Soome lahe jääle marssimine on ohtlik igal aastaajal*

Hanna kirjutab, et:

Ma ei ole küll suomea äitinkielenä puhuva ja nii, aga kas see ei peaks olema “heikkoa jäätä”?

Täpselt viisteist aastat tagasi olin ma Helsingis Erasmus-tudeng. Umbes täpselt poolepeale olin jõudnud oma semestrise välislähetusega.

Täna ringi tuiates hakkasin mõtlema selle peale, et kuigi minu linnapargiarmastus oli selleks ajaks juba väljendunud, jõudsin ma tolle poole aasta jooksul Kaivopuistosse siiski ainult kaks korda. Esimene kord oli siis kui me Eesti saatkonnas Riigikogu valimas käisime. Sest noh, me olime siiski politoloogia üliõpilased ja need ei saa suurest süütundest pärast nädalate kaupa magada kui nad valimas ei ole käinud. Sellele tihti üleskerkivale maailmakõigetüütumale küsimusele, et kes sinust saab (või ärritavamas vormis küsimus-avaldus “Sinust saab siis president, jah?”) oligi kõige õigem vastus, et kvalifitseeritud valija. Tuglase Selts korraldas tookevad ka Helsingis valimisdebati, kus me muuhulgas küsisime Andres Tarandi käest suht ülbelt, et kas tema teab, kuidas häälest saab mandaat. Tema ei teadnud, ja kui ma õigesti mäletan, hakkas midagi hämama ühikate ette pargitud kallistest autodest. Meie teadsime.

Teine kord oli ilmselt kunagi juuni alguses, minu kõige viimasemal Soomes elamise päeval, kui isa oli mulle ja mu asjadele (lauaarvuti ju ometi ja nii) järele tulnud ja me pidime pool päeva kusagil surnuks lööma enne kui õhtusele odavale SeaWind nimelisele rekkajuhtide praamile saime. (Rekkajuhtide praamil oli silmapiirini rekkasid ja nurgas väike puhvet, kus müüdi siukseid pippuripihvi portse, et tavainimene võis ennast üsna kergesti ära nikastada.) Siis me parkisime lihtsalt kauni merevaatega parklasse ja käisime vaheldumisi jäätist ostmas ja jahte vaatamas.

Tegelikult ei käinud ma tolle poolaasta jooksul üldse eriti kusagil. Isegi mitte kodus, kuigi see oli ju suht lähedal. Mõneti tulenes see muidugi tihedast ühikapõhisest sotsiaalelust ja kõikehõlmavast vaesusest, aga peamine põhjus oli siiski ilm. Sest kui täna oli siin selline mõõdukalt ebameeldiv -2C, pluss tuulest veidi lisaks, siis toltalvel oli detsembri algusest kuni märtsi lõpuni stabiilselt umbes -20C, kohati ka -25C ja no mis see põhjamaa naisele, eksole, aga samas mõjus siiski veidi piiravalt.

Juba kohalesaamine oli närvesööv, sest ma pidin 8.jaanuaril ennast üles andma, aga selleks ajaks oli minister Liina Tõnisson juba nädalaid igal hommikul raadios puhkinud, kuidas tema ei jaksa enam seda jääd lõhkuda ja ähvardanud laevaliiklusele lõpu teha.

Kuidagi ma lipsasin ikka läbi, aga veidi aja pärast sõitis Helsingist Tallinnasse tõesti ainult üks kõige võimekam laev, kusagilt ringiga. Mu sõbrad ei lasknud ennast heidutada ja käisid ikka Tallinnas odavat suitsu ja alksi varumas (noorte inimeste faking motiveeritus, eriti arvestades, et seda suitsu pidid nad ju pärast õues tegema), aga need päevakruiisid käisid sellise graafikuga, et kuus tundi laevas, kaks tundi maa peal ja siis jälle kuus tundi laevas. Koos kõigi nende inimestega, kes olid ilmselgelt ainult alksi järel käinud. Ma ükskord käisin ühel sellisel laeval Helsingis sadamas vastas ja no siukest transpordivahendist väljuvat loomaaeda olen ma näinud ainult sel sügisel, kui Brüsselis väljus Kopenhaagenist tulnud lennukist seltskond, kes oli seal olude sunnil istunud 5 tundi (kuigi nad lennukisse sisenedes olid arvestanud tundkahekümnega) ja kellele nende tähelepanu sellelt asjaolult hajutamiseks oli ilmselt põhjalikumalt tutvustatud baarikapi sisu. Kiirlaevad alustasid tol kevadel 12.mail, tolleks ajaks oli jää niipalju lahti sulanud, et mahtusid läbi.

Soome tolleaegne peaminister Paavo Lipponen tekitas rahva seas meeletu pahameeletormi, sest pakkus üldisi küttevajadusi silmas pidades, et ehk võiks inimesed ainult üks kord nädalas saunas käia. Soomes olid tol aastal ka umbes Eestiga samal ajal üldvalimised ja ma ei taha küll spekuleerida, aga Lipponen igatahes mingil põhjusel kaotas. (Lippost ehk veidi lohutas, et talle ära teinud proua püsis ametis kõva kaks kuud.)

Kõik kaasnev muidugi ei olnud negatiivne. Ühikas, kus me elasime, asus Põhja-Haagas, 7km kesklinnast, sügavas metsas, kuhu oli silma alt ära ehitatud terve hulk kõrgeid kortermaju, mille peamisteks elanikeks tundusid olevat töötud soome sinikraed. Hilisel hommikupoolikul kooli suundudes võis kuulda, kuidas nad kohalikus ravintolas (mitte segi ajada ruokaravintolaga, eksole, kus peale meelelahutuse ja õlle sai ka süüa) karaoket laulsid. Igatahes oli viimane variant linnast peolt koju saada kell 2.40 keskvaksalist väljuv linnalähirong. Sellega oli ainult see häda, et rongipeatusest ühikasse oli kümme minutit läbi sügava metsa. Aga noh, me lähtusime olude sunnil sellest, et milline üleinimlik vägistaja ootab -30C käes kell 3 öösel tunniajaste vahedega käiva rongi pealt tulijaid. Võib-olla oli puhas juhus, võib-olla tormasime surnukskülmumise vältimise eesmärgil liiga kiiresti mööda, aga me ei kohanud seal isegi ühtegi liputajat.

Rongi pealt sai poole kilomeetri kaugusele Unioninkatul asuvasse kooli mööda täpselt kaardistatud tunnelite ja kaubanduskeskuste süsteemi nii, et õues pidi olema maksimum kümnendiku sellest. Valgustatud kodulähedased liuväljad kuulusid põhiõiguste hulka ja kuna talv oli lõppematu, siis sain uisutamise päris hästi selgeks.

Ja noh, ilmselgelt oleks võinud minna hullemini — näiteks õppis mu sõbranna samal talvel Rovaniemi ülikoolis (millega seoses — palju õnne sünnipäevaks, Triin!).

 

*see on üks minu absoluutseid lemmikuid mu keskkooliaegse ajalooõpetaja tabavate one-linerite pikas reas

Ise ka ei usu

Hanna kirjutab, et:

Jah, ma tean, täitsa naeruväärne lugu. Praktiliselt ükski mu sõber ei luba mul enam väita, et ma olen blogija ja noh, ega seda ei saa neile ka ette heita, eksole. Niisiis, istun autopesula kohvikus ja olen nüüd täiesti valmis internetiavarustesse paiskama teadvuse voolu, lihtsalt selleks, et üle poole aasta esimene postitus ära teha (pesulaboss heitis autole põgusa pilgu ja teatas, et siin on kindlasti vaja ka lisaleotust, nii et ilmselt läheb nüüd natuke aega).

Kuna Sandra rääkis juba sellest, kuidas me eelmise nädala alguses Hiiumaal käisime, siis ma räägin jätkuks sellest, kuidas ma täitsa iseseisvalt eelmise nädala lõpus hoopiski Tartus käisin.

Alustuseks sain ma elus esimest korda kiiruse ületamise eest trahvi. Mida inimestega ikka juhtub, eksole, eriti, ma kujutaks ette, selles maalilises kohas Tartu maanteel, kus on umbes 150 meetrit viiekümne ala ja keset seda kavalasti kiirusekaamera (ei pannud sealt siiski vihiseva raketina läbi, 4 km/h läks ülekiirust). Aga kui sa ei ole kunagi enne elus trahvi saanud, siis on see siiski selline binaarne paradigmamuutus. Kui ma talvel hilja öösel ema autoga mööda Tallinnat ilma ühegi põleva tuleta ringi sõitsin ja nägus politseinik sellele tähelepanu juhtis (mille peale ma kasutasin automaatselt maailma kõige ärritavamat beibevabandust — mina ei tea midagi, see pole isegi minu auto; ise ka kuulasin seda ja ei uskunud, mis jura mul suust välja tuleb), siis sain julgelt ja ausalt öelda, et mul pole ühtegi varasemat rikkumist (ja eelpooltoodust võib nutikam lugeja järeldada, et nägus politseinik tookord ka meie kokkupuutest mingeid ülestähendusi ei teinud). Nüüd enam ei saa. Isegi kui tegemist oli hoiatustrahviga.

Tartusse minemise ettekäändeks oli kolmepäevane küberkoolitus. Üldiselt oli kõik täitsa huvitav ja nii, nädalavahetusel enese niivõrd varajane voodist väljajamine tundus lihtsalt kohutavalt ebaloomulik ja seetõttu ka arusaadavalt valuline. Laupäeval oli lisakompensatsiooniks vähemalt asjaolu, et kolmveerand ettekandjatest olid ka, kuidas seda nüüd võimalikult progressiivselt ja mitteseksistlikult öeldagi, äärmiselt hästi tähelepanu endale koondavad härrad. Selleks, et kogu vaeva tasuks ka ainepunkte ja Oxfordi diplomit saada, pidi kolmandal päeval osalema ka neljatunnises küberkriisisimulatsioonis (meie kõik olime pmtst vene häkkerite rünnaku alla sattunud Ühendkuningriigiga märkimisväärselt sarnase riigi erinevad instantsid), mis oli minu jaoks kogu ettevõtmise kaugelt kõige tüütum osa. Aga noh, minu sügav põlgus grupitööde vastu on praeguseks ka juba lähemate tuttavate seas ilmselt hästi dokumenteeritud.

Igas sellises grupis on alati mõni külma kõhuga douchebag, kes ei tee mitte midagi. Kõrgem pilotaaž on see, kui tüüp suudab veeta tunde ilma ühegi teise grupikaaslasega isegi hetkekski silmsidet loomata. Eelmisel kevadel oli meil üks aine, mida me põhimõtteliselt õpetasime endale ise. Nädal aega järjest oli vaja iga päev lugeda 60-100 lehekülge artikleid ja siis loengu alguses jaotati rahvas kohe 4-liikmelisteks gruppideks neid artikleid analüüsima. Ja iga viimane kui kord oli grupis (mis oli iga kord erineva koosseisuga) üks, kes ei öelnud sõnagi. Mingist hetkest otsustasin ma, et täna olen see tüüp mina. Et asi oleks ikka kindel, jätsin ka artiklid lugemata. Ja mitte ükski kord ma ei pidanud ikkagi survele vastu ja olin siis sunnitud neid rõvedaid akadeemilisi artikleid jooksu pealt diagonaalis lugema, samal ajal kui gruppide vahel ringi jalutav õppejõud ootusrikkalt mul seljataga seisis, et meie väiksest vestlusringist pudenevaid kuldmune noppida. Nii et sellesmõttes muidugi props nendele külma kõhuga douchebagidele. Igaüks ilmselgelt seda ei suuda.

Samas pole vaikiv douchebag siiski kaugeltki mitte kõige hullem grupikaaslane. Sest vaikiv douchebag, kuigi omamoodi muidugi ärritav, on dünaamika mõttes siiski selline suht neutraalne üksus. Suht selline mööbliese nurgas. Või mitte eriti silmatorkav tapeet. Kaugelt kõige hullem grupikaaslane on selline, kes silmagi pilgutamata täielikku segast peksab. Sest sellisel juhul, lisaks sellele, et sa pead tegema ära oma osa ja üsna tõenäoliselt ka tema osa, läheb hulk energiat kaotsi ka sellele, et sa üritad aru saada, kas sa ise mitte ei ole lolliks läinud või insulti saanud. Näiteks saadab selline grupikaaslane sulle (oma panusena järgmisel päeval esitamisele minevasse lõpp-produkti) kaks lehekülge korrektselt vormistatud teksti, kus kõik sõnad on sulle tuttavad, aga mitte ühestki lausest pole võimalik mitte midagi aru saada (truestory).

Selliseid grupikaaslasi mulle pühapäevases simulatsioonis õnneks ei sattunud (vaikivaid tütarlapsi oli kümneliikmelises grupis vähemalt kaks — arvestades, et madin kestis neli tundi, jällegi suhteliselt impressiivne). Küll aga olid nad kõik jube noored (loengus meenutas ameeriklasest õppejõud Pronkssõduri värki ja nentis, et “ahjaa, osad teist olid selajal veel lapsed”, mille peale kostus mitmest saali otsast pominat teemal “me kõik olime selajal veel lapsed”). Ma saan aru, et minu viimase paari aasta taustsüsteem oleks pidanud mind selliseks olukorraks ette valmistama, aga millegipärast võttis ikkagi natuke aega enne kui mulle meenus, mida kõike mina ei teadnud kui ma nendevanune olin. Mis on minuarust omakorda selge märk, et vanemast peast koolis käia on kergem. Pärast öö läbi tuupimist muidugi otse eksamile enam ei lähe (mingi hetk jooksevad hammasrattad täiesti frustreerivalt kriginal kokku), aga samas on teadmisi ja kogemusi ja konteksti nii palju rohkem. Mitte ainult faktiteadmisi, vaid ka oskust olukordi ja inimesi lugeda.

Simulatsioon ise ei viinud meid suurt kusagile, sest noored inimesed on jube ettevaatlikud. Üritasin neid küll paar korda otsustavamale tegutsemisele utsitada, aga polnud pühapäeva hommikul ka ise ülemääraselt seiklushimuline ja motiveeritud noorsootöötaja. Samas oleks ma ilmselt mitu tundi vaeva oma elus saanud kokku hoida, kui ma oleks kohe alustuseks, siis kui tulid esimesed teated dissidentide meilikontode häkkimisest, võtnud kätte oma gruppi veenda, et tuumarelva karbist välja võtmine ja sellelt suurema tolmu ära puhumine oleks antud situatsioonis täiesti adekvaatne reaktsioon.

Õhtupoolikul sattusin kogemata umbes sajaks meetriks (Raekoja platsist peahoone nurgani) volbrirongkäiku. Peamiselt sellepärast, et ma olin nagunii samas suunas liikumas. Vahetult enne seda, kui ma veel auväärsele vilistlasele kohaselt tänava ääres rongkäigu möödumist vaatasin, sain ma ka esimest korda kõigi nende aastate jooksul meeskorporandilt tulbiõie. Ilmselt jagatakse neid ainult raja kõrval seisvatele daamidele, kuigi mulle tunduks, et väike lilleõis on vähim, mis nad saaksid teha kompenseerimaks seda sajandipikkust semiannuaalset umbmäärast ent kõikehõlmavalt valjut jorinat, mille tuules me oleme pidanud rongkäiku läbima.

Öösel sattusin ikka oluliselt veel rohkem kogemata ka kolme meesorganisatsiooni. Enne olin sunnitud pead pesema, sest sellele eelnevad umbes viis tundi möödusid mul Tähtveres lõkke ääres. Püksid olid paratamatult ikka needsamad läbisuitsutatud, aga arvestades, milline läbu ja pröökamine oli näiteks viimases läbitud punktis, ei olnud sellest ilmselt erilist vahet. Koju jõudsin kell 3. Samas, alustasin alles kell 00:30.

Järgmisel hommikul valutas pea, hoolimata sellest, et olin õhtul joonud ainult ühe džinntooniku (onegin, eksole). Ma ei tea, kuhu me niimoodi jõuame.

mijn neverending semaine

Hanna kirjutab, et:

Olen siin üritanud tuvastada, et millal see eelmine nädal tegelikult algas. Sest noh, nii nagu on erinevaid teooriaid selle kohta, millist sündmust pidada 20.sajandi alguspunktiks, nii ei tasu ka siinkohal babüloonlaste leiutistel oma elukorraldust liialt dikteerida lasta.

Niisiis ma pakuks, et eelmine nädal algas umbes kaks nädalat tagasi, ütleme näiteks neljapäeval, sest reede südaöösel oli esimese essee tähtaeg ja, arvestades, et ma ei saan sellest ainest aru ainult hooti ja seetõttu ei saanud ka eriti aru, millest ma selle essee pean kirjutama, oli see, ma arvan, et hea lugeja on siinkohal nõus, üsna viimane hetk töökirjutamisega pihta hakata. Peale kõige muu oli esmaspäevaõhtuks vaja kirjutada teine tähtteos (aines, mis mulle meeldis ja millest ma aru sain ja puha), aga esmaspäev oli mul täistööpäev ühes mõneti teises riigis.

Kolm päeva hiljem, loetud hetked enne südaööd, esitasin essee ära. Pool punkti võetakse hilinemise eest maha, aga kuna ma siiski ei ole päris kindel, et ma kirjutasin teemasse, siis heal juhul ei olegi seal millestki maha võtta. Ilmselt siis nendest punktidest, mille ma saan selle eest, et allikate nimekiri on ilusti tähestikujärjekorras (sest juhendis oli kirjas, et korrektne viitamine moodustab päris märkimisväärse osa hindest).

Kuus minutit enne esmaspäeva südaööd esitasin ära ka teise essee (seekord siis täpselt tähtajaks) ja selleks ajaks oli küll konkreetselt tunne, et ma suren kohe ära. Kere oli huvitatud absoluutselt kõigest muust kui seal arvuti taga istumisest. Põhimõtteliselt sai see 2500 sõna kirjutatud hoogtöö korras kuue tunni vältel, mis jäid tööpäeva lõpu ja südaöö vahele, peamiselt aga kell 22:30 kuni 23:35. Sest kui esimese essee kirjutamisprotsess oli küll raamatunäide prokrastineerimisest (tööd ei tee, aga midagi muud ka ei tee, sest ei ole ju aega, sest peab ju tööd tegema, püsivaks fooniks väikestviisi meeleheide mõnede eneselegi ootamatute “Sa saad sellega hakkama!” motivatsioonivilksatustega), siis teisele said takistuseks mitmed ette teada (palgatöö, eksole, ma olen ennegi täheldanud, et see ei lase inimesel rahulikult elada) ja kavandamatud elulised asjaolud.

Näiteks viskas ootamatu ahvi mutrivõtmesse mind mõnda aega varjuna saatnud sitt rongiõnn. Kuna belglased olid pool oma raudteevõrku just tolleks päevaks üles kakkunud, siis ei saanud ma sõita rahuliku internetivaba kohaliku rongiga (elu parim artiklilugemiskeskkond), vaid pidin ronima pühapäevaõhtuse Amsterdam-Pariis kiirrongi esimesse klassi. Mis võib ju kostuda igati peen, aga antud hetkel oli pigem selline kõrgema keskklassi loomaaed. Minu istekoht oli seal, kus kaks kahelist istet teineteisele otsa vaatavad, akna all. Kolm ülejäänud kohta täitis prantsuse perekond (määramatu vanusega ennast emotsioonituks opereerinud pereema, tema tuhmi ilmega
poeg ja selle mossis tüdruksõber — kõik kolm kuulasid kõrvaklappidega oma mussi ja kõigi kolme kõrvaklapid lekitasid heli; ja lauaalune oli tihkelt nende jalgu täis). Ühtegi artiklit mõistagi ei lugenud, tegin hoopis tööandja kulul väikese veini.

Halb rongiõnn jätkus mõned päevad hiljem kui ma pidin otse tööpostilt Luksemburgi rongile kappama. Või noh, polekski ehk pidanud niiväga kappama, sest rong oli juba väljudes pool tundi graafikust maas. Seejärel jätkus sõit sellises reipa inimkõnni tempos. Kui kolmetunnine rongireis oli juba kestnud peaaegu neli, teatati vastuvaidlemist mitte sallivas prantsuse keeles, et järgmises kottpimedas vallooni asulas tuleb kõigil maha kobida, sest see rong enam edasi ei sõida. Mis oli muidugi omaette mõistlik, sest tund aega hiljem väljunud päeva viimane lähetus oli meid kinni püüdnud ja eks me siis selle peale kõik üle kolisimegi. Kui mul poleks nii kopp ees olnud, siis oleks ehk ka see infosulg tundunud belgiapäraselt nunnu.

Luksemburgi hotell oli seekord saanud suht spartalik, tuba nägi välja nagu mingi BBC ilmasõjajärgse perioodidraama võtteplats, stseenideks, mille asukohana on kirjas näiteks “teenijanna tuba”. Või “nunnakamber”. A voodi oli pehme ja wifi töötas (kui ma olin umbes kaheksandal katsel lahti hammustanud selle, et hüüumärk parooli lõpus ei tähista mitte niivõrd teenusepakkujate entusiasmi, kuivõrd tuleks ka siiski sisse trükkida). Ja järgmise päeva töö kestis märkimisväärselt lühemalt kui rongireis tööle. Mis tähedas, et sain veidi linna peal ringi jõlkuda enne kui, väike värin hinges, jälle rongi istusin, et Brüsselisse naasta.

Tagasitee kulges siiski graafikukohaselt, andes lootust, et raudteeneedus on selleks korraks murtud. Valloonia, mis seekord ei olnud kottpime (ja ei rullunud lahti minu ja õiglase ööune vahel), tundus rongiaknast isegi päris maaliline.

Järgmisel kahel päeval kohtlesin ma Brüsseli hotellikorterit nagu mõne ellujäämise riäliti osaline, kes on hetkeks tsivilisatsiooni lastud (meenub ka see stseen “Band of Brothers” seriaalist, kus Winters lumisest kaevikust Pariisi vaheldust saama kupatati). Ostsin supermarketist poolfabrikaattoote, mille sai panna ahju (ma polnud olude sunnil kaks kuud midagi ahju saanud panna). Käisin vannis. Magasin voodis meritähe asendis ja kui see ebamugavaks läks (võimalikke tulevasi voodikaaslasi ehk rõõmustaks teadmine, et see pole kunagi mu tavapärane magamisasend olnud), siis lihtsalt diagonaalis. Kuigi ega ma siit ühika teismelisevoodist ka pole veel tegelikult kordagi alla kukkunud.

Reede õhtuks olin uljalt lasknud endale Leidenisse kella poole kümneks pitsa tellida. Selleni jõudmine ajal, mil ta ka veel soe on, oleks eeldanud, et tööpäev lõppeb veidi varem kui viimasel hetkel, sest mul oli enne vaja ka Haagist läbi hüpata ja kohver ühikasse visata. Jõudsin kohale pool üksteist, vähe sellest, et pitsa oli külm, keegi oli sellest ka juba ühe tüki omastanud. Pitsa oli Leidenis sel põhjusel, et lapsed pidasid veerandilõpupidu. Koju sain poole neljase rongiga. Olin endaga päris rahul, sest viimati kuulsin ma Leideni keskvaksalisse sisenedes, kuidas see poole neljane parasjagu lahkus ja veetsin seejärel jaamapingil oma elu pikima tunni poole viiest rongi oodates. Mis jäi kümme minutit hiljaks.

Nädala tinglikuks lõpuks võiks samas siiski pidada pühapäeva. Nagu ma ka juba mitu päeva mantrana endale lubanud olin (jooksvalt, sobivatel hetkedel, aga kindlasti igal hommikul kui sõltumatult magaminemise kellaajast oli ärgates siiski tunne, nagu oleks gorilla mind öö jooksul veidi vaibaklopitsaga töödelnud), magasin ma terve laupäeva muidugi maha, aga kuna õues oli obssöönsel kombel 17 kraadi ja vahelduv pilvisus, otsustasin pühapäeval siiski väikese jalutuskäigu teha. Sihtmärgiks oli linnapark nimega Haagse Bos (ehk siis Haagi mets), kuhu ma ka paari kõrvalepõikega jõudsin. Kuna mul on niigi natuke raskusi hoomamisega, et millal siin hämardub ja öine kellakeeramine oli sellele veel omakorda põntsu pannud ja kuna Haagse Bos osutuski ootamatul kombel täielikuks džungliks (Hollandis on üldiselt nii palju inimesi ja nii vähe ruumi, et metsa eriti vohada ei lasta; väljaarvatud keset suurlinna siis ilmselt), siis kahjuks muutusid need ristuvad ja eri suundades puude vahele looklevad valgustamata metsarajad seal juba varsti pärast minu saabumist üsna kurjakuulutavateks (muinasjuttudes lõppeb sellistes kohtades liiga õhtu peale jäämine alati sellega, et keegi satub märkimisväärsesse ärasöödud saamise ohtu). Tuleb minna tagasi, mõnel päevasemal kellaajal.

Uus nädal algas sellega, et sain õhtul järjekordselt ühe oma uue parima sõbra 21.sünnipäeva tähistada. Kuna veidi kiirem periood on nüüd natukeseks läbi, on omavanuste leidmine jälle prioriteetide nimekirjas suht etteotsa liikunud.

Ma kolisin

Hanna kirjutab, et:

Ma kolisin.

Ilmselt on mõistlik seda postitust niimoodi lakooniliselt alustada.

Alustuseks kolisin ma välja oma kolmetoalisest 65m2 kesklinnakorterist, kus ma olen 7 aastat elanud. Või noh, ütleme, et ma kolisin oma isikliku elu sealt välja. Aga sellest täitsa piisas (nagu iga inimene, kes kunagi kusagilt välja kolima on pidanud ilmselt valuliselt hästi teab). Sellesmõttes, et juuksuri juures tuli just jutuks, et kuna ma ei ole oma telekat kuude kaupa sisse lülitanud, siis ma ei saa enam päris kindel olla, kas see töötab (ja ärgu muretsetagu, ma ei ole üks nendest “meie pere loeb teleka vaatamise asemel küünlavalgel raamatuid” snoobidest, ma lihtsalt kasutan telekavaatamiseks peamiselt arvutit — samas, ma sain täna just eelmise kuu elektriarve, mille valguses (hah!) on küünlavalgel raamatulugemise ideel teatavat jumet), aga vanasti kui seda siiski aegajalt juhtus, sattusin ma kanalite vahel klõpsutades mõnikord TLC saatele “Hoarders” ja pärast mõningast õõvastuses ekraanijõllitamist sain rahulolevalt endale kinnitada, et hoolimata teatavatest tendentsidest on minu korter siiski veel sellisest olukorrast kaugel. Nüüd sahtlitest vanu kosmeetikanäidiseid ja sülearvuteid välja loopides ei saanud ma selles siiski enam nii kindel olla. (Telekas töötab — lülitasin selle sisse, et teada saada, milliste pakettidega ma liitunud olen ja see oli loomulikult TLC peal; viimasest korrast on see kanal saavutanud uue taseme, sest parasjagu oli eetris keskmises sünnitusfaasis naiste mälumäng.)

Siinkohal tahaksin veidi pikemalt peatuda teemal “Prokrastineerimine kui tõsine ja ohtlikult alatähtsustatud haigus”. Kus on kliiniline ravi ja toetusgrupid? Ma olen kindel, et prokrastineerimine rikub elusid ja lõhub perekondi, vähemalt samal tasemel kui alkoholism ja keskeakriisid. Ma ei imestaks, kui selguks, et prokrastineerimine tapab. See on selline maagiline allakäiguspiraal — mida kauem sa millegi tegemist edasi lükkad, seda raskem on sellega peale hakata, seda rohkem su enda võimetus sulle ajudele käib. Võib-olla on võimalik olla rõõmus, süümepiinadeta prokrastineerija, aga mina kindlasti selliste hulka ei kuulu. Asjade ärategemine on üheksakümne kaheksal juhul sajast kordades kergem kui elada selle teadmistekoormaga, et mis kõik veel tegemata on. Ja samas, sellest täiesti teadlik olemine ei muuda mitte muffigi. Isegi asjaolu, et 24 tunni pärast väljub lennuk muudab suht vähe, sest kogenud prokrastineerija aju suudab seda tõlgendada kui “sul on veel 24 tundi aega hullunult tegutseda”, mitte kui “18 tundi prokrastineerimist + 4 tundi hullunult tegutsemist + 1 tund muude tegevuste vahele hajutatult ägisedes looteasendis lamamist ja suitsiidimõtteid + 1 tund lennujaamas hüsteerilist analüüsimist, mis kõik jäi tegemata või maha”.

Mis kesklinna korterist edasi saab? Sellekohane teadaanne on tulemas. Watch this space.

Kuhu ma kolisin? 21m2 konteinerisse.

Hea küll, läheneme siis niipidi, et ma kolisin Haagi linna Hollandis (kuigi enamuse aega olen senini veetnud Leidenis). Kolisin peamiselt selle tõttu, et sai. Et käia natuke veel koolis (eelmine aasta näitas, et see mõjub ajule hästi), elada natuke teistsugust elu ja samas lühendada märkimisväärselt oma tööteed (Brüssel on siit poolteist tundi rongisõitu, Eestist, teadagi, lõppematu klaustrofoobne teekond). Pluss, noh, Euroopa Liit patsutas õlale ja andis taskuraha kaasa. Ehk siis, jah, kord dekaadi jooksul peab inimene ikka Erasmus-tudeng olema. Mistõttu ka see 21m2 konteiner. Ehk siis ühiselamu. Mis koosneb üksteise otsa laotud suurtest metallkonteineritest, ühes otsas välisuks, teine ots üleni aken. Peenem oleks ilmselt öelda, et tegemist on stuudio-tüüpi eluruumiga. Noh, et ma ei pea õhtul koju tulles muretsema selle pärast, kas 18-aastane värskelt oma seksuaalsuse avastanud narikaaslane on endale pubist, loengust või supermarketist kellegi leidnud või mitte.

Nagu Inglismaalt pärit klassikaliste keelte magistrant Ben (näeb täpselt selline välja ka — plisseerkrae perioodi Blackadderi teemaline t-särk pruuni triiksärgi all ja kõvasti eneseiroonilist huumorit) paar õhtut tagasi ütles, kui ta vanemad peaksid küsima, et noh, milline see Holland siis on, siis saaks tema oma pooleteisenädalase kogemuse põhjalt öelda, et täpselt selline nagu kõik ette kujutavad — hoomamatu hulk kanaleid ja jalgrattaid ja õrn ever-present kanepihõng kõige kohal.

Liikluskorralduslik hierarhia on selline, et kõige kõrgemal kohal troonib jalgrattur. Kõige madalamal kohal on autojuht, mis tuleb selgelt välja ka sellest, et vähemalt südalinnas ei ole mitte ühtegi valgusfoori. Mootorsõidukite juhid on ilmselt orienteerunud sellele, et igal suvalisel hetkel teeb vähemalt kolm jalgratturit endast parimat, et neile võimalikult ootamatult rataste alla viskuda. Jalakäija asub kusagil seal nende kahe vahel (ja on pealegi üldjuhul lihtsalt jalgrattur, kes viibib parasjagu ühel või teisel põhjusel oma rattast veidi eemal). Kui kõik osapooled teavad oma kohta ja on täie mõistuse juures, siis peab jalgrattur liikluses põhimõtteliselt kartma ainult teist jalgratturit. Eriti selliseid minusuguseid, kolmanda päeva omasid, kes vahepeal ikka natuke üritavad külje pealt sisse sõita või ette keerata. Oma ilmselgelt ülemakstud tupsununnu (seesama seal kõrvaloleval pildil) olen juba hellitavalt Rustbucketiks ristinud. Mõningased maalilised roostekolded on nii eeldatavates kui ootamatutes kohtades, kuigi kaugelt petab täitsa ära ja sõidab ka üsna meeldivalt sujuvalt. Eesmine porilaud on aja poolt veidi ebastandardse kujuga sepistatud saanud. Millegipärast on “Barcelona” peale kirjutatud.

Mis puutub sotsiaalsesse külge, siis ma ei usu, et ma oleksin kohanud siin kedagi, kes on rohkem kui 25 aastat vana. Eelmisel nädalal oli mind pandud orientatsioonigruppi koos umbes kümne bakatudengiga, kes kõik olid eranditult väga nunnud ja toredad (ja õnneks mitte päris 18-aastased). Ma ei hakanud neid oma vanusega šokeerima — mitte, et seal midagi häbeneda oleks või ma suurt midagi selle koha pealt ära teha saaks, aga ega ma isegi päris hästi ei osanud sellesse vanusevahesse kuidagi suhtuda. Kui jutuks tuli, ütlesin, et olen 30+ ja nemad ütlesid, et tõesti, oleks mulle 28 pakkunud küll. Eelistan vaadata sellele nii, et olen nooruslik (teine variant oleks, et lapsik, eksole). Grupis olevad kaks austraalia poissi ainult toetavad minu juba eelmisel aastal aluse saanud õelikku-positiivset hinnangut tänapäeva noortele meestele. Mõistlikud, vaimukad, arvestavad ja progressiivsed. Iisraeli tüdruk, kes enne ülikooli minekut oli mõnda aega sõjaväes. Väikestviisi püromaaniakalduvusega tüdruk Itaaliast, kellel teised  teavad juba elava tule läheduses silma peal hoida. Suurte silmadega ja kergesti erutuv kreeka tšikk, kes õpib küll rahvusvahelisi suhteid, aga, nagu eile õhtul baaris lamisedes selgus, ei tee vahet majoritaarsel ja proportsionaalsel valimissüsteemil (mis natuke iseloomustab ka seda, mis on minuarust viga rahvusvahelistel suhetel kui eraldiseisval erialal).

Orientatsiooninädala programm koosnes peamiselt erinevates Leideni linna parkides muru peal istudes nisutoodete söömisest (arvestades siinset läbivat saiakultust ei saa ma aru, kuidas neil ei ole suuremat probleemi kõhukinnisusega — samas muidugi selle puhul ka väidetavalt kanep aitab), nii et isegi 22-aastased unistasid juba normaalsest söögilauast ja suvikõrvitsatest. Mis mind alguses natuke eksitas, oli see, et suht esimese asjana hommikul kokku saades tuli alati jutuks, et mis me täna joome, mis kõige tõhusam oleks ja kust me seda kõige soodsamalt saame. Nüüdseks olen ma aru saanud, et see pole mitte niivõrd fundamentaaleksistentsiaalne tudengiprobleem, mille teravuse ma olen jõudnud aastatega unustada, kuivõrd tooni andis üks meie grupi juhtidest, siin elavast heal järjel šoti perest pärit piltilus tütarlaps, kelle puhul ma arvaks, et tegemist on paadunud alkohoolikuga (tema joogivalikuks oli tavaliselt haljas viin, eelistatavalt mingi mahlaga, aga kui seda ei leidu, pole ka hullu), kui ta ei oleks 21-aastane eelmisel reedel bakalaureusekraadi kätte saanud psühholoogiatudeng (tal on ka võrdselt piltilus hollandi poisssõber, umbes sama vana, kes on selline heast perekonnast sofistikeeritud jõmm). Laupäevast saadik pole ta saanud ülejäänud grupiga eriti hängida ja grupi tavapärane nivoo on püsinud 1-2 õlle juures.

Pühapäevaõhtuks üritati organiseerida pizzaõhtut ühikas (siin on üle kahesaja konteineri üksteise otsas, aga peaaegu mitte mingisugust sotsiaalset ruumi), mis läks vahelduva eduga. Vanuseküsimus oli veel teravam, sest kui orientatsioonigrupp koosnes vahetusüliõpilastest, kes olid seega juba natuke ülikoolis käinud, siis siin oli terve armee oma bakaõpinguid alustavaid särasilmseid 18-aastasi (peaaegu kõik õpivad eriala nimega International Studies, mistõttu ka elavad Haagis, sest seda eriala, nagu ka minu oma, õpetatakse Leideni ülikooli Haagi kolledžis; kokku pidi neid IS inimesi kursusel olema 500 ringis, pfft). Üks briti tšikk kirjeldas mulle väga pikalt ja nunnult, kuidas ta pidi oma fairy lightside seina saamiseks oma kõige kõrgemad kontsad jalga panema ja voodi peale ronima ja siis haamri puudumisel jalgrattapumbaga naelu seina taguma. Ja mina mõtlesin, et ühestküljest peaks kõigi eelduste kohaselt tapeedi taga suht varsti metall vastu tulema ja teisestküljest, kas naelte seinatagumine mitte deposiidile halvasti ei pruugi mõjuda. Ei öelnud muidugi midagi, naeratasin ja noogutasin mõistvalt. Kui üks eksistentsiaalselt sigaretti pahviv skeptilise ilmega tütarlaps tutvustas ennast psühholoogiatudengina, pidin peaaegu kõva häälega naerma hakkama. Cause I’m jaded and old, get it? Üldiselt olen pidanud noorsooga sammu pidamiseks installeerima omale telefoni rakenduse nimega WhatsApp, kus koondunud ühikavestlusgruppi pannakse, nagu mulle on mulje jäänud, iga õhtu lihtsalt üks number, mis siis sümboliseerib seda konteinerit, kus antud õhtul on elu keskpunkt. Üks õhtu tulin näiteks koju koridoris kõlava “I Will Always Love You” ühislaulmise saatel, mis avaldas mulle muljet, sest isegi “The Bodyguard” film tuli välja varem kui enamik neist inimestest sündinud on.

Ja siis eile läksin magistritaseme loengusse lootuses, et ehk seal on vähemalt mõni, kes 30nele läheneb ja no dice. Elukestev õpe, my ass. Natuke naljakas oli ühe aine puhul see, et kaks hollandi prouat annavad inglise keeles ainet 16le üliõpilasele, kellest 3 ei ole hollandlased (meenutas mulle, kuidas eelpoolmainitud sofistikeeritud jõmm, kelle inglise keel on väga hea, reedeõhtuse šoti-Jenga — nagu joogipits, mitte nagu rahvus, kuigi mäng, mille pakendis oli lisaks puuklotsidele ka neli pitsi, kuulus muidugi šoti tütarlapsele — sessiooni ajal õudsalt tõhusalt räige hollandi aktsendiga inglise keelt järele tegi). Aga ainult naljakas, mitte valus, nagu eelmisel aastal kui mõni eesti õppejõud enesekindlalt inglise keeles loengut andis.

Et siis, muidu on kõik septembrikuine uus ja tore (kuigi natuke kurnav) ja noh, Holland ja eriti Leiden piltilusad, aga terve mõistuse säilitamise nimel on mul ilmselgelt aegajalt siiski hädasti vaja teha väikeseid väljasõite täiskasvanute levialadesse. Õnneks paiknen ma muidugi naeruväärselt heade rongiühendustega Lääne-Euroopas, nii et see ei tohiks olla kaelamurdev ülesanne. Kõik täiskasvanud on loomulikult ka teretulnud siia. Naabritüdruk lubas kummimadratsit laenata kui vaja.

Juhus on julge pealehakkamise ema

Hanna kirjutab, et:

Reede õhtul umbes poole kaheksa ajal kaeblesin skaibis juhuslikult parasjagu täpselt minust korrus allpool viibivale pinginaabrile, kuidas kõik on kõik on kurnav ja intensiivne ja no tõesti, terve viimase nädala on õhtud kulgenud niimoodi, et jõuan Aktuaalse Kaamera ajaks koju ja kuna ka pärast selle lõppemist ei jaksa ennast elutoatdiivanilt üles vinnata või no isegi kanalit vahetada, siis olen igasugu huvitavaid ja harivaid saateid näinud telekast viimasel ajal. Pinginaaber üritas suhtuda mõistvalt, et eks see on harjumise asi, viimasest korrast ju nii palju möödas. Meenutasin talle, et mul annab üldse harjuda sellega, et mingi asi on iga päev.

Sellega, et ma poolkogemata magistrantuuri astusin, sai muidugi ühtlast joont hoitud (ma saan aru, et selleks, et miski oleks traditsioon, peab see aset leidma vähemalt kolm korda — pöidlad pihku siis, et üks kord tuleks veel). Eelmine kord sai magistrikraad (ja no sellekaudu ka mind senini päris hästi pinna peal hoidnud amet, eksole) omandatud klassikalisel Hollywoodi eduloomeetodil “Läksin sõbraga kaasa”. Mitte küll päris selle eriala vastuvõtukatsetele, mida ma pärast õppima asusin, aga mõtlesin, et kui ma olen juba ennast asjaeestteisttaga pärast jaanipäeva Tartusse vedanud, siis vaatan, kuhu siin veel sisseastumise eksamit teha annab. Seekord olid peamiseks tõukejõuks üha süvenevad tähelepanuhäired ja üldine vaimne mandumine (selle lause kirjutamise ajal olen ka jõudnud juba juutuubist videosid vaadata ja instagrami kontrollida). Ühel tõenäoliselt vihmasel augustipäeval Facebooki klõpsides nägin, et toimub lisavastuvõtt ja dokumetide esitamise tähtaeg on umbes homme ja enne kui ma jõudsin päriselt järelegi mõelda, kas ma ka tegelikult tahan ja viitsin, olin ma juba vestlusvoorus terve hulga punkte saanud ja mingid lepingud allkirjastanud ja nii ta läks.

Saatuse irooniaid on siinkohal mitu. Väikekodanlikum on see, et olen nüüd liitunud nende massidega, kes tipptunnil kesklinnast suburbiasse sõidavad. Kohe esimesel koolipäeval jäin loengusse hiljaks, sest Sõpruse puiesteel oli üks rida kinni ja liiklus seisis. Ja sellepärast ka, et selle kompaktülikooli juures ei olnud mitte ühtegi vaba parkimiskohta. Ka teisel ringil. See on ka sellesmõttes uudne probleem, et viimati kui ma ülikoolis käisin ei olnud mul lubasidki, autost rääkimata. Kellelgi ei olnud autot, sest milleks Tartus auto (pigem tundus, et Toomemäele oleksid kõik need aastasadu linnas aega parajaks teinud teadlased juba ammu mingi vintsisüsteemi välja mõtlema pidanud). Kosmilist irooniat esindab jällegi asjaolu, et olen haridusliku ringiga peaaegu täpselt sinna välja jõudnud, kust ma alustasin. Või noh, umbes 500 meetri kaugusele sellest. Isegi pinginaaber (küll mitte see, kellega sai haridusteed alustatud, aga siiski see viimane ja põhiline ja suure algustähega), käib samas koolis, eksole.

Autot pargin nüüd järjekindalt üle tänava kortermajade vahele. Arusaamatul kombel on seal ruumi nii tulles kui minnes (kesklinnas on see igavene kisma ja kiibitsemine parkimiskohtade pärast juba täiesti normaalne foon). Samas, ükspäev kui ma parasjagu seal autost väljusin, pöördus minu poole üks võluva blondi mulletiga härra mustas lohvakas nahkjopis, kes alustuseks küsis mu käest, kas ma ei tahaks talle selles majas natukeseks korterit välja üürida. Vastasin, et ei taha, sellepeale pakkus hoopis mulle korterit odava raha eest rendile. Kui ma seda ka ei soovinud, hüüdis ta mulle järele, et väga hea, see tunne on vastastikune. Õnneks olen siiski kohalik ja oskan heast absurdsest Mustamäe huumorist lugu pidada — you can take a girl out of Mustamäe, but jne.

Kui nüüd keegi peaks küsima, et mida ma siis õieti õppima läksin, siis ma muidugi vastaksin, misjärel ei oleks küsijal asjad ilmselt oluliselt selgemad. Misjärel ma natuke üritaks seletada, misjärel ilmselt oleks ma ise ka antud küsimuses ainult veel suuremas segaduses. Pinginaaber meenutas mulle, et kui tema kunagi pärast gümnaasiumi sinna kõrgharidust omandama läks, siis ma olevat seda kaablivedajate kooliks kutsunud (mis on täitsa võimalik, eks ma noorena olingi ülbe jobu, kelle plõksimine iseendale jube vaimukas ette tuli). See asi, mida mina õpin, on kaablivedamisest ilmselt nii kaugel kui selles koolis minna annab. In fact, terve eelmise nädala oli meie õppehoones katki lift, igal korrusel oli liftiukse külge teibitud ülikooli logodega a4, vabandame ja tehnilised põhjused jne. Mina ei tea, kus korpuses need liftiparandajad meil seal õpivad, aga igatahes tundub, et sealt andis ikka tulla kõigi nende kaablite ja kolbidega.