Most folks’ lives

Hanna kirjutab, et:

Ikka tuleb aegajalt siin ja seal jutuks see, kuidas inimesed sotsiaalmeedias ja blogides teevad oma elud ilusamaks kui need ehk tegelikult igapäevaselt on. Et ainult kordaminekud ja ei mingeid topeltlõugu ja isegi kui on millegi üle kaevata, siis tehakse seda humblebrag vormis. Noh, et maja on meil kahjuks nii suur, et ma pidevalt kaotan oma kullast iPadi sinna ära. Või et juuksur kaebab alati, et mul on nii paksud juuksed, et käärid lähevad nüriks.

Ma tean, et osasid inimesi õudsalt ärritab see väike silmamoondus, aga ma pean tunnistama, et mind üldiselt mitte. Nii kaugele ei tasuks nüüd muidugi minna, et lavastad endale vähi ja siis lavastad ennast sellest terveks, aga väike utreering on minuarust küll täiesti okei. Esiteks juba sellepärast, et ma ise ei viitsi neid üksikasjalikke naturaalseid heietusi lugeda (vähe sellest, et mul puudub interneti-ajastule kohaselt vajalik keskendumisvõime, sellised heietused kipuvad paratamatult olema kas otsatu hala või siis tüütu epistel) või vaadata instagrami-lugusid sellest, milline perekonna hommikupuder tegelikult välja nägi. Teiseks tundub mulle isiklikult veider see impulss kogu oma elu niimoodi labaste üksikasjade ja väikekodanlike südamevaludeni vaatamiseks välja panna. Selline vabatahlik soov kontroll oma isikliku narratiivi üle lihtsalt käest lasta on minu jaoks täiesti loomuvastane.

(Kui peaks nüüd tekkima küsimus, et kui palju minu enda poolt siia postitatust on ilukirjandus, siis ühtegi lugu välja mõelnud ma ei ole, aga ma ei saa ka vanduda, et kõik päris täpselt niimoodi juhtus. Eksole.)

Küll aga hakkavad mind need kaunilt lahtirulluvad elud häirima siis kui iseenda omas ekskremendid suuremal või vähemal määral ventikat tabavad. Mida nad ju paratamatult teatud regulaarsusega tegema peavad. Mitte siis niivõrd kadedusest või et ma kuidagi järsku hakkaksin uskuma, et erinevalt minu omast teiste elud ongi maagiliselt isekulgevad ja kurat neid võtku. Lihtsalt kõik see ilu internetis muutub järsku valusaks meenutuseks sellest, et ma olen (loodetavasti ajutiselt) minetanud võime uskuda, et elu võib ka päriselt selline olla. Minu oma siis, konkreetselt. Et noh, praegu pole, aga ükskord võiks.

Mulle tegelt jubedalt meeldiks kui elu saavutaks mõnikord sellise stabiilsuse, et ei oleks pidevalt mingit juba käimasolevat kriisi vaja lahendada või mõneks tulevaseks kriisiks valmistuda. Ma tean, et mind paremini tundvatele inimestele võib see tulla väikestviisi šokina, aga mul tegelikult suurema osa ajast puudub igasugune impulss midagi materiaalselt produktiivset teha. Sellesmõttes, et kui sa oled hakkama saanud millegi sellisega, mille puhul sul varem polnud aimugi, et sa seda oskad või suudad või siis operatiivselt seljatanud mingi ootamatult esilekerkinud ebameeldivuse, on eduelamus muidugi peadpööritav ja võimas. Aga mulle ausaltöeldes täiesti piisab teadmisest, et ma olen võimeline seda või teist probleemi lahendama.  Noh, et ma ei saa küll päris hästi aru, miks just meesterahvas perekonnas on ainuvastutav selle eest, et need liistud viis aastat pärast sissekolimist ikka veel esikunurgas seinapanemist ootavad (kui just ei ole tegemist üldise tööjaotuse küsimusega), aga samas ei ole mul ka mingit sisemist tungi pidevalt korstnaid pühkida, torusid parandada või võsa langetada.

Ja üldse ma eelistaksin, et kui need torud juba ükskord paigaldatud said, siis ma võiks edaspidises elus (pmtst igavesti) selle peale loota, et kraani avades kõik see vesi, mis sealt kraanikaussi peaks voolama seda ka sajaprotsendiliselt teeb (mitte, et ma mõne hetke pärast leian ennast murettekitava kiirusega kasvavast lombist). Ja see, et ma pidin Hiiumaal oma valge käega ära vahetama saunasegisti, mis alles eelmisel kevadel vahetatud sai ikka konkreetselt riivas mu tundeid päris sügavalt.

Kompromissina oleksin ma valmis probleemid lahendama ka nende pihta raha loopides, aga seda saaksin ma rahulikult teha ainult siis, kui oleks nii palju raha, et probleemilahendamine endast varalisse seisu  mitte mingit märki maha ei jätaks (nagu ma juba kunagi varem olen märkinud, olen ma laisk, aga kitsi). Ja no see probleemilahendamine peaks siis käima ikkagi sellel tasemel, et keegi läbib minu elu sobiva inetrvalliga minu ees (noh, nagu need arhailised reeglid autosõidu kohta) ja tegeleb kõigi väljavupsavate väikekodanlike tüütuste ja harilike igapäevakatastroofidega juba enne kui nad minu teadvusse jõuavad. Ehk siis, I have missed my calling as a gazillionaire.

Eelmisel nädalal avanes Hiiumaal mulle kohe alustuseks selline vaatepilt:

Meil on minu isikliku tädiga, kes Lõuna-Eestis perekonnaajaloolise taluhoonestusega võitlemise mõned aastad tagasi käsile võttis, spontaanselt moodustunud selline loodusepoolse mõnitamise käes kannatajate toetusgrupp, kuhu ma selle järjekordse nörrituse kohe ära kaebasin. Tädi saatis vastu pildi oma vannitoa põrandast, mis oli suht tihkelt täis erinevaid kastruleid ja ämbreid, mille ta pärast vee torudesse laskmist oli kiiresti kokku otsima pidanud. Tema seekord võitis, kuigi mulle tundub, et mõttetute tööde edetabelis on ühe ja sama puuriida kaks korda ladumine siiski suht kõrgel kohal. (Ja olukorrale lisas pikantsust asjaolu, et koos puuriidaga oli alla sadanud ka jahimees Viktori sügisel sinna otsa asetatud nugisepüüdmise kast, kuhu ta oli nugisele kingiks asetanud ka ühe kanamuna. Nugis ei olnud muna tahtnud, mistõttu tahtis kukkumisest kannatadasaanud muna nüüd paari meetri raadiusesse sattunud inimesel silmanägemise võtta.)

