudly made in the USA.” Jah, tegemist on doominoküpsiste piima sisse likku pistmise konksuga. “Worldwide patents pending.” Tootele on jäetud ka mõned abistavad arvustused. (“Tootearvustus kui ilukirjanduse alaliik” kullavaramuga tutvumiseks soovitan siiski guugeldada “55 gallon drum of lube”.)

Põhimõtteliselt on tegemist kontseptuaalselt risti vastupidisega enamikule sellele, millega omal ajal tahtis ennastsalgavalt meie halli argipäeva rikastada MTV3 Ostoskanava (mis oli osavalt ajastatud pärastlõunasse, koduperenaiste telekavaatamise tippajale, vanade “Love Boat” seriaali osade vahele; juhuslikult sattusid sihtgrupiks ka koolist saabunud ilma organiseeritud hobideta noorukid — kes teab, millisele halvale teele ma ilma “Love Boati” ja “Marienhofita” sattunud oleksin). Seal pakutavate kloppijate, hakkijate ja viilutajate puhul oli põhiliseks tõmbenumbriks alati tohutu silmipimestav multifunktsionaalsus — noaga sai ilmtingimata lõigata ka raudaia latte, kingataldadest rääkimata ja igasuguste agregaatidega tuli otsemaid ekraanil vilkuvale numbrile helistades (“Jos soitat juuri nyt!”) kaasa ka see eriti cool lisatera, millega sai tavalisest luunja kurgist suuremat vaeva nägemata aiapäkapiku teha. Ainukeseks erandiks siinkohal oli ehk vana hea Aromipesä. Ma ei tea siiamaani, misasi see on, kuigi olen lühifilmi selle kohta näinud julgelt sada korda.

On terve hoomamatu hulk masinaid, millel on ainult üks kitsas ülesanne — hotdogi soojendajaga saad soojendada hotdogi komplekti ja mida muud võiks valmistada munakeetjaga? (Ilmselgelt miskit klassikaliselt munakujulist).

Ma arvan, et minu lemmik kategoorias “Suured ideed” on see pannkoogiküpsetamise agregaat, mille võib igaüks (või vähemalt järgmised 14 inimest) endale soetada vaid kolmesaja doltsi eest. Jumal tänatud, et kellelgi on olnud mõttelendu ja nutikust ära tunda selline haigutav turunišš, sest terve armee inimesi on selle kaadervärgi endale ka päriselt soetanud ja arvustuste järgi tundub, et nende põhiliseks kaebuseks on, et asja opereerimiseks vajalik SD-kaart ei olnud komplektis.

Sellesmõttes, et ega ilmselt päris pääsu sellisttüüpi esemetest ei ole meist kellelgi. Küüslaugupress ja parmesaniriiv ja, noh, kohvimasin, eksole. Kõige tüüpilisem esmapilgul hädavajalik tundunud mõttetu köögimasin kipub olema võileivagrill, mille keskmine kasutuskordade hulk majapidamises ei saa olla oluliselt rohkem kui kolm ja pool (kinnisvara valdkonna ekvivalent siin on korterisaunad, kus enamik minu tuttavaid hakkas juba esimese aasta jooksul talverehve, kodukeemiat ja vanu ajalehti ladustama). Minul endal, ma pean tunnistama, on selliseks üheotstarbeliseks neli korda aastas kasutatavaks kodumasinaks osutunud ka mikrolaineahi, mida ma kasutan ainult asjade sulatamiseks. Kohvimasin saabus mu majapidamisse alles kevadel, kui ma Sandra omale hoiukodu pakkusin, võileivagrillist hoidumine pole tekitanud suuremat probleemi, aga selle pastarullimise kontraptsiooni hankimise kuristikuservalt olen ennast küll suutnud paar korda tagasi rääkida.

Praeguses majapidamises õnneks ühelegi sellisele kuristikuservale naljalt ei satu — söögitegemiseks on eraldatud kapipealne kahe plaadiga pliit, kus on küll nupust võimalik erinevaid numbreid ette keerata, aga ma kahtlustan, et masin ennast sellest eriti segada ei lase ja paneb siiski ühtlase lääne-euroopaliku elujaatava vungiga, mis pudru igal hommikul veidi siiski ka potipõhja külge kõrvetab.

Lõpetuseks üks illustreeriv video ka.

