muusika

Grand Tour vol. 1

Hanna kirjutab, et:

Maailma vanim reisikorraldaja Thomas Cook teatas seenädal, et paneb pillid kotti. Pool miljonit ilmselt mitte kõige seiklushimulisemat puhkajat jäi erinevatesse kuurortitesse lõksu ja terve armee inimesi päevapealt töötuks. Britid, kellel oli vaja 150 000 inimest kuidagi koju saada, kuulutasid selleks välja “Operation Matterhorni”, ajades selle nimevalikuga suht segadusse nii sõjaajaloolased kui šveitsi turismiedendajad. Ja sotsiaalmeedias irvitati selle üle, et vot kui hea, et see juhtus nüüd ja mitte pooleteise kuu pärast, sest hetkel veel saab briti paketireisija olla muretult kindel, et teda palmi alla ei jäeta, sest riigis kehtib endiselt eelmisel aastal vastu võetud Euroopa Liidu paketireisidirektiiv.

Selle üle ilguti ka, et reisijad ei pea muretsema, tuuakse tagasi sinna, kuhu nad kuuluvad — aastasse 2010. Ma pean tunnistama, et minu elu ainuke paketireis leidis aset ikka veel oluliselt varem. Ema viis mind 1997.aastal kevadvaheajaks Tenerifele. Mul võttis praegu isegi veidi aega, et meenutada, kas ma olen kunagi mõnel reisil üldse mingi grupiekskursioonigi teinud. aga siiski vähemalt ühe olen. See oli siis kui Sandra ja ema 11 aastat tagasi viinapudeliga meile perereisi Alpidesse võitsid, aga meie peres ei osanud keegi mäest alla suusatada, nii et kaelamurdva heliskiingu asemel ostis meie reisijuht reisi esimeses etapis meile hoopis sellise kallimapoolse Milano vaatamisväärsuste ekskursioonibussi piletid. Mis võib-olla ei olnud päris võrdväärne kaup, aga ekskursioon oli aus ja lasi muuhulgas rahulikult, ilma järjekorrata ja piiratud seltskonnas “Püha õhtusöömaaega” ja La Scalat külastada.

Aga muidu, nii nagu peaaegu kõik inimesed, keda ma tunnen, panen ma oma paketid ikka ise kokku. Kuna ma ei ole eriti seda tüüpi inimene, kes tahaks oma reisi enne minekut mõttes üksikasjalikult juba läbi teha, siis suuremasi põhjalik planeerija ma ei ole (mis on muidugi paratamatult endaga kaasa toonud ka teatavaid altminekuid, eriti mis puudutab gastronoomilisi elamusi). Uute kohtade juures on mulle nagunii kõige tähtsam mingite kuulsate vaatamisväärsuste äravaatamise asemel (mis tavaliselt on ikkagi ülerahvastatud ja vähemimpressiivsed kui eelinfo põhjal võiks arvata) hoopiski aru saada, et kuidas inimesed siin või seal elavad. Ja korduvkülastatavate kohtade puhul on ju juba varasemast teada, et mida siin või seal veel teha võiks. Peale selle on mul puhtalt ameti tõttu kogunenud sellist rutiinset reisikogemust (et siis mitte niivõrd, millise jäseme külge teipida hädaolukorrakrediitkaart, vaid see majutus-transport telg) ilmselt mitme eluea jagu.

Hetkel olengi sellisel suuresti soolotripil, kus ööbimiskohad on kõik ette kinni pandud (väljaarvatud viimane öö, mille puhul on veel teatud ebaselgeid muutujaid) ja tagasisõidusoovist olen ka lennuettevõtet teavitanud, aga kõik muu selgub suht spontaanselt. Eelmise reede õhtuks ostsin kontserdipileti vist ka siiski juba umbes nädal ette ära, aga seal oli sellesmõttes rong juba varem läinud, et hotelli olin broneerinud konkreetselt selle järgi, et öösel oleks hea lähedal koju jalutada.

Et siis istusin reede lõuna paiku, pärast töönädala lõppu, Brüsselis rongi peale ja paar tundi hiljem olin Londonis. Algselt ei olnud mul OLYMPUS DIGITAL CAMERAüldse plaanis Londonisse pidama jääda rohkem kui minimaalselt vajalik, sest ma just aasta tagasi alles viibisin seal täitsa põhjalikult ja samas on terve Suurbritannia täis kohti, kus ma üldsegi käinud ei ole. Aga siis selgus, et teisest suunast lähenevad samal ajal Londoni poole sõbrad, kes kavatsevad sinna veidi pikemaks peatuma jääda ja nii kujuneski lõbureisi alguseks nädalavahetus Londonis.

Mingit väga tänapäevast teed pidi (poolsuvaliste poolkuulsate inimeste jälgimine sotsiaalmeedias) teadsin ma sellisest jazziklubist nagu Ronnie Scott’s ja kui ma poolmöödaminnes nende kodulehele vaatama läksin, et kes minu linnasviibimise ajal seal esineb, siis tundus küll täitsa saatuse märk, et Stacey Kent oma bändiga (üritasin praegu meenutada, mis lugu meid omavahel tutvustas ja tundub, et see leidis aset siis, kui ma kunagi päris ammu selle laulu versioone läbi töötasin) seal parasjagu pikka nädalavahetust veetis. Kõik mõistliku kellaaja kontserdid olid selleks ajaks juba välja müüdud, mistõttu ostsin pileti reede õhtul kell 23 algavale. Klubi asub keset kõige tormilisemat ööelumöllu, mistõttu oli sellele läheneda juba päris põnev (kohe nurga taga näiteks oli tohutu geiklubi, mille nimi, juhuks kui kogu muust esteetikast ja maksimaalselt lillelöödud klientuurist asi selgeks pole saanud, on G-A-Y) ja lahkuda ka OLYMPUS DIGITAL CAMERAhea turvaline, sest teades, millises võtmes inglastel on kombeks pärast töönädala lõppu lõõgastuda, olid erinevad operatiivtöötajad sobivad positsioonid juba varakult sisse võtnud.

