Suvejuttu

Sandra kirjutab, et:

Okei okei, ma saan aru, et nii pole ilus. Et pead siis blogi või ei, aga korra aasta jooksul kirjutamine on ka nõme. Et mis sa sellega siis nüüd öelda tahad. Tegelikult vastus on lihtne. Ma olen Hiiumaal ja siin on nagu mingi kirjanike loominguparadiis, mu meelest. Et kui ma oleks kirjanik, siis ma istuks siin põõsas, laseks end sääskedel sõelapõhjaks järada, vitsutaks tuulehaugi ja maasikat vaheldumisi nagu mu üheaastane poeg ja muudkui vuhaks trükkida. Aga ma pole kirjanik ja poeg igatahes on sellises parajas eas, et rahus mul põõsas istuda ka ei laseks, seega tuli mingi tabamus mul praegu nagu välk tumehallist taevast siia saunaruumi, kus Noorprints suure õiendamise saatel raskesse unne vajus, ja ma mõtlesin, et nokin telefonis veidi trükkida. Väga ebakirjanikulik, tean.

Olen blogimaastikust üsna irdunud. Tean, et vahepeal on toimunud seal ka jõukatsumine. Ma ei suuda hetkel meenutada, kas ma kellelegi ka häält andsin, aga vähemalt korra olen selle ürituse lehel käinud küll. Enamike võidublogisid ma üldse ei tea, sest need kuulsad gigandid vist sel aastal üldse ei osalenud või olid korralduskomitees või ei teagi. Seevastu FB blogipostituste grupis ma siiski olen ja vahepeal mõne postituse lahti ka võtan, olenemata, kas sellist üldse varasemast ajast tean. Ja nii juhtus ka praegu ja sellest tulenevalt mul tekkis kirjasoon endalegi peale.

Üheaastane samas arvas, et tunnist ajast jaaniunest jagus ja keset täiesti sügavat paksu nohinat hüppas just oma reisivoodi najale püsti nagu elektrilöögist vaevatud ja vaatas mulle punnis silmadega otsa justkui küsides, et kas ma tõesti uinusin, anteeksi! Polnud plaanis!

Võib olla tõesti talle tunnist piisas, sest tema oli see, kes südamerahus terve öö magas, erinevalt ülejäänutest kohalikest magalaelanikest. Resideerume hetkel perega suvekodu saunamajas, kus kogu esimene korrus on voodiks polsterdatud. Mina lahtikäival diivanil, ühene selle külgemööda jooksvas reisivoodis ja kuuene omakorda selle kõrval madratsil. Viimasel kahel ööl on ühele inimesele sobivas voodis olnud ka hr abikaasa, mis on meis mõlemas teravaid emotsioone esile kutsunud, sest ma olen seda voodit juba 4 ööd ilma TEMATA harjunud kasutama. Kui eile kl 23 silma looja lasin, hakkas kuskilt kostma korralik tümakas nagu Tallinnas Uue-Maailma kuni Ülemiste kandis kui ALeCoq areenil mõni maailmakuulus esineja kontserti annab. Suht ebaaus, sest üldiselt tuleb inimhing siia kadakarägastikku just ülimat vaikust nautima. Kahtlustasin, et tümm tuleb ca 1km kauguselt talust, kus eile valget limusiini nägin, sest juba see, et siin mere ääres ürgsete kadakate vahel on valge limusiin, on juba täiesti raudselt igasugu teooriaid tekitav. Kui täna ülikitsal kraavivahelisel autoteel kurvi tagant sirge peale jõudsin ja nägin samast talust väljunud mootorrataste ja autode kolonni vastu sõitmas (ja korra ehmatusest röögatasin), oli pilt selge. Kui see tümakateema ikkagi lõppes ära mingiks selliseks ajaks kui hakkas jälle valgemaks minema, siis ärkas üles kuuene, kes ei hakanud asja pikemalt sisse juhatama kui et puhkes nutma oma äsjatunnistanud õudsast unenäost ja kuna olin ise napilt jõudnud sügavamatesse unekihtidesse, siis võimaliku tulemuseta lohutamise asemel kamandasin ka TEMA ruttu meie voodisse, mis omakorda lõppes hommikul järjekordse sõnasõjaga hr abikaasaga, et kummal oli halvem magada. Kas temal, kes oli vastu seina litsutud ja sai magada vaid ühel küljel või minul, kes pidi leppima poole tekiga ja kui tahtsin selili magada (sest puusad valutasid külili olemisest), siis vaid tingimusel, et voodist lahkuv vasak käsi oleks mu enda tagumiku all kinni. Ja seeläbi ka sureks. Puhkus, eks.

Ei tea, mis jama on, aga halvad unenäod on kuueaastast kimbutanud juba mitmel ööl. Kuigi esimesel hommikul ärkas ta õndsalt üles ja tunnistas, et nägi pikalt unes multikat ja on väga tänulik. Siin on see multikateema seetõttu rõhutatud, et internetti selle jaoks ei jagata ja televiisoris on vabalevi, seega ei mingeid järelvaatamisi. Kui juhtud olema multikavalmis Etv2 hommikuse või õhtuse programmi ajal, siis palun väga. Muidu no-go. Selle asemel oleme pigem pikalt hommikuti maganud, õhtuti õe ja lastega erinevaid randu külastanud. Tundub tervislik.

Söögikohtade osas meil väga pikka nimekirja seekord ette näidata pole kuna esiteks on meil eelmisel suvel naabrilt ostetud ahju abil saare kodune toitlustus jõudnud täiesti uuele tasemele (varasema gaasipliidi ja grilli kõrval), nt nagu: ahjukartul! 😮 Ja teiseks mind on juba nii palju, et kulukas on ka. Üheaastane sööb tuugalt kaks korda rohkem kui kuueaastane. Aga siiski nädala jooksul oleme korra sattunud neljapäevasesse pop-up kohvikusse Hõng Kassaris, sest see on mu saare lemmik oma suurepärase taimetoiduvalikuga (koorene spinatipasta, oreo tort, kaneelisaiad – all vegan). Linnumäe restos testisin Beyond Meat burgerit, aga see taimevalgust tehtud kotlet oli nii lihasarnane, et lõpetamata ta mul jäigi. Täna saime härraga osa ka korraliku annuse Hiiu Teeninduskultuurist, millest võib igal suvel kirjutada omaette lektüüri, ühes Kassaris pikalttegutsevas ettevõttes, mis kohati nimetab end restoraniks, samas kui oled veidi lauas istunud ja ettekandja menüü toob ja mainib, et neil on MUIDU teenindus letist, siis hakkasid kohe igasugu kahtlused tekkima. Nt miks on hinnad nii kõrged kui pubistiilis letijärtsus ootama pead, miks selgub toidusaabudes, et ka kahvel-nuga on vaja ise võtta kui need ei asu isegi mitte 10m kaugusel tollest eelnimetatud letist, miks kahvel-nuga tuuakse lõpuks kandikul kenasti salhvrätile asetatult, aga seda salhvrätti sulle kasutamiseks ei jäeta ja lõpetuseks, mille paganaga õigustada restoranis Fanta pakkumist kaheliitrisest pudelist, kust mullikrööm oli lahkunud ilmselt juba eilaste klientide ajal. 2.50€ eest. Noh, ma võtsin kohe alguses asja Hiiu Teeninduskultuurist lähtuvalt, aga härra oli kohe pikalt kuri. Samas toit oli umbehää. Kahju, et ei tihka enam nautima minna. Ja näe, sai rahulikult tippi mitte jätta. Letiteenindus ju.

Aga et nõnda kurbadel toonidel ei lõpetaks, siis tore on ka ikka enamjaolt. Kärdlasse on tehtud uus tutikas seikluspark (kus ma küll põmst kahest jäsemest verdtilkuvate haavadega lõpetasin ja ühele jäsemele meetrised sinikad skoorisin, aga noh. Omavastutus ju. Neljas jäse sai uue ahjuga põletushaava :D) ; ilm ja merevesi on olnud imeliselt täiuslik; ja lapsed on olnud suht vähetüütud (ja selle võrra muidugi palju armsad).

Õe tehtud klõps Suursadama mmmõnusal biitšil

DIY unenägudepüüdja

Sandra kirjutab, et:

Jõulueelneaeg on alati kulgenud käsitöölainel. Selles mõttes jube kasulik, et ka kingimured saavad lahendatud. Aga see pime aeg paneb kohe tugitooli või laua taha meisterdama, langen mingisse täielikku tsooni. Et siis uuel aastal jälle kolmveerand aastat mitte midagi teha.

Vaja läheb igast manti, aga noh, minul olid need kõik kodust leitavad:

• liimipüstolit ja liimi
• vähemalt 4 papptaldrikut
• paela või kangariba
• nööri või lõnga
• nutiseadet ühe video vaatamiseks
• soolataigna jaoks: 2 dl jahu, 1 dl soola ja ca 1 dl vett
• taignarulli ja piparkoogivorme ja ahju

Algatuseks lõikasin neljal papptaldrikul välja sisu, et jääks alles vaid ca 8mm paksud servad. Oleks võinud veel neid teha, et rõngas jääks tugevam. Liimisin need servad omavahel kokku üheks. Rullisin sellele ümber valge kangariba ja kasutasin lõnga, et põimida võrk. Võrgu õpetuse võtsin selle video umbes teisest minutist:

Soolataigna jaoks segasin jahu ja soola ja lisasin pool kuni kolmveerand veekogust. Timmisin tulemust veel jahu ja veega, et saaks paraja taigna: paras tainas on siis kui saab käte vahel mõnusalt mudida nagu stressipalli, ilma, et ta see käte külge jääks. Ühtlane, elastne pallike. Rullisin paari mm paksuse taigna, lõikasin vormidega välja kujundid, tegin grilltikuga augud ja küpsetasin ca 140 kraadi juures kolmveerand tundi ja lasin jahtuda.

Kinnitasin nööriga tähekesed unenäopüüdja külge. Unenägusid hakkab ta püüdma sellise tebasümmeetrilise seina peal. Ilusaid unenägusid!

mijn neverending semaine

Hanna kirjutab, et:

Olen siin üritanud tuvastada, et millal see eelmine nädal tegelikult algas. Sest noh, nii nagu on erinevaid teooriaid selle kohta, millist sündmust pidada 20.sajandi alguspunktiks, nii ei tasu ka siinkohal babüloonlaste leiutistel oma elukorraldust liialt dikteerida lasta.

Niisiis ma pakuks, et eelmine nädal algas umbes kaks nädalat tagasi, ütleme näiteks neljapäeval, sest reede südaöösel oli esimese essee tähtaeg ja, arvestades, et ma ei saan sellest ainest aru ainult hooti ja seetõttu ei saanud ka eriti aru, millest ma selle essee pean kirjutama, oli see, ma arvan, et hea lugeja on siinkohal nõus, üsna viimane hetk töökirjutamisega pihta hakata. Peale kõige muu oli esmaspäevaõhtuks vaja kirjutada teine tähtteos (aines, mis mulle meeldis ja millest ma aru sain ja puha), aga esmaspäev oli mul täistööpäev ühes mõneti teises riigis.

Kolm päeva hiljem, loetud hetked enne südaööd, esitasin essee ära. Pool punkti võetakse hilinemise eest maha, aga kuna ma siiski ei ole päris kindel, et ma kirjutasin teemasse, siis heal juhul ei olegi seal millestki maha võtta. Ilmselt siis nendest punktidest, mille ma saan selle eest, et allikate nimekiri on ilusti tähestikujärjekorras (sest juhendis oli kirjas, et korrektne viitamine moodustab päris märkimisväärse osa hindest).

Kuus minutit enne esmaspäeva südaööd esitasin ära ka teise essee (seekord siis täpselt tähtajaks) ja selleks ajaks oli küll konkreetselt tunne, et ma suren kohe ära. Kere oli huvitatud absoluutselt kõigest muust kui seal arvuti taga istumisest. Põhimõtteliselt sai see 2500 sõna kirjutatud hoogtöö korras kuue tunni vältel, mis jäid tööpäeva lõpu ja südaöö vahele, peamiselt aga kell 22:30 kuni 23:35. Sest kui esimese essee kirjutamisprotsess oli küll raamatunäide prokrastineerimisest (tööd ei tee, aga midagi muud ka ei tee, sest ei ole ju aega, sest peab ju tööd tegema, püsivaks fooniks väikestviisi meeleheide mõnede eneselegi ootamatute “Sa saad sellega hakkama!” motivatsioonivilksatustega), siis teisele said takistuseks mitmed ette teada (palgatöö, eksole, ma olen ennegi täheldanud, et see ei lase inimesel rahulikult elada) ja kavandamatud elulised asjaolud.

Näiteks viskas ootamatu ahvi mutrivõtmesse mind mõnda aega varjuna saatnud sitt rongiõnn. Kuna belglased olid pool oma raudteevõrku just tolleks päevaks üles kakkunud, siis ei saanud ma sõita rahuliku internetivaba kohaliku rongiga (elu parim artiklilugemiskeskkond), vaid pidin ronima pühapäevaõhtuse Amsterdam-Pariis kiirrongi esimesse klassi. Mis võib ju kostuda igati peen, aga antud hetkel oli pigem selline kõrgema keskklassi loomaaed. Minu istekoht oli seal, kus kaks kahelist istet teineteisele otsa vaatavad, akna all. Kolm ülejäänud kohta täitis prantsuse perekond (määramatu vanusega ennast emotsioonituks opereerinud pereema, tema tuhmi ilmega
poeg ja selle mossis tüdruksõber — kõik kolm kuulasid kõrvaklappidega oma mussi ja kõigi kolme kõrvaklapid lekitasid heli; ja lauaalune oli tihkelt nende jalgu täis). Ühtegi artiklit mõistagi ei lugenud, tegin hoopis tööandja kulul väikese veini.

Halb rongiõnn jätkus mõned päevad hiljem kui ma pidin otse tööpostilt Luksemburgi rongile kappama. Või noh, polekski ehk pidanud niiväga kappama, sest rong oli juba väljudes pool tundi graafikust maas. Seejärel jätkus sõit sellises reipa inimkõnni tempos. Kui kolmetunnine rongireis oli juba kestnud peaaegu neli, teatati vastuvaidlemist mitte sallivas prantsuse keeles, et järgmises kottpimedas vallooni asulas tuleb kõigil maha kobida, sest see rong enam edasi ei sõida. Mis oli muidugi omaette mõistlik, sest tund aega hiljem väljunud päeva viimane lähetus oli meid kinni püüdnud ja eks me siis selle peale kõik üle kolisimegi. Kui mul poleks nii kopp ees olnud, siis oleks ehk ka see infosulg tundunud belgiapäraselt nunnu.

Luksemburgi hotell oli seekord saanud suht spartalik, tuba nägi välja nagu mingi BBC ilmasõjajärgse perioodidraama võtteplats, stseenideks, mille asukohana on kirjas näiteks “teenijanna tuba”. Või “nunnakamber”. A voodi oli pehme ja wifi töötas (kui ma olin umbes kaheksandal katsel lahti hammustanud selle, et hüüumärk parooli lõpus ei tähista mitte niivõrd teenusepakkujate entusiasmi, kuivõrd tuleks ka siiski sisse trükkida). Ja järgmise päeva töö kestis märkimisväärselt lühemalt kui rongireis tööle. Mis tähedas, et sain veidi linna peal ringi jõlkuda enne kui, väike värin hinges, jälle rongi istusin, et Brüsselisse naasta.

Tagasitee kulges siiski graafikukohaselt, andes lootust, et raudteeneedus on selleks korraks murtud. Valloonia, mis seekord ei olnud kottpime (ja ei rullunud lahti minu ja õiglase ööune vahel), tundus rongiaknast isegi päris maaliline.

Järgmisel kahel päeval kohtlesin ma Brüsseli hotellikorterit nagu mõne ellujäämise riäliti osaline, kes on hetkeks tsivilisatsiooni lastud (meenub ka see stseen “Band of Brothers” seriaalist, kus Winters lumisest kaevikust Pariisi vaheldust saama kupatati). Ostsin supermarketist poolfabrikaattoote, mille sai panna ahju (ma polnud olude sunnil kaks kuud midagi ahju saanud panna). Käisin vannis. Magasin voodis meritähe asendis ja kui see ebamugavaks läks (võimalikke tulevasi voodikaaslasi ehk rõõmustaks teadmine, et see pole kunagi mu tavapärane magamisasend olnud), siis lihtsalt diagonaalis. Kuigi ega ma siit ühika teismelisevoodist ka pole veel tegelikult kordagi alla kukkunud.

Reede õhtuks olin uljalt lasknud endale Leidenisse kella poole kümneks pitsa tellida. Selleni jõudmine ajal, mil ta ka veel soe on, oleks eeldanud, et tööpäev lõppeb veidi varem kui viimasel hetkel, sest mul oli enne vaja ka Haagist läbi hüpata ja kohver ühikasse visata. Jõudsin kohale pool üksteist, vähe sellest, et pitsa oli külm, keegi oli sellest ka juba ühe tüki omastanud. Pitsa oli Leidenis sel põhjusel, et lapsed pidasid veerandilõpupidu. Koju sain poole neljase rongiga. Olin endaga päris rahul, sest viimati kuulsin ma Leideni keskvaksalisse sisenedes, kuidas see poole neljane parasjagu lahkus ja veetsin seejärel jaamapingil oma elu pikima tunni poole viiest rongi oodates. Mis jäi kümme minutit hiljaks.

Nädala tinglikuks lõpuks võiks samas siiski pidada pühapäeva. Nagu ma ka juba mitu päeva mantrana endale lubanud olin (jooksvalt, sobivatel hetkedel, aga kindlasti igal hommikul kui sõltumatult magaminemise kellaajast oli ärgates siiski tunne, nagu oleks gorilla mind öö jooksul veidi vaibaklopitsaga töödelnud), magasin ma terve laupäeva muidugi maha, aga kuna õues oli obssöönsel kombel 17 kraadi ja vahelduv pilvisus, otsustasin pühapäeval siiski väikese jalutuskäigu teha. Sihtmärgiks oli linnapark nimega Haagse Bos (ehk siis Haagi mets), kuhu ma ka paari kõrvalepõikega jõudsin. Kuna mul on niigi natuke raskusi hoomamisega, et millal siin hämardub ja öine kellakeeramine oli sellele veel omakorda põntsu pannud ja kuna Haagse Bos osutuski ootamatul kombel täielikuks džungliks (Hollandis on üldiselt nii palju inimesi ja nii vähe ruumi, et metsa eriti vohada ei lasta; väljaarvatud keset suurlinna siis ilmselt), siis kahjuks muutusid need ristuvad ja eri suundades puude vahele looklevad valgustamata metsarajad seal juba varsti pärast minu saabumist üsna kurjakuulutavateks (muinasjuttudes lõppeb sellistes kohtades liiga õhtu peale jäämine alati sellega, et keegi satub märkimisväärsesse ärasöödud saamise ohtu). Tuleb minna tagasi, mõnel päevasemal kellaajal.

Uus nädal algas sellega, et sain õhtul järjekordselt ühe oma uue parima sõbra 21.sünnipäeva tähistada. Kuna veidi kiirem periood on nüüd natukeseks läbi, on omavanuste leidmine jälle prioriteetide nimekirjas suht etteotsa liikunud.

Sürpriisivalimik

Hanna kirjutab, et:

Elu on ootamatusi täis.

Tagantjärele mõeldes ei ole see väike ent visa külmetushaigus muidugi midagi enneolematut, isegi antud suvisel aastaajal. Ma siiski ei osanud sellise võimalusega praegu absoluutselt arvestada. Igatahes olen ma viimase kolme päeva jooksul konservatiivse hinnangu järgi aevastanud umbes 250 korda (ma arvaks, et samapalju kui kogu varasema elu jooksul kokku). Täna ärkasin keset ööd üles, et üks kiire kolmene seeria teha. Positiivse külje pealt, kui täna autoraadiost tulevale Tina Turneri menuloole “Private Dancer” kaasa laulma hakkasin, oli minu toon märkimisväärselt originaalilähedane ja kohaselt sensuaalne (even if I do say so myself). Samas ma pole muidugi päris kindel, kas sellist ahelaevastusele kalduvat inimest tegelikult üldse peaks autorooli lubama.

Mõned ootamatused on päris nunnud. Mõni nädal tagasi, kui ma Sandra Troonipärijale lasteaeda järele läksin, seisis too hoovis turnimiskontraptsiooni tornis ja hüüdis üle terve Mustamäe rõõmsalt: “See on ju mu Hanna!” Mingil tuvastamatul hetkel on minu nime eest kadunud eesliide “tädi”. (Ma pean tunnistama, et alguses ei osanud ma seda sinna väga tahtagi, aga nüüd kui ta läinud, on ka nagu natuke kurb.) See, et ma järgmisel korral tema käest päris kõvasti pragada sain kui ma temaarust punase tulega üle ristmiku sõitsin, ei oleks ilmselt jällegi pidanud niivõrd üllatama (tegemist on siiski hästikasvatatud seadusekuuleka inimesega). Nagu ka see, kuivõrd raske on keset tipptundi kolmeaastasele liikluseeskirja nüansse seletada (tuli oli tõesti punane selleks ajaks kui ma ristmikul vasakpööret lõpetasin). Õnneks olen ma veel piisavalt autoriteetne isik, et mingi variatsioon “sest mina ütlen nii”-st töötas.

Teisestküljest jällegi… Mai keskel tõmmati mul ootamatult välja tarkusehammas. Läksin ühel kolmapäevasel pärastlõunal pahaaimamatult hambaarsti juurde mingi üsna ebamäärase ent juba mõnda aega elurõõmu rikkunud kaebusega. Arst koputas kõik hambad läbi, lasi natuke vurtsu ja pool tundi hiljem lahkusin sealt ilma hambata. See tarkusehammas oli mul juba umbes 14ndast eluaastast olnud ja selle ajaga üsna omaseks saanud, nii et ka minapilt vajas pärast veidikest korrigeerimist. Ülemise tarkusehamba väljatõmbamine, samas — oluliselt tšillim kogemus kui mistahes auguparandus. Jällegi üllatav.

Naaberaias võeti maha vana pappel. Terve teisipäeva võeti, sest pappel oli iidne, jäme ja üle linnaosa kõrguv (esimene osa sellest protsessist figureeris teravalt mu unenägudes, ent üles otseselt siiski ei äratanud — kunagi ammuse rattamatka ajal juhtus sarnane lugu, kui Käsmu tipus võeti hommikupoolikul maha kogu see võsa, mille sisse olime õhtul telgi püstitanud; seda suurt põõsast, mille taga olin veel päikesetõusu ajal pissil käinud, poleks seal nagu kunagi olnudki). Kui köitega puu otsas rippuvad mehed tüve kallale asusid, kostus sae vaikides iga natukese aja tagant sonoorne ümberkaudseid maju raputav müts, sest järjekordne jäme jupp langes vastu maad. Täiesti võõraste inimeste täiesti võõras puu, eksole, aga nüüd on hommikul köögis kohvi ootamise ajal aknast välja jõllitades tunne nagu ma oleksin kolinud.

Mõned ootamatused on muidugi täitsa absurdsed. Need on vaieldamatult mu lemmikud. Veidi aega tagasi viisin vanaema ortopeedi juurde, et ta saaks endale personaliseeritud korrigeerivad tallad tellida (mille käigus selgus, et doktor käib iga hommik tööle samast, Tallinnast 60km kaugusel asuvast külast, kus vanaema elab, aga see oli pigem siuke tavaline Eesti nojah-tõdemus). Vanaema on meil muidu igati ontlik ent kohati hulljulge 83-aastane vanakooli proua, eluaegne õpetaja, kes teab üldiselt üsna täpselt, kuidas peab ja ütleb seda häbenemata sullegi. Eemaldas doktori kabinetis oma peened nahkkingad ja nende seest tulid välja Viru Valge reklaamsokid. Hetkeks neid üllatunult vaatama jäädes meenus, et need on tegelikult minu enda sokid, saadud kingituseks mingilt konverentsilt, kus ma töötasin.

Teoorias ei pea ma ennast täiesti tavalise kontrollifriigina eriliseks üllatusteaustajaks. Isegi kui nad on positiivsed. Samas olen ma jällegi suur absurdifänn ja ma tean küll, et absurd juba iseenesest ei saa olla midagi muud kui üllatav. Aga teatavad kelmikad vastuolud iseeneses lisavadki naiselikkust ja veetlevust, ma olen aru saanud. Ja no neid ei saa ju kunagi üleliia olla, eksole?

[lisa sesoonne sõnamäng]

Hanna kirjutab, et:

Just eile sõitsin mööda Tehnika tänavat, millest on umbes hetkega saanud võluv tunnel, ja mõtlesin selle üle, kuidas aastaajad meie kliimavöötmes meeldival kombel ikka ilge litakaga kipuvad vahetuma. Noh, et kui sügis, siis ärkad ühel (tavaliselt septembri) hommikul üles ja on hakanud sadama külma kontidessepugevat vihma ja see ei lõpegi enam. Või siis see tänavapuhastusüksusi ja suvekummientusiaste alati ootamatult tabav esimene talvepäev. Ja nüüd siis antud aastaaja puhul — ei mingit keskkeuroopalikku pehmelt ligi hiilivat kevadet, vaid tükk aega eimiskit ja siis järsku, peaaegu päevapealt, on elu ise kõige parem Instagrami-filter.

Soojema aastaaja puhul on mul siin plekkkatusealuses magamiskambris aken üsna pidevalt lahti (vt. ornitoloogiline intsident eelmisest kevadest). Ja see on ikka hämmastav kui suure sotsiaalse kontakti ümbritseva elukeskkonnaga see seitsmesentimeetrine pragu pakub.

 

Näiteks just praegu kuulsin, et väike Joonas ootab oma ema Prisma ees infoletis. See tuli siis Kristiine Keskuse valjuhääldist, mis on mõnesaja meetri kaugusel, teiselpool raudteed ja magistraali. Ronge ei kuule, liiklusmüra ka praktiliselt mitte, aga see teadaanne tuli suht sõnaselgelt koju kätte. Props valjuhäälditehnikategijatele.

Põnevam lugu on see, et juba mitu hommikut olen ma ärganud kindla arusaamaga, et helikopter üritab mulle voodisse maanduda. Kuna juba elukogemust on ja nii, siis umbes kolmanda hetkega (esimesed lähevad loomulikult tuvastamiseks, et kes ja kus ma olen) mõistan ikka ise ka, et tegemist on hoopis pöidlajämeduse mesilinnukesega, kes on ennast akna vahelt sisse pressinud. Järgneb juba sisseharjutatud ent siiski iga kord veidi improvisatsiooniline koreograafia eelmise kuu sisustusajakirjaga (väga versatiilne vahend, vajadusel rullis malakas, vajadusel hell labidas), kindlateks elementideks hüpped voodisse ja maha ning Matrixi-filmist tuntud kehavibutused.

Siiamaani on õnnestunud kõik elusloodus ikkagi tuldud teed tagasi suunata. Sest noh, ühestküljest, järjekordset päeva mõrvaga alustada ei tundu kõige meeldivam väljavaade. Ja teisestküljest, kui see mõrvakatse juhtub olema ebaõnnestunud, siis on karta, et mul endal ilmselt pikka pidu ei ole. Ilmselt peaksin hullunud looma eest paariks päevaks korterist põgenema, misiganes üsna napp unekostüüm mul juhtub seljas olema. Ikkagi kevad ju, noh.

Loodan teatavale detente’ile enda ja mesimummude vahel, kui aknatagune vaher õitsemise lõpetab.

UNI – ultimate negotiation with infants

Sandra kirjutab, et:

Kui ma oma pooleaastasele Troonipärijale magamise selgeks tegin, hakkas meil kulgema kõik väga kindla ja süstematiseeritud päevakava järgi. Tollel ajal veel kolme päevase unega, tänapäeval (kaheselt) veel ühega. Sellest vahest hoolimata olen olnud vägagi range graafiku järgija, nii, et nii mitmedki vabagraafikulised on ohkinud kui mina juba lahkuma asun toredatelt koosviibimistelt, et graafiku osas mitte kompromisse teha. Nõnda on nii, et kui ma kell 13 olen oma järeltulija lõunaunne pannud, vajun ise ka kohe letargiasse ära. Ja teinekord on nii, et kui ma juhtun viibima eemal ja Troonipärija on kellegi teisega oma päeva veetmas, siis kell 13 tuleb mul ikka siesta aeg peale.

Selline eellugu siis. Tänane lugu algab juba tegelikult eile, mil Troonipärija oli jõudnud olla kaheaastane ühe päeva. Hommikupoolik möödus tal olles oma potiga hea sinasõber ja nii ka enne lõunaund, mis tekitas mul idee panna ta lõunaunne ka ilma mähkmeta. Kui mõni lapsekauge inimene seda siin loeb, siis teadke, et see on suur asi. Une ajal ei kontrolli ju suurt midagi, veel vähem oma põit. Kõik õnnestus laadnalt, peale ärkamist küsiti taaskord ise potile ja tehti sinna nii suuremaid kui väiksemaid saadusi. Minu uhkus oli piiritu ja rääkisin seda kõigile, kellega vähegi andis juttu sinna tüürida 🙂

Täna olin nii inspireeritud, et panin lapse samamoodi tavaliste pükstega magama, missest, et eelnevalt tehti potti vaid sümboolne tilk. Lahkusin toast jättes lapse endale unejuttu jutustama ning siis hakkas kogu trall.

Lähen mina siis 15 minutit hiljem tagasi, et voodist eemaldada tema juturaamat ja kontrollin nii muuseas ka magava lapse pükste seisukorda. Niiske. Ja natuke nagu… lopsakas. Piilun püksi ja leian sealt eest lõunasöögi. Ma ei hakka täpsustama, eks 🙂 Kuigi etteruttavalt võin öelda, et teen seda siiski varsti. Okei, ma olen ka esimest korda ema ja tegelen selliste küsimustega nagu üks roheline ikka, eksole. Mõtlesin siis, et suudan oma väsinud ja just sügavasse unne suikunud lapse püksid jalast ära võtta, ilma, et ta eriti ärkaks. Et kui sealne kraam on tahke, siis pole ju probleemi. Kui püksid olid nii umbes pooles põlves, oli korraga KÕIK KAKAT TÄIS. Lina, tekk, lapse keha täies pikkuses, minu varrukas… Siis oli juba selge, et ilma pesuta me siit normaalselt ei välju. Laps ärkas selle jama peale üles ja vaatas rõõmsalt, et kae nalja, kaka voodis ja ema ka müttab siin millegi kallal. Sooritasime tegelikult väga tõhusa ja kiire pesu, lina voodisse asemele ei pannud, tekk kõlbas teistpidi kasutades endiselt peale panna ja hops voodisse tagasi. Lahkun toast. Pool tundi hiljem kuulen, et laps pole ikka magama jäänud ja seletab kõlava häälega midagi traktoritest ja labidatest (juturaamat voodis). Tund aega hiljem käib ikka suurejooneline TRRRRR-itamine. Poolteist tundi hiljem võtan omaks teadmise, et tänane lõunauni jääb ära. Kaks tundi hiljem kuulen kurba nuttu. Loen magamise lõpetanuks ja torman kohale.

Voodi on uuesti täis lastud, seekord lihtsalt otse madratsile, sest lina ju polnud. Aga probleemiks on hoopis see, et kaisukarul on pluus seljast tulnud ja seda ei saada kuidagi tagasi. Laps on lohutamatu, võtan ta sülle ja ta vajub raskelt ja väsinult mu õlale. Võtan vastu otsuse minna meie voodisse pikutama. Pea mul sellest graafikumuudatusest juba täiesti arvestatavalt uugas.

Pool tundi pikutame niisama, tema endiselt teki all, aga suure jutu saatel. Mina teesklen magamist. Hoolimata sellest, et poeg avastab maailma tähelepanuväärsema asja, et issi papud on riiulis (korvpalliketsid ja seal, kus ikka on nende koht, ei midagi eriskummalist) ja kordab seda oma “magavale” emale oma 20 korda ja kui ta ei reageeri, siis hakkab nimetissõrmega ema silmalauge lahti surkima, et ta ometi ei magaks, taustaks lausudes: “silmad lahti, silmad lahti…” Mingil hetkel hakkan ise ka enda magamist uskuma ja jäängi tukkuma. Kui napilt viie minutilisest tukust välja tulen, leian oma imearmsa mõmmi südamerahus magamas. Kaisus, kus ta pole mul ligi poolteist aastat maganud – milline rõõm ja heldimus. Peavalu oli hetkega kadunud.

Graafikust 3 tundi maas ja kohe algamas minu trenn, kuhu ma siiani plaanin veel jõuda ja enne seda lapse vanavanematele viia. Loo moraal (nagu ka juba peale tagumendi pesemist vestlusgrupikaaslastega selgus) on see, et las laps magab ära oma pehme ja sooja püksiga, ära mine s**** surkima.

Ahjaa. Loodame, siis, et härra voodikohal läheb paremini kui Troonipärija madratsil ja tekkidel 🙂