troonipärija

Üks päev meie elus täna ja praegu, retseptidega

Sandra kirjutab, et:

Kell on 5:34 kui Noorprints ärkab oma viimasest unest (mina ise olin muidugi enne seda juba mõned korrad silma lahti teinud, sest vägivald – näiteks uhasin oma küünarnukiga piki beebi pead). Noorprints tegi oma senise elu kolme kuu jooksul parima öö! Olin andnud ainult kolm korda rinda. Kiire esmane arvutus teeb see iga kolme tunni tagant ja selline teadmine tekitab minus tohutu fööniksina tuhast tõusnu tunde! Meenutan, et kell on viis kolkend neli! Proovin siiski neljanda rinnakorraga ööd jätkata, lahkelt pakutu võetakse küll vastu, kuid ei, saabub mähkmetäis kraami. Oigan, keeran lapsele selja ja… jään magama. Umbes 10 minuti pärat ärkan Härra vasssstiku äratusevibratsiooni peale, tajun sekundiga, et oleme beebiga kustunud ja vihastan hingepõhjani Härra peale, kes hüperenergiliselt voodis äratusele reageerima hakkab. Sosistan lärmakalt, et stfu, me just uinusime! Ning umbes minuti möödudes hakkab beebijalgade tagumine vastu mu selga ja… päev alaku!

Kella seitsme paiku hüüab Troonipärija, kel vanust varsti viiekas, et toogu ma kauss, sest “tundub, et võibolla tuleb okse” (see on lihtsalt viimase aja viiruste tõttu üsna basic ese meie magamistubades) ja klaas vett ja üldsegi tahab tema minna Tartu turule. Selgitame välja, et iiveldustunne viitab hoopis tühjale kõhule ja võtame kokkuleppeliselt vastu otsuse toituda täna paremini kui eile. Või siis lihtsalt – toituda.

Valmib meie pere ainuke pealeminev puder:

KAERAHELBEPUDER heaks seedimiseks!

(kogus kahele)

– 0,5l vett

– 0,25l kiirtäisterakaerahelbeid

– näpu otsaga Himaalaja roosat soola

– näpu otsaga rafineermata roosuhkrut

– 1 tl jahvatatud linaseemneid

– 1 tl kookosrasva

Peale 1 banaan ja tseiloni kaneel (mulle). Või lemmikmoos (Troonipärija).

Lase vesi keema ja madalda kuumus. Lisa kaerahelbed, suhkur ja sool. Sega ja hauta madalal tulel. Eemalda kuumuselt kui puder on õrnalt vedelem kui sooviksid. Sega sisse linaseemned ja kookosrasv ja lase minutike seista (linaseemned teevad pudru pisut tahkemaks). Tükelda peale banaan ja sapsuta kaneeli.

Noorprints kulgeb selle kõige raames rohkem või vähem rahulikult kõrval kuniks saabub aeg magamata jäänud tund tasa teha. Ja kell on alles kaheksa. Troonipärija leiab koha diivanil inhalaatormasina ja multikatega. Olen ise teeninud välja pool tunnikest raamatulugemist multikate saatel. Noorprints suikub magama. Muidugi mitte kauemaks kui üheks unetsükliks, seega kell üheksa algab päeva algus number kaks.

Tutipluti kestab täpselt tunni kuniks saabub uus väsimus (üsna reeglina kulgev graafik – elu käib tunni kaupa). Noorprints teeb veel ühe tukastuse, kestvusega – oo üllatust – tund. Troonipärija näitab üüratut lahkust ja kobib õue mängima, hoolimata hiljutisest vihmast. Ajan mõneks ajaks jalad diivanile. Kuidagi aga olen peaaegu alustanud püreesupi ettevalmistustega ja jätkan seda juba koos andunud fänniga pliidi ees lamamistoolil. Mõtlen Noorprintsile käigu pealt välja näo ees virvendava mänguasja (tulemus on nöör kaelas rippuv mängukaru…), suunan märjamängudest loobunud Troonipärija joonistama ja valmib:

KÕRVITSAPÜREESUPP

(kolmele)

– 1 suurem sibul

– 1 küüslauguküüs

– 2 spl toiduõli

– 3 pisemat kartulit

– 1 keskmine porgand

– pool pudelkõrvitsat

– 1 köögiviljpuljongi kuubik

– soola, pipart, jahvatatud ingverit, jahvatatud muskaatpähklit

– 1 spl rasvainet (mul Keiju taimne margariin)

– ca 1 dl piimalist (mul kaerapiim)

– vett

Haki kõik valmis. Kuumuta poti põhjas õlis küüslauk ja sibul, sega hulka porgand. Siis ka kartul. Lisa maitseained ja kalla vett nii palju, et kõik poleks päris kaetud. Sega pidevalt. Umbes viie minuti pärast lisa puhastatud ja hakitud kõrvits. Lisa puljongikuubik ja veel kuuma vett, et poleks päris kaetud. Sega köögivilju aegajalt ja keeda kõik pehmeks. Püreesta. Lisa rasvaine ja piimaline (vajaliku konsistentsi saamiseks, meile meeldis pigem paksem). Maitse ja vajadusel maitsesta veel.

Ahoi, aga ise endale teen eilse kikerhernekarri ja riisi soojaks ja see on ka nii tore! Supi eest saan poja käest kiita ja tänatud (võimalik, et see oli suures magustoiduootuses – lihtlabane šokolaadipuding, poe oma) ja olen šokeeritud. Viimasel ajal ei lähe alla ükski toit kui selle koostises pole enamik suhkur. Ja kui lähebki, siis JÄRGMISEL korral KINDLASTI enam mitte. Hea küll, teen pojale liiga, vahepaladeks porgandit, kurki, paprikat või paljast leiba kugistada pole probleem, aga hoidku selle eest, et sööks laua taga seltskonnaga härdalt sama toitu…

Õues on sobivalt lõppenud varakevadine soe padukas. Noorprints avaldab soovi kustuda põhjalikumasse unne ja saabub aeg õue liikuda. Noorprints võtab tekki mähituna poosi sisse aia servas kuniks meie Troonipärijaga riisume. Hästitoidetud laps on vastutulelik ka paljudes teistes aspektides, teen ma juba korduva tähelepaneku lapsevanema elu jooksul, ja aitab hoolega risuhunnikuid kärusse tõsta. Seejärel korraldan talle aaretejahi otsida üles maja ümbrusest kotti kõik, mis on praht (peale neljakuulist majaremonti ja lume ärasulamist igati asjakohane mäng). Troonipärija pühendab jahile vähemalt tunni ja korjab detailitäpsusega ka üles iga viimsegi kui millimeetrise macroflexi tüki, kruvidest, pakenditest ja plastikust rääkimata). Minu liialdatult uhkusekiljatused tema muudkui raskeneva koti suhtes sütitavad teda aina veel ja veel “mängima”. Great success, mom 💪 patsutan end õlale.

Kui köhane Troonipärija on mitmetunnisest rassimisest higine, on ta ära teeninud viimati pooleli jäänud multika. Saadan ta tuppa jahtuma ja ootan veel oma tutikate oksakääride seltsis Noorprintsi ärkamist.

Peale kolmetunnist Noorprintsi und selgub, et unistused millestki magusast, on väga painavad: Troonipärija, tundes oma ema, nõuab kirglikult midagi magusat, mis POLEKS tervislik… Midagi, “mis oleks pulgakommilik”. Puhtjuhuslikult leian oma seljakotist pulgakommi. Sellise positiivse tulemi saatel, soovitakse ka energiakomme (mis teatavasti ON tervislikud).

ENERGIAKOMMID

(ca 20tk)

– ca 10 datlit (lase vesi potis keema, võta tulelt, pane datlid sisse ja lase kuumas vees seista mõni minut

– 1 tl linaseemneid

– 1dl kaerahelbeid

– peotäis mandleid/metspähkleid/kreeka pähkleid

– 1 spl kakaod

– 1 spl kookosrasva (kui on väga kõva, siis sulata vedelaks)

– kookoshelbed kaunistuseks

Jahvata pähklid, linaseemned ja kaerahelbed jahuks. Blenderda saumikseriga kõik koostisosad kleepjaks seguks, veereta näpu vahel pallid ja veereta kookoshelvestes. Lase veidi külmas taheneda.

Polegi pikka pidu kui oleks vaja teha VEEL üks uni (minul niikuinii, aga peaasjalikult kolmekuusel, seega minu kauateenitud puhkus on alles ees) ja me teeme selle sutsaka taas õues, sest soojus ja kevad. Olen küll tööriided jõudnud taas selga panna (erakordselt matslik dresskostüüme), aga vihma tibab, seega saadan selle kolmveerandtunnikese mööda terrassil aega surnuks lüües (nt avastan, et varuvankri peale on kohalikud kassid teinud rämedahaisulisi laike…). Kuniks Troonipärija vankri kõrval karjatab ja läbi see pidu ongi.

Õhtu veedame idülliliselt magamistoavoodil, kus imekombel keegi vähemalt tunni aja jooksul kordagi ei vingu. Noorprints lutsib rahumeelset oma uusimat avastust – rusikat. Troonipärija harjab pool tundi mu juukseid mängides juuksurisalongi, kus saab iga hetk hüüda ka: “TEENERID! Tooge meile süüa. Mida te sooviksite? Ahah, avokaadovõileiba saab küll. TEENERID! Tooge avokaadovõileiba!” ja seejärel hakib 10 valget paberilehte tuhandeks pisikeseks tükiks, et need lume kombel enne magamaminekut elutoa põrandale laiali jaotada.

Noorprints uinub täna erakordse viisakusega: väike flirtiv naeratus ja seejärel peaaegu, et minuti pealt kustumine. Troonipärija ei jää palju alla ja kustub umbes paari minutiga (tavapärase tunni asemel) oma maksimaalse valgustusega toas, et jumala eest ükski koll ligi ei pääseks.

Poen voodisse ja… veedan ligi poolteist tundi telefonis sissekannet trükkida!

Selline teistmoodi päev (vahelduseks sellele kui Troonipärija on lasteaias ja ma meritähena Netflixi ees istun. Vms.)

Advertisements

THAT kind of mom

Sandra kirjutab, et:

(Vabalt võib võtta kohe hoiaku, et kogu selle hala juures üritan asja siiski endamoodi humoristlikus võtmes võtta, seega lugemise toon olgu teile ka pigem lõbusam.)

Mul on hetkel elu sellises etapis, kus mingit pärisinimese stressi pole kunagi nii palju varem olnud. Selle sees on positiivset stressi (noh mingi väga hea ja uhke tulemi eesmärgil) ja palju negatiivset stressi. Mingisugused sessid või pingelised ajad tööl on nohu selle kõige kõrval. Lihtsalt elu on täiesti full on ja juhtuvad pidevalt sellised asjad ja kriisid, mida MINUL ei peaks justkui kunagi olema ja peaks juhtuma ainult teistega.

Kuna mul siin pole aga selline päris avatud raamatu blogi, siis ei hakka eelnevat täpselt lahkama (kuigi hops, kus saaks üle-blogi-ilma tuntuks kui hakkaks), vaid räägin hoopis, mis selle kõigega kaasneb.

Aju. Kaugelt ülepinges. Emotsioonide tarbeks on mul iseenesest elukogemust juba küll ja mul on erinevad meetodid enda maandamiseks. Omad niiöelda abivahendid. Aga ajutööd küll miski eriti ei tugevda.

Võtame näiteks käesoleva nädala teisipäeva. Päeva esimene pool kuulus pidevalt närvitsemisele ja magamatuse tagajärgedega tegelemisele. Õnneks on töö mu pelgupaik ja seal saan justkui minna mingile teisele sagedusele toimetama jättes muu jura veidiks kõrvale. Sellest hoolimata oli koguaeg KIIRE. Kiire tööle, kiire töö juures, kiire tööjuurest hambaarstile. Hambaarstile jõudsin seekord ÕIGEL teisipäeval, mitte nagu nädal tagasi kui teise linna otsa sõitsin ja vastuvõtus kinnitati mulle, et olen nädal liiga vara kohal. Seal uhati mulle 77€ eest tuimestust põske, mis halvas pool mu nägu ülejäänud päevaks, ja parandati sekundaarne kaaries ehk et tehti korda ÜKS hammas. Hambaarstilt KIIRUSTASIN lasteaeda, et haarata oma laps ja minna temaga maadlustrenni. Auto sai pandud oma tavapärasesse kohta kesklinnas, et seitse minutit lapsel toas järel käia, ning et autosse istudes saaks laps küsida mu käest: “Emme, mis paber see akna küljes on?”.

Loomulikult läks meil trenni minnes selliseks tormamiseks, et purunäljane lasteaialaps pidi söömata trenni alustama. Ja nii juba mitmes kord, mistõttu mul polnud südant talle keset trenni õuna nosimist keelata (eriti kuna eelmine kord ta ju sai!!), olgugi, et teised lapsed sellest kohe eeskuju saavad võtta. Sorry, I’m that kind of mom.

Siis taipasin, et õhtune kohvikukülastus, mis samuti nädal enne sama ootamatult ära jäi, ja mis pidi olema üle mitme kuu taaskohtumise põhjuseks ja mis sai suure vingumisega (minu poolt) uude teisipäeva nihutatud, oli muidugi mul ka meelest läinud. Tookord oli mul kõik hästi planeeritud, isegi juuksuris käidud, seekord olin otse-töölt-look’iga, mitte kõige puhtamate juustega, ilma igasuguse meigita ja pool nägu hambatuimestusest allavajunud ja naeratusevõimetu. I’m that kind of mom.

Kuhu organiseerida laps – keegi kodus küll sellekspuhuks ootamas ei olnud. Aga kuidas ÜLDSE organiseerida midagi kui oled unustanud telefoniarve ära maksta ja ei saa ei välja helistada ega internetis suhelda? Õnneks üks veidi edukam ema maadlustrenni pingil laenas mulle oma internetti ja telefonikõned said avatud üsna kohe peale arve tasumist. Selgus, et vastutulelik naaber saab võtta lapse enda juurde selleks pooleks või terveks tunniks kui keegi vastutavam koju jõuab. Halleluuja, et laps oli sellest plaanist enam kui vaimustunud. Viisin lapse naabrile ja tormasin ise restorani. I’m that kind of mom…

Linnas selgus uus väljakutse. (Kõlab nagu GTA.) Kuidas maksta parkimise ja restorani eest kui pangakaardi on just ära söönud pangaautomaat, sest ületöötanud aju ei suutnud pinkoodi meelde tuletada? Aga hakkama sain. Leidsin teise kaardi pealt riismed. Seda muidugi sain teada täpselt sel sekundil kui tasusin. Nii palju rõõmu “Tehing on sooritatud!” sõnumist polegi ammu tundnud. Elu lihtsad rõõmud.

Tänase võttis hästi kokku vaid üks email, mis saadeti lasteaiast. Peamiselt sisaldas see järgmise nädala tutvustust (ja juba praegu ei suuda ma meenutada, millest seal juttu oli.. Mingi… teater?) ja lõpetuseks tänati kõiki lapsevanemaid, kes õpetajaid lilledega jms eile õpetajatepäeva puhul tervitasid. (F******ck!! Õpetajate päev oli?? Ise rääkisin veel pikalt õpetajaga eile enne kojuminekut juttu). Samuti tänati ühte konkreetset lapsevanemat, et ta tänase õpetajate pildistamise ajal lapsi une aja valvas. PILDISTAMINE. (Effing… eff!) Käisin vaid kiirelt peas läbi, et hommikul sai lapsele selga pandud ebaharilikult puhtad riided ja õnneks ka vahelduseks ilma põlveaukudeta püksid. Ma küll ei usu, et parimad õuepüksid ja viimati ostetd pusa sobiksid pildistamisele, aga oleks võinud palju hullemini minna. Laps ise kinnitas, et oli olnud nende enamvähem pükstega, mitte erkpunaste odavdressipükstega, mis garderoobi kapis nii igaksjuhuks vedelevad. Mis ma oskan kosta…

I’m that kind of mom.

Meenutus

Sandra kirjutab, et:

Täna on leinapäev, 14. juuni. Jään seda alatiseks teadma, sest täna just praegu täpselt neli aastat tagasi sisenesin ma juba teist korda sama kuupäeva jooksul Pelgulinna sünnitusmajja – esimene kord saadeti meid sealt selg ees tagasi. Sabistas hommikust sooja vihma kui tegime Härraga Pelgulinna majade vahel regulaarsete pausidega jalutuskäiku, rõõmsas teadmatuses tulevase ees.

Kui ma olin umbes kaks korda suurem kui nüüd


Hea, et ma too hetk ei teadnud, et puändini läheb aega tervelt päeva jagu ja alles vahetult enne südaööd saabub ilmale üks nii vahva poiss, et mõte sellest tõmbab lausa silma märjaks.

Vanasti sai ikka blogisse kirja pandud, et mis sorti elu see väike mees elab. Ega ma täpselt aru ei saanud, kellele ma seda kirja panen, aga takka järele saan aru, et eelkõige endale. Nüüd pole ma vist aastaid seda enam teinud ja tundub paslik tema auväärt sünnipäeval see auk ära täita.

Mis mees see Troonipärija siis tänaseks on? Hommikul kui kohupiima saiakese sisse pistetud küünla ja kahe kingipakiga tema tuppa tasakesi lauldes sisenesime (ema, mina ja Härra), siis tõusis poolunes poiss istukile ja muudkui kukkus tänama, veel täpselt teadmata, mille eest. Selle laulu eest vist. Ja kui pakke avama hakkas, siis samal ajal lausus: “Tänan veelkord!”. Mulle meeldis, et tema elevus pakkide suhtes oli täiesti mõõdukas ja mitte liigtarbijalikult lennukas. Esimeses pakis oli LEGO tuletõrjeauto, millest ta on unistanud tänu ühele bukletile, mis nähtavasti selle mõttega oligi eelneva legokomplekti pakendisse pandud, et lapsed endale teisi asju ka ihkaks. Kuna aga lugesin just hiljuti ühte oma vana (ca 2a tagasi tehtud) sissekannet sellest, kuidas tuletõrjeautod ja tulekahjud ja kustutusvoolikud on elu ja nõnda see siiani on, siis tundus täiesti aus kinkida talle ihaldatud komplekt. See polnud üle mõistuse kallis ka. Ema oli kingituseks hankinud tõukeratta, millel ka minule üllatuseks olid peal “paidermänni” pildid, mis ilmselgelt on ülemõistuse tipptasemel välimus! Rattaid oli sellel tõuksil kaks, mitte kolm nagu ma oleksin arvanud, aga tundus, et selline variant sobis. Vahet poleks niikuinii – “paidermänni” piltidega tõuksiga võib ka niisama uhkelt käekõrval ringi jalutada. Puhtjuhuslikult leidsin riiulist ka ühe vana Spiderman’i piltidega nokamütsi (mille ma olin sinna ilmselgelt ära PEITNUD, sest ma lootsin kangelastegelaste kultusest pääseda) ja see sai samuti lasteaeda pähe pandud. Olgu mainitud, et ka tordile sooviti viimasel hetkel Spiderman’i, kuigi pikalt oli soov, et tordil oleks foto Nana uuest autost ja üks puu võiks ka olla… (Jumala imelik, kuidas need kultused tekivad. Laps pole kindlasti näinud ühtegi selleteemalist filmi ega multikat. Alles hiljuti ükspäev siin vaatasime esimest korda koos täispikka multifilmi (“Frozen”) ja rohkem ETV ja mõninga Youtube-i väliseid multikaid ta pole minu meelest näinud).

Ma tahaks eeldada, et jooksuratas, millega Troonipärija nüüd alles teist suve sõidab, on teinud tubli eeltöö tasakaalu osas. Üldiselt ei ole me kiirustanud erinevate uute vahendite soetamisega ja tegelikult oli Troonipärija eakaaslastel juba üle-eelmine suvi jooksuratas olemas, aga meie ei näinud toona korteris elades sellel mõtet. Ja tundub, et sellest on täiesti piisanud – Troonipärijal on väga hea tasakaal ja oskus jooksurattaga sõita. Kindlasti ei ole meil tulevikus päris ratast soetades plaanis abirattaid kasutusele võtta (arvan ma hetkel). Nüüd oleme elanud üle aasta juba majas ja see on kindlasti soodustanud arengut. Nimelt soovitakse igapäevaselt, et keegi tuleks jalutama / teda rattasõidule saatma. Kodu lähedal on vaiksed tänavad ja pikk kergliiklustee, seega on meil siinkandis tõesti hea jalutada. Kevadepoole kui jooksumotivatsioonis püsisin, tegime suisa 6-kilomeetriseid tiire, tema jooksurattal, mina jooksutossudes.

Iseloomust. Troonipärija on väga hea poiss. Tema ema on ka paras füürer, kes lollustele ei allu ja pigem tabab end liiga palju keelamas. Samas tuleb sellele ka tihti au anda, sest poiss õpib väga hästi emotsioonidest, mida ta tekitab teistele ja seega ka endale. Kui ema vihastab, siis ei ole nalja. Ikka ema vihastab – enamasti ikka siis kui lapsel on igav ja ta hakkab oma peaga krutskeid genereerima. Näiteks soovis ta üks õhtu õue minna, leppides, et keegi teine parasjagu ei jaksa/saa tulla. Kuigi ma võin teda praktiliselt 98% usaldada, et ta ei lähene tänavale/väravale/ohtlikule kanalile naabrite aia all (seal on niikuinii väidetavalt krokodillid), siis ma ikka alati teen kontrollvaateid. Avastasin ta jooksurattaga erinevaid hoovisolevaid autosid rammimas. Igavusest. Klobisin aknale nagu kuri mutt ja viibutasin näppu. Mõne aja pärast vaatan uuesti – peksab pulgaga peenras olevaid lilli. Klobin uuesti aknale ja teen sellist nägu nagu peaks kohe see aken mu vihast plahvatama. Selle peale toob ta oma pritsipumba ja “tulistab” minu suunas suure survega puhtale aknale vett. Lapsele on vaja väikest õde/venda, ma ütlen!

Tegelikult ma hakkasin tema headusest rääkima. Tal on lasteaias pisemate rühmas mõned kaitsealused, keda ta aitab ja kellega ta suhtleb. Täna nõudis, et saaks kindlasti oma sünnipäevamaiustusi ka sõimerühma omadele viia. Lisaks pole ma pidanud kordagi kuulma lugusid sellest, kuidas ta on teiste lastega halvasti käitunud/löönud/lükanud (samas ise on ta saanud kolakat rohkem kui üks kord :((( ). Üks preili küll kaebas tema peale viimane kord kui järele läksin, aga selgus, et tegemist oli olnud mingi naljaga, mis preilile ei istunud. Umbes nagu olevat Troonipärija mänguautoga ümber preili tiirutanud… Lasteaias on ka parim sõber, kellel oleme ka niisama külas käinud. See on lihtsalt ülemõistuse hea tunne, et tal on olemas selline imeline südamesõber. Nad on tõepoolest nii sarnased ja nende klapp on miilide taha näha. Annan enda parima, et seda sidet neil hoida, sest meie tulevikuplaanides on üks potentsiaalne lasteaiavahetus, millest mul on muidugi tegelikult hirmus kahju. Troonipärijal on väga hea lasteaed ja pole mingit kahtlust, et ta ka ise armastab seal käia. On saanud kiita, et ühena vähestest paneb alati mänguasjad kasti tagasi ja koristab põrandapinna puhtaks (peaasjalikult usun, et põhjus on see, et minu uskumuste järgi on korras toas palju parem uni, mistõttu tuleb põrandad alati enne magamist puhtaks lükata). Kodus on ta tihti suur abiline, rõõmuga on aidanud põrandaid ja aknaid pesta. Muidugi ütleb ta ka mitmele üleskutsele “ei”, aga kes meist ei ütleks…

Arenguvestlusel avaldati hämmingut, et Troonipärija tunneb väga hästi nii tähti kui numbreid. See oli küll juba mõni kuu tagasi ja vahepeal on meil peetunud kodune harjutamine, kuid ega sellest polegi midagi. Hea oli kuulda, et Troonipärija on tähtedele nutti ja hea seostamine. Samuti on ta kirjutanud iseseisvalt oma nime (kasutades ilmselt spikrina tema toa seinal seisvat nime, kuid siiski ei pidanud ma juhendama).

Lugemusega võin ka väga rahule jääda. Nimelt oleme nüüd hakanud klassikuid lugema ja sellega seoses on lapsel selge lugu Karlssonist (mis oli üle 400 lk pikk!), Pipi Pikksukast ja hetkel on käsil kodumaine “Trips-Traps-Trull”. Ta istub või pikutab oma voodis ja kuulab rahulikult ja täiesti põnevil, mis jutus toimub. Hakkasin talle ette lugema tegelikult juba vähemalt aastaselt kui ta ei teinud muud kui pusserdas samal ajal oma toa põrandal. Samuti on minu ema olnud väga tubli ettelugeja ja seda au sees hoidnud. Nõndaks naudime nüüd vägagi neid vilju, et ei pea piltide pärast raamatut “lugema”, vaid ikka jutu enda. See on väga mõnus osa päevast – paneb magusa punkti.

Mulle millegipärast tundub, et poisi tugevam ajupoolkera on samamoodi nagu Härralgi – pigem matemaatiline/taibukas kui loominguline, sest kunstiannet ma temas veel ei ole tabanud, kuigi neid joonistusi (hiigelpea, mille küljest tulevad otse pikad jalad ja peal on traatjad püstised juuksed, silmad poole pea suurused ja naeratav suu kindlasti peaaegu kogu ringi suurune) tuleb väga palju. Kõik muidugi jõuab veel avarduda/muutuda, aga seni annaksin sellise hinnangu.

Sõnavarast ja diktsioonist ei ole mul ilmselt mingit verstaposti panna, sest (lihtsalt tuleviku mõttes ülevaatamiseks) ei ole selles osas midagi erilist muutunud. Välja arenes kõik juba ammu ja pigem mainiks et vahepeal ilmestavad meie igapäevi taotluslikud pudikeelsed sõnavalingud, et oleks ikka natuke titetunnet ka peal. Sest meie – suured – ju räägime ka küllaltki tihti omavahel inglise keeles…

Tõmban nüüd otsad kokku, sest vaja ettevalmistada üks suurejoonelisem pidu, kuhu väike härra saab õhtul otse lasteaiast lihtsalt sisse jalutada ja hakata kinke vastu võtma! Õnne kõigile tänasesse päeva!

Seekord siis nii

Sandra kirjutab, et:

Mina ja poisid Hiiumaal. Millegipärast sõitsime esimese asjana mitte suvilasse ega ka toidupoodi, vaid Kärdla Samaariasse (teise ringi kõige kauplus). Eestlasliku naiivsuse tõttu olime kaasa võtnud õhukesed suvejoped, aga nüüd teab juba iga loll, et mai on kesktalvekuu. Mul küll polnud plaanis endale sealt midagi muud peale ägeda mööblitüki leida, aga juhtus hoopis nii, et talvejopede valik oli ülemõistuse hea, mistõttu ma lausa pidin ära ostma ülimalt korraliku suures osas villase talvemantli, over-sized ja täiesti hipster, 6€. Kandsin seda uhkusega terve saarel oldud aja (tagasi Tallinnas jäi see mulle ka selga ja siin tundsin end sellega kentsakalt. Ei tea, peab vist harjutama. Tegelikult polegi ju vahet, mis seljas on, vaid, et oleks soe). Igati õigustatud oli ka ost härrale punasetriibuline Ralph Laureni polosärk 1.30€ eest. Troonipärija väitis küll üle poe hõisates, et temale siin mänguasju pole, aga seevastu on tal on k***häda.

Seejärel käisime me millegipärast mingisugusel hobuüritusel. Ma ei tea täpselt, misasi see oli, aga kui juba oli, siis käisime. Tundub heavanemlik liigelda kohas, kus on palju ilusaid hobuseid ja tuhandeid suuri ja väikeseid lambaid kõrvalaias. Suures plaanis ei midagi muud kui Hiiumaa saare igapäev – hobused ja lambad. Lõpuks kiire suts poodi, kus ma ei lubanud midagi eriti osta, sest olin hoolikalt kaasa vedanud bossi kingituse – valmis lihata bolognese kastme, mille umamine tomatite lõhn mind töö juures köögis iga kord kergelt laksu alla viib. No kõikidest sajadest kilakoladest ei olnud ma siiski just seda purki kaasa võtnud, nii et hiliseks lõunasöögiks olid võileivad terrassil (sest toas oli paar kraadi külmem).

Hah. Ja õhtupoolikul juhtus sedasi, et võtsin ühendust oma lemmikuima restoraniga everUngru. Et kuidas nad minusugusesse alatusse taimetoitlasesse suhtuvad, eriti kuna neil on endal menüüs kõige hoolikamalt valitud ja mahedam liha-kala Hiiumaal. Selgus, et neil on täiesti plaanis tuua menüüsse üks üdini taimne toit, aga kuna hooaeg alles alanud, siis ei ole selleni veel jõudnud. Rõõmustasin tegelikult selle vastuse üle. Lootust on. Samas pidin õhtusöögiks uue variandi otsima ja selline asjadekäik neile – ohüllatust – ei sobinud mitte. Selle peale tõmbas veidi aja pärast mulle traati hoopis peakokk isiklikult, kes luges ridamisi ette asju, mida saab täiesti vabalt mulle taldrikule kompunnida. Ütleme nii, et see küüslauguõline röstitud suvikõrvits krõmpsude röstsibulatega, kohalikud praekartulid, kõrgel temperatuuril tehtud porgand, rosina-konjakimoos, värske salat ja Ungrus kohapeal kuivatatud kirsstomatid, rikastatud eriliselt personaalse teenindusega… Well, that’s badass.

Saunamaja oli meil mõnusalt soojaks köetud, nõnda tegime endile pesad sinna. Muidu oli plaan hea, aga. Kell oli umbes kuskil täiesti paks öö, kui ma ehmatusega härrale peale kargasin. Põhjuseks täiesti harilik hiirerünnak vastu mu paremat näo külge. Okei, võib olla oli siiski majasein ka meil vahel, aga ega ma seda tol hetkel ei mõistnud. Arvasin, et nende tuhandete küüniste kätte ma suren, mida endast kümnekonna sentimeetri kagusel askeldamas kuulsin. Selline näo lähipiirkonnas krabistamine kestis vähemalt terve tunni, ka härra kinnitas. Ma mõtlen, et magamisele ei aidanud kaasa ka see, et härrale tundus naljakas vahepeal niisama mu käsivarre peal sõrmedega hiirt mängida.

Teisel päeval pidime ikkagi jälle minema süüa hankima. Enne seda tegime tiiru Kukka kivi juurde, mida ma lapsepõlves ka külastanud olin, aga kuna mingil hetkel tuli meil perekondlikult igasuguste saare turismiatraktsioonide suhtes piir ette, siis oli jäänud juba arvestatav aastatehulk vahele. Ma isegi ei osanud sinna minna. Ilm oli küll käre, aga täiesti klaar. Metsaalune vaikne ja muinasjutuline. Härra suunas meid tagasiteele matkarajast välja poole ja kakerdasime parkla poole hoopiski läbi imelise laane. Kõikjal olid paksud ülastepadjad, taevakõrgused puud kääksusid ja linnud laulsid. Sain Troonipärija ka vaigistatud, et metsas peab salaja liikuma, et kedagi ei segaks, mispeale ta sosistas terve tee konstantselt, kuidas ta oma oksapüssiga paugutab…

 

Seekordne saarelkäik tundus kestvat viiv. Matkasime veel siinseal, testisime erinevaid kauplusi ja söögikohti, tuiasime kodukandis, grillisime, hingasime sügavalt nina kaudu sisse ja suu kaudu välja, kallistasime kastanipuud, viskasime kivisid vette ja hüüdsime PLUMPS, saime naabrivanaisalt uued värskeltsaetud klotsid, tõime allikalt joogivett, lahendasime ristsõnu, päästsime putukaid, kartsime liikumatut rästikut, kloppisime vaipu.

18361724_1199391476855036_1358571829_n

Mu mullune blogi

Sandra kirjutab, et:

Väga keeruline on blogi pidada kui elad sellist piiripealset elu, et ei suuda nagu otseselt mingisugust infot interneedusega jagada, aga samas tahaks rääkida elust nagu see on. Nii tundub mulle pea iga nädal mu nukrale blogile mõeldes, et pole midagi, mis siia kirjamustas sobiks. Aga saan juba pahandada.

Sisuliselt on kõik hetkel sama, mis mitu kuud tagasi. Olen sisse elanud uude kohvikusse, tunnen, et see on minu kodu ja pesa. Mu loovusel lastakse piirideta lennata ja tänu sellele tahan ka ise tagasi anda. Kuigi haavalehekesest Troonipärija koostöös gripi tipphooajaga paneb meie jõudusid pidevalt proovile.

Siin ühel päeva juhtus nii, et kui ma poleks tööle läinud, oleks juhtunud üks kahest: poleks olnud kedagi, kes klientidelt tellimusi vastu võtab või siis poleks olnud kedagi, kes köögis tellimusi täidab. Selline kirglik ja teadmatu tulevikuga see väikese kohviku elu on, eksole. Ja kuigi mu boss on vapper, siis enda kloonimiseni ei ole ta veel jõudnud. Kui ma olin eelneval päeval läbi kaalunud kõikvõimalikud variandid maailmamuna peal, et kes peaks mu last hoidma sellel ajal kui ma lõunatajaid toidan, siis tundus mulle mingi hetk, et olengi siin ilmas selle murega üksi ja vaadaku ma ise, mis saab. Nagu ikka igasuguste asjadega, siis kulges seegi päev lõpuks nii nagu ta pidi. Keset lõunat sõitis Härra koju “tunniajasele lõunapausile” ja sellele järgnevalt vahetas ta välja mu igati abistav esivanem, et ise tunnike kodus lõunatada. Selle tulemusel sain mina tervelt kaks tundi aktiivselt kohvikus tööd teha. Ja õhtul kui kõik olid kodus, läksin panin veel ahju tööle ja vuhasin erinevaid küpsetisi letile valmis. Takka järele väike asi, aga too päev oli ikkagi korralik seiklus. Omalt poolt tooni annab ka see, et kambapeale hõimkonna üliarmsaid sugulaslapsi kah kordamööda sellel nädalal oma lasteks peame ja hoiame.

Kodus olemisel on kahtlemata omad plussid. Ja selle all ei mõtle ma kindlasti seda, et Troonipärija, kes pole enam kuigi haige, aga päevasel ajal end lasteasutuses välja elada veel ei saa, ei suuda ka õhtul väsimusest kukkuda. Ja kui tavapäraselt on ta kell üheksa voodis ja kella kümneks on lõppenud ka tema toast kostuvad laulud ja luuletused, siis eile suutis ta mulle kuni keskkööni pimedast toast hiirvaikselt saabudes südari tekitada. Neli korda. Ta lihtsalt tuleb salaja hiilides mu tuppa ja ütleb midagi täiesti elementaarset nagu “emme, vaata, millise laburündi ma joonistasin” (kell 23:45), mispeale ma muidugi ehmatasin nii, et voodist õhku tõusin ja seepeale ta peale niimoodi karjatasin, et uhkel labürindikunstnikul automaatselt nutuvõre ümber suu oli. Ja esivanem hüüdis kaugelt-kaugelt oma toast, et ka tema on selle jama peale üles aetud.

Aga kodusolemisest. Eile ma sorteerisin oma lauasahtlit. See on selline sahtel, kus varem sai kasutada ja näha umbes 3 protsenti kogu sisust. Ja sinna ei saanud panna ühtegi üleliigset asja, sest kogu kuhi oli millimeetri täpsusega täpselt sahtli kõrgune. See oli tore tegemine, sest ma leidsin ühest sahtlist kokku: 8 joonlauda, 10 tühja kasutamata pisikest märkmikut, 4 sirklikomplekti igasuguste lisavidinatega, 4 komplekti rasvakriite, auguraud, klambriraud ja 5 pakki lisaklambreid. Pani mind mõtlema selle üle, et jah, tuleb ka minu omadel kunagi kooliaeg, kus suure tõenäosusega siiski sirklit ja joonlauda vaja läheb, aga kuidas sellel tavaaril on tänapäeval ikka nii ebatähtis roll. Nad ongi sahtlitäitjad. Inimestel pole vaja enam märkmepabereid või veel hullem – klambrirauda. Pole midagi kokkugi klammerdada. No ma sain selle sahtli nüüd korda, aga hoarder’i geenidega nagu ma nats olen, ei visanud ma midagi neist asjust ära. Panin lihtsalt korrektselt tagasi, mitte sellise kuhjaga nagu see oleks loosipalli sisu, kuhu pistad käe sisse ja vaatad, mis kätte saad. Ühtlasi, mida teha märkmikuga, kuhu ma olen kirjutanud umbes 10-aastaselt hunniku libauudiseid, sellest, kuidas Britney Spears on tegelikult mees ja kuidas Andres Tarand on saanud anonüümkirja presidendikandidatuuri osas (okei, guugeldamine andis, et Tarand kandideeris 2001a, seega olin ma siis ilmselt pigem 13)?

If I may, siis kasuaalsetel teemadel jätkan. Laupäeval üritasime Härraga kinos käia. Esivanem pakkus, et on lapsevalves. Mul oli olnud selja taga pikk päev köögis, kus ma ise nagu jagajad ikka, jäin näppudega ja olin unustanud korralikult süüa ja seetõttu mitu korda veresuhkru küllaltki madalaks lasin. Tumedast šokolaadist ja õunast väga pikalt ikka ära ei ela nagu selgus. Kui koju jõudsin, oli selline tunne küll, et tahaks lihtsalt oma voodis meritäht olla. Aga kus sa sellega kui ometi on antud võimalus väike kohting teha!? Vaatasime kõikide filmide treilerid ära ja vaidlesime pikalt, mida vaatama võiks minna. Minul oli kindel favoriit, aga Härra jaoks oli sellel kõige vähem punkte (nagu ka imdb.com arvates) ja kui mina tahtsin “Reisijaid” minna vaatama AINULT sellepärast, et seal mängis Chris Pratt, siis temal ei olnud nagu seda faktorit ka… Asja tegi veel eriti jubedaks see, et see film oli topitud 3D-sse, mida me kirglikult vihkame. Aga kuna me ei leidnud ühegi teise osas kompromissi, siis kuidagi suutsin ma internetist kaks piletit just sellele filmile ära osta. Selle lühikese 10-minutilise autosõiduga kesklinna aga hakkas mul lootusetult paha. Neelatasin ja hoidsin peast kinni ja… otsustasime kinno kõmpida ja proovida piletid tagasi müüa. Õnnestus. Saime laupäevaõhtuse ja 3d filmi eest piraka summa kinkepiletina tagasi ja otsustasime vähemasti söömas käia. Vapiano pasta, rohke oliiviõli, tšilli ja küüslauguga – jeeeeerum kui oivaline see oli! Igatahes kui ma olin lõpetanud, tundsin ma esimest korda päeva jooksul, kuidas veri mööda keha ringi kohiseb ja pea enam ei hõlju. Härra aga oli selleks hetkeks end täiesti üle söönud ja ägises suurest südamevirvendusest. Aga Proua soovis nüüd ikkagi kinno minna. Mispeale me läksime ja ostsime need piletid uuesti.

Film oligi täielik kamarajura nagu võis oodata. Juba treilerist sai näha, et omasugustele (Gravity, Martian, Interstellar) jääb ta raudselt alla. Niiet, keda Pratt ei huvita, siis…

Selline siis sai minu selle aasta esimene postitus. Neljapäeva hommikul kell 8:30. Troonipärija ju magab nüüd rahumeeli. Tsutsufrei!

 

Eluhuumor (kolmesega)

Sandra kirjutab, et:

Kui ma avastasin, et ma suhtlen oma pojaga peale viit kodus oldud ühist tõbist päeva ainult lõugamismeetodil, siis sain aru, et meil on aeg minna värske õhu jalutuskäigule. Hoolimata sellest, et ma olen ise paksu nohuviiruse kaela saanud ja jalutuskäik elukõledas sombuses liikusrohkes tänavas ei olnud just päris see, mida ma TEGELIKULT oleks teha tahtnud.

Ent! Lõpuks tagasi kodus avastasin üks hetk Troonipärija enda tuba koristamas. Lambist. Ära pandi ka kaks nädalat liikumatult põrandal vedelenud klotsid (jah, pidin need peale põrandapesu tagasi panema “oma” koha peale), üle ilma laiali olnud tuhande erineva pusle tükid, kaotatud ja leitud asjad, mustmiljon mudelautot…

… eelmised kaks lõiku jõudsin just oma sotsiaalmeedia seinale ära kirjutada kui avastasin, et see on piisavalt pikk, et siit hoopis üks blogipostitus välja imeda.

Igatahes. Me suisa käisime “kohvikus”. See on muidugi täielik absurd, sest tegelikult käisime linnasisese tiheda liiklusega magistraali kõrval väikeses rasvalõhnalises putkas, kust “vanast ajast” mäletan, et sealt sai linna parimat burxi (põmst nimetasime selle B-ga ümber Tallinna Siriuseks), seekord aga sõime friikaid ja mina sain väga vastutulelikult valmistatud rikkalikku grillitud ananassiga tortillat. Aga millegipärast lastele meeldivad kõik tegevused, mis sisaldavad raha enda käest ära andmist, seega oli ta ka väga rahul, et sai kõrgel pukipingil täisriietuses friikaid nosida ja “kohvikus käia”.

Natuke oli piinlik kui ta terve toidu ootamise ajal köhis nagu tugev tiisikusehaige ja mina seal kõrval naeratades talle mütsi suu ette surusin ja ohkisin, et tibukene , mis nüüd on, kas midagi läks kurku või!? (Mille peale ta kenasti vastas, et ei läinud 🙂 )

Tagasi kodus lubasin tal jääda õue, aga tegin selgeks, et minust ei ole rohkem värske õhu nautlejat. Ca 20 minuti pärast sain tervitada üleni pori alla mattunud last, kelle riided ma ühe kindla joonega vannituppa vedasin, kuuma dushiga üle lasin ja pärast ennast herneks ehmatasin kui ma vannituppa sisenesin ja rippuva kombeka pähe mõnd äraeksinud zombilast pidasin.

Ja nii oli kell saanud juba 12 lõunal! 🙂

Sürpriisivalimik

Hanna kirjutab, et:

Elu on ootamatusi täis.

Tagantjärele mõeldes ei ole see väike ent visa külmetushaigus muidugi midagi enneolematut, isegi antud suvisel aastaajal. Ma siiski ei osanud sellise võimalusega praegu absoluutselt arvestada. Igatahes olen ma viimase kolme päeva jooksul konservatiivse hinnangu järgi aevastanud umbes 250 korda (ma arvaks, et samapalju kui kogu varasema elu jooksul kokku). Täna ärkasin keset ööd üles, et üks kiire kolmene seeria teha. Positiivse külje pealt, kui täna autoraadiost tulevale Tina Turneri menuloole “Private Dancer” kaasa laulma hakkasin, oli minu toon märkimisväärselt originaalilähedane ja kohaselt sensuaalne (even if I do say so myself). Samas ma pole muidugi päris kindel, kas sellist ahelaevastusele kalduvat inimest tegelikult üldse peaks autorooli lubama.

Mõned ootamatused on päris nunnud. Mõni nädal tagasi, kui ma Sandra Troonipärijale lasteaeda järele läksin, seisis too hoovis turnimiskontraptsiooni tornis ja hüüdis üle terve Mustamäe rõõmsalt: “See on ju mu Hanna!” Mingil tuvastamatul hetkel on minu nime eest kadunud eesliide “tädi”. (Ma pean tunnistama, et alguses ei osanud ma seda sinna väga tahtagi, aga nüüd kui ta läinud, on ka nagu natuke kurb.) See, et ma järgmisel korral tema käest päris kõvasti pragada sain kui ma temaarust punase tulega üle ristmiku sõitsin, ei oleks ilmselt jällegi pidanud niivõrd üllatama (tegemist on siiski hästikasvatatud seadusekuuleka inimesega). Nagu ka see, kuivõrd raske on keset tipptundi kolmeaastasele liikluseeskirja nüansse seletada (tuli oli tõesti punane selleks ajaks kui ma ristmikul vasakpööret lõpetasin). Õnneks olen ma veel piisavalt autoriteetne isik, et mingi variatsioon “sest mina ütlen nii”-st töötas.

Teisestküljest jällegi… Mai keskel tõmmati mul ootamatult välja tarkusehammas. Läksin ühel kolmapäevasel pärastlõunal pahaaimamatult hambaarsti juurde mingi üsna ebamäärase ent juba mõnda aega elurõõmu rikkunud kaebusega. Arst koputas kõik hambad läbi, lasi natuke vurtsu ja pool tundi hiljem lahkusin sealt ilma hambata. See tarkusehammas oli mul juba umbes 14ndast eluaastast olnud ja selle ajaga üsna omaseks saanud, nii et ka minapilt vajas pärast veidikest korrigeerimist. Ülemise tarkusehamba väljatõmbamine, samas — oluliselt tšillim kogemus kui mistahes auguparandus. Jällegi üllatav.

Naaberaias võeti maha vana pappel. Terve teisipäeva võeti, sest pappel oli iidne, jäme ja üle linnaosa kõrguv (esimene osa sellest protsessist figureeris teravalt mu unenägudes, ent üles otseselt siiski ei äratanud — kunagi ammuse rattamatka ajal juhtus sarnane lugu, kui Käsmu tipus võeti hommikupoolikul maha kogu see võsa, mille sisse olime õhtul telgi püstitanud; seda suurt põõsast, mille taga olin veel päikesetõusu ajal pissil käinud, poleks seal nagu kunagi olnudki). Kui köitega puu otsas rippuvad mehed tüve kallale asusid, kostus sae vaikides iga natukese aja tagant sonoorne ümberkaudseid maju raputav müts, sest järjekordne jäme jupp langes vastu maad. Täiesti võõraste inimeste täiesti võõras puu, eksole, aga nüüd on hommikul köögis kohvi ootamise ajal aknast välja jõllitades tunne nagu ma oleksin kolinud.

Mõned ootamatused on muidugi täitsa absurdsed. Need on vaieldamatult mu lemmikud. Veidi aega tagasi viisin vanaema ortopeedi juurde, et ta saaks endale personaliseeritud korrigeerivad tallad tellida (mille käigus selgus, et doktor käib iga hommik tööle samast, Tallinnast 60km kaugusel asuvast külast, kus vanaema elab, aga see oli pigem siuke tavaline Eesti nojah-tõdemus). Vanaema on meil muidu igati ontlik ent kohati hulljulge 83-aastane vanakooli proua, eluaegne õpetaja, kes teab üldiselt üsna täpselt, kuidas peab ja ütleb seda häbenemata sullegi. Eemaldas doktori kabinetis oma peened nahkkingad ja nende seest tulid välja Viru Valge reklaamsokid. Hetkeks neid üllatunult vaatama jäädes meenus, et need on tegelikult minu enda sokid, saadud kingituseks mingilt konverentsilt, kus ma töötasin.

Teoorias ei pea ma ennast täiesti tavalise kontrollifriigina eriliseks üllatusteaustajaks. Isegi kui nad on positiivsed. Samas olen ma jällegi suur absurdifänn ja ma tean küll, et absurd juba iseenesest ei saa olla midagi muud kui üllatav. Aga teatavad kelmikad vastuolud iseeneses lisavadki naiselikkust ja veetlevust, ma olen aru saanud. Ja no neid ei saa ju kunagi üleliia olla, eksole?