Kontsert ise oli üsna lühike, aga väga hea. Võib-olla mõne teise inimese puhul oleks selline nunnu helgus minu jaoks ehk mõneti ärritav, aga tema laulab nii hästi ja nii õigeid laule, et suudan sellest täiesti mööda vaadata. Ja täitsa paras segu on ka kaveritest ja originaallauludest (mille tavaliselt on kirjutanud tema oma härra, kes mängib ka tema bändis saksofoni ja flööti ja mõnikord vajadusel selliseid eksootilisemaid kellukesi). Näiteks see härra Jimi ja Kazuo Ishiguro kirjutatud pala on mulle väga sümpaatne. Ja selle Jobimi looga suutis Stacey ühe publikus olnud keskealise härra nutma ajada (sest ta oli seal koos oma eluarmastusega, kellega nad olid teismelistena koos olnud ja siis aastaid hiljem jälle teineteist leidnud ja see on nende lugu — nad olid Staceyle kusagil sotsiaalmeedias seda öelnud ja seda ka, et nad kontserdile tulevad).

Ronnie Scott’s on selline koht, mis ei väljasta sulle piletit, vaid paneb su pärast piletiostu listi (mis on eriti põnev kui sinu eksootilises nimes on näiteks kaks i-d ja e kõrvuti) ja ei luba pilti teha ega filmida (minust kaks rida eespool üritas üks vanem umbkeelne härra sellest hoolimata teha oma mobiiliga otseülekannet, teenides sellega ära hostessi diskreetsed ent niitvad vihakobarad). Ja üldiselt oli ka üsna teadlik jazzipublik, kes ei kippunud ühele soolole aplodeerides järgmisele sisse sõitma (mis on millegipärast üsna levinud nüke jazzikontsertidel). Minust üle vahekäigu istusid siiski poola päriolu ema ja tütre duo, kelle üldist olemust iseloomustab minuarust päris hästi see, et nad olid endale Vapianost nende valgete rombikujuliste karpidega toidu kaasa haaranud.

Photo 29-09-2019, 15 18 14

Minu järgmise õhtu meelelahutusasutuses oleks see ilmselt muidugi täitsa okei liigutus olnud. Kuna ma juba nii mugavasti seal paiknesin ja polnud seda ka kunagi varem teinud, siis otsustasin minna mjuuzikali vaatama. Ja kuna ei saa öelda, et ma ühte mjuuzikali teisele millegipoolest eelistaksin, siis valisin otseloomulikult selle, mis oli kõige lähemal. Pileti ostsin tund enne algust, mistõttu see oli algsest oluliselt odavam.

Lavateos ise oli kunagise Tom Hanksi filmi järgi tehtud “Big” ja oli ilmselt täitsa okei, kuigi just sellest konkreetsest filmist muusikali tegemine tundub mulle veits rändom ja veel vähem saan ma aru sellest, miks see praegu West Endis laval on, eriti arvestades, et tänapäeva tingimustes on selle sõnum minuarust ikkagi mõneti problemaatiline. Aga no laulsid hästi ja peaosatäitja oli lahe lokkidega sell jne. Ükski pala kummitama ei jäänud, aga ilmselt ei peagi.

Peaaegu sama tänuväärne oli see kogemus aga inimvaatluste seisukohast. Esiteks oli see suur pidulik sametist ja nikerdustega teatrisaal toidu- ja joogitarbimise seisukohalt üsna nagu kino. Popkorni päris ei müüdud, aga ühel pool kõrval krõbistati küll suht ebadiskreetselt esimese etendusepoole ajal M&M’si (ilmselt kuni pakk tühjaks sai) ja läbipaistvast plastikust topsid erinevate alkohoolsete ja mittealkohoolsete jookidega olid peaaegu kõigil käes. Teisel pool kõrval istus proua, kes oli saabunud kunsti nautima varbavaheplätudes, mis on seda muljetavaldavam, et kohe on ju oktoober. Ja vähemalt kaks naabrimeest ei saanud siis, kui tuled esimest korda põlema läksid aru, et vaheaeg, mitte veel lõpp.

Täna oli plaanis sõprade perega vaadata mingit paadivõistlust jõel, aga kuna jões polnud piisavalt vett jäeti võistlus ära ja meie käisime hoopis Briti muuseumis vaatamas kraami, mille britid endale maailma pealt kokku on varastanud (ja mille vaatamise eest seetõttu midagi maksma ei pea). Kuna kokkukrahmatud varandus on muljetavaldav ja kõikehõlmav, siis jõudsime läbi töötada ainult murdosa. Ja no inglased võivad kohati küll olla snoobid asshole’id, aga kaasasolnud imikut märgates tõmmati kogu seltskond turvasabast välja (“Seal kotis on teil ju ainult titesöök, eksole`” wink-wink) ja juhatati pikemata majja.

Photo 29-09-2019, 18 41 06

Ja no siis õhtupoolikul lahkusingi juba linnast oma ringsõidu järgmisele etapile. Jõgi jäigi nägemata, aga etteruttavalt võin öelda, et järgmises vahepunktis olen sellesama jõe juba täitsa möödaminnes korra ületanud. Aga kuna ma olen juba piinlikult pikalt seletama jäänud seekord, siis sellest loodetavasti edaspidi. Loodetavasti, sest reisi ajal on tegelikult õudsalt raske leida seda kirjutamiseks vajaliku pikkusega hetke kui sa ei ole kas väsimusest koomas või kusagile minemas.

Advertisements

Muusikaliselt asjakohatu vahepala

Hanna kirjutab, et:

Vaatasin eile teadliku pingutusena Youtube’ist ära Eurovisiooni võiduloo. Sest see haakus mõttesmõlkunud blogipostitusega. Võistlust ei vaadanud, peamiselt ilmselt sellepärast, et nagu ma ei tule sellepeale, et toidule võiks tilli peale panna, kodus võiks üksi alkoholi juua või poest võiks enne aastavahetust rakette osta (tegevused, mille puhul suur hulk inimesi ei pea endale telefoni meeldetuletust panema, eksole), ei tule ma ka sellepeale, et peaks ennast Eurovisiooni ajaks kusagile teleka ette manööverdama. Ma ei saaks küll öelda, et ma pole mitte kunagi seda vaadanud või et ma ühtegi laulu ei teaks, aga ma kahtlustan küll, et selle sajandi eurolaule ei suudaks ma politseirivistusest välja valida. Mõne muidugi tuvastab lihtsalt selle järgi, et kui tegemist ei oleks eurolooga, siis ei oleks küll mingit põhjust, miks raadiojaam, mille peal mu autoraadio parasjagu on, seda mängima peaks. (Ainuke autoväline aeg kui ma raadiot kuulan, on siis kui ma lugemise taustaks Classic FMi mängima panen — ma olen leidnud, et selline suht peavoolu klassikaline muusika aitab jube hästi keskenduda).

