Empaatiline intsident

Hanna kirjutab, et:

Antud lugu ei ole sellest, et ma oleksin millegi kangelaslikuga hakkama saanud. Või isegi üldiselt (ja vastupidiselt ülejäänud elanikkonnale) eeskujulikult hea inimene, kingitus kaaskodanikele ja taskuMcGyver, kes iga laitmisväärilise vea korral silmagi pilgutamata appi tõttab. Kui, siis natuke nagu vastupidi.

Jalutasime sõbrannaga eile õhtul, nii umbes 11 ajal läbi vanalinna autoparkla poole, kui nägime, et teisel pool teed on kõnniteele kössi vajunud valges jalgpallisärgis keskealine härra. Tundus nagu tukastaks, aga väga sügavalt.

Esimene instikt ei olnud meil kummalgi, et läheme uurime, mis viga ja kas saaks aidata. Oli hoopiski, et keegi peaks uurima. Sest meie oleme väetid naisterahvad ja tänaval magav härra on siiski tundmatu suurus. Aga kui neli või viis täies elusjõus meesterahvaste seltskonda oli paari minuti jooksul magavast härrast üle astunud või suuremat peenetundelisust üles näidates härrast märkimisväärse kaarega möödunud, jõudsime järeldusele, et ei jää siiski midagi üle, tuleb ise pöördumine teha.

Meie esialgse müksimise ja torkimise peale ei teinud härra teist nägugi (väetid naisterahvad, noh), aga hetk hiljem liitus meiega ka üks noorpaar, kus meespool oli ameeriklane. Ja kuna keskmine ameeriklane on üles kasvanud keskkonnas, kus ilma kodanikualgatuse ja ligemesearmastuseta surekski pool ühiskonda ära (sest igasugune riigipoolne sotsiaalne tugi on pehmelt öeldes lünklik), siis haaras ta kohe ka ettevõtlikult ohjad. Poputas magava härra kiiresti üles, tuvastas, et see on lihtsalt jõudsast alkoholitarbimisest veidi kurnatud (mitte üledoosi saanud süstiv narkomaan või mõne muu meditsiinilist iseloomu ataki ohver) ja veidi hiljem tõstis härra ka käepäraselt möödunud taksosse. Härra oli pesueht šotlane, mistõttu oleks temast ehk veidi keeruline olnud aru saada ka siis, kui kõik vestluspartnerid oleksid olnud kained, aga üsna ruttu sai siiski selgeks, et ta teab, mis nime kannab tema hotell (tuli välja, et see asus pmtst kahe tänava kaugusel) ja et tal on ka raha, et taksojuhi vaev kinni maksta.

Niisiis, kellegi elu ei õnnestunud jällegi päästa. Üsna kindlasti oleks härraga kõik korda saanud ka siis, kui me oleksime lihtsalt edasi jalutanud. Vähe sellest, et ameeriklane oleks nagunii hetk hiljem kohale purjetanud, ilusal suveõhtul oleks härral olnud ka täitsa okei seal kirikuseina najal paar tundi tukastada, et siis enda jaoks sobival hetkel kark alla ajada ja saja meetri kaugusele hotelli orienteeruda. Võib-olla oleks härra olemasolu meenunud isegi tema sõpradele, kes oletatavasti ka siiski kusagil läheduses viibima pidid.

Samas ei ole asjaolu, et tänavale äravajunud inimene on lihtsalt purjus siiski mingi kaalukas põhjus teda sinna vedelema jätta. Esiteks juba sellepärast, et võib-olla ta siiski ei ole lihtsalt purjus.

Ja noh, inimese puhul, kes teisipäeva õhtul kella 11ks on jõudnud punkti, kus ta tukastab kõnniteel, küünarnukk marraskil ja käes katkised päikseprillid, ei ole ilmselt tegemist kõige parema planeerijaga. Isegi kui tal oli mingi plaan, siis vaevalt, et see päris sellist kulminatsiooni ette nägi. Halb planeerimisoskus ei ole siiski otseselt põhjus, miks inimest eriliselt hukka mõista või arvata, et ta on ära teeninud temaga selle tagajärjel aset leidnud teatava traagika-potentsiaaliga ebaõnnetused. Sest noh, kellel meist ei oleks olnud olukorda, kui meist endist rohkem või vähem sõltumatutel asjaoludel esialgsest plaanist kõrvale kaldumine on endaga kaasa toonud ettenägematuid ja ebamugavaid tagajärgi.

Et siis. Jube mõnus oleks pärast sellist intsidenti tunda ennast oluliselt parema inimesena kui inimkonna keskmine. Tegelikult, tõele aru andes, sunnib mind sellises olukorras tegutsema mitte niivõrd au- ja õiglustunne, vajadus ajada õiget asja (või isegi magus mõte sellele piiritule tänutundele, mis päästetud inimest kindlasti pärast valdama peab; see eeldab muidugi, et tal on üldse meeles, et ta päästetud sai — elu on näidanud, et tihtipeale on lõhkised püksid, kompaktpeegel või küünarnukk või silmade ootamatu tundlikkus päevavalgusele järgmisel päeval ainuke märk sellest, et õhtu kuidagi tavapärasest hoogsamalt mööda saadetud sai), vaid pigem lootus, et kui mõni mulle lähedane inimene peaks poolteadvusetult tänaval tukastama (isegi kui ta on lihtsalt napsutamisega hoogu läinud, aga eriti kui tal näiteks süda jupsima on hakanud), siis leidub siiski veel mõni selline, kes saab kuidagi üle oma esimesest tugevast instiktist edasi jalutada.

Ja ma tean küll, et appiminek võib mõnikord abistaja vastu pöörduda, sest on inimesi, kes tõesti, tõesti ei taha päästetud saada või üldse mingisugust abi. Aga mis siis, kui see just praegu sinu ees lahtirulluv inimdraama (traagiliselt suur või naeruväärselt väike) ei ole üks sellistest?

Sürpriisivalimik

Hanna kirjutab, et:

Elu on ootamatusi täis.

Tagantjärele mõeldes ei ole see väike ent visa külmetushaigus muidugi midagi enneolematut, isegi antud suvisel aastaajal. Ma siiski ei osanud sellise võimalusega praegu absoluutselt arvestada. Igatahes olen ma viimase kolme päeva jooksul konservatiivse hinnangu järgi aevastanud umbes 250 korda (ma arvaks, et samapalju kui kogu varasema elu jooksul kokku). Täna ärkasin keset ööd üles, et üks kiire kolmene seeria teha. Positiivse külje pealt, kui täna autoraadiost tulevale Tina Turneri menuloole “Private Dancer” kaasa laulma hakkasin, oli minu toon märkimisväärselt originaalilähedane ja kohaselt sensuaalne (even if I do say so myself). Samas ma pole muidugi päris kindel, kas sellist ahelaevastusele kalduvat inimest tegelikult üldse peaks autorooli lubama.

Mõned ootamatused on päris nunnud. Mõni nädal tagasi, kui ma Sandra Troonipärijale lasteaeda järele läksin, seisis too hoovis turnimiskontraptsiooni tornis ja hüüdis üle terve Mustamäe rõõmsalt: “See on ju mu Hanna!” Mingil tuvastamatul hetkel on minu nime eest kadunud eesliide “tädi”. (Ma pean tunnistama, et alguses ei osanud ma seda sinna väga tahtagi, aga nüüd kui ta läinud, on ka nagu natuke kurb.) See, et ma järgmisel korral tema käest päris kõvasti pragada sain kui ma temaarust punase tulega üle ristmiku sõitsin, ei oleks ilmselt jällegi pidanud niivõrd üllatama (tegemist on siiski hästikasvatatud seadusekuuleka inimesega). Nagu ka see, kuivõrd raske on keset tipptundi kolmeaastasele liikluseeskirja nüansse seletada (tuli oli tõesti punane selleks ajaks kui ma ristmikul vasakpööret lõpetasin). Õnneks olen ma veel piisavalt autoriteetne isik, et mingi variatsioon “sest mina ütlen nii”-st töötas.

Teisestküljest jällegi… Mai keskel tõmmati mul ootamatult välja tarkusehammas. Läksin ühel kolmapäevasel pärastlõunal pahaaimamatult hambaarsti juurde mingi üsna ebamäärase ent juba mõnda aega elurõõmu rikkunud kaebusega. Arst koputas kõik hambad läbi, lasi natuke vurtsu ja pool tundi hiljem lahkusin sealt ilma hambata. See tarkusehammas oli mul juba umbes 14ndast eluaastast olnud ja selle ajaga üsna omaseks saanud, nii et ka minapilt vajas pärast veidikest korrigeerimist. Ülemise tarkusehamba väljatõmbamine, samas — oluliselt tšillim kogemus kui mistahes auguparandus. Jällegi üllatav.

Naaberaias võeti maha vana pappel. Terve teisipäeva võeti, sest pappel oli iidne, jäme ja üle linnaosa kõrguv (esimene osa sellest protsessist figureeris teravalt mu unenägudes, ent üles otseselt siiski ei äratanud — kunagi ammuse rattamatka ajal juhtus sarnane lugu, kui Käsmu tipus võeti hommikupoolikul maha kogu see võsa, mille sisse olime õhtul telgi püstitanud; seda suurt põõsast, mille taga olin veel päikesetõusu ajal pissil käinud, poleks seal nagu kunagi olnudki). Kui köitega puu otsas rippuvad mehed tüve kallale asusid, kostus sae vaikides iga natukese aja tagant sonoorne ümberkaudseid maju raputav müts, sest järjekordne jäme jupp langes vastu maad. Täiesti võõraste inimeste täiesti võõras puu, eksole, aga nüüd on hommikul köögis kohvi ootamise ajal aknast välja jõllitades tunne nagu ma oleksin kolinud.

Mõned ootamatused on muidugi täitsa absurdsed. Need on vaieldamatult mu lemmikud. Veidi aega tagasi viisin vanaema ortopeedi juurde, et ta saaks endale personaliseeritud korrigeerivad tallad tellida (mille käigus selgus, et doktor käib iga hommik tööle samast, Tallinnast 60km kaugusel asuvast külast, kus vanaema elab, aga see oli pigem siuke tavaline Eesti nojah-tõdemus). Vanaema on meil muidu igati ontlik ent kohati hulljulge 83-aastane vanakooli proua, eluaegne õpetaja, kes teab üldiselt üsna täpselt, kuidas peab ja ütleb seda häbenemata sullegi. Eemaldas doktori kabinetis oma peened nahkkingad ja nende seest tulid välja Viru Valge reklaamsokid. Hetkeks neid üllatunult vaatama jäädes meenus, et need on tegelikult minu enda sokid, saadud kingituseks mingilt konverentsilt, kus ma töötasin.

Teoorias ei pea ma ennast täiesti tavalise kontrollifriigina eriliseks üllatusteaustajaks. Isegi kui nad on positiivsed. Samas olen ma jällegi suur absurdifänn ja ma tean küll, et absurd juba iseenesest ei saa olla midagi muud kui üllatav. Aga teatavad kelmikad vastuolud iseeneses lisavadki naiselikkust ja veetlevust, ma olen aru saanud. Ja no neid ei saa ju kunagi üleliia olla, eksole?

Homecoming

Hanna kirjutab, et:

Teisipäeva hommikul ärkasin ma hotellivoodis umbes kell 9 üles sellepeale, et saabus SMS minu onult. Hetk võttis üldse aega, et aru saada, mis toimub, sest ma ei mäletagi, millal ma viimati enne seda SMSi sain, aga seda sõnumit nähes avasin ruttu arvuti, et täpsemalt aru saada, mis on juhtunud. Onule vastasin ka kiiresti, et ta ei muretseks — pommid lõhkesid lennujaamas, mille läheduses mina ei viibinud.

Mina pidin kella 10ks tööle minema, aga kell 9 veel magada oli sellesmõttes okei, et ööbisin tööhoonest umbes kolme (küll väga suure, ent siiski) maja kaugusel. Selleks ajaks kui minu akende taga katkematu sireenide koor tegevust alustas, olin siiski juba täitsa ärkvel ja asjade seisuga kursis. Kolmandat, metroos lõhkenud pommi ma muidugi ei kuulnud, sest plahvatus leidis aset sügaval maa all, aga linnulennult oli minu hotellitoast selle asukohani ehk umbes 300-400 meetrit.

Ja pärast seda läksid järgmised kaks päeva minu elust teistmoodi kui veel veidi varem oleks arvanud, aga samas mitte kardinaalselt teistmoodi.  Sest töö jäi muidugi ära (tühja koosolekutesaali kõrvalt kabiinist leidsin vaid veidi punaste silmadega kolleegi, kellele oli just kohale jõudnud, et kui ta poleks tol hommikul oluliselt graafikust maas olnud, oleks ta ka vabalt võinud seal metroorongis olla) ja kojutuleku marsruut kujunes ka hoopis teistsuguseks (sest see lennujaam, kust ma algselt pidin lendama, on siiamaani rivist väljas), aga need mõlemad asjaolud on minu ja peaaegu kõigi teiste jaoks, keda see situatsioon kuidagi mõjutas, ebamugavus, mitte traagika. Tööhoonest väljudes nägin, kuidas politseinik turgutas maja ees pingil istuvat õrnalt katatoonilist ja roheka ilmega härrat (ma ei ole kindel, kas see on seesama härra, aga turgutamine igatahes käis sama koha peal) ja nurgapoe indialasest omanik rääkis, kuidas ta oli pidanud oma vennatütre haiglasse saatma, sest see oli saanud uudistest šoki ja ei suutnud enam hüsteerilist nuttu kuidagi pidama saada, aga isegi nende inimeste jaoks oli tegemist ajutise kataklüsmiga.

Minu ülejäänud päev möödus sõbranna elutoadiivanil erinevates uudistekanalites refreshi vajutades. Sõbrannaga käis väikestviisi võistlus, et kumma elusolekuteade Facebookis rohkem laike saab. Sõprade kümnekuune poeg tegi selle aja jooksul rõdul mitu uinakut ja ei lasknud ennast absoluutselt häirida iga natukese aja tagant jälle tihenevatest päästeautode signaalidest (meie natuke ikka lasime, sest päeva jooksul laekuvad segased sõnumid ei andnud eriti head ülevaadet sellest, kas paugutamine on selleks korraks lõppenud või mitte). Õhtuks oli juba täielikult taastunud ka toidu kojutellimise teenus.

Järgmiseks päevaks (mis oli juhtumisi ka minu juubel) tegin mitu korda ringi oma reisiplaanid ja lõpuks startisime koos kolleegiga kella 8 ajal hommikul taksoga raudteejaama suunas. 5-kilomeetrine taksosõit võttis aega umbes tunni, sest osad suuremad tänavad ja kõik pikemad tunnelid olid kinni ja seetõttu kõrvaltänavad kõik umbes. Raudteejaama ukse juures vaatasid hambuni relvastatud ent üliviisakad sõjaväelased kohvri sisu hoolikalt läbi. Hoolimata sellest oli rongi oodata natuke kõhe.

Frankfurti lennujaamas oli ainuke tavapärasest erinev nüanss see, et tšekkinni alas tegelesid politseinikud väikestviisi rassilise profileerimisega ja oli asunud pealtnäha väga sõbralikku vestlusse mitme ilmselgelt islamiusulise reisijaga. Või võib-olla oli tavapärasest erinev hoopis see, et mina seda märkasin. Turvakontrollis panid rõõmsad onud kaasa lennujaama logodega šokolaadijäneseid ja soovisid häid pühi. Ja üldse, mida kaugemale jäi Brüssel, nii ajaliselt kui distantsiliset, seda väiksemaks jäi ka igasugune ohutunne. Kopenhagen oli juba nagu Kopenhagen ikka, Tallinnast rääkimata. Kõik see võttis lihtsalt nii kohutavalt kaua (viimane lennuk maandus veidi enne südaööd, õnneks ikkagi Tallinnas, kuigi Taanis lennukitrepil inimestelt käsipagasit kokku korjanud härra kinnitas närvilisematele rahustavalt, et ärge muretsege, saate selle Vilniuses väljudes kohe tagasi), et võin selle vist auga kuulutada oma elu kõige pikemaks sünnipäevaks.

Pärast seda kõike (ja enne muidugi ka) on palju räägitud sellest, et terroristide eesmärgiks on meid kartma panna ja et sellele ei tohi alla anda, sest muidu on nad võitnud. Ja noh, ilmselgelt on see tõsi, aga see ei ole minuarust nii straightforward siiski. Sellesmõttes, et mõningane hirm kui emotsioon ei ole ju iseenesest halb asi, hirm ongi see, mis hoiab meid tegemast ohtlikke ja rumalaid asju (näppe seinakontakti toppimast, eksamiks mitte õppimast, lühikese süütenööriga vägivalduritega tüli norimast, alkohoolseid jooke segamini joomast jne.) Terroristid võidavad siis kui meie hirm hakkab ahistavalt mõjutama meie igapäevaelu, muudab selle kohmakaks ja ebamugavaks, võtab meilt ära meie privaatsuse ja vabad valikud. See ju peab olema nende eesmärk, sest kui nende eesmärk oleks meid kõiki maha nottida, siis selleks on oluliselt tõhusamaid mooduseid.

Juba täitsa mitu aastat tagasi, kui me Sandraga veel mõlemad vanemate juures elasime, juhtus ühel sügisööl selline intsident, et läksin kempsu ja sealt väljudes nägin, kuidas vatijopega pätt minust paari meetri kaugusel majast väljus. Kogu maja oli kottpime ja vaikne ja esimesel hetkel ei saanud ma olla päris kindel, et pätt pole kogu mu ülejäänud perekonnal kõrisid läbi lõiganud, aga lõppkokkuvõttes selgus siiski, et ilmselt narkojoobes tüüp oli lihtsalt välisust katsunud, avastanud, et see on lukust lahti ununenud ja igaks juhuks sisse astunud. Tüüp jõudis puistata ainult ema esimest ettejuhtuvat tühja käekotti, siis hakkasin mina kobistama ja tema põgenes. Kui ema pärast seda õhtuti enne magama minemist oma käekotti peitma hakkas, ütlesin ma selgelt välja, et see on vale. Enne magama minemist tuleb kontrollida, kas välisuks on ikka lukus, aga mitte mingil juhul ei tohi lasta endal tekkida tunnet, et sul ei ole omaenda kodus turvaline olla. Sest niimoodi ei saa elada.

Võib arvata, et Brüsseli lennujaamas (ja ehk mujalgi) hakatakse inimesi ja nende asju kontrollima nüüd juba hoonesse sisenemisel. Mis on ka arusaadav, sest inimesi ei saa ju lihtsalt terrorismile mitte järele andmise nimel maha nottida lasta. Aga sellisel juhul ei ole nendel kontrollidel enam midagi pistmist reisilennukite relvadeks muutmise vältimisega, vaid asi on lennujaamahoonetes kui tihkelt asustatud avalikes ruumides. Mis tähendab, et sellist turvakontrolli oleks vaja ka kaubanduskeskustes või pargiväravates, raudtee- ja metroojaamadest rääkimata. Või noh, veelgi kindlam oleks ju kehtestada reegel, et asju tohib kaasas kanda ainult läbipaistvates kilekottides. Ja taskuid ei tohi olla. Ja noh, kusagilt sealt jookseb siiski see piir, kui terroristid on võitnud.

Niisiis, mul, ilmselgelt, ei ole sellele kõigele mingit lahendust välja pakkuda (lahendus on ennetamine, aga mina siit oma magamistoavoodist ei oska küll öelda, kuidas seda tegema peaks). Seda ma siiski tean, et ma ei lase sellistel asjadel oma käitumist mõjutada (rohkem kui ühiskond mind selleks, oma metallidetektorite ja suletud tänavatega, tingimata ei sunni). Kuigi see ei ole nagunii mingi otsene väljavaade, ka Brüsselis, ka keset eurokvartalit, ka päeval kui kolm pommi on juba lõhkenud, siis suremine ei ole nagunii kõige hullem asi, mis elus juhtuda saab (kaugelt kõige hullem asi, mis elus juhtuda saab, on nende inimeste kaotamine, keda sa armastad — nii, et kui on vaja mingeid stiimuleid, mis hoiaksid sind eluohtlikke lollusi tegemast, siis mõte nendest inimestest, kes sinust hoolivad, võiks olla üks päris tõhus selline).

Ühesõnaga, ei olnud see minu kojureisimine päris rongid ja vein, kuigi oli rong ja erinevates lennujaamalaundžides oli ka vein, sest oli ju siiski sünnipäev. Oli hoopis selline pikk ja kihiline lugu.

 

Mina, see keskmine. Või siis mitte.

Hanna kirjutab, et:

Pean tunnistama, et suure osa oma teadlikust elust arvasin ma, et enamik inimesi on põhimõtteliselt samasugused kui mina. Või, teistpidi, et mina olen põhimõtteliselt keskmine inimene. Aastad on sellises maailmapildis muidugi märkimisväärseid korrektuure teinud. Sest ühestküljest suureneb aja jooksul paratamatult see selektsioon issanda loomaaiast, kellega inimene kokku puutub. Ja teisestküljest lüheneb aja jooksul inimese süütenöör (või, noh, vähemalt minu oma on seda teinud) ja väheneb kannatus kõigele ja kõigile võimalus anda ja igasugust arulagedust mõista üritada.

Mistõttu on esile kerkinud terve rida inimkategooriaid, keda ma lihtsalt ei mõista. Alates nendest, keda teiste inimeste intiimelu ja seksuaalseted eelistused ja ettevõtmised mingil põhjusel endast ära ajavad kuni täiskasvanud inimesteni, kes neid kannasangaga crocsi-kalosse kannavad. Üks neist eelpoolmainitud kahest sättumusest on muidugi ühiskondlikult oluliselt toksilisem kui teine.

Antud blogipostitus sai siiski tõuke kokkupuudetest kahe minu jaoks mõistetamatu nähtusega, mis oma radikaalsuselt jäävad selgelt kusagile eelpooltoodute vahele — pikaajalist traumat ehk kellelegi ei põhjusta, aga sekkuvad siiski isiklikumalt elu rahulikku kulgemisse kui teiste inimeste offensiivsed garderoobivalikud.

Sõna otseses mõttes takistavad kulgemist inimesed, kes täie südamerahuga maailma kõige ebasobivamatesse kohtadesse toppama jäävad — näiteks laskuvad sügavasse omavahelisse vestlusse täpselt selle koha peal, kus pöörduks rahvast välja sülitab või laotavad enda ja oma kandevahendid poes niimoodi, et teisel ei ole võimalik enam ei kitsaskohtadest läbi ega soovitavale kraamile ligi pääseda. Eelmisel nädalal toimusid Brüsseli eurokvartali kõige põhilisema koosolekutehoone ümbruses kõikehõlmavad renovatsiooni- ja ehitustööd, mistõttu inimmassid olid suunatud majja sisenema põhimõtteliselt mitukümmend meetrit mööda sakilist majaserva kulgevat poole meetri laiust vihmaveerenni. Ja ka seal oli härrasid, kes hommikul tööle tõtates enda eest ootamatult tuttava ülemise korruse kolleegi leidsid ja siis viisakusi ja põsemusisid vahetama jäädes praktiliselt kogu Euroopa lõimumisprotsessi ummistasid. Kõige eluohtlikumad selle kategooria esindajad on muidugi need, kes igasugustes transpordisõlmpunktides suurte kohvritega eskalaatoritel üles (või ka alla) sõidavad ja kohe pärast kaadervärgi otsast maha saamist seiskuvad. Tihtipeale on tõesti selle koha vastas tabloo või edasisi tegevusi abistavad suunaviidad, aga no niipalju võiks ikkagi platsinägemist ja sotsiaalset tunnetust olla, et arvestada tõenäosusega, et sa ei viibi antud avalikus ruumis ihuüksi. Ja ma tõesti ei saa aru nendest inimestest, keda ei sega see, kui nad teisi inimesi segavad.

Sama kategooria alamliik on ilmselt ka need inimesed, kes Sõpruse puiesteel teises reas 47 km/h sõidavad — jah, tõesti, seadusega on sul see õigus, aga see ei tähenda, et selline käitumine oleks õige. Ma olen aru saanud, et osad sellised inimesed arvavad lausa, et nad teevad oma mõõduka kulgemisega ühiskonnale teene, hoiavad oma blokaadiga teisi autojuhte seadust rikkumast, aga üldiselt arvan ma, et selline passiiv-agressiivne rahvasalklus on peamiselt väga tõhus road rage’ist tingitud liiklusohtlike olukordade tekitaja. Liikluskorraldusega tegelegu ikkagi need, kelle tööülesannete hulka see kuulub. Kui tundub, et kusagil on mingi olukord, millele oleks vaja nende tähelepanu juhtida, siis selle jaoks on ka olemas lihtsad ja sirgjoonelised kanalid.

Teine mainimist vajav täiesti arusaamatu mõttekäiguga inimeste kategooria (ja noh, mõistetavatel põhjustel on siinkohal peamiselt, et mitte öelda eksklusiivselt, tegemist meessoo esindajatega) on need, kes tutvumissaitidel ja -äppides vestluspartneritele ilma igasuguse provokatsioonita peenisepilte saadavad. Tutvumissaidid ja üleüldse sotsiaalmeedia on muidugi viljakas taimelava igasugustele vähem- või rohkemtüütutele inimveidrustele, aga nende vohavate peenisepiltide loogika ja motivatsioon jääb mulle tõesti täiesti mõistetamatuks. Võib-olla sellepärast, et ma ei ole meesterahvas, aga samas meeldiks mulle siiski mõelda, et minu isiklikus tutvusringkonnas on päris mitu meesterahvast, kelle jaoks ei ole esimeseks instinktiks ennast võõrale naisterahvale peenistpidi tutvustada.

La vie est

Hanna kirjutab, et:

Avasin peene haridustemaatilise internetikeskkonna Moodle’i, et sinna üles laadida oma peen essee. See teatas mulle vihaselt punaselt plinkides, et tööde esitamise tähtaeg kukkus 1 minut ja 46 sekundit tagasi. Vaatasin hämmelduses arvutikella ja uuesti punaseid numbreid ja siis märkasin, et kuigi kirjelduses on selgesõnaliselt välja öeldud, et tööde esitamise tähtaeg on 18.oktoober, on Moodle’is ülempiiriks seatud kell 23.55. Mühatasin solvunult ja saatsin essee õppejõule meiliga. Kell 23.59.

Mis ühestküljest tähendab muidugi seda, et kõik need aastad hiljem pole suurt midagi muutunud, aga teisest küljest jällegi, et algas nädal, selline harukordne, kus mul ei ole ei kooli ega tööd ja noh, ma ei tea, kas ma oskangi nüüd olla kuidagi.

Sest viimase kuu jooksul olen ma käinud kolmes riigis tööl ja selle vahel ja otsas peaaegu iga päev koolis, teinud kaks grupitööd, millest üks puhtalt oma süül suht pekki läks ja teine täiesti minust sõltumatult klassi parimaks osutus, kirjutanud ühe essee, käinud kursavenna 22. sünnipäeval, jäänud tapjanohusse ja sellest tervenenud, suutnud kuidagi suretada oma pesumasina, kududa paar lastekampsunit ja noh, vähemalt “The Good Wife” seriaaliga uuesti järje peale saada.

Ja ma tean, et on inimesi, kes oleks mängleva kergusega toime tulnud selle kõige ja palju enamaga, aga, tõesti, mina ei ole üks nendest inimestest. Ma arvan, et ainuke põhjus, miks ma üldse elus midagi tehtud olen saanud, paar korda isegi ülikooli lõpetanud ja nii, on madal enesehinnang ja stigmatiseeritud saamise kartus. Mõnikord ka see, et millegi mitte ära tegemine tundub kurnavam kui selle tegemine. Lahtiste otstega kaasneb pahatihti kõvasti bürokraatiat ja selgitusi ja enda uuesti kokku võtmist ja kõigeks selleks olen ma lihtsalt liiga laisk. Pesumasinaparandajale pole siiski jõudnud veel helistada.

Kursavenna 22.sünnipäev joonistub kogu sellest seeriast muidugi välja. Eks ta olekski tegelikult omaette oopuse ära teeninud, nii välisvaatluslikus kui sisekaemuslikus mõttes, aga kuna ma jäin seejärel kohe kirglikult haigeks, siis kaotas see küsimus oma prioriteetsuse. Igatahes olin ma seal peol, õnneks siinsamas naabertänavas, ainuke eestlane ja ilmselt ka ainuke üle 25-aastane. Minu viimasest 22st sünnipäevast on juba mõnda aega möödas, eksole, mistõttu on ka mõistetav, et ma olin mingid asjad ära unustanud — näiteks selle, et nii noorte inimeste korteripeol saab alkohol peaaegu kohe otsa, mistõttu tuleb paratamatult ära juua ka vanaonu aetud puskar ja see kahtlane magus jook, mille eelmised üürnikud mingil põhjusel maha jätsid. Selgituseks, et kolmekümnendates inimeste korteripeople saabub igaüks vähemalt ühe, tihtipeale ka kahe pudeliga inimese kohta (ühestküljest on nii lihtsalt viisakas, teisestküljest on inimestel juba niivõrd kinnistunud maitseeelistused, et tuleb tagada enda jaoks sobiva joogipoolise olemasolu), samas ei ole kolmekümnendates inimestest tihtipeale enam nii meelekindlaid ja vastupidavaid alkotarbijaid, mistõttu kolmekümnedates inimeste korteripeo korraldajal on pärast tükk aega alkoholiga mureta. Kahekümnedates inimeste jaoks on ka sellesmõttes probleemitu ära juua kõik kapist leitud ja sõprade ja võõraste poolt pihku pistetud alkohol, korraga ja segamini, et kahekümnendates inimesed ei saa sellest juba öösel koju jõudes algavat tuumapohmelli, mis järgmisel päeval inimese teovõimetuks nartsuks, halvaks lapsevanemaks ja mõttetuks ühiskonnaliikmeks muudaks. Kui sa oled värskelt saanud 22, siis sa öösel võib-olla oksendad natuke kraanikaussi, aga hommikul ärkad siiski üles rõõmsa mõttega, et vot kui tore, et eile oli reede, sest see tähendab, et täna on ju alles laupäev ja õhtul saab seda kõike uuesti teha.

Teine asi, millesse ma pole varem eriti süvenenud, on see, et keskmine mõistlik kolmekümnendates inimene on siiski märkimisväärselt targem kui keskmine mõistlik varakahekümnendates inimene. Enda peal otseselt seda evolutsiooni märganud ei ole, aga tuleb välja, et paratamatult, tahad sa või ei taha, miskit hakkab siiski ajaga külge. Isegi kui sa oled enda arvates lihtsalt vaikselt oma elu elanud. Ja ma ei räägi siinkohal isegi sellest, et muidu loengutes igati asjakohaste, kohati isegi asjalike märkustega esinenud noor kursavend endisest vennasvabariigist suutis tõsiselt hämmarisse ajada tütarlapse Mehhikost, küsimusega “How do you say that in Mexican?” Sest arusaadavalt on sellises situatsioonis kõigepealt vaja kuidagi tuvastada, kas mitte pole tegemist suhteliselt viletsa huumorimeele väljendusega. Antud kursavenna juures pole ma senini mingit erilist huumorimeelt tuvastanud.

Hetk pärast seda kui ma olin tubli kohaliku giidina kogu seltskonna kesklinna toimetanud, otsustasin ma, et nüüd siiski aitab ja tulin ära takso peale. Ennast suhteliselt pastlaks joonud sünnipäevalapse võtsin ka peale (tema hilisema taksost väljutamisega oli veidi raskusi, sest ta keeldus enne lahkumast kui kuri vanakooli taksojuht pole ennast kallistada lasknud). Kodus ootas mind päev otsa sulanud sügavkülm, mille põhi vajas jääveest tühjaks ammutamist. Hoolimata suhteliselt konservatiivsest alkoholitarbimisest olin järgmisel päeval siiski teovõimetu narts, sest juba ärgates oli kurk jube valus ja nina tilkus. Võib-olla oleks liberaalsem alkopoliitika seekord isegi kasuks tulnud.

Ühesõnaga, oli väga meeleolukas ja palju toredaid noori inimesi, aga ma arvan, et mulle nüüd mõneks ajaks piisab sellistest üritustest. Et siis sotsiaalses mõttes pole see vanas eas koolis käimine võib-olla niipalju lisaväärtust andnud. Samas, selle loo alguse essee tarbeks lugesin ma siin ükspäev praktiliselt ühe raksuga läbi 50 lehekülge USA esimese rahandusministri poolt kokku pandud manufaktuure pooldavat aruannet Kongressile. Nii, et tähelepanuhäirete parandamise küsimuses on veel lootust.

Pildid, välja arvatud Ukraina poisi Volodya telefonist minuni jõudnud peoselfi, on tehtud Strasbourgis. Mul tegelt oli plaanis juba seal kirjutada, kaks nädalat tagasi, aga läks nagu läks. Samas näiteks seesama pilt siin on üks mu viimase aja lemmikuid, nii et ei raatsinud neid mitte postitada.

Pidulik tähtpäev kaasaga

Sandra kirjutab, et:

Kui ma eile hommikul silmi lahti tehes teadvustasin, et on 14. mai, siis mõtlesin ma millegipärast kohe sellele, et see on ju see segadusttekitav kuupäev kui meil on härraga kohtumise/deitimise/love@firstsight tähtpäev. Üsna kummaline oli avastada end sellele sellisel päevahetkel mõtlemas, sest ma pole mingi eriline tähtpäevade meelespidaja ja enne polnud ka sellele mõelnud. Ilmselt mingi naiselik intuitsioon, et niiviisi kohe päevakoidikul. A segadusttekitav on see sellepärast, et 14 mai läksin ma küll oma kunagise padruuga sünnipäevale ja sealt edasi hiljem klupsi, aga härraga saime soonele alles millalgi peokäigus ja tegelikult usun ma siiralt, et see oli peale südaööd. See polegi tegelikult üldse kõik tähtis, aga igal aastal taban end mõtlemast, et kui oleks tähtis, siis millist kuupäeva tähistada?

Ahjaa, see kõik juhtus täpselt 7 aastat tagasi.

Noh igatahes, lõin eile siis oma messingeri lahti ja alustasin kohe umbes kell 7 juttu allkorrusel pesitseva Naabriplikaga, et mis ta arvaks. Leidsime üheskoos, et vahet pole, aga kindlasti on see päev hea võimalus kodus saag käima tõmmata.

Ei viitsinud. Mainisin siis täna õhtul autos härrale, et head seitsmendat aastapäeva ja sain vastuseks, et oh jummel, jaa, juba seitse. Õhtul tegime üksteisele hunniku kingitusi ka: mina praadisin härrale kartuleid ja tegin eilseid kotlette soojaks, serveerisin hullult ilusasti, ausalt, ja lisasin omaltpoolt, et see on minu kingitus sulle. Vastutasuks tahan, et tema läheks pojaga õhtuseid pesutoiminguid tegema (nagu alati kui ta kodus on). Suurepärased kingitused. Troonipärija pessusaamine oli aga lõppkokkuvõttes meie mõlema töö, sest see nõudis erinevaid manipulatsioonivorme nagu “hea küll, sina ei lähegi täna pessu, emme läheb ISE hoopis issiga pessu, näänää!” (olimegi sunnitud koos end vannituppa lukustama, aga pagan, reverse psychology ei töötanudki) ja “heaaa küll, vaata siis issiga korvpall lõpuni ja siis kohe pessu!” ja lõpetuseks siis “olgu, ühe väikse küpsise tüki saad, aga ainult siis kui lähed kohe issiga pessu!”.

Pärast tegi härra veits parema kingi, serveeris mulle voodisse klaasi gin toonikut laimiga ja ulatas näppude vahel ka ühe ümmarguse Eesti juustu viilu. Ja soovis head aastapäeva. See oli isegi üsna erakordne, sest gini on meil kodus ainult seetõttu, et mu sünnipäevast jäi seda kellelgi üle, mitte me ei joo niisama 27aastastena õhtuti kokse. Välja arvatud viimase kahe nädala jooksul 🙂