Grand Tour vol. 1

Hanna kirjutab, et:

Maailma vanim reisikorraldaja Thomas Cook teatas seenädal, et paneb pillid kotti. Pool miljonit ilmselt mitte kõige seiklushimulisemat puhkajat jäi erinevatesse kuurortitesse lõksu ja terve armee inimesi päevapealt töötuks. Britid, kellel oli vaja 150 000 inimest kuidagi koju saada, kuulutasid selleks välja “Operation Matterhorni”, ajades selle nimevalikuga suht segadusse nii sõjaajaloolased kui šveitsi turismiedendajad. Ja sotsiaalmeedias irvitati selle üle, et vot kui hea, et see juhtus nüüd ja mitte pooleteise kuu pärast, sest hetkel veel saab briti paketireisija olla muretult kindel, et teda palmi alla ei jäeta, sest riigis kehtib endiselt eelmisel aastal vastu võetud Euroopa Liidu paketireisidirektiiv.

Selle üle ilguti ka, et reisijad ei pea muretsema, tuuakse tagasi sinna, kuhu nad kuuluvad — aastasse 2010. Ma pean tunnistama, et minu elu ainuke paketireis leidis aset ikka veel oluliselt varem. Ema viis mind 1997.aastal kevadvaheajaks Tenerifele. Mul võttis praegu isegi veidi aega, et meenutada, kas ma olen kunagi mõnel reisil üldse mingi grupiekskursioonigi teinud. aga siiski vähemalt ühe olen. See oli siis kui Sandra ja ema 11 aastat tagasi viinapudeliga meile perereisi Alpidesse võitsid, aga meie peres ei osanud keegi mäest alla suusatada, nii et kaelamurdva heliskiingu asemel ostis meie reisijuht reisi esimeses etapis meile hoopis sellise kallimapoolse Milano vaatamisväärsuste ekskursioonibussi piletid. Mis võib-olla ei olnud päris võrdväärne kaup, aga ekskursioon oli aus ja lasi muuhulgas rahulikult, ilma järjekorrata ja piiratud seltskonnas “Püha õhtusöömaaega” ja La Scalat külastada.

Aga muidu, nii nagu peaaegu kõik inimesed, keda ma tunnen, panen ma oma paketid ikka ise kokku. Kuna ma ei ole eriti seda tüüpi inimene, kes tahaks oma reisi enne minekut mõttes üksikasjalikult juba läbi teha, siis suuremasi põhjalik planeerija ma ei ole (mis on muidugi paratamatult endaga kaasa toonud ka teatavaid altminekuid, eriti mis puudutab gastronoomilisi elamusi). Uute kohtade juures on mulle nagunii kõige tähtsam mingite kuulsate vaatamisväärsuste äravaatamise asemel (mis tavaliselt on ikkagi ülerahvastatud ja vähemimpressiivsed kui eelinfo põhjal võiks arvata) hoopiski aru saada, et kuidas inimesed siin või seal elavad. Ja korduvkülastatavate kohtade puhul on ju juba varasemast teada, et mida siin või seal veel teha võiks. Peale selle on mul puhtalt ameti tõttu kogunenud sellist rutiinset reisikogemust (et siis mitte niivõrd, millise jäseme külge teipida hädaolukorrakrediitkaart, vaid see majutus-transport telg) ilmselt mitme eluea jagu.

Hetkel olengi sellisel suuresti soolotripil, kus ööbimiskohad on kõik ette kinni pandud (väljaarvatud viimane öö, mille puhul on veel teatud ebaselgeid muutujaid) ja tagasisõidusoovist olen ka lennuettevõtet teavitanud, aga kõik muu selgub suht spontaanselt. Eelmise reede õhtuks ostsin kontserdipileti vist ka siiski juba umbes nädal ette ära, aga seal oli sellesmõttes rong juba varem läinud, et hotelli olin broneerinud konkreetselt selle järgi, et öösel oleks hea lähedal koju jalutada.

Et siis istusin reede lõuna paiku, pärast töönädala lõppu, Brüsselis rongi peale ja paar tundi hiljem olin Londonis. Algselt ei olnud mul OLYMPUS DIGITAL CAMERAüldse plaanis Londonisse pidama jääda rohkem kui minimaalselt vajalik, sest ma just aasta tagasi alles viibisin seal täitsa põhjalikult ja samas on terve Suurbritannia täis kohti, kus ma üldsegi käinud ei ole. Aga siis selgus, et teisest suunast lähenevad samal ajal Londoni poole sõbrad, kes kavatsevad sinna veidi pikemaks peatuma jääda ja nii kujuneski lõbureisi alguseks nädalavahetus Londonis.

Mingit väga tänapäevast teed pidi (poolsuvaliste poolkuulsate inimeste jälgimine sotsiaalmeedias) teadsin ma sellisest jazziklubist nagu Ronnie Scott’s ja kui ma poolmöödaminnes nende kodulehele vaatama läksin, et kes minu linnasviibimise ajal seal esineb, siis tundus küll täitsa saatuse märk, et Stacey Kent oma bändiga (üritasin praegu meenutada, mis lugu meid omavahel tutvustas ja tundub, et see leidis aset siis, kui ma kunagi päris ammu selle laulu versioone läbi töötasin) seal parasjagu pikka nädalavahetust veetis. Kõik mõistliku kellaaja kontserdid olid selleks ajaks juba välja müüdud, mistõttu ostsin pileti reede õhtul kell 23 algavale. Klubi asub keset kõige tormilisemat ööelumöllu, mistõttu oli sellele läheneda juba päris põnev (kohe nurga taga näiteks oli tohutu geiklubi, mille nimi, juhuks kui kogu muust esteetikast ja maksimaalselt lillelöödud klientuurist asi selgeks pole saanud, on G-A-Y) ja lahkuda ka OLYMPUS DIGITAL CAMERAhea turvaline, sest teades, millises võtmes inglastel on kombeks pärast töönädala lõppu lõõgastuda, olid erinevad operatiivtöötajad sobivad positsioonid juba varakult sisse võtnud.

Kontsert ise oli üsna lühike, aga väga hea. Võib-olla mõne teise inimese puhul oleks selline nunnu helgus minu jaoks ehk mõneti ärritav, aga tema laulab nii hästi ja nii õigeid laule, et suudan sellest täiesti mööda vaadata. Ja täitsa paras segu on ka kaveritest ja originaallauludest (mille tavaliselt on kirjutanud tema oma härra, kes mängib ka tema bändis saksofoni ja flööti ja mõnikord vajadusel selliseid eksootilisemaid kellukesi). Näiteks see härra Jimi ja Kazuo Ishiguro kirjutatud pala on mulle väga sümpaatne. Ja selle Jobimi looga suutis Stacey ühe publikus olnud keskealise härra nutma ajada (sest ta oli seal koos oma eluarmastusega, kellega nad olid teismelistena koos olnud ja siis aastaid hiljem jälle teineteist leidnud ja see on nende lugu — nad olid Staceyle kusagil sotsiaalmeedias seda öelnud ja seda ka, et nad kontserdile tulevad).

Ronnie Scott’s on selline koht, mis ei väljasta sulle piletit, vaid paneb su pärast piletiostu listi (mis on eriti põnev kui sinu eksootilises nimes on näiteks kaks i-d ja e kõrvuti) ja ei luba pilti teha ega filmida (minust kaks rida eespool üritas üks vanem umbkeelne härra sellest hoolimata teha oma mobiiliga otseülekannet, teenides sellega ära hostessi diskreetsed ent niitvad vihakobarad). Ja üldiselt oli ka üsna teadlik jazzipublik, kes ei kippunud ühele soolole aplodeerides järgmisele sisse sõitma (mis on millegipärast üsna levinud nüke jazzikontsertidel). Minust üle vahekäigu istusid siiski poola päriolu ema ja tütre duo, kelle üldist olemust iseloomustab minuarust päris hästi see, et nad olid endale Vapianost nende valgete rombikujuliste karpidega toidu kaasa haaranud.

Photo 29-09-2019, 15 18 14

Minu järgmise õhtu meelelahutusasutuses oleks see ilmselt muidugi täitsa okei liigutus olnud. Kuna ma juba nii mugavasti seal paiknesin ja polnud seda ka kunagi varem teinud, siis otsustasin minna mjuuzikali vaatama. Ja kuna ei saa öelda, et ma ühte mjuuzikali teisele millegipoolest eelistaksin, siis valisin otseloomulikult selle, mis oli kõige lähemal. Pileti ostsin tund enne algust, mistõttu see oli algsest oluliselt odavam.

Lavateos ise oli kunagise Tom Hanksi filmi järgi tehtud “Big” ja oli ilmselt täitsa okei, kuigi just sellest konkreetsest filmist muusikali tegemine tundub mulle veits rändom ja veel vähem saan ma aru sellest, miks see praegu West Endis laval on, eriti arvestades, et tänapäeva tingimustes on selle sõnum minuarust ikkagi mõneti problemaatiline. Aga no laulsid hästi ja peaosatäitja oli lahe lokkidega sell jne. Ükski pala kummitama ei jäänud, aga ilmselt ei peagi.

Peaaegu sama tänuväärne oli see kogemus aga inimvaatluste seisukohast. Esiteks oli see suur pidulik sametist ja nikerdustega teatrisaal toidu- ja joogitarbimise seisukohalt üsna nagu kino. Popkorni päris ei müüdud, aga ühel pool kõrval krõbistati küll suht ebadiskreetselt esimese etendusepoole ajal M&M’si (ilmselt kuni pakk tühjaks sai) ja läbipaistvast plastikust topsid erinevate alkohoolsete ja mittealkohoolsete jookidega olid peaaegu kõigil käes. Teisel pool kõrval istus proua, kes oli saabunud kunsti nautima varbavaheplätudes, mis on seda muljetavaldavam, et kohe on ju oktoober. Ja vähemalt kaks naabrimeest ei saanud siis, kui tuled esimest korda põlema läksid aru, et vaheaeg, mitte veel lõpp.

Täna oli plaanis sõprade perega vaadata mingit paadivõistlust jõel, aga kuna jões polnud piisavalt vett jäeti võistlus ära ja meie käisime hoopis Briti muuseumis vaatamas kraami, mille britid endale maailma pealt kokku on varastanud (ja mille vaatamise eest seetõttu midagi maksma ei pea). Kuna kokkukrahmatud varandus on muljetavaldav ja kõikehõlmav, siis jõudsime läbi töötada ainult murdosa. Ja no inglased võivad kohati küll olla snoobid asshole’id, aga kaasasolnud imikut märgates tõmmati kogu seltskond turvasabast välja (“Seal kotis on teil ju ainult titesöök, eksole`” wink-wink) ja juhatati pikemata majja.

Photo 29-09-2019, 18 41 06

Ja no siis õhtupoolikul lahkusingi juba linnast oma ringsõidu järgmisele etapile. Jõgi jäigi nägemata, aga etteruttavalt võin öelda, et järgmises vahepunktis olen sellesama jõe juba täitsa möödaminnes korra ületanud. Aga kuna ma olen juba piinlikult pikalt seletama jäänud seekord, siis sellest loodetavasti edaspidi. Loodetavasti, sest reisi ajal on tegelikult õudsalt raske leida seda kirjutamiseks vajaliku pikkusega hetke kui sa ei ole kas väsimusest koomas või kusagile minemas.

One comment

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s