Muusikaliselt asjakohatu vahepala

Hanna kirjutab, et:

Vaatasin eile teadliku pingutusena Youtube’ist ära Eurovisiooni võiduloo. Sest see haakus mõttesmõlkunud blogipostitusega. Võistlust ei vaadanud, peamiselt ilmselt sellepärast, et nagu ma ei tule sellepeale, et toidule võiks tilli peale panna, kodus võiks üksi alkoholi juua või poest võiks enne aastavahetust rakette osta (tegevused, mille puhul suur hulk inimesi ei pea endale telefoni meeldetuletust panema, eksole), ei tule ma ka sellepeale, et peaks ennast Eurovisiooni ajaks kusagile teleka ette manööverdama. Ma ei saaks küll öelda, et ma pole mitte kunagi seda vaadanud või et ma ühtegi laulu ei teaks, aga ma kahtlustan küll, et selle sajandi eurolaule ei suudaks ma politseirivistusest välja valida. Mõne muidugi tuvastab lihtsalt selle järgi, et kui tegemist ei oleks eurolooga, siis ei oleks küll mingit põhjust, miks raadiojaam, mille peal mu autoraadio parasjagu on, seda mängima peaks. (Ainuke autoväline aeg kui ma raadiot kuulan, on siis kui ma lugemise taustaks Classic FMi mängima panen — ma olen leidnud, et selline suht peavoolu klassikaline muusika aitab jube hästi keskenduda).

Ei saa muidugi eitada, et (antud piirkonnas) Eurovisiooni tahtlikus mittevaatamises (ja sellest mittevaatamisest kogu maailmale teada andmises) on teatav annus snobismi, aga ma pigem siiski arvaks, et ma ei ole muusikaküsimuses liiga suur snoob. Või vähemalt mitte suurem kui iga teine inimene, kes muusika kuulamist tõsiselt võtab. Pigem on millegi kuulamine või kuulamata jätmine ju siiski maitse asi (kuigi ma pean siiski tunnistama, et kui keegi peaks mulle teatama, et tema lemmikmuusikastiil on “Eurovisioon”, siis ma ei suudaks teda pärast seda enam üheski eluvaldkonnas päris tõsiselt võtta).

Mulle endale tundub, et muusikasnobismi kõvera seavad siiski paika need inimesed, kes sihilikult otsivad ja kuulavad (tihtipeale tõesti väga andekaid) obskuurseid artiste, kellest keegi teine midagi kuulnud ei ole ja siis käituvad nagu oleks matslik neist mitte midagi kuulnud olla. Et siis selle snobismielemendi lisab mitte niivõrd muusika, mida nad kuulavad kuivõrd see muusikakuulamise väline element. Mul see väline element praktiliselt puudub, mistõttu frustreerival kombel siit blogipostitusest ilmselt ka suurt midagi minu isiklike eelistuste kohta teada ei saa.

Võib-olla aitab minu valikukriteeriume veidi selgitada asjaolu, et varateismelisena suhteliselt kogemata hangitud Poistebänd (onu kinkis jõuludeks originaalkasseti, enne seda polnud ma neile suuremat tähelepanu pööranud) sai selline, kus täiesti erandikul kombel kõik liikmed viisi peavad. Ma olin küll veel üsna hiljuti veendunud, et üks nendest tegelikult ei laulnud üldse ja oli ainult ilus, aga selgub, et laulab siiski (kuigi ehk on aru saada, miks peamiselt harmooniaid). Ma ei tea, kas enne One Directioni saabumist poistebändide hulgas rohkem sellist kõikehõlmavat viisipidamist esineski. (Ja Poistebänd oli seal lõigu alguses suure tähega, sest nii nagu kõigil väikestel tüdrukutel pole olnud printsessifaasi, ei ole kõigil teismelistel tüdrukutel olnud ka poistebändi, aga täiesti arvestataval hulgal siiski on ja suurel osal neist ongi olnud ainult see üks. Nendel, kelle jaoks see poistebänd olid biitlid läks muidugi keskmisest paremini.)

