prantsusmaa

Most folks’ lives

Hanna kirjutab, et:

Photo 01.05.18 20 38.12

Ikka tuleb aegajalt siin ja seal jutuks see, kuidas inimesed sotsiaalmeedias ja blogides teevad oma elud ilusamaks kui need ehk tegelikult igapäevaselt on. Et ainult kordaminekud ja ei mingeid topeltlõugu ja isegi kui on millegi üle kaevata, siis tehakse seda humblebrag vormis. Noh, et maja on meil kahjuks nii suur, et ma pidevalt kaotan oma kullast iPadi sinna ära. Või et juuksur kaebab alati, et mul on nii paksud juuksed, et käärid lähevad nüriks.

Ma tean, et osasid inimesi õudsalt ärritab see väike silmamoondus, aga ma pean tunnistama, et mind üldiselt mitte. Nii kaugele ei tasuks nüüd muidugi minna, et lavastad endale vähi ja siis lavastad ennast sellest terveks, aga väike utreering on minuarust küll täiesti okei. Esiteks juba sellepärast, et ma ise ei viitsi neid üksikasjalikke naturaalseid heietusi lugeda (vähe sellest, et mul puudub interneti-ajastule kohaselt vajalik keskendumisvõime, sellised heietused kipuvad paratamatult olema kas otsatu hala või siis tüütu epistel) või vaadata instagrami-lugusid sellest, milline perekonna hommikupuder tegelikult välja nägi. Teiseks tundub mulle isiklikult veider see impulss kogu oma elu niimoodi labaste üksikasjade ja väikekodanlike südamevaludeni vaatamiseks välja panna. Selline vabatahlik soov kontroll oma isikliku narratiivi üle lihtsalt käest lasta on minu jaoks täiesti loomuvastane.

(Kui peaks nüüd tekkima küsimus, et kui palju minu enda poolt siia postitatust on ilukirjandus, siis ühtegi lugu välja mõelnud ma ei ole, aga ma ei saa ka vanduda, et kõik päris täpselt niimoodi juhtus. Eksole.)

Küll aga hakkavad mind need kaunilt lahtirulluvad elud häirima siis kui iseenda omas ekskremendid suuremal või vähemal määral ventikat tabavad. Mida nad ju paratamatult teatud regulaarsusega tegema peavad. Mitte siis niivõrd kadedusest või et ma kuidagi järsku hakkaksin uskuma, et erinevalt minu omast teiste elud ongi maagiliselt isekulgevad ja kurat neid võtku. Lihtsalt kõik see ilu internetis muutub järsku valusaks meenutuseks sellest, et ma olen (loodetavasti ajutiselt) minetanud võime uskuda, et elu võib ka päriselt selline olla. Minu oma siis, konkreetselt. Et noh, praegu pole, aga ükskord võiks.

Mulle tegelt jubedalt meeldiks kui elu saavutaks mõnikord sellise stabiilsuse, et ei oleks pidevalt mingit juba käimasolevat kriisi vaja lahendada või mõneks tulevaseks kriisiks valmistuda. Ma tean, et mind paremini tundvatele inimestele võib see tulla väikestviisi šokina, aga mul tegelikult suurema osa ajast puudub igasugune impulss midagi materiaalselt produktiivset teha. Sellesmõttes, et kui sa oled hakkama saanud millegi sellisega, mille puhul sul varem polnud aimugi, et sa seda oskad või suudad või siis operatiivselt seljatanud mingi ootamatult esilekerkinud ebameeldivuse, on eduelamus muidugi peadpööritav ja võimas. Aga mulle ausaltöeldes täiesti piisab teadmisest, et ma olen võimeline seda või teist probleemi lahendama.  Noh, et ma ei saa küll päris hästi aru, miks just meesterahvas perekonnas on ainuvastutav selle eest, et need liistud viis aastat pärast sissekolimist ikka veel esikunurgas seinapanemist ootavad (kui just ei ole tegemist üldise tööjaotuse küsimusega), aga samas ei ole mul ka mingit sisemist tungi pidevalt korstnaid pühkida, torusid parandada või võsa langetada.