Ei saa muidugi eitada, et (antud piirkonnas) Eurovisiooni tahtlikus mittevaatamises (ja sellest mittevaatamisest kogu maailmale teada andmises) on teatav annus snobismi, aga ma pigem siiski arvaks, et ma ei ole muusikaküsimuses liiga suur snoob. Või vähemalt mitte suurem kui iga teine inimene, kes muusika kuulamist tõsiselt võtab. Pigem on millegi kuulamine või kuulamata jätmine ju siiski maitse asi (kuigi ma pean siiski tunnistama, et kui keegi peaks mulle teatama, et tema lemmikmuusikastiil on “Eurovisioon”, siis ma ei suudaks teda pärast seda enam üheski eluvaldkonnas päris tõsiselt võtta).

Mulle endale tundub, et muusikasnobismi kõvera seavad siiski paika need inimesed, kes sihilikult otsivad ja kuulavad (tihtipeale tõesti väga andekaid) obskuurseid artiste, kellest keegi teine midagi kuulnud ei ole ja siis käituvad nagu oleks matslik neist mitte midagi kuulnud olla. Et siis selle snobismielemendi lisab mitte niivõrd muusika, mida nad kuulavad kuivõrd see muusikakuulamise väline element. Mul see väline element praktiliselt puudub, mistõttu frustreerival kombel siit blogipostitusest ilmselt ka suurt midagi minu isiklike eelistuste kohta teada ei saa.

Võib-olla aitab minu valikukriteeriume veidi selgitada asjaolu, et varateismelisena suhteliselt kogemata hangitud Poistebänd (onu kinkis jõuludeks originaalkasseti, enne seda polnud ma neile suuremat tähelepanu pööranud) sai selline, kus täiesti erandikul kombel kõik liikmed viisi peavad. Ma olin küll veel üsna hiljuti veendunud, et üks nendest tegelikult ei laulnud üldse ja oli ainult ilus, aga selgub, et laulab siiski (kuigi ehk on aru saada, miks peamiselt harmooniaid). Ma ei tea, kas enne One Directioni saabumist poistebändide hulgas rohkem sellist kõikehõlmavat viisipidamist esineski. (Ja Poistebänd oli seal lõigu alguses suure tähega, sest nii nagu kõigil väikestel tüdrukutel pole olnud printsessifaasi, ei ole kõigil teismelistel tüdrukutel olnud ka poistebändi, aga täiesti arvestataval hulgal siiski on ja suurel osal neist ongi olnud ainult see üks. Nendel, kelle jaoks see poistebänd olid biitlid läks muidugi keskmisest paremini.)

Eelmisel nädalal sõitsin mitu õhtut järjest mööda Piibe maanteed Tallinna poole ja kuulasin Retro FMi, sest avatud maantee mõnikord lihtsalt nõuab 80ndate power ballaadi või juukseroki parimaid palu. Üksõhtu kui ma parasjagu seda pikka sirget varulennuväljajuppi võtsin, lasti “Licence to Killi”, mis oli küll nagu rusikas silmaauku. Reede ja laupäeva õhtuti kahjuks muidugi läheb seal natuke lappama, sest nad vist kujutavad ette, et nende ülesandeks on sisustadaPhoto 13.05.18 19 16.21 (1) ka keskealiste inimeste tantsuõhtud, mistõttu kuulsin sealt mõlemal õhtul ka 2 Quick Starti “Naeratat”. Ma ei tea, kuidas mind selle žanri tippajal rohkem ei ärritanud, et tuim sünditümps igasuguse vokaali täiesti ära lämmatab, aga nüüd tundub küll selle loo selle versiooni meeletu tähelend täiesti müstika. Arranžeering muidugi hajutab veits tähelepanu mõneti problemaatiliselt sõnumilt. Üleüldiselt on naisterahva kellegi teise meeleheaks naeratama sundimine tänapäeval vist juba suht üldtunnustatud no-no, aga no eriti ärritav tundub see konktekstis, kus naeratama õhutaja on ilmselgelt ise just pikaajalisest suhtest sääred teinud.

Mõni aeg tagasi oli mul selline periood, kus täiesti objektiivsetel asjaoludel ei saanud ma kuulata head muusikat, aga vaikus oli ka täiesti talumatu, mistõttu avasin juutuubis mingi paarisaja looga tänapäeva kantri pleilisti ja lasin sellel lihtsalt päevade kaupa taustaks mängida. Tuleb välja, et tänapäeva kantrit ei ühenda omavahel mitte niivõrd bändžohelid ja surnud hobune, vaid pigem ilmselt mingid geograafilised piirangud (ja no aitab ikka kui laulad elust väikelinnas ja lihtsatest väärtustest). See näiteks on üldtunnustatult kantrilaul. Aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu rääkida. Vaid, et kantrižanris viskab ette ikka uskumatuid misogüünseid pärleid. Sellesmõttes, et on olemas täiesti legitiimne kantrihitt nimega “Tequila Makes Her Clothes Fall Off” ja terve hulk ruuduliste särkidega härrasid, keda tinglikult ühendab termin bro-country (kelle küsimuse käsitlusena on tütarlapsed Maddie ja Tae kirjutanud žanrikriitika “Girl In a Country Song”). Aga no see kõik läheb pigem nagu absurdivaldkonda. Pmtst on terve kantrižanr täis sellist üdini heasoovlikku tonedeathnessi (vabandust, aga ma ei suutnud tabavat eestikeelset sõna leida siia). Alates sellest, kuidas Brad Paisley tänavapingil Matlockile räägib, kuidas ta naine jääb ilgelt hiljaks, sest ei saa ennast mukitud ja on nii nunnult naiselikult otsustusvõimetu kuni Dierks Bentley vist alles eelmisel aastal välja tulnud patroniseeriva duetini, kus nenditakse, et kui naistel suhe persse läheb, siis nemad vaesekesed ei saa selle asjaolu unustamiseks ennast pildituks juua ja natuke ringi magada, sest nad on ju naised, eksole. Dierksi aitab minu silmis plusspoolele veidi see, et ta on kolmandik sellest laulust, mis mulle sellest kantriperioodist vist kõige rohkem meeldis. Õnneks see periood on nüüd juba mõne aasta tagusesse aega jäänud.

Siia lõppu ilmselt sobib panna maailma kõige misogüünsem laul, mis on muusikaliselt nii tore, aga sisult nii uskumatult seksistlik, et tundub nagu oleks ta pidanud olema omaenda paroodia juba siis kui ta 1964ndal aastal Grammy võitis. Aga tundub, et sõnum on siiski edastatud täieliku siirusega. Ilmselt see tituleeritus on ka põhjus, miks see lugu ikka endiselt igasugustel Burt Bacharachi kogumikel on.