Ma nagu mäletaks, et veel mitte väga ammu juhtus tihtipeale seda, et Hiiumaale saabudes tõmbasid võrkkiige selleks ettenähtud kohta üles ja pärast seda oli ainult sealt mitte väljakukkumise vaev. Sellist asja juhtus lausa tervel real järjestikkustel saarekülastustel. Ja ma ei teagi, kas täieliku kannapöörde taga on see, et head ajad ongi möödas (ütleb ta fatalistliku ohkega) või siis asjaolu, et kunagi seal vahepeal sai minust Omanik.

Selleks peab ilmselt olema kinnisvaraomanik, konkreetsemalt ilmselt majaomanik ja no eriti puumajaomanik (sest noh, pmtst hetkest kui ta varrelt raiutakse, algab puidu allakäik), et mõista seda staatusega kaasnevat teatud spetsiifilist neuroosi. Kui ennast teadlikult ja rangelt korrale ei kutsu, siis paneb see pidevalt valdustes ringi vaatama pilguga, mis mitte ainult tuvastab selle, mis parasjagu lekib, mädaneb või murdub, vaid otsib ka asju, mis lähemas või kaugemas tulevikus seda kõike tegema võivad hakata. Ja no mina isiklikult olen sellise pinge jaoks liiga tšill inimene. Kõige ruineerivam ongi muidugi alati hooaja esimene saarekülastus, sest lisaks sellele, et midagi on talvega kusagilt alla kukkunud, läbi läinud või ära vettinud, on ju ka külm, lumine ja/või mudane. Aga ma hakkan siiski vaikselt mõistma, miks isa, kes ometigi oli suure osa sealsetest asjadest oma käega valmis meisterdanud ja kellelt seetõttu oleks oodanud sellist keskmisest suuremat emotsionaalset investeeritust nende asjade jätkusuutlikkusse, viimastel aegadel suht alla andis – see pidev looduse ja aja pealetung on päris kurnav.

Kõige selle porisemise juures ma muidugi annan endale aru, et inimesel, kellel on oma rannamaja saarel, ei ole tegelikult võib-olla elus kõige hullemini läinud. Lihtsalt miks, oh, miks on nii, et kui sa oled juba suht lähedale jõunud sellele Pinteresti-ideaalile ühes nurgas, hakkab teine nurk koost lagunema? Ma arvan, et ainuke lahendus sellele frustratsile on torutangid korraks käest asetada ja ise endale käepäraste vahenditega veits glamuuri teha. Aprilli alguses, nädal pärast seda kui rannamaja enneolematuid laupäevaõhtuseid toruprobleeme olid väikese vahega lahendamas käinud õnneliku juhusena oma külas leidunud torumeestest isa ja poeg (praegu olen liiga pikalt seletama jäänud, aga tuletage mulle meelde, et ma ükskord võtaks põhjalikumalt teemaks selle lõputu jada mehi+kvalifitseerijaid — Viktor jahimees, Igor ehitaja jne. — kelle üksiku naisterahva telefonist leida võib; mu ema telefon on sellemõttes veel oluliselt impressiivsem kui minu oma, aga eks ma olengi suure osa nendest tema käest saanud), sattusin ma teel ühelt töölt teisele pooljuhuslikult nädalavahetuseks Pariisi. Jalutasin Montmartre’il ja Luksemburgi aias ja selles misiganes piirkonnas, mis on Luksemburgi aia ja Invaliidide vahel. Keerasin spontaanselt väikesesse kogukonnaparki, lugesin pingil raamatut, kõrval pidasid expatid laste sünnipäevapiknikku. Käisin laupäeva õhtul Chatelet’is jazzkontserdil, öösel tagasi tulles võtsin hotelli kõrvalt krepiputkast väikse oote. Pühapäeva hommikul sõin jõe ääres aeglase hilise hommikusöögi.

 

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Sellesmõttes hakkas nagu ka parem, et nägi oma silmaga, kuidas inimesed elavad päris mõnusat igapäevaelu. Ja kui ise teha natukenegi neid asju, millest muidu ainult raamatust loed, siis see aitab päris hästi jälle koguda seda mugavat illusioonipolstrit, mis lubab uskuda, et tegelt on kõik võimalik. Ka selline elu, mis kulgeb easy as a breeze. 

Hiiumaal on nüüdseks projektile peale lennanud Aivar, ehitaja.

Daamid väljamaal 4 e. lihavõtteline kliimapagulus

Hanna kirjutab, et:

Tegelikult on ju täitsa tüüpiline, et puhkusereisilt koju saabumine on süsteemile väikest viisi šokk. Kasvõi juba sellepärast, et puhkusereisil kipub elu olema ühestküljest nagu palju intensiivsem kui rutiinne igapäev ja teisest küljest jälle palju tšillim, sest puuduvad kohustused. Kohanemisraskused on küll veidi nagu tüütud (eriti kui tegemist on olnud vaevu neli päeva kestnud eemalviibimisega), aga samas siiski ootuspärased.

See pooltund, mille käigus ma esmaspäeva õhtul ema aias oma autot lumehange otsast (kuhu ta hetk pärast hoovi sisenemist totaalselt kinni kiilus) kätte üritasin saada, pani siiski märkimisväärselt proovile isegi minu absurdilembuse. Natuke tundus, et ma kujutan endale lihtsalt ette, et päev varem olime t-särgi väel lauspäikese käes mere ääres vedelenud.

Lihavõteteks Maltale sattusime me põhimõtteliselt välistamismeetodil. Pika kalendrilappamise tulemusel jõudsime järeldusele, et see on ainuke nädalavahetus terve kevade jooksul, mis kõigile kolmele meist sobib. Ja Malta oli suht ainuke koht Euroopas, kus võis eeldada, et märtsi lõpus on juba kindlapeale piisavalt soe, et seda ka korralikult tunda oleks. Ja noh, tundus potentsiaalselt huvitav koht ka. Natuke tegi ettevaatlikuks küll asjaolu, et tegemist on padukatoliikliku riigiga, mistõttu paistis täiesti reaalne võimalus, et lihavõtete ajal ei puhu seal isegi tuul. Samas olid võimalikud observeeritavad usurituaalid jällegi intrigeerivad. (Ja etteruttavalt võib öelda, et tuul siiski puhus, täiega.)