Ja üldse ma eelistaksin, et kui need torud juba ükskord paigaldatud said, siis ma võiks edaspidises elus (pmtst igavesti) selle peale loota, et kraani avades kõik see vesi, mis sealt kraanikaussi peaks voolama seda ka sajaprotsendiliselt teeb (mitte, et ma mõne hetke pärast leian ennast murettekitava kiirusega kasvavast lombist). Ja see, et ma pidin Hiiumaal oma valge käega ära vahetama saunasegisti, mis alles eelmisel kevadel vahetatud sai ikka konkreetselt riivas mu tundeid päris sügavalt.

Kompromissina oleksin ma valmis probleemid lahendama ka nende pihta raha loopides, aga seda saaksin ma rahulikult teha ainult siis, kui oleks nii palju raha, et probleemilahendamine endast varalisse seisu Photo 02.05.18 20 53.43 mitte mingit märki maha ei jätaks (nagu ma juba kunagi varem olen märkinud, olen ma laisk, aga kitsi). Ja no see probleemilahendamine peaks siis käima ikkagi sellel tasemel, et keegi läbib minu elu sobiva inetrvalliga minu ees (noh, nagu need arhailised reeglid autosõidu kohta) ja tegeleb kõigi väljavupsavate väikekodanlike tüütuste ja harilike igapäevakatastroofidega juba enne kui nad minu teadvusse jõuavad. Ehk siis, I have missed my calling as a gazillionaire.

Eelmisel nädalal avanes Hiiumaal mulle kohe alustuseks selline vaatepilt:

Meil on minu isikliku tädiga, kes Lõuna-Eestis perekonnaajaloolise taluhoonestusega võitlemise mõned aastad tagasi käsile võttis, spontaanselt moodustunud selline loodusepoolse mõnitamise käes kannatajate toetusgrupp, kuhu ma selle järjekordse nörrituse kohe ära kaebasin. Tädi saatis vastu pildi oma vannitoa põrandast, mis oli suht tihkelt täis erinevaid kastruleid ja ämbreid, mille ta pärast vee torudesse laskmist oli kiiresti kokku otsima pidanud. Tema seekord võitis, kuigi mulle tundub, et mõttetute tööde edetabelis on ühe ja sama puuriida kaks korda ladumine siiski suht kõrgel kohal. (Ja olukorrale lisas pikantsust asjaolu, et koos puuriidaga oli alla sadanud ka jahimees Viktori sügisel sinna otsa asetatud nugisepüüdmise kast, kuhu ta oli nugisele kingiks asetanud ka ühe kanamuna. Nugis ei olnud muna tahtnud, mistõttu tahtis kukkumisest kannatadasaanud muna nüüd paari meetri raadiusesse sattunud inimesel silmanägemise võtta.)

Photo 02.05.18 13 31.38Ma nagu mäletaks, et veel mitte väga ammu juhtus tihtipeale seda, et Hiiumaale saabudes tõmbasid võrkkiige selleks ettenähtud kohta üles ja pärast seda oli ainult sealt mitte väljakukkumise vaev. Sellist asja juhtus lausa tervel real järjestikkustel saarekülastustel. Ja ma ei teagi, kas täieliku kannapöörde taga on see, et head ajad ongi möödas (ütleb ta fatalistliku ohkega) või siis asjaolu, et kunagi seal vahepeal sai minust Omanik.

Selleks peab ilmselt olema kinnisvaraomanik, konkreetsemalt ilmselt majaomanik ja no eriti puumajaomanik (sest noh, pmtst hetkest kui ta varrelt raiutakse, algab puidu allakäik), et mõista seda staatusega kaasnevat teatud spetsiifilist neuroosi. Kui ennast teadlikult ja rangelt korrale ei kutsu, siis paneb see pidevalt valdustes ringi vaatama pilguga, mis mitte ainult tuvastab selle, mis parasjagu lekib, mädaneb või murdub, vaid otsib ka asju, mis lähemas või kaugemas tulevikus seda kõike tegema võivad hakata. Ja no mina isiklikult olen sellise pinge jaoks liiga tšill inimene. Kõige ruineerivam ongi muidugi alati hooaja esimene saarekülastus, sest lisaks sellele, et midagi on talvega kusagilt alla kukkunud, läbi läinud või ära vettinud, on ju ka külm, lumine ja/või mudane. Aga ma hakkan siiski vaikselt mõistma, miks isa, kes ometigi oli suure osa sealsetest asjadest oma käega valmis meisterdanud ja kellelt seetõttu oleks oodanud sellist keskmisest suuremat emotsionaalset investeeritust nende asjade jätkusuutlikkusse, viimastel aegadel suht alla andis – see pidev looduse ja aja pealetung on päris kurnav.

Kõige selle porisemise juures ma muidugi annan endale aru, et inimesel, kellel on oma rannamaja saarel, ei ole tegelikult võib-olla elus kõige hullemini läinud. Lihtsalt miks, oh, miks on nii, et kui sa oled juba suht lähedale jõunud sellele Pinteresti-ideaalile ühes nurgas, hakkab teine nurk koost lagunema? Ma arvan, et ainuke lahendus sellele Photo 14.04.18 20 18.33frustratsile on torutangid korraks käest asetada ja ise endale käepäraste vahenditega veits glamuuri teha. Aprilli alguses, nädal pärast seda kui rannamaja enneolematuid laupäevaõhtuseid toruprobleeme olid väikese vahega lahendamas käinud õnneliku juhusena oma külas leidunud torumeestest isa ja poeg (praegu olen liiga pikalt seletama jäänud, aga tuletage mulle meelde, et ma ükskord võtaks põhjalikumalt teemaks selle lõputu jada mehi+kvalifitseerijaid — Viktor jahimees, Igor ehitaja jne. — kelle üksiku naisterahva telefonist leida võib; mu ema telefon on sellemõttes veel oluliselt impressiivsem kui minu oma, aga eks ma olengi suure osa nendest tema käest saanud), sattusin ma teel ühelt töölt teisele pooljuhuslikult nädalavahetuseks Pariisi. Jalutasin Montmartre’il ja Luksemburgi aias ja selles misiganes piirkonnas, mis on Luksemburgi aia ja Invaliidide vahel. Keerasin spontaanselt väikesesse kogukonnaparki, lugesin pingil raamatut, kõrval pidasid expatid laste sünnipäevapiknikku. Käisin laupäeva õhtul Chatelet’is jazzkontserdil, öösel tagasi tulles võtsin hotelli kõrvalt krepiputkast väikse oote. Pühapäeva hommikul sõin jõe ääres aeglase hilise hommikusöögi.

 

Sellesmõttes hakkas nagu ka parem, et nägi oma silmaga, kuidas inimesed elavad päris mõnusat igapäevaelu. Ja kui ise teha natukenegi neid asju, millest muidu ainult raamatust loed, siis see aitab päris hästi jälle koguda seda mugavat illusioonipolstrit, mis lubab uskuda, et tegelt on kõik võimalik. Ka selline elu, mis kulgeb easy as a breeze

Hiiumaal on nüüdseks projektile peale lennanud Aivar, ehitaja.

Advertisements

Euroopalik õhustik

Hanna kirjutab, et:

Tegelikult ma muidugi annan endale aru, et isegi minusugusel peenel daamil, kes võib ühe käe sõrmedel ära näidata nende ruutsentimeetrite arvu, mis tema kehal üldse ja ka parima tahtmise korral päevituvad, on patt hakata ilma üle nurisema kolm ja pool tundi pärast seda, kui suvi kodumaale tegelikult ka saabunud on. Eriti arvestades, et minusugune peen daam on siiski üldiselt suviti ka avaveekogudes supelungist lugu pidanud, aga peenele daamile kohaselt pigem sellistes imiku vanniveest mitte nüüd just oluliselt madalama veetemperatuuri tingimustes.

