Grand Tour vol.2

Hanna kirjutab, et:

Õigupoolest oleksin seda pidanud eile kirjutama, aga asjaolude kokkulangevusel (laiskus, väsimus ja tugitoolisport — Maissell Weebo ja Ianek Oglaini, nagu BBC kommentaatorid läbivalt ja enesekindlalt neile viitasid, saavutused) jäi kirjutamata. Täna ka üldse ei viitsi, aga nüüd küll juba peab, sest muidu läheb meelest ära, sest uusi asju pressib juba peale (vol.3). Ja see eelmisel korral julgelt pealkirjaks pandud vol.1 mõjub mind ennast mõnitavalt.

Ma saan täiesti aru, et võib olla tekkinud küsimus, et miks ma nüüd niiviisi üksipäini reisin. Põhjuse võib tegelikult jaotada kahte kategooriasse. Esiteks, täiesti objektiivsetel (materiaalsetel, sotsiaalsetel, perekondlikel jne.) põhjustel inimesed minu ümber kas ei taha või ei saa reisida nii nagu mina seda teen. Ja teiseks on mul aegajalt vajadus olla reisides täielikult iseenda ajagraafiku ja eelistuste peremees. Teinekord mulle jälle väga meeldib kui keegi teine kõik need otsused minu eest ära teeb ja mina lihtsalt jõlgun kaasa. Või siis mingi vahepealne, kollaboratiivsem, variant. Lisaks on mul halb komme sujuvalt reisikorraldajaks hakata, nagu mina ainuisikuliselt vastutaksin selle eest, et teistel kõik operatiivselt sujuks ja selline vasakultsaabunud vastutustunne (ja isegi selle mahasurumine) võivad olla väga kurnavad.

Seekord on sellesmõttes ka hästi, et ma ainult iseendaga arvestama pean, et pühapäevaõhtuses Londonist lahkunud rongis (jeebus, see tundub nagu miljon aastat tagasi juba, kuigi nädalatki ei ole möödas) oli millegipärast konditsioneer südamest põhja keeratud ja valitsesid arktilised tingimused. Mistõttu esmaspäeva hommikul ärkasin ma oma Oxfordi hotellis üles kindla teadmisega, et pigem varem kui hiljem on saabumas Nohu. (Ilmselt oleksin pidanud siiski halva märgina võtma asjaolu, et viimasel hommikul ärkasin ma oma Londoni hotellis selle peale, et kukkusin voodist välja — ma ei tea, kas sellist asja minuga varem elus üldse juhtunud on). See ei ole mul muidugi esimene kord elus reisil konditsioneerikülmetus saada, aga tookord Jaapanis oli vähemalt aastasaja rekordkuum august. Inglise oktoobris selline liikuvas transpordivahendis konditsioneeriga hullamine tundub siiski ebaaus. Põhjenduseks võib olla ainult see, et reisi esimeses etapis oli rong nii tuugalt rahvast täis, et vahekäigus seisid inimesed rivina püsti.

Oxfordi vahelepõike asjus olin ma otsuse teinud üsna viimasel hetkel. Hotelle kinni pannes jätsin Londoni ja järgmise plaanitud etapi vahele kaks ööd lahtiseks ja kui keset (peamiselt sotsiaalselt) tihedat töönädalat Brüsselis sunniviisiliselt lõpuks otsuse tegin (sest aeg hakkas juba kätte jõudma), siis erilist tähelepanu kinnipandud hotellile ei pööranud. Oluline oli see, et ta oleks lähedal nii raudteejaamale kui vaatamisväärsustele ja ei maksaks üle mõistuse palju. Kohale jõudes selgus, et mitte ainult ei asu hotell iidses kindluses, vaid veel 25 aastat tagasi oli minu hotellituba olnud vangikong. Või noh, kolm vangikongi, millest üks moodustas mu hiiglasliku vannitoa. Mingile teemakohasele askeetlusele õnneks ei sunnitud ja hotellis olev peen bistroo oli nii ärareserveeritud, et mulle seal õhtusöögiks kohta ei leidnudki.

Oxfordiga tutvumiseks olin endale jätnud päeva. Ja ma ei ütleks, et sinnaminek oli otseselt viga (sest iseenesest oli seal ju kena ja kui ma poleks läinud, siis ma praegu ikka ju mõtleks, et miuke seal on), aga kindlasti oli see mu ringreisi kõige nõrgem punkt siiamaani. Asi pole iseenesest üldse Oxfordis, mis kõigi märkide järgi on igati vahva ülikoolilinn, vaid selles turistide hordis, mis sinna peale laskunud on. Ja mitte lihtsalt turistid, mis oleks minu jaoks juba iseenesest ärritav, vaid hiina turismigrupid, kes olid põhimõtteliselt igal pool, tihkelt tropis ja peaaegu täiesti ainult iseendale keskendunud. Ainuke koht, kus sai natuke rahulikumalt hängida, oli see suht keset linna asuv meeliülendavalt metsik park/heinamaa, kus lehmad tüünelt ringi jalutavad, oravad prügikaste revideerivad ja iga natukese aja tagant keegi mingil alusel, mida vesi kannab, mööda uhab. Seal mulle väga meeldis. Kõik need kolledžid ja asjad on toredad vaadata, aga enamikku sisse jalutamiseks oleks tulnud maksta piletiraha. Ja kuigi ma otseselt selle vastu ka ei ole, siis kõigi nende hiinlastega koos sinna sisenemine ei tekitanud küll absoluutselt mingit kiusatust. Ma ei teagi, mis värk nendega on — näeb välja nagu nad võtaksid kogu maailma nagu mingit püsiekspositsiooni, hetkekski päris eluga mingeid seoseid tekitamata või isegi kontekstile mingit tähtsust omistamata. Ja, lisaks kõigele ülalpool toodule, ma üldse ei välista võimalust, et see linn langes ebaõiglase subjektiivse võrdluse ohvriks, sest meenutas mulle oma olemuselt (fiilingult, noh) vana head Leidenit, aga ei jõudnud päris samale tasemele, sest Leiden sai siiski mitu kuud minu elust, et omaks saada.

Ma saan aru, et Oxfordil on mingi seos ka harrypotterindusega, aga kuna ma sellesse universumisse kunagi väga tõsiselt süvenenud ei ole (läbi olen töötanud, aga kõik kõrvaline parafernaalia, legendid, seosed, spekulatsioonid ja tagamaa jäävad mulle üsna kaugeks), siis see ei andnud asjale mingit lisaväärtust. Pigem tekkis hoopis tahtmine uuesti põhjalikumalt ette võtta Morseversum ja eriti võib-olla isegi “Lewis”, mis kõike nähtut kõige lähemas minevikus utiliseeris.

On täiesti võimalik, et minu mitte nii positiivsesse üldmuljesse andis oma panuse ka kahtlane tervislik seisund, aga samas, järgmises vahepunktis olin ma ikka oluliselt niitvamalt tõbine ja see koht sai mulle küll ütlemata sümpaatseks. Rong sõidab Oxfordist Plymouthisse ühe ümberistumisega kolm ja pool tundi, mistõttu (arvestades ka oma konditsiooni ja selle tekitanud eelnevat kogemust) võtsin targu esimese klassi pileti ja olen valikuga väga rahul. Kõrvale keegi istuma ei trüginud ja kaasreisijatest enamuse moodustanud väljapeetud keskealised prouad suhtusid minu teatud intervallidega paratamatult aset leidvatesse katsetesse oma aju nina kaudu välja puhuda tänuväärse diskreetsusega. Mingi hetk, kui me olime ikka tunde juba bukoolilist inglise agraarmaastikku läbinud (vahepeal näiteks nägin mäeküljel tohutut seletamatut valget hobust ja jõllitasin seda tükk aega, enne kui mulle meenus, et on olemas Google) ja ma üritasin parasjagu meelde tuletada, mida ma mäletan Exeteri katedraali kohta (sest olime seal linnas just peatunud), heitsin korra pilgu üle õla, aknast välja, ja avastasin sealt sellised kaadrid.

Veidi aega hiljem läks jälle bukooliliseks. Plymouthisse jõudes istusin taksosse ja hetk hiljem tervitas mind külalistemajas äärmiselt meeldiv ent kohutava hambumusega proua. Inimesena, kes veedab pool oma elu anonüümsetes hotellides, ei tea ma päris hästi, kuidas suhtuda sellesse, et külalistemajades ronivad tervitajad sulle tuppa voodi kõrvale, et sinuga koos läbi lehitseda maja ja piirkonda tutvustav kaust, aga tundub, et nii on siin kombeks. Kui proua oli lahkunud,kasutasin võimalust hetke oimetult lamada  ja järgisin siis temalt saadud juhist väljuda eesuksest ja pöörata paremale ja kuigi olin ju täitsa ise endale selle toa kinni pannud (isegi kui see oli juba päris mitu nädalat tagasi), siis tabas mind siiski väikese üllatusena, et viis meetrit hiljem oli vaade enamvähem selline.

Et siis veidi nagu hall, aga kõik need kalju külge ehitatud restoranid ja kümned veeni viivad trepid olid väga kaunid. Nagu ka see, et terve veeääre ulatuses läks ilus lai ja kõrge bulevard. Jalutasin seda mööda natuke, järgmist päeva kavandades, ja siis sõin õhtust hiina restoranis, mida külalistemaja proua oli mulle soovitanud ja mis oli mulle juba ette sümpaatne väljavaate pärast tunda mingisugustki maitset. Lisaks tundus asjaolu, et sellise koha peal asub hiina resto (lisaks kõigele muule väga kiiduväärse nimega Wet Wok) peaaegu meeliülendavalt absurdne (