Sõbralik võmm kuklasse

Hanna kirjutab, et:

Eks iga välismaale kolimisega käib kaasas natuke süsteemi poolt pügada saamist. Võiks lausa öelda, et väike pügadasaamine on osa välismaale kolimise šarmist. On muidugi faktoreid, mis selle tõenäosust märkimisväärselt suurendavad, puuduliku keeleoskusega eesotsas, aga väike tervituswedgie on ilmselt paratamatu.

(Peaaegu hakkasin diskleimerina kirjutama, et ma ei mäleta samas oma eelmisest Erasmuse-perioodist Helsinkis otseselt ühtegi sellist kotitud saamise intsidenti, aga siis meenus siiski see, kuidas ma emadepäeval pmtst pidžaamas ja jänesesussidega kesklinna sattusin, sest läksin lolli peaga nurgatagusest lähikauppast piima või midagi sama labast ostma ja kuna see oli kinni, siis lähemast veidi suuremast poest jne. kuni ükshetk leidsin ennast linnalähirongist ja seejärel keskvaksalist. A üldiselt muidugi on Helsinki mulle igavesti mällu sööbinud kui linn, kus on kohutavalt mugav elada. Siinkohal eeldatavasti muidugi panustas asjaolu, et keelebarjäär kui selline puudus täielikult.)

Igatahes. Tulin laupäeval Brüsselist. Pariis-Amsterdam Thalyse peal tegin kaasa Brüssel-Rotterdam otsa, pärast jäi veel väike jupp sellesse Haagi raudteejaama, mille kõrval mina elan. Hollandikeelne kõne on minu jaoks endiselt lihtsalt rida arusaamatuid, tihtipeale ebaatraktiivseid (mis see vaene g-täht teile teinud on?) häälitsusi, aga teatava sobiva inglise ja saksa keele oskuse kombinatsiooniga on kirjalikust hollandi keelest hea tahtmise korral täiesti võimalik point välja noppida ja nii ma sealt perrooni kohalt ekraanilt võidurõõmsalt välja lugesingi, et osadel rongidel on minu jaama saamisega mingi probleem ja siis oskuslikult vältisin neid.

Õhtuks Leidenisse sotsialiseeruma saamisega oli keerulisem, sest transpordisüsteemi ametlik äpp tundus näitavat, et Haagi ja Leideni vaheline raudtee on nädalavahetuseks viimse liiprini üles kistud ja nende kahe päeva jooksul on 12-minutiline rongisõit asendatud pooletunnise bussiga. Selle teenuse tarbimise käigus sain kõigepealt pügada rahaliselt (piiksutasin liiga paljudes kohtades oma kaartiga) ja seejärel ka ajaliselt, sest miskipärast sõitis see tavapäraselt tolmuse polüestri järele lõhnav maaliinibuss poole tunni asemel peaaegu tunni (vähemalt ühes kohas tegi ta ka u-pöörde, nii et olin veenudnud, et oleme pimedas eksinud). Pärast öösel tagasi tulles sain aru, et olin kahest samal ajal väljuvast bussist pahaaimamatult valinud postipeataja variandi, mis käis hoolsalt läbi ka kõik Haagi ja Leideni vahele jäävad maalilised ent kottpimedad külaraudteejaamad. Tagasisõit võttis 25 minutit.

Koju jõudes otsustasin vahelduseks vaadata postkasti. Peamiselt lihtsalt selleks, et vältida suuremat ummistust. Ühikapostkastist leiab tihtipeale lisaks tavapärasele spämmile ka igasuguste rohkem või vähem eksootiliste nimedega inimestele adresseeritud pärisposti. Mina koukisin sealt seekord välja kollase paberilipaka, jõllitasin seda natuke aega ja sain siis aru, et see on korrespondents torumehelt, kelle olin poolteist nädalat varem kohale tellinud ja kes seda siis ka peaaegu nädal varem ilma igasuguse ettehoiatuseta teinud oli. Mul nimelt lekib köögikraan, suht suurejooneliselt. Kraanitila allosas on miljon väikest auku ja iga kord kui ma seda asjaolu unustades vee mingi mõistliku survega jooksma lasen, olen ma hetkega pealaest jalatallani märg. Ja kuna väljapaiskuva miljoni veejoa suund on igaüks erinev ja etteaimamatu, siis võib avatud plaaniga ühikatoast pärast veel tükk aega igasugustest huvitavatest ja müstilistest kohtadest lompe leida. Torumehe kiri näis ütlevat, et käis kohal ja mind pold ja ärme võõraks jää, peame ikka sidet (ja no sellest oli juba mõnda aega möödas, aga mulle tundub, et kui oli üks päev kui ma kodus olin, siis see oli just too torumehe poolt mainitud esmaspäev kui ma terve päeva Netflixi abil järgmise päeva loenguteks artiklite lugemist edasi lükkasin).

Kogu ülejäänud ühikal, nagu antud blogipostituse illustratsioonid ka näitavad, läks neil päevil lahti üleüldine pakiralli, mis otseselt veel vaibumise märke ei näita. Ma ei saa hästi aru, mis loogikaga kohalik postitalitus inimestele pakke kätte annab, välja arvatud, et igatahes mitte sellele inimesele, kelle nimi paki peal on. Ma saan aru, et inimesed, kes ka tegelikult on omaenda isikliku paki esimese katsega kätte saanud, ei postita võidukat rõõmusõnumit sellest ühika Facebooki-gruppi, aga veamarginaal tundub siin siiski üle ootuste kõrge. Ja kui inimene, kelle kätte minu hüpoteetiline pakk (sest ma ei ole veel jõudnud endale midagi tellida internetist ja no nüüd ei tea, kas enam julgengi) toimetati, ei ole sotsiaalmeedias aktiivne? Siis ei jää ilmselt muud üle kui kõik 200+ konteinerit läbi käia. Aga noh, võõrad inimesed ongi ju ainult potentsiaalsed sõbrad, kellega sa ei ole veel kohtunud või kuidas see nüüd oligi.

Eelmisel nädalal õnnestus edukalt läbida ka esimene jalgratta-avarii, kui minu ees raudteejaama alust tunnelit läbiv proua fabuloosselt külje maha pani (proual olid kõrvaklapid peas ja õnnetuse põhjustas tema enda rattalukk, mis oma puhkeasendist raami ümbert lahti tuli ja talle vihase boamaona esiratta kodaratesse viskus), nii et telefone ja värsket toidukraami lendas ja minul ei jäänud muud üle kui talle viivitamatult otsa sõita. Pidurdada eriti ei jõudnud ja ega poleks ka suurt mõtet olnud, sest sellisel juhul ei oleks otsasõitu teinud mitte minu ratas, vaid suurejooneliselt üle lenksu saltot tegev your’s truly. Praegusel juhul, kui süda pärast hetkelist toibumist jälle oma rütmi taastas, sain eneselegi ootamatult aru, et ma ei olnud isegi pikali kukkunud, kuigi kints veidi tuikas, nii et ilmselt andis kas lenks või sadul sinna obaduse. Loetud hetked enne intsidenti olin just mõelnud, et väiksema rattasõidukogemusega inimestelt (kes näiteks ei ole treppi sõidetud kruusateede taltsutamise veteranid) võib kohaliku keskkonna pakutav ühtlane surmahirmunivoo küll üpris kiiresti igasuguse rattasõiduisu ja üldise elurõõmu võtta, peamiselt just jalgratturite enda džungliseadustele allutatud liikluskultuuri tõttu.

No aga siis jõuad hilisemat sorti õhtupoolikul Brüsseli Põhjavaksalisse ja üritad sealt bussi peale minna ja bussipeatus on üleni mingeid tihket teksti täis suuri punaseid silte täis tapetseeritud, aga õnneks leidub siiski flaamlasest bussijuht, kes selgitab sulle inglise keeles, et käimas on selline tore puhteksperimentaalne katsetus, mis seisneb kokkuvõtvalt selles, et ükski buss ei lähe enam sealt, kus ta vanasti läks, vaid hoopis ühest teisest kohast. Jutu lõpetuseks toonitab veelkord, et “it is just a test“. Ja soe tunne tuleb kohe teadmisest, et Brüssel kotib sind kohe esimesel võimalusel ja lahkelt igal juhul, ole sa vana või uus.

Naljaasi (tegelt ka)

Hanna kirjutab, et:

Mõnda aega tagasi tuli üks mu (loomulikult meessoost) sõber lagedale uhkelt deklaratiivse seisukohaga “Naised ei ole vaimukad.” Ilmselgelt ei mõelnud ta seda päris nii kõikehõlmavalt, talle üldse meeldib teha sellesisulisi niitvaid ja provokatiiseid üldistusi. Ja pealegi kahtlustan ma, et aastatepikkuse peaaegu ainult naisterahvastest koosnevas kollektiivis töötamise tagajärjel on tema definitsioon sõnale “naised” ehk mõneti kitsam kui see, mida puhtbioloogiliselt selle sõna all silmas peetakse.

Ja ma ei võtakski tema plõksimist niivõrd tõsiselt (kindlasti juba sellepärast, et ma tunnen isiklikult mitmeid väga vaimukaid naisisikuid, aga lisaks olen mina ise ju ometigi muuhulgas ka naisterahvas ja ma tean, et ma olen vaimukas; põhjus, miks ma selles nii kindel olen on see, et inimesed, kes ise on vaimukad, on minu kohta seda öelnud), aga viimasel ajal on mulle kõrva hakanud veel paari tuttava umbes täpselt samasugused seisukohavõtud. Ilmselt ei peaks olema üllatav, et kõik need inimesed ei ole isegi mitte meesterahvad olnud.

Eelpool toodud postulaat on muidugi juba iseenesest totter, aga totter on ka see, millele ta tundub viitavat — et mehed on vaimukad.

Maailmas on massiliselt inimesi, kellel puudub absoluutselt igasugune huumoritaju. Nad kas ei mõista üldse mingit nalja või siis on see, mida nemad naljakaks peavad lihtsalt nutmaajavalt nõme (heal juhul selles kategoorias, mida inglise keeles kutsutakse dad jokesideks, halvemal juhul on kusagile misogüünse 10-aastase tasemele pidama jäädud; kusagile sinna vahele mahuvad need kuuma õhku täis jobud, kes arvavad, et nende nalja peale ei naerdud, sest publiku intelligents ei küündinud selleni — juhuslikult on need tüübid ka peamised oma naljade üleselgitajad, tappes sellega tõhusalt viimsegi piisa neis peitunud huumorit). Mehi on selliste inimeste hulgas kindlasti vähemalt sama palju kui naisi. Mis veel hullem, selliseid mehi, kes arvavad, et nad on kohutavalt head naljahambad, aga tegelikult seda üldsegi ei ole, on ikka oluliselt rohkem kui selliseid naisi. Ja ma arvan, et me kõik oleme nõus, et on maailmas väga vähe asju (tekikottide triikimine või teiste inimeste reisipiltide vaatamine on ainukesed, mis mulle meenuvad), mis on tüütumad kui ebavaimukad inimesed, kes endale jube vaimukad ette tulevad.

Meeste huumoriülemvõimu tõestuseks on tihtipeale tuldud välja argumendiga, et häid meessoost standup koomikuid on märkimisväärselt rohkem kui häid naissoost standup koomikuid. Mis, olgem ausad, on ilmselt tõsi, aga ma keeldun uskumast, et selle peamine ja otsustav põhjus ei ole asjaolu, et meessoost standup  koomikuid on lihtsalt mitu korda rohkem. Mis, jällegi, tähendab paratamatult ka seda, et halbu meessoost standup  koomikuid on hordides rohkem kui halbu naissoost standup koomikuid. Meeste arvulise ülekaalu põhjuse väljaselgitamine ei nõua ilmselt raketiteadlast (vt. ülevalpool re: misogüünne 10-aastane).

Ma olen viimasel ajal muu tegevuse taustaks läbi töötanud päris palju Netflixi Standup Specialeid, nii mees- kui naiskoomikute omasid, ja noh, algusest lõpuni naljakas ei tundunud neist minu jaoks vist ükski. (Aga ma olen valmis tunnistama, et siinkohal võib olla tegemist ka minu oma üsna kindlate eelistustega — mulle meeldib selline tõsisem huumor, igapäevaelust naeruväärse ja absurdsete seaduspärade leidmine, mitte niivõrd vingus, vihased isased või see jämedus, mida standup-maailm tundub teineteises välja kutsuvat, protsess, mille hoomamiseks soovitan vaadata malbet dokumentaalfilmi “The Aristocrats”, pärast mida ilmselt “Lastega kodus” seriaaliga üles kasvanud avastavad, et nende lapsepõlv on rikutud. Ja teisest äärest — laulmine ei ole kunagi naljakas, erinevate häälte ja aktsentide tegemine peaaegu mitte kunagi ja kui kusagilt mõni rekvisiit välja võetakse, panen ma arvuti kohe kinni. Topeltkiirusel, kui see rekvisiit on mõni rohkem või vähem isetehtud muusikainstrument.) Ja mulle tundub, et standup formaadis on naisterahval kuidagi raskem saavutada seda tasakaalu veidi tüütu jämeduse (mis on ju ometigi tööstusharu standard) ja sellise teatava beibe-poosi vahel (mis ilmselt tungib esile ennast meesfoonist eristamiseks ja peaks vist siis olema vingus, vihase mehe naissoost vaste).

Küll aga võtsin ma siin ükspäev, peamiselt novembrikuiste valimiste valguses, terve rea ameerika naiskoomikuid jälgida Twitteris (mida ma loen igapäevaselt, aga kus ma kunagi midagi ei ütle — vaadates formaadivalikuid on mul ilmselgelt kuldkala tähelepanuvõime ja poliitiku tähelepanuvajadus) ja ausaltöeldes ei ole ma täheldanud küll mingisugust arvestatavat soopõhist kvaliteedivahet või isegi sisulist erinevust. Väljaarvatud see, et nad aegajalt ilmselt peavad meeslugejate puuduva filtriga reaktsioonide pärast natuke pead vastu lähimat seina taguma.

Aga kui filtrid juba jutuks tulid, siis on mul üldiselt sügavalt juurdunud veendumus, et naerda peab saama kõige üle. Ja siinkohal ei pea ma muidugi silmas seda, et aetakse mingit kurja, solvavat, nõmedat iba ja siis tõstetakse käed üles, kehitatakse õlgu ja teatatakse, et “tegin ainult nalja” või “kuidas te aru ei saanud, et see oli sarkasm“. Kuigi õigus niimoodi käituda jääb inimestele loomulikult ka, passiivagressiivsus rahvaspordina ei tundu mingit langustendentsi näitavat.

Lihtsalt, huumorile vabade käte andmine on parim, võib-olla isegi ainuke viis, kuidas tagada, et ühiskonnas (ja inimese sees) ei tekiks mingeid lolle tabusid. Et kõikidest asjadest oleks võimalik rääkida ja keegi ei jääks oma probleemide ja muredega üksi rähklema, sest ta lihtsalt ei oska või ei julge nendega kellegi poole pöörduda. Või sellepärast, nagu ma omast käestki hästi tean, et on asju ja olukordi, kus nende tõsiselt, üksipulgi lahti harutama hakkamine on liiga hirmuäratav, liiga palju või liiga vara.

Ma ei tea, see kõik sai nüüd nii pikk, et võib-olla olen ma ise osutunud üheks nendest pretensioonikatest blowhardidest, kes oma nalju pisiasjadeni lahti seletavad. Kui nii, siis ei jää ilmselt muud üle kui rolli sügavamalt sisse elada ja teatada igasuguse võimaliku kriitika peale, et ise tean, mis oma blogis teen ja kui ei meeldi, siis pole vaja lugeda. (A Sandra postitusi lugege ikka, tema ei ole milleski süüdi).

Sürpriisivalimik

Hanna kirjutab, et:

Elu on ootamatusi täis.

Tagantjärele mõeldes ei ole see väike ent visa külmetushaigus muidugi midagi enneolematut, isegi antud suvisel aastaajal. Ma siiski ei osanud sellise võimalusega praegu absoluutselt arvestada. Igatahes olen ma viimase kolme päeva jooksul konservatiivse hinnangu järgi aevastanud umbes 250 korda (ma arvaks, et samapalju kui kogu varasema elu jooksul kokku). Täna ärkasin keset ööd üles, et üks kiire kolmene seeria teha. Positiivse külje pealt, kui täna autoraadiost tulevale Tina Turneri menuloole “Private Dancer” kaasa laulma hakkasin, oli minu toon märkimisväärselt originaalilähedane ja kohaselt sensuaalne (even if I do say so myself). Samas ma pole muidugi päris kindel, kas sellist ahelaevastusele kalduvat inimest tegelikult üldse peaks autorooli lubama.

Mõned ootamatused on päris nunnud. Mõni nädal tagasi, kui ma Sandra Troonipärijale lasteaeda järele läksin, seisis too hoovis turnimiskontraptsiooni tornis ja hüüdis üle terve Mustamäe rõõmsalt: “See on ju mu Hanna!” Mingil tuvastamatul hetkel on minu nime eest kadunud eesliide “tädi”. (Ma pean tunnistama, et alguses ei osanud ma seda sinna väga tahtagi, aga nüüd kui ta läinud, on ka nagu natuke kurb.) See, et ma järgmisel korral tema käest päris kõvasti pragada sain kui ma temaarust punase tulega üle ristmiku sõitsin, ei oleks ilmselt jällegi pidanud niivõrd üllatama (tegemist on siiski hästikasvatatud seadusekuuleka inimesega). Nagu ka see, kuivõrd raske on keset tipptundi kolmeaastasele liikluseeskirja nüansse seletada (tuli oli tõesti punane selleks ajaks kui ma ristmikul vasakpööret lõpetasin). Õnneks olen ma veel piisavalt autoriteetne isik, et mingi variatsioon “sest mina ütlen nii”-st töötas.

Teisestküljest jällegi… Mai keskel tõmmati mul ootamatult välja tarkusehammas. Läksin ühel kolmapäevasel pärastlõunal pahaaimamatult hambaarsti juurde mingi üsna ebamäärase ent juba mõnda aega elurõõmu rikkunud kaebusega. Arst koputas kõik hambad läbi, lasi natuke vurtsu ja pool tundi hiljem lahkusin sealt ilma hambata. See tarkusehammas oli mul juba umbes 14ndast eluaastast olnud ja selle ajaga üsna omaseks saanud, nii et ka minapilt vajas pärast veidikest korrigeerimist. Ülemise tarkusehamba väljatõmbamine, samas — oluliselt tšillim kogemus kui mistahes auguparandus. Jällegi üllatav.

Naaberaias võeti maha vana pappel. Terve teisipäeva võeti, sest pappel oli iidne, jäme ja üle linnaosa kõrguv (esimene osa sellest protsessist figureeris teravalt mu unenägudes, ent üles otseselt siiski ei äratanud — kunagi ammuse rattamatka ajal juhtus sarnane lugu, kui Käsmu tipus võeti hommikupoolikul maha kogu see võsa, mille sisse olime õhtul telgi püstitanud; seda suurt põõsast, mille taga olin veel päikesetõusu ajal pissil käinud, poleks seal nagu kunagi olnudki). Kui köitega puu otsas rippuvad mehed tüve kallale asusid, kostus sae vaikides iga natukese aja tagant sonoorne ümberkaudseid maju raputav müts, sest järjekordne jäme jupp langes vastu maad. Täiesti võõraste inimeste täiesti võõras puu, eksole, aga nüüd on hommikul köögis kohvi ootamise ajal aknast välja jõllitades tunne nagu ma oleksin kolinud.

Mõned ootamatused on muidugi täitsa absurdsed. Need on vaieldamatult mu lemmikud. Veidi aega tagasi viisin vanaema ortopeedi juurde, et ta saaks endale personaliseeritud korrigeerivad tallad tellida (mille käigus selgus, et doktor käib iga hommik tööle samast, Tallinnast 60km kaugusel asuvast külast, kus vanaema elab, aga see oli pigem siuke tavaline Eesti nojah-tõdemus). Vanaema on meil muidu igati ontlik ent kohati hulljulge 83-aastane vanakooli proua, eluaegne õpetaja, kes teab üldiselt üsna täpselt, kuidas peab ja ütleb seda häbenemata sullegi. Eemaldas doktori kabinetis oma peened nahkkingad ja nende seest tulid välja Viru Valge reklaamsokid. Hetkeks neid üllatunult vaatama jäädes meenus, et need on tegelikult minu enda sokid, saadud kingituseks mingilt konverentsilt, kus ma töötasin.

Teoorias ei pea ma ennast täiesti tavalise kontrollifriigina eriliseks üllatusteaustajaks. Isegi kui nad on positiivsed. Samas olen ma jällegi suur absurdifänn ja ma tean küll, et absurd juba iseenesest ei saa olla midagi muud kui üllatav. Aga teatavad kelmikad vastuolud iseeneses lisavadki naiselikkust ja veetlevust, ma olen aru saanud. Ja no neid ei saa ju kunagi üleliia olla, eksole?