Kuna me olime neljapäeva hommikul kõik kell 4 ärganud, siis see +20C, mis meid lõunaajal Maltal tervitas, võttis esimese hooga veidi oimetuks (paar päeva varem oli meie reisipõhises messengerigrupis kerkinud üles tavapärane segaduses “Mida sellise ilmaga üldse seljas kantakse?” poleemika; kõige konkreetsem pakkumine oli, et plätud ja bikiinid). Sellest tuleneva mõnetise vaikuse eetris täitis meile lennujaamas müüdud taksojuht Gareth, kes omal algatusel tegi meile kiire ülevaate absoluutselt kõigest. Suur osa detaile läks küll eelpoolmainitud oimetuse ja Garethi entusiastliku jututempo ent samas suht läbistamatu aktsendi tõttu kaduma, aga üks asi, mida ta selgelt ikkagi rõhutas oli see, et Malta on 100% katoliiklik riik. Et on küll mõned Suleimanist maha jäänud musulmanid ja mõningad katoliiklikud tütarlapsed isegi reeturlikul kombel abielluvad nendega, aga selle oli Gareth suuremeelselt valmis neile andestama, juhul kui lastest siiski kujundatakse katoliiklased. Nii et sada protsenti. Vahepeal helistas Garethile ka tema oma proua (armatuuriekraan ütles, et “Claudia wife”), kes seletas midagi vastuvaidlemist mittesalliva tooniga malta keeles.

Lahkudes toksis Gareth mulle telefoni ka oma numbri, et me edaspidigi tema teenuseid nautida saaksime, aga ülejäänud taksoretkedeks kasutasime me siiski Taxify teenuseid. Lisaks kodumaise ettevõtluse toetamisele olid kaalutlusteks odavam hind, korralikumad autod ja, noh, kui meid tagasi lennujaama viinud tüüp ette sõitis ja autost välja astus, küsisid reisikaaslased mu käest kahtlustavalt, kas ma valin autojuhte sealt äpist välimuse järgi. (Tollel konkreetsel oli kahjuks väga kohutav muusikamaitse, mis minuarust oleks taksojuhtide valikul siiski olulisem kaalutlus kui välimus.)

Apartmendiettevõte oli mulle paar päeva varem helistanud ja küsinud, kas see on okei, et nad upgrade’ivad meid parema sofabediga korterisse. See tundus mulle suht üleliigne küsimus, aga siis selgus, et asi on pigem selles, et see parem korter asub neljandal korrusel ja kas me tunneme, et see on meie jaoks ületatav raskus. Lubasin suurejooneliselt, et pole probleemi ja no ega lõppkokkuvõttes polnud ka, aga iga viimane kui kord kui me sealt üles ronisime, nentisime me, et korrus allpool olev korter tundub juba ukse järgi otsustades ka ütlemata sümpaatne. Meie korteri elutoaaknast välja vaadates (või noh, sellest rõdu moodi kapist, mis seal Valletta vanalinnas iga elamise küljes ripub) paistis meri nii vasakul kui paremal. Ja muidu oli ka kõik väga mõnus, ainult et igal õhtul, sõltumatult sellest kui soe oli olnud päev, valitsesid seal sõnulseletamatult arktilised tingimused. Mulle tundub, et viimasel õhtul uinus minu toakaaslane igatahes tutimütsiga.

Keegi ei soostunud meile küll päris täpselt ütlema, kui suurt mõju järgnevate päevade pühad (ristilöömise ja ülestõusmise vahepealne laupäev oli neil puhtjuhuslikult vabariigi aastapäev) üldisele elule avaldavad. Igaks juhuks külastasime pärastlõunal põhjalikumalt kaubandusvõrku ja varusime hädapärasemat süüa. Õhtul avasime korraks ka elutoateleka, kus kõigist kaheksast Malta kanalist tulid otseülekanded sellest, kuidas erivates kirikutes kirikuisad inimeste jalgu pesid. Mis ei tundunud hea märk.

Aga järgmisel päeval olid siiski kinni ainult suur osa poodidest, kõik muu toimis. Meie matkasime kohalikku bussijaama ja sõitsime rutsviiekümne eest (tavapärane hooajaväline taks kogu saare ühistranspordis, kaasaarvatud Vallettast kahele poole käivad veebussid; hooajal on kaks eurot) vanasse pealinna Mdinasse. Malta suurusest annab head aimu see, et Mdina asub täiesti keset saart, aga mõlemas kohas, kus me einestasime, oli suht suurepärane merevaade.

Kahe kohvikuskäigu vahel tegime treti ka linnapeal, ostsime mõned suveniirid ja siis kui hakkasime ennast tagasi Vallettasse sättima, jäime usuprotsessiooni taha kinni. Või noh, alustuseks tegime lihtsalt protsessiooni vaadates bussi tulekuni aega parajaks, aga siis kui me lõpuks bussi saime selgus, et olukorra tõsidusele kohase väljapeetusega liikuva protsessiooni ja ühistranspordi teed ristuvad ühel tänavanurgal, mistõttu istusime kõik bussis ja vaatasime, kuidas kogu kaks testamenti meist mööda lohisevad, kohalikud skaudid kõige ees. Lõpuks viskas bussijuhil üle ja ta kujundas suht agressiivselt bussile nr 52 täiesti uue marsruudi.

Vallettasse jõudes selgus muidugi, et Mdina protsessioon oli pealinna omaga võrreldes lapsemäng. Valletta oma kulges muuhulgas mööda meie kõrvaltänavat. Iga natukese aja tagant tuli tohutu puidust alus Jeesusega, mida tassis oma õlul, olevelt stseeni kaalukusest, kuus kuni kümme valges ürbis härrat, kelle kõrval käis neli ülikonnas matsi harkidega, millele alus iga natukese aja tagant aset leidvate seisakute ajal toetada, ja haamritega, millega seisaku käigus hädapärasemaid alusekohendamistöid sai teha. Protsessiooni oli jällegi hõlmatud põhimõtteliselt kogu piibel, tohutul hulgal erinevaid sõdalasi (ühtedel olid näiteks peakateteks tiigrid, mis nägid välja nagu oleks keegi pehmemänguasjajahil käinud), vahele siltidega lapsi. Kohaliku katedraali kostüümiladu annab ilmselt Linnateatri omale silmad ette.

Laupäeva hommikul üllatasime me kõik iseennast ja üksteist, sest hoolimata sellest, et kaks meist (nimesid nimetamata) oli kohalik Taxify-Toivo maja ette toimetanud loetud hetked enne kella 5 hommikul, olid kõik kolm siiski juba veidi pärast kümmet tegutsemisvormis. See kolmas, kes oli eelmisel õhtul alalhoidlikult koju jäänud, kostus telefonitsi lausa veidi pettunud, sest oli just istunud linnatuuri tegevasse turistirongi, eeldusega, et ülejäänud kaks ei näita veel tunde ühtegi elumärki (Arvestades, et õhtune ring algas väga viisakas ginibaaris, kus väike traksidega itaalia härra ginivõhikutele näo järgi kokteile tegi ja baari ees tänaval jämmis džässitrio ja lõppes Sliemas usbeki poiste krepiputkas, kõrvalepõikega Manoeli saarele, kus asuvas kohalikus Mustas Puudlis öösel paisunud tuul, mis ei olnud siiski õnneks nii yellow kui Google mind hommikul  ähvardanud oli, pool plasttopsi mu eelviimast rummkoolat mulle piki püksisäärt lajatas, ei olnud selline eeldus muidugi täiesti põhjendamatu. Lahkumispäeval lennujaama suundudes möödus takso sellest sillast, mis sinna saarele viib ja ma veendusin, et ei ole seda miniloomaaeda, millest me nagu öösel oleksime möödunud, endale siiski ette kujutanud. Igati kordaläinud retke eest saab ainult tänada mugavasti kohapealt leidunud abivalmist tuttavat teejuhti.)