 

Üleminekuaeg

Hanna kirjutab, et

Tegin eile suht meeletu eneseületuse ja vedasin ennast Brüsselisse. Vähe sellest, et nagunii ei taha oma kasutusse tagasi vallutatud korterist (ja konkreetsemalt sellest täiskasvanu mõõtu ja ilma kahtlaste plekkideta madratsiga isiklikust voodist) eriti kusagile minna, eile öösel ma ka magasin erakordselt sitasti, mistõttu olin sunnitud päeva esimese poole tuhmi näoga enese ette jõllitama ja tehtud ei saanud praktiliselt ükski nendest asjadest, mis enne lahkumist veel plaanis oli.

Kohale jõudes polnud enam nii hull, sest nagu iga minusugune rändtööline ehk teab, võõrriiki tööle saabudes ei saa enam, paraku-paraku, teha suurt midagi kodus lahendamist ootavate probleemide heaks (seisund, mida moodsad kommunikatsioonivahendid muidugi jõudsalt saboteerida üritavad), mistõttu võib samahästi hotellis vannivee jooksma panna ja natuke naistekat lugeda. Eriti arvestades, et omas kodus käis seal vahepeal resideerunud lätlane veidi liiga karmilt ümber dušivoolikuga, mistõttu on hügieeniprotseduuride läbiviimine seal hetkel selline ettevaatlikumat sorti ettevõtmine.

Teine asi on muidugi see, et aastaaegade mõtPhoto 09.05.17 14 47.43tes ollakse siin ikkagi mõneti ees. Õues on 15 kraadi ja lund ei saja siin näiteks praktiliselt üldse. Erinevus Eestiga ei ole mitte ainult visuaalne, vaid ka olfaktoorne. Tallinnas on magamistoa akna tagune vaher omandanud küll juba sellise hurmava helerohelise alatooni (ja eile hommikul suunasin tuldud teed tagasi ka chestnutshooaja esimese mesimummu, kes mingil jumalavallatul kellaajal ebaproportsionaalselt häälekalt aknalaual oleva toataime võras rähklema oli hakanud), Brüsselis vastu õhtut bussist väljudes niitis aga õitsev kastan suht jalust. Mulle on muidugi see heleroheline värk ka ütlemata südamelähedane, aga ausaltöeldes olin ma juba täiesti unustanud, et õueõhk võib niimoodi lõhnata.

Mis puudutab aga Eesti loodust, siis läks kuidagi niimoodi, et kahel pühapäevasel pärastlõunal panime autole hääled sisse (on selline väljend? — kuna töö korras räägib mulle parasjagu soomerootslane vasakusse kõrva inglise keelt, siis ajavad sellised kodusemad eestikeelsed väljendid mind hetkel veidi segadusse), lülitasime raadio Retro FMi peale ja läksime rappa. Esimene kord oligi spetsiifiliselt raba plaanis. Teine kord nagu otseselt ei olnud, aga matkaradadega, tundub, on Eestis natuke nagu “Notting Hilli” filmis oli tolle ühe reisikirjaniku raamatutega — et väga keeruline on leida ilma autogrammita eksemplari.

järvkakerdaja

Kõigepealt käisime Kakerdaja rabas. Pärast maanteelt ära keeramist läks tee sinna natuke ebameeldivaks ja vähemalt ühes kohas tuli laudteel pmtst ühe lahtise prussiga üle vesisema koha surfata, aga muidu oli kaunis ja dramaatiline. Rahvast ka ülemääraselt ei olnud, mis on sellise kitsa raja juures ikka meeldiv. Kuigi, ma ei tea, et eestlased kusagil mujal nii galantsed ja viisakad oleksid kui laudteel teineteisele vastu tulles. Praktiliselt iga kord seisid mõlemad seltskonnad ühel jalal balansseerides rajaservas ja vibutasid teisele dramaatiliselt, et nad võiksid nüüd mööduda.

Sellel pühapäeval valituks osutunud Marimetsa matkarada meelitas meid sellega, et lubas 9 kilomeetri pikkusel rajal kõike ja rohkem, sealhulgas ka kolme eri sorti sood (madal, kõrg ja siirde). Nii oligi — esimene jupp piki elektriliinikoridori tundus natuke kahtlane, aga kohe pärast seda läks tõesti väga vahelduvaks. Ma oleks ausaltöeldes leppinud ka ilma selle vetruva heinamaaetapita, aga kõik muu oli väga tore. Soosortide teineteisest eristamine nõudis veidi nuputamist. Samas teadsime tegelikult ikkagi, et ühe inglisekeelse sildi peal ära toodud soos pesitsev common crane ei ole siiski mitte harilik kraana, vaid see üks teine.

Viimase etapi pikk ja suht pulksirge lai laudtee oli mulle igatahes äraütlemata sümpaatne.

Retro FM on muidu suurepärane road tripi raadiojaam. Sellesmõttes, et sealt tuleva muusikaga on see kummaline lugu, et isegi kui oled aastakümneid kõrgemalaubaliselt Dave Brubecki, Philip Glassi või Rahmaninovi peal olnud, siis ikkagi on nii, et tasub ainult hetkeks kuulda seda loo alguse “tatatata-pahh” ja kohe saad aru, et esinema asub Phil Collins. (Kuigi ei ole muidugi välistatud ka, et sellest raadiojaamast Rahmaninovi lastakse.) Sel pühapäeval oli Retro FMiga muidugi see häda, et seal oli Depeche Mode’i nädalavahetus. Millest objektiivselt poleks ju hullu, aga ma kahtlustan, et ma sain väikestviisi DMi üledoosi umpteistkümmend aastat tagasi ülikooli kolmandal nädalal toimunud kursuse tutvumispeol, kus üks bravuurikam kursavend ka veel vastu hommikut oli valmis rusikatega kaitsma selle magneetofoni katkematut tööd, kus nende parimate palade kassett umbes kümnendat ringi tegi.