Eelmisel nädalal sõitsin mitu õhtut järjest mööda Piibe maanteed Tallinna poole ja kuulasin Retro FMi, sest avatud maantee mõnikord lihtsalt nõuab 80ndate power ballaadi või juukseroki parimaid palu. Üksõhtu kui ma parasjagu seda pikka sirget varulennuväljajuppi võtsin, lasti “Licence to Killi”, mis oli küll nagu rusikas silmaauku. Reede ja laupäeva õhtuti kahjuks muidugi läheb seal natuke lappama, sest nad vist kujutavad ette, et nende ülesandeks on sisustada ka keskealiste inimeste tantsuõhtud, mistõttu kuulsin sealt mõlemal õhtul ka 2 Quick Starti “Naeratat”. Ma ei tea, kuidas mind selle žanri tippajal rohkem ei ärritanud, et tuim sünditümps igasuguse vokaali täiesti ära lämmatab, aga nüüd tundub küll selle loo selle versiooni meeletu tähelend täiesti müstika. Arranžeering muidugi hajutab veits tähelepanu mõneti problemaatiliselt sõnumilt. Üleüldiselt on naisterahva kellegi teise meeleheaks naeratama sundimine tänapäeval vist juba suht üldtunnustatud no-no, aga no eriti ärritav tundub see konktekstis, kus naeratama õhutaja on ilmselgelt ise just pikaajalisest suhtest sääred teinud.

Mõni aeg tagasi oli mul selline periood, kus täiesti objektiivsetel asjaoludel ei saanud ma kuulata head muusikat, aga vaikus oli ka täiesti talumatu, mistõttu avasin juutuubis mingi paarisaja looga tänapäeva kantri pleilisti ja lasin sellel lihtsalt päevade kaupa taustaks mängida. Tuleb välja, et tänapäeva kantrit ei ühenda omavahel mitte niivõrd bändžohelid ja surnud hobune, vaid pigem ilmselt mingid geograafilised piirangud (ja no aitab ikka kui laulad elust väikelinnas ja lihtsatest väärtustest). See näiteks on üldtunnustatult kantrilaul. Aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu rääkida. Vaid, et kantrižanris viskab ette ikka uskumatuid misogüünseid pärleid. Sellesmõttes, et on olemas täiesti legitiimne kantrihitt nimega “Tequila Makes Her Clothes Fall Off” ja terve hulk ruuduliste särkidega härrasid, keda tinglikult ühendab termin bro-country (kelle küsimuse käsitlusena on tütarlapsed Maddie ja Tae kirjutanud žanrikriitika “Girl In a Country Song”). Aga no see kõik läheb pigem nagu absurdivaldkonda. Pmtst on terve kantrižanr täis sellist üdini heasoovlikku tonedeathnessi (vabandust, aga ma ei suutnud tabavat eestikeelset sõna leida siia). Alates sellest, kuidas Brad Paisley tänavapingil Matlockile räägib, kuidas ta naine jääb ilgelt hiljaks, sest ei saa ennast mukitud ja on nii nunnult naiselikult otsustusvõimetu kuni Dierks Bentley vist alles eelmisel aastal välja tulnud patroniseeriva duetini, kus nenditakse, et kui naistel suhe persse läheb, siis nemad vaesekesed ei saa selle asjaolu unustamiseks ennast pildituks juua ja natuke ringi magada, sest nad on ju naised, eksole. Dierksi aitab minu silmis plusspoolele veidi see, et ta on kolmandik sellest laulust, mis mulle sellest kantriperioodist vist kõige rohkem meeldis. Õnneks see periood on nüüd juba mõne aasta tagusesse aega jäänud.

Siia lõppu ilmselt sobib panna maailma kõige misogüünsem laul, mis on muusikaliselt nii tore, aga sisult nii uskumatult seksistlik, et tundub nagu oleks ta pidanud olema omaenda paroodia juba siis kui ta 1964ndal aastal Grammy võitis. Aga tundub, et sõnum on siiski edastatud täieliku siirusega. Ilmselt see tituleeritus on ka põhjus, miks see lugu ikka endiselt igasugustel Burt Bacharachi kogumikel on.

 

Üleminekuaeg

Hanna kirjutab, et

Tegin eile suht meeletu eneseületuse ja vedasin ennast Brüsselisse. Vähe sellest, et nagunii ei taha oma kasutusse tagasi vallutatud korterist (ja konkreetsemalt sellest täiskasvanu mõõtu ja ilma kahtlaste plekkideta madratsiga isiklikust voodist) eriti kusagile minna, eile öösel ma ka magasin erakordselt sitasti, mistõttu olin sunnitud päeva esimese poole tuhmi näoga enese ette jõllitama ja tehtud ei saanud praktiliselt ükski nendest asjadest, mis enne lahkumist veel plaanis oli.

