Autor: Sandra

andmysister.wordpress.com

Nendele, kes veel ei tea, mida hekki nad teevad (lapsevanemdus)

Sandra kirjutab, et:

Okei, alustame sellest, et pool aega ma ei tea üldse, mida hekki ma teen. Jõudsin vaid selle esimese lause kirjutada kui pliidi peal lahvatas üle köögi makaronide keeduvesi.

Pool aega ma ei tea, mida ma teen. Olen end lapsevanemaks olemise ajal pidanud väga vahelduva eduga heaks ja siis ebaõnnestunud lapsevanemaks väga sada korda. Esimene kord oli kindlalt siis kui mul tekkis mingi sünnitusjärgne blah kui Troonipärija oli umbes kahekuune ja mulle hakkas kohale jõudma, et minu beebi ei hakka lambist magama ja ma olengi nüüd stuck selles emaduses. Mõtlesin toona, et hellitan ta ära ja kõik kogu elu ongi pekkis. Magab mul kaisus kuni on 18, siis ütleb: “so long, suckers!”, lööb pauguga ukse kinni ja tõmbab mu krediitkaardiga jeebet. Vahepeal oli jälle helgemaid hetki kui ma sain aru, et missiis, et täiesti hullunud ja kottis silmadega nolifer, aga vähemalt toit on öko. Ja siis mingid vahepealsed perioodid, mis neid ühendavad.

Nüüd on mul lapsi kaks, aga sellel suvel on neid veelgi rohkem, sest mul on ka naabrilapsed (tsau, E! Nüüd saad teada, millistesse kätesse nad usaldanud oled). Rangelt õues, aga nüüd on nad juba mitu nädalat pead ja jalad koos olnud, enamasti meie aias, vahel ka nende endi aias. Meie aias on ilmselt mõni üksik atraktsioon rohkem (näiteks see vaene õunapuu, mis on “onniks” tembeldatud ja siis olen ma aegajalt käinud seda naeltest ja laudadest lahti tõmbamas.)

Oma lastega on ka liiga tihti olukord, kus ma mõtlen, et mida hekki ma nüüd tegema pean, ma ei oska, kas keegi ütleks, andke lihtsalt mulle mu netflix ja jätke mind rahule. Noorprints on nüüd väike väledate jalgadega inimene, kes oskab sõnades kõike väljendada ja on oma raskes kaheaastase elus isegi üsna rõõmus. Ei ole enam beebi. Suurem, kohe seitsmeseks saav, võtab liiga tihti teda nüüd juba nagu võrdset, keda ta ammugi pole. Tulemuseks on see, et üks kiunub ja teine kiunub ja kaheaastane lahendab olukorra näiteks max volüümiga ja kuueaastane tunneb, et AHHAA! MEIL SIISKI ON LUBATUD MAX VOLÜÜMIL KARJUDA ja siis katsu sa midagi kuskilt vahele hüüda kui kõigil on MAX VOLÜÜM. Ja kõike saadab kohutavalt südant lõhestav bros before hoes, aga siis samal ajal on hea ka olla pidevas tõmbluses. Näiteks lõpetasin ma ära nende koos vannitamise. Kõik algab väga lõbusalt, nii lahe, vennaga vanni, sekundiga kõik ujub kuni elutoa diivanini välja, paari minuti pärast vesi lainetab väiksemale ninna, suhu, kõrva, ajju, see kukub röökima ja vehkima, virutab topsiga suuremale vastu pead, suurem kukub ka röökima ja karjub, et võtku ma teine vannist välja! Siis ma moosin pisema kuidagi vannist välja (õnneks ta on hästi moositav) ja läheb mööda veel üks minut ja suurem nendib: “Üksi on nii igav. Tahan ka välja.”

Ja siis selle aja peale olen ma nende meelt lahutanud tervelt viis minutit, aga edasine kolmkümmend minutit läheb kahjude likvideerimisele.

Täna oli mingi olukord, kus Naabripreili (ka 7a) laekus mulle tuppa üsna mossis ilmega, et mu suurem poeg raputas ta kiige pealt alla. No ikka kord päeva jooksul mulle üks asi ära kitutakse. Kuigi on suurepärane, et mu pöörane lõvipoeg hängib päevast päeva malbe ja armsa Naabripreiliga, kes teda väga mönusal määral stabiilsemaks muudab, siis on ta ikkagi koerahännast ja millest veel valmistet ja alati ei suuda piiri pidada. Hämasin selle olukorra kuidagi ära, sest ma tõesti-tõesti sain just diivanile istuma ja raamatu kätte ja lootsin kerge vaevaga ühele poole saada. Tuleb tõele au anda, et mida tihedamini kitutakse, siis seda vähem ma ennast jaksan panustada. Veidi aja pärast saabus Troonipärija. Meeleolu oli selline veidi ülestunnistav, samas otsi lahtiseks jättev. Nemad läksid Naabripreiliga tülli. Sain aru, et pole pääsu, võtsin koha sisse ülekuulamistoolil terrassil. Palusin olukorda kirjeldada. Üldiselt on Troonipärija aus, aga rohkem ikkagi enda poole kaldu. Väsinud ilmega mõtlesin, et misasja ma nüüd tegema üldse pean? Nende jaoks on tüli ilmselt suur, sest Naabripreili oli haihtunud nagu tina tuhka ja see on meil siin majas harv nähe. Vabastasin poja lõa otsast ja varsti märkasin eemal hiilivat Naabripreilit (ettekujutusse tuli selline Jane Eyre’i ajastu aadlipreili haavunult ent kindlasti nähtavalt, pargil patseerimas). Palusin ta endale pihitooli. Tema jutt oli siiski silmnähtavalt objektiivsem ja teades oma poega sain aru, et tõesti oli ta jälle “hullu pannud” nagu talle aegajalt tähelepanu saavutamiseks vajalik tundub. Mina jälle pead murdmas, mis edasi. Üritan mitte kohe oma pojale süüdistavalt peale lennata, sest noh alati on variant, et midagi on mulle rääkimata jäetud pluss usaldus tema ja minu vahel võiks ka ikka säilida. Palusin Naabripreilil mõneks ajaks oma aeda taanduda kuniks pojaga räägin. Hõikasin siis sellele metsiku bravuuriga kiikuvale poisile (jaa jaaaa TEAN TEAN, tuleb minna lapse JUURDE ja laskuda ta silmade kõrgusele ja blaaa blaaa, aga ma saan oma soovituslikud 10K sammu no problem siin kodus iga päev kätte, ma lihhhhtsalt, ei viitsinud!), et sõbranna läks nüüd ära, aga on valmis tagasi tulema kui avaldad soovi ära leppida. Troonipärija karjub nii, et kogu kodukant kuuleb: “mul ei ole KUNAGI vaja temaga uuesti sõbraks hakata!”.