Aga kui parasjagu ei lasta Depeche Mode’i siis toob Retro FM üldiselt kaasa valju üürgamise ja Google’i abil ansambli Genesis kaadri voolavuse üksikasjade väljaselgitamise ja diskussiooni selle üle, milline A-ha laul oli kellegi lemmik. Mistõttu pulbitseb siiamaani minu ajust aegajalt esile see keskmisest dramaatilisem viisijupp:

 

Elu ja stiili küsimus

Hanna kirjutab, et:

Tinglikult võib selle blogi eostamishetkeks pidada ühte hilisõhtut, peaaegu et ööd, kui ma olin kokku keeranud täiesti jumalavallatu hulga tomatisuppi, mille üle ma otsatult uhke olin. Nägi hea välja, maitses nagu peab ja lisaks kõigele muule ei olnud mu valge pluusi peal ühtegi punast supitilka, hoolimata sellest, et ma olin terve koguse potist segumasinasse ja siis jälle tagasi potti kallanud. Sandra oli just samal päeval oma blogisse teinud postituse mingist imetabasest, fotogeenilisest ent mänglevalt lihtsast toidukorrast ja nii ma oma elukorralduslikul kõrghetkel talle uhkelt teatasingi, et me peaks tegema ühise elustiiliblogi. Mõni päev hiljem pidin siiski üle kordama, et ma seda ühise blogi ideed mõtlen ikka tõsiselt ja, noh, et see ei pea tingimata elustiiliblogi olema.

Sest kõige esimene probleem elustiiliblogi pidamisega on see, et ma ei ole päris kindel, mida see tähendab. Et kas see on selline blogi, mille pidaja kirjutab oma elustiilist? Et kas see siis ei ole lihtsalt üks kõige tavalisem kõigeblogi? Või on vahe selles, et elustiiliblogija peaks nagu lugejale kuidagi elu elamise eeskuju pakkuma? Häid nippe, kuidas kõik paremaks, helgemaks, õigemaks ja trendikamaks teha? Kes on need inimesed, kes arvavad ennast niimoodi elavat, et neil on selliseks pedagoogiliseks avantüüriks autoriteeti? Nojah, Gwyneth Paltrow, eksole, aga tema natuke nagu ju ongi näide sellest, et tõsimeeli millegi sellisega tegelemine nõuab ikka märkimisväärset elukaugust ja rohkem kui kergekujulist suurushullustust.

Mina ilmselgelt niikaugele pole veel jõudnud, sest pärast suurepärast tomatisupiprojekti olen ma ikka korduvalt leidnud ennast TLC kanali pealt nende geeniloteriis jackpoti võitnud inglise vendade kokasaadet vaadates endale õhtusöögiks mõnda tavapärast hommikusööki tehes. Eeskuju missugune, eksole. Kartulikrõpse süües Jamiet turul värskeid maherediseid nuusutamas ei ole vaadanud, aga see on ainult sellepärast, et ma ei saa ennast kartulikrõpsude läheduses usaldada, mistõttu mul pole neid päris ammu kodus käepärast olnud.

Ka ei ole minust õpetussõnade andjat ja heade kogemuste jagajat iluprotseduuride küsimuses, sest mul lihtsalt läheb endal kogu aeg meelest ära neid teha või üldse selles valdkonnas mingit organiseeritust üles näidata. Sel nädalal pidin spetsiaalselt minema Kaubamajja, sest ebameeldival kombel on sellest saanud ainuke pood, kus müüakse neid peapesuvahendeid, mida ma aastaid kasutanud olen. Uue minu jaoks vastuvõetava hinna ja kvaliteedi suhtega toote leidmine tundus hingematvalt kurnav. Olen ikka tavapäraselt ostnud šampooni ja palsamit paralleelselt ja nüüd ükshetk sahtlisse vaadates avastasin, et seal on umbes kuus pudelit šampooni ja mitte ühtegi palsamit. Ilmselgelt on mul mingi doseerimisprobleem, mida ühel Tõelisel Naisel, kes oskab hügieenitooteid otstarbekohaselt kasutada, kindlasti ei ole. See ei ole muidugi kaugeltki mitte ainuke koht, kus mu naiselikkusepuudujäägid ilmnevad, aga no see rong on nüüd küll pöördumatult läinud. Vastupidiselt teismelise minu lootustele ja nägemusele (ja kõrvale jättes selle, mis ka aja jooksul on selgeks saanud — kuivõrd ebalineaarsed sellised asjad tegelikult on) ei süvene see naiselikkus vanusega, isegi mingit sellekohast enesekindlust ja vapralt endaksolemise julgust ei tule juurde. Lihtsalt, nii olemuslike asjade pärast põdeda on tüütu ja kurnav ka lühikeses perspektiivis ja kui te näitate mulle kedagi, kes seda aastakümnete kaupa teha on jaksanud, siis ma võin teile näidata inimest, kelle närvide ja üldise tasakaaluga pole kõik päris korras.

Ja trendikamaks ma ka kedagi aidata ei saa – panin täna Kopenhaageni lennujaama äriklassi ootesaalist reeglitevastaselt, kuid süümepiinadeta tuuri maikuise In Style ajakirja ja seda lehitsedes veendusin jällegi, et valdav enamus tänapäeva moest on minuarust kole kui öö. Osad kotid olid täitsa ilusad ja paar lahedat kaabut oli ka (kuigi mulle on ka psühholoogiline eneseületus kanda peakatet kui selle jaoks puudub otsene füüsiline vajadus), aga üldiselt oli lehekülgede kaupa riideid, mida, mulle tundub, suudavad välja kanda ainult silmipimestavalt ilusad inimesed ja seda ka sellepärast, et nende silmipimestav ilu juhib tähelepanu riietelt piisavalt kõrvale.

Ma ei saanud sel nädalavahetusel isegi trendika inimese kombel Kalamaja Päevadel käidud. Käisin hoopis vanemate aiast õepojaga vaatamas, kuidas naabritädi muru niidab (J vaatas alguses üksi, turvalisest kaugusest, aga siis võttis minu kaasa, „Tädi Hanna, tuletule“, et oleks julgem lähemalt vaadata) ja õhtul KuKu klubis, kus oli muidugi nii palju rahvast, et kindlasti oli seal hulgas ka mõni trendikas inimene.  Baaridaamid olid endale pidulikuks puhuks soengud pähe teinud ja ühe käest sain kohe alustuseks ka sõimata – hea kodune tunne tekkis. Meiega ühte lauda sattunud väga kaunis veidi vanem naine, kes oli KuKus esimest korda elus, haaras mööduvaid meesterahvaid käigu pealt meile enda kohta aru andma (väga mugav). Üks nendest, ka esmakülastaja, oli hämmelduses („Ma loodan, et sa ei pahanda, aga…“, — pfft, nagu ma oleks mingi KuKu püsi- või tavaklient), et ruumisviibiv kontingent niivõrd vähe Valli baari klientuuri meenutab. Kui ta ükshetk meie kõrvalt kadunud oli, tunnistasime üksteisele, et meie oleme hämmelduses selle üle, kust tuleb mõnel härral üldse mõte endale selline blond soul patch kasvatada.

Ja nüüd olen juba Pariis-Strasbourg rongis, millest võib järeldada, et ka täna jäid kodukandipäevad minust külastamata.