Täna hommikupoolikul, umbes pool tundi enne seda kui ma tingimata juba kodust lahkunud pidin olema, otsustasin ma asjade pakkimise käsile võtta. Ja see algab ju tavapäraselt sihtriigi ilmastikuväljavaadetega tutvumisega. Tegin lahti vastava veebilehekülje, mis andis mulle sellist informatsiooni:

Photo 05.07.15 22 17.29

Mistõttu kulus veidi aega meeleheites sõnatult ekraani jõllitamisele ja seejärel skaibis sõpradele kaeblemisele. Aga sellest kui nüüd pakkimata jääb pole ka midagi, nentisin ühes vestuses, sest riideid ilmselgelt pakkida pole vaja (sama lehekülje tulevikku vaatav versioon rääkis, et teisipäeval näiteks on stablliselt 38C), ainult röögatutes kogustes desodoranti ja mingeid pesuvahendeid. Mida saab ka kohapealt suvalisest nurgapoest. Tööd silmas pidades võib riiete puudumine muidugi veidi ebasobiv olla — vähe sellest, et auväärse euroinstitutsiooni asjapulgad ehk alasti töölkäimist oma organisatsiooni töötaja jaoks (isegi kui tegemist on vabakutselise alltöövõtjaga) piisavalt väärikaks ei pea, on antud institutsiooni hooned ka kõik väga eeskujulikult konditsioneeritud, nii et liiga napis riides inimest võib tabada väga tüütu nohu. Kunagi, kui ma juhtusin sajandi kuumimal augustil kolm nädalat Jaapanis veetma, sain ma kolmandal päeval konditsioneerinohu ja ütleme nii, et neljandat ja viiendat päeva ma eriti ei mäleta. Aga ehk leiab hotelli pealt siiski mõne viisakama, õhulisemat sorti lina, millega vajalikul hetkel strateegilised jupid katta saaks.

Lõppkokkuvõttes, kuna deodorante sain siiski kaasa võtta vaid liitrise minigrip koti jagu, mahutasin kohvrisse ka mõned riideesemed.

Kopenhageni lennujaamas vaatasin kaaastundlikul pilgul seda (tõenäoliselt) inimest, keda kurjad ülemused olid sundinud üleelusuuruseks Lego-lenduriks kostümeeruma ja niigi kuumast kurnatud reisijatehorde Photo 05.07.15 14 33.42ajaleheputka kõrval traumeerima. Kostüüm tundus paks ja sünteetiline ja lennujaam ei olnud suutnud kaugeltki mitte kõiki nendest kolmekümnest soojakraadist, millest Estonian Airi piloot meid rõõmsalt teavitanud oli, õues hoida. Minu olemine paranes veidi juba laundžikülmiku ees läbi kapiklaasi pudeleid vaadates.

Strasbourgis rongist väljudes oleksin ma justnagu vastu seina jalutanud. Kell oli õnneks juba üheksa läbi, nii et vähemalt polnud enam lagipähe lajatavat päikest. Hotelli poole lohisedes oli tunne, et kaunis roosa suveõhtu võtab mind hellitavlämmatava vatitekina kaissu.

Utilitaarses (suhteliselt) odavhotellis pole loomulikult konditsioneeripoegagi. Sisse astudes kahtlesin veidi, kas on ikka mõistlik kaunist vaadet raudteeliinidele pakkuvat akent lahti hoida, aga hetk hiljem olin juba liiga loid, et hoolida. See rong oli nagunii juba läinud, üle jäi ainult kõik riided seljast koorida ja liikumatult meritähena voodile lamama jääda. Alati jääb ju lootus, et ükshetk puhub sealt sisse mingi eksinud õhuvoog.