Tean vaid selle poisi kohta, et talle tuleb aega anda. Eriti kui oled ise täiesti clueless juba. Ütlesin talle vaid, et kuidas ise soovid, aga tean, et teed peagi õige otsuse. Ja ma ei jõudnud ust ka enda selja taga veel sulgeda kui ta hõikas üleaedsele: “lepime ära, kuule!”.

Kõik kodukohvikute päevast

Sandra kirjutab, et:

Minu kodukohvikute lugu ulatub iidsete aegade tagusesse aega kui Uue Maailma Tänavafestival oli veel cool. Mäletan hästi, kuidas selle festivali üks tutvustusfraasidest oli “Ütle naabrile “Tere!””. Nüüd on see pigem nagu: “Ütle läbi masside ettevõtjatele ja teenusepakkujatele ja hipsteri foodtruck’idele “Tere!””. Mis ei tähenda, et ma sinna “Tere” ei lähe ütlema. Lihtsalt ilmselt väsinud pereemana, kes otsib oma lastele tegevust. Ja saab tõenäoliselt maitsvat vegan junk’i. See ränt sai nüüd läbi. Toona pidasime emaga 3 aastat Õunakohvikut, taustajõududeks teised käepärased pereliikmed. See oli kontseptsiooniga kohvik, nimelt said absoluutselt kõikide toodete peaosalisteks õunad. Pirukad, leib ürdivõiga, chutney’d, moosid, õe tehtud kringel, õunad ise, mahl jnejne. Lõpuks oli nii, et kogu kraam oli otsas ja poest sai toodud pehmet Kirde saia ja õunamoos sinna peale tõi veel spurdina korraliku varanduse sisse. See oli väga vinge üritus, igal aastal omade täiendustega. Näiteks vahepeal oli sündinud Troonipärija. Lõpuks väsisime sellest täiega ära ja festival läks ka üle käte ära. Korra sain 2 aastat tagasi sellest osa kui taaskord rasedana Koidu tn kohviku kondiitrina kahel õhtul maiustusi valmis treisin.

Eelmisel aastal aga viis elu mind Tallinnast 65 kilomeetri kaugusele Harjumaa veerele elama. Rõõm oli suur kui augustis leidsin end kodukohvikute keskelt. Vana huvi asja vastu tärkas ja mõtisklesin ka enda kohviku üle, aga teadsin kohe, et pooleaastase lapse kõrvalt ei ole ma võimeline tegema asja nii nagu seda oma vaimusilmas ette kujutan. Respect neile naistele, kes sellest hoolimata saavad hakkama vägitegudega, mina see ei olnud. Pigem tundsin kohe, et seedin sel aastal, tajun vaibi, kompan piire, mida rahvas tahab ja soovib. Kuna kirg taimetoidu vastu on suur ja pöördumatu, tahtsingi teada, kas olen kohalikest inimestest selles osas valgusaasta kaugusel või mitte. Esiti tundus küll nii.

Sellel aastal valmis kevade lõpus terrass, mille natuke lõin eos juba sellise, et siin saaks ühe kuni mitme laua taga kohvikulaadseid rõõme nautida. Aga uudiseid selleaastase kohvikutepäeva kohta ei tulnud ja ei tulnud… Kuniks korraga tavapärasest teine korraldaja asja käsile võttis ja kuulutas juuli keskpaigas, et augustis saab kolmel nädalal nautida kodukohvikute rõõme. Kiire logistika paikapanemine selgitas välja, et kõik võimalikud abikäed saavad 18. augustil õla alla panna. Kuna plaanisin pakkuda korralikku sooja kõhutäit, magusat ja jooke, eeldasin, et veedan kogu ürituse köögis. See aga tähendas seda, et härra abikaasa pidi olema tellimuste vastuvõtmise peal ja ühtlasi oli plaanis avada mänguasjade kirbuturg, mistõttu ka kuueaastast tuli suure tõenäosusega pisut arveldamisega aidata. Takkajärele kuulsin, kuidas neljaeurone transformer anti kenasti nelja sendi vastu üle. Siis oli vaja lapsehoidjat. Kes jagab oma andunud tähelepanu pooleteistaastasele Noorprintsile? Lõpuks oli see tädi H, kes pani Noorprintsi vankrisse, peale 70 meetrit olid tal silmad kinni mispeale käidi 9-kilomeetrisel tiirul, hiljem tagastati väga puhanud ja rõõmus väänik. Hommiku kattis ära mu ema, niiet kella üheksast kuni kella 15ni ei olnud ma Ema. Mistõttu kõik ka üldse toimida sai.

Aga asjast lähemalt – Mannatera taimetoidukohvik. Kontseptsioon seekord oli mõistagi taimetoit. Eesti keeles ei ole see kuigi paljuütlev, aga sisult pidi kohvik olema 100% plant-based, ei mingeid erandeid. Eesmärgiks oli tutvustada mitmekesist ja tervislikku vegantoitu, mis maitsetes kompromisse ei tee. Härra küll kohvikutepäeva hommikul arvas, et piim kohvile võiks olla ikka TAVALINE ka, aga ma materdasin selle plaani kohe mutta. Vastupidi, olin lausa kohvile hankinud veganite suure lemmiku kohvipiima (Oatly iKaffe, koorene kaerapiim, mis kohvi sees mingit erimaitset ei tekita). Toitudest plaanisin kindla minejana lasanjet, mille rikkalik tomatikaste sisaldab ohtralt köögivilju, hakkliha tekstuuri aitab tekitada hakksoja ja läätsed; juustukastme moodustab ootamatu kolmik sojakoorest, lillkapsast ja maitsepärmist. Teiseks valmis nädal enne idee teha midagi, mis meenutaks oma olemuselt paneeritud kalaga burgerit, teate küll, krõmps frillice, sibul ja hapukurgimajonees. Kala asemel aga paneerisin riivsaia sees tofut ja nori.