Kohale jõudes polnud enam nii hull, sest nagu iga minusugune rändtööline ehk teab, võõrriiki tööle saabudes ei saa enam, paraku-paraku, teha suurt midagi kodus lahendamist ootavate probleemide heaks (seisund, mida moodsad kommunikatsioonivahendid muidugi jõudsalt saboteerida üritavad), mistõttu võib samahästi hotellis vannivee jooksma panna ja natuke naistekat lugeda. Eriti arvestades, et omas kodus käis seal vahepeal resideerunud lätlane veidi liiga karmilt ümber dušivoolikuga, mistõttu on hügieeniprotseduuride läbiviimine seal hetkel selline ettevaatlikumat sorti ettevõtmine.

Teine asi on muidugi see, et aastaaegade mõttes ollakse siin ikkagi mõneti ees. Õues on 15 kraadi ja lund ei saja siin näiteks praktiliselt üldse. Erinevus Eestiga ei ole mitte ainult visuaalne, vaid ka olfaktoorne. Tallinnas on magamistoa akna tagune vaher omandanud küll juba sellise hurmava helerohelise alatooni (ja eile hommikul suunasin tuldud teed tagasi ka hooaja esimese mesimummu, kes mingil jumalavallatul kellaajal ebaproportsionaalselt häälekalt aknalaual oleva toataime võras rähklema oli hakanud), Brüsselis vastu õhtut bussist väljudes niitis aga õitsev kastan suht jalust. Mulle on muidugi see heleroheline värk ka ütlemata südamelähedane, aga ausaltöeldes olin ma juba täiesti unustanud, et õueõhk võib niimoodi lõhnata.

Mis puudutab aga Eesti loodust, siis läks kuidagi niimoodi, et kahel pühapäevasel pärastlõunal panime autole hääled sisse (on selline väljend? — kuna töö korras räägib mulle parasjagu soomerootslane vasakusse kõrva inglise keelt, siis ajavad sellised kodusemad eestikeelsed väljendid mind hetkel veidi segadusse), lülitasime raadio Retro FMi peale ja läksime rappa. Esimene kord oligi spetsiifiliselt raba plaanis. Teine kord nagu otseselt ei olnud, aga matkaradadega, tundub, on Eestis natuke nagu “Notting Hilli” filmis oli tolle ühe reisikirjaniku raamatutega — et väga keeruline on leida ilma autogrammita eksemplari.

Kõigepealt käisime Kakerdaja rabas. Pärast maanteelt ära keeramist läks tee sinna natuke ebameeldivaks ja vähemalt ühes kohas tuli laudteel pmtst ühe lahtise prussiga üle vesisema koha surfata, aga muidu oli kaunis ja dramaatiline. Rahvast ka ülemääraselt ei olnud, mis on sellise kitsa raja juures ikka meeldiv. Kuigi, ma ei tea, et eestlased kusagil mujal nii galantsed ja viisakad oleksid kui laudteel teineteisele vastu tulles. Praktiliselt iga kord seisid mõlemad seltskonnad ühel jalal balansseerides rajaservas ja vibutasid teisele dramaatiliselt, et nad võiksid nüüd mööduda.

Sellel pühapäeval valituks osutunud Marimetsa matkarada meelitas meid sellega, et lubas 9 kilomeetri pikkusel rajal kõike ja rohkem, sealhulgas ka kolme eri sorti sood (madal, kõrg ja siirde). Nii oligi — esimene jupp piki elektriliinikoridori tundus natuke kahtlane, aga kohe pärast seda läks tõesti väga vahelduvaks. Ma oleks ausaltöeldes leppinud ka ilma selle vetruva heinamaaetapita, aga kõik muu oli väga tore. Soosortide teineteisest eristamine nõudis veidi nuputamist. Samas teadsime tegelikult ikkagi, et ühe inglisekeelse sildi peal ära toodud soos pesitsev common crane ei ole siiski mitte harilik kraana, vaid see üks teine.

Viimase etapi pikk ja suht pulksirge lai laudtee oli mulle igatahes äraütlemata sümpaatne.