Brauseriaknas värskendas ennast uuesti internetiga ühenduse saanud ilmaennustusleht.

Photo 05.07.15 23 43.11

Öise une väljavaated on pehmelt öeldes lahtised. Ma pole veel kunagi elus saunas magama jäänud, aga see võib tulla ka lihtsalt sellest, et ma pole piisavalt palju ja pikalt saunas viibinud.

Elu ja stiili küsimus

Hanna kirjutab, et:

Tinglikult võib selle blogi eostamishetkeks pidada ühte hilisõhtut, peaaegu et ööd, kui ma olin kokku keeranud täiesti jumalavallatu hulga tomatisuppi, mille üle ma otsatult uhke olin. Nägi hea välja, maitses nagu peab ja lisaks kõigele muule ei olnud mu valge pluusi peal ühtegi punast supitilka, hoolimata sellest, et ma olin terve koguse potist segumasinasse ja siis jälle tagasi potti kallanud. Sandra oli just samal päeval oma blogisse teinud postituse mingist imetabasest, fotogeenilisest ent mänglevalt lihtsast toidukorrast ja nii ma oma elukorralduslikul kõrghetkel talle uhkelt teatasingi, et me peaks tegema ühise elustiiliblogi. Mõni päev hiljem pidin siiski üle kordama, et ma seda ühise blogi ideed mõtlen ikka tõsiselt ja, noh, et see ei pea tingimata elustiiliblogi olema.

Sest kõige esimene probleem elustiiliblogi pidamisega on see, et ma ei ole päris kindel, mida see tähendab. Et kas see on selline blogi, mille pidaja kirjutab oma elustiilist? Et kas see siis ei ole lihtsalt üks kõige tavalisem kõigeblogi? Või on vahe selles, et elustiiliblogija peaks nagu lugejale kuidagi elu elamise eeskuju pakkuma? Häid nippe, kuidas kõik paremaks, helgemaks, õigemaks ja trendikamaks teha? Kes on need inimesed, kes arvavad ennast niimoodi elavat, et neil on selliseks pedagoogiliseks avantüüriks autoriteeti? Nojah, Gwyneth Paltrow, eksole, aga tema natuke nagu ju ongi näide sellest, et tõsimeeli millegi sellisega tegelemine nõuab ikka märkimisväärset elukaugust ja rohkem kui kergekujulist suurushullustust.

Mina ilmselgelt niikaugele pole veel jõudnud, sest pärast suurepärast tomatisupiprojekti olen ma ikka korduvalt leidnud ennast TLC kanali pealt nende geeniloteriis jackpoti võitnud inglise vendade kokasaadet vaadates endale õhtusöögiks mõnda tavapärast hommikusööki tehes. Eeskuju missugune, eksole. Kartulikrõpse süües Jamiet turul värskeid maherediseid nuusutamas ei ole vaadanud, aga see on ainult sellepärast, et ma ei saa ennast kartulikrõpsude läheduses usaldada, mistõttu mul pole neid päris ammu kodus käepärast olnud.