Kolmandaks pidi olema midagi kerget (seedimise JA valmistamise mõttes). Selleks oli koorene tomatisupp läätsede ja brokkoliga. Siinjuures tänan oma endist tööandjat Kristiinat, kes andis mulle üleüldse kogemuse väikeses köögis samaaegselt valmistada erinevaid roogasid suuremas koguses. Magustoidud minu isiklikud lemmikud – suhkru- ja nisuvaba Snickersi-laadne batoon tervisefännidele, mahlane suvikõrvitsabraunitort kirsside ja kakaokreemiga ja tummine dessert tumedast leivast, kaneelist ja šokolaadist, lisandiks marjad. Joogipooliseks minu pikaaegne lemmiksuvejook – angervaksasiirupist limonaad. Angervaksad hakkasid juba juuni lõpus õitsema ja sain neid igaksjuhuks juba suuremas koguses siirupiks teha, kuigi kohvikupäevade toimumises kindel ei olnud.

Ja kõike seda plaanides tegin asjasthuvitunutele ka Facebook’i ürituse, milles tavapärast sotsmeedia reklaami ka iga veidi aja tagant tegin. Sealse tagasiside põhjal sain aru, et pean tunduvalt oma plaanitavaid toidukoguseid suurendama ja ma ei eksinud.
Kella 12ks 18. augustil avas kohvik oma uksed. Terrassil oli kaks lauda ca kümnele inimesele, muru peal hoovis veel kuuele. Terrassi kõrval laius kirbuturg – nädalate jooksul kokku korjatud, sildistatud ja ärasorteeritud riideid ja jalanõusid, vidinaid ja pudinaid ning hunnik mänguasju.

Esimesed kliendid olid kohal juba enne lõunat. Ja kui kell lõi 12, siis hakkasid kõlama hõiked sellest, kuidas saabub selline ja selline auto ja kuidas järjekord on aiast välja. Ja sellega lõppes minu hoovipidu ja ma suundusin kolmeks tunniks kööki, kust küll igal võimalusel üritasin tuttavatele naeratama tulla, aga kuhu Härra mind uksel kohe tagasi saatis järgmiste tellimustega. Kõik lauad ja mängualad olid kogu aja võetud. Mingil hetkel oli mul köögis kogu selle tohuvapohu keskel ajakirjanik, kes kuskile kohalikku sõnumitoojasse minu käest pika intervjuu võttis ja pärast hunnik pilte klõpsis. Köögis oli sel hetkel küll nagu plahvatus toimunud, loodetavasti kustutasid toiduelamused sellel proual selle mälestuse…

Lõppskoor oli nii umbes-täpselt 22 lasanjet, 32 burgerit ja 15 supikaussi. 75 magustoitu. Seda kõike kolme tunni jooksul. Punkt kella kolmeks oli vaikus majas nagu ei toimuks siin küla vahel mitte midagi. Lubasin lõpuks oma 86-aastase vanaema kööki nõusid pesema, kes juba tund aega nurga taga luusis, et millal ka tema käe külge saaks lüüa. Tänuväärne soov, aga ilmselt te mõistate, et kui on plaan helikiirusel tuuleveskina köögis ringi vehkida ja selle kõige keskmes on üks omas auväärses tempos liikuv vanaproua, siis see asi ei klapi hästi 🙂 Kuna magustoidud said juba kahe tunniga otsa, jõudsin teha (kuidas? Mis hetkel?) kaneelisaiataigna, aga valmis said need soojad pirukad kõige lõpetuseks kui nii muuseas üks vanapaar kõige viimaste klientidena hoovi hiilis, oma märkmepaberil nimekirjast meie kohviku nime maha tõmbas ja kohusetundlikult endale midagigi soetas ja sama märkamatult saia nosides ka hoovist haihtus. Ja läbi see trall oligi. Vaikus oli kõrvulukustav, aga rahulolu oli suur.

Väga õnnestunud, plaanipärane, lõbus, hullumeelne ja äge sündmus. Üksi ma poleks kindlasti millegi sellisega hakkama saanud ja üleüldse ei tahakski, mu famiilia oli suurepärane tugi. Ja kohalikud sõbradki! Köögi abitööline, barista ja ettekandja – minu ema – keksis ka vahepeal suurest elevusest, et küll on tore! Teeme veel!
Well. U bet!

Edit: ma oma pikas jutujadas unustasin tähelepanu pöörata, et mu soov oli rõhuda ka taaskasutusele (kirbuturg, hinnad olid enamikus mõnekümnesendised) ja ka pakendivähesusele ja sorteerimisele. Kasutasime põletatavaid nõusid, lisaks oma enda koduseid söögiriistu. Jah, kasutasin siin-seal soja jms, aga samas kui vähegi võimalik, siis ka oma aia saadusi ja koduküla tublide elanike omi!

Suvejuttu

Sandra kirjutab, et:

Okei okei, ma saan aru, et nii pole ilus. Et pead siis blogi või ei, aga korra aasta jooksul kirjutamine on ka nõme. Et mis sa sellega siis nüüd öelda tahad. Tegelikult vastus on lihtne. Ma olen Hiiumaal ja siin on nagu mingi kirjanike loominguparadiis, mu meelest. Et kui ma oleks kirjanik, siis ma istuks siin põõsas, laseks end sääskedel sõelapõhjaks järada, vitsutaks tuulehaugi ja maasikat vaheldumisi nagu mu üheaastane poeg ja muudkui vuhaks trükkida. Aga ma pole kirjanik ja poeg igatahes on sellises parajas eas, et rahus mul põõsas istuda ka ei laseks, seega tuli mingi tabamus mul praegu nagu välk tumehallist taevast siia saunaruumi, kus Noorprints suure õiendamise saatel raskesse unne vajus, ja ma mõtlesin, et nokin telefonis veidi trükkida. Väga ebakirjanikulik, tean.

Olen blogimaastikust üsna irdunud. Tean, et vahepeal on toimunud seal ka jõukatsumine. Ma ei suuda hetkel meenutada, kas ma kellelegi ka häält andsin, aga vähemalt korra olen selle ürituse lehel käinud küll. Enamike võidublogisid ma üldse ei tea, sest need kuulsad gigandid vist sel aastal üldse ei osalenud või olid korralduskomitees või ei teagi. Seevastu FB blogipostituste grupis ma siiski olen ja vahepeal mõne postituse lahti ka võtan, olenemata, kas sellist üldse varasemast ajast tean. Ja nii juhtus ka praegu ja sellest tulenevalt mul tekkis kirjasoon endalegi peale.

Üheaastane samas arvas, et tunnist ajast jaaniunest jagus ja keset täiesti sügavat paksu nohinat hüppas just oma reisivoodi najale püsti nagu elektrilöögist vaevatud ja vaatas mulle punnis silmadega otsa justkui küsides, et kas ma tõesti uinusin, anteeksi! Polnud plaanis!

Võib olla tõesti talle tunnist piisas, sest tema oli see, kes südamerahus terve öö magas, erinevalt ülejäänutest kohalikest magalaelanikest. Resideerume hetkel perega suvekodu saunamajas, kus kogu esimene korrus on voodiks polsterdatud. Mina lahtikäival diivanil, ühene selle külgemööda jooksvas reisivoodis ja kuuene omakorda selle kõrval madratsil. Viimasel kahel ööl on ühele inimesele sobivas voodis olnud ka hr abikaasa, mis on meis mõlemas teravaid emotsioone esile kutsunud, sest ma olen seda voodit juba 4 ööd ilma TEMATA harjunud kasutama. Kui eile kl 23 silma looja lasin, hakkas kuskilt kostma korralik tümakas nagu Tallinnas Uue-Maailma kuni Ülemiste kandis kui ALeCoq areenil mõni maailmakuulus esineja kontserti annab. Suht ebaaus, sest üldiselt tuleb inimhing siia kadakarägastikku just ülimat vaikust nautima. Kahtlustasin, et tümm tuleb ca 1km kauguselt talust, kus eile valget limusiini nägin, sest juba see, et siin mere ääres ürgsete kadakate vahel on valge limusiin, on juba täiesti raudselt igasugu teooriaid tekitav. Kui täna ülikitsal kraavivahelisel autoteel kurvi tagant sirge peale jõudsin ja nägin samast talust väljunud mootorrataste ja autode kolonni vastu sõitmas (ja korra ehmatusest röögatasin), oli pilt selge. Kui see tümakateema ikkagi lõppes ära mingiks selliseks ajaks kui hakkas jälle valgemaks minema, siis ärkas üles kuuene, kes ei hakanud asja pikemalt sisse juhatama kui et puhkes nutma oma äsjatunnistanud õudsast unenäost ja kuna olin ise napilt jõudnud sügavamatesse unekihtidesse, siis võimaliku tulemuseta lohutamise asemel kamandasin ka TEMA ruttu meie voodisse, mis omakorda lõppes hommikul järjekordse sõnasõjaga hr abikaasaga, et kummal oli halvem magada. Kas temal, kes oli vastu seina litsutud ja sai magada vaid ühel küljel või minul, kes pidi leppima poole tekiga ja kui tahtsin selili magada (sest puusad valutasid külili olemisest), siis vaid tingimusel, et voodist lahkuv vasak käsi oleks mu enda tagumiku all kinni. Ja seeläbi ka sureks. Puhkus, eks.

Ei tea, mis jama on, aga halvad unenäod on kuueaastast kimbutanud juba mitmel ööl. Kuigi esimesel hommikul ärkas ta õndsalt üles ja tunnistas, et nägi pikalt unes multikat ja on väga tänulik. Siin on see multikateema seetõttu rõhutatud, et internetti selle jaoks ei jagata ja televiisoris on vabalevi, seega ei mingeid järelvaatamisi. Kui juhtud olema multikavalmis Etv2 hommikuse või õhtuse programmi ajal, siis palun väga. Muidu no-go. Selle asemel oleme pigem pikalt hommikuti maganud, õhtuti õe ja lastega erinevaid randu külastanud. Tundub tervislik.

Söögikohtade osas meil väga pikka nimekirja seekord ette näidata pole kuna esiteks on meil eelmisel suvel naabrilt ostetud ahju abil saare kodune toitlustus jõudnud täiesti uuele tasemele (varasema gaasipliidi ja grilli kõrval), nt nagu: ahjukartul! 😮 Ja teiseks mind on juba nii palju, et kulukas on ka. Üheaastane sööb tuugalt kaks korda rohkem kui kuueaastane. Aga siiski nädala jooksul oleme korra sattunud neljapäevasesse pop-up kohvikusse Hõng Kassaris, sest see on mu saare lemmik oma suurepärase taimetoiduvalikuga (koorene spinatipasta, oreo tort, kaneelisaiad – all vegan). Linnumäe restos testisin Beyond Meat burgerit, aga see taimevalgust tehtud kotlet oli nii lihasarnane, et lõpetamata ta mul jäigi. Täna saime härraga osa ka korraliku annuse Hiiu Teeninduskultuurist, millest võib igal suvel kirjutada omaette lektüüri, ühes Kassaris pikalttegutsevas ettevõttes, mis kohati nimetab end restoraniks, samas kui oled veidi lauas istunud ja ettekandja menüü toob ja mainib, et neil on MUIDU teenindus letist, siis hakkasid kohe igasugu kahtlused tekkima. Nt miks on hinnad nii kõrged kui pubistiilis letijärtsus ootama pead, miks selgub toidusaabudes, et ka kahvel-nuga on vaja ise võtta kui need ei asu isegi mitte 10m kaugusel tollest eelnimetatud letist, miks kahvel-nuga tuuakse lõpuks kandikul kenasti salhvrätile asetatult, aga seda salhvrätti sulle kasutamiseks ei jäeta ja lõpetuseks, mille paganaga õigustada restoranis Fanta pakkumist kaheliitrisest pudelist, kust mullikrööm oli lahkunud ilmselt juba eilaste klientide ajal. 2.50€ eest. Noh, ma võtsin kohe alguses asja Hiiu Teeninduskultuurist lähtuvalt, aga härra oli kohe pikalt kuri. Samas toit oli umbehää. Kahju, et ei tihka enam nautima minna. Ja näe, sai rahulikult tippi mitte jätta. Letiteenindus ju.

Aga et nõnda kurbadel toonidel ei lõpetaks, siis tore on ka ikka enamjaolt. Kärdlasse on tehtud uus tutikas seikluspark (kus ma küll põmst kahest jäsemest verdtilkuvate haavadega lõpetasin ja ühele jäsemele meetrised sinikad skoorisin, aga noh. Omavastutus ju. Neljas jäse sai uue ahjuga põletushaava :D) ; ilm ja merevesi on olnud imeliselt täiuslik; ja lapsed on olnud suht vähetüütud (ja selle võrra muidugi palju armsad).

Õe tehtud klõps Suursadama mmmõnusal biitšil

Advendimula

Sandra kirjutab, et

Igakord kui ma olen selle peaaegu üheaastase öisesse unne ära pannud, siis mul on selline oehhh-tunne ja ma tulen magamistoast ja võtan istet oma kuninganna troonil (maxmõnus kollane tugitool), et sellesse tugev tagumikulohk istuda ja telefon näppu haarata/kudum kätte võtta/tühjal pilgul lakke vaadata… aga siis saabub see viieaastane. No ikka niimoodi nagu üksinda-kodus-tüüpi filmis, et sa ei näe ja ei kuule teda kuni selle hetkeni kui ta hüppab sulle eikusagilt tumba peale toetavatele säärtele ja röögatab: “EMME! MÄNGIME MEMORIT!!!”

No edasine oleneb minu sadomasohistlikust lainesagedusest. Saate aru, MEMORY on selline mäng, kus teadupärast peab meelde jätma kaartide asukohad, ja kui mul on see õhtu, kus ma plaanin tugitooli sisse lohku istuda ja tühjal pilgul lakke vaadata, siis on viiese võit selles mängus juba mägede tagant ära näha. Okei, keda ma petan – ta võidab mind selles mängus ka kui olen ergas kui juulikuine päike.

Päris-päriselt olen imestanud lapse mälu üle. Nojah, kui luuletus on jõuludeks selgeks õpitud, siis järgmiseks aastaks on vaja see siiski uuesti selgeks õppida, aga lühimälu. Või selektiivne. Vau. Vahel on see tõeliselt imetlusväärne, kuivõrd puhas on lapse aju muust pahnast. Kui mina üritan meelde jätta mingit midatahesasja, siis enne kui olen selle endale sõnastanud, olen läbi käianud ka kõik muud päevakavalised teemad. Ainuke asi, mis ma jõuan läbi mõelda on see, et ma ei jõua seda praegu kirja panna, ma jätan meelde. Ja siis…

Me ei ole näiteks temaga kunagi süsteemselt lippe tundma õppinud. Tema riigitunnetus jääb peamiselt selle taha kui palju vaatab isa erinevat sporti ja nii käib palju läbi erinevate riikide omavaheline konkurents. Kord istume me kohalikus kohvikus ja Troonipärija värvib kohvikuvahenditega paberil mingeid kõrvutiasetsevaid nelinurki, üks kollakas ja teine punane. Küsin niisama poolkiuslikult, et mis teed, värvid saksa lippu, vä? Tema vastab: “Ei, siin ei ole musta!”

Ja kui ma hakkan Valter Soosalu perekonnanime meenutama, siis kust, sa tüüp, oskad pakkuda Ojakäär??

Teisest lapsest nii palju, et ta ka kasvab. Tema missioon on kulgeda ses mõnusas maaõhulises tohuvabohus ülejäänud mölluga kaasa.

Võtame näiteks tänase hommiku. Kasutasin täna üle ebaõiglaselt pika aja oma unekaarti ja Härra tegeles varakult ärkavate lastega hoidis neid elus kuni ma ärkasin. Tunnike hiljem vahetasin ta välja ja ta langes jalapealt ise magama. Kaks tundi hiljem viin ka Noorprintsi oma päeva esimesele iluunele, küll veidi hiljem kui tavaliselt. Härra keerab suures voodis mugava külje sisse registreerides meid justkui saabumas, annan Noorprintsile uinutava piimalonksu, laulan ja asetan ta hellalt võrevoodisse. Jätan nad sinna, poeg endale une-eelseid sõnu lausumas ja väljun magamistoast. Sätin seejärel kööki jõulutuledesse ja koristan. Mõni minut hiljem kuulen Noorprintsi hästi rõõmsat hõiget elutoast. Olgu mainitud, et võrevoodist ta ise välja ei saa. Torman segaduses ja pahaselt elutuppa ja näen suspedes abikaasat, kes lapse just elutoa põrandale paigutas. Lajatan: “Mida sa teed?” – “Aa, ma mõtlesin, et ta just ärkas, tõin ära…”

 

Oskan küll arvutit kasutada…

Sandra kirjutab, et:

On aeg see paks mugavuse kate eemaldada ja mõned read kirja panna. Tunnen seda kutset juba jumala kaua, aga mida pikem vahe sisse jääb, seda imelikum tundub siia sisse sadada ja suvalistest asjadest pajatada.

Elu on mul muidugi täielik mull olnud. Lisaks sellele, et ma kulgen mingisuguses maksimaalses võimalikus kahe lapse päevakavaga rütmis, olen ma ka “omg, sa oled ju kuskil jumala maal” nagu üks sõbranna mulle ükskord mainis kui ta hakkas GPS-iga vaatama, kuidas minu juurde tulla. “Sinna sõidab nii kaua?!” (umbes 1 tund Tallinnast). Ja ERITI mullis tunnen end veel siis kui üks lastest haige on – lihtsalt need neli seina. Kunagi kui ma rohkem jälgisin teisi tollaseid sotsiaalmeediakangelasi ja mul oli ka rohkem aega tegeleda iseenda huvidega, siis ma kujutasin ette, kuidas maale kolides ma panen püsti sellise uhke netitegelase, kes maal kahe lapsega (ja noh, mehega) ja kassiga ja kummikute ja ümbertegemist vajava aiaga ja renoveeritud majapidamisega hakkab oma tegemistest pajatama. Võib olla, et mul oleks isegi mingi oma nišš, mida sellises meelelahutusvormis luua, aga igatahes jäi see sinnapaika, sest noh, tehtud ja nähtud ja üleüldse, keda huvitab 😀

Tegelikult on mul see sisseelamine ikka omajagu aega võtnud. Tuure tõmbab kindlasti maha see, et pole ma veel kogenud mingit pikka (või veidi pikemat kui minimaalne) ööund, lisaks tegelen veel mõningate keevaliste isikutega, kes mu harmoonias kulgevat elu liiga palju raputada ihkavad.

Aga kui vahepeal sellest seinast läbi näen, siis tuleb jube hea tunne peale. Meesperekond on lahe. Troonipärija on väikevenna tulekuga rappuma hakanud emotsionaalse platvormi küllaltki ära stabiliseerinud, Noorprints ise on jällegi kümne elukuuga hakanud näitama, kes ta tegelikult on. Maal elada on hea. Täpsustuseks: see “maal” pole päris keset põlde või metsa nii, et hommikul hõikad “KAJA!” ja õhtul kostub taevalaest see ikka veel vastu. On ikkagi naabrid, külake, kogukond, raamatukogu, poekesed, kohvikud ja mõistagi meie pere kõige rikkalikumat sotsialiseerumist nõudev (and thankful we are!) asutus – lasteaed. Neljapäeviti käin ma keraamikas ja kolmapäeviti käivad suured poisid uhiuues spordihoones kossutrennis, mis sest, et mu viieaastane ja kaheksandat aastakümmet käiv jaamahoone veetorni peremees piiritlevad sealse vanuse. Mõnel lõunal kostitame end naabrite nunnus kohvikus, teinekord õhtustame sõprade restos. Vahel võtame sealt mõne teretuttava kaasa ka ja kutsume sauna ja jutustame kogu õhtu. Teinekord tuleb lasteaia õps läbi ja me sööme koos riisikarrit.

mets1

Ja selline enneolematu suvi nagu nüüd oli – meie kandi ümbruses on mingi triljon järve. Kas selline, kus saad paadisillalt vette plärtsatada, oma kandi rahvaga juttu rääkida, pardiperele järele sibada… Või selline, kus pereisa saab õnge vette visata ja sina teisel kaldal hüppad lihtsalt kesk vaikset mustikametsa värskesse järvevette. Või siis sõidad rattaga platsi, libistad lühkarid trikoo pealt alla, teed tiiru järve keskele ja tagasi, viskad lühkarid jälle peale ja sõidad koju tagasi (et veel kaunimaks kirjatükiks minna – teed maja taga murul veel veidi joogat). Ma ei ole tegelikult kuumalemb, täiuslik sise- ja välitemperatuur on 21 kraadi ja mingi viis kraadi üle on juba tekitanud mus ennekõike ebamugavust, aga sellel suvel ja hoolimata sellest, et minuga ühes punktis liikus alati ka beebi, soovitavalt lausa minu küljes, ei tundnud ma isegi kõige kuumematel päevadel end nagu üks õnnetu kana end grillahjus tundma peaks. Ja kusjuures – suve lõpuks olin ma jumala valge. Päike oli jõudnud pruunistada ära ainult mu näo. Ja ilmselt sain sellegi jume Hiiumaal käies, kus saaretuul tegi ilma vähe mahedamaks ja kus isegi viiekuune tegi oma esimesed ujumised. Ja seda meres.

Ma ei tea, äkki õnnestub mul edaspidi sellest väikesest pajatusest midagi veel välja aretada. Midagi tavalistest elulistest asjadest nagu ma vanasti ikka kirjutasin. Kuidas ma vihkan triiksärkide triikimist või kuidas Troonipärija arvab, et meie idanaabri presidendi nimi on tooland tramp, kuidas ma vahel pealinna eksin, kuidas ma Tehnika tn ummikus kell 19 õhtul minisüdari saan (ja Põhja-Tallinnasse beebi söögitooli ostma lähen unustades tasuks toodud šokolaadid auto katusele ja nendega minema sõidan), kuidas ma unistan kodurestoranist ja nõnda edasi. Võib olla.

 

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Üks päev meie elus täna ja praegu, retseptidega

Sandra kirjutab, et:

Kell on 5:34 kui Noorprints ärkab oma viimasest unest (mina ise olin muidugi enne seda juba mõned korrad silma lahti teinud, sest vägivald – näiteks uhasin oma küünarnukiga piki beebi pead). Noorprints tegi oma senise elu kolme kuu jooksul parima öö! Olin andnud ainult kolm korda rinda. Kiire esmane arvutus teeb see iga kolme tunni tagant ja selline teadmine tekitab minus tohutu fööniksina tuhast tõusnu tunde! Meenutan, et kell on viis kolkend neli! Proovin siiski neljanda rinnakorraga ööd jätkata, lahkelt pakutu võetakse küll vastu, kuid ei, saabub mähkmetäis kraami. Oigan, keeran lapsele selja ja… jään magama. Umbes 10 minuti pärat ärkan Härra vasssstiku äratusevibratsiooni peale, tajun sekundiga, et oleme beebiga kustunud ja vihastan hingepõhjani Härra peale, kes hüperenergiliselt voodis äratusele reageerima hakkab. Sosistan lärmakalt, et stfu, me just uinusime! Ning umbes minuti möödudes hakkab beebijalgade tagumine vastu mu selga ja… päev alaku!

Kella seitsme paiku hüüab Troonipärija, kel vanust varsti viiekas, et toogu ma kauss, sest “tundub, et võibolla tuleb okse” (see on lihtsalt viimase aja viiruste tõttu üsna basic ese meie magamistubades) ja klaas vett ja üldsegi tahab tema minna Tartu turule. Selgitame välja, et iiveldustunne viitab hoopis tühjale kõhule ja võtame kokkuleppeliselt vastu otsuse toituda täna paremini kui eile. Või siis lihtsalt – toituda.

Valmib meie pere ainuke pealeminev puder:

KAERAHELBEPUDER heaks seedimiseks!

(kogus kahele)

– 0,5l vett

– 0,25l kiirtäisterakaerahelbeid

– näpu otsaga Himaalaja roosat soola

– näpu otsaga rafineermata roosuhkrut

– 1 tl jahvatatud linaseemneid

– 1 tl kookosrasva

Peale 1 banaan ja tseiloni kaneel (mulle). Või lemmikmoos (Troonipärija).

Lase vesi keema ja madalda kuumus. Lisa kaerahelbed, suhkur ja sool. Sega ja hauta madalal tulel. Eemalda kuumuselt kui puder on õrnalt vedelem kui sooviksid. Sega sisse linaseemned ja kookosrasv ja lase minutike seista (linaseemned teevad pudru pisut tahkemaks). Tükelda peale banaan ja sapsuta kaneeli.

Noorprints kulgeb selle kõige raames rohkem või vähem rahulikult kõrval kuniks saabub aeg magamata jäänud tund tasa teha. Ja kell on alles kaheksa. Troonipärija leiab koha diivanil inhalaatormasina ja multikatega. Olen ise teeninud välja pool tunnikest raamatulugemist multikate saatel. Noorprints suikub magama. Muidugi mitte kauemaks kui üheks unetsükliks, seega kell üheksa algab päeva algus number kaks.

Tutipluti kestab täpselt tunni kuniks saabub uus väsimus (üsna reeglina kulgev graafik – elu käib tunni kaupa). Noorprints teeb veel ühe tukastuse, kestvusega – oo üllatust – tund. Troonipärija näitab üüratut lahkust ja kobib õue mängima, hoolimata hiljutisest vihmast. Ajan mõneks ajaks jalad diivanile. Kuidagi aga olen peaaegu alustanud püreesupi ettevalmistustega ja jätkan seda juba koos andunud fänniga pliidi ees lamamistoolil. Mõtlen Noorprintsile käigu pealt välja näo ees virvendava mänguasja (tulemus on nöör kaelas rippuv mängukaru…), suunan märjamängudest loobunud Troonipärija joonistama ja valmib:

KÕRVITSAPÜREESUPP

(kolmele)

– 1 suurem sibul

– 1 küüslauguküüs

– 2 spl toiduõli

– 3 pisemat kartulit

– 1 keskmine porgand

– pool pudelkõrvitsat

– 1 köögiviljpuljongi kuubik

– soola, pipart, jahvatatud ingverit, jahvatatud muskaatpähklit

– 1 spl rasvainet (mul Keiju taimne margariin)

– ca 1 dl piimalist (mul kaerapiim)

– vett

Haki kõik valmis. Kuumuta poti põhjas õlis küüslauk ja sibul, sega hulka porgand. Siis ka kartul. Lisa maitseained ja kalla vett nii palju, et kõik poleks päris kaetud. Sega pidevalt. Umbes viie minuti pärast lisa puhastatud ja hakitud kõrvits. Lisa puljongikuubik ja veel kuuma vett, et poleks päris kaetud. Sega köögivilju aegajalt ja keeda kõik pehmeks. Püreesta. Lisa rasvaine ja piimaline (vajaliku konsistentsi saamiseks, meile meeldis pigem paksem). Maitse ja vajadusel maitsesta veel.

Ahoi, aga ise endale teen eilse kikerhernekarri ja riisi soojaks ja see on ka nii tore! Supi eest saan poja käest kiita ja tänatud (võimalik, et see oli suures magustoiduootuses – lihtlabane šokolaadipuding, poe oma) ja olen šokeeritud. Viimasel ajal ei lähe alla ükski toit kui selle koostises pole enamik suhkur. Ja kui lähebki, siis JÄRGMISEL korral KINDLASTI enam mitte. Hea küll, teen pojale liiga, vahepaladeks porgandit, kurki, paprikat või paljast leiba kugistada pole probleem, aga hoidku selle eest, et sööks laua taga seltskonnaga härdalt sama toitu…

Õues on sobivalt lõppenud varakevadine soe padukas. Noorprints avaldab soovi kustuda põhjalikumasse unne ja saabub aeg õue liikuda. Noorprints võtab tekki mähituna poosi sisse aia servas kuniks meie Troonipärijaga riisume. Hästitoidetud laps on vastutulelik ka paljudes teistes aspektides, teen ma juba korduva tähelepaneku lapsevanema elu jooksul, ja aitab hoolega risuhunnikuid kärusse tõsta. Seejärel korraldan talle aaretejahi otsida üles maja ümbrusest kotti kõik, mis on praht (peale neljakuulist majaremonti ja lume ärasulamist igati asjakohane mäng). Troonipärija pühendab jahile vähemalt tunni ja korjab detailitäpsusega ka üles iga viimsegi kui millimeetrise macroflexi tüki, kruvidest, pakenditest ja plastikust rääkimata). Minu liialdatult uhkusekiljatused tema muudkui raskeneva koti suhtes sütitavad teda aina veel ja veel “mängima”. Great success, mom 💪 patsutan end õlale.

Kui köhane Troonipärija on mitmetunnisest rassimisest higine, on ta ära teeninud viimati pooleli jäänud multika. Saadan ta tuppa jahtuma ja ootan veel oma tutikate oksakääride seltsis Noorprintsi ärkamist.

Peale kolmetunnist Noorprintsi und selgub, et unistused millestki magusast, on väga painavad: Troonipärija, tundes oma ema, nõuab kirglikult midagi magusat, mis POLEKS tervislik… Midagi, “mis oleks pulgakommilik”. Puhtjuhuslikult leian oma seljakotist pulgakommi. Sellise positiivse tulemi saatel, soovitakse ka energiakomme (mis teatavasti ON tervislikud).

ENERGIAKOMMID

(ca 20tk)

– ca 10 datlit (lase vesi potis keema, võta tulelt, pane datlid sisse ja lase kuumas vees seista mõni minut

– 1 tl linaseemneid

– 1dl kaerahelbeid

– peotäis mandleid/metspähkleid/kreeka pähkleid

– 1 spl kakaod

– 1 spl kookosrasva (kui on väga kõva, siis sulata vedelaks)

– kookoshelbed kaunistuseks

Jahvata pähklid, linaseemned ja kaerahelbed jahuks. Blenderda saumikseriga kõik koostisosad kleepjaks seguks, veereta näpu vahel pallid ja veereta kookoshelvestes. Lase veidi külmas taheneda.

Polegi pikka pidu kui oleks vaja teha VEEL üks uni (minul niikuinii, aga peaasjalikult kolmekuusel, seega minu kauateenitud puhkus on alles ees) ja me teeme selle sutsaka taas õues, sest soojus ja kevad. Olen küll tööriided jõudnud taas selga panna (erakordselt matslik dresskostüüme), aga vihma tibab, seega saadan selle kolmveerandtunnikese mööda terrassil aega surnuks lüües (nt avastan, et varuvankri peale on kohalikud kassid teinud rämedahaisulisi laike…). Kuniks Troonipärija vankri kõrval karjatab ja läbi see pidu ongi.

Õhtu veedame idülliliselt magamistoavoodil, kus imekombel keegi vähemalt tunni aja jooksul kordagi ei vingu. Noorprints lutsib rahumeelset oma uusimat avastust – rusikat. Troonipärija harjab pool tundi mu juukseid mängides juuksurisalongi, kus saab iga hetk hüüda ka: “TEENERID! Tooge meile süüa. Mida te sooviksite? Ahah, avokaadovõileiba saab küll. TEENERID! Tooge avokaadovõileiba!” ja seejärel hakib 10 valget paberilehte tuhandeks pisikeseks tükiks, et need lume kombel enne magamaminekut elutoa põrandale laiali jaotada.

Noorprints uinub täna erakordse viisakusega: väike flirtiv naeratus ja seejärel peaaegu, et minuti pealt kustumine. Troonipärija ei jää palju alla ja kustub umbes paari minutiga (tavapärase tunni asemel) oma maksimaalse valgustusega toas, et jumala eest ükski koll ligi ei pääseks.

Poen voodisse ja… veedan ligi poolteist tundi telefonis sissekannet trükkida!

Selline teistmoodi päev (vahelduseks sellele kui Troonipärija on lasteaias ja ma meritähena Netflixi ees istun. Vms.)

DIY unenägudepüüdja

Sandra kirjutab, et:

Jõulueelneaeg on alati kulgenud käsitöölainel. Selles mõttes jube kasulik, et ka kingimured saavad lahendatud. Aga see pime aeg paneb kohe tugitooli või laua taha meisterdama, langen mingisse täielikku tsooni. Et siis uuel aastal jälle kolmveerand aastat mitte midagi teha.

Vaja läheb igast manti, aga noh, minul olid need kõik kodust leitavad:

  • liimipüstolit ja liimi
  • vähemalt 4 papptaldrikut
  • paela või kangariba
  • nööri või lõnga
  • nutiseadet ühe video vaatamiseks
  • soolataigna jaoks: 2 dl jahu, 1 dl soola ja ca 1 dl vett
  • taignarulli ja piparkoogivorme ja ahju

BeFunky Collage

Algatuseks lõikasin neljal papptaldrikul välja sisu, et jääks alles vaid ca 8mm paksud servad. Oleks võinud veel neid teha, et rõngas jääks tugevam. Liimisin need servad omavahel kokku üheks. Rullisin sellele ümber valge kangariba ja kasutasin lõnga, et põimida võrk. Võrgu õpetuse võtsin selle video umbes teisest minutist:

Soolataigna jaoks segasin jahu ja soola ja lisasin pool kuni kolmveerand veekogust. Timmisin tulemust veel jahu ja veega, et saaks paraja taigna: paras tainas on siis kui saab käte vahel mõnusalt mudida nagu stressipalli, ilma, et ta see käte külge jääks. Ühtlane, elastne pallike. Rullisin paari mm paksuse taigna, lõikasin vormidega välja kujundid, tegin grilltikuga augud ja küpsetasin ca 140 kraadi juures kolmveerand tundi ja lasin jahtuda.

OLYMPUS DIGITAL CAMERAOLYMPUS DIGITAL CAMERA

Kinnitasin nööriga tähekesed unenäopüüdja külge. Unenägusid hakkab ta püüdma sellise tebasümmeetrilise seina peal. Ilusaid unenägusid!

iPC030021

iPC020018

Metsik õhtu linnapeal

Sandra kirjutab, et:

Minuga juhtus täna selline asi, et ma sattusin olema terve õhtu ja öö üksi kodus. Ma julgeks arvata, et viimase aasta jooksul ei ole seda kindlasti juhtunud. Üldiselt ma naudin sajaga üksi nokitsemist ja Troonipärijaga koosolles saan ka seda nautida, sest ta on küllaltki varajase uneajaga ja jätab mulle igatahes oma aja. Mistõttu mõtlesin, et täna peaksin kasutama oma energiat ehk linna peal liiklemiseks. Samas ei hellitanud ma igaks juhuks kuigi palju lootust, sest minu eas ei ole lihtsalt võimalik endale spontaanset kaaslast leida 😀

See on see 29. Või midagi. Kõik mu lähimad kamraadid on sama küna ees, mis mina – lastega (mistõttu ei ole see postitus kuskilt otsast süüdistav, vastupidi, mõistev). Algatuseks mainisin hommikul oma padruugade grupile, et on juhtunud selline error, et ma olen üksi kodus. Et kas kellelgi lööb mingi pirni põlema, mida sellises kummalises olukorras ette võtta.

Algus oli hea. Paar tükki arvasid, et peaksin “pinnaläbu” tegema. Aka “pleiss”. Ma päris ära ei öelnud, aga kindlasti mainisin, et ma ise soovin oma toas kella 22st magama minna. Võimalik, et selle tõttu see idee edasi ei arenenud. Siis kutsuti mind ühele potentsiaalselt lahedale sisedisainiteemalisele promoüritusele, aga see lootus kadus ka siiski pääsmete puudumise tõttu. Vahepeal uurisin siit ja sealt, kas kellelgi veel on võimalik midagi toredat ette võtta. Sain jälle ühe armsa kutse, aga oma suvesuuskade tõttu ma nii kaugele sõita poleks saanud. Jällegi – elu. Samuti kulges paralleelselt veel üks võimaliku pundi kokkuajamine ja algas seegi üsna positiivselt, aga kuna seal oli tulemiks kino ja kino tundus mulle liiga BASIC ja… statsionaarne, siis langes see variant ka ära. Ise pakkusin alternatiiviks piljardit, mullivanni või niisama jalg üle põlve kuskilt virgin mojito (kummalisel kombel ainuke vorm mohiitost, mis mulle maitseb). Kuna selliste asjade puhul ja – veelkord – sellises eas on ääretult oluline TUJU, siis ma igati mõistan seda, et inimestel ei tekkinud seda fiilingut. Endal mul ka pole umbes 364 päeva aastast sellist tuju.

Nojah. Ja selliselt kulges üks minu ilmselt viimane vaba ja üksik õhtupoolik pealinnas. Kütsin maja, pesin pesu, põrandaid umbes kümme korda saja erineva vahendiga, kraamisin riideid ja voodipesusid, küürisin kööki, õmblesin kardinaid, koristasin erinevaid tube, tegelesin prügisorteerimisega ja lõpetuseks tellisin endale WOLT’iga sushit. Korraks küll mõtlesin, et on ikka värk, kuhu see elu on tüürinud, aga siis sain aru, et noh, kuhu siis!? Mõnus on ju, soojas kodus õmblusmasina taga vurada! Ja pehmes voodis kasvõi peale AK-d uinuda! *khmm-nerd*