Retro FM on muidu suurepärane road tripi raadiojaam. Sellesmõttes, et sealt tuleva muusikaga on see kummaline lugu, et isegi kui oled aastakümneid kõrgemalaubaliselt Dave Brubecki, Philip Glassi või Rahmaninovi peal olnud, siis ikkagi on nii, et tasub ainult hetkeks kuulda seda loo alguse “tatatata-pahh” ja kohe saad aru, et esinema asub Phil Collins. (Kuigi ei ole muidugi välistatud ka, et sellest raadiojaamast Rahmaninovi lastakse.) Sel pühapäeval oli Retro FMiga muidugi see häda, et seal oli Depeche Mode’i nädalavahetus. Millest objektiivselt poleks ju hullu, aga ma kahtlustan, et ma sain väikestviisi DMi üledoosi umpteistkümmend aastat tagasi ülikooli kolmandal nädalal toimunud kursuse tutvumispeol, kus üks bravuurikam kursavend ka veel vastu hommikut oli valmis rusikatega kaitsma selle magneetofoni katkematut tööd, kus nende parimate palade kassett umbes kümnendat ringi tegi.

Aga kui parasjagu ei lasta Depeche Mode’i siis toob Retro FM üldiselt kaasa valju üürgamise ja Google’i abil ansambli Genesis kaadri voolavuse üksikasjade väljaselgitamise ja diskussiooni selle üle, milline A-ha laul oli kellegi lemmik. Mistõttu pulbitseb siiamaani minu ajust aegajalt esile see keskmisest dramaatilisem viisijupp:

 

Edasi- ja tagasiminekud (Island Edition)

Hanna kirjutab, et:

Jällegi on muidugi selle regulaarse korrespondentsiga läinud nagu ta on, aga eks seda muud vehkimist on ka olnud ehk veidi rohkem kui oleks tingimata tahtnud. Millegipärast ei mängi välja see ideaal, et tuled rannamajja, riputad kiige kahe maja vahele ja siis edasi on suurim mure see, kuidas balansseerida kiigest alla veeremata raamatut ühes käes ja päevavarjuga kokteili teises. Kuigi ju võiks.

Sest noh, tarvitseb ainult suhteliselt uuel autol keset Hiiumaa põhjaranniku metsalaasi järsku ja ilma mingi erilise provokatsioonita sureva traktori häält tegema hakata ja saabub ootamatu arusaamine sellest, et oled oma autot hakanud nägema kui pereliiget. Mitte niivõrd muidugi emotsionaalses mõttes, sest see oleks isegi minusugusele fabuloossele vallalisele daamile veidi liiast, aga iseenesestmõistetava usaldusväärse ja abivalmi elemendina, kelle boonused ja puudujäägid on teada ja omaksvõetud. Metsast sain siiski koju, kuigi auto vibreeris vahepeal nii, et tahavaatepeeglisse vaadates oli tagaklaas fookusest väljas. Sama treti käigus õnnestus ka ninapidi kännu otsa sõita (kui juba siis juba, eksole, ja on seda kaskot ju juba päris mitu aastat tühja makstud ka) ja kuigi antud manöövri tagajärjed olid minu amatööripilgu hinnangul peamiselt kosmeetilised, saabus saarelt lahkumise hetk kõige selle tulemusel siiski oluliselt varem kui ma oleksin oodanud.

Sellesmõttes läks muidugi jällegi hästi, et kuna laeva ja mehaanikuaja (sureva traktoriga ei täinud siiski Tallinna pressima hakata) vahele jäi mitu tundi, sain üle mitme aasta jälle veenduda, et Haapsalu on üks ütlemata kaunis koht, kus saab suvisel ajal ka täitsa hästi süüa.

Ja no sellesmõttes siiski ka, et autoparandajatel ei olnud niivõrd vaja välja vahetada kogu käigukasti, mootorit või muud jubinat, kuivõrd lihtsalt võtta süsteemist välja see väike kivi, mis metsateel ennast sinna kiilunud oli. 15 minutit, 10 eurot. Seejärel istusin hetke Uuemõisas autoesinduse ees parklas ja kaalusin, kas lahkudes keerata vasakule (Hiiumaa) või siiski paremale (Tallinn). Ja hea oli, et otsustasin parema kasuks, sest umbes 20 kilomeetrit pärast Haapsalu pidin maantee äärde võtma ja 100 km/h kihutavate kaaskodanike vahel mcguyveriteibiga oma autole põhja tagasi alla kleepima, et see ei pühiks mööda maanteed ja rehvi. (Fabuloosse vallalise daamina on mul autos lisaks akudrellile, magamiskotile ja valuvaigistitele loomulikult olemas ka teip ja šveitsi nuga.) Tallinnasse jõudes sõitsin suht sirgelt esindusse, kus poisid selle pool rulli hõbedast teipi (olukorras, kus mul oli pidevalt tunne, et järgmise auto möödudes kaotan mõne jäseme või väidetavalt elutähtsa organi, näiteks pea, panin pimesi, ohtralt ja igale poole, kus tundus, et võiks, et ei peaks mõned kilomeetrid hiljem seda õõvastavat protsessi kordama) maha kakkusid ja põhja kuidagi professionaalsemalt kinnitasid. Nii et sain paar päeva hiljem saarele naasta.

