ving

Most folks’ lives

Hanna kirjutab, et:

Photo 01.05.18 20 38.12

Ikka tuleb aegajalt siin ja seal jutuks see, kuidas inimesed sotsiaalmeedias ja blogides teevad oma elud ilusamaks kui need ehk tegelikult igapäevaselt on. Et ainult kordaminekud ja ei mingeid topeltlõugu ja isegi kui on millegi üle kaevata, siis tehakse seda humblebrag vormis. Noh, et maja on meil kahjuks nii suur, et ma pidevalt kaotan oma kullast iPadi sinna ära. Või et juuksur kaebab alati, et mul on nii paksud juuksed, et käärid lähevad nüriks.

Ma tean, et osasid inimesi õudsalt ärritab see väike silmamoondus, aga ma pean tunnistama, et mind üldiselt mitte. Nii kaugele ei tasuks nüüd muidugi minna, et lavastad endale vähi ja siis lavastad ennast sellest terveks, aga väike utreering on minuarust küll täiesti okei. Esiteks juba sellepärast, et ma ise ei viitsi neid üksikasjalikke naturaalseid heietusi lugeda (vähe sellest, et mul puudub interneti-ajastule kohaselt vajalik keskendumisvõime, sellised heietused kipuvad paratamatult olema kas otsatu hala või siis tüütu epistel) või vaadata instagrami-lugusid sellest, milline perekonna hommikupuder tegelikult välja nägi. Teiseks tundub mulle isiklikult veider see impulss kogu oma elu niimoodi labaste üksikasjade ja väikekodanlike südamevaludeni vaatamiseks välja panna. Selline vabatahlik soov kontroll oma isikliku narratiivi üle lihtsalt käest lasta on minu jaoks täiesti loomuvastane.

(Kui peaks nüüd tekkima küsimus, et kui palju minu enda poolt siia postitatust on ilukirjandus, siis ühtegi lugu välja mõelnud ma ei ole, aga ma ei saa ka vanduda, et kõik päris täpselt niimoodi juhtus. Eksole.)

Küll aga hakkavad mind need kaunilt lahtirulluvad elud häirima siis kui iseenda omas ekskremendid suuremal või vähemal määral ventikat tabavad. Mida nad ju paratamatult teatud regulaarsusega tegema peavad. Mitte siis niivõrd kadedusest või et ma kuidagi järsku hakkaksin uskuma, et erinevalt minu omast teiste elud ongi maagiliselt isekulgevad ja kurat neid võtku. Lihtsalt kõik see ilu internetis muutub järsku valusaks meenutuseks sellest, et ma olen (loodetavasti ajutiselt) minetanud võime uskuda, et elu võib ka päriselt selline olla. Minu oma siis, konkreetselt. Et noh, praegu pole, aga ükskord võiks.

Mulle tegelt jubedalt meeldiks kui elu saavutaks mõnikord sellise stabiilsuse, et ei oleks pidevalt mingit juba käimasolevat kriisi vaja lahendada või mõneks tulevaseks kriisiks valmistuda. Ma tean, et mind paremini tundvatele inimestele võib see tulla väikestviisi šokina, aga mul tegelikult suurema osa ajast puudub igasugune impulss midagi materiaalselt produktiivset teha. Sellesmõttes, et kui sa oled hakkama saanud millegi sellisega, mille puhul sul varem polnud aimugi, et sa seda oskad või suudad või siis operatiivselt seljatanud mingi ootamatult esilekerkinud ebameeldivuse, on eduelamus muidugi peadpööritav ja võimas. Aga mulle ausaltöeldes täiesti piisab teadmisest, et ma olen võimeline seda või teist probleemi lahendama.  Noh, et ma ei saa küll päris hästi aru, miks just meesterahvas perekonnas on ainuvastutav selle eest, et need liistud viis aastat pärast sissekolimist ikka veel esikunurgas seinapanemist ootavad (kui just ei ole tegemist üldise tööjaotuse küsimusega), aga samas ei ole mul ka mingit sisemist tungi pidevalt korstnaid pühkida, torusid parandada või võsa langetada.

Ja üldse ma eelistaksin, et kui need torud juba ükskord paigaldatud said, siis ma võiks edaspidises elus (pmtst igavesti) selle peale loota, et kraani avades kõik see vesi, mis sealt kraanikaussi peaks voolama seda ka sajaprotsendiliselt teeb (mitte, et ma mõne hetke pärast leian ennast murettekitava kiirusega kasvavast lombist). Ja see, et ma pidin Hiiumaal oma valge käega ära vahetama saunasegisti, mis alles eelmisel kevadel vahetatud sai ikka konkreetselt riivas mu tundeid päris sügavalt.

Kompromissina oleksin ma valmis probleemid lahendama ka nende pihta raha loopides, aga seda saaksin ma rahulikult teha ainult siis, kui oleks nii palju raha, et probleemilahendamine endast varalisse seisu Photo 02.05.18 20 53.43 mitte mingit märki maha ei jätaks (nagu ma juba kunagi varem olen märkinud, olen ma laisk, aga kitsi). Ja no see probleemilahendamine peaks siis käima ikkagi sellel tasemel, et keegi läbib minu elu sobiva inetrvalliga minu ees (noh, nagu need arhailised reeglid autosõidu kohta) ja tegeleb kõigi väljavupsavate väikekodanlike tüütuste ja harilike igapäevakatastroofidega juba enne kui nad minu teadvusse jõuavad. Ehk siis, I have missed my calling as a gazillionaire.

Eelmisel nädalal avanes Hiiumaal mulle kohe alustuseks selline vaatepilt:

Meil on minu isikliku tädiga, kes Lõuna-Eestis perekonnaajaloolise taluhoonestusega võitlemise mõned aastad tagasi käsile võttis, spontaanselt moodustunud selline loodusepoolse mõnitamise käes kannatajate toetusgrupp, kuhu ma selle järjekordse nörrituse kohe ära kaebasin. Tädi saatis vastu pildi oma vannitoa põrandast, mis oli suht tihkelt täis erinevaid kastruleid ja ämbreid, mille ta pärast vee torudesse laskmist oli kiiresti kokku otsima pidanud. Tema seekord võitis, kuigi mulle tundub, et mõttetute tööde edetabelis on ühe ja sama puuriida kaks korda ladumine siiski suht kõrgel kohal. (Ja olukorrale lisas pikantsust asjaolu, et koos puuriidaga oli alla sadanud ka jahimees Viktori sügisel sinna otsa asetatud nugisepüüdmise kast, kuhu ta oli nugisele kingiks asetanud ka ühe kanamuna. Nugis ei olnud muna tahtnud, mistõttu tahtis kukkumisest kannatadasaanud muna nüüd paari meetri raadiusesse sattunud inimesel silmanägemise võtta.)

Photo 02.05.18 13 31.38Ma nagu mäletaks, et veel mitte väga ammu juhtus tihtipeale seda, et Hiiumaale saabudes tõmbasid võrkkiige selleks ettenähtud kohta üles ja pärast seda oli ainult sealt mitte väljakukkumise vaev. Sellist asja juhtus lausa tervel real järjestikkustel saarekülastustel. Ja ma ei teagi, kas täieliku kannapöörde taga on see, et head ajad ongi möödas (ütleb ta fatalistliku ohkega) või siis asjaolu, et kunagi seal vahepeal sai minust Omanik.

Selleks peab ilmselt olema kinnisvaraomanik, konkreetsemalt ilmselt majaomanik ja no eriti puumajaomanik (sest noh, pmtst hetkest kui ta varrelt raiutakse, algab puidu allakäik), et mõista seda staatusega kaasnevat teatud spetsiifilist neuroosi. Kui ennast teadlikult ja rangelt korrale ei kutsu, siis paneb see pidevalt valdustes ringi vaatama pilguga, mis mitte ainult tuvastab selle, mis parasjagu lekib, mädaneb või murdub, vaid otsib ka asju, mis lähemas või kaugemas tulevikus seda kõike tegema võivad hakata. Ja no mina isiklikult olen sellise pinge jaoks liiga tšill inimene. Kõige ruineerivam ongi muidugi alati hooaja esimene saarekülastus, sest lisaks sellele, et midagi on talvega kusagilt alla kukkunud, läbi läinud või ära vettinud, on ju ka külm, lumine ja/või mudane. Aga ma hakkan siiski vaikselt mõistma, miks isa, kes ometigi oli suure osa sealsetest asjadest oma käega valmis meisterdanud ja kellelt seetõttu oleks oodanud sellist keskmisest suuremat emotsionaalset investeeritust nende asjade jätkusuutlikkusse, viimastel aegadel suht alla andis – see pidev looduse ja aja pealetung on päris kurnav.

Kõige selle porisemise juures ma muidugi annan endale aru, et inimesel, kellel on oma rannamaja saarel, ei ole tegelikult võib-olla elus kõige hullemini läinud. Lihtsalt miks, oh, miks on nii, et kui sa oled juba suht lähedale jõunud sellele Pinteresti-ideaalile ühes nurgas, hakkab teine nurk koost lagunema? Ma arvan, et ainuke lahendus sellele Photo 14.04.18 20 18.33frustratsile on torutangid korraks käest asetada ja ise endale käepäraste vahenditega veits glamuuri teha. Aprilli alguses, nädal pärast seda kui rannamaja enneolematuid laupäevaõhtuseid toruprobleeme olid väikese vahega lahendamas käinud õnneliku juhusena oma külas leidunud torumeestest isa ja poeg (praegu olen liiga pikalt seletama jäänud, aga tuletage mulle meelde, et ma ükskord võtaks põhjalikumalt teemaks selle lõputu jada mehi+kvalifitseerijaid — Viktor jahimees, Igor ehitaja jne. — kelle üksiku naisterahva telefonist leida võib; mu ema telefon on sellemõttes veel oluliselt impressiivsem kui minu oma, aga eks ma olengi suure osa nendest tema käest saanud), sattusin ma teel ühelt töölt teisele pooljuhuslikult nädalavahetuseks Pariisi. Jalutasin Montmartre’il ja Luksemburgi aias ja selles misiganes piirkonnas, mis on Luksemburgi aia ja Invaliidide vahel. Keerasin spontaanselt väikesesse kogukonnaparki, lugesin pingil raamatut, kõrval pidasid expatid laste sünnipäevapiknikku. Käisin laupäeva õhtul Chatelet’is jazzkontserdil, öösel tagasi tulles võtsin hotelli kõrvalt krepiputkast väikse oote. Pühapäeva hommikul sõin jõe ääres aeglase hilise hommikusöögi.

 

Sellesmõttes hakkas nagu ka parem, et nägi oma silmaga, kuidas inimesed elavad päris mõnusat igapäevaelu. Ja kui ise teha natukenegi neid asju, millest muidu ainult raamatust loed, siis see aitab päris hästi jälle koguda seda mugavat illusioonipolstrit, mis lubab uskuda, et tegelt on kõik võimalik. Ka selline elu, mis kulgeb easy as a breeze

Hiiumaal on nüüdseks projektile peale lennanud Aivar, ehitaja.

Advertisements

Infaux

Hanna kirjutab, et:

Mõned nädalad tagasi avaldas ajakiri Science MIT teadlaste uurimustöö selle kohta, kuidas “uudised” Twitteris levivad. Atlantic on akadeemilisest tekstist teinud oluliselt kergemini haaratava kokkuvõtte. Igaljuhul on nad läbi kamminud kogu Twitteri, aegade algusest, ja jõudnud selle põhjal järeldusele, et põhiline kurjajuur libauudiste levitamisel ei ole mitte kiuslikud vene robotid, ettevõtlikud makedoonia teismelised või karismaatilised arvamusliidrid, vaid lihtne lugeja ise, kes mõõdutundetult igasugu jura ritviidib. Misiganes põhjusel levib libauudis kordades kiiremini ja kaugemale kui tõde, võimalik, et lihtsalt sellepärast, et libauudis on põnevam kui päriselu, mistõttu on seda ka põnevam levitada.

Uurimuse koostajad on sihtmärgiks võtnud uudised, nii nagu nemad seda defineerivad, aga ma olen üsna veendunud, et see käib ka igasuguse muu info kohta, millel võib-olla niivõrd päevapoliitilist uudisväärtust pole.

Jalutasin ükspäev mööda kohaliku kaubanduskeskuse poodidetänavat, mis oli šokeerivalt täis popapvuuduud. Tervendavate toidulisandite lett siin, väestatud (või siis ka väestamata, aga asi see valgustatumal inimesel need kodus ise ära väestada pole) kivikesed seal. Ervini käest saab väestatud lõngajuppe ja kui te kiirustate, siis on võimalik ainult 169 euro eest hingepilt ja energiapai saada (järgmisest nädalast juba kallim). Tuttav rääkis paar nädalat tagasi, kuidas luterikiriku juhtfiguur oli väitnud, et eestlaste uskmatuteks tembeldamine ei ole õige, sest eestlased tegelt usuvad natuke igasuguseid asju — jumalat ja ufosid ja biovälju ja päkapikke — ja sellest tulebki siuke eestlasele igiomane usukompott. Ja no ma ei tea, minuarust lõhnab selline mõttekäik siiski veidi meeleheite järele. Sest, minu isiklikud tunded igasuguse organiseeritud religiooni küsimuses kõrvale jättes, ma ei ole päris kindel, kas vana väärikas ristiusk siiski tahab ennast niimoodi nagu möödaminnes maagiliste lõngajuppidega ühte patta panna. Või kust see usklikkuse ja heausksuse piir jooksebki?

Ja võib muidugi tunduda, et natuke meelevaldne on niimoodi libauudised ja naiselikkuse ürgne vägi ühe hingetõmbega ette võtta, aga minu jaoks on aluseks üks ja seesama maagilise mõtlemise mantra — et Tõde on see, midaiganes mina Tõeks pean (mis omakorda jätab pärani avatuks võimaluse, et sul on täiesti oma isiklik Tõde, kuigi minu oma on muidugi oluliselt parem Tõde, sest sellepeale olen tulnud mina). Et Tõde on subjektiivne, oleneb vaatenurgast ja ideoloogiast.

Tegelikult on sellise asja nimi muidugi Arvamus. Äärmisel juhul Tõlgendus või Spekulatsioon. Tunne. Ja isikliku Arvamuse omamine, ükskõik, mis küsimuses, on täiesti okei, nagu on seda ka selle Arvamuse väljendamine (halloo, faking hümniseadus). Aga samas peaks siiski Arvamusel ja Tõel oskama vahet teha — Arvamusi võib olla absoluutselt lõpmatu hulk (kasvõi ühel inimesel, kõik omavahel vastukäivad), Tõde saab siiski olla ainult üks. Miinimumnõudega, et see on observeeritav, kõigile, kes selleks soovi avaldavad.

Viimasel ajal  on iga kangitõmbaja hakanud välja tulema ideedega, kuidas muudkui ilmnevate libauudiseatakkide ja muu labase (sotsiaal)meediamanipulatsiooniga institutsionaalselt toime tulla. Facebook korraldab ümber oma uudistevoo arvutuskäike ja riigid üritavad järjestikku libauudiseseadusi valmis vorpida. See on lõppkokkuvõttes muidugi kasutu — nagu seal algusepoole lingitud teadustöö näitab, tähendab ülevalt alla tulev lahendus igal juhul, et probleemi üritatakse lahendada valest otsast. Sest libauudisetreialile võib küll joonlauaga piki näppe anda, aga kui tema toodang on laia maailma läinud, siis ei roogi seda sotsiaalmeedia kõlakojast enam mingi nipiga tõhusalt välja. (Ja noh, kõigele lisaks kapatakse niiviisi uljalt ja uisapäisa ka ülalmainitud Arvamuse avaldamise vabaduse piiramise libedale teele.)

Kõige sellega tahtsin ma (tegelikult oluliselt kiiremini) jõuda väiteni, et tänapäeva hariduse põhiliseks eesmärgiks peaks olema kriitilise mõtlemise ja allikakriitilisuse õpetamine. Paljude praeguste suurte jamade vältimiseks oleks kasu olnud kasvõi juba selle teadmise kinnistumisest, et kui miskit tasuta kätte tuleb, siis oled sa ise toode. Selline enesemüümine on ka mulle kohati täiesti vastuvõetav kaup (ja papiköhimine ei pruugi alati vabadust osta, eksole), lihtsalt parem oleks ise siiski teadlik olla, kellele ja milleks ennast müüd. Ja ma ei ütle, et tavaline kakskordkaks ja faktiteadmiste omandamine täiesti kasutud oleks (kasvõi juba sellepärast, et kõik märgid näitavad, et inimene, kes korra oma aju millekski kasutab, teeb seda tõenäolisemalt teist korda veel), aga info kui selline ei ole tänapäeval ju enam teabmis defitsiitne kraam. Ei nõudluse ega pakkumise poolelt — kogu maailma info on paari kliki kaugusel (väljaarvatud see, millal minnakse Eestis üle suveajale — nädal aega tagasi oli mul täiesti võimatu sellele küsimusele otsekohest vastust leida) ja pole ka märgata, et inimeste ihalus infot omandada kusagile hääbumas oleks (mis ongi ju tegelikult kogu probleemi juur).

Ma arvan, et viimaste millenniumidega on teadmine, et kui nii on kirjutatud, siis nii ka on, meile vaikselt DNA-sse imbunud, nii et arusaadavalt on veidi raske minna lasta. Alguses oli natuke abi sellest, et internet nägi välja nagu ta oleks põhikooli tööõpetuse tunnis tehtud ehk siis mitte midagi sellist, millest tingimata pimesi juhinduma peaks. (Ja ikkagi mäletan ma, kuidas selle sajandi koidukumas, dialupi ajastul, tõmbas hordide kaupa inimesi endale MSNi kaudu arvutisse mingi armastusviiruse, mis kõigil 500megased kõvakettad referaatidest ja skännitud läbupiltidest puhtaks pühkis.) Tänapäeval on ka kõik vuuduu täiesti viisaka fondiga usaldustäratava template’iga veebilehele kirjutatud, autori läbitungiva eksperdipilguga portreefoto kõrval. Vaadatagu kasvõi sedasama blogi siin — pmtst ainult kaanefoto leidmise vaevaga on minuarust täiesti asjaliku ja asise välimusega leht saanud ja teie õnn, et me siin ka enamvähem reaalsusega kontaktis olevat juttu ajame, mitte ei õhuta kolloidhõbedaga vähki ja sesoonset surutist ravima. Ja kui kusagilt on piisavalt sugestiivses vormis mingi uus Tõde kätte saadud, ei ole omasuguste valgustatute leidmine ja enda nende sisse insuleerimine enam mingi vaev.

Ja ma saan aru, et skeptik.ee-le võib ette heita üleolevat tooni ja lahmivat väljendusviisi ja see ei pruugi olla kõige konstruktiivsem lähenemine (aga ma saan täiega aru ka skeptiku abitust frustratsist). Ja ma ei eita ka positiivse mõtlemise jõudu ja sellega seoses ka väestatud kivikeste platseeboefekti (ja noh, kui mõtteviisist midagi ei sõltu, siis võiks ju alustuseks kohe kõik depressiivikud lootusetute juhtumitena kusagile laiule jalust ära saata). Aga antud juhul polegi asi ju niivõrd selles, kuivõrd inimeste üldises võimekuses teha teadlikke ja objektiivselt informeeritud otsuseid ja eluvalikuid.

Maagilise mõtlemise ja personaalse Tõe peakorter on muidugi USA, selles pole mingit kahtlust. Ilusa kronoloogilise ülevaate selle kujunemisest ja põhjustest ja sellest, kuidas see kõik on viinud Trumpini saab Kurt Andersoni suht suurepärasest raamatust “Fantasyland”. Eestis õnneks keegi ei eita, et Teine maailmasõda aset leidis ja “president on tegelt tulnukas” tüüpi lugude levimise eest kaitseb see, et iga viimane kui inimene tunneb isiklikult kedagi, kes käis tema emaga ühes laulukooris või kelle hambaarst oli tema vanaema. Aga kui kipub tekkima põhjendamatu rahulolu siinse olukorra üle, siis minge lugege uuesti seda lõngajuppide lugu.