Muusikaliselt asjakohatu vahepala

Hanna kirjutab, et:

Vaatasin eile teadliku pingutusena Youtube’ist ära Eurovisiooni võiduloo. Sest see haakus mõttesmõlkunud blogipostitusega. Võistlust ei vaadanud, peamiselt ilmselt sellepärast, et nagu ma ei tule sellepeale, et toidule võiks tilli peale panna, kodus võiks üksi alkoholi juua või poest võiks enne aastavahetust rakette osta (tegevused, mille puhul suur hulk inimesi ei pea endale telefoni meeldetuletust panema, eksole), ei tule ma ka sellepeale, et peaks ennast Eurovisiooni ajaks kusagile teleka ette manööverdama. Ma ei saaks küll öelda, et ma pole mitte kunagi seda vaadanud või et ma ühtegi laulu ei teaks, aga ma kahtlustan küll, et selle sajandi eurolaule ei suudaks ma politseirivistusest välja valida. Mõne muidugi tuvastab lihtsalt selle järgi, et kui tegemist ei oleks eurolooga, siis ei oleks küll mingit põhjust, miks raadiojaam, mille peal mu autoraadio parasjagu on, seda mängima peaks. (Ainuke autoväline aeg kui ma raadiot kuulan, on siis kui ma lugemise taustaks Classic FMi mängima panen — ma olen leidnud, et selline suht peavoolu klassikaline muusika aitab jube hästi keskenduda).

Ei saa muidugi eitada, et (antud piirkonnas) Eurovisiooni tahtlikus mittevaatamises (ja sellest mittevaatamisest kogu maailmale teada andmises) on teatav annus snobismi, aga ma pigem siiski arvaks, et ma ei ole muusikaküsimuses liiga suur snoob. Või vähemalt mitte suurem kui iga teine inimene, kes muusika kuulamist tõsiselt võtab. Pigem on millegi kuulamine või kuulamata jätmine ju siiski maitse asi (kuigi ma pean siiski tunnistama, et kui keegi peaks mulle teatama, et tema lemmikmuusikastiil on “Eurovisioon”, siis ma ei suudaks teda pärast seda enam üheski eluvaldkonnas päris tõsiselt võtta).

Mulle endale tundub, et muusikasnobismi kõvera seavad siiski paika need inimesed, kes sihilikult otsivad ja kuulavad (tihtipeale tõesti väga andekaid) obskuurseid artiste, kellest keegi teine midagi kuulnud ei ole ja siis käituvad nagu oleks matslik neist mitte midagi kuulnud olla. Et siis selle snobismielemendi lisab mitte niivõrd muusika, mida nad kuulavad kuivõrd see muusikakuulamise väline element. Mul see väline element praktiliselt puudub, mistõttu frustreerival kombel siit blogipostitusest ilmselt ka suurt midagi minu isiklike eelistuste kohta teada ei saa.

Võib-olla aitab minu valikukriteeriume veidi selgitada asjaolu, et varateismelisena suhteliselt kogemata hangitud Poistebänd (onu kinkis jõuludeks originaalkasseti, enne seda polnud ma neile suuremat tähelepanu pööranud) sai selline, kus täiesti erandikul kombel kõik liikmed viisi peavad. Ma olin küll veel üsna hiljuti veendunud, et üks nendest tegelikult ei laulnud üldse ja oli ainult ilus, aga selgub, et laulab siiski (kuigi ehk on aru saada, miks peamiselt harmooniaid). Ma ei tea, kas enne One Directioni saabumist poistebändide hulgas rohkem sellist kõikehõlmavat viisipidamist esineski. (Ja Poistebänd oli seal lõigu alguses suure tähega, sest nii nagu kõigil väikestel tüdrukutel pole olnud printsessifaasi, ei ole kõigil teismelistel tüdrukutel olnud ka poistebändi, aga täiesti arvestataval hulgal siiski on ja suurel osal neist ongi olnud ainult see üks. Nendel, kelle jaoks see poistebänd olid biitlid läks muidugi keskmisest paremini.)

Eelmisel nädalal sõitsin mitu õhtut järjest mööda Piibe maanteed Tallinna poole ja kuulasin Retro FMi, sest avatud maantee mõnikord lihtsalt nõuab 80ndate power ballaadi või juukseroki parimaid palu. Üksõhtu kui ma parasjagu seda pikka sirget varulennuväljajuppi võtsin, lasti “Licence to Killi”, mis oli küll nagu rusikas silmaauku. Reede ja laupäeva õhtuti kahjuks muidugi läheb seal natuke lappama, sest nad vist kujutavad ette, et nende ülesandeks on sisustada ka keskealiste inimeste tantsuõhtud, mistõttu kuulsin sealt mõlemal õhtul ka 2 Quick Starti “Naeratat”. Ma ei tea, kuidas mind selle žanri tippajal rohkem ei ärritanud, et tuim sünditümps igasuguse vokaali täiesti ära lämmatab, aga nüüd tundub küll selle loo selle versiooni meeletu tähelend täiesti müstika. Arranžeering muidugi hajutab veits tähelepanu mõneti problemaatiliselt sõnumilt. Üleüldiselt on naisterahva kellegi teise meeleheaks naeratama sundimine tänapäeval vist juba suht üldtunnustatud no-no, aga no eriti ärritav tundub see konktekstis, kus naeratama õhutaja on ilmselgelt ise just pikaajalisest suhtest sääred teinud.