Lõpetuseks midagi Tõelistest Naistest, pühendusega minu praegusele asukohale ja loodetavasti järgmisel nädalal algavatele keeleõpingutele (kui mina seda laulu esimest korda kuulsin, filmi “Notting Hill” lõputiitrite ajal, kui ma õigesti mäletan, oli see hoopis ühes teises keeles ja seda laulis üks hoopis teine mees):

Õed kirjutavad: Riita ladumata puud, barhopping ja Jazzkaar

Sandra kirjutab, et:

Sõitsime eile õega maale vanaema juurde suurejoonelistele ja pikaltplaneeritud puudeladumise talgutele. Kui autot parkisime viskas teine pool suguvõsast parasjagu kindad õlgadele ja patsutas käsi puhtaks, sest olid hetk tagasi viimased puud kaheksast ruumimeetrist ära viinud. Nõndaks ajastasime oma saabumise hoopis uhkele vanaema valmistatud guljaši ja minu ema tehtud vaagnatäie “ujuvate saarte” söömise ajaks. Vaatasime suguvõsa vanu ja uuemaid pilte, naersime ja sõime palju. Mõne aja pärast leidsin siiski tööd oma iga-aastasel projektil – vaarikapõõsastes. Osad harvendasin, osad istutasin ümber, osad juurisime üldse välja ja panime esiemadega asemele kultuurmustikad. Õde, kes ainsana endale tööriided selga pani, ei saanud isegi käsi mustaks. Nõndaks täitis ta vaid väga olulist transportöörirolli ja sõidutas mind linna tagasi kuniks ma kõrvalistmel nokkisin, kuigi olin selleks ajaks kurgust alla kallanud hirmuäratavas koguses kofeiini. Puhas ettevalmistus järgnevaks õhtuks, sest tee pidi viima veel öisele jazzu kontsertile loomelinnakus.

Hanna kirjutab, et:

OLYMPUS DIGITAL CAMERA OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Jah, tädi oli teinud lausa Facebooki eventi puudeladumise kohta, kus ennast osalema sai registreerida. Ilmselt siis oligi liiga palju registreerijaid olnud. Suurperekondlik huumor seisnes peamiselt muidugi üksteise mõnitamises — rohket ainest sellele pakkusid nii vanad fotoalbumid, inimeste riietumisvalikud (khm, mismõttes on naljakas, et ma ümber maja kõndimise tennised vahetan enne lahkumist autoga sõitmise tenniste vastu?), kui üldine regresseerumine, mis ikka aset leiab, kui seltskonnas on eelnevaid põlvkondi. Kirjeldus sellest, kuidas vanaema (82), ema ja tädi (vanus teadmata, kuid aimatav) eelmisel päeval alevipoes olid käinud, nii et vanaema maksis kassas ja tädi ja ema üritasid salaja maiustusi ostukorvi sokutada, läks igatahes täiesti sellesse valdkonda. Kui seda postitust peaks juhuslikult lugema mõni eemalviibinud pereliige, siis võib ta ennast lohutada teadmisega, et ega ka tagaselja mõnitamisest nüüd ülemääraselt ei hoidutud.

Sandra kirjutab, et:

Õhtul viskasin huuled punaseks ja õde seeliku üll ning põrutasime Telliskivisse. Aga tegelikult hoopis Prantsusmaale, sest mul oli kindel plaan üks salat nahka pista ja seda mõnes sellises kohas, kus ma veel käinud polnud. Loomelinnak on selles mõttes äge, et seal on alati koht kuni mitu, kus ma pole käinud. Frenchy külalislahke teenindaja (omanik?) palus meid mõnusa põriseva erri ja inglisekeelse kutsega lauda ja pakkus maailmatuma vahetut ja french’ilikku suhtlust. Nõndaks juhtus nii, et vaevalt veerandtundi peale kodust lahkumist oli minu instagramis juba see:

image

Et võtta ikka õhtust kõike, läksime tunnike hiljem uut kohta veiniga jätkamiseks otsima. Kivi Paber Käärid (also vegan, kaseiini- ja gulteenivaba) tundus ka väga muhe, aga kuigi saalitäiele rahvale kanti veel ahvatlevaid roogi ette, siis meie enam kellaaja tõttu toitu tellida ei saanud. Aga sellest polnud ka hullu, sest õhtu oli barhopping‘uks ikkagi väga mõnus ja veini ju ka sai. Kuigi õel tekkis selle veini järelmõjude tõttu oma kallutatud arvamus…

Hanna kirjutab, et:

Minul isiklikult on mõlemal korral, kui ma seal Frenchys käinud olen, olnud tohutuks pingutuseks mitte prantsuse keeles eestikeelsest menüüst toitu tellida. Sest tellimust on alati tulnud võtma seesama prantsuse härra ja tegelikult on ka imelik inglise keeles eestikeelsest menüüst tellida ja no kui on üks asi, mida ma olen harjunud (võiks isegi öelda, et ma oskan seda) prantsuse keeles tegema, siis see on toidu ja joogi tellimine. Sest olen seda oma töö iseloomust tulenevalt viimase dekaadi jooksul prantsuse keelekeskkonnas sadu, kui mitte tuhandeid kordi tegema pidanud. Seega, kui ilmselgelt prantslane tuleb mu käest küsima, et kas ma olen miskit välja valinud, on talle tema oma emakeeles vastamine nagu instinkt (noh, et cidre brut ja plate fromaaži sivuplee). Küll aga ei oska ma pratsuse keeles praktiliselt mitte midagi muud öelda, seega kui härra oleks selle peale meeldivalt üllatunud ja sujuvat prantsuskeelset vestlust alustanud, oleksin ma ikka maailma kõige totrama poosetaja mulje jätnud oma viieteistkümnest sõnast koosneva sõnavaraga, mida ma ilmtingimata demonstreerida tahtsin.

Sandra kirjutab, et:

Kontsert, kuhu õde mulle pileti juba mõni aeg tagasi hankis ja mille kohta ma mitte midagi ette ei uurinud, sest usaldan teda to the moon ja tagasi, oli Jazzkaare raames Jarrod Lawson ja tema bänd ning see jättis mulle tohutult sügava mulje. Pole midagi teha, suure osa sellest mängis fakt, et tal oli täpselt John Legendi hääl ja suuresti ka stiil ning kuna me paiknesime saalis täpselt sellise koha peal, kust kogu bändi peale ainsana solisti ennast klaveri taga ei olnud näha, siis jäi mulle fantaasiaks ka palju ruumi. Aga ei, Jarrod oli väga hea iseendana ja jazzu oli tunda üle kogu keha, mis permanentselt jalalt jalale tammus.

