foobiad

Homecoming

Hanna kirjutab, et:

Teisipäeva hommikul ärkasin ma hotellivoodis umbes kell 9 üles sellepeale, et saabus SMS minu onult. Hetk võttis üldse aega, et aru saada, mis toimub, sest ma ei mäletagi, millal ma viimati enne seda SMSi sain, aga seda sõnumit nähes avasin ruttu arvuti, et täpsemalt aru saada, mis on juhtunud. Onule vastasin ka kiiresti, et ta ei muretseks — pommid lõhkesid lennujaamas, mille läheduses mina ei viibinud.

Mina pidin kella 10ks tööle minema, aga kell 9 veel magada oli sellesmõttes okei, et ööbisin tööhoonest umbes kolme (küll väga suure, ent siiski) maja kaugusel. Selleks ajaks kui minu akende taga katkematu sireenide koor tegevust alustas, olin siiski juba täitsa ärkvel ja asjade seisuga kursis. Kolmandat, metroos lõhkenud pommi ma muidugi ei kuulnud, sest plahvatus leidis aset sügaval maa all, aga linnulennult oli minu hotellitoast selle asukohani ehk umbes 300-400 meetrit.

Ja pärast seda läksid järgmised kaks päeva minu elust teistmoodi kui veel veidi varem oleks arvanud, aga samas mitte kardinaalselt teistmoodi. OLYMPUS DIGITAL CAMERA Sest töö jäi muidugi ära (tühja koosolekutesaali kõrvalt kabiinist leidsin vaid veidi punaste silmadega kolleegi, kellele oli just kohale jõudnud, et kui ta poleks tol hommikul oluliselt graafikust maas olnud, oleks ta ka vabalt võinud seal metroorongis olla) ja kojutuleku marsruut kujunes ka hoopis teistsuguseks (sest see lennujaam, kust ma algselt pidin lendama, on siiamaani rivist väljas), aga need mõlemad asjaolud on minu ja peaaegu kõigi teiste jaoks, keda see situatsioon kuidagi mõjutas, ebamugavus, mitte traagika. Tööhoonest väljudes nägin, kuidas politseinik turgutas maja ees pingil istuvat õrnalt katatoonilist ja roheka ilmega härrat (ma ei ole kindel, kas see on seesama härra, aga turgutamine igatahes käis sama koha peal) ja nurgapoe indialasest omanik rääkis, kuidas ta oli pidanud oma vennatütre haiglasse saatma, sest see oli saanud uudistest šoki ja ei suutnud enam hüsteerilist nuttu kuidagi pidama saada, aga isegi nende inimeste jaoks oli tegemist ajutise kataklüsmiga.

Minu ülejäänud päev möödus sõbranna elutoadiivanil erinevates uudistekanalites refreshi vajutades. Sõbrannaga käis väikestviisi võistlus, et kumma elusolekuteade Facebookis rohkem laike saab. Sõprade kümnekuune poeg tegi selle aja jooksul rõdul mitu uinakut ja ei lasknud ennast absoluutselt häirida iga natukese aja tagant jälle tihenevatest päästeautode signaalidest (meie natuke ikka lasime, sest päeva jooksul laekuvad segased sõnumid ei andnud eriti head ülevaadet sellest, kas paugutamine on selleks korraks lõppenud või mitte). Õhtuks oli juba täielikult taastunud ka toidu kojutellimise teenus.

Järgmiseks päevaks (mis oli juhtumisi ka minu juubel) tegin mitu korda ringi oma reisiplaanid ja lõpuks startisime koos kolleegiga kella 8 ajal hommikul taksoga raudteejaama suunas. 5-kilomeetrine taksosõit võttis aega umbes tunni, sest osad suuremad tänavad ja kõik pikemad tunnelid olid kinni ja seetõttu kõrvaltänavad kõik umbes. OLYMPUS DIGITAL CAMERARaudteejaama ukse juures vaatasid hambuni relvastatud ent üliviisakad sõjaväelased kohvri sisu hoolikalt läbi. Hoolimata sellest oli rongi oodata natuke kõhe.