Mõni aeg tagasi oli mul selline periood, kus täiesti objektiivsetel asjaoludel ei saanud ma kuulata head muusikat, aga vaikus oli ka täiesti talumatu, mistõttu avasin juutuubis mingi paarisaja looga tänapäeva kantri pleilisti ja lasin sellel lihtsalt päevade kaupa taustaks mängida. Tuleb välja, et tänapäeva kantrit ei ühenda omavahel mitte niivõrd bändžohelid ja surnud hobune, vaid pigem ilmselt mingid geograafilised piirangud (ja no aitab ikka kui laulad elust väikelinnas ja lihtsatest väärtustest). See näiteks on üldtunnustatult kantrilaul. Aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu rääkida. Vaid, et kantrižanris viskab ette ikka uskumatuid misogüünseid pärleid. Sellesmõttes, et on olemas täiesti legitiimne kantrihitt nimega “Tequila Makes Her Clothes Fall Off” ja terve hulk ruuduliste särkidega härrasid, keda tinglikult ühendab termin bro-country (kelle küsimuse käsitlusena on tütarlapsed Maddie ja Tae kirjutanud žanrikriitika “Girl In a Country Song”). Aga no see kõik läheb pigem nagu absurdivaldkonda. Pmtst on terve kantrižanr täis sellist üdini heasoovlikku tonedeathnessi (vabandust, aga ma ei suutnud tabavat eestikeelset sõna leida siia). Alates sellest, kuidas Brad Paisley tänavapingil Matlockile räägib, kuidas ta naine jääb ilgelt hiljaks, sest ei saa ennast mukitud ja on nii nunnult naiselikult otsustusvõimetu kuni Dierks Bentley vist alles eelmisel aastal välja tulnud patroniseeriva duetini, kus nenditakse, et kui naistel suhe persse läheb, siis nemad vaesekesed ei saa selle asjaolu unustamiseks ennast pildituks juua ja natuke ringi magada, sest nad on ju naised, eksole. Dierksi aitab minu silmis plusspoolele veidi see, et ta on kolmandik sellest laulust, mis mulle sellest kantriperioodist vist kõige rohkem meeldis. Õnneks see periood on nüüd juba mõne aasta tagusesse aega jäänud.

Siia lõppu ilmselt sobib panna maailma kõige misogüünsem laul, mis on muusikaliselt nii tore, aga sisult nii uskumatult seksistlik, et tundub nagu oleks ta pidanud olema omaenda paroodia juba siis kui ta 1964ndal aastal Grammy võitis. Aga tundub, et sõnum on siiski edastatud täieliku siirusega. Ilmselt see tituleeritus on ka põhjus, miks see lugu ikka endiselt igasugustel Burt Bacharachi kogumikel on.

 

Ühispostitus: avastatud augustis

Sandra: Ülemiste elamurajoon ja värvilahendused

Vahepeal oli mingi üleüldine buum meil siin (as in “meil siin Eestis/ühiskonnas jms”), et jube ilus on kui kogu kodu sisustus on kliiniliselt valge. Et põhimõtteliselt pole vahet, mis stiilis mööbel ja deko on, aga peaasi, et lumivalge. Või kreemvalge. Aga valge. Ja see häiris mind kohutavalt, sama palju nagu minimalism kodusisustusel. Mis sest, et mul endal ei ole olnud kunagi sellist kodu ega vajadust sellise järele, aga mind ikkagi häiris see piltidel. Ja isegi siis pööritasin ma silmi kui kuskilt jälle lugesin (blogid nt), et tal on valge kodu või et ta tahaks, et kõik oleks valge. Ma olin nagu – pffff. Igav, steriilne, kiretu ja iseloomutu. Aga tundub, et see valge ja valgepitsilisus ja romantism hakkab iganema ja õnneks on uudne sisedisain muutunud ägedamaks, ilma, et peaks lisama meeletut kontrasti. Täpselt spot on oli reklaamlõik minu uudisvoos, et Ülemistesse on rajatud uus elamurajoon ja ees jooksid sellised pildid (www.energiamaja.ee/galerii/) nagu:

   

Täitsa lõpp kui ilusad! On kohe näha, et siin on juletud mängida, aga õnneks on jäädud ikkagi täiesti stiilipuhtaks. See mahe sinine on nii ilus ja üleüldse sobivad kõik toonid nii hästi kokku. Seal on veel hunnik vabu kortereid, niiet!