Hanna kirjutab, et:

See oli jällegi üks nendest kordadest kui ma autos Tallinna raadiot kuulates vastutustundetult käitusin ja sõidu pealt telefoni näppima olin sunnitud. Ja kui ma siis koju jõudes hakkasin Jarrod Lawsoni nime sisse trükkima, oli esimeseks vasteks see, et ta on Jazzkaarele tulemas. Ma kusjuures ütlesin Sandrale seda üritust välja reklaamides, et see laulja on nagu John Legend, aga, nagu ikka, ei olnud ta mind kuulanud (jajah, põhjatu pime usaldus) ja seetõttu tuli antud asjaolu talle eriti meeldiva üllatusena.

Mulle tuli mõnevõrra ebameeldiva üllatusena see, et kui seal Punases Majas seista lava ees paremas servas, siis kostub nagu mängitaks muusikat naaberkorteris. Kuidas saab peene jazzifestivali üks põhilavadest olla nii sita akustikaga, on natuke arusaamatu. Otsustasime kiirelt poolt vahetada ja juba taga keskel oli täitsa hea. Vasakus servas oligi ainult see probleem, et klaveri taga istuv laulja jäi täpselt teisele poole jämedat kandilist betoonposti. Aga no selline asi on paratamatus ja selles, et lauljaga silmsidet ei tekkinud, on süüdi küll ainult meie oma puudulik nahhaalsus ja liigne empaatiavõime — ei tahtnud juba oma koha leidnud teistele inimestele ette seisma trügida.

Sandra kirjutab, et:

Head muusikat toetada tuleb, seetõttu soetas õde ka plaadi, mina aga oma võimaluste kohaselt tegin pärast kontserti lauljatega juttu ja mainisin ka ära, et kõige rohkem viis kaasa mind laul, mida esitasid Jarrod ja üks tema taustalauljatest kahekesi kui kogu ülejäänud bänd hetkeks lavalt lahkus. Lõõgastust on ikka mitu sorti. Eilne lõõgastus oli selline asi, mida palju ei tahaks ja ei jaksaks, seda enam need harvad korrad jätavad hinge ka mingi jälje. Aitäh-aitäh-aitäh, Hanna!

image

Tegelikult täiega positiivne postitus

Hanna kirjutab, et:

Pärast teatud vanuse saavutamist on jube raske tekitada endas seda maadmurdva esmakordse avastuse tunnet, mis lapsepõlves põhimõtteliselt iga nurga taga ootas. Või noh, olgem brutaalselt ausad, sellist üllatust nagu esimest korda lund nähes vaevalt enam kunagi tuleb — kogu maailm on lihtsalt liiga spoilereid täis. Isegi kui tegemist on täiesti uue kogemusega, siis üldjuhul on ikka enam-vähem teada, mida oodata. Aga isegi selliseid väiksemaid heureka-hetki jääb paratamatult üha vähemaks, sest üha rohkem asju saab lihtsalt juba tehtud ja ära kogetud.

Uued inimesed võivad selliseks avastuseks olla. Satud üle laua kellegagi vestlema ja jääd teda päriselt kuulama või läheb keegi ootamatult sinu iroonia ja sarkasmiga kaasa. Kurat, kaudselt kvalifitseerub siia kategooriasse isegi uus ilus silmapaar kinoekraanil (tervituste ja vabandustega Scott Eastwoodile, kelle filmi poolepealt ma pidin täna lahkuma, sest see oli lihtsalt liiga pikk ja ma pidin juba järgmises kohas olema). Aga tegelikult on ju ikkagi nii, et vanuse edenedes muutub enese piisavale avatusele sundimine ka aina raskemaks ja sellega seoses ka need uued erutavad inimkontaktid aina harvemaks. Niisama omaettegi on täitsa hea, eksole, ja pealegi on elu õpetanud, et maailmas on ka nii palju tüütuid ja mõttetuid inimkonktakte (täna just kuulasin Viru ringil tänava ületamist oodates, kuidas kaks jube stiilset vanemat prouat minu kõrval kedagi oma ühist tuttavat siunasid, kes pidevalt pidi jube lolle küsimusi esitama, no ikka nutmaajavalt lolle), et nõuab korralikult jaksu, meelekindlust ja head motiveeritust, et sealt vahelt need pärlid kätte saada. Ja no kus vanainimesel see jaks ja meelekindlus.

Uutel kohtadel on ka potentsiaali maailma avardada ja silmi avada. Mulle meeldib reisides lihtsalt ringi uitada ja üritada näha ja aru saada, kuidas inimesed minu külastatavates kohtades elavad. Majad ja mäed ja mälestusmärgid on ka toredad ja huvitavad tihtipeale, aga need on siiski lihtsalt asjad. Kõige ehedam ja ägedam emotsioon tuleb ikkagi sellest, kui ma suudan endale ette kujutada, milline oleks minu enda igapäevaelu, kui ma selles kohas elaksin. Mis oleksid need praegu minu jaoks eksootilised asjad, mis oleksid sellisel juhul täiesti tavalised. Need kohad, kus ma olen seda suutnud teha, on minu jaoks erilisemad. Ja siiski, lisaks sellele rikastavale emotsioonile käib reisimisega alati kaasas ka kõvasti jama ja sehkendamist ja pidevat kontrollimist, kas su rahakott on ikka alles või mingi kavala nipiga juba tuuri pandud (kuigi tegelikult on mu rahakott tuuri pandud ainult ühel korral, 1998.aastal Budapesti trammis).

Millega jõuamegi sinna, kuhu ma tegelikult kõige selle heietamisega jõuda tahtsin. Muusika. Kuigi seda on juba nii palju kuuldud ja avastatud. Kuigi ma ikka mõnikord leian ennast südamepõhjast kahetsemas, et ma mingi konkreetse loo olen juba ära kuulnud ja enam kunagi seda päris esimest korda kuulda ei saa. Kuigi maailmas on ka nii jube palju nii jube halba muusikat. Siis ikkagi on muusika see kõige lihtsam, praktiliselt ainuke moodus, kuidas mul hetkega silm särama ja kohtlane naeratus näkku saada. Midagi uut ja vaimustavat kuulda on ikka üsna maagiline tunne. Shazam on sellesmõttes küll taevalik leiutis, muidu mul oleks ilmselt iga natukese aja tagant süda murtud, sest Kuri Saatus on mind jälle mõnest muusikalisest avastusest igaveseks lahku viinud. Samas muidugi oleks palju vähem neid borderline liiklusohtlikke olukordi, mida ta tekitan fooride taga kiirustades shazammivaid vahendeid kotist välja kiskudes ja neis äppi otsida ja käsitleda surkides.

