Naljaasi (tegelt ka)

Hanna kirjutab, et:

Mõnda aega tagasi tuli üks mu (loomulikult meessoost) sõber lagedale uhkelt deklaratiivse seisukohaga “Naised ei ole vaimukad.” Ilmselgelt ei mõelnud ta seda päris nii kõikehõlmavalt, talle üldse meeldib teha sellesisulisi niitvaid ja provokatiiseid üldistusi. Ja pealegi kahtlustan ma, et aastatepikkuse peaaegu ainult naisterahvastest koosnevas kollektiivis töötamise tagajärjel on tema definitsioon sõnale “naised” ehk mõneti kitsam kui see, mida puhtbioloogiliselt selle sõna all silmas peetakse.

Ja ma ei võtakski tema plõksimist niivõrd tõsiselt (kindlasti juba sellepärast, et ma tunnen isiklikult mitmeid väga vaimukaid naisisikuid, aga lisaks olen mina ise ju ometigi muuhulgas ka naisterahvas ja ma tean, et ma olen vaimukas; põhjus, miks ma selles nii kindel olen on see, et inimesed, kes ise on vaimukad, on minu kohta seda öelnud), aga viimasel ajal on mulle kõrva hakanud veel paari tuttava umbes täpselt samasugused seisukohavõtud. Ilmselt ei peaks olema üllatav, et kõik need inimesed ei ole isegi mitte meesterahvad olnud.

Eelpool toodud postulaat on muidugi juba iseenesest totter, aga totter on ka see, millele ta tundub viitavat — et mehed on vaimukad.

Maailmas on massiliselt inimesi, kellel puudub absoluutselt igasugune huumoritaju. Nad kas ei mõista üldse mingit nalja või siis on see, mida nemad naljakaks peavad lihtsalt nutmaajavalt nõme (heal juhul selles kategoorias, mida inglise keeles kutsutakse dad jokesideks, halvemal juhul on kusagile misogüünse 10-aastase tasemele pidama jäädud; kusagile sinna vahele mahuvad need kuuma õhku täis jobud, kes arvavad, et nende nalja peale ei naerdud, sest publiku intelligents ei küündinud selleni — juhuslikult on need tüübid ka peamised oma naljade üleselgitajad, tappes sellega tõhusalt viimsegi piisa neis peitunud huumorit). Mehi on selliste inimeste hulgas kindlasti vähemalt sama palju kui naisi. Mis veel hullem, selliseid mehi, kes arvavad, et nad on kohutavalt head naljahambad, aga tegelikult seda üldsegi ei ole, on ikka oluliselt rohkem kui selliseid naisi. Ja ma arvan, et me kõik oleme nõus, et on maailmas väga vähe asju (tekikottide triikimine või teiste inimeste reisipiltide vaatamine on ainukesed, mis mulle meenuvad), mis on tüütumad kui ebavaimukad inimesed, kes endale jube vaimukad ette tulevad.

Meeste huumoriülemvõimu tõestuseks on tihtipeale tuldud välja argumendiga, et häid meessoost standup koomikuid on märkimisväärselt rohkem kui häid naissoost standup koomikuid. Mis, olgem ausad, on ilmselt tõsi, aga ma keeldun uskumast, et selle peamine ja otsustav põhjus ei ole asjaolu, et meessoost standup  koomikuid on lihtsalt mitu korda rohkem. Mis, jällegi, tähendab paratamatult ka seda, et halbu meessoost standup  koomikuid on hordides rohkem kui halbu naissoost standup koomikuid. Meeste arvulise ülekaalu põhjuse väljaselgitamine ei nõua ilmselt raketiteadlast (vt. ülevalpool re: misogüünne 10-aastane).

Ma olen viimasel ajal muu tegevuse taustaks läbi töötanud päris palju Netflixi Standup Specialeid, nii mees- kui naiskoomikute omasid, ja noh, algusest lõpuni naljakas ei tundunud neist minu jaoks vist ükski. (Aga ma olen valmis tunnistama, et siinkohal võib olla tegemist ka minu oma üsna kindlate eelistustega — mulle meeldib selline tõsisem huumor, igapäevaelust naeruväärse ja absurdsete seaduspärade leidmine, mitte niivõrd vingus, vihased isased või see jämedus, mida standup-maailm tundub teineteises välja kutsuvat, protsess, mille hoomamiseks soovitan vaadata malbet dokumentaalfilmi “The Aristocrats”, pärast mida ilmselt “Lastega kodus” seriaaliga üles kasvanud avastavad, et nende lapsepõlv on rikutud. Ja teisest äärest — laulmine ei ole kunagi naljakas, erinevate häälte ja aktsentide tegemine peaaegu mitte kunagi ja kui kusagilt mõni rekvisiit välja võetakse, panen ma arvuti kohe kinni. Topeltkiirusel, kui see rekvisiit on mõni rohkem või vähem isetehtud muusikainstrument.) Ja mulle tundub, et standup formaadis on naisterahval kuidagi raskem saavutada seda tasakaalu veidi tüütu jämeduse (mis on ju ometigi tööstusharu standard) ja sellise teatava beibe-poosi vahel (mis ilmselt tungib esile ennast meesfoonist eristamiseks ja peaks vist siis olema vingus, vihase mehe naissoost vaste).

Küll aga võtsin ma siin ükspäev, peamiselt novembrikuiste valimiste valguses, terve rea ameerika naiskoomikuid jälgida Twitteris (mida ma loen igapäevaselt, aga kus ma kunagi midagi ei ütle — vaadates formaadivalikuid on mul ilmselgelt kuldkala tähelepanuvõime ja poliitiku tähelepanuvajadus) ja ausaltöeldes ei ole ma täheldanud küll mingisugust arvestatavat soopõhist kvaliteedivahet või isegi sisulist erinevust. Väljaarvatud see, et nad aegajalt ilmselt peavad meeslugejate puuduva filtriga reaktsioonide pärast natuke pead vastu lähimat seina taguma.

Aga kui filtrid juba jutuks tulid, siis on mul üldiselt sügavalt juurdunud veendumus, et naerda peab saama kõige üle. Ja siinkohal ei pea ma muidugi silmas seda, et aetakse mingit kurja, solvavat, nõmedat iba ja siis tõstetakse käed üles, kehitatakse õlgu ja teatatakse, et “tegin ainult nalja” või “kuidas te aru ei saanud, et see oli sarkasm“. Kuigi õigus niimoodi käituda jääb inimestele loomulikult ka, passiivagressiivsus rahvaspordina ei tundu mingit langustendentsi näitavat.

Lihtsalt, huumorile vabade käte andmine on parim, võib-olla isegi ainuke viis, kuidas tagada, et ühiskonnas (ja inimese sees) ei tekiks mingeid lolle tabusid. Et kõikidest asjadest oleks võimalik rääkida ja keegi ei jääks oma probleemide ja muredega üksi rähklema, sest ta lihtsalt ei oska või ei julge nendega kellegi poole pöörduda. Või sellepärast, nagu ma omast käestki hästi tean, et on asju ja olukordi, kus nende tõsiselt, üksipulgi lahti harutama hakkamine on liiga hirmuäratav, liiga palju või liiga vara.

Ma ei tea, see kõik sai nüüd nii pikk, et võib-olla olen ma ise osutunud üheks nendest pretensioonikatest blowhardidest, kes oma nalju pisiasjadeni lahti seletavad. Kui nii, siis ei jää ilmselt muud üle kui rolli sügavamalt sisse elada ja teatada igasuguse võimaliku kriitika peale, et ise tean, mis oma blogis teen ja kui ei meeldi, siis pole vaja lugeda. (A Sandra postitusi lugege ikka, tema ei ole milleski süüdi).

Ühe kampsuni lugu

Sandra kirjutab, et:

Nii. Ma tegin oma elu esimese kampsuni. Ma usun, et kahtlejaid oli päris mitu, et kas ma sellega hakkama saan (mina ise kindlasti esireas), lihtsalt sellepärast, et kampsuni tegemine pole mingi sallikudumine ega ühe õhtu töö ja nõuab kannatust. Minu õnneks (ja nagu hiljem selgus ka kahjuks) koon ma ÜLIlõtva kudet, mistõttu sain ma soovitud sentimeetrid väga kiiresti kätte ja kuna mul oma elu esimesele kampsunile erilisi nõudmisi polnud, siis sobis väga kenasti ka selline suvine õhuline kude.

Üks nõudmine siiski oli: ta võiks mulle selga mahtuda / seljas püsida. Mistõttu peale esimest tükkide kokkutraageldamist pidin selle taas lahti võtma ja varrukaid terve kilomeetri jagu tagasi harutama. Mõned õnnelikud said osaliseks sellele komöödiateatrile kui kampsuni esimese versiooni endale selga ajasin – see oli nii suur, et kogu mu keha vajus kraeaugust välja kuniks kampsuni lihtsalt kotina ümber minu maha kukkus. Ka varrukad olid püstiseistes vastu maad. Ma ei tea, kuidas õnnestus mul teha kampsun XXXXXXL inimesele või siis lihtsalt hiiglasele. Aga lõpuks sain ma asja nii kaugele, et valmis lihtsalt üks mõnus ja päris armas over-sized kampsun.

 

Kogu tegemine võttis aega mul täpselt 5 kuud, sealjuures olid üle kuu pikkused seisakud, kui asi üldse ei liikunud. Seda enam oli põhjust arvata, et kui kord oled juba pooleli jätnud… Aga hakkama sain! Ja seda tänu õele, kes tegi igasuguseid arvutusi silmuste arvude kohta ja seletas mulle kannatlikult nii kirjas kui laivis, mida ma tegema pean, et valmiks 4 kokkutraageldatavat tükki.

Ühispostitus: avastatud augustis

Sandra: Ülemiste elamurajoon ja värvilahendused

Vahepeal oli mingi üleüldine buum meil siin (as in “meil siin Eestis/ühiskonnas jms”), et jube ilus on kui kogu kodu sisustus on kliiniliselt valge. Et põhimõtteliselt pole vahet, mis stiilis mööbel ja deko on, aga peaasi, et lumivalge. Või kreemvalge. Aga valge. Ja see häiris mind kohutavalt, sama palju nagu minimalism kodusisustusel. Mis sest, et mul endal ei ole olnud kunagi sellist kodu ega vajadust sellise järele, aga mind ikkagi häiris see piltidel. Ja isegi siis pööritasin ma silmi kui kuskilt jälle lugesin (blogid nt), et tal on valge kodu või et ta tahaks, et kõik oleks valge. Ma olin nagu – pffff. Igav, steriilne, kiretu ja iseloomutu. Aga tundub, et see valge ja valgepitsilisus ja romantism hakkab iganema ja õnneks on uudne sisedisain muutunud ägedamaks, ilma, et peaks lisama meeletut kontrasti. Täpselt spot on oli reklaamlõik minu uudisvoos, et Ülemistesse on rajatud uus elamurajoon ja ees jooksid sellised pildid (www.energiamaja.ee/galerii/) nagu:

   

Täitsa lõpp kui ilusad! On kohe näha, et siin on juletud mängida, aga õnneks on jäädud ikkagi täiesti stiilipuhtaks. See mahe sinine on nii ilus ja üleüldse sobivad kõik toonid nii hästi kokku. Seal on veel hunnik vabu kortereid, niiet!

EDIT: vaatasin oma kodu ja … 🙂

victory!

Hanna: “You’re the Worst”

Hakkasin siin üksõhtu vaatama ja vaatasingi kohe kogu kümneosalise esimese hooaja ühe jutiga ära. Selle seriaali kohta olin häid asju lugenud juba ammu. Enamus positiivset kriitikat oli segatud hämmeldusega ja tõsi ta on, sellist tüüpi seriaalidel on väga suur potentsiaal olla väga tüütu. Sest millegipärast on jube raske paika saada seda komöödiaseriaalide elumahlaks olevat tasakaalu, kus tegelane on humoorikalt jobu, aga samas siiski poolehoidu tekitav. Eile näiteks käisime vaatamas üsna sarnase teemakäsitlusega filmi „Trainwreck“, kus oldi selle asjaga täitsa läbi kukutud – iga natukese aja pidime K-ga teineteiselt küsima, et miks küll see naispeategelane sellele meespeategelasele üldse sümpaatne on. Jube raske on olla emotsionaalselt investeeritud romcomi õnnelikku lõppu kui tegelt tahaks ühele tegelastest õlale patsutada ja kinnitada, et „You could do better“. Aga nüüd kaldun jälle teemast kõrvale.

Peale selle, et see seriaal tõesti on naljakas (ja selline naljakas, mis mulle meeldib – kus inimesed on vaimukad, mitte ei kutsu naerupahvakuid esile ainult pidevad piinlike ebaõnnetuste seeriad ja tegelaste juhmusest rikutud saanud parimad kavatsused), on ta ka ootamatult eluline. Inimesest võib kolmekümnendates suhtefoobik saada väga erinevatel põhjustel. Ja lõppkokkuvõttes ei ole keegi meist ju tegelikult (või noh, võib-olla keegi ikka on – negatiivset ei ole ju võimalik tõestada) suhtes detailideni täpselt selle inimesega, keda kunagi endale vaimusilmas täiusliku partnerina sai ette kujutatud. Ehk siis, teatav enesepettus on iga paarisuhtega paratamatult kaasaskäiv nähtus, kolmekümnendatesse jõudnud suhtefoobikud, eriti sellised, kes on seda teadlikult ja kõigest hingest, peavad endale tihtipeale lihtsalt jõulisemalt ja mitmekihilisemalt luiskama kui mõned teised. Sest mõnikord niidab tunne isegi nemad ja siis on ikka tükk siblimist, et olukord endale kuidagi ära seletada nii, et kuidagi maandada seda patoloogilist tungi iseennast saboteerida.

Ütlesin Sandrale, et mulle meenutab see seriaal sellist veidi leebemat ja mõneti vanemate inimeste „Girlsi“. Sest tõesti, selles vanuses (minu vanuses) inimesed, isegi kui nad ei ole kunagi päris „täiskasvanuks“ saanud, on tavaliselt ennast siiski juba leidnud (või vähemalt arvavad, et on) ja saavad üldiselt, igapäevaselt iseendaga hakkama nii, et iga pilk peeglisse, riidekappi või pangakontole ei too endaga kaasa uut eksistentsiaalset kriisi või täielikku elumuutust. Mis kaugeltki ei tähenda, et nende elud oleksid korras, kontrolli all või mingisse mõistlikku suunda liikumas. Või et neil ei tekiks vahel väikseid eluterveid paanikahoogusid.

Ja peale kõige muu – kui see väike tore jalafetiš välja arvata, siis on meespeategelane piinlikul kombel täpselt minu tüüp. Kuri, intelligentne, kiire huumorimeelega ja, noh, blond. Kohutavalt enesekeskne muidugi ka, aga see on ka kõike arvestades väga realistlik.

Õnneks hakkab kohe sel nädalal teine hooaeg.

Sandra: Uued blogid

Esimene blogi, mille avastasin, on veidi tuimem ja ühekesisem, ENT blogipidav inimene on kindlasti üsna ekstreemses olukorras. Asub see siin: http://kuussidrunit.com/ ja tegemist on naisega, kes on viimase 7 aastaga toonud ilmale ja üles kasvatanud 4 last. Tal on puhas ja korralik kirjastiil, antud olukorras imetabaselt kenasti säilinud arusaam maailmast (noh, et suudab vaadata ka teiste, k.a. lastetute inimeste, silmade läbi iseenda olukorda) ja lugupidamistteeniv närvikava. Päris iga pealkiri mind lugema ei vii, aga kui mõni teine viib, siis loen eelmised postitused ka läbi. Lihtsalt, et mõista, et mul oma Troonipärijaga on ikka päris lihtne.

Teine blogi on aga totaalne WOW – http://nelenihe.com/. Juhtusin mingeid alternatiivsemaid blogisidpidi tema leheni ja hakkasin ööpimeduses vaatama, millega tegu. Hunnik videosid, postitatud peaaegu iga päev viimase poole aasta jooksul. Ja esiti ma mõtlesin, et Nele on ilmtingimata mingi aine all. Õnneks sain üsna kiiresti aru, et ei – see inimene ongi selline, tahabki olla selline ja tahab seda maailmaga jagada. Ja see kõik oli nii paeluv, et ma kulutasin esimesel õhtul ära poolteist tundi oma üliväärtuslikust uneajast, et tema klippe vaadata. Sain aru, et ta on youtuber ja seal on tal ligi 1000 jälgijat. Ja kuigi vahepeal tundub mulle, et ta teeb seda suure mõnitamisena (mõnitades teisi videoblogijaid ja ühtlasi ka nende vaatajaid, sealhulgas ka mind) siis lõpuks mõtlen ma ikka, et vahet ju pole. Las mõnitab siis. Huvitav on ikka. Ja tema videoteemad on seinast seina: jobutamisest kuni melanhoolsete filosofeerimisteni välja. Istub üksi, oma toas ja räägib kaameraga nagu publikuga või vestluskaameraga. Või sõidab jalgrattaga pikki vahemaid tehes vahepeal öiseid telgipeatusi metsas. Üksi. Ja filmib. Tema õnneks on ta ka ilus ja tegelikult tundub, et ta ka ise teab seda, aga see teadmine lihtsalt ei häiri nagu üldjuhul arvata võiks. Pigem arvab ta ka, et kõik teised on ilusad. Nagu ma aru saan, siis ise nimetab ta end meelelahutajaks ja sellega paneb küll täppi. No näiteks:

Hanna: Tartu-Viljandi maantee

Pigem nagu selline taasavastus. Sest see augustikeskpaikne laupäevahommikune autotripp ei olnud ju mul tegelikult ometigi esimene kord seda teed kulgeda. Aga noh, päike paistis ja iPodist tuli head mussi ja loodus oli hingematvalt kaunis. Kui peaks Eesti maanteid reastama, siis kaotajaks jääks minu silmis kindlalt Tallinn-Pärnu oma poola rekkade kolonnide ja üksluisusega. Ja siis järgmine oleks muidugi Tallinn-Tartu, eelmisel reedel seda läbides oli esimeses pooles kogu aeg hing paelaga kaelas ja teises pooles kippus kuidagi väga uimaseks ajama see värk, nii et kohale jõudes pidin natuke aega nartsuna sõbra aiatoolis vedelema ja ohkima. Tallinn-Haapsalu on mul kõige tihedamas kasutuses ja see on selline tüüne ja utilitaarne, aga ajab üldiselt asja täiesti rahuldavalt ära.

Tartu-Võru maantee on ka selline ilus vaheldusrikas üles-alla kulgemine ja Narva maanteel see koht, kus pankrannik üsna lähedalt kulgeb on ju ka ütlemata kaunis.

Aga kui ma tol laupäeval Võrtsjärve äärde jõudsin, läks avanev vaatepilt mulle lausa nii hinge, et pidin korraks tee pealt sisse keerama ja asja lähemalt uurima.

Sandra: Coldrexi tabletid.

Ma olen üldiselt haiguste ja hädade puhul seda meelt, et need oleks vaja kiirelt ületada kasutades kõike võimalikku. Ehk siis ravimid on in, sest ma ei kujutaks ette nohuga magamist ilma Xymelinita või peavalutamist ilma ibukata, aga ühtlasi võtan kasutusele kõikvõimaliku ja kodusleiduva alternatiivse meditsiini (küüslauguküüned toidus ja ninas, eukalüptiõli tilgad patjadel, sibula-küüslaugu-mee-siirup jms). Samas kui tunned, et haigus hakkab alles tulema ja olla on kirjeldamatult si**, ei ole nagu MIDAGI teha… Väljaarvatud Coldrexi või Theraflud juua. Paraku on mul nendega selline suhe, et isegi kui ühe lonksuga ja maailma suurima tahtejõuda selle endale sisse kallan, siis mõne hetke pärast väljub see tagurpidi suunal. Olles vahepeal seedesüsteemis käinud. Kuna meie pere selleaastane suvi (suvi – august) on läinud täies mahus tõbede nahka, viies mind ennast ka vahepeal täiesti siruli, siis kolasin apteegis veidi süvenenumalt ja leidsin sealt Coldrexi tableti. Milline rõõm! Ma olen vana tabletikunn ja neid võin kugistada rõõmuga!

P.S. Ma olen teadlik, et see ravim on vana asi. Kolleeg väitis mulle sõbraliku üleolevusega, et tema on neid küll juba aaastaid kasutanud.

Hanna: Jussi Adler-Olsen/Carl Mørck

Kui siin veidi aega tagasi mainisin, et Lars Kepleri esimene Joona Linna raamat, mida seina värvimisele seltsiks kuulasin, oli mulle erinevatel võimalikel põhjustel ütlemata ebasümpaatne, siis selle taani kirjaniku skandinaavia krimi mulle küll meeldib. Olen kolmanda Mørcki-raamatuga poole peal praegu (kuulan neid jällegi audioraamatuna, peamiselt suvistel pikematel autosõitudel, aga ka erineva näputöö taustaks) ja etteheited puuduvad. Kuritööd on suht ilged, aga mitte talumatult, peategelane on veidi elule jalgu jäänud, aga mitte lootusetult (üldse on läbivad tegelased küll vahel veidi karikatuursed, ilmselt taotluslikult, sest neid näidatakse peamiselt Mørcki iroonilis-sarkastilise pilgu läbi, aga õnneks mitte tüütult stereotüüpsed) ja lõpplahendused loogilised ja arusaadavad. Mõnikord on selle skandinaavia krimiga nii, et asja eesmärgiks nagu olekski kolmsada lehekülge hullult pinget kerida ja lugejate närvide peal mängida ja mingisuguse lõpplahenduse leidmine sellele kõigele tundub autorile nagu natuke selline tüütu formaalsus.

Seekord võin isegi soovitada seda briti audioversiooni, sest pealelugeja Steven Pacey on igati tasemel ja asjakohane, mitte nagu too, kes seda Kepleri asja sisse luges (noh, et kui raamatus on kirjas, et Joona Linna kõnemaneer oli selline veidi õõtsuv, siis pealelugeja kukub otsekõnet edasi andes iga kord oma häälega niimoodi õõtsutama, et kuulaja jääb merehaigeks).

Taanlased on sellest seeriast ka mõned filmid juba jõudnud teha, mida peaks ka võimalusel üritama vaadata.

Sandra: Game of Thrones

Jälle mingi asi, milleni mina lihtsalt jõudsin omal ajal ehk nüüd. Ja nagu sarjahoolikud teavad, siis see polegi mitte nii halb, sest siis on võimalik poolteist nädalat arvuti taga istuda ja 5 hooaega järjest ära vaadata. Ja see on sisuliselt nagu 50 filmi vaatamine, sest rahast ilmselgelt ei ole sarjategijatel kahju hakanud. Väga sõltuvusttekitav, sest iga osa lõppeb ära nii-nii põnevalt. Aga tegelikkus on see, et tegelasi ja teemalõngu on sarjas nii palju, et järgmises osas isegi ei pruugi enam sama teema jätkuda, vaid alles edasistes osades. Ma olin neid reklaame Fox Life kanalil juba ammu näinud ja ma arvasin koguaeg, et see on lihtsalt mingi keskaegse sužeega sari, aga EI! Seal on mingi räigelt müstiline maailm veel kõrval. Ma ei tea, kas tasub ära rikkuda see info neile, kes ei ole end sellega veel kurssi viinud… Ilmselt mitte. Aga õnneks on kogu selle tohuvapohu sees ikkagi (vähem ja rohkem kuninglikud) inimsuhted peamised teemad. Õnneks või kahjuks ei olnud ma oma hasardi sees siiski väga nördinud kui viimane osa vaadatud sai, sest ma olin lihtsalt juba täiesti ületarbinud ja sain ise ka aru, et nüüd ongi paras aeg pausiks. Kuuendat hooaega hakatakse näitama kevadel.

Hanna: auväärne äramärkimine, täna alanud US Openit silmas pidades, Roger Federeri üleeelmisele nädalale. Ja peamiselt sellele, et 34-aastane vanameister (hmph…) leiutas selleks tarbeks põhimõtteliselt uue löögi, joostes vastase teisele servile niimoodi sisse, et see isegi maailma esireketil juhtme täiesti kokku jooksutas.