EDIT: vaatasin oma kodu ja … 🙂

victory!

Hanna: “You’re the Worst”

Hakkasin siin üksõhtu vaatama ja vaatasingi kohe kogu kümneosalise esimese hooaja ühe jutiga ära. Selle seriaali kohta olin häid asju lugenud juba ammu. Enamus positiivset kriitikat oli segatud hämmeldusega ja tõsi ta on, sellist tüüpi seriaalidel on väga suur potentsiaal olla väga tüütu. Sest millegipärast on jube raske paika saada seda komöödiaseriaalide elumahlaks olevat tasakaalu, kus tegelane on humoorikalt jobu, aga samas siiski poolehoidu tekitav. Eile näiteks käisime vaatamas üsna sarnase teemakäsitlusega filmi „Trainwreck“, kus oldi selle asjaga täitsa läbi kukutud – iga natukese aja pidime K-ga teineteiselt küsima, et miks küll see naispeategelane sellele meespeategelasele üldse sümpaatne on. Jube raske on olla emotsionaalselt investeeritud romcomi õnnelikku lõppu kui tegelt tahaks ühele tegelastest õlale patsutada ja kinnitada, et „You could do better“. Aga nüüd kaldun jälle teemast kõrvale.

Peale selle, et see seriaal tõesti on naljakas (ja selline naljakas, mis mulle meeldib – kus inimesed on vaimukad, mitte ei kutsu naerupahvakuid esile ainult pidevad piinlike ebaõnnetuste seeriad ja tegelaste juhmusest rikutud saanud parimad kavatsused), on ta ka ootamatult eluline. Inimesest võib kolmekümnendates suhtefoobik saada väga erinevatel põhjustel. Ja lõppkokkuvõttes ei ole keegi meist ju tegelikult (või noh, võib-olla keegi ikka on – negatiivset ei ole ju võimalik tõestada) suhtes detailideni täpselt selle inimesega, keda kunagi endale vaimusilmas täiusliku partnerina sai ette kujutatud. Ehk siis, teatav enesepettus on iga paarisuhtega paratamatult kaasaskäiv nähtus, kolmekümnendatesse jõudnud suhtefoobikud, eriti sellised, kes on seda teadlikult ja kõigest hingest, peavad endale tihtipeale lihtsalt jõulisemalt ja mitmekihilisemalt luiskama kui mõned teised. Sest mõnikord niidab tunne isegi nemad ja siis on ikka tükk siblimist, et olukord endale kuidagi ära seletada nii, et kuidagi maandada seda patoloogilist tungi iseennast saboteerida.

Ütlesin Sandrale, et mulle meenutab see seriaal sellist veidi leebemat ja mõneti vanemate inimeste „Girlsi“. Sest tõesti, selles vanuses (minu vanuses) inimesed, isegi kui nad ei ole kunagi päris „täiskasvanuks“ saanud, on tavaliselt ennast siiski juba leidnud (või vähemalt arvavad, et on) ja saavad üldiselt, igapäevaselt iseendaga hakkama nii, et iga pilk peeglisse, riidekappi või pangakontole ei too endaga kaasa uut eksistentsiaalset kriisi või täielikku elumuutust. Mis kaugeltki ei tähenda, et nende elud oleksid korras, kontrolli all või mingisse mõistlikku suunda liikumas. Või et neil ei tekiks vahel väikseid eluterveid paanikahoogusid.

Ja peale kõige muu – kui see väike tore jalafetiš välja arvata, siis on meespeategelane piinlikul kombel täpselt minu tüüp. Kuri, intelligentne, kiire huumorimeelega ja, noh, blond. Kohutavalt enesekeskne muidugi ka, aga see on ka kõike arvestades väga realistlik.

Õnneks hakkab kohe sel nädalal teine hooaeg.

Sandra: Uued blogid

Esimene blogi, mille avastasin, on veidi tuimem ja ühekesisem, ENT blogipidav inimene on kindlasti üsna ekstreemses olukorras. Asub see siin: http://kuussidrunit.com/ ja tegemist on naisega, kes on viimase 7 aastaga toonud ilmale ja üles kasvatanud 4 last. Tal on puhas ja korralik kirjastiil, antud olukorras imetabaselt kenasti säilinud arusaam maailmast (noh, et suudab vaadata ka teiste, k.a. lastetute inimeste, silmade läbi iseenda olukorda) ja lugupidamistteeniv närvikava. Päris iga pealkiri mind lugema ei vii, aga kui mõni teine viib, siis loen eelmised postitused ka läbi. Lihtsalt, et mõista, et mul oma Troonipärijaga on ikka päris lihtne.