Üleeile Jazzkaare publikus istudes jõudsin vilksamisi jälle kõigele sellele mõelda, sest muusika oli lihtsalt nii hea ja ma kuulsin seda päris esimest korda (ja esitaja ei olnud ka üldse paha silmale vaadata sealt neljandast reast).

Eile oli veel kõik jube hästi

Hanna kirjutab, et:

Juan, tegeliku nimega Jorge, osutus küll kõige vabamalt umbkeeles suhtlevaks inimeseks, keda ma kohanud olen. Sellise kompromissitu keeleoskusetusega puutusin viimati kokku vist 20 aastat tagasi, kui ma vanaemaga Inglismaal käisin ja ta seal väga muljetavaldavalt kõik asjad eesti keeles aetud sai. Aga vanaema piirdus tookord hädavajalike lausete ilmeka väljaütlemisega. Juan saabus täna hommikul kell 10.15, kui me parasjagu terrassil oma viimaseid toiduvarusid hävitasime ja alustas järjekordset sundimatut katalaanikeelset vestlust, mis järjekordselt suhteliselt ühepoolseks jäi. Sest Juan oli küll selgeks saanud, et üksteist on “eleeven”, aga ilma pliiatsi ja paberita ei õnnestunudki meil talle selgeks teha, et meile sobiks paremini kui ta saabuks võtmete järele ja deposiiti tagasi andma juba veerand tundi enne “eleevenit”. Hoolimata sellest kujunes vestlus ootamatult pikaks, Juan muudkui seletas ja seletas ja, intonatsiooni järgi tundus, et mõnikord ka küsis seda ja teist. Lõpuks saime tema käest ikkagi pragada sellepärast, et meil prügi viimata oli, aga me lihtsalt ei suutnud tema esimesel päeval peamiselt tantsu kujul antud juhtnööride järgi prügikonteinerit üles leida.

Aga Barcelonat võin küll väga soojalt soovitada. Neid Gaudi loksuvaid balkoniääri sai lõpuks minu maitse jaoks küll veidi palju, aga selles olen ka puhtalt mina ise süüdi, sest see linn on nii uskumatult mitmekesine, et täiesti vabalt on võimalik Gaudit ka vähe kergemal kujul tarbida. Iga kord kui miskit ette võtsime, avastasime ka midagi täiesti uut, tihtipeale täiesti teistsuguse linna.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Ühe mäe otsa sai eskalaatoriga, mis oli meeldiv üllatus, aga tekitas samas ilmselgeid õigustatud ootusi kõikide edaspidiste vähegi vertikaalsemate pinnavormide puhul.

Teise mäe otsast alla, täpselt vajalikku kohta, oleks saanud suurepärase säravpunase gondliga mööda köisraudteed, ainult, et minu reisikaaslased hakkasid hüperventileerima juba puhtalt sellest mõttest, kuidas nad seal maa ja taeva vahel peavad jumala armust kõlkuma. Ja kui ühe meie silme all lahkuva gondli aknast pisteti uljalt välja käsi, mille otsast eendus selfiestick, siis nägin, kuidas mõlemad mu sõbrad valmistusid vaikselt mäeküljel turvalist looteasendit sisse võtma.

P4180492a (Sellised foobiad nagu kõrguste või ämblike kartmine on minu jaoks ilmselgelt liiga igavad ja ebaoriginaalsed. Kuna meie isa tunneb põhimõtteliselt kõiki vanemate majas resideeruvaid ämblikke nimepidi ja suveperioodidel on tal tihtipeale ka isiklik autoämblik, kes temaga lühemaid ja pikemaid sõite koos teeb, siis oleks meie perekonnas ämblikke karta ka üsna tüütu ja ebamugav. Mina näiteks kardan, kohati lausa paaniliselt, võõrastele inimestele helistada. Kuigi ma olen aru saanud, et ka see on tänapäeval üha rohkem populaarsust leidev viis ennast huvitavamaks teha.)

Seega võttis mäe otsast randa jõudmine viie minuti asemel poolteist tundi. Aga noh, heas seltskonnas ju aeg, teadagi, lendab.

Peamised muusika- ja tantsuelamused tulid viimasel päeval. (Kui välja arvata see, kuidas üks reisikaaslastest suvalistel jalutushetkedel linnanimelise kultusloo Freddie Mercury partii ette võttis.) Esiteks pöörasime omaenda kohalikus Gooti linnaosas ümber katedraalinurga ja avastasime märkimisväärselt kirju seltskonna, enamus neist väga ebatõenäoliselt ontliku välimusega vanainimesed, puhkpilliorkestri saatel väga osavalt ringides kepsutamas. Sellest vaatepildist tegin ka väikese videolõigu, millega ei hakka teid tülitama. Küll aga on seal taustaks pasunatörtsude ja pikolo vahelt kuulda meie hämmastunud arutelu teemal, kuidas nad jaksavad oma käsi nii kaua üleval hoida.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Ja õhtul jõudsime napilt viimasele etendusele omaenda platsi flamenkobaaris. Šõu oli väga hingestatud ja muljetavaldav, võttis hetkega vakka isegi kogu ülejäänud publiku moodustanud jaurava inglise noorte turismigrupi, aga kui me pool tundi peale selle algust ennast jällegi tänavalt leidsime, siis jäi tunne, et ehk me kogu raha eest seda siiski ei saanud.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Niisiis, üldiselt Barcelonale täispunktid. Ilma võttis pühapäeva pärastlõunal küll korra täiesti õigustamatult külmaks (noh, sellega võrreldes, et üldiselt ei andnud musta värvi teksades koduterrassil eriti pikalt hommikust süüa) ja seda just sel hetkel, kui me pidime poolteist tundi mõttetult mätta otsas Güelli parki sissepääsemise võimalust ootama. Samas, keegi isegi mitte ei üritanud üheltki meist midagi sisse vehkida, mis, arvestades kõiki neid hoiatavaid näiteid ja kurioosseid skeeme, mida meile reisi eel tutvustati, läheb küll aktiva poolele kirja. Alguses küll üritasime agressiivse paranoiaga taskuvaraste vastu võidelda, aga pikapeale kaotas see teema oma pakilisuse, nii et asi polnud isegi  selles, et me ise sellistest väljavaadetest huvitatud osale linnarahvast enda paljaks varastamiseks poleks võimalust andnud.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA