Ära arva

Hanna kirjutab, et:

Teate, mis on paberversioonis perioodika suur eelis? Loomulikult see, et ei ole mingit ohtu kogemata artiklite kommentaare lugema sattuda. Eks ma ise olen endale selle ärevushäire muidugi tekitanud, sest kuidagi on viimaste aastate jooksul läinud nii, et minu peamiseks infoallikaks on saanud Twitter. Sest pole midagi teha, ulatusliku internetitarbimise tõttu tähelepanu- ja keskendumisvõime kaotanud inimesele on see siiski ainuke lollikindel viis ennast kolmes riigis ja tennisemaailmas toimuvaga kursis hoida. (Kusjuures ükski nendest riikidest ei ole Eesti, sest Eesti Twitter on erinevatel põhjustel hot mess ja isegi väga püüdliku ajajoone-kureerimisega suht ebainformatiivne. Nii et ma ise olen ka mõnikord juurelnud, et kust ma üldse tean, mis Eestis toimub ja endale vastuse võlgu jäänud. Võib-olla osmoos. Ja no võib-olla ei teagi. Kuigi tavaliselt, kui inimesed minu ümber mingi teema üles võtavad, olen ma sellest siiski kuskilt midagi kuulnud.) Ja oma Twitteri ajajoonega olen ma ikkagi pidanud aastaid tegelema, et saavutada infovoog, millega ma päris oma mulli kinni ei jääks, aga samas ennast ka regulaarselt pildituks ei vihastaks. Pidevalt ja palumata kõige kohta arvamust avaldavad inimesed on kurnavad ja oht ootamatult nende arvamusega kokku puutuda ajab mu õlavöö krampi ja sellepärast on terrassitugitoolis paberajalehe lugemine olnud selle suve üllatav lõõgastumiskogemus. Isegi kui osade artiklite vaatenurk ja igal teisel leheküljel laiutav uhhuu-reklaam (ma vaatan sinu otsa, Eesti Ekspress) nagu jälle veits närvi ajavad. Nende puhul olen vähemalt teinud oma isikliku rahakotiga otsuse nad oma ellu tuua.

Suuri arvamusavaldajaid igal pool maailmas (või noh, vähemalt selles osas maailmast, kus arvamuseavaldamise eest rutiinselt peast ilma ei jää) ühedab üldiselt kalduvus igasuguste vastuväidete ja muidu kahtleva vigina peale teatada, et neil on Õigus Oma Arvamust Avaldada. Kuna selline teatamine käib tihtipeale niigi lärmakate inimeste poolt üsna valjuhäälselt, kipub täiesti teenimatult tähelepanuta jääma üks teine sama oluline õigus, mis meil kõigil on — õigus oma arvamust mitte avaldada. Vähe sellest, meil on lausa õigus üldse mitte mingit arvamust omada.

Ja ma saan aru, et veidi silmakirjalik on siin oma blogis jõuliselt dikteerida, et teised ehk peaks oma arvamusi rohkem endale hoidma, aga, tsiteerides ühte, kelle puhul nii sõbrad kui vaenlased arvavad, et ta seda kindlasti tegema peaks, on nagu on. Kui sa puutud kusagil avalikus ruumis kokku teemaga, mis sind isiklikult absoluutselt ei puuduta ja kus sul puudub igasugune ekspertiis (aga kursor plingib tühjas kommentaarikastis siiski sireenina vastu), võiksid sa ikkagi kaaluda võimalust rakendada seda oma võõrandamatut põhiõigust hoida mokk maas. (Seda, mis valdkondades sa piisavaks eksperdiks kvalifitseerud, oleks ka ehk mõistlik vabal hetkel analüüsida, muidu võib juhtuda nii nagu selle USA rääkiva peaga, kes millegipärast, ja vastupidiselt kõigile märkidele, arvas, et on piisav ekspert poppmuusika ja naiste seksuaaltervise valdkonnas ja lõppkokkuvõttes paljastas ainult ehk liiga palju omaenda abielu kohta).

Ja muidu ka võiks täiskasvanud inimesel juba olla teatud filter, millest läbi lasta uitarvamused, mille puhul sa oled küll raudpoltkindel, et sul on tuline õigus (ja teised eksivad), aga mille väljapurtsatamine maailmakõiksusele ja sinu isiklikele inimsuhetele suurt midagi edasiviivat juurde ei anna. Noh, et endast väljas ja elu käest obaduse saanud sõbrale ei teata, et “ise sa ju…” ja “ma ju kohe alguses…” kuigi võib-olla tõesti ta ise ja sa ju.

Vaikimisi eeldamine, et kõigil on kõige kohta arvamus (mis lihtsalt ootab esimest sobivat hetke avaldumiseks) ei ole muidugi mingi eile tekkinud nähtus. Kui ma peaaegu kakskümmend aastat tagasi kogemata Eesti esimese kahe tosina blogija sekka sattusin (et siis, arvamusi, mida keegi pole küsinud, juba aastast 2002), oli mul ikka pidevalt vaja igasugustele poolsuvalistele inimestele kinnitada, et ma ei pidanud antud juhul neid silmas (ja loodetavasti oli asjaolu, et nende peale hetkekski ei mõeldud neile kergenduseks ja lohutuseks). Tooaeg oli mul muidugi mõneti rohkem lugejaid kui praegu (millel võis, aga ei pruukinud, eksole, olla midagi pistmist asjaoluga, et ma postitasin mitu korda nädalas, mitte keskmiselt neli korda aastas nagu praegu; ja pealegi oli eestikeelse materjali valik väga piiratud), aga siiski võib hea lugeja olla ka tänapäeval suhteliselt kindel, et ma ei räägi temast.

Ja üldsegi ei taha ma kõige sellega öelda, et uudishimu selle vastu, kuidas teised inimesed oma elu elavad on halb asi. Vastupidi — kuigi peab muidugi olema veidi ettevaatlik, et see uudishimu ei muutuks ebaterveks või obsessiivseks, ei oleks ilma selleta ju empaatiat. Või kirjandust. Või isegi eneseteadlikkust, oleks lihtsalt terve hulk omaette pomisedes segaduses ringiuitavaid inimesi, kes üritavad aru saada, mis on põhjus ja mis on tagajärg ja kuidas need omavahel kokku käivad.

Mida võiks sellejuures vähem (või võimalusel üldse mitte) olla, on igasugune hukka- ja kohtumõistmine oma kõrge hobuse otsast. Kui muu ei aita, siis võib üritada endale lihtsalt selgitada, et kõik (kaasaarvatud sina ise) on veidrad (mis on täiesti normaalne). Ja kõik tahaksid siiski olla oma eluga rahul, võimalusel isegi õnnelikud. Ja midaiganes nad selle saavutamiseks ette ka ei võta, üsna tõenäoline on, et sellel ei ole sinuga (ja kaugeltki mitte sinu arvamusega sellest) mitte midagi pistmist.