kodukootud

Eestikas, noh!

Hanna kirjutab, et:

Kõik siin räägivad, et mida nad Eestile sünnipäeva puhul kingivad (mul üks kolleeg näiteks ütles, et tema viskab ära 100 asja – oli väidetavalt paar nädalat tagasi juba kuuekümneni jõudnud). Ma siis kingin blogipostituse. Võite arhiivist ise vaadata kuivõrd haruldase ja eksklusiivse kingitusega on tegu. Teatavat pakilisust (ja isamaalisust) lisab sellele kõigele praegu asjaolu, et ma kuu alguses lubasin Sandrale, et mingi täiega veebruaris võtan ennast kokku ja blogin, eestikas! Ja noh, veebruar, teadagi, ei ole ju prokrastineerjate suhtes kuigi soodus kuu.

Niisiis, paanikapostitus, millest erilist koherentsust oodata ehk ei maksa. Aga eks ma asun trükkima ja vaatame, mis välja tuleb.

Teate seda tunnet, kui on nii palju erinevaid asju, mida peaks tegema, et ei suuda ühtegi neist isegi alustada? Isegi neid asju, mida meeldib ja tahaks teha? Peamiselt sellepärast, et siis oleks kogu aeg süümekas nende vastikute asjade pärast, mida peaks tegema, aga ei tee? Ei? Ju siis olen mina ainuke.

Teisipäeva hommikul mul näiteks algas kodus remont. Ei midagi drastilist, lihtsalt väike iluravi. Selleks tarbeks pidin kõikides tubades asju koomale panema – ülesanne, mille muutis oluliselt kergemaks asjaolu, et täitsa mitmed asjad on mul siiamaani aastatagusest Hollandi-kõrvalepõikest lahti pakkimata. See oli põhimõtteliselt nii tülgastav ülesanne, et kui ehitaja-Igor eelmisel pühapäeval emale helistas ja kurtis, et ta on jäänud haigeks ja tööde algus nihkub seetõttu nädala võrra edasi, tundsin ma teise inimese tervisehädade pärast ülevoolavat, siirast ja lapselikku rõõmu.

(Igor helistas emale sellepärast, et meil on temaga selline keelebarjäär, mille ületamiseks on vaja visuaalset kontakti. Igor on kunagi eesti keelt õppinud küll ja selle väidetavalt isegi täiesti rahuldavalt selgeks saanud, aga üldise keelepraktika puudumisel on sellest tänaseks talletunud ainult sellised sõnad nagu „pahtel“ ja „redel“. Mind aitab peamiselt rahvusvahelises keskkonnas omandatud oskus noppida igast keelest välja maksimaalne arusaadav ja sellest parim võimalik pusle kokku panna. Minu ja Igori suhtluses viib kõik see  põhimõtteliselt selliste stseenideni nagu see interpretatiivne mesilastants, millega ma teisipäeva hommikul üritasin talle selgeks teha, milline on minu parkimiskoht maja kõrval tõkkepuuga parklas.)

Teisipäeva varahommikul igatahes ulatasin Igorile korterivõtme ja parklapuldi ja lahkusin ise rahulolevalt paariks päevaks Brüsselisse. Kiire kõrvalepõikega ema juurde, et viia sinna oma voodiriided, mille ma paunana oma voodist õlale haarasin. Teoreetiliselt võiks praegusel eluhetkel olla Brüsselil Tallinna ees mitmeid eeliseid, sest noh, lisaks sellele, et ei pea üles ärkama selle peale, et proua maaler Svetlana redeli otsas kõlkudes mu voodi kohal lage värvib („Isvinitje“), võiks ju arvata, et siin on ka klimaatiliselt soodsam. Täna hommikul jõllitasin muidugi hotellivoodis telefoniekraani, mis teatas suht tundetult, et väljas on -7C (realfeel -9C) ja ei osanud muud kui pomiseda „oh, fuck me“. Hell has frozen over, öeldakse vist selle kohta. Või „Beast from the East“ nagu ütlevad britid.

Samas, eile pärastlõunal, kui ma tänava ääres oma kohvrile toetusin ja tolleltsamalt telefoniekraanilt kümmekond minutit jälgisin, kuidas Taxify-Toivo mööda Veerenni asulat üha meeleheitlikumana ja lootusetumana näivaid silmuseid, poognaid ja põikeid teeb, oleks see -7C ilmselt puhas õnnistus tundunud. (Vahepeal võtsin korraks hulljulgelt kinda käest ja vaatasin ilmaäppi, mis edastas täiesti absurdsena näivat informatsiooni „-15C, realfeel -31C“.). Üritasin Toivole ka helistada, et teda võimalusel nõu ja jõuga aidata, aga kuuel juhul seitsmest ta ei võtnud vastu. Ükshetk nägin iseloomuliku rohelise tagumikuga autot saja meetri kaugusel tänava otsas ka nõutult mõneks hetkeks seisatavat, aga siis pani Toivo autole jälle hääled sisse ja kadus vastassuunas.

Vahepeal oli mulle saabunud SASilt kiri selle kohta, et nad on mu lennu tühistanud ja mind ümber broneerinud poolteist tundi hiljem väljuvale lennule. Igas muud olukorras oleks see tähendanud, et ma tühistan takso ja suundun tunnikeseks tagasi tuppa. Aga kuna Toivo eepilised seiklused Veerenni asulas (mille igale hetkele olin kaardirakenduse kaudu kaasa elanud) ei jätnud mind päris tuimaks, siis tundus selline käitumine mulle tollel hetkel ebainimlikult julm.

Kui Toivo lõpuks mingist üsna suvalisest suunast kohale purjetas, oli ta arusaadaval kombel kogu maailma peale südamest solvunud ja valmis ametit lõplikult maha panema. Üritasin hetkeks tema tähelepanu juhtida sellele, et sellistes situatsioonides võib telefoni käepärast hoidmine kasulikuks osutuda, aga ta vaatas mulle sellepeale otsa nagu ma oleks tema kassi pihta noolemängu mänginud, nii et jätsin selle teema põhjalikumalt käsitlemata. Lennujaama sõitsime pinevas vaikuses, aga kohale jõudes küsis ta mu käest siiski allaandnud toonil, et kas ma üldse tahan selle reisikogemuse eest midagi maksta.

Hotellis oli rakendatud uudset lahendust kliimaküsimusele (ilmselt siis nii sise- kui väli-) — radikas oli põhjas ja aken oli lahti. Ilma villaste sokkideta uinumine tundus võimatu, mistõttu pidin enne magamaminekut endale sokid kuduma. Ma sügisel juba ühed kudusin, millega olin nii sitaks rahul, et kudusin samasugused ka Sandrale ja emale, aga üleeelmisel nädalal jätsin nad hommikuhämus siinsamas hotellis kohvrisse panemata. Eelmisel nädalal küsisin igaks juhuks järele ega nad neid pärast minu lahkumist ei leidnud. See oli jällegi üks huvitav vestlus, sest leidis aset kahes keeles kolme inimese vahel, kellest keegi ei rääkinud oma emakeeles (mistap maroko-päritolu Adil vaatas minu järelepärimise peale kohe alustuseks mulle sügavalt kahtlustava pilguga otsa — mõte sellest, et mingid sokid on kellelegi nii olulised, et neid nädal hiljem taga otsida tundus talle nii absurdne, et ta eelistas uskuda, et tema keeleoskus on teda alt vedanud), aga lõpuks ilmus keskealine moldovalannast majapidaja välja ühe leitud sokiga. Adil, kes ka varem on silma paistnud huvitavate õhuaukudega mõttelennus, küsis selle peale minu käest täiesti siiralt ja aupaklikult, et kas ma olen kindel, et neid oli kaks. Vaatasin hetkeks sõnatult teda, seejärel oma jalgu (mida oli endiselt kaks) ja ütlesin, et jah, üsna kindel.

Niisiis, nüüd on blogipostituse trükkimisega seoses edukalt välditud vähemalt kolme pakilise tegevuse teostamist. Aga olgu nüüd siis ka laiemalt kinnistunud see teadmine, et kui ma ütlen “eestikas”, siis ma seda ka mõtlen.

Advertisements

DIY unenägudepüüdja

Sandra kirjutab, et:

Jõulueelneaeg on alati kulgenud käsitöölainel. Selles mõttes jube kasulik, et ka kingimured saavad lahendatud. Aga see pime aeg paneb kohe tugitooli või laua taha meisterdama, langen mingisse täielikku tsooni. Et siis uuel aastal jälle kolmveerand aastat mitte midagi teha.

Vaja läheb igast manti, aga noh, minul olid need kõik kodust leitavad:

  • liimipüstolit ja liimi
  • vähemalt 4 papptaldrikut
  • paela või kangariba
  • nööri või lõnga
  • nutiseadet ühe video vaatamiseks
  • soolataigna jaoks: 2 dl jahu, 1 dl soola ja ca 1 dl vett
  • taignarulli ja piparkoogivorme ja ahju

BeFunky Collage

Algatuseks lõikasin neljal papptaldrikul välja sisu, et jääks alles vaid ca 8mm paksud servad. Oleks võinud veel neid teha, et rõngas jääks tugevam. Liimisin need servad omavahel kokku üheks. Rullisin sellele ümber valge kangariba ja kasutasin lõnga, et põimida võrk. Võrgu õpetuse võtsin selle video umbes teisest minutist:

Soolataigna jaoks segasin jahu ja soola ja lisasin pool kuni kolmveerand veekogust. Timmisin tulemust veel jahu ja veega, et saaks paraja taigna: paras tainas on siis kui saab käte vahel mõnusalt mudida nagu stressipalli, ilma, et ta see käte külge jääks. Ühtlane, elastne pallike. Rullisin paari mm paksuse taigna, lõikasin vormidega välja kujundid, tegin grilltikuga augud ja küpsetasin ca 140 kraadi juures kolmveerand tundi ja lasin jahtuda.

OLYMPUS DIGITAL CAMERAOLYMPUS DIGITAL CAMERA

Kinnitasin nööriga tähekesed unenäopüüdja külge. Unenägusid hakkab ta püüdma sellise tebasümmeetrilise seina peal. Ilusaid unenägusid!

iPC030021

iPC020018

Suur saare DIY

Sandra kirjutab, et:

Ma ei hakka siin pikka juttu tegema. Kogu meie perekond oli sellel lõppeval suvel väga hands-on ja kõigil oleks ilmselt ette näidata analoogseid postitusi. Mõned näited saarel teostatud töödest miljööväärtuslikkuse suurendamiseks.

 

SAHTLIST ÖÖKAPP

iP7130951

Elulugu. Koristasime oma linnakodu põhjatut keldrit. Mandi alt kaevus välja laud. Osa sahtlid olid mädad, teised passisid tööriistade jaoks ja üks õnnelik oli jumala korralik. Ühtlasi koorus keldrist välja ka hunnik põnevaid tööriistu, mis tegid sahtlilt värvikihtide eemaldamise üsna teostatavaks, missest, et üks neist võimsatest masinatest keeras ühel hetkel tuulega majaservast lahti lennanud presentseina enda ümber nagu kole.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Alustuseks hakkasin sahtlit värvima üleni spreivärviga, aga ei tea, kas ostsin niru kraami, aga peale mitte üks teps ei tahtnud jääda. Seest siiski venitasin sellega välja, pealtvärvimiseks aga ostsin samasuguse tooni ja värvisin pintsliga ära. Seest jäi ka lahe, seda ei hakanud üle tegema. Härra sai ülesandeks teha sahtlile jalad, ma tõin talle lihtsalt ehituspoest ühe kahemeetrise pulga. Need võõpasin valgeks. Ülemäära stabiilne see pole, aga mulle on saadetud erinevaid pilte, kuidas sahtelöökapp oma eesmärki täidab kogumaks endasse eluksvajalikke asju nagu telefone, võtmeid ja suitsupakke.

Sisse krabasin saare kuulsast teiseringi kauplusest Samaariast ühe vaasi ja Konsumi teiselt korruselt leidsin ka – khmm vabandage nüüd mind – kunstlille, sest noh, ma lihtsalt eelistasin, et see kaunistus oleks püsivam kui mõned loetud päevad.