Frankfurti lennujaamas oli ainuke tavapärasest erinev nüanss see, et tšekkinni alas tegelesid politseinikud väikestviisi rassilise profileerimisega ja oli asunud pealtnäha väga sõbralikku vestlusse mitme ilmselgelt islamiusulise reisijaga. Või võib-olla oli tavapärasest erinev hoopis see, et mina seda märkasin. Turvakontrollis panid rõõmsad onud kaasa lennujaama logodega šokolaadijäneseid ja soovisid häid pühi. Ja üldse, mida kaugemale jäi Brüssel, nii ajaliselt kui distantsiliset, seda väiksemaks jäi ka igasugune ohutunne. Kopenhagen oli juba nagu Kopenhagen ikka, Tallinnast rääkimata. Kõik see võttis lihtsalt nii kohutavalt kaua (viimane lennuk maandus veidi enne südaööd, õnneks ikkagi Tallinnas, kuigi Taanis lennukitrepil inimestelt käsipagasit kokku korjanud härra kinnitas närvilisematele rahustavalt, et ärge muretsege, saate selle Vilniuses väljudes kohe tagasi), et võin selle vist auga kuulutada oma elu kõige pikemaks sünnipäevaks.

Pärast seda kõike (ja enne muidugi ka) on palju räägitud sellest, et terroristide eesmärgiks on meid kartma panna ja et sellele ei tohi alla anda, sest muidu on nad võitnud. Ja noh, ilmselgelt on see tõsi, aga see ei ole minuarust nii straightforward siiski. Sellesmõttes, et mõningane hirm kui emotsioon ei ole ju iseenesest halb asi, hirm ongi see, mis hoiab meid tegemast ohtlikke ja rumalaid asju (näppe seinakontakti toppimast, eksamiks mitte õppimast, lühikese süütenööriga vägivalduritega tüli norimast, alkohoolseid jooke segamini joomast jne.) Terroristid võidavad siis kui meie hirm hakkab ahistavalt mõjutama meie igapäevaelu, muudab selle kohmakaks ja ebamugavaks, võtab meilt ära meie privaatsuse ja vabad valikud. See ju peab olema nende eesmärk, sest kui nende eesmärk oleks meid kõiki maha nottida, siis selleks on oluliselt tõhusamaid mooduseid.

Juba täitsa mitu aastat tagasi, kui me Sandraga veel mõlemad vanemate juures elasime, juhtus ühel sügisööl selline intsident, et läksin kempsu ja sealt väljudes nägin, kuidas vatijopega pätt minust paari meetri kaugusel majast väljus. Kogu maja oli kottpime ja vaikne ja esimesel hetkel ei saanud ma olla päris kindel, et pätt pole kogu mu ülejäänud perekonnal kõrisid läbi lõiganud, aga lõppkokkuvõttes selgus siiski, et ilmselt narkojoobes tüüp oli lihtsalt välisust katsunud, avastanud, et see on lukust lahti ununenud ja igaks juhuks sisse astunud. Tüüp jõudis puistata ainult ema esimest ettejuhtuvat tühja käekotti, siis hakkasin mina kobistama ja tema põgenes. Kui ema pärast seda õhtuti enne magama minemist oma käekotti peitma hakkas, ütlesin ma selgelt välja, et see on vale. Enne magama minemist tuleb kontrollida, kas välisuks on ikka lukus, aga mitte mingil juhul ei tohi lasta endal tekkida tunnet, et sul ei ole omaenda kodus turvaline olla. Sest niimoodi ei saa elada.

Võib arvata, et Brüsseli lennujaamas (ja ehk mujalgi) hakatakse inimesi ja nende asju kontrollima nüüd juba hoonesse sisenemisel. Mis on ka arusaadav, sest inimesi ei saa ju lihtsalt terrorismile mitte järele andmise nimel maha nottida lasta. Aga sellisel juhul ei ole nendel kontrollidel enam midagi pistmist reisilennukite relvadeks muutmise vältimisega, vaid asi on lennujaamahoonetes kui tihkelt asustatud avalikes ruumides. Mis tähendab, et sellist turvakontrolli oleks vaja ka kaubanduskeskustes või pargiväravates, raudtee- ja metroojaamadest rääkimata. Või noh, veelgi kindlam oleks ju kehtestada reegel, et asju tohib kaasas kanda ainult läbipaistvates kilekottides. Ja taskuid ei tohi olla. Ja noh, kusagilt sealt jookseb siiski see piir, kui terroristid on võitnud.

Niisiis, mul, ilmselgelt, ei ole sellele kõigele mingit lahendust välja pakkuda (lahendus on ennetamine, aga mina siit oma magamistoavoodist ei oska küll öelda, kuidas seda tegema peaks). Seda ma siiski tean, et ma ei lase sellistel asjadel oma käitumist mõjutada (rohkem kui ühiskond mind selleks, oma metallidetektorite ja suletud tänavatega, tingimata ei sunni). Kuigi see ei ole nagunii mingi otsene väljavaade, ka Brüsselis, ka keset eurokvartalit, ka päeval kui kolm pommi on juba lõhkenud, siis suremine ei ole nagunii kõige hullem asi, mis elus juhtuda saab (kaugelt kõige hullem asi, mis elus juhtuda saab, on nende inimeste kaotamine, keda sa armastad — nii, et kui on vaja mingeid stiimuleid, mis hoiaksid sind eluohtlikke lollusi tegemast, siis mõte nendest inimestest, kes sinust hoolivad, võiks olla üks päris tõhus selline).

Ühesõnaga, ei olnud see minu kojureisimine päris rongid ja vein, kuigi oli rong ja erinevates lennujaamalaundžides oli ka vein, sest oli ju siiski sünnipäev. Oli hoopis selline pikk ja kihiline lugu.

 

Advertisements

Ühispostitus: avastatud augustis

Sandra: Ülemiste elamurajoon ja värvilahendused

Vahepeal oli mingi üleüldine buum meil siin (as in “meil siin Eestis/ühiskonnas jms”), et jube ilus on kui kogu kodu sisustus on kliiniliselt valge. Et põhimõtteliselt pole vahet, mis stiilis mööbel ja deko on, aga peaasi, et lumivalge. Või kreemvalge. Aga valge. Ja see häiris mind kohutavalt, sama palju nagu minimalism kodusisustusel. Mis sest, et mul endal ei ole olnud kunagi sellist kodu ega vajadust sellise järele, aga mind ikkagi häiris see piltidel. Ja isegi siis pööritasin ma silmi kui kuskilt jälle lugesin (blogid nt), et tal on valge kodu või et ta tahaks, et kõik oleks valge. Ma olin nagu – pffff. Igav, steriilne, kiretu ja iseloomutu. Aga tundub, et see valge ja valgepitsilisus ja romantism hakkab iganema ja õnneks on uudne sisedisain muutunud ägedamaks, ilma, et peaks lisama meeletut kontrasti. Täpselt spot on oli reklaamlõik minu uudisvoos, et Ülemistesse on rajatud uus elamurajoon ja ees jooksid sellised pildid (www.energiamaja.ee/galerii/) nagu:

ül2   ül

Täitsa lõpp kui ilusad! On kohe näha, et siin on juletud mängida, aga õnneks on jäädud ikkagi täiesti stiilipuhtaks. See mahe sinine on nii ilus ja üleüldse sobivad kõik toonid nii hästi kokku. Seal on veel hunnik vabu kortereid, niiet!

EDIT: vaatasin oma kodu ja … 🙂

victory!

victory!

Hanna: “You’re the Worst”

tumblr_nlgtydHC9f1r80yxqo4_1280

Hakkasin siin üksõhtu vaatama ja vaatasingi kohe kogu kümneosalise esimese hooaja ühe jutiga ära. Selle seriaali kohta olin häid asju lugenud juba ammu. Enamus positiivset kriitikat oli segatud hämmeldusega ja tõsi ta on, sellist tüüpi seriaalidel on väga suur potentsiaal olla väga tüütu. Sest millegipärast on jube raske paika saada seda komöödiaseriaalide elumahlaks olevat tasakaalu, kus tegelane on humoorikalt jobu, aga samas siiski poolehoidu tekitav. Eile näiteks käisime vaatamas üsna sarnase teemakäsitlusega filmi „Trainwreck“, kus oldi selle asjaga täitsa läbi kukutud – iga natukese aja pidime K-ga teineteiselt küsima, et miks küll see naispeategelane sellele meespeategelasele üldse sümpaatne on. Jube raske on olla emotsionaalselt investeeritud romcomi õnnelikku lõppu kui tegelt tahaks ühele tegelastest õlale patsutada ja kinnitada, et „You could do better“. Aga nüüd kaldun jälle teemast kõrvale.

Peale selle, et see seriaal tõesti on naljakas (ja selline naljakas, mis mulle meeldib – kus inimesed on vaimukad, mitte ei kutsu naerupahvakuid esile ainult pidevad piinlike ebaõnnetuste seeriad ja tegelaste juhmusest rikutud saanud parimad kavatsused), on ta ka ootamatult eluline. Inimesest võib kolmekümnendates suhtefoobik saada väga erinevatel põhjustel. Ja lõppkokkuvõttes ei ole keegi meist ju tegelikult (või noh, võib-olla keegi ikka on – negatiivset ei ole ju võimalik tõestada) suhtes detailideni täpselt selle inimesega, keda kunagi endale vaimusilmas täiusliku partnerina sai ette kujutatud. Ehk siis, teatav enesepettus on iga paarisuhtega paratamatult kaasaskäiv nähtus, kolmekümnendatesse jõudnud suhtefoobikud, eriti sellised, kes on seda teadlikult ja kõigest hingest, peavad endale tihtipeale lihtsalt jõulisemalt ja mitmekihilisemalt luiskama kui mõned teised. Sest mõnikord niidab tunne isegi nemad ja siis on ikka tükk siblimist, et olukord endale kuidagi ära seletada nii, et kuidagi maandada seda patoloogilist tungi iseennast saboteerida.

Ütlesin Sandrale, et mulle meenutab see seriaal sellist veidi leebemat ja mõneti vanemate inimeste „Girlsi“. Sest tõesti, selles vanuses (minu vanuses) inimesed, isegi kui nad ei ole kunagi päris „täiskasvanuks“ saanud, on tavaliselt ennast siiski juba leidnud (või vähemalt arvavad, et on) ja saavad üldiselt, igapäevaselt iseendaga hakkama nii, et iga pilk peeglisse, riidekappi või pangakontole ei too endaga kaasa uut eksistentsiaalset kriisi või täielikku elumuutust. Mis kaugeltki ei tähenda, et nende elud oleksid korras, kontrolli all või mingisse mõistlikku suunda liikumas. Või et neil ei tekiks vahel väikseid eluterveid paanikahoogusid.

Ja peale kõige muu – kui see väike tore jalafetiš välja arvata, siis on meespeategelane piinlikul kombel täpselt minu tüüp. Kuri, intelligentne, kiire huumorimeelega ja, noh, blond. Kohutavalt enesekeskne muidugi ka, aga see on ka kõike arvestades väga realistlik.

Õnneks hakkab kohe sel nädalal teine hooaeg.

YTW_Quote_GreatSpeech_v1a_alt2_FB

Sandra: Uued blogid

Esimene blogi, mille avastasin, on veidi tuimem ja ühekesisem, ENT blogipidav inimene on kindlasti üsna ekstreemses olukorras. Asub see siin: http://kuussidrunit.com/ ja tegemist on naisega, kes on viimase 7 aastaga toonud ilmale ja üles kasvatanud 4 last. Tal on puhas ja korralik kirjastiil, antud olukorras imetabaselt kenasti säilinud arusaam maailmast (noh, et suudab vaadata ka teiste, k.a. lastetute inimeste, silmade läbi iseenda olukorda) ja lugupidamistteeniv närvikava. Päris iga pealkiri mind lugema ei vii, aga kui mõni teine viib, siis loen eelmised postitused ka läbi. Lihtsalt, et mõista, et mul oma Troonipärijaga on ikka päris lihtne.

Teine blogi on aga totaalne WOW – http://nelenihe.com/. Juhtusin mingeid alternatiivsemaid blogisidpidi tema leheni ja hakkasin ööpimeduses vaatama, millega tegu. Hunnik videosid, postitatud peaaegu iga päev viimase poole aasta jooksul. Ja esiti ma mõtlesin, et Nele on ilmtingimata mingi aine all. Õnneks sain üsna kiiresti aru, et ei – see inimene ongi selline, tahabki olla selline ja tahab seda maailmaga jagada. Ja see kõik oli nii paeluv, et ma kulutasin esimesel õhtul ära poolteist tundi oma üliväärtuslikust uneajast, et tema klippe vaadata. Sain aru, et ta on youtuber ja seal on tal ligi 1000 jälgijat. Ja kuigi vahepeal tundub mulle, et ta teeb seda suure mõnitamisena (mõnitades teisi videoblogijaid ja ühtlasi ka nende vaatajaid, sealhulgas ka mind) siis lõpuks mõtlen ma ikka, et vahet ju pole. Las mõnitab siis. Huvitav on ikka. Ja tema videoteemad on seinast seina: jobutamisest kuni melanhoolsete filosofeerimisteni välja. Istub üksi, oma toas ja räägib kaameraga nagu publikuga või vestluskaameraga. Või sõidab jalgrattaga pikki vahemaid tehes vahepeal öiseid telgipeatusi metsas. Üksi. Ja filmib. Tema õnneks on ta ka ilus ja tegelikult tundub, et ta ka ise teab seda, aga see teadmine lihtsalt ei häiri nagu üldjuhul arvata võiks. Pigem arvab ta ka, et kõik teised on ilusad. Nagu ma aru saan, siis ise nimetab ta end meelelahutajaks ja sellega paneb küll täppi. No näiteks:

Hanna: Tartu-Viljandi maantee

Pigem nagu selline taasavastus. Sest see augustikeskpaikne laupäevahommikune autotripp ei olnud ju mul tegelikult ometigi esimene kord seda teed kulgeda. Aga noh, päike paistis ja iPodist tuli head mussi ja loodus oli hingematvalt kaunis. Kui peaks Eesti maanteid reastama, siis kaotajaks jääks minu silmis kindlalt Tallinn-Pärnu oma poola rekkade kolonnide ja üksluisusega. Ja siis järgmine oleks muidugi Tallinn-Tartu, eelmisel reedel seda läbides oli esimeses pooles kogu aeg hing paelaga kaelas ja teises pooles kippus kuidagi väga uimaseks ajama see värk, nii et kohale jõudes pidin natuke aega nartsuna sõbra aiatoolis vedelema ja ohkima. Tallinn-Haapsalu on mul kõige tihedamas kasutuses ja see on selline tüüne ja utilitaarne, aga ajab üldiselt asja täiesti rahuldavalt ära.

Tartu-Võru maantee on ka selline ilus vaheldusrikas üles-alla kulgemine ja Narva maanteel see koht, kus pankrannik üsna lähedalt kulgeb on ju ka ütlemata kaunis.

Aga kui ma tol laupäeval Võrtsjärve äärde jõudsin, läks avanev vaatepilt mulle lausa nii hinge, et pidin korraks tee pealt sisse keerama ja asja lähemalt uurima.

DSC_9316

Sandra: Coldrexi tabletid.

Ma olen üldiselt haiguste ja hädade puhul seda meelt, et need oleks vaja kiirelt ületada kasutades kõike võimalikku. Ehk siis ravimid on in, sest ma ei kujutaks ette nohuga magamist ilma Xymelinita või peavalutamist ilma ibukata, aga ühtlasi võtan kasutusele kõikvõimaliku ja kodusleiduva alternatiivse meditsiini (küüslauguküüned toidus ja ninas, eukalüptiõli tilgad patjadel, sibula-küüslaugu-mee-siirup jms). Samas kui tunned, et haigus hakkab alles tulema ja olla on kirjeldamatult si**, ei ole nagu MIDAGI teha… Väljaarvatud Coldrexi või Theraflud juua. Paraku on mul nendega selline suhe, et isegi kui ühe lonksuga ja maailma suurima tahtejõuda selle endale sisse kallan, siis mõne hetke pärast väljub see tagurpidi suunal. Olles vahepeal seedesüsteemis käinud. Kuna meie pere selleaastane suvi (suvi – august) on läinud täies mahus tõbede nahka, viies mind ennast ka vahepeal täiesti siruli, siis kolasin apteegis veidi süvenenumalt ja leidsin sealt Coldrexi tableti. Milline rõõm! Ma olen vana tabletikunn ja neid võin kugistada rõõmuga!

P.S. Ma olen teadlik, et see ravim on vana asi. Kolleeg väitis mulle sõbraliku üleolevusega, et tema on neid küll juba aaastaid kasutanud.

Hanna: Jussi Adler-Olsen/Carl Mørck

Kui siin veidi aega tagasi mainisin, et Lars Kepleri esimene Joona Linna raamat, mida seina värvimisele seltsiks kuulasin, oli mulle erinevatel võimalikel põhjustel ütlemata ebasümpaatne, siis selle taani kirjaniku skandinaavia krimi mulle küll meeldib. Olen kolmanda Mørcki-raamatuga poole peal praegu (kuulan neid jällegi audioraamatuna, peamiselt suvistel pikematel autosõitudel, aga ka erineva näputöö taustaks) ja etteheited puuduvad. Kuritööd on suht ilged, aga mitte talumatult, peategelane on veidi elule jalgu jäänud, aga mitte lootusetult (üldse on läbivad tegelased küll9781405912655 vahel veidi karikatuursed, ilmselt taotluslikult, sest neid näidatakse peamiselt Mørcki iroonilis-sarkastilise pilgu läbi, aga õnneks mitte tüütult stereotüüpsed) ja lõpplahendused loogilised ja arusaadavad. Mõnikord on selle skandinaavia krimiga nii, et asja eesmärgiks nagu olekski kolmsada lehekülge hullult pinget kerida ja lugejate närvide peal mängida ja mingisuguse lõpplahenduse leidmine sellele kõigele tundub autorile nagu natuke selline tüütu formaalsus.

Seekord võin isegi soovitada seda briti audioversiooni, sest pealelugeja Steven Pacey on igati tasemel ja asjakohane, mitte nagu too, kes seda Kepleri asja sisse luges (noh, et kui raamatus on kirjas, et Joona Linna kõnemaneer oli selline veidi õõtsuv, siis pealelugeja kukub otsekõnet edasi andes iga kord oma häälega niimoodi õõtsutama, et kuulaja jääb merehaigeks).

Taanlased on sellest seeriast ka mõned filmid juba jõudnud teha, mida peaks ka võimalusel üritama vaadata.

Sandra: Game of Thrones

Jälle mingi asi, milleni mina lihtsalt jõudsin omal ajal ehk nüüd. Ja nagu sarjahoolikud teavad, siis see polegi mitte nii halb, sest siis on võimalik poolteist nädalat arvuti taga istuda ja 5 hooaega järjest ära vaadata. Ja see on sisuliselt nagu 50 filmi vaatamine, sest rahast ilmselgelt ei ole sarjategijatel kahju hakanud. Väga sõltuvusttekitav, sest iga osa lõppeb ära nii-nii põnevalt. Aga tegelikkus on see, et tegelasi ja teemalõngu on sarjas nii palju, et järgmises osas isegi ei pruugi enam sama teema jätkuda, vaid alles edasistes osades. Ma olin neid reklaame Fox Life kanalil juba ammu näinud ja ma arvasin koguaeg, et see on lihtsalt mingi keskaegse sužeega sari, aga EI! Seal on mingi räigelt müstiline maailm veel kõrval. Ma ei tea, kas tasub ära rikkuda see info neile, kes ei ole end sellega veel kurssi viinud… Ilmselt mitte. Aga õnneks on kogu selle tohuvapohu sees ikkagi (vähem ja rohkem kuninglikud) inimsuhted peamised teemad. Õnneks või kahjuks ei olnud ma oma hasardi sees siiski väga nördinud kui viimane osa vaadatud sai, sest ma olin lihtsalt juba täiesti ületarbinud ja sain ise ka aru, et nüüd ongi paras aeg pausiks. Kuuendat hooaega hakatakse näitama kevadel.

Hanna: auväärne äramärkimine, täna alanud US Openit silmas pidades, Roger Federeri üleeelmisele nädalale. Ja peamiselt sellele, et 34-aastane vanameister (hmph…) leiutas selleks tarbeks põhimõtteliselt uue löögi, joostes vastase teisele servile niimoodi sisse, et see isegi maailma esireketil juhtme täiesti kokku jooksutas.

Massi(teemaline)postitus

Hanna kirjutab, et:

Photo 31.07.15 18 08.35

Meil on siin Hiiumaal sel nädalavahetusel igasuguseid erinevaid päevi, eksole, aga peamiselt on meil siiski kohvikutepäev. Meeldival kombel oli mul sel aastal meeles sellel mitte osaleda. Eelmisel paaril aastal on see mulle meenunud alles siis, kui ma juba koos meeletute rahvamassidega mööda Kärdla tänavaid trambin ja erinevates hoovides herilastega ja järjekordades vahele trügivate kübaratega prouadega võitlen.

Sest no kui on üks asi, mida ma ei talu, siis on need meeletud rahvamassid (hmm, jälle üks asi, mis mulle ei sobi — blogipidamisest on niipalju kasu olnud, et endale hakkab ka sellest pretensioonide loetelust selgeks saama, et ma olen ikka high maintenance, enne oleks täiega tagasi ajanud, et misasja, lihtne inimene, kõik sobib, kunagi ei kaeble). Meeletud rahvamassid kuumal suvepäeval on veel muidugi eriline piin. Aga sellesmõttes ma jällegi ei kurda, et eelmisel aastal avastasin ma enda jaoks korralikumalt eel- ja järelkohvikud, mis on üle terve saare laiali ja seetõttu oluliselt vähem rahvastatud. Pealeselle tutvustavad uusi kohti või vanade kohtade uusi võimalusi. Lemmikuks on siiamaani eelmise aasta pühapäevane eriliselt tšill järelkohvik Salinõmme sadamas.

2015 eelkohvikud Soonlepa karjamõisa hoovis ja Hellamaa kiigeplatsil

2015 eelkohvikud Soonlepa karjamõisa hoovis ja Hellamaa kiigeplatsil

2014 öine eelkohvik Tahkuna tuletorni juures

2014 öine eelkohvik Tahkuna tuletorni juures

2014 järelkohvik Salinõmme sadamas

2014 järelkohvik Salinõmme sadamas

Üldiselt Hiiumaal õnneks veel rahvamassidega probleeme pole (kuigi, tunnistan, see suvi on olnud kõige rahvarohkem, aga meediakajastusest ja muidu seltskondlikust grapevine’ist tundubki, et Hiiumaa on sel aastal in). Eile veendusin, et kui massiüritusel ikkagi tingimata on vaja osaleda, siis parem seda juba teha siin, sest isegi need ei ole nii massilised. Selles kategoorias on minu jaoks siiamaani esikohal siiski see Bryan Adamsi kontsert kahe suve tagusel Rock Summeril, kus oli täiesti optimaalne rahvastikutihedus (nagu oli neid inimesi seal Lauluväljakul, ei hakand kõhe või esineja pärast kurb, aga samas sai täitsa ilma trügimata hakkama) ja pealegi olid kõik laulud nooruspõlvest toredasti tuttavad. Aga eile Kärdla laululaval Vallatuid Veste kuulata oli ka täitsa, selline, mugav. Auto sai probleemideta kohe värava taha parkida ja kümme minutit enne algust oli neljandas reas veel kohti vabalt. Ega ma väga palju lugusid ei teadnud, aga poisid oskavad ju laulda küll. Ja lamiseda, kolmene formatsioon annab sellesmõttes päris häid võimalusi “kahekesi ühe vastu” kombinatsioonideks, sest ühel on nüüd keskharidus ja teise kunagine wardrobe malfunction ei vaju ilmselt kunagi päris unustuste hõlma ja kolmas on oma kultuuripreemia täiega välja teeninud sellega, et osaleb jõudumööda kõigis eesti bändides (mistõttu oli tal ka eelmisel nädalavahetusel Folgil 43 kontserti).

Photo 31.07.15 22 18.36 Photo 31.07.15 22 19.13 Photo 31.07.15 22 18.56

Üldse on mul ainult häid kogemusi saarel selliste teenuste tarbimisega, mille puhul koduses Tallinnas võiks minna suuremaks trügimiseks, noh, et oleks mõistlik raamat või näputöö kaasa võtta, kui neid tarbima lähed. Partnerkaarti oleks ehk saanud ka mõnes pealinna teeninduspunktis peaaegu sama vähese vaevaga ära vahetada, aga näiteks ARKis läks mõni aasta tagasi küll eriti sipsti lubade vahetamisega. Ja sel suvel astusin ühel vihmasel õhtupoolikul kiirelt, enne reserveeritud restoranilauda suundumist (jah, restoomaniku pärast muidugi hea meel ja nii, aga see, et inimesi on nii palju, et peab reserveerima on küll ilmselt jõulise allakäigu algus) läbi ka kohalikust EMOst (poole selgajäänud puugi küsimuses). Seal oli peale minu ka ainult üks saksa noorpaar. Ja noh, letti, nõu, abi ja raha ära anda sai väga eeskujulikult. Privaatsusega oli kehvem lugu, sest seda, milline konkreetne “naistehäda” saksa tütarlast vaevas, diagnoositi põhimõtteliselt keset koridori. Aga ega seal koridoris lisaks neile ka kedagi peale mu sõbranna muidugi ei olnud.

Eile oli veel kõik jube hästi

Hanna kirjutab, et:

Juan, tegeliku nimega Jorge, osutus küll kõige vabamalt umbkeeles suhtlevaks inimeseks, keda ma kohanud olen. Sellise kompromissitu keeleoskusetusega puutusin viimati kokku vist 20 aastat tagasi, kui ma vanaemaga Inglismaal käisin ja ta seal väga muljetavaldavalt kõik asjad eesti keeles aetud sai. Aga vanaema piirdus tookord hädavajalike lausete ilmeka väljaütlemisega. Juan saabus täna hommikul kell 10.15, kui me parasjagu terrassil oma viimaseid toiduvarusid hävitasime ja alustas järjekordset sundimatut katalaanikeelset vestlust, mis järjekordselt suhteliselt ühepoolseks jäi. Sest Juan oli küll selgeks saanud, et üksteist on “eleeven”, aga ilma pliiatsi ja paberita ei õnnestunudki meil talle selgeks teha, et meile sobiks paremini kui ta saabuks võtmete järele ja deposiiti tagasi andma juba veerand tundi enne “eleevenit”. Hoolimata sellest kujunes vestlus ootamatult pikaks, Juan muudkui seletas ja seletas ja, intonatsiooni järgi tundus, et mõnikord ka küsis seda ja teist. Lõpuks saime tema käest ikkagi pragada sellepärast, et meil prügi viimata oli, aga me lihtsalt ei suutnud tema esimesel päeval peamiselt tantsu kujul antud juhtnööride järgi prügikonteinerit üles leida.

Aga Barcelonat võin küll väga soojalt soovitada. Neid Gaudi loksuvaid balkoniääri sai lõpuks minu maitse jaoks küll veidi palju, aga selles olen ka puhtalt mina ise süüdi, sest see linn on nii uskumatult mitmekesine, et täiesti vabalt on võimalik Gaudit ka vähe kergemal kujul tarbida. Iga kord kui miskit ette võtsime, avastasime ka midagi täiesti uut, tihtipeale täiesti teistsuguse linna.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Ühe mäe otsa sai eskalaatoriga, mis oli meeldiv üllatus, aga tekitas samas ilmselgeid õigustatud ootusi kõikide edaspidiste vähegi vertikaalsemate pinnavormide puhul.

Teise mäe otsast alla, täpselt vajalikku kohta, oleks saanud suurepärase säravpunase gondliga mööda köisraudteed, ainult, et minu reisikaaslased hakkasid hüperventileerima juba puhtalt sellest mõttest, kuidas nad seal maa ja taeva vahel peavad jumala armust kõlkuma. Ja kui ühe meie silme all lahkuva gondli aknast pisteti uljalt välja käsi, mille otsast eendus selfiestick, siis nägin, kuidas mõlemad mu sõbrad valmistusid vaikselt mäeküljel turvalist looteasendit sisse võtma.

P4180492a (Sellised foobiad nagu kõrguste või ämblike kartmine on minu jaoks ilmselgelt liiga igavad ja ebaoriginaalsed. Kuna meie isa tunneb põhimõtteliselt kõiki vanemate majas resideeruvaid ämblikke nimepidi ja suveperioodidel on tal tihtipeale ka isiklik autoämblik, kes temaga lühemaid ja pikemaid sõite koos teeb, siis oleks meie perekonnas ämblikke karta ka üsna tüütu ja ebamugav. Mina näiteks kardan, kohati lausa paaniliselt, võõrastele inimestele helistada. Kuigi ma olen aru saanud, et ka see on tänapäeval üha rohkem populaarsust leidev viis ennast huvitavamaks teha.)

Seega võttis mäe otsast randa jõudmine viie minuti asemel poolteist tundi. Aga noh, heas seltskonnas ju aeg, teadagi, lendab.

Peamised muusika- ja tantsuelamused tulid viimasel päeval. (Kui välja arvata see, kuidas üks reisikaaslastest suvalistel jalutushetkedel linnanimelise kultusloo Freddie Mercury partii ette võttis.) Esiteks pöörasime omaenda kohalikus Gooti linnaosas ümber katedraalinurga ja avastasime märkimisväärselt kirju seltskonna, enamus neist väga ebatõenäoliselt ontliku välimusega vanainimesed, puhkpilliorkestri saatel väga osavalt ringides kepsutamas. Sellest vaatepildist tegin ka väikese videolõigu, millega ei hakka teid tülitama. Küll aga on seal taustaks pasunatörtsude ja pikolo vahelt kuulda meie hämmastunud arutelu teemal, kuidas nad jaksavad oma käsi nii kaua üleval hoida.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Ja õhtul jõudsime napilt viimasele etendusele omaenda platsi flamenkobaaris. Šõu oli väga hingestatud ja muljetavaldav, võttis hetkega vakka isegi kogu ülejäänud publiku moodustanud jaurava inglise noorte turismigrupi, aga kui me pool tundi peale selle algust ennast jällegi tänavalt leidsime, siis jäi tunne, et ehk me kogu raha eest seda siiski ei saanud.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Niisiis, üldiselt Barcelonale täispunktid. Ilma võttis pühapäeva pärastlõunal küll korra täiesti õigustamatult külmaks (noh, sellega võrreldes, et üldiselt ei andnud musta värvi teksades koduterrassil eriti pikalt hommikust süüa) ja seda just sel hetkel, kui me pidime poolteist tundi mõttetult mätta otsas Güelli parki sissepääsemise võimalust ootama. Samas, keegi isegi mitte ei üritanud üheltki meist midagi sisse vehkida, mis, arvestades kõiki neid hoiatavaid näiteid ja kurioosseid skeeme, mida meile reisi eel tutvustati, läheb küll aktiva poolele kirja. Alguses küll üritasime agressiivse paranoiaga taskuvaraste vastu võidelda, aga pikapeale kaotas see teema oma pakilisuse, nii et asi polnud isegi  selles, et me ise sellistest väljavaadetest huvitatud osale linnarahvast enda paljaks varastamiseks poleks võimalust andnud.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA