majapidamine

Most folks’ lives

Hanna kirjutab, et:

Photo 01.05.18 20 38.12

Ikka tuleb aegajalt siin ja seal jutuks see, kuidas inimesed sotsiaalmeedias ja blogides teevad oma elud ilusamaks kui need ehk tegelikult igapäevaselt on. Et ainult kordaminekud ja ei mingeid topeltlõugu ja isegi kui on millegi üle kaevata, siis tehakse seda humblebrag vormis. Noh, et maja on meil kahjuks nii suur, et ma pidevalt kaotan oma kullast iPadi sinna ära. Või et juuksur kaebab alati, et mul on nii paksud juuksed, et käärid lähevad nüriks.

Ma tean, et osasid inimesi õudsalt ärritab see väike silmamoondus, aga ma pean tunnistama, et mind üldiselt mitte. Nii kaugele ei tasuks nüüd muidugi minna, et lavastad endale vähi ja siis lavastad ennast sellest terveks, aga väike utreering on minuarust küll täiesti okei. Esiteks juba sellepärast, et ma ise ei viitsi neid üksikasjalikke naturaalseid heietusi lugeda (vähe sellest, et mul puudub interneti-ajastule kohaselt vajalik keskendumisvõime, sellised heietused kipuvad paratamatult olema kas otsatu hala või siis tüütu epistel) või vaadata instagrami-lugusid sellest, milline perekonna hommikupuder tegelikult välja nägi. Teiseks tundub mulle isiklikult veider see impulss kogu oma elu niimoodi labaste üksikasjade ja väikekodanlike südamevaludeni vaatamiseks välja panna. Selline vabatahlik soov kontroll oma isikliku narratiivi üle lihtsalt käest lasta on minu jaoks täiesti loomuvastane.

(Kui peaks nüüd tekkima küsimus, et kui palju minu enda poolt siia postitatust on ilukirjandus, siis ühtegi lugu välja mõelnud ma ei ole, aga ma ei saa ka vanduda, et kõik päris täpselt niimoodi juhtus. Eksole.)

Küll aga hakkavad mind need kaunilt lahtirulluvad elud häirima siis kui iseenda omas ekskremendid suuremal või vähemal määral ventikat tabavad. Mida nad ju paratamatult teatud regulaarsusega tegema peavad. Mitte siis niivõrd kadedusest või et ma kuidagi järsku hakkaksin uskuma, et erinevalt minu omast teiste elud ongi maagiliselt isekulgevad ja kurat neid võtku. Lihtsalt kõik see ilu internetis muutub järsku valusaks meenutuseks sellest, et ma olen (loodetavasti ajutiselt) minetanud võime uskuda, et elu võib ka päriselt selline olla. Minu oma siis, konkreetselt. Et noh, praegu pole, aga ükskord võiks.

Mulle tegelt jubedalt meeldiks kui elu saavutaks mõnikord sellise stabiilsuse, et ei oleks pidevalt mingit juba käimasolevat kriisi vaja lahendada või mõneks tulevaseks kriisiks valmistuda. Ma tean, et mind paremini tundvatele inimestele võib see tulla väikestviisi šokina, aga mul tegelikult suurema osa ajast puudub igasugune impulss midagi materiaalselt produktiivset teha. Sellesmõttes, et kui sa oled hakkama saanud millegi sellisega, mille puhul sul varem polnud aimugi, et sa seda oskad või suudad või siis operatiivselt seljatanud mingi ootamatult esilekerkinud ebameeldivuse, on eduelamus muidugi peadpööritav ja võimas. Aga mulle ausaltöeldes täiesti piisab teadmisest, et ma olen võimeline seda või teist probleemi lahendama.  Noh, et ma ei saa küll päris hästi aru, miks just meesterahvas perekonnas on ainuvastutav selle eest, et need liistud viis aastat pärast sissekolimist ikka veel esikunurgas seinapanemist ootavad (kui just ei ole tegemist üldise tööjaotuse küsimusega), aga samas ei ole mul ka mingit sisemist tungi pidevalt korstnaid pühkida, torusid parandada või võsa langetada.

Ja üldse ma eelistaksin, et kui need torud juba ükskord paigaldatud said, siis ma võiks edaspidises elus (pmtst igavesti) selle peale loota, et kraani avades kõik see vesi, mis sealt kraanikaussi peaks voolama seda ka sajaprotsendiliselt teeb (mitte, et ma mõne hetke pärast leian ennast murettekitava kiirusega kasvavast lombist). Ja see, et ma pidin Hiiumaal oma valge käega ära vahetama saunasegisti, mis alles eelmisel kevadel vahetatud sai ikka konkreetselt riivas mu tundeid päris sügavalt.

Kompromissina oleksin ma valmis probleemid lahendama ka nende pihta raha loopides, aga seda saaksin ma rahulikult teha ainult siis, kui oleks nii palju raha, et probleemilahendamine endast varalisse seisu Photo 02.05.18 20 53.43 mitte mingit märki maha ei jätaks (nagu ma juba kunagi varem olen märkinud, olen ma laisk, aga kitsi). Ja no see probleemilahendamine peaks siis käima ikkagi sellel tasemel, et keegi läbib minu elu sobiva inetrvalliga minu ees (noh, nagu need arhailised reeglid autosõidu kohta) ja tegeleb kõigi väljavupsavate väikekodanlike tüütuste ja harilike igapäevakatastroofidega juba enne kui nad minu teadvusse jõuavad. Ehk siis, I have missed my calling as a gazillionaire.

Eelmisel nädalal avanes Hiiumaal mulle kohe alustuseks selline vaatepilt:

Meil on minu isikliku tädiga, kes Lõuna-Eestis perekonnaajaloolise taluhoonestusega võitlemise mõned aastad tagasi käsile võttis, spontaanselt moodustunud selline loodusepoolse mõnitamise käes kannatajate toetusgrupp, kuhu ma selle järjekordse nörrituse kohe ära kaebasin. Tädi saatis vastu pildi oma vannitoa põrandast, mis oli suht tihkelt täis erinevaid kastruleid ja ämbreid, mille ta pärast vee torudesse laskmist oli kiiresti kokku otsima pidanud. Tema seekord võitis, kuigi mulle tundub, et mõttetute tööde edetabelis on ühe ja sama puuriida kaks korda ladumine siiski suht kõrgel kohal. (Ja olukorrale lisas pikantsust asjaolu, et koos puuriidaga oli alla sadanud ka jahimees Viktori sügisel sinna otsa asetatud nugisepüüdmise kast, kuhu ta oli nugisele kingiks asetanud ka ühe kanamuna. Nugis ei olnud muna tahtnud, mistõttu tahtis kukkumisest kannatadasaanud muna nüüd paari meetri raadiusesse sattunud inimesel silmanägemise võtta.)

Photo 02.05.18 13 31.38Ma nagu mäletaks, et veel mitte väga ammu juhtus tihtipeale seda, et Hiiumaale saabudes tõmbasid võrkkiige selleks ettenähtud kohta üles ja pärast seda oli ainult sealt mitte väljakukkumise vaev. Sellist asja juhtus lausa tervel real järjestikkustel saarekülastustel. Ja ma ei teagi, kas täieliku kannapöörde taga on see, et head ajad ongi möödas (ütleb ta fatalistliku ohkega) või siis asjaolu, et kunagi seal vahepeal sai minust Omanik.

Selleks peab ilmselt olema kinnisvaraomanik, konkreetsemalt ilmselt majaomanik ja no eriti puumajaomanik (sest noh, pmtst hetkest kui ta varrelt raiutakse, algab puidu allakäik), et mõista seda staatusega kaasnevat teatud spetsiifilist neuroosi. Kui ennast teadlikult ja rangelt korrale ei kutsu, siis paneb see pidevalt valdustes ringi vaatama pilguga, mis mitte ainult tuvastab selle, mis parasjagu lekib, mädaneb või murdub, vaid otsib ka asju, mis lähemas või kaugemas tulevikus seda kõike tegema võivad hakata. Ja no mina isiklikult olen sellise pinge jaoks liiga tšill inimene. Kõige ruineerivam ongi muidugi alati hooaja esimene saarekülastus, sest lisaks sellele, et midagi on talvega kusagilt alla kukkunud, läbi läinud või ära vettinud, on ju ka külm, lumine ja/või mudane. Aga ma hakkan siiski vaikselt mõistma, miks isa, kes ometigi oli suure osa sealsetest asjadest oma käega valmis meisterdanud ja kellelt seetõttu oleks oodanud sellist keskmisest suuremat emotsionaalset investeeritust nende asjade jätkusuutlikkusse, viimastel aegadel suht alla andis – see pidev looduse ja aja pealetung on päris kurnav.

Kõige selle porisemise juures ma muidugi annan endale aru, et inimesel, kellel on oma rannamaja saarel, ei ole tegelikult võib-olla elus kõige hullemini läinud. Lihtsalt miks, oh, miks on nii, et kui sa oled juba suht lähedale jõunud sellele Pinteresti-ideaalile ühes nurgas, hakkab teine nurk koost lagunema? Ma arvan, et ainuke lahendus sellele Photo 14.04.18 20 18.33frustratsile on torutangid korraks käest asetada ja ise endale käepäraste vahenditega veits glamuuri teha. Aprilli alguses, nädal pärast seda kui rannamaja enneolematuid laupäevaõhtuseid toruprobleeme olid väikese vahega lahendamas käinud õnneliku juhusena oma külas leidunud torumeestest isa ja poeg (praegu olen liiga pikalt seletama jäänud, aga tuletage mulle meelde, et ma ükskord võtaks põhjalikumalt teemaks selle lõputu jada mehi+kvalifitseerijaid — Viktor jahimees, Igor ehitaja jne. — kelle üksiku naisterahva telefonist leida võib; mu ema telefon on sellemõttes veel oluliselt impressiivsem kui minu oma, aga eks ma olengi suure osa nendest tema käest saanud), sattusin ma teel ühelt töölt teisele pooljuhuslikult nädalavahetuseks Pariisi. Jalutasin Montmartre’il ja Luksemburgi aias ja selles misiganes piirkonnas, mis on Luksemburgi aia ja Invaliidide vahel. Keerasin spontaanselt väikesesse kogukonnaparki, lugesin pingil raamatut, kõrval pidasid expatid laste sünnipäevapiknikku. Käisin laupäeva õhtul Chatelet’is jazzkontserdil, öösel tagasi tulles võtsin hotelli kõrvalt krepiputkast väikse oote. Pühapäeva hommikul sõin jõe ääres aeglase hilise hommikusöögi.

 

Sellesmõttes hakkas nagu ka parem, et nägi oma silmaga, kuidas inimesed elavad päris mõnusat igapäevaelu. Ja kui ise teha natukenegi neid asju, millest muidu ainult raamatust loed, siis see aitab päris hästi jälle koguda seda mugavat illusioonipolstrit, mis lubab uskuda, et tegelt on kõik võimalik. Ka selline elu, mis kulgeb easy as a breeze

Hiiumaal on nüüdseks projektile peale lennanud Aivar, ehitaja.

Advertisements

Rollie ja teised

Hanna kirjutab, et:

Natuke pärast Hollandisse kolimist hakkasin ma märkama teatavat uut seaduspära nendes reklaampostitustes, mida Facebook kavalalt ajajoonel pärispostituste vahele viskab. Kergitasin kulmu, aga siis ükshetk meenus mulle ühe mu hollandlasega abielus oleva tuttava kergelt ärritunud kirjeldus sellest, kuidas tema ämm ja äi teevad neil Eestis külas käies tihtipeale väga spetsiifilisi kingitusi. Ja kuidas nende Hollandi kodu köök on nagu aardelaegas, mille avastamist sa kunagi soovida ei oleks osanud.

Niisiis, ma ei ütle, et tegemist ei ole juhusega (sest ühe näite põhjal oleks ju liig üldistada ja ükski hollandlane mind senini oma kööki kutsunud ei ole), aga noh…

Ma räägin siinkohal muidugi ühe väga spetsiifilise otstarbega köögitarvikutest. Tihtipeale täidavad nad seda ühte otstarvet päris hästi, aga endale nii õunasüdameeemaldaja, ananassisüdameeemaldaja, tomatisüdameeemaldaja kui jalapenosüdameeemaldaja hankimisega kaasnevad teatud ohud, eriti kuna tingimata on sellisel juhul ju vaja ka maasikavarreeemaldajat ja viilutajat nii banaanile, arbuusile kui maasikale. Ja miks siis mitte ka juba viineritele. Järgmise asjana on ilmselt vaja juurdeehitust köögile (linki pole, sest see on üks nendest vähestest asjadest, mida, tundub, Amazon hetkel ei paku).

Kui on üks konkreetne ese, mis kogu jutuksolevat41n0vqjelll-_sl1280_ kategooriat rusikana silmaauku iseloomustab, siis see on minuarust Dipr. Vabandust, The Dipr (vt.ka Tumblr, Flickr, Grindr). Võimalik tellida viies erinevas värvitoonis ja, tsiteerides enesetutvustust, “proudly made in the USA.” Jah, tegemist on doominoküpsiste piima sisse likku pistmise konksuga. “Worldwide patents pending.” Tootele on jäetud ka mõned abistavad arvustused. (“Tootearvustus kui ilukirjanduse alaliik” kullavaramuga tutvumiseks soovitan siiski guugeldada “55 gallon drum of lube”.)

Põhimõtteliselt on tegemist kontseptuaalselt risti vastupidisega enamikule sellele, millega omal ajal tahtis ennastsalgavalt meie halli argipäeva rikastada MTV3 Ostoskanava (mis oli osavalt ajastatud pärastlõunasse, koduperenaiste telekavaatamise tippajale, vanade “Love Boat” seriaali osade vahele; juhuslikult sattusid sihtgrupiks ka koolist saabunud ilma organiseeritud hobideta noorukid — kes teab, millisele halvale teele ma ilma “Love Boati” ja “Marienhofita” sattunud oleksin). Seal pakutavate kloppijate, hakkijate ja viilutajate puhul oli põhiliseks tõmbenumbriks alati tohutu silmipimestav multifunktsionaalsus — noaga sai ilmtingimata lõigata ka raudaia latte, kingataldadest rääkimata ja igasuguste agregaatidega tuli otsemaid ekraanil vilkuvale numbrile helistades (“Jos soitat juuri nyt!”) kaasa ka see eriti cool lisatera, millega sai tavalisest luunja kurgist suuremat vaeva nägemata aiapäkapiku teha. Ainukeseks erandiks siinkohal oli ehk vana hea Aromipesä. Ma ei tea siiamaani, misasi see on, kuigi olen lühifilmi selle kohta näinud julgelt sada korda.

On terve hoomamatu hulk masinaid, millel on ainult üks kitsas ülesanne — hotdogi soojendajaga saad soojendada hotdogi komplekti ja mida muud võiks valmistada munakeetjaga? (Ilmselgelt miskit klassikaliselt munakujulist).

Ma arvan, et minu lemmik kategoorias “Suured ideed” on see pannkoogiküpsetamise agregaat, mille võib igaüks (või vähemalt järgmised 14 inimest) endale soetada vaid kolmesaja doltsi eest. Jumal tänatud, et kellelgi on olnud mõttelendu ja nutikust ära tunda selline haigutav turunišš, sest terve armee inimesi on selle kaadervärgi endale ka päriselt soetanud ja arvustuste järgi tundub, et nende põhiliseks kaebuseks on, et asja opereerimiseks vajalik SD-kaart ei olnud komplektis.

Sellesmõttes, et ega ilmselt päris pääsu sellisttüüpi esemetest ei ole meist kellelgi. Küüslaugupress ja parmesaniriiv ja, noh, kohvimasin, eksole. Kõige tüüpilisem esmapilgul hädavajalik tundunud mõttetu köögimasin kipub olema võileivagrill, mille keskmine kasutuskordade hulk majapidamises ei saa olla oluliselt rohkem kui kolm ja pool (kinnisvara valdkonna ekvivalent siin on korterisaunad, kus enamik minu tuttavaid hakkas juba esimese aasta jooksul talverehve, kodukeemiat ja vanu ajalehti ladustama). Minul endal, ma pean tunnistama, on selliseks üheotstarbeliseks neli korda aastas kasutatavaks kodumasinaks osutunud ka mikrolaineahi, mida ma kasutan ainult asjade sulatamiseks. Kohvimasin saabus mu majapidamisse alles kevadel, kui ma Sandra omale hoiukodu pakkusin, võileivagrillist hoidumine pole tekitanud suuremat probleemi, aga selle pastarullimise kontraptsiooni hankimise kuristikuservalt olen ennast küll suutnud paar korda tagasi rääkida.

Praeguses majapidamises õnneks ühelegi sellisele kuristikuservale naljalt ei satu — söögitegemiseks on eraldatud kapipealne kahe plaadiga pliit, kus on küll nupust võimalik erinevaid numbreid ette keerata, aga ma kahtlustan, et masin ennast sellest eriti segada ei lase ja paneb siiski ühtlase lääne-euroopaliku elujaatava vungiga, mis pudru igal hommikul veidi siiski ka potipõhja külge kõrvetab.

Lõpetuseks üks illustreeriv video ka.

Sõbralik võmm kuklasse

Hanna kirjutab, et:

Eks iga välismaale kolimisega käib kaasas natuke süsteemi poolt pügada saamist. Võiks lausa öelda, et väike pügadasaamine on osa välismaale kolimise šarmist. On muidugi faktoreid, mis selle tõenäosust märkimisväärselt suurendavad, puuduliku keeleoskusega eesotsas, aga väike tervituswedgie on ilmselt paratamatu.

(Peaaegu hakkasin diskleimerina kirjutama, et ma ei mäleta samas oma eelmisest Erasmuse-perioodist Helsinkis otseselt ühtegi sellist kotitud saamise intsidenti, aga siis meenus siiski see, kuidas ma emadepäeval pmtst pidžaamas ja jänesesussidega kesklinna sattusin, sest läksin lolli peaga nurgatagusest lähikauppast piima või midagi sama labast ostma ja kuna see oli kinni, siis lähemast veidi suuremast poest jne. kuni ükshetk leidsin ennast linnalähirongist ja seejärel keskvaksalist. A üldiselt muidugi on Helsinki mulle igavesti mällu sööbinud kui linn, kus on kohutavalt mugav elada. Siinkohal eeldatavasti muidugi panustas asjaolu, et keelebarjäär kui selline puudus täielikult.)

Igatahes. Tulin laupäeval Brüsselist. Pariis-Amsterdam Thalyse peal tegin kaasa Brüssel-Rotterdam otsa, pärast jäi veel väike jupp sellesse Haagi raudteejaama, mille kõrval mina elan. Hollandikeelne kõne on minu jaoks endiselt lihtsalt rida arusaamatuid, tihtipeale photo-17-09-16-12-36-50ebaatraktiivseid (mis see vaene g-täht teile teinud on?) häälitsusi, aga teatava sobiva inglise ja saksa keele oskuse kombinatsiooniga on kirjalikust hollandi keelest hea tahtmise korral täiesti võimalik point välja noppida ja nii ma sealt perrooni kohalt ekraanilt võidurõõmsalt välja lugesingi, et osadel rongidel on minu jaama saamisega mingi probleem ja siis oskuslikult vältisin neid.

Õhtuks Leidenisse sotsialiseeruma saamisega oli keerulisem,photo-17-09-16-19-47-52 sest transpordisüsteemi ametlik äpp tundus näitavat, et Haagi ja Leideni vaheline raudtee on nädalavahetuseks viimse liiprini üles kistud ja nende kahe päeva jooksul on 12-minutiline rongisõit asendatud pooletunnise bussiga. Selle teenuse tarbimise käigus sain kõigepealt pügada rahaliselt (piiksutasin liiga paljudes kohtades oma kaartiga) ja seejärel ka ajaliselt, sest miskipärast sõitis see tavapäraselt tolmuse polüestri järele lõhnav maaliinibuss poole tunni asemel peaaegu photo-17-09-16-12-34-12tunni (vähemalt ühes kohas tegi ta ka u-pöörde, nii et olin veenudnud, et oleme pimedas eksinud). Pärast öösel tagasi tulles sain aru, et olin kahest samal ajal väljuvast bussist pahaaimamatult valinud postipeataja variandi, mis käis hoolsalt läbi ka kõik Haagi ja Leideni vahele jäävad maalilised ent kottpimedad külaraudteejaamad. Tagasisõit võttis 25 minutit.

Koju jõudes otsustasin vahelduseks vaadata postkasti. Peamiselt lihtsalt selleks, et vältida suuremat ummistust. Ühikapostkastist leiab tihtipeale lisaks tavapärasele spämmile ka igasuguste rohkem või vähem eksootiliste nimedega inimestele adresseeritud pärisposti. photo-17-09-16-19-06-10Mina koukisin sealt seekord välja kollase paberilipaka, jõllitasin seda natuke aega ja sain siis aru, et see on korrespondents torumehelt, kelle olin poolteist nädalat varem kohale tellinud ja kes seda siis ka peaaegu nädal varem ilma igasuguse ettehoiatuseta teinud oli. Mul nimelt lekib köögikraan, suht suurejooneliselt. Kraanitila allosas on miljon väikest auku ja iga kord kui ma seda asjaolu unustades vee mingi mõistliku survega jooksma lasen, olen ma hetkega pealaest jalatallani märg. Ja kuna väljapaiskuva miljoni veejoa suund on igaüks erinev ja etteaimamatu, siis võib avatud plaaniga ühikatoast pärast veel tükk aega igasugustest huvitavatest ja müstilistest kohtadest lompe leida. Torumehe kiri näis ütlevat, et käis kohal ja mind pold ja ärme võõraks jää, peame ikka sidet (ja no sellest oli juba mõnda aega möödas, aga mulle tundub, et kui oli üks päev kui ma kodus olin, siis see oli just too torumehe poolt mainitud esmaspäev kui ma terve päeva Netflixi abil järgmise päeva loenguteks artiklite lugemist edasi lükkasin).

Kogu ülejäänud ühikal, nagu antud blogipostituse illustratsioonid ka näitavad, läks neil päevil lahti üleüldine pakiralli, mis otseselt veel vaibumise märke ei näita. Ma ei saa hästi aru, mis loogikaga kohalik postitalitus inimestele pakke kätte annab, välja arvatud, et igatahes mitte sellele inimesele, kelle nimi paki peal on. Ma saan aru, et inimesed, kes ka tegelikult on omaenda isikliku paki esimese katsegaphoto-17-09-16-19-50-36 kätte saanud, ei postita võidukat rõõmusõnumit sellest ühika Facebooki-gruppi, aga veamarginaal tundub siin siiski üle ootuste kõrge. Ja kui inimene, kelle kätte minu hüpoteetiline pakk (sest ma ei ole veel jõudnud endale midagi tellida internetist ja no nüüd ei tea, kas enam julgengi) toimetati, ei ole sotsiaalmeedias aktiivne? Siis ei jää ilmselt muud üle kui kõik 200+ konteinerit läbi käia. Aga noh, võõrad inimesed ongi ju ainult potentsiaalsed sõbrad, kellega sa ei ole veel kohtunud või kuidas see nüüd oligi.

Eelmisel nädalal õnnestus edukalt läbida ka esimene jalgratta-avarii, kui minu ees raudteejaama alust tunnelit läbiv proua fabuloosselt külje maha pani (proual olid kõrvaklapid peas ja õnnetuse põhjustas tema enda rattalukk, mis oma puhkeasendist raami ümbert lahti tuli ja talle vihase boamaona esiratta kodaratesse viskus), nii et telefone ja värsket toidukraami lendas ja minul ei jäänud muud üle kui talle viivitamatult otsa sõita. Pidurdada eriti ei jõudnud ja ega poleks ka suurt mõtet olnud, sest sellisel juhul ei oleks otsasõitu teinud mitte minu ratas, vaid suurejooneliselt üle lenksu saltot tegev your’s truly. Praegusel juhul, kui süda pärast hetkelist toibumist jälle oma rütmi taastas, sain eneselegi ootamatult aru, et ma ei olnud isegi pikali kukkunud, kuigi kints veidi tuikas, nii et ilmselt andis kas lenks või sadul sinna obaduse. Loetud hetked enne intsidenti olin just mõelnud, et väiksema rattasõidukogemusega inimestelt (kes näiteks ei ole treppi sõidetud kruusateede taltsutamise veteranid) võib kohaliku keskkonna pakutav ühtlane surmahirmunivoo küll üpris kiiresti igasuguse rattasõiduisu ja üldise elurõõmu võtta, peamiselt just jalgratturite enda džungliseadustele allutatud liikluskultuuri tõttu.

No aga siis jõuad hilisemat sorti õhtupoolikul Brüsseli Põhjavaksalisse ja üritad sealt bussi peale minna ja bussipeatus on üleni mingeid tihket teksti täis suuri punaseid silte täis tapetseeritud, aga õnneks leidub siiski flaamlasest bussijuht, kes selgitab sulle inglise keeles, et käimas on selline tore puhteksperimentaalne katsetus, mis seisneb kokkuvõtvalt selles, et ükski buss ei lähe enam sealt, kus ta vanasti läks, vaid hoopis ühest teisest kohast. Jutu lõpetuseks toonitab veelkord, et “it is just a test“. Ja soe tunne tuleb kohe teadmisest, et Brüssel kotib sind kohe esimesel võimalusel ja lahkelt igal juhul, ole sa vana või uus.

Mõeldud-tehtud

Hanna kirjutab, et:

Viimasel ajal on Sandra ja minu omavaheline dünaamika hakanud endaga kaasa tooma minuarust väga värskendavaid “mõeldud-tehtud” intsidente. Kuna tegmist on olnud üsna emotsionaalsete asjadega, siis see “mõeldud” osa seal on jäänud oluliselt tagasihoidlikumaks osapooleks (kui liiga pikalt oleks mõtlema jäänud, siis oleks ilmselt ennast välja mõelnud sellest tegevusest), “tehtud” pool see-eest on olnud tänuväärne.

Mõni nädal tagasi näiteks tuli istus Sandra mõtlikult kangakääre näpu vahel keerutades selle diivani otsa peale, kus ma parasjagu raamatut lugesin ja arutas nagu omaette, et kas ta peaks oma patsi maha lõikama. Vaatasin teda, patsi ja kääre, kallutasin pea viltu, panin ühe silma kinni ja lõpuks nentisin, et jah, täiega peaks. Photo 26.05.16 16 42.16 Viis minutit hiljem seisime juba vannitoas peegli ees ja mina nüsisin jõuliselt seda arvestatavat köit (tal endal hakkasid käed liiga kõvasti värisema kui ta patsiotsa kätte võttis, mul värisesid poole vähem). Tulemus, ja seda ei räägi mitte ainult mina kui naturaalne juuksuritalent, viis pluss.

Hiiumaa vanast tublist saunadiivanist (mis on erinevaid pereliikmeid erinevates asukohtades ausalt teeninud aastakümneid) otsustasime nüüd ja kohe lahti saada päev enne seekordset saarelt lahkumist. Alustuseks helistas Sandra prügilasse ja küsis, kas nad võtaksid selle vastu, kui me diivaniga neile ukse taha ilmuksime. Vastus oli muidugi jaatav, aga meil polnud loomulikult ühtegi käepärast vahendit selle sinna toimetamiseks. Olime juba leppinud mõttega sõita ühte asulasse järelkäru rentima, et diivan siis teise asulasse prükki viia ja selle kõige eest ka kõvasti pappi välja käia, aga siis tuli keegi meist suurepärasele ideele küsida kõigepealt vanast heast Hiiumaa Facebooki-grupist, et kas juhuslikult pole kedagi, kes tahaks seda lihtsalt ise kohe meilt ära viia. Hetk hiljem vahtis Sandra juba segase näoga oma telefoni ekraani, sest võimalik diivanisoovija oli postituse all oma soovist teada andnud ja parasjagu helistas talle. Sealjuures ei olnud Sandra Facebooki-teatesse oma telefoninumbrit või isegi pärisnime jätnud. Lihtne ja jumalasta loogiline selgitus on, et kuna tegemist on ikkagi Hiiumaaga, olid prügilajuht (kellele Sandra ka ei olnud otseselt oma numbrit jätnud) ja diivanisoovija muidugi omavahel sugulased.

Selle koha peal pidin mina saarelt lahkuma, et õhtuks Mustamäele loengusse jõuda, aga väidetavalt olid natuke aega hiljem mehed hoovil olnud. Tõstsid diivani autosse ja kinkisid Hiiu valla piknikuteki tänutäheks. Nüüd oleks vaja ainult uus diivan kohale koordineerida. On24 kullerid õnneks toovad 19 euro eest kohale ka aadressil Hiiumaa, kolmas kadakas vasakult, aga kuidas tagada see, et seal keegi ka mööblit vastu võtmas oleks täpselt see hetk kui see otsustab saabuda?

Mu masin, mu lamp, mu radiaator

Hanna kirjutab, et:

Seda, mis siin praegu aset leiab, saabki vist kõige paremini kirjeldada sõnaga “pesupesemisorgia”. Mitte niivõrd isegi nende pesukoguste tõttu, mis siin tänaõhtul masinasse on rännanud (mis ei ole just ka väikesed), kuivõrd selle jätkuva naudingu tõttu, mis mind ikka ja jälle pesumasina ust avades tabab.

Kui keegi oleks mulle kolm kuud tagasi öelnud, et nii kaua on tänapäevatingimustega harjunud inimestel ilma pesumasinata võimalik üsna vabalt hakkama saada, siis ma oleks selle inimese väites sügavalt kahelnud. Mitte arvanud, et see on võimatu (sest kui viimased kolm kuud on mulle midagi õpetanud, siis seda, et kõik on võimalik), aga siiski suht ebatõenäoline.

Miks ma kolm kuud ilma pesumasinata olin, nõuaks muidugi omaette sügavamat psühholoogilisanalüütilist käsitlust. Alustuseks muidugi sellepärast, et eelmine pesumasin läks parandamatult katki (doh!), aga pikemas perspektiivis oli juhtivaks (ent mitte siiski ainukeseks) probleemiks see, milline piin on tänapäeval ükskõik, millise vähegi sofistikeerituma asja ostmine. Kui sul ei ole parasjagu piisavalt keskendumisvõimet ja kainet mõtlemist, et oma otseste vajaduste juurde jääda (peseb erinevat sorti pesu, on piisavalt suur, et kuivati saaks sinna otsa panna, on tõenäoliselt mõnda aega töökindel), siis jooksutavad erinevate firmade mõttetud lisafunktsioonid (EcoBubble! Helesinine ekraan! Valsirütmis trumlikeerutamine! Pesupulbrisahtel vasakukäelistele! 8-kujuline küttekeha!) juhtme suht ruttu kokku. Tagurdasin seetõttu päris mitu korda elektroonikapoest välja, samal ajal vaadates, kuidas sära müügipoisi silmades üha tuhmimaks jääb. Ükski neist ilmselt ei uskunud mu lubadust esimesel võimalusel naasta. Õigesti tegid.

(Umbes samamoodi ostsin ma, või noh, üritasin, endale paar aastat tagasi autot. Läksin erinevate esinduste kodulehtedele, avasin mudelite lehekülgi ja siis kui mul juba umbes 12 tabi lahti oli, sulgesin otsustavalt nad kõik ja panin arvuti kinni.)

Kuidas ma kolm kuud ilma pesumasinata olin, oli veidi lõbusam lugu. Näiteks läksin sõpradele külla ja kui ma juba seal olin, siis kasutasin juhust supi- ja praekäigu vahel ka kotitäis alukaid masinasse lükata. Pmtst, nagu kägu, silmad võimalustele pidevalt lahti. Lähisugulased ja -naabrid aitasid paar korda hädast välja. Lisaks avastasin terve hulga riideid, mille olemasolu ma olin juba ammu jõudnud unustada. Hea, et neid ikka aastate jooksul nii palju kokku on ostetud.

Täna siis lõpuks käisid poisid ja tõid uue masina. Ja tänuväärsel kombel viisid ka vana minema. Eeldasin mõningast nuttu ja hala keerdtrepi küsimuses, aga see jäi olemata. Sõbranna, kellega parasjagu internetivestlust pidasin, küsis, et kas on ka kenad poisid. Ütlesin, et suht suvalised ent seeeest tugevad. (Hiljem olin sunnitud oma seisukohti korrigeerima ja tunnistama, et üks neist oli siiski päris ponks ent abielus. Mida ma tean, sest tal oli sõrmus sõrmes. Kuigi me genereerisime jooksu pealt ka mitmeid muid variante, kuidas ma oleksin võinud seda tuvastada — naine ja lapsed olid kaasas; võttis vastu telefonikõne tervitusega “tere, abikaasa!”; küsisin ise kohe uksel, et ega mõni teist juhuslikult abielus ei ole jne.)

Selle maailmamuutva hetkega seoses tundub, et üldiselt on majapidamislike küsimuste vormikõrver tõusujoonel. Puhta pesu väljavaadetest innustatuna julgesin vannitoa peegli kohal olevale päevavalguslambile läheneda varasemast oluliselt jõulisemalt, mistõttu sain sealt lõpuks ometi kätte selle tuubja toru, et teaks selle abil õiget sorti uue hankida (ülikooli ajal võib-olla, aga võib-olla ka mitte, eksole, etendasime pirnivahetuse käigus ühes Pepleri tänava elutoas kursaõega maha suht eepilise jedi rüütlite sparringustseeni — võitlussteenist eristas seda peamiselt asjaolu, et lõpuks ei pidanud poodi uue pirni järele või Maarjamõisa klaasikilde naha alt välja noppima minema).

Ja paar päeva tagasi hakkasid lõpuks ometi tööle ka alumise korruse radiaatorid. Või noh, kolm neljast. See oli neist meeldiv, sest kuna ma olen laisk ent seeeest kitsi (igati võitev kombinatsioon, kas pole?), siis olekski talv ilmselt valitud tubades möödunud. Nüüd muidugi on tekkinud olukord, mis mõneti sarnaneb sellega, mis leidis aset kultusseriaalis Friends, kui telekas järsku tasulist porrikanalit tasuta näitama hakkas — alguses oli õudsalt tore, siis ei julgetud telekat enam kinni panna, sest äkki kaob ära (hiljem, kui see pidev elutoas lahtirulluv reality distortion field juba väga kurnavaks muutus, kardeti saada “nende tüüpide, kes tasuta porri kinni panid” mainet — jah, mul on box set; ja vaadake kui palju ilusamaks ja lihtsamaks on internet meie igapäevaelu kõigest kümnekonna aastaga teinud). Et siis, kuna varitseb oht, et radikaid kinni keerates nad pärast jälle enam ei tööta, siis on viimastel päevadel valitsenud siin sellised veidi subtroopilised tingimused. A noh, miinuskolkend, bring it on!

Vastu õhtut tundus hetkeks, et kui on karmavõlg, siis nutad ja tasud, sest suht poole tsükli pealt lõpetas töö nõudepesumasin, keeldudes igasugust pilti ette võtmast. Veidi hiljem vannituppa sisenedes sain õnneks aru, et mu väike pesupesemisorgia oli lihtsalt välja löönud selle korgi, mille otsa on millegipärast targu ühendatud erinevatel korrustel asuvad pesumasin, -kuivati JA nõudepesumasin ja eimiskit muud. Selleks ajaks jõudis juba väga valuliselt kangastuda see, kuidas ma integreeritud nõudepesumasinale asendajat pean otsima hakkama (äratuskellafunktsioon! muudetava suunaga veejoad! punane lasershow! hommikupudru eemaldamise režiim! 8-kujuline küttekeha!).