Nendele, kes veel ei tea, mida hekki nad teevad (lapsevanemdus)

Sandra kirjutab, et:

Okei, alustame sellest, et pool aega ma ei tea üldse, mida hekki ma teen. Jõudsin vaid selle esimese lause kirjutada kui pliidi peal lahvatas üle köögi makaronide keeduvesi.

Pool aega ma ei tea, mida ma teen. Olen end lapsevanemaks olemise ajal pidanud väga vahelduva eduga heaks ja siis ebaõnnestunud lapsevanemaks väga sada korda. Esimene kord oli kindlalt siis kui mul tekkis mingi sünnitusjärgne blah kui Troonipärija oli umbes kahekuune ja mulle hakkas kohale jõudma, et minu beebi ei hakka lambist magama ja ma olengi nüüd stuck selles emaduses. Mõtlesin toona, et hellitan ta ära ja kõik kogu elu ongi pekkis. Magab mul kaisus kuni on 18, siis ütleb: “so long, suckers!”, lööb pauguga ukse kinni ja tõmbab mu krediitkaardiga jeebet. Vahepeal oli jälle helgemaid hetki kui ma sain aru, et missiis, et täiesti hullunud ja kottis silmadega nolifer, aga vähemalt toit on öko. Ja siis mingid vahepealsed perioodid, mis neid ühendavad.

Nüüd on mul lapsi kaks, aga sellel suvel on neid veelgi rohkem, sest mul on ka naabrilapsed (tsau, E! Nüüd saad teada, millistesse kätesse nad usaldanud oled). Rangelt õues, aga nüüd on nad juba mitu nädalat pead ja jalad koos olnud, enamasti meie aias, vahel ka nende endi aias. Meie aias on ilmselt mõni üksik atraktsioon rohkem (näiteks see vaene õunapuu, mis on “onniks” tembeldatud ja siis olen ma aegajalt käinud seda naeltest ja laudadest lahti tõmbamas.)

Oma lastega on ka liiga tihti olukord, kus ma mõtlen, et mida hekki ma nüüd tegema pean, ma ei oska, kas keegi ütleks, andke lihtsalt mulle mu netflix ja jätke mind rahule. Noorprints on nüüd väike väledate jalgadega inimene, kes oskab sõnades kõike väljendada ja on oma raskes kaheaastase elus isegi üsna rõõmus. Ei ole enam beebi. Suurem, kohe seitsmeseks saav, võtab liiga tihti teda nüüd juba nagu võrdset, keda ta ammugi pole. Tulemuseks on see, et üks kiunub ja teine kiunub ja kaheaastane lahendab olukorra näiteks max volüümiga ja kuueaastane tunneb, et AHHAA! MEIL SIISKI ON LUBATUD MAX VOLÜÜMIL KARJUDA ja siis katsu sa midagi kuskilt vahele hüüda kui kõigil on MAX VOLÜÜM. Ja kõike saadab kohutavalt südant lõhestav bros before hoes, aga siis samal ajal on hea ka olla pidevas tõmbluses. Näiteks lõpetasin ma ära nende koos vannitamise. Kõik algab väga lõbusalt, nii lahe, vennaga vanni, sekundiga kõik ujub kuni elutoa diivanini välja, paari minuti pärast vesi lainetab väiksemale ninna, suhu, kõrva, ajju, see kukub röökima ja vehkima, virutab topsiga suuremale vastu pead, suurem kukub ka röökima ja karjub, et võtku ma teine vannist välja! Siis ma moosin pisema kuidagi vannist välja (õnneks ta on hästi moositav) ja läheb mööda veel üks minut ja suurem nendib: “Üksi on nii igav. Tahan ka välja.”

Ja siis selle aja peale olen ma nende meelt lahutanud tervelt viis minutit, aga edasine kolmkümmend minutit läheb kahjude likvideerimisele.

Täna oli mingi olukord, kus Naabripreili (ka 7a) laekus mulle tuppa üsna mossis ilmega, et mu suurem poeg raputas ta kiige pealt alla. No ikka kord päeva jooksul mulle üks asi ära kitutakse. Kuigi on suurepärane, et mu pöörane lõvipoeg hängib päevast päeva malbe ja armsa Naabripreiliga, kes teda väga mönusal määral stabiilsemaks muudab, siis on ta ikkagi koerahännast ja millest veel valmistet ja alati ei suuda piiri pidada. Hämasin selle olukorra kuidagi ära, sest ma tõesti-tõesti sain just diivanile istuma ja raamatu kätte ja lootsin kerge vaevaga ühele poole saada. Tuleb tõele au anda, et mida tihedamini kitutakse, siis seda vähem ma ennast jaksan panustada. Veidi aja pärast saabus Troonipärija. Meeleolu oli selline veidi ülestunnistav, samas otsi lahtiseks jättev. Nemad läksid Naabripreiliga tülli. Sain aru, et pole pääsu, võtsin koha sisse ülekuulamistoolil terrassil. Palusin olukorda kirjeldada. Üldiselt on Troonipärija aus, aga rohkem ikkagi enda poole kaldu. Väsinud ilmega mõtlesin, et misasja ma nüüd tegema üldse pean? Nende jaoks on tüli ilmselt suur, sest Naabripreili oli haihtunud nagu tina tuhka ja see on meil siin majas harv nähe. Vabastasin poja lõa otsast ja varsti märkasin eemal hiilivat Naabripreilit (ettekujutusse tuli selline Jane Eyre’i ajastu aadlipreili haavunult ent kindlasti nähtavalt, pargil patseerimas). Palusin ta endale pihitooli. Tema jutt oli siiski silmnähtavalt objektiivsem ja teades oma poega sain aru, et tõesti oli ta jälle “hullu pannud” nagu talle aegajalt tähelepanu saavutamiseks vajalik tundub. Mina jälle pead murdmas, mis edasi. Üritan mitte kohe oma pojale süüdistavalt peale lennata, sest noh alati on variant, et midagi on mulle rääkimata jäetud pluss usaldus tema ja minu vahel võiks ka ikka säilida. Palusin Naabripreilil mõneks ajaks oma aeda taanduda kuniks pojaga räägin. Hõikasin siis sellele metsiku bravuuriga kiikuvale poisile (jaa jaaaa TEAN TEAN, tuleb minna lapse JUURDE ja laskuda ta silmade kõrgusele ja blaaa blaaa, aga ma saan oma soovituslikud 10K sammu no problem siin kodus iga päev kätte, ma lihhhhtsalt, ei viitsinud!), et sõbranna läks nüüd ära, aga on valmis tagasi tulema kui avaldad soovi ära leppida. Troonipärija karjub nii, et kogu kodukant kuuleb: “mul ei ole KUNAGI vaja temaga uuesti sõbraks hakata!”.

…

Tean vaid selle poisi kohta, et talle tuleb aega anda. Eriti kui oled ise täiesti clueless juba. Ütlesin talle vaid, et kuidas ise soovid, aga tean, et teed peagi õige otsuse. Ja ma ei jõudnud ust ka enda selja taga veel sulgeda kui ta hõikas üleaedsele: “lepime ära, kuule!”.

Eluõied :)

Sandra kirjutab, et:

Paar korda nädalas käib Naabrinaine mu juures kohvi joomas. See on igati kasumlik tegevus kõigile, sest hoolimata sellest, et ta hiljuti ostis endale samalaadse kohvimasina (et ühe nupuvajutusega valmib värsketest ubadest kuum kohv), siis mõni aeg hiljem see neil enam ei töötanud ja nüüd on ta 3in1 kohvide juures. Sest tagasiminek keeda-vesi-pliidil-pane-presskannu-tõmbama-lase-jahtuda variant ei lähe enam kuidagi. Lisaks saavad meie kahesed imenunnud eluõiekesed koos mängida.

HAH. No vaatame, kuidas see siis käib.

E ja Naabrinaine tulevad laulu saatel trepist üles. Troonipärija seisab lahtisel korteriuksel oma uhke sõiduriista otsas, mille üle käib igipõline võitlus – ka siis kui E on kaasa võtnud OMA pealeistutava auto. E jääb trepil kahtlevalt seisma ja hakkab nõudma hoopiski ÕUE, et mitte selle hulluga jälle maid jagada. Naabrinaine lükkab ta õrnalt põlvega üles, sest kohvinälg võtab juba pildituks. E ajab varbad harali, et õuejalanõusid jalast ei võetaks, lõpuks istub nördinult emale sülle ja nõuab veel kümmekond minutit õueminemist. Troonipärija on korraga selline nagu oleks ära joonud kaks kasti energiajooki, sest teine laps majapidamises tähendab ju ometigi hüperenergilist jooksmist, kiljumist ja hüppamist. Naabrinaine saab esimese doosi kohvi. Kui E on olukorraga leppinud ja harjunud libiseb ta ema sülest maha ja haarab juhuslikult vabanenud sõiduauto. Troonipärija kappab karjudes talle sappa. Nad kaovad kuhugi teise tuppa ja kui on meie pilgu alt ära, laseme neil ise arveid klaarida. Mõni aeg tundub, et saamegi omi jutte ajada. Liigume magamistuppa mingeid naisteasju arutama ja riideid vahtima kui lapsed leiavad suurest õnnest, et seikluspargi batuut (minu suur voodi) ja emad on ühes toas, ja mis saaks olla veel toredam. Hakkab segane hüppamine ja karjumine voodil, kuhu parasjagu hilpe laotan. E proovib avada minu kummutisahtleid, emad karjuvad, Troonipärija ei suuda otsustada, kas alluda kiusatusele ka keelatud sahtlites kolada või olla pugejaslikult eeskujulik ja sahtel kinni lükata. Emad karjuvad, et E oma näppe vahele ei jätaks. Poistel tekib idee pealeistutava auto KA voodisse võtta. Mina karjun ja õiendan Troonipärija sealt sellega maha. Läheb mõni hetk mööda, kui sama proovib ka E. Tõstan auto jälle pahandamise saatel voodilt maha. E toob selle uuesti, sõidab üle mu puhaste pesude ja riiete, mina pahandan ja olen sunnitud auto seekord koos kinnihaakinud E-ga maha tõstma. Troonipärija kukub riiete ja muu kätteulatuvaga E suunas vehkima. Natuke tirib kraest. Naabrinaine nõuab teist doosi kohvi (ent on nüüd juba sunnitud ise seda tegema).

Vahepeal toimub ainuke rahumeelne mäng, milleks on ühest korterinurgast teise jooksmine. See näeb üldiselt välja nagu taga ajamine, aga tegelikkuses keeratakse lihtsalt ots ringi ja joostakse samamoodi tagasi. Ja ei, see ei toimu hiirvaikselt.

Liigume lastetuppa. Kopaga traktor, millega Troonipärija ei mängi NEVER EVER on jõudnud E valdustesse ja Troonipärijal on ilmtingimata seda vaja. Kohe. Ja ainult seda. Emad, kes on sunnitud selle vaidluse hetkel seal kõrval olema, vajuvad nõutuks, kuidas olukorda lahendada. Mina seletan, et E ei saa sellega üldse mängida ja Troonipärija saab koguaeg, et lasku ta sõbral nüüd mängida. Troonipärija näib nagu oleks tema ihuuenda emakene teda rängalt alt vedanud, aga ronib nördinult ja higisena mulle sülle ja proovib minu soovitusel E-le pakkuda mõnda muud asja asenduseks. Mis ei tööta muidugi. Samal ajal on jälle lastetuba vajunud riidekuhja alla, sest ühtlasi üritan ma kapist välja sortida väikseks jäänud riideid.*

Emad proovivad Troonipärija tähelepanu mujale viia ja hakkavad energiliselt pisikest korvpalli korvi sisse viskama ja plaksutavad üksteisele hüsteeriliselt kui see korvi läheb. Ei Troonipärija ega E tunne selle mängu mängimise vastu huvi, küll aga on rahuldav vaadata emasid mängimas…

Lõpetuseks liigume tagasi elutuppa. Tüli traktori pärast on jätkuvalt õhus, sest aegajalt unustab kumbki jälle selle ripakile, teine haarab kohe kinni ja hakkab järjekordne jõukatsumine. Keegi tuleb kuskilt nutuga. Saan tähelepanu mujale suunatud kui toon lagedale hakitud arbuusi. Mida loomulikult soovitakse süüa diivani peal. Naabrinaine paneb kolmandat korda kohviaparaadi mürisema.

Lõpetuseks toimub veel mingi arusaamatus, mille peale esitab Naabrinaine ultimaatumi, et käsklustele mitteallumise korral minnakse koju ära. Mille peale vastab E: “Koju!”. Ultimaatum ei läinud läbi ja külalised lahkuvad.

* Tegelikult ka me käime tihti toast tuppa ja vahime üksteise riideid ja koduasju. Ma alati mõtlesin väiksena, miks mu ema seda sõbrannadega pidevalt teeb. Aga seekord lähme üldsegi pühapäeval Uue Maailma Festivalile Taaskasutuslaadale müüma (olge platsis!), mistõttu oli see tegevus seekord tõesti mõtestatud 😀