Advendimula

Sandra kirjutab, et

Igakord kui ma olen selle peaaegu üheaastase öisesse unne ära pannud, siis mul on selline oehhh-tunne ja ma tulen magamistoast ja võtan istet oma kuninganna troonil (maxmõnus kollane tugitool), et sellesse tugev tagumikulohk istuda ja telefon näppu haarata/kudum kätte võtta/tühjal pilgul lakke vaadata… aga siis saabub see viieaastane. No ikka niimoodi nagu üksinda-kodus-tüüpi filmis, et sa ei näe ja ei kuule teda kuni selle hetkeni kui ta hüppab sulle eikusagilt tumba peale toetavatele säärtele ja röögatab: “EMME! MÄNGIME MEMORIT!!!”

No edasine oleneb minu sadomasohistlikust lainesagedusest. Saate aru, MEMORY on selline mäng, kus teadupärast peab meelde jätma kaartide asukohad, ja kui mul on see õhtu, kus ma plaanin tugitooli sisse lohku istuda ja tühjal pilgul lakke vaadata, siis on viiese võit selles mängus juba mägede tagant ära näha. Okei, keda ma petan – ta võidab mind selles mängus ka kui olen ergas kui juulikuine päike.

Päris-päriselt olen imestanud lapse mälu üle. Nojah, kui luuletus on jõuludeks selgeks õpitud, siis järgmiseks aastaks on vaja see siiski uuesti selgeks õppida, aga lühimälu. Või selektiivne. Vau. Vahel on see tõeliselt imetlusväärne, kuivõrd puhas on lapse aju muust pahnast. Kui mina üritan meelde jätta mingit midatahesasja, siis enne kui olen selle endale sõnastanud, olen läbi käianud ka kõik muud päevakavalised teemad. Ainuke asi, mis ma jõuan läbi mõelda on see, et ma ei jõua seda praegu kirja panna, ma jätan meelde. Ja siis…

Me ei ole näiteks temaga kunagi süsteemselt lippe tundma õppinud. Tema riigitunnetus jääb peamiselt selle taha kui palju vaatab isa erinevat sporti ja nii käib palju läbi erinevate riikide omavaheline konkurents. Kord istume me kohalikus kohvikus ja Troonipärija värvib kohvikuvahenditega paberil mingeid kõrvutiasetsevaid nelinurki, üks kollakas ja teine punane. Küsin niisama poolkiuslikult, et mis teed, värvid saksa lippu, vä? Tema vastab: “Ei, siin ei ole musta!”

Ja kui ma hakkan Valter Soosalu perekonnanime meenutama, siis kust, sa tüüp, oskad pakkuda Ojakäär??

Teisest lapsest nii palju, et ta ka kasvab. Tema missioon on kulgeda ses mõnusas maaõhulises tohuvabohus ülejäänud mölluga kaasa.

Võtame näiteks tänase hommiku. Kasutasin täna üle ebaõiglaselt pika aja oma unekaarti ja Härra tegeles varakult ärkavate lastega hoidis neid elus kuni ma ärkasin. Tunnike hiljem vahetasin ta välja ja ta langes jalapealt ise magama. Kaks tundi hiljem viin ka Noorprintsi oma päeva esimesele iluunele, küll veidi hiljem kui tavaliselt. Härra keerab suures voodis mugava külje sisse registreerides meid justkui saabumas, annan Noorprintsile uinutava piimalonksu, laulan ja asetan ta hellalt võrevoodisse. Jätan nad sinna, poeg endale une-eelseid sõnu lausumas ja väljun magamistoast. Sätin seejärel kööki jõulutuledesse ja koristan. Mõni minut hiljem kuulen Noorprintsi hästi rõõmsat hõiget elutoast. Olgu mainitud, et võrevoodist ta ise välja ei saa. Torman segaduses ja pahaselt elutuppa ja näen suspedes abikaasat, kes lapse just elutoa põrandale paigutas. Lajatan: “Mida sa teed?” – “Aa, ma mõtlesin, et ta just ärkas, tõin ära…”

 

Seekord siis nii

Sandra kirjutab, et:

Mina ja poisid Hiiumaal. Millegipärast sõitsime esimese asjana mitte suvilasse ega ka toidupoodi, vaid Kärdla Samaariasse (teise ringi kõige kauplus). Eestlasliku naiivsuse tõttu olime kaasa võtnud õhukesed suvejoped, aga nüüd teab juba iga loll, et mai on kesktalvekuu. Mul küll polnud plaanis endale sealt midagi muud peale ägeda mööblitüki leida, aga juhtus hoopis nii, et talvejopede valik oli ülemõistuse hea, mistõttu ma lausa pidin ära ostma ülimalt korraliku suures osas villase talvemantli, over-sized ja täiesti hipster, 6€. Kandsin seda uhkusega terve saarel oldud aja (tagasi Tallinnas jäi see mulle ka selga ja siin tundsin end sellega kentsakalt. Ei tea, peab vist harjutama. Tegelikult polegi ju vahet, mis seljas on, vaid, et oleks soe). Igati õigustatud oli ka ost härrale punasetriibuline Ralph Laureni polosärk 1.30€ eest. Troonipärija väitis küll üle poe hõisates, et temale siin mänguasju pole, aga seevastu on tal on k***häda.

Seejärel käisime me millegipärast mingisugusel hobuüritusel. Ma ei tea täpselt, misasi see oli, aga kui juba oli, siis käisime. Tundub heavanemlik liigelda kohas, kus on palju ilusaid hobuseid ja tuhandeid suuri ja väikeseid lambaid kõrvalaias. Suures plaanis ei midagi muud kui Hiiumaa saare igapäev – hobused ja lambad. Lõpuks kiire suts poodi, kus ma ei lubanud midagi eriti osta, sest olin hoolikalt kaasa vedanud bossi kingituse – valmis lihata bolognese kastme, mille umamine tomatite lõhn mind töö juures köögis iga kord kergelt laksu alla viib. No kõikidest sajadest kilakoladest ei olnud ma siiski just seda purki kaasa võtnud, nii et hiliseks lõunasöögiks olid võileivad terrassil (sest toas oli paar kraadi külmem).

Hah. Ja õhtupoolikul juhtus sedasi, et võtsin ühendust oma lemmikuima restoraniga ever – Ungru. Et kuidas nad minusugusesse alatusse taimetoitlasesse suhtuvad, eriti kuna neil on endal menüüs kõige hoolikamalt valitud ja mahedam liha-kala Hiiumaal. Selgus, et neil on täiesti plaanis tuua menüüsse üks üdini taimne toit, aga kuna hooaeg alles alanud, siis ei ole selleni veel jõudnud. Rõõmustasin tegelikult selle vastuse üle. Lootust on. Samas pidin õhtusöögiks uue variandi otsima ja selline asjadekäik neile – ohüllatust – ei sobinud mitte. Selle peale tõmbas veidi aja pärast mulle traati hoopis peakokk isiklikult, kes luges ridamisi ette asju, mida saab täiesti vabalt mulle taldrikule kompunnida. Ütleme nii, et see küüslauguõline röstitud suvikõrvits krõmpsude röstsibulatega, kohalikud praekartulid, kõrgel temperatuuril tehtud porgand, rosina-konjakimoos, värske salat ja Ungrus kohapeal kuivatatud kirsstomatid, rikastatud eriliselt personaalse teenindusega… Well, that’s badass.

Saunamaja oli meil mõnusalt soojaks köetud, nõnda tegime endile pesad sinna. Muidu oli plaan hea, aga. Kell oli umbes kuskil täiesti paks öö, kui ma ehmatusega härrale peale kargasin. Põhjuseks täiesti harilik hiirerünnak vastu mu paremat näo külge. Okei, võib olla oli siiski majasein ka meil vahel, aga ega ma seda tol hetkel ei mõistnud. Arvasin, et nende tuhandete küüniste kätte ma suren, mida endast kümnekonna sentimeetri kagusel askeldamas kuulsin. Selline näo lähipiirkonnas krabistamine kestis vähemalt terve tunni, ka härra kinnitas. Ma mõtlen, et magamisele ei aidanud kaasa ka see, et härrale tundus naljakas vahepeal niisama mu käsivarre peal sõrmedega hiirt mängida.

Teisel päeval pidime ikkagi jälle minema süüa hankima. Enne seda tegime tiiru Kukka kivi juurde, mida ma lapsepõlves ka külastanud olin, aga kuna mingil hetkel tuli meil perekondlikult igasuguste saare turismiatraktsioonide suhtes piir ette, siis oli jäänud juba arvestatav aastatehulk vahele. Ma isegi ei osanud sinna minna. Ilm oli küll käre, aga täiesti klaar. Metsaalune vaikne ja muinasjutuline. Härra suunas meid tagasiteele matkarajast välja poole ja kakerdasime parkla poole hoopiski läbi imelise laane. Kõikjal olid paksud ülastepadjad, taevakõrgused puud kääksusid ja linnud laulsid. Sain Troonipärija ka vaigistatud, et metsas peab salaja liikuma, et kedagi ei segaks, mispeale ta sosistas terve tee konstantselt, kuidas ta oma oksapüssiga paugutab…

 

Seekordne saarelkäik tundus kestvat viiv. Matkasime veel siinseal, testisime erinevaid kauplusi ja söögikohti, tuiasime kodukandis, grillisime, hingasime sügavalt nina kaudu sisse ja suu kaudu välja, kallistasime kastanipuud, viskasime kivisid vette ja hüüdsime PLUMPS, saime naabrivanaisalt uued värskeltsaetud klotsid, tõime allikalt joogivett, lahendasime ristsõnu, päästsime putukaid, kartsime liikumatut rästikut, kloppisime vaipu.

Natuke … ee … kõigest

Sandra kirjutab, et:

See klaas punast veini, mis ma täna kell 12 lõunal tarbisin oma “gurmeepelmeenide” juurde, pani mulle pähe mõtte, et võiksin vahelduseks siin oma nägu näidata (virtuaaltekstilises mõttes iseenesest mõista). Eriti kuna viimane kuu aega on läinud täiesti murdosa sekundi kiirusel ja kõik tavapärased asjad on pisut unarusse jäänud.

Tööl käia peale kahte ja poolt aastat kodusolemist on… LAHE! Topeltpalju on see muidugi ka väsitav, sest tegelikult toimub muu elu kõikide inimestega ka ümberringi edasi ja kõigi rõõmudele ja muredele on vaja natuke kaasa elada. Hetkel lasen nagu orav rattas: 4 päeva täiskohaga lapsevanem (vaimne koormus), 3 päeva täis tempokat tööd (füüsiline koormus), kusjuures vahet pole, kummal lainel töötan, hiljemalt kell 7 pean ikka ärkama. Ja vaimu erksana hoidmiseks peab meelt ka lahutama ju! Näiteks kinos käima, eksole, nagu me H-ga kolmapäeva õhtal tegime kui end üles lõime ja “Magic Mike XXL-i” lihtsakoelise, ent VÄGA ILUSA VISUAALIGA 🙂 filmi vaatamas käisime. (Eile veensin Channingu tõttu Madist “Jupiter Ascending” filmi ka vaatama, põhjendusel, et temale on seal Mila).

(Selle postituse kirjutamine võtab mul mingi terve igaviku aega, sest mul ei ole sellest hetkel päris kindlat visiooni + ma olen natuke hajevil; vein? + ma just avastasin, et peale seda kui olin täna jälle kell 7 ärganud, putru keetnud, natuke koristanud, pesu pesema pannud, lapsega sadakümmetriljon arendavat mängu mänginud ja lõpuks kella 11 ajal lasknud lapsel härra üles ajada ja talle käratanud, härrale siis, et mingu tehku nüüd lapsele onn kuni ma lõunasööki teen ning onniehituse Instagrami üles filmimist, on seda mitmed ebatraditsioonilised laikijad laikinud PLUSS kirjutanud kui tubli issi ta ikka on :)))) Ei, on on, ma ei vaidlegi. )

Igatahes töö juures. Seal, kus ma kondiitrina töötan, on nii, et tavaliselt on alati hästi palju tööd ja hästi kiire, aga suvel… on veel rohkem tööd ja veel kiirem. Sest teadupärast kipuvad töölkäivad inimesed siis puhkusi välja võtma, kuigi minu soovitus Eesti suvede juures oleks see, et jätke parem oma puhkus külmale ajale ja sõitke siis soojale maale puhkama, saab palju parema laengu kui kuskil räästa all lõdiseda, kõrvulukustav vihmaklõbin taustaks. Noh, ja siis inimesed puhkavad suvel ja pidutsevad ka, küll peavad pulmi ja muid vihma tõttu ebaõnnestunud vabaõhuüritusi (v.a. see üksainumas möödunud nädalavahetusel kui oli Suvi suure essiga ja ma tõesti ka selles pulmas käisin) ja tahavad torti süüa. Ja nõnda juhtubki nii, et kui ma hommikul tööle lähen, siis möödub mingisugune viiv ja korraga on käes lõunasöögiaeg ja siis järsku on üleüldse minu kolm tööpäeva jäänud juba kuskile udusesse seljatagusesse, sest tööd on nii palju ja samas see kõik on nii äge ja täpselt see, mida mulle teha meeldib seltsivate ja andekate inimestega koos.

Eile oli tõesti väga-väga kiire päev ja kellaajad muudkui kukkusid ja kukkusid, halastamatult. Nõndaks vuhasin ma pritskott käes kohupiimatorti teha, et viieaastane neiu, kelle nime parasjagu maalisin, saaks võimalikult ilusa tordi, logistik juba kõrval sitsimas, et see kohe mu hella hoole alt karpi virutada ja alla korrusele otse kullerile sülle pista. Sain vaevu järsu ohke teha ja silmile vajunud mütsi üles tagasi lükata kui juba ootasid uue kellaaja tordid valmimist. Õhtu lõpetasin hoopis teises osakonnas, tehes hoopiski mitte seda tööd, mida peaksin tegema. Aga vaheldus ongi iga natukese aja tagant vägagi teretulnud. Saingi sefiiriga üle pika aja sinasõbraks kuna seda B raudse ja abistava pilgu all terve 20 (30liitrise?) katlatäie valmistama pidin…

Siis läheb korraga kõrvulukustav tümakas kinni – PAUHH ja on vaikus, elu liigub edasi selles aeglases ja rutiinses rütmis nagu ta viimased kaks aastat poisiga koosolles on liikunud. Kusjuures peale kolme päeva, kui mootor on täisvõimsusel lasknud, on selles rutiinses ja aeglaselt voolavas elus hoopis uued võlud. Ja nii saabki ka mulle selgeks selle eluetapi üks tõdesid – vajadus tööle minna (või mõnel muul moel elemendist välja tulla) pole teps mitte vaid finantskaalutlustel 🙂

Pidulik tähtpäev kaasaga

Sandra kirjutab, et:

Kui ma eile hommikul silmi lahti tehes teadvustasin, et on 14. mai, siis mõtlesin ma millegipärast kohe sellele, et see on ju see segadusttekitav kuupäev kui meil on härraga kohtumise/deitimise/love@firstsight tähtpäev. Üsna kummaline oli avastada end sellele sellisel päevahetkel mõtlemas, sest ma pole mingi eriline tähtpäevade meelespidaja ja enne polnud ka sellele mõelnud. Ilmselt mingi naiselik intuitsioon, et niiviisi kohe päevakoidikul. A segadusttekitav on see sellepärast, et 14 mai läksin ma küll oma kunagise padruuga sünnipäevale ja sealt edasi hiljem klupsi, aga härraga saime soonele alles millalgi peokäigus ja tegelikult usun ma siiralt, et see oli peale südaööd. See polegi tegelikult üldse kõik tähtis, aga igal aastal taban end mõtlemast, et kui oleks tähtis, siis millist kuupäeva tähistada?

Ahjaa, see kõik juhtus täpselt 7 aastat tagasi.

Noh igatahes, lõin eile siis oma messingeri lahti ja alustasin kohe umbes kell 7 juttu allkorrusel pesitseva Naabriplikaga, et mis ta arvaks. Leidsime üheskoos, et vahet pole, aga kindlasti on see päev hea võimalus kodus saag käima tõmmata.

Ei viitsinud. Mainisin siis täna õhtul autos härrale, et head seitsmendat aastapäeva ja sain vastuseks, et oh jummel, jaa, juba seitse. Õhtul tegime üksteisele hunniku kingitusi ka: mina praadisin härrale kartuleid ja tegin eilseid kotlette soojaks, serveerisin hullult ilusasti, ausalt, ja lisasin omaltpoolt, et see on minu kingitus sulle. Vastutasuks tahan, et tema läheks pojaga õhtuseid pesutoiminguid tegema (nagu alati kui ta kodus on). Suurepärased kingitused. Troonipärija pessusaamine oli aga lõppkokkuvõttes meie mõlema töö, sest see nõudis erinevaid manipulatsioonivorme nagu “hea küll, sina ei lähegi täna pessu, emme läheb ISE hoopis issiga pessu, näänää!” (olimegi sunnitud koos end vannituppa lukustama, aga pagan, reverse psychology ei töötanudki) ja “heaaa küll, vaata siis issiga korvpall lõpuni ja siis kohe pessu!” ja lõpetuseks siis “olgu, ühe väikse küpsise tüki saad, aga ainult siis kui lähed kohe issiga pessu!”.

Pärast tegi härra veits parema kingi, serveeris mulle voodisse klaasi gin toonikut laimiga ja ulatas näppude vahel ka ühe ümmarguse Eesti juustu viilu. Ja soovis head aastapäeva. See oli isegi üsna erakordne, sest gini on meil kodus ainult seetõttu, et mu sünnipäevast jäi seda kellelgi üle, mitte me ei joo niisama 27aastastena õhtuti kokse. Välja arvatud viimase kahe nädala jooksul 🙂

27 on uus 17

Sandra kirjutab, et:

Ei saa ma kuidagi minna ringiga mööda sellest, et eile 27 aastat tagasi siia ilma saabusin. Läksin seekord lausa nii ligidalt mööda, et kuulutasin 27 uueks juubelivanuseks ja sellest lähtuvalt ei saanud ju suurejooneliselt pidutsemata. Ühtlasi leppisin endaga kokku, et liialt tõmblema ei hakka, seega rentisin ruumid, panin teised inimesed endale süüa tegema (seda ka järgmisel päeval vanemate pool) ja istusin paar tundi enne peo algust padruuga pool, kes mu lisaks kauniks maalis. Või noh, teate küll, veel kaunimaks.

 

Ise kamandasin küll kõik õigeaegselt kohal olema, aga ikkagi tundsin end veits vastu seina lennanud porikärbsena kui nad tõesti korraga sisse sadama hakkasid. Nii kolmekümne ringis. Tekkisid awkward dialoogid nagu “Palju õnne sünnipäevaks!” ja mina vastu “Aitäh, sulle ka!”. Aga nad kõik mahtusid ootamatult hästi laua taha ja meel ka rahunes ja punane vein oli alati käepärast aitamas. Hunnik väga siiraid kingitusi sain ka ja ikka mitme aasta jagu meelitusi ja ilusaid sõnu.

Kuid kella üheni ma hoidsin end siiski mingis teatavas reserveerituses. Mingi hetk olime S-ga vahetanud välja kardinaalselt oma joogimenüü – mina otse suurest pudelist mullivett ja tema otse kannust mahla (tegelikult olime üldse ühel lainel, sest mina olin ka oma Hollywoodi kleidi välja vahetanud klubikostüümi vastu ja tema oma tuxedo tagasi seljakotti voltinud). Habemega valvur, kes tolka pa ruski ka veel oli, toksis juba 10 minutit enne ühte oma käekellale, et me võiksime tegelikult juba oma kasukates olla valmis limudesse istuma. Tegelikult hakkas alles mõni minut enne üht eestlaslik toidujäänuste kokkukahmamine, mis tänu S-i aktiivsusele kulges üsna kiiresti kui ta ogaralt singivaagnaid kokku valas, et jumala eest juba linna jõuda. Härra hoolitses alkoholi eest, südamega.