Ka ei ole minust õpetussõnade andjat ja heade kogemuste jagajat iluprotseduuride küsimuses, sest mul lihtsalt läheb endal kogu aeg meelest ära neid teha või üldse selles valdkonnas mingit organiseeritust üles näidata. Sel nädalal pidin spetsiaalselt minema Kaubamajja, sest ebameeldival kombel on sellest saanud ainuke pood, kus müüakse neid peapesuvahendeid, mida ma aastaid kasutanud olen. Uue minu jaoks vastuvõetava hinna ja kvaliteedi suhtega toote leidmine tundus hingematvalt kurnav. Olen ikka tavapäraselt ostnud šampooni ja palsamit paralleelselt ja nüüd ükshetk sahtlisse vaadates avastasin, et seal on umbes kuus pudelit šampooni ja mitte ühtegi palsamit. Ilmselgelt on mul mingi doseerimisprobleem, mida ühel Tõelisel Naisel, kes oskab hügieenitooteid otstarbekohaselt kasutada, kindlasti ei ole. See ei ole muidugi kaugeltki mitte ainuke koht, kus mu naiselikkusepuudujäägid ilmnevad, aga no see rong on nüüd küll pöördumatult läinud. Vastupidiselt teismelise minu lootustele ja nägemusele (ja kõrvale jättes selle, mis ka aja jooksul on selgeks saanud — kuivõrd ebalineaarsed sellised asjad tegelikult on) ei süvene see naiselikkus vanusega, isegi mingit sellekohast enesekindlust ja vapralt endaksolemise julgust ei tule juurde. Lihtsalt, nii olemuslike asjade pärast põdeda on tüütu ja kurnav ka lühikeses perspektiivis ja kui te näitate mulle kedagi, kes seda aastakümnete kaupa teha on jaksanud, siis ma võin teile näidata inimest, kelle närvide ja üldise tasakaaluga pole kõik päris korras.

Ja trendikamaks ma ka kedagi aidata ei saa – panin täna Kopenhaageni lennujaama äriklassi ootesaalist reeglitevastaselt, kuid süümepiinadeta tuuri maikuise In Style ajakirja ja seda lehitsedes veendusin jällegi, et valdav enamus tänapäeva moest on minuarust kole kui öö. Osad kotid olid täitsa ilusad ja paar lahedat kaabut oli ka (kuigi mulle on ka psühholoogiline eneseületus kanda peakatet kui selle jaoks puudub otsene füüsiline vajadus), aga üldiselt oli lehekülgede kaupa riideid, mida, mulle tundub, suudavad välja kanda ainult silmipimestavalt ilusad inimesed ja seda ka sellepärast, et nende silmipimestav ilu juhib tähelepanu riietelt piisavalt kõrvale.

Ma ei saanud sel nädalavahetusel isegi trendika inimese kombel Kalamaja Päevadel käidud. Käisin hoopis vanemate aiast õepojaga vaatamas, kuidas naabritädi muru niidab (J vaatas alguses üksi, turvalisest kaugusest, aga siis võttis minu kaasa, „Tädi Hanna, tuletule“, et oleks julgem lähemalt vaadata) ja õhtul KuKu klubis, kus oli muidugi nii palju rahvast, et kindlasti oli seal hulgas ka mõni trendikas inimene.  Baaridaamid olid endale pidulikuks puhuks soengud pähe teinud ja ühe käest sain kohe alustuseks ka sõimata – hea kodune tunne tekkis. Meiega ühte lauda sattunud väga kaunis veidi vanem naine, kes oli KuKus esimest korda elus, haaras mööduvaid meesterahvaid käigu pealt meile enda kohta aru andma (väga mugav). Üks nendest, ka esmakülastaja, oli hämmelduses („Ma loodan, et sa ei pahanda, aga…“, — pfft, nagu ma oleks mingi KuKu püsi- või tavaklient), et ruumisviibiv kontingent niivõrd vähe Valli baari klientuuri meenutab. Kui ta ükshetk meie kõrvalt kadunud oli, tunnistasime üksteisele, et meie oleme hämmelduses selle üle, kust tuleb mõnel härral üldse mõte endale selline blond soul patch kasvatada.

Ja nüüd olen juba Pariis-Strasbourg rongis, millest võib järeldada, et ka täna jäid kodukandipäevad minust külastamata.

Lõpetuseks midagi Tõelistest Naistest, pühendusega minu praegusele asukohale ja loodetavasti järgmisel nädalal algavatele keeleõpingutele (kui mina seda laulu esimest korda kuulsin, filmi “Notting Hill” lõputiitrite ajal, kui ma õigesti mäletan, oli see hoopis ühes teises keeles ja seda laulis üks hoopis teine mees):