Kuna me juba niiviisi ootamtult jalgel olime, panime valmis järjekordsed mündid ja suundusime lõunakaldale Marsaxlokki. Kohalikud inimesed kutsusid Marsaxlokki järjekindlalt kalurikülaks, kuigi mastaabi mõttes pole tal Altjaga küll suurt midagi ühist. Gareth oli lubanud, et kui me seal kalarooga sööme, siis ei taha me enam kusagil mujal kalarooga süüa (aga Gareth oli ka öelnud, et merevesi on +24C, nii et ilmselgelt oli Garethil kalduvus kolmandiku võrra liialdada). Kalaroal ei olnud viga, aga jalust ei võtnud. Küll aga kippus jalust rebima restoraniterrassilegi aegajalt sisselahmav meri, mis oli paksult täis silmipimestavalt kauneid paate ja paadikesi, nina peal traditsiooniline Malta silm.

Kuna värviliste paadikeste vaatamine ammendas ennast teatud ajaga, seadsime seejärel sammud teisele poole neeme, kus on selline auk, mille nimi on St.Peter’s Pool ja kus teoreetiliselt peaks saama ka ujuda kui selleks tingimata soovi on. Tee sinna läks muidugi konkreetselt üle mäe ja kuigi viidad näitasid, ei olnud tegemist just ülemääraselt hooldatud matkarajaga. Kõige pikem tõus tuli õnneks kohe kõige alguses — põllukultuure eristavate kiviaedade vahelt kulgev vihmaveerenn. Pärast pidi ainult vaatama, et tipus tuhisev tuul sirgelt merele või kõrvalkõrguva elektrijaama tohututesse korstendesse ei viiks.

Kui me olime juba peaaegu kohale jõudnud ja omavahel ilmselgelt midagi kohatut lamisesime (sest noh, miks mitte), konstateeris keegi järsku meie seljatagant, et ohhoo, ongi eesti keel. Meid oli matkarajal kinni püüdnud eesti tütarlaps Anna, kes oli lõpetamas oma kolmenädalast puhkust Maltal ja külastas uuesti neid kohti, mis talle olid kõige rohkem meeldinud. Pärast bussipeatuses kohtusime Annaga uuesti. Tema elas linnas nimega St.Julian’s ja kui ma õigesti mäletan, siis rääkis Gareth (tundub siiski, et ma sain temast tookord oluliselt rohkem aru kui oleks arvanud), et seal on kõvasti ööklubisid ja gentlemen’s clube.

Peetruse bassein oli selline, et vette oleks seal muidugi kerge vaevaga saanud, aga välja saamine tundus küll küsitav (võib-olla muidugi oligi ette nähtud vastava ühesuunalise väravana). Seal oli küll ühte kohta kivi sisse kruvitud siuke käsivarrejämedune köis, midapidi oleks siis pidanud ennast välja sikutama, aga selliste lainetega paistis köie tabamise tõenäosus, nii et tempokalt lähenev kalju sind ei surmaks, suht väike. Ja ega seal keegi ei ujunud ka, paar jorssi kükitas ainult vee poolt kivisse uuristatud individuaalvannides.

Tagasiteel Vallettasse nentisime, et kui me enne Birgusse minemist kodust läbi käime, siis jääb meil Birgusse minemata. Mistõttu istusime bussijaamas kohe Birgu bussile ümber. Isegi uut piletit ei pidanud ostma, sest üks kehtib kaks tundi. Birgusse oleks Vallettast saanud ka veebussiga, aga hooajavälisel ajal nii hilisel kellaajal enam laevad ei sõida. Birgut olime me erinevate nurkade alt pea iga päev näinud, sest pooled Valletta pargiterrassid olid sinnapoole. Valletta poolt varjutas vaate jahisadamale kõige ees parkiv 95m jaht, mida on võimalik endale rentida vaid tühise €750,000 eest nädalas. Birgu poolt vaadates selgus, et seal taga oli veel terve laevastik ainult veidi vähem absurdseid veesõidukeid.

Viimasel hommikul oli meil see konundrum, et korterist pidi lahkuma kell 10, aga lennuk läks alles kell 17.15 ja pühapäevasel päeval majutusteenuse pakkuja kohvrihoiustamisteenust ei pakkunud. Kõige tõhusam tundus olevat minna kahe sadama laevakruiisile, milleks pidi alustuseks sõitma veebussiga Sliemasse, kus sadamas tervitasid meid kohe suht agressiivsed kruiisipaatidesse sisseviskajad. Aja kokkuhoiu huvides võtsime selle, mis esimesena välja sõita lubas ja veidi aega hiljem saimegi ennenägematult verdtarretavat meresõidukogemust kogu raha eest. Need kaks sadamat, kahel pool Vallettat, kus kruiis aset leiab on sellised suht tüüned looduse ja muulidega kaitstud lahesopid. Selleks, et ühest sadamast teise saada, tuleb seilata avamerele ja ümber St.Elmo kindluse tuletorni. Me juba enne vaatasime, et laineharjad on seal valged, aga selles suht pähklikoorpaadis seal tegelikult viibida oli, ma arvan, minu elu kõige ekstreemsem kogemus, mis tuletas mulle üsna üksühele meelde ühte kunagi nähtud filmi, kus George Clooney mõttetul kombel hukka sai. Me õnneks istusime puhtjuhuslikult paadi tagumises osas, paadi nina oli korduvalt kas püstloodis taeva või siis merepõhja poole. Enne teeleasumist ei hoiatanud keegi, et meelelahutus võib niivõrd õõvastavaks osutuda ega maininud kordagi ka päästevestide asukohta või isegi olemasolu. Vaiksematesse vetesse jõudmise eufooriat varjutas veidi asjaolu, et pärast rahulikku tuuritamist tuleb tagasiteel uuesti see surmasõlm läbida (kapten andis siledamal pinnal hetkeks rooli sõbrale ja tegi reisijate seas väikse kontrollringi, et kas kõik on ikka pardal ja keegi pole südarit saanud; reisikaaslase küsimuse peale, et kas oleks võimalik väljuda selles nendest kahest sadamast, kus me parasjagu viibime, vastas ta lihtsalt “ei”). Mistõttu oli natuke raske keskenduda giidi kindlasti väga informatiivsele jutule selle kohta, kuidas üks või teine poliitiline või usuline üksus ajaloo vältel Maltat kottinud on (kuigi kui ta ütles, et “ja siis tulid Püha Johannese rüütlid, kes jäid siia kolmeks sajandiks,” sain ma aru, et olen siiski ilmselt liiga palju fantasy-žarnit tarbinud, sest kohe kujutasin ette neid reipaid kolmesaja-aastaseid rüütleid kindlusesööklas mõdu libistamas). Pilte kahjuks kõige ekstreemsematest hetkedest ei ole, sest arusaadaval kombel hoidsin siis, nukid valged, istmest ja reelingust.

Laevast maha saades turgutasime ennast söögiga, lamasime veel natuke aega veeääres päikselisel pingil ja siis saigi juba lennujaama tagasi minna. Kõik nentisid üksmeelselt, et oli täiuslik ent liiga lühike. Rahvusrooga jänest ei söönud, tundus ebameeldiv ja ega me otseselt ei kuulnud ka, et see kellelgi oleks keele alla viinud. Gozol ei käinud, aga seal kukutasid nad nagunii oma taevasina-akna eelmisel aastal eesistumise puhul kokku.

Järgmise “Daamid väljamaal” etapi küsimuse võiks muidugi otsustada natuke varem kui viimasel hetkel, et suurendada sortimenti ja vähendada kulukust, aga noh, elu, teadagi, pillutab nagu see paat, millele mõnituseks oli peale kirjutatud, et “Supreme Cruises”. Et siis, vaatab selle asjaga.

Bem vindo a Lisboa ehk daamid väljamaal

Hanna kirjutab, et:

Kui me kunagi jaanuari lõpus reisiaega paika panime, vaatasin ma hoolikalt üle oma kevadise tunniplaani ja avastasin sealt täpselt sellise suurepärase sobiva augu. Kõik varasemad linnapuhkused tšikkidega (ja kuna see oli nüüd juba kolmas kord, siis tohib seda traditsioonks kutsuda, ma saan aru) andsid alust arvata, et tegemist saab olema tegusa ent tšilli nädalavahetusega.

Et siis, esiteks. Mul ei ole mitte kunagi mitte ühegi lennukipiletiga nii palju jama olnud kui seekord. Ja ometigi olen ma päris palju lennanud (SASi äpp ütleb, et puhtalt nende teenust kasutades 3.84 korda ümber maakera). Lõppkokkuvõttes ei jäänud mitte ükski neljast lennukiotsast selliseks nagu ta piletiostulehel “Osta” vajutades tundus. Alustuseks oli hea kodune Nordica edastanud piletimüüjatele mingi täiesti suvalise kellaaja oma aprillis käivituvale Tallinn-München liinile. Ostes teadsin, et väljub 12.35, piletid saabusid kaks sekundit hiljem väljumisajaga 7.00, tekitades meile Münchenisse 11,5h ooteaega. Umbes kuu hiljem lahendas Lufthansa selle küsimuse omaalgatuslikult sujuvalt nii, et tühistas meie München-Lissabon piletid ja asenduseks pakkus 6.55 väljuvat lendu. Et siis, jah, midagi ulmevaldkonnast — jätkulend väljub viis minutit enne esimese lennu algust. Ja noh, tagasi pidime me tulema läbi Brüsseli, aga kuna sealt kadus mõneks ajaks lennujaam, eksole, siis tühistus umbes nädal enne lahkumist ka meie tagasilend. Siinkohal pean piletiostulehe Airtickets24 kiituseks ütlema, et kuigi nad peaaegu kunagi ise ühendust ei võtnud nagu nad seda meilis lubasid, siis lahenesid minu telefonikõnede peale kõik probleemid suht sujuvalt, kiiresti ja meie kasuks.

Ja noh, lihtsalt sellepärast, et loenguid ei ole, ei tähenda ju ometigi, et minu 4 päeva kestnud reisi ajal ei oleks olnud kahe grupitöö tähtajad. Pluss üks vahetult enne seda. Ja lõppkokkuvõttes kujunes nii, et 15 tundi pärast kojusaabumist läksin ma tagasi lennujaama ja lendasin kaheks päevaks Strasbourgi tööle. Ja sealt naasmisega samal päeval oli veel ühe essee tähtaeg. Mis tähendas seda, et vähemalt ühel hommikul läksid teised lapsed muuseumi ja mina võtsin arvuti ühes ja akna all tugitoolis istet. Vähemalt oli kena vaade.(Aga noh, grupitööde puhul on teadagi kaugelt kõige olulisem grupivalik — tulemuste põhjal tundub, et vähemalt selles olen ma jube osav. Etteruttavalt võib aga öelda, et seda viimast esseed tehes jooksis juhe sirinal kokku ja pärast kolmetunnist ekraanipassimist ja üha suurenevat paanikat selle üle, et ajus ükski sünaps aset ei leia, läksin ma igasuguseid tähtaegu eirates lihtsalt ära magama. Millest oli kasu.)

Praca do Comércio, alt ja ülevalt

Lissabon ise oli nunnu. Hoolimata sellest, et me tegelikult siiski ei suutnud kinni pidada esialgsest kindlast kavatsusest mitte süüa restoranis, mille menüüs on pildid. Tegelikult kukkusime selle ree otsast maha juba esimesel pärastlõunal, umbes kaks tundi pärast saabumist. Lihtsalt sellepärast, et ilma põhjaliku eeltööta on jube raske leida ühtegi ilma piltideta restorani ja sisseviskajad on jube jõulised. Esimese õhtupooliku omas olid vähemalt enam-vähem kvaliteetsed pildid. Ükspäev sõime natuke sellises ka, kus olid väga koledad koduse värviprinteriga prinditud pildid väga koledatest toitudest, aga tõesti väga vähe, sest see 2-eurone supp, mille me sealt saime oli ka äärmiselt halb.

Teine diil, mille me minu mahitusel esimese täispäeva õhtuks tegime, oli et ühes poes võib veeta maksimaalselt 10 minutit. Või noh, et sellise ajaga peab kassasabasse saama. See oli minuarust eriti hea diil, sest mina olin see, kes pidi tänavanurgal passides otsad andma kui teised Benettoni poes üüratuma aja lasteosakonnas veetsid. Päästis ainult see markoonijäätis, mida kõrvalkohvikus müüdi. Järgmisel päeval sai niimoodi kellasid ühtlustades väga tõhusalt tervet rida turistipoode külastatud ja kellelgi ei jäänud midagi olulist ostmata.

Elevador de Santa Justa

Pasteis de Nata Alfamas

Kuna ootamatul kombel on meil Portugaliga kahetunnine ajavahe (see tabas eriti ootamatult lennukis, kui selgus, et poole tunni asemel on vaja lennata veel poolteist — sest noh, kesse hakkab selliseid asju kodus ette uurima), siis hakkasid regulaarsema päevarežiimiga daamid kella üheksa ajal juba vaikselt ära kukkuma. Sellele ei aidanud muidugi kaasa ka see, et paigast olid täitsa ära ka söögi- ja eriti joogigraafik (millele omakorda panustas täiesti viisakate alkohoolsete jookide suhteline odavus, eriti kui neid osta meie kohalikust nurgapoest). Ja kuna igale poole, eriti aga Bairro Altosse, kus elu kees, oli vaja meie juurest Baixast julmalt mäest üles rühkida, siis kippus õhtuti tekkima väike motivatsioonikriis. Laupäevaõhtul suutsime ennast siiski kokku võtta, autasuks leidsime mingi suht suvalise väikese baari, kus põhimõtteliselt olid inimeste mahutamiseks uksed ja aknad eemaldatud ja rokkis väga fanki kahest vanemast härrast ja ühest nooremast tüübist koosnev trumm-bass-sünt trio. Ma ei usu, et see kümnele ruutmeetrile mahutatud rahvamass päris tuletõrjeeeskirju täitis, aga kui hollandi poissmeeste vahel väga eesmärgistatult tegutseda, siis oli võimalik isegi veidi tantsulaadselt põlvi nõtkutada. Südaöösel visati meid sealt siiski välja, mispeale me otsustasime minna sööma. Sinna kala- ja sushirestorani, mida meile oli soovitatud ja kus meil kell pool üksteist ei olnud õnnestunud lauda saada.  Nüüd, kui osade inimeste bioloogiline kell hakkas saama kolm, õnnestus ja toit oli nii hea (pluss, menüüs polnud ühtegi pilti), et läksime sinna veel järgmisel õhtul tagasi, et olukorrast veidi objektiivsem ülevaade saada.

Küll aga võib laubaõhtusest alkotarbimisest ootamatult kasu olla. Sest teel baarist restosse, sellises normaalses pooleüheses rahvamassis, vaatasin ma ükshetk vasakule ja avastasin võõra naisterahva käe oma sõbranna ridikülist. Võõras naisterahvas eemaldas minu hüüatuse peale käe ja jätkas oma tütarlastegrupiga häirimatult teekonda mööda tänavat. Sõbranna kontrollis kiirelt olukorda, tuvastas, et rahakotti ridikülis pole ja kappas grupile järele, üritades nendega veidi läbirääkimisi pidada. Prouad loomulikult ei saanud üldse aru, millest ta räägib ja andsid elavate käeliigutustega märku, et turist on ilmselt aru kaotanud. Ja kadusid siis rahvamassi. Üritasime parasjagu leida  telefoninumbrit, millele helistades saaks kaartid kinni panna, kui sõbranna käe pükste tagataskusse sirutas ja sealt rahakoti välja võttis. Sest ta oli vahetult enne baari sulgemist, ainult rahakott käes, käinud meile uusi jooke ostmas ja polnud jõudnud seda ridiküli tagasi panna. Ja ma saan aru, et niimoodi kokteilijoomise õigustamine on natuke nagu olukord, kus Pipil oli hea meel, et tal see plekkpurk aia otsa jalutades peas oli, sest muidu oleks võinud koledal kombel haiget saada ja Annika juhtis tähelepanu asjaolule, et kui purk poleks Pipi vaatevälja häirinud, siis ilmselt oleks aia otsa jalutamise tõenäosus oluliselt väiksem olnud. Aga ikkagi, lõppkokkuvõttes oli sõbrannal siiski ka õhtu lõpetuseks alles rahakott.

Pühapäeval käisid teised ülalkirjeldatud põhjustel ilma minuta mingis nurgataguses muuseumis ja siis läksime kõik koos Belémi. Alustuseks sõitsime trammiga olude sunnil ühe peatuse jänest, siis ronisime viisakate väikekodanlastena maha, et pilet osta. Ja siis katkes mingil müstilisel põhjusel kogu trammiliiklus ja järgmised tund aega tiksusime niisama peatuses. Kuigi oleks võinud kohe selle kohaliku rongi peale minna, mis sealtsamast kõrvalt ka Belémi viis. Ja selle rongiga oleks võinud ka tagasi tulla, sest õhtuks oli trammiliiklus taastunud ja kõik inimesed olid trammi peale tulnud.

Belémiga olid meil suured plaanid, sest seal on veel terve hunnik muuseume. Alustuseks läksime tõllamuuseumi, kus selgus, et tõllamuuseume on lausa kaks, kõrvuti, eraldi piletitega. Küsisime veidi kurnatud olekuga piletimüüjalt, et miks kaks. Ta vastas, et kuratsedateab, valitsus on loll. Ilmselt puhas räkit. Siis läksime Jeronimóse kloostrisse (seesama pitsiline seal pildil), mis oli oma suurushullustuses suht hingemattev. Ja selleks ajaks kui me sealt tulema saime, oli meremuuseum juba suletud. Ühel reisikaaslasel on perekondlikel põhjustel mere vastu väga kirglised tunded ja üsna hingelõhestav oli vaadata, kuidas ta nüüd nukralt ümber maja käis ja kinnist muuseumi telefoniga pildistas. Lohutuseks viisime ta siis lähima veekogu juurde, mis õnneks oli ainult umbes 100 meetri kaugusel. See oli tegelikult küll selline suuremat sorti jõgi, Rio Tejo nimeks, aga kuna me juba algusest peale olime kippunud talle viitama kui merele, siis ajas asja ära küll. Pealegi sai antud jõest väidetavalt üsna varsti pärast seda vette ehitatud matsakat torni ka meri, mis meri.

Vaade meie väga kitsalt rõdult alla Baixa tänavatele

Alfama, Portas do Sol

Elamine oli seekord oluliselt vähem umbkeelne kui eelmine kord Barcelonas ja üldiselt polnud talle suurt miskit ette heita. Küll aga jäime veidi nõutuks kui õhtul magama minnes avastasime, et kolmepeale on meile kahte voodisse pealevõtmiseks jäetud üks tekk ja üks suuremat sorti lina. Telefoneerisime Emmale (Emma oli meid  korterit tutvustades ärgitanud vajadusel iga kell ühendust võtma), kes teatas, et niimoodi vastu õhtut on tal väga raske, kui mitte ilmvõimatu, midagi ette võtta ja soovitas meil konditsioneer sisse lülitada. Järgmisel päeval tõi siiski ühe lina juurde ja ühe tekilaadse asja ka. Tublide nõukogude inimestena saime hakkama.

Igatahes, Lissabon on igati meeldiv koht, kuigi väikse city breaki tarbeks ehk veidike kaugel. Hinnad on mõistlikud, trammid on nunnud, vaated on ilusad, teha on seda ja teist. Agressiivseid selfiekepi- või muude vidinate hõlma alt müüjaid peaaegu ei ole. Vähemagressiivseid hõlma alt narkootikumidepakkujaid oli mitu, eriti tol õhtul seal Bairro Altos, aga sellest ei tasu eriti erutuda, sest noore portugali kursavenna väitel on see peamiselt muru ja tuhksuhkur, leidlikematel ehk ka oregano. Ilm oleks võinud veidi soojem olla, aga võrreldes lähtekohaga oli sellega ka juba päris hästi.

Järgmisel aastal on plaanis Ljubljana. Mitu moori läheb, see sõltub sellest, nagu sai tuvastatud, kui paljud on padurasedad. Sest kunagi ei või teada, kui võid padurasedaks jääda.

Massi(teemaline)postitus

Hanna kirjutab, et:

Meil on siin Hiiumaal sel nädalavahetusel igasuguseid erinevaid päevi, eksole, aga peamiselt on meil siiski kohvikutepäev. Meeldival kombel oli mul sel aastal meeles sellel mitte osaleda. Eelmisel paaril aastal on see mulle meenunud alles siis, kui ma juba koos meeletute rahvamassidega mööda Kärdla tänavaid trambin ja erinevates hoovides herilastega ja järjekordades vahele trügivate kübaratega prouadega võitlen.

Sest no kui on üks asi, mida ma ei talu, siis on need meeletud rahvamassid (hmm, jälle üks asi, mis mulle ei sobi — blogipidamisest on niipalju kasu olnud, et endale hakkab ka sellest pretensioonide loetelust selgeks saama, et ma olen ikka high maintenance, enne oleks täiega tagasi ajanud, et misasja, lihtne inimene, kõik sobib, kunagi ei kaeble). Meeletud rahvamassid kuumal suvepäeval on veel muidugi eriline piin. Aga sellesmõttes ma jällegi ei kurda, et eelmisel aastal avastasin ma enda jaoks korralikumalt eel- ja järelkohvikud, mis on üle terve saare laiali ja seetõttu oluliselt vähem rahvastatud. Pealeselle tutvustavad uusi kohti või vanade kohtade uusi võimalusi. Lemmikuks on siiamaani eelmise aasta pühapäevane eriliselt tšill järelkohvik Salinõmme sadamas.

2015 eelkohvikud Soonlepa karjamõisa hoovis ja Hellamaa kiigeplatsil

2014 öine eelkohvik Tahkuna tuletorni juures

2014 järelkohvik Salinõmme sadamas

Üldiselt Hiiumaal õnneks veel rahvamassidega probleeme pole (kuigi, tunnistan, see suvi on olnud kõige rahvarohkem, aga meediakajastusest ja muidu seltskondlikust grapevine’ist tundubki, et Hiiumaa on sel aastal in). Eile veendusin, et kui massiüritusel ikkagi tingimata on vaja osaleda, siis parem seda juba teha siin, sest isegi need ei ole nii massilised. Selles kategoorias on minu jaoks siiamaani esikohal siiski see Bryan Adamsi kontsert kahe suve tagusel Rock Summeril, kus oli täiesti optimaalne rahvastikutihedus (nagu oli neid inimesi seal Lauluväljakul, ei hakand kõhe või esineja pärast kurb, aga samas sai täitsa ilma trügimata hakkama) ja pealegi olid kõik laulud nooruspõlvest toredasti tuttavad. Aga eile Kärdla laululaval Vallatuid Veste kuulata oli ka täitsa, selline, mugav. Auto sai probleemideta kohe värava taha parkida ja kümme minutit enne algust oli neljandas reas veel kohti vabalt. Ega ma väga palju lugusid ei teadnud, aga poisid oskavad ju laulda küll. Ja lamiseda, kolmene formatsioon annab sellesmõttes päris häid võimalusi “kahekesi ühe vastu” kombinatsioonideks, sest ühel on nüüd keskharidus ja teise kunagine wardrobe malfunction ei vaju ilmselt kunagi päris unustuste hõlma ja kolmas on oma kultuuripreemia täiega välja teeninud sellega, et osaleb jõudumööda kõigis eesti bändides (mistõttu oli tal ka eelmisel nädalavahetusel Folgil 43 kontserti).

Üldse on mul ainult häid kogemusi saarel selliste teenuste tarbimisega, mille puhul koduses Tallinnas võiks minna suuremaks trügimiseks, noh, et oleks mõistlik raamat või näputöö kaasa võtta, kui neid tarbima lähed. Partnerkaarti oleks ehk saanud ka mõnes pealinna teeninduspunktis peaaegu sama vähese vaevaga ära vahetada, aga näiteks ARKis läks mõni aasta tagasi küll eriti sipsti lubade vahetamisega. Ja sel suvel astusin ühel vihmasel õhtupoolikul kiirelt, enne reserveeritud restoranilauda suundumist (jah, restoomaniku pärast muidugi hea meel ja nii, aga see, et inimesi on nii palju, et peab reserveerima on küll ilmselt jõulise allakäigu algus) läbi ka kohalikust EMOst (poole selgajäänud puugi küsimuses). Seal oli peale minu ka ainult üks saksa noorpaar. Ja noh, letti, nõu, abi ja raha ära anda sai väga eeskujulikult. Privaatsusega oli kehvem lugu, sest seda, milline konkreetne “naistehäda” saksa tütarlast vaevas, diagnoositi põhimõtteliselt keset koridori. Aga ega seal koridoris lisaks neile ka kedagi peale mu sõbranna muidugi ei olnud.

Pidulik tähtpäev kaasaga

Sandra kirjutab, et:

Kui ma eile hommikul silmi lahti tehes teadvustasin, et on 14. mai, siis mõtlesin ma millegipärast kohe sellele, et see on ju see segadusttekitav kuupäev kui meil on härraga kohtumise/deitimise/love@firstsight tähtpäev. Üsna kummaline oli avastada end sellele sellisel päevahetkel mõtlemas, sest ma pole mingi eriline tähtpäevade meelespidaja ja enne polnud ka sellele mõelnud. Ilmselt mingi naiselik intuitsioon, et niiviisi kohe päevakoidikul. A segadusttekitav on see sellepärast, et 14 mai läksin ma küll oma kunagise padruuga sünnipäevale ja sealt edasi hiljem klupsi, aga härraga saime soonele alles millalgi peokäigus ja tegelikult usun ma siiralt, et see oli peale südaööd. See polegi tegelikult üldse kõik tähtis, aga igal aastal taban end mõtlemast, et kui oleks tähtis, siis millist kuupäeva tähistada?

Ahjaa, see kõik juhtus täpselt 7 aastat tagasi.

Noh igatahes, lõin eile siis oma messingeri lahti ja alustasin kohe umbes kell 7 juttu allkorrusel pesitseva Naabriplikaga, et mis ta arvaks. Leidsime üheskoos, et vahet pole, aga kindlasti on see päev hea võimalus kodus saag käima tõmmata.

Ei viitsinud. Mainisin siis täna õhtul autos härrale, et head seitsmendat aastapäeva ja sain vastuseks, et oh jummel, jaa, juba seitse. Õhtul tegime üksteisele hunniku kingitusi ka: mina praadisin härrale kartuleid ja tegin eilseid kotlette soojaks, serveerisin hullult ilusasti, ausalt, ja lisasin omaltpoolt, et see on minu kingitus sulle. Vastutasuks tahan, et tema läheks pojaga õhtuseid pesutoiminguid tegema (nagu alati kui ta kodus on). Suurepärased kingitused. Troonipärija pessusaamine oli aga lõppkokkuvõttes meie mõlema töö, sest see nõudis erinevaid manipulatsioonivorme nagu “hea küll, sina ei lähegi täna pessu, emme läheb ISE hoopis issiga pessu, näänää!” (olimegi sunnitud koos end vannituppa lukustama, aga pagan, reverse psychology ei töötanudki) ja “heaaa küll, vaata siis issiga korvpall lõpuni ja siis kohe pessu!” ja lõpetuseks siis “olgu, ühe väikse küpsise tüki saad, aga ainult siis kui lähed kohe issiga pessu!”.

Pärast tegi härra veits parema kingi, serveeris mulle voodisse klaasi gin toonikut laimiga ja ulatas näppude vahel ka ühe ümmarguse Eesti juustu viilu. Ja soovis head aastapäeva. See oli isegi üsna erakordne, sest gini on meil kodus ainult seetõttu, et mu sünnipäevast jäi seda kellelgi üle, mitte me ei joo niisama 27aastastena õhtuti kokse. Välja arvatud viimase kahe nädala jooksul 🙂

Meri on vahel

Hanna kirjutab, et:

Põhimõtteliselt iga kord kui ma seda teed mööda maja juurest randa jalutan, mõtisklen ma veidi murelikult selle üle, et kuidas püsib aastaringselt rada, mida kasutavad ainult neli ja pool inimest ja ainult loetud suvekuude vältel korra või paar päevas. Palaval suvepäeval muretsen vähem. Eks siis on ka suurem kiire randa ja ujuma ja nii. Pealegi olen ma kuulnud, et metsloomad eriti keset päeva ringi ei mölla. Paar korda olen sealtkaudu päikesetõusu pildistama koperdanud mingil südasuvisel jumalavallatul kellaajal (päiksetõusu tuleb niimoodi pildistama minna, et on veel peaaegu pime, kui ta juba tõusma hakkab, siis tuleb ilge tinnaga), siis olen ikka väga murelik olnud. Ühel korral on selline keskmiselt jõuline kits kõva raginaga mul risti eest läbi kapanud. Aga oma vaimusilmas olen sealt alati sellist sõjakamat tüüpi metsseaperekonda endale vastu jalutamas kujutanud. Praegu on see rada veel suht pehme, meri asub sealt kümmekond meetrit paremal. Sain teha pildi ka jäljest, mida minuarust eile seal veel ei olnud. Näitasin isale, küsisin, et kelle oma võiks olla. Isa arvas, et metssea. Nii tore.

Igatahes olin eile sel aastal esimest korda seda teekonda ette võttes kuidagi eriliselt valveolekus, mistõttu ka suutsid mitmed linnud mulle ikkagi peaaegu südari tekitada. Ma saan aru, et tunne oli vastastikune, sest nad lahkusid minu lähedusest märkimisväärselt röökides ja kõrvulukustava tiivaplaginaga. Aga no kui närviline pardipaar oli veel mõistetav, siis see hall kuremoodi lind, kes minu kohale jõudes paadisilla alt lendstartis oli ikka kuradima suur. Isa ilmselgelt ei uskunud mind (ilmselt arvas, et see oli nagu üks nendest “you should see the other guy” kakluslugudest), sest minu kirjelduse peale pakkus ta, et tegemist võis olla pelikani või albatrossiga. Võimalik, et isegi kondor käis variandina läbi. Ja pelikanidest ärge tulge mulle rääkima, kogu ülemeremaantee äär oli neid paksult täis ja kuna neid eelajaloolisi monstrumeid ilmselt ülemääraselt ei koti, mis ümberringi toimub, siis pääsesin paar korda ikka üsna napilt suure sulepilve tekitamisest ja piinlikest selgitustest Hertzile. (Meenutage mulle, et ma ükskord räägiksin sellest, kuidas ma kunagi ühes teises USA otsas orava alla ajasin. Tal oli käbi suus. Nuuks.)

Kirsid, tunnistan ausalt, on üles pildistatud naabri hoovis. Meie hoovis kirsse ei ole, on ainult terve džungli jagu rohkem või vähem räsitud ootamatult kõrgeid kadakaid, mille vahelt meie maja korstengi ainult teatud nurga alt välja paistab.

Samas on naabritel kohe sealsamas kõrval seina külge naelutatud mingi surnud looma karvane pealmine kiht, nii et kõik ilu oli kenasti tasakaalus.

Homse päeva juures on tore see, et hommikul ei pea kell 9.50 üles ärkama. Järjekordne rookatusemees saabus täna hommikul kell 10 ja isegi see oli väga kurnavate läbirääkimiste tulemus. Ja siis kõndis tund aega ümber maja ja skitseeris erinevaid stsenaariume, mis kõik lähevad maksma palju kuni röögatult palju. Kahjuks oli selle kõige juures väga asjalik, nii et ei ole võimalik oluliselt ka tema sõnu kahtluse alla panna.

 

Halb on see, et tuleb lahkuda, sest tuleb suunduda kusagilt seda raha hankima, mida katusemeestele jagada. Aga õnneks on see kõik alles algus.

Terve eelmise suve, iga kord kui ma saarele sattusin või siin pikemalt oli, mängis mul autos üks plaat, Tingvall Trio ‘Skaggerak’, küll ühest teise veekogu nimeline, kus ühed teised saared, aga siiski kuidagi väga kodune. Selle plaadi pealt meeldis mulle kõige rohkem ‘Hjälten’, aga seda ma ei leidnud siia niimoodi. Panen siis ühe teise Tingvall Trio loo, kah hea ja sobiv.