Meiega linna jõudis kolmekümnest 6. Ülientusastlik paarike valmis järgnema meile kuhuiganes, S, kes kannatamatult anus meid pool õhtut, et me Sinilindu läheks, õde ja mina ning loomulikult mu härra, kes, etteruttavalt öeldes, muutis meie õhtu planeeritud kulgu sajaprotsendiliselt.

Minul oli koguaeg idee, et me lähme Studiosse. Ma ei oska seda isegi põhjendada, sest tegelikult saab Studios käia ainult siis kui sul on kellegi külge liibuda, sest 10 eurose piletiga saad sa õiguse liikuda korraga umbes ühe ruutsentimeetrisel alal. Vaene S ohkis ja puhkis, et miks me sinna Studiosse minema peame, aga siis sammus ise trotsi täis esimesena ukse poole kui selgus, et tema dokument jäi tuxedo’sse seljakotis. Seal kaugel minu autos teises linna otsas. Võimalik tõesti, et ta on meie pesamuna, ma peale kõiki neid aastaid ei oska tõesti öelda, kumb meist noorem on, aga noh alaealisest oleks siiski ilmselge liig rääkida. Väidetavalt aga turvamehed teda Studiosse ei olnud valmis laskma. Otsustasime kambaga peale minna ja kohtasime Studio uksel erariietes noormeest, kellel ma palusin hoolikalt enda dokumendil olevat kuupäeva vaadata (sünnipäev) ja ühtlasi seletasin, et meil pole siin isegi ühtegi nii noort inimest nagu 25, vaadaku ta teiste dokumente ja tehku omad järeldused. Tavaline jaur munakividel, teate küll. Noormees tundus olevat pehmeks räägitud, mispeale digimuutus ta turvamehest piletimüüjaks, läks tuppa oma leti taha ja tervitas kogu meie seltskonda uuesti. Ja teatas nii muuseas kogu selle pika jauramise peale, et SEE noormees seal (MINU HÄRRA) ei tundu olevat adekvaatne, räägib liiga kõvasti ja teda ei saa paraku ikkagi sisse lasta. See tõesti oli minu härra üsna tavalises olekus, kes nentis kõva häälega kummalist fakti, et noormees esialgu turvameheametis oli ning seejärel pileteid müüma saabus. Et kas järgmiseks hüppab garderoobi ja võtab meie mantlid vastu.

Noh, sinna läks meie plaan Studiosse minna. Ajasime joped selga tagasi ja võtsime siis skeptiliselt suuna Sinilinnu poole, salamisi lootes, et äkki ikka tuleb teepeal mõni muu asutus ette. No näiteks karaoke? Viru tänaval. Why not, lähme teeme ühed lood? Jälle vestlus turvamehega, kes tõdes, et esiteks on ootejärjekord laulmiseks vähemalt tund ja teiseks on neil võimalik laulda AINULT soomekeelseid laule. Härra mul esitles turvamehele kohe, et ta teab küll ühte. Võib arvata, et soomekeelsesse karaokebaari me siiski ei jäänud.

Sinilinnus oli tõepoolest jumala ok. Kuigi algus oli väga vähelubav. Me astusime sisse ja leidsime eest lihtsalt maailma kõige tihedamalt täistopitud tantsusaali (enamik neist olid mehed!), kes hullunult JUMP AROUND karjusid ja selle rütmis hüplesid. Siis saime me aru, et meil on võimalus ka sellest hopparite kambast eraldi viibida ja teistes ruumides olid lausa vabad kohad, kus istuda, isegi rääkida ja nagu härra ka õhtu lõpetuseks ära katsetas, silma looja lasta. Loomulikult tegime õega olukorda ära kasutades mõned lahedad klõpsud sellest, kuidas sünnipäevalaps vestlust arendada püüab kui tema härra suu ammuli 5 minutit ühele ja teisele silmale laseb. See powernap tehtud, läksime täistopitud tantsusaali kaudu tagasi väljapääsu poole, tegime puusaga nii muuseas siiski ise ka paar nõksu ja lahkusime klubist. Täiesti viisakal kella kolme-neljasel ajal.