Teine blogi on aga totaalne WOW – http://nelenihe.com/. Juhtusin mingeid alternatiivsemaid blogisidpidi tema leheni ja hakkasin ööpimeduses vaatama, millega tegu. Hunnik videosid, postitatud peaaegu iga päev viimase poole aasta jooksul. Ja esiti ma mõtlesin, et Nele on ilmtingimata mingi aine all. Õnneks sain üsna kiiresti aru, et ei – see inimene ongi selline, tahabki olla selline ja tahab seda maailmaga jagada. Ja see kõik oli nii paeluv, et ma kulutasin esimesel õhtul ära poolteist tundi oma üliväärtuslikust uneajast, et tema klippe vaadata. Sain aru, et ta on youtuber ja seal on tal ligi 1000 jälgijat. Ja kuigi vahepeal tundub mulle, et ta teeb seda suure mõnitamisena (mõnitades teisi videoblogijaid ja ühtlasi ka nende vaatajaid, sealhulgas ka mind) siis lõpuks mõtlen ma ikka, et vahet ju pole. Las mõnitab siis. Huvitav on ikka. Ja tema videoteemad on seinast seina: jobutamisest kuni melanhoolsete filosofeerimisteni välja. Istub üksi, oma toas ja räägib kaameraga nagu publikuga või vestluskaameraga. Või sõidab jalgrattaga pikki vahemaid tehes vahepeal öiseid telgipeatusi metsas. Üksi. Ja filmib. Tema õnneks on ta ka ilus ja tegelikult tundub, et ta ka ise teab seda, aga see teadmine lihtsalt ei häiri nagu üldjuhul arvata võiks. Pigem arvab ta ka, et kõik teised on ilusad. Nagu ma aru saan, siis ise nimetab ta end meelelahutajaks ja sellega paneb küll täppi. No näiteks:

Hanna: Tartu-Viljandi maantee

Pigem nagu selline taasavastus. Sest see augustikeskpaikne laupäevahommikune autotripp ei olnud ju mul tegelikult ometigi esimene kord seda teed kulgeda. Aga noh, päike paistis ja iPodist tuli head mussi ja loodus oli hingematvalt kaunis. Kui peaks Eesti maanteid reastama, siis kaotajaks jääks minu silmis kindlalt Tallinn-Pärnu oma poola rekkade kolonnide ja üksluisusega. Ja siis järgmine oleks muidugi Tallinn-Tartu, eelmisel reedel seda läbides oli esimeses pooles kogu aeg hing paelaga kaelas ja teises pooles kippus kuidagi väga uimaseks ajama see värk, nii et kohale jõudes pidin natuke aega nartsuna sõbra aiatoolis vedelema ja ohkima. Tallinn-Haapsalu on mul kõige tihedamas kasutuses ja see on selline tüüne ja utilitaarne, aga ajab üldiselt asja täiesti rahuldavalt ära.

Tartu-Võru maantee on ka selline ilus vaheldusrikas üles-alla kulgemine ja Narva maanteel see koht, kus pankrannik üsna lähedalt kulgeb on ju ka ütlemata kaunis.

Aga kui ma tol laupäeval Võrtsjärve äärde jõudsin, läks avanev vaatepilt mulle lausa nii hinge, et pidin korraks tee pealt sisse keerama ja asja lähemalt uurima.

Sandra: Coldrexi tabletid.

Ma olen üldiselt haiguste ja hädade puhul seda meelt, et need oleks vaja kiirelt ületada kasutades kõike võimalikku. Ehk siis ravimid on in, sest ma ei kujutaks ette nohuga magamist ilma Xymelinita või peavalutamist ilma ibukata, aga ühtlasi võtan kasutusele kõikvõimaliku ja kodusleiduva alternatiivse meditsiini (küüslauguküüned toidus ja ninas, eukalüptiõli tilgad patjadel, sibula-küüslaugu-mee-siirup jms). Samas kui tunned, et haigus hakkab alles tulema ja olla on kirjeldamatult si**, ei ole nagu MIDAGI teha… Väljaarvatud Coldrexi või Theraflud juua. Paraku on mul nendega selline suhe, et isegi kui ühe lonksuga ja maailma suurima tahtejõuda selle endale sisse kallan, siis mõne hetke pärast väljub see tagurpidi suunal. Olles vahepeal seedesüsteemis käinud. Kuna meie pere selleaastane suvi (suvi – august) on läinud täies mahus tõbede nahka, viies mind ennast ka vahepeal täiesti siruli, siis kolasin apteegis veidi süvenenumalt ja leidsin sealt Coldrexi tableti. Milline rõõm! Ma olen vana tabletikunn ja neid võin kugistada rõõmuga!

P.S. Ma olen teadlik, et see ravim on vana asi. Kolleeg väitis mulle sõbraliku üleolevusega, et tema on neid küll juba aaastaid kasutanud.

Hanna: Jussi Adler-Olsen/Carl Mørck

Kui siin veidi aega tagasi mainisin, et Lars Kepleri esimene Joona Linna raamat, mida seina värvimisele seltsiks kuulasin, oli mulle erinevatel võimalikel põhjustel ütlemata ebasümpaatne, siis selle taani kirjaniku skandinaavia krimi mulle küll meeldib. Olen kolmanda Mørcki-raamatuga poole peal praegu (kuulan neid jällegi audioraamatuna, peamiselt suvistel pikematel autosõitudel, aga ka erineva näputöö taustaks) ja etteheited puuduvad. Kuritööd on suht ilged, aga mitte talumatult, peategelane on veidi elule jalgu jäänud, aga mitte lootusetult (üldse on läbivad tegelased küll vahel veidi karikatuursed, ilmselt taotluslikult, sest neid näidatakse peamiselt Mørcki iroonilis-sarkastilise pilgu läbi, aga õnneks mitte tüütult stereotüüpsed) ja lõpplahendused loogilised ja arusaadavad. Mõnikord on selle skandinaavia krimiga nii, et asja eesmärgiks nagu olekski kolmsada lehekülge hullult pinget kerida ja lugejate närvide peal mängida ja mingisuguse lõpplahenduse leidmine sellele kõigele tundub autorile nagu natuke selline tüütu formaalsus.

Seekord võin isegi soovitada seda briti audioversiooni, sest pealelugeja Steven Pacey on igati tasemel ja asjakohane, mitte nagu too, kes seda Kepleri asja sisse luges (noh, et kui raamatus on kirjas, et Joona Linna kõnemaneer oli selline veidi õõtsuv, siis pealelugeja kukub otsekõnet edasi andes iga kord oma häälega niimoodi õõtsutama, et kuulaja jääb merehaigeks).

Taanlased on sellest seeriast ka mõned filmid juba jõudnud teha, mida peaks ka võimalusel üritama vaadata.

Sandra: Game of Thrones

Jälle mingi asi, milleni mina lihtsalt jõudsin omal ajal ehk nüüd. Ja nagu sarjahoolikud teavad, siis see polegi mitte nii halb, sest siis on võimalik poolteist nädalat arvuti taga istuda ja 5 hooaega järjest ära vaadata. Ja see on sisuliselt nagu 50 filmi vaatamine, sest rahast ilmselgelt ei ole sarjategijatel kahju hakanud. Väga sõltuvusttekitav, sest iga osa lõppeb ära nii-nii põnevalt. Aga tegelikkus on see, et tegelasi ja teemalõngu on sarjas nii palju, et järgmises osas isegi ei pruugi enam sama teema jätkuda, vaid alles edasistes osades. Ma olin neid reklaame Fox Life kanalil juba ammu näinud ja ma arvasin koguaeg, et see on lihtsalt mingi keskaegse sužeega sari, aga EI! Seal on mingi räigelt müstiline maailm veel kõrval. Ma ei tea, kas tasub ära rikkuda see info neile, kes ei ole end sellega veel kurssi viinud… Ilmselt mitte. Aga õnneks on kogu selle tohuvapohu sees ikkagi (vähem ja rohkem kuninglikud) inimsuhted peamised teemad. Õnneks või kahjuks ei olnud ma oma hasardi sees siiski väga nördinud kui viimane osa vaadatud sai, sest ma olin lihtsalt juba täiesti ületarbinud ja sain ise ka aru, et nüüd ongi paras aeg pausiks. Kuuendat hooaega hakatakse näitama kevadel.

Hanna: auväärne äramärkimine, täna alanud US Openit silmas pidades, Roger Federeri üleeelmisele nädalale. Ja peamiselt sellele, et 34-aastane vanameister (hmph…) leiutas selleks tarbeks põhimõtteliselt uue löögi, joostes vastase teisele servile niimoodi sisse, et see isegi maailma esireketil juhtme täiesti kokku jooksutas.

DIY rahakaart pulma

Sandra kirjutab, et:

Mis ELUSTIILIblogija ma oleks (me oleks) kui siin pole vähemalt ühte DIY postitust. Tegelikult on mu tee-ise niivõrd lihtne, et ma võin jääda ainult selle lõpptulemuse pildi juurde, aga noh, inspiratsiooniks teistele siis.

Meid on härraga kutsutud pulma. See on niiöelda maapulm (mille “vastandiks” on mõisapulm, usun, et paljud saavad sellest liigitusest aru, nii ju öeldakse tänapäeval). Mul on hea meel, sest kahes mõisapulmas olen käinud, aga lihtsama stiiliga, ent sugugi mitte vähem väljapeetud, pulmas pole ma käinud ja ma kaldun arvama, et see ongi rohkem minu stiil. Nagu ma ikka olen veidi udu, siis teatas härra mulle just hiljuti, et ei, me ei pea Floreasis käima olematu firma nimel hiigelpundi lilli ostmas (sest seal eraisikule neid ei saa), vaid pruutpaar palub kutses lilli, mille eest ei ole otsest müügitehingut tehtud. Õnneks jääbki meile palju põlde ja peenraid tee peale 🙂 Nõndaks tundus mulle paslik, et ka kaart on kodukootud variant.

Vaja läheb: kartongpaberit, dekoratiivpaberit, liimi, kääre, joonlauda (raamatu sirge serv), dekoratiivpaela

Lõikasin kaardi kartongist välja. Murdsin pooleks tehes enne joonlaua ja kääride abiga ette murdejoone, et oleks kergem murda

Lõikasin kaardi siseküljele raha peitmise jaoks tüki kartongi ja kleepisin külgedelt ja altäärest kaardi külge

Lõikasin dekoratiivpaberist kaardist pisut väiksema tüki

Joonistasin ja lõikasin linnukesed ja südame, kleepisin külge

Kinnitasin dekoratiivpaelaga, mille otsad on pildil veel veidi lühemaks lõikamata

Õed kirjutavad: Riita ladumata puud, barhopping ja Jazzkaar

Sandra kirjutab, et:

Sõitsime eile õega maale vanaema juurde suurejoonelistele ja pikaltplaneeritud puudeladumise talgutele. Kui autot parkisime viskas teine pool suguvõsast parasjagu kindad õlgadele ja patsutas käsi puhtaks, sest olid hetk tagasi viimased puud kaheksast ruumimeetrist ära viinud. Nõndaks ajastasime oma saabumise hoopis uhkele vanaema valmistatud guljaši ja minu ema tehtud vaagnatäie “ujuvate saarte” söömise ajaks. Vaatasime suguvõsa vanu ja uuemaid pilte, naersime ja sõime palju. Mõne aja pärast leidsin siiski tööd oma iga-aastasel projektil – vaarikapõõsastes. Osad harvendasin, osad istutasin ümber, osad juurisime üldse välja ja panime esiemadega asemele kultuurmustikad. Õde, kes ainsana endale tööriided selga pani, ei saanud isegi käsi mustaks. Nõndaks täitis ta vaid väga olulist transportöörirolli ja sõidutas mind linna tagasi kuniks ma kõrvalistmel nokkisin, kuigi olin selleks ajaks kurgust alla kallanud hirmuäratavas koguses kofeiini. Puhas ettevalmistus järgnevaks õhtuks, sest tee pidi viima veel öisele jazzu kontsertile loomelinnakus.

Hanna kirjutab, et:

Jah, tädi oli teinud lausa Facebooki eventi puudeladumise kohta, kus ennast osalema sai registreerida. Ilmselt siis oligi liiga palju registreerijaid olnud. Suurperekondlik huumor seisnes peamiselt muidugi üksteise mõnitamises — rohket ainest sellele pakkusid nii vanad fotoalbumid, inimeste riietumisvalikud (khm, mismõttes on naljakas, et ma ümber maja kõndimise tennised vahetan enne lahkumist autoga sõitmise tenniste vastu?), kui üldine regresseerumine, mis ikka aset leiab, kui seltskonnas on eelnevaid põlvkondi. Kirjeldus sellest, kuidas vanaema (82), ema ja tädi (vanus teadmata, kuid aimatav) eelmisel päeval alevipoes olid käinud, nii et vanaema maksis kassas ja tädi ja ema üritasid salaja maiustusi ostukorvi sokutada, läks igatahes täiesti sellesse valdkonda. Kui seda postitust peaks juhuslikult lugema mõni eemalviibinud pereliige, siis võib ta ennast lohutada teadmisega, et ega ka tagaselja mõnitamisest nüüd ülemääraselt ei hoidutud.

Sandra kirjutab, et:

Õhtul viskasin huuled punaseks ja õde seeliku üll ning põrutasime Telliskivisse. Aga tegelikult hoopis Prantsusmaale, sest mul oli kindel plaan üks salat nahka pista ja seda mõnes sellises kohas, kus ma veel käinud polnud. Loomelinnak on selles mõttes äge, et seal on alati koht kuni mitu, kus ma pole käinud. Frenchy külalislahke teenindaja (omanik?) palus meid mõnusa põriseva erri ja inglisekeelse kutsega lauda ja pakkus maailmatuma vahetut ja french’ilikku suhtlust. Nõndaks juhtus nii, et vaevalt veerandtundi peale kodust lahkumist oli minu instagramis juba see:

Et võtta ikka õhtust kõike, läksime tunnike hiljem uut kohta veiniga jätkamiseks otsima. Kivi Paber Käärid (also vegan, kaseiini- ja gulteenivaba) tundus ka väga muhe, aga kuigi saalitäiele rahvale kanti veel ahvatlevaid roogi ette, siis meie enam kellaaja tõttu toitu tellida ei saanud. Aga sellest polnud ka hullu, sest õhtu oli barhopping‘uks ikkagi väga mõnus ja veini ju ka sai. Kuigi õel tekkis selle veini järelmõjude tõttu oma kallutatud arvamus…

Hanna kirjutab, et:

Minul isiklikult on mõlemal korral, kui ma seal Frenchys käinud olen, olnud tohutuks pingutuseks mitte prantsuse keeles eestikeelsest menüüst toitu tellida. Sest tellimust on alati tulnud võtma seesama prantsuse härra ja tegelikult on ka imelik inglise keeles eestikeelsest menüüst tellida ja no kui on üks asi, mida ma olen harjunud (võiks isegi öelda, et ma oskan seda) prantsuse keeles tegema, siis see on toidu ja joogi tellimine. Sest olen seda oma töö iseloomust tulenevalt viimase dekaadi jooksul prantsuse keelekeskkonnas sadu, kui mitte tuhandeid kordi tegema pidanud. Seega, kui ilmselgelt prantslane tuleb mu käest küsima, et kas ma olen miskit välja valinud, on talle tema oma emakeeles vastamine nagu instinkt (noh, et cidre brut ja plate fromaaži sivuplee). Küll aga ei oska ma pratsuse keeles praktiliselt mitte midagi muud öelda, seega kui härra oleks selle peale meeldivalt üllatunud ja sujuvat prantsuskeelset vestlust alustanud, oleksin ma ikka maailma kõige totrama poosetaja mulje jätnud oma viieteistkümnest sõnast koosneva sõnavaraga, mida ma ilmtingimata demonstreerida tahtsin.

Sandra kirjutab, et:

Kontsert, kuhu õde mulle pileti juba mõni aeg tagasi hankis ja mille kohta ma mitte midagi ette ei uurinud, sest usaldan teda to the moon ja tagasi, oli Jazzkaare raames Jarrod Lawson ja tema bänd ning see jättis mulle tohutult sügava mulje. Pole midagi teha, suure osa sellest mängis fakt, et tal oli täpselt John Legendi hääl ja suuresti ka stiil ning kuna me paiknesime saalis täpselt sellise koha peal, kust kogu bändi peale ainsana solisti ennast klaveri taga ei olnud näha, siis jäi mulle fantaasiaks ka palju ruumi. Aga ei, Jarrod oli väga hea iseendana ja jazzu oli tunda üle kogu keha, mis permanentselt jalalt jalale tammus.

Hanna kirjutab, et:

See oli jällegi üks nendest kordadest kui ma autos Tallinna raadiot kuulates vastutustundetult käitusin ja sõidu pealt telefoni näppima olin sunnitud. Ja kui ma siis koju jõudes hakkasin Jarrod Lawsoni nime sisse trükkima, oli esimeseks vasteks see, et ta on Jazzkaarele tulemas. Ma kusjuures ütlesin Sandrale seda üritust välja reklaamides, et see laulja on nagu John Legend, aga, nagu ikka, ei olnud ta mind kuulanud (jajah, põhjatu pime usaldus) ja seetõttu tuli antud asjaolu talle eriti meeldiva üllatusena.

Mulle tuli mõnevõrra ebameeldiva üllatusena see, et kui seal Punases Majas seista lava ees paremas servas, siis kostub nagu mängitaks muusikat naaberkorteris. Kuidas saab peene jazzifestivali üks põhilavadest olla nii sita akustikaga, on natuke arusaamatu. Otsustasime kiirelt poolt vahetada ja juba taga keskel oli täitsa hea. Vasakus servas oligi ainult see probleem, et klaveri taga istuv laulja jäi täpselt teisele poole jämedat kandilist betoonposti. Aga no selline asi on paratamatus ja selles, et lauljaga silmsidet ei tekkinud, on süüdi küll ainult meie oma puudulik nahhaalsus ja liigne empaatiavõime — ei tahtnud juba oma koha leidnud teistele inimestele ette seisma trügida.

Sandra kirjutab, et:

Head muusikat toetada tuleb, seetõttu soetas õde ka plaadi, mina aga oma võimaluste kohaselt tegin pärast kontserti lauljatega juttu ja mainisin ka ära, et kõige rohkem viis kaasa mind laul, mida esitasid Jarrod ja üks tema taustalauljatest kahekesi kui kogu ülejäänud bänd hetkeks lavalt lahkus. Lõõgastust on ikka mitu sorti. Eilne lõõgastus oli selline asi, mida palju ei tahaks ja ei jaksaks, seda enam need harvad korrad jätavad hinge ka mingi jälje. Aitäh-aitäh-aitäh, Hanna!

Tegelikult täiega positiivne postitus

Hanna kirjutab, et:

Pärast teatud vanuse saavutamist on jube raske tekitada endas seda maadmurdva esmakordse avastuse tunnet, mis lapsepõlves põhimõtteliselt iga nurga taga ootas. Või noh, olgem brutaalselt ausad, sellist üllatust nagu esimest korda lund nähes vaevalt enam kunagi tuleb — kogu maailm on lihtsalt liiga spoilereid täis. Isegi kui tegemist on täiesti uue kogemusega, siis üldjuhul on ikka enam-vähem teada, mida oodata. Aga isegi selliseid väiksemaid heureka-hetki jääb paratamatult üha vähemaks, sest üha rohkem asju saab lihtsalt juba tehtud ja ära kogetud.

Uued inimesed võivad selliseks avastuseks olla. Satud üle laua kellegagi vestlema ja jääd teda päriselt kuulama või läheb keegi ootamatult sinu iroonia ja sarkasmiga kaasa. Kurat, kaudselt kvalifitseerub siia kategooriasse isegi uus ilus silmapaar kinoekraanil (tervituste ja vabandustega Scott Eastwoodile, kelle filmi poolepealt ma pidin täna lahkuma, sest see oli lihtsalt liiga pikk ja ma pidin juba järgmises kohas olema). Aga tegelikult on ju ikkagi nii, et vanuse edenedes muutub enese piisavale avatusele sundimine ka aina raskemaks ja sellega seoses ka need uued erutavad inimkontaktid aina harvemaks. Niisama omaettegi on täitsa hea, eksole, ja pealegi on elu õpetanud, et maailmas on ka nii palju tüütuid ja mõttetuid inimkonktakte (täna just kuulasin Viru ringil tänava ületamist oodates, kuidas kaks jube stiilset vanemat prouat minu kõrval kedagi oma ühist tuttavat siunasid, kes pidevalt pidi jube lolle küsimusi esitama, no ikka nutmaajavalt lolle), et nõuab korralikult jaksu, meelekindlust ja head motiveeritust, et sealt vahelt need pärlid kätte saada. Ja no kus vanainimesel see jaks ja meelekindlus.

Uutel kohtadel on ka potentsiaali maailma avardada ja silmi avada. Mulle meeldib reisides lihtsalt ringi uitada ja üritada näha ja aru saada, kuidas inimesed minu külastatavates kohtades elavad. Majad ja mäed ja mälestusmärgid on ka toredad ja huvitavad tihtipeale, aga need on siiski lihtsalt asjad. Kõige ehedam ja ägedam emotsioon tuleb ikkagi sellest, kui ma suudan endale ette kujutada, milline oleks minu enda igapäevaelu, kui ma selles kohas elaksin. Mis oleksid need praegu minu jaoks eksootilised asjad, mis oleksid sellisel juhul täiesti tavalised. Need kohad, kus ma olen seda suutnud teha, on minu jaoks erilisemad. Ja siiski, lisaks sellele rikastavale emotsioonile käib reisimisega alati kaasas ka kõvasti jama ja sehkendamist ja pidevat kontrollimist, kas su rahakott on ikka alles või mingi kavala nipiga juba tuuri pandud (kuigi tegelikult on mu rahakott tuuri pandud ainult ühel korral, 1998.aastal Budapesti trammis).

Millega jõuamegi sinna, kuhu ma tegelikult kõige selle heietamisega jõuda tahtsin. Muusika. Kuigi seda on juba nii palju kuuldud ja avastatud. Kuigi ma ikka mõnikord leian ennast südamepõhjast kahetsemas, et ma mingi konkreetse loo olen juba ära kuulnud ja enam kunagi seda päris esimest korda kuulda ei saa. Kuigi maailmas on ka nii jube palju nii jube halba muusikat. Siis ikkagi on muusika see kõige lihtsam, praktiliselt ainuke moodus, kuidas mul hetkega silm särama ja kohtlane naeratus näkku saada. Midagi uut ja vaimustavat kuulda on ikka üsna maagiline tunne. Shazam on sellesmõttes küll taevalik leiutis, muidu mul oleks ilmselt iga natukese aja tagant süda murtud, sest Kuri Saatus on mind jälle mõnest muusikalisest avastusest igaveseks lahku viinud. Samas muidugi oleks palju vähem neid borderline liiklusohtlikke olukordi, mida ta tekitan fooride taga kiirustades shazammivaid vahendeid kotist välja kiskudes ja neis äppi otsida ja käsitleda surkides.

Üleeile Jazzkaare publikus istudes jõudsin vilksamisi jälle kõigele sellele mõelda, sest muusika oli lihtsalt nii hea ja ma kuulsin seda päris esimest korda (ja esitaja ei olnud ka üldse paha silmale vaadata sealt neljandast reast).