Ja kolmandaks, väike breik ei teinud ka sellesmõttes paha, et rannamaja ümbruses valitsesid umbes kuu aega, aga eriti viimasel paaril nädalal täiesti pretsedenditud demotiveerivad katastroofitingimused. Neid kohti, kus ei olnud mõnda rookubu või õlehunnikut oli väga vähe, lisaks redelid ja tellingud. Kaugeltki mitte piisav, et inimest lõplikult saarelt peletada, aga pani siiski pigem tubaseid tegevusi või külastamist vajavaid tuttavaid otsima (hoolimata sellest, et selle kõigega kaasnes ka heas vormis ja valdavalt palja päevitunud ülakehaga meesterahvas). Samas ei ole muidugi mingit kahtlust, et kõik see tasus ennast kuhjaga ära, sest selle tarbetult ent paratamatult pikaleveninud protsessi lõpptulemusel olen ma nüüd vaieldamatult maailma kõige nunnuma katuse omanik.

Mis tähendab, et tagasi regulaarse saareprogrammi juurde. Trimmeri trakside kontseptsiooni lahtimõtestamine võttis veidi aega. Majapidamisse sigines uus viieliitrine ämber valget värvi.

Eile näiteks viisin Kärdlasse kirve ja naasesin sealt 15 fiboplokiga. Täna tõin kirve ka kingsepa käest tagasi. Kingsepal on vist toitlustuse sidebusiness, sest üldiselt leiab tema äriruumidesse sisenemisel sellise teadaande:

Täna nägin teda seal grillileti taga juba turu parklasse sõites, hüüdis mulle üle platsi, et mine võta ise kirves riiulist ja jäta raha leti peale või midagi. Usaldusmajandus peab vastu, hoolimata sellest, et linnas avanes täiesti ennenägematu vaatepilt — mõlema suurema poe esised parklad olid autosid ääreni täis.

Kuidagi on seeaastane suvi läinud nii, et ei olegi seda päris “homme-on-ka-päev” stiilis saarerütmi kätte saanud. Paari päeva pärast pean jälle ära käima, sest kinnisvaraimpeeriumi muud osad (ehk siis isiklik põhiresidents) vajavad pakilist haldamist. Õnneks on muidugi olemas veel august. Fingers crossed.

Juhus on julge pealehakkamise ema

Hanna kirjutab, et:

Reede õhtul umbes poole kaheksa ajal kaeblesin skaibis juhuslikult parasjagu täpselt minust korrus allpool viibivale pinginaabrile, kuidas kõik on kõik on kurnav ja intensiivne ja no tõesti, terve viimase nädala on õhtud kulgenud niimoodi, et jõuan Aktuaalse Kaamera ajaks koju ja kuna ka pärast selle lõppemist ei jaksa ennast elutoatdiivanilt üles vinnata või no isegi kanalit vahetada, siis olen igasugu huvitavaid ja harivaid saateid näinud telekast viimasel ajal. Pinginaaber üritas suhtuda mõistvalt, et eks see on harjumise asi, viimasest korrast ju nii palju möödas. Meenutasin talle, et mul annab üldse harjuda sellega, et mingi asi on iga päev.

Sellega, et ma poolkogemata magistrantuuri astusin, sai muidugi ühtlast joont hoitud (ma saan aru, et selleks, et miski oleks traditsioon, peab see aset leidma vähemalt kolm korda — pöidlad pihku siis, et üks kord tuleks veel). Eelmine kord sai magistrikraad (ja no sellekaudu ka mind senini päris hästi pinna peal hoidnud amet, eksole) omandatud klassikalisel Hollywoodi eduloomeetodil “Läksin sõbraga kaasa”. Mitte küll päris selle eriala vastuvõtukatsetele, mida ma pärast õppima asusin, aga mõtlesin, et kui ma olen juba ennast asjaeestteisttaga pärast jaanipäeva Tartusse vedanud, siis vaatan, kuhu siin veel sisseastumise eksamit teha annab. Seekord olid peamiseks tõukejõuks üha süvenevad tähelepanuhäired ja üldine vaimne mandumine (selle lause kirjutamise ajal olen ka jõudnud juba juutuubist videosid vaadata ja instagrami kontrollida). Ühel tõenäoliselt vihmasel augustipäeval Facebooki klõpsides nägin, et toimub lisavastuvõtt ja dokumetide esitamise tähtaeg on umbes homme ja enne kui ma jõudsin päriselt järelegi mõelda, kas ma ka tegelikult tahan ja viitsin, olin ma juba vestlusvoorus terve hulga punkte saanud ja mingid lepingud allkirjastanud ja nii ta läks.

Saatuse irooniaid on siinkohal mitu. Väikekodanlikum on see, et olen nüüd liitunud nende massidega, kes tipptunnil kesklinnast suburbiasse sõidavad. Kohe esimesel koolipäeval jäin loengusse hiljaks, sest Sõpruse puiesteel oli üks rida kinni ja liiklus seisis. Ja sellepärast ka, et selle kompaktülikooli juures ei olnud mitte ühtegi vaba parkimiskohta. Ka teisel ringil. See on ka sellesmõttes uudne probleem, et viimati kui ma ülikoolis käisin ei olnud mul lubasidki, autost rääkimata. Kellelgi ei olnud autot, sest milleks Tartus auto (pigem tundus, et Toomemäele oleksid kõik need aastasadu linnas aega parajaks teinud teadlased juba ammu mingi vintsisüsteemi välja mõtlema pidanud). Kosmilist irooniat esindab jällegi asjaolu, et olen haridusliku ringiga peaaegu täpselt sinna välja jõudnud, kust ma alustasin. Või noh, umbes 500 meetri kaugusele sellest. Isegi pinginaaber (küll mitte see, kellega sai haridusteed alustatud, aga siiski see viimane ja põhiline ja suure algustähega), käib samas koolis, eksole.

Autot pargin nüüd järjekindalt üle tänava kortermajade vahele. Arusaamatul kombel on seal ruumi nii tulles kui minnes (kesklinnas on see igavene kisma ja kiibitsemine parkimiskohtade pärast juba täiesti normaalne foon). Samas, ükspäev kui ma parasjagu seal autost väljusin, pöördus minu poole üks võluva blondi mulletiga härra mustas lohvakas nahkjopis, kes alustuseks küsis mu käest, kas ma ei tahaks talle selles majas natukeseks korterit välja üürida. Vastasin, et ei taha, sellepeale pakkus hoopis mulle korterit odava raha eest rendile. Kui ma seda ka ei soovinud, hüüdis ta mulle järele, et väga hea, see tunne on vastastikune. Õnneks olen siiski kohalik ja oskan heast absurdsest Mustamäe huumorist lugu pidada — you can take a girl out of Mustamäe, but jne.

Kui nüüd keegi peaks küsima, et mida ma siis õieti õppima läksin, siis ma muidugi vastaksin, misjärel ei oleks küsijal asjad ilmselt oluliselt selgemad. Misjärel ma natuke üritaks seletada, misjärel ilmselt oleks ma ise ka antud küsimuses ainult veel suuremas segaduses. Pinginaaber meenutas mulle, et kui tema kunagi pärast gümnaasiumi sinna kõrgharidust omandama läks, siis ma olevat seda kaablivedajate kooliks kutsunud (mis on täitsa võimalik, eks ma noorena olingi ülbe jobu, kelle plõksimine iseendale jube vaimukas ette tuli). See asi, mida mina õpin, on kaablivedamisest ilmselt nii kaugel kui selles koolis minna annab. In fact, terve eelmise nädala oli meie õppehoones katki lift, igal korrusel oli liftiukse külge teibitud ülikooli logodega a4, vabandame ja tehnilised põhjused jne. Mina ei tea, kus korpuses need liftiparandajad meil seal õpivad, aga igatahes tundub, et sealt andis ikka tulla kõigi nende kaablite ja kolbidega.

Pakkimisprobleem

Hanna kirjutab, et:

Mul on pakkimisprobleem. Selline hooajaline. Põhjuseid on mitmeid, osad neist, minuarust, täiesti arvestatavad ja praktilised (kuigi mu ema ilmselt ei tunnista neist ühtegi), osad sellised pigem psühholoogilised. Aga igatahes võtab asi iga suve lõpuks sellised mõõtmed, et terve ülejäänud aasta läheb selle probleemi järkjärgulise lahendamise peale.

Selge märk suve lähenemisest on see, et minu auto pagasiruumi hakkab kogunema asju.

Lisaks muidugi nendele asjadele, mis seal juba aastarigselt statsionaarselt on. Ühestküljest võib see muidugi olla lihtsalt kaval nipp veidi visuaalselt oma hoarderluse tagajärgi hajutada, aga teisestküljest jällegi arvan ma päriselt ka, et kuna ma rulluisutamas käin ainult autoga, siis ei ole mul ju mõtet neid kobakaid spordivahendeid trepist üles-alla vedada. Selline loogika võib muidugi olla geneetiline, sest juba minu isal on olnud pikki perioode, kus autopagasnikus on olnud nii uisud kui õng. Sest kunagi ei tea, millises seisundis sa veekogu parasjagu eest leiad.

Terve ülejäänud aasta olen ma üldiselt väga tubli pakkija. Kui on vaja pooleteiseks päevaks Brüsselisse minna, saan ma selle täitsa edukalt tehtud ka keskmise ridiküliga. Kui on vaja kaheks nädalaks Ameerikasse minna, oskan ma riided nii edukalt rulli keerata, et käsipagasikohvrisse jääb ruumi ülegi. Kuna aastate jooksul on seda siiberdamist ikka olnud, siis on mul kogunenud ka terve plejaad miniatuuresemeid, kõik selleks, et pakkimine (ja hilisem pakitud asjade tassimine) valutumalt läheks.

Aga terve ülejäänud aasta ma ju ometi ei reisi kusagile omaenda isikliku autoga. Sel hetkel, kui kevadel tuleb esimene Hiiumaa-retk, saan ma aru kuivõrd represseeriv ja kammitsev see pidev šampooni väiksematesse pudelitesse ümber villimine on olnud ja hingepõhjani vabastav tunne, et ma võin kaasa võtta kõik asjad, mida mulle vähegi tuleb pähe kaasa võtta, viib lõpuks olukorrani, et kolmepäevaseks reisiks valmistudes jooksen ma kolm korda trepist alla nagu koormaeesel.

Kuna aga kõik, mis üles läheb, peab ka alla tulema (või noh, antud juhul vastupidi, eksole), aga koormaeeslina trepist üles rühkimine on teadagi allajooksmisest kordades kurnavam, hakkan ma reisilt tagasi jõudes koormaid hajutama, võttes esialgu kaasa vaid hädavajaliku. Ja kuna suvisel ajal on seda tiirutamist rohkem, siis ei olegi harv juhus, et eelmise reisi asjad pole veel päris korterisse saanud kui järgmine juba peale tuleb. Mis tähendab seda, et hooajaline jalanõuvalik ongi mul peamiselt autos. Praeguseks, suve lõpuks, on seal juba ka igasugust muud kraami. Tööriistu ja pleede ja jakke ja raamatuid jne.

Sügisel hakkavad need asjad vaikselt jälle minema liikuma sealt. Aga praegu on küll nii, et kui ma pean lisaks endale ka kedagi teist sõidutama, siis nende asjade jaoks on pagasiruumis võimalik tekitada maksimaalselt selline 50×50 laik vaba pinda.

Samas, kui kellelgi on midagi vaja, siis on üsna kindel, et mul on see olemas. Lihtsalt, selle ülesleidmine võib ehk veidi aega võtta.

Kui kolmjalg sellel juulikuu õhtul juhuslikult autos ei oleks olnud, oleks ka see pilt tegemata jäänud. Millest oleks ju ometigi olnud kahju.