 

LÕKKEPLATS

See on üks suurematsorti projekt olnud. Lõkkeplatsi tegemine, aga tegelikkuses taastamine, nõudis palju taustatöid nagu erinevate heina- ja võsaniitmisvahendite hankimist, puude mahavõtmist, oksapurustamist, saagimist. Suve lõpuks saime selle kõigega ühele poole ja see tõesti oli üks suur ühistöö kaasates ka mandril elavat onu, kelle puhkus meie juures oli üks suur töö tegemine. Seejärel hankis õde dekoratiivpatju ja laternaid ning ladus tuleaseme. Kui meie kohale jõudsime, oli viimaseks üsnagi keeruliseks ülesandeks euroaluste hankimine, sest 1) mandrilt kaasa tuua need ei mahtunud; 2) kust leida selline sõiduvahend, millega neid saarelgi vedada ja 3) kust neid üleüldse saada?! Natuke organiseerimist ja mitmete Käina tehaste ja poodide taga luusimist, väga põneva plastikaaditehase läbi kõndimist (aitäh B-Plast, kes te lõpuks olite valmis ÄRA ANDMA, mitte müüma, meile oma neli suvalist euroalust) ning lõpuks euroaluste äratoomist, millest Härra pingid valmistas ja õde põhjad üle võõpas, et need niiskusele vastu peaks. Ja meie aastaid tagaigatsetud lõkkeplats oligi valmis ja võõrustas mõned väga lahedad grilliõhtudki juba ära.

BeFunkyCollage1

 

PADJAD

BeFunkyCollageSaunamajas oli kah palju teha. Alguse sai kõik sellest, kuidas me mõne tunniga suutsime organiseerida inimesed, kes soovisid meie aegade algusest eksisteerinud nurgadiivanit siit võpsikust ise ära vedada. Sellest sai tookord õe poolt ka miskit kirja pandud siia. Nii saime alustada kogu projektiga, sealjuures dušinurga uuendamine ja seintekriipsud ja uus mööbel. Netist tellitud diivanvoodi tundus aga lõpuks olevat natuke tühi (eelmine nurgadiivan oli pruunikirju ja suur lahmakas, mis oma olemuselt ei saanud kuidagi olla “natuke tühi”). Ja mu silme ette hüppasid mõned padjad, mis võiksid kuuluda saunaruumi diivani juurde. Aeg Hiiumaal sai aga tookord otsa ja pealinnas tagasi olles ei jõudnud ega jõudnud ma kuidagi kangapoodi. Ja kui ka jõudsin juhuslikult ühte, siis oli seal pakkuda vaid ühes suuruses ebameeldivast materjalist (polü-see ja polü-teine) padjatoorikuid. Jõudsin tagasi saarele ilma patjadeta. Padja”toorikud” leidsin hoopis Samaariast, sest sealt ikka leiab kõike, alla kahe euro eest Tundusid käe all palju mõnusamad ja olid prisked ja mitte ära vajunud. Need padjad aga matkasid minuga jälle Tallinnasse ning said sealse õmblusmasina all uue kuue. Ja lõpuks tagasi saarel ka maalingu (akrüülvärviga), kohanimi ja muster. Tegelikult on nad lihtsalt nagu klassikalised padjapüürid, ärakeeratud kangaosaga. Suurema pusimise juures oleks võinud ju teha lukuga/nööpidega padjakatted. Aga Hiiumaa koduga ongi see hea pingevaba asi, et kunagi ei ole vaja suurelt pusida kui üldse ei viitsi.

iP8170654

 

PÕRANDAVAAS

iP7120901

Selle vaasi leidsin saarekodust endast ja kuigi ma ei osanud kohe määratleda, millisest lapsepõlvehetkest ma seda mäletan või kuskohas seismas, siis ma teadsin, et ohhoo, see on ju see meie vana põrandavaas. Ja kui ma selle nurgast välja tõmbasin, siis avastasin, et see pole üldse mingi terve vaas. Aga seda huvitavam tundus mulle rakkesse võtmine. Seega võõpasin lihtsalt valgeks suvalise värviga, mis majast leidsin ja paigutasin sinna sisse portsu roogu, mis vanast katusest maha pudenenud olid, ikkagi ajalooline rookatus. Mõned tuustid võtsin katusemehe uue roo hunnikust, et oleks vähe uhkem.

iP7120882

[lisa sesoonne sõnamäng]

Hanna kirjutab, et:

Just eile sõitsin mööda Tehnika tänavat, millest on umbes hetkega saanud võluv tunnel, ja mõtlesin selle üle, kuidas aastaajad meie kliimavöötmes meeldival kombel ikka ilge litakaga kipuvad vahetuma. Noh, et kui sügis, siis ärkad ühel (tavaliselt septembri) hommikul üles ja on hakanud sadama külma kontidessepugevat vihma ja see ei lõpegi enam. Või siis see tänavapuhastusüksusi ja suvekummientusiaste alati ootamatult tabav esimene talvepäev. Ja nüüd siis antud aastaaja puhul — ei mingit keskkeuroopalikku pehmelt ligi hiilivat kevadet, vaid tükk aega eimiskit ja siis järsku, peaaegu päevapealt, on elu ise kõige parem Instagrami-filter.

Soojema aastaaja puhul on mul siin plekkkatusealuses magamiskambris aken üsna pidevalt lahti (vt. ornitoloogiline intsident eelmisestaken kevadest). Ja see on ikka hämmastav kui suure sotsiaalse kontakti ümbritseva elukeskkonnaga see seitsmesentimeetrine pragu pakub.

 

Näiteks just praegu kuulsin, et väike Joonas ootab oma ema Prisma ees infoletis. See tuli siis Kristiine Keskuse valjuhääldist, mis on mõnesaja meetri kaugusel, teiselpool raudteed ja magistraali. Ronge ei kuule, liiklusmüra ka praktiliselt mitte, aga see teadaanne tuli suht sõnaselgelt koju kätte. Props valjuhäälditehnikategijatele.

Põnevam lugu on see, et juba mitu hommikut olen ma ärganud kindla arusaamaga, et helikopter üritab mulle voodisse maanduda. Kuna juba elukogemust on ja nii, siis umbes kolmanda hetkega (esimesed lähevad loomulikult tuvastamiseks, et kes ja kus ma olen) mõistan ikka ise ka, et tegemist on hoopis pöidlajämeduse mesilinnukesega, kes on ennast akna vahelt sisse pressinud. Järgneb juba sisseharjutatud ent siiski iga kord veidi improvisatsiooniline koreograafia eelmise kuu sisustusajakirjaga (väga versatiilne vahend, vajadusel rullis malakas, vajadusel hell labidas), kindlateks elementideks hüpped voodisse ja maha ning Matrixi-filmist tuntud kehavibutused.

Siiamaani on õnnestunud kõik elusloodus ikkagi tuldud teed tagasi suunata. Sest noh, ühestküljest, järjekordset päeva mõrvaga alustada ei tundu kõige meeldivam väljavaade. Ja teisestküljest, kui see mõrvakatse juhtub olema ebaõnnestunud, siis on karta, et mul endal ilmselt pikka pidu ei ole. Ilmselt peaksin hullunud looma eest paariks päevaks korterist põgenema, misiganes üsna napp unekostüüm mul juhtub seljas olema. Ikkagi kevad ju, noh.

Loodan teatavale detente’ile enda ja mesimummude vahel, kui aknatagune vaher õitsemise lõpetab.

Ühe kampsuni lugu

Sandra kirjutab, et:

Nii. Ma tegin oma elu esimese kampsuni. Ma usun, et kahtlejaid oli päris mitu, et kas ma sellega hakkama saan (mina ise kindlasti esireas), lihtsalt sellepärast, et kampsuni tegemine pole mingi sallikudumine ega ühe õhtu töö ja nõuab kannatust. Minu õnneks (ja nagu hiljem selgus ka kahjuks) koon ma ÜLIlõtva kudet, mistõttu sain ma soovitud sentimeetrid väga kiiresti kätte ja kuna mul oma elu esimesele kampsunile erilisi nõudmisi polnud, siis sobis väga kenasti ka selline suvine õhuline kude.