Liiklusminutid

Hanna kirjutab, et:

Eile, kui mul koduteel ootamatult siil ees oli (ma oletan, igatahes oli seal kõvasti laigulisi mehi ja autosid) ja ma pidin tegema sujuva põike kusagile tagatänavasse, samal ajal kui ajus olev gps “Recalculating… Recalculating…” jauras, avastasin ma, et igasugused Tallinna liiklushädad on ikka nunnud. Ja ma saan aru, et võin endale sellist lahmivat seisukohta lubada peamiselt sellepärast, et tegelikult ei ole mul mitte kunagi mitte mingisugust vajadust tipptunni ajal kusagile rallida. Kui, siis ainult vanemate juurde perekondlikule õhtusöögile või lennujaama. Aga isegi siis on ainuke koht, kus ma konkreetselt veerand tundi sadat meetrit läbin, minu enda väike kvartalisisene kodutänav (lisavürtsi annab see, et teoreetiliselt on tegemist kahesuunalise tänavaga, aga parkivate autode tõttu ma tipptunni ajal ei soovitaks seda teooriat eriti praktikas proovida). Igal pool mujal liigub kõik suht rahulikult, stabiilselt ja korrapäraselt, kuigi ehk pisut aeglaselt.

Nojah, välja arvatud koolide ees hommikul kell 7.52 kuni 8.13, kui lapsevanemad pargivad oma autod kuhu juhtub (keset ristmikku, näiteks) ja parimal juhul ei väljuta neist mitte ainult oma võsukesi, täiesti ootamatult ja ettehoiatamata, vaid väljuvad autost ka ise, et viimased sõnad veel paar korda peale lugeda ja järeltulijad pika lahusoleku leevenduseks ka põhjalikult üle musutada. Seda avastasin jällegi mõned nädalad tagasi väga ebaõnnestunud kellaajal lennujaama poole pürgides.

Aga selleks, et Tallinna liiklus üldiselt õigesse perspektiivi saada ei peagi tingimata olema l’Etoile platsi ellujääja (entusiastlikumatele expatidele, olen ma lugenud, on sinna suundumine, ja mis veel olulisem, sellelt karusselilt järgmise, ütleme, saja ringi jooksul kuidagi enamvähem ühes tükis väljumine samasugune rite of passage nagu Tartus üliõpilastele üle sillakaare ronimine — teevad endale hommikul võileivad ja kohvi termosega kaasa ja sukelduvad suvalisest teeotsast sisse, teed andma peavad ju ringil olijad). Piisab täiesti igal muul ajal kui keset ööd, aga eriti neljast seitsmeni, kuidagi mõnes liiklusvahendis Brüsseli ringile sattuda. Või näiteks sellele kuuerealisele Miami kiirteele, kus ma üksõhtu paar kuud tagasi hulljulgelt kihutasin. Olin parasjagu just võtnud umbes 110 km/h liikuvas voos kõige vasakpoolsemasse ritta, kui sadakond meetrit minust eespool hakkas paremalt äärest lendama rehve, stangesid ja muid määratlematuks moondunud autojuppe. Loetud sekundid hiljem sellest kohast mööda vuhisedes nägin veel, nelja rea vahelt, kuidas teises teeservas auto katuse peal mööda maanteed libises, mitte just oluliselt aeglasemalt kui ülejäänud liiklus tema ümber.

Ma pean muidugi tunnistama, et minu selline patroniseeriv heatahtlik kosmopoliitne suhtumine Tallinna liiklusesse ei ole päris nii konstantne kui eelnevast jutust arvata võiks. Eelmisel suvel, pärast kolme järjestikust nädalat praktiliselt inimtühjal saarel, olin jõudnud Tallinnas olla vaevalt pool tundi, kui mulle tagant sisse sõideti. Ja ei, selle põhjustajaks ei olnud mõni saarerahvalt omandatud äkiline pidurdamismanööver — minu auto oli tolleks hetkeks juba mõnda aega paigal seisnud, kui kuldse sedaaniga proua minu tagant rida vahetades teele asudes nurka päris välja ei võtnud. Küll aga oli ilmselt maalähedane minu niivõrd hämmaris reaktsioon absurdsele olukorrale, et proua (kelle auto õnneks ilmselt oluliselt rohkem kannatada sai kui minu oma) jõudis rõõmsalt käsi laiutada ja karistamatult putket teha.

Aga üldiselt, ja eriti üksi autos olles, pröökan ma küll valjult nende tublide autojuhtide peale, kelle jaoks suuna näitamine on so last century ja nii, aga see on pigem selline rõõmus enese väljaelamine. Nagu ka see pikivahe-väljakutse — et see oleks piisavalt suur, et mitte esimesel võimalusel oma autot eesauto tagaistmelt leida, aga samas piisavalt väike, et mitte olla liiga suureks kiusatuseks igale parasjagu sealkandis viibivale eeskujulikule süstijale.