iP4190348

Üks nõudmine siiski oli: ta võiks mulle selga mahtuda / seljas püsida. Mistõttu peale esimest tükkide kokkutraageldamist pidin selle taas lahti võtma ja varrukaid terve kilomeetri jagu tagasi harutama. Mõned õnnelikud said osaliseks sellele komöödiateatrile kui kampsuni esimese versiooni endale selga ajasin – see oli nii suur, et kogu mu keha vajus kraeaugust välja kuniks kampsuni lihtsalt kotina ümber minu maha kukkus. Ka varrukad olid püstiseistes vastu maad. Ma ei tea, kuidas õnnestus mul teha kampsun XXXXXXL inimesele või siis lihtsalt hiiglasele. Aga lõpuks sain ma asja nii kaugele, et valmis lihtsalt üks mõnus ja päris armas over-sized kampsun.

iP4190353

 

Kogu tegemine võttis aega mul täpselt 5 kuud, sealjuures olid üle kuu pikkused seisakud, kui asi üldse ei liikunud. Seda enam oli põhjust arvata, et kui kord oled juba pooleli jätnud… Aga hakkama sain! Ja seda tänu õele, kes tegi igasuguseid arvutusi silmuste arvude kohta ja seletas mulle kannatlikult nii kirjas kui laivis, mida ma tegema pean, et valmiks 4 kokkutraageldatavat tükki.

iP4190352

Emotsioonid ja tatrasoki lumemees (DIY)

Sandra kirjutab, et:

Kuigi viimaste nädalate sündmused tekitavad tunde, et ükskõik, millest rääkimine on nii tühine ja mõttetu, siis käib üle ka paratamatuste hoogusid, mis lasevad vahepeal millelegi muule mõelda. Kuigi tahaks rääkida ainult ühest ja ühest inimesest ja tema üliolulisest eksistentsist siin maamunal…

Aga minu kahepoolene Troonipärija oma vaieldamatu tähelepanunõudega hoiab mind pidevalt aktiivsena ja pealtnäha lausa rõõmsanagi, sest tõepoolest on mind õnnistatud selle kirka rõõmuallikaga, kellest küll ei jää peegeldumata kõikvõimalikud soojad ja kurvad (ning ka rõõmsad) emotsioonid meie lähedases ja armsas peres, kuid kes siiski oma olemusega pigem positiivseid emotsioone palub lagedale käia.

PC030081i

 

Ning nõnda on ka kistud pooleks minus jõulueelne sahin, sest ühest küljest tundub kõik sellega seonduv sellel aastal absoluutselt tähtsusetu ja nii, aga teisest küljest algavad ühe väikemehe jõulutraditsioonid umbes täpselt nüüd ja seda ei tahaks ka täitsa ära jätta. Õnneks on meil olemas järgmised aastad, mis lasevad kõigel sellel veidi rahumeelsemalt kulgeda. Kuigi meie kodus (ega nähtavasti ka akna taga) ei reeda miski, et läheneb mingi selline asi nagu Jõul, siis täna võtsin ette siiski ühe meisterduse, et Troonipärijal oleks ka kodus põnevam (ja nii uskumatu/Murphy kui see ka poleks, siis ta istus terve aja hoopis oma toas ja pani vankumatult kokku puslesid, mille ilmselge hittaeg on nüüd ja praegu).

Mõni aeg tagasi jäi mulle silma selline armas DIY õpetus, mis sotsiaalmeedias ringi lendles:


Sestap tegin ma väikese tiiru Härra sokikorvis ja kuna seal järjekordselt Murphy-ilikul kombel ei olnud MITTE ÜHTEGI paariliseta valget sokki, siis SORRI MEES, aga ma pidin võtma ühe korraliku tavalise soki ja teise sellise paariliseta jätma. Lisakangana kasutasin ma Troonipärija väikseks jäänud ja natuke katkiseks kulunud tudukombet (sest õnneks on mul komme kaltsukangad alles jätta ja majapidamissahtlisse panna tolmulapiks saamist ootama). Sellest valmis müts ja sall. Sisuks kasutasin aegunud tatart, mitte, et see söödamatu oleks, aga tundus paslik siis kasutada seda, mitte kehtivat riisi. Ja läätsed sobisid ka väga hästi, sest tatart jäi väheks. Näos on nööpnõelad ja nööpideks niidipusad.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Mänguautod hängivad juhuslikult kasutatud materjali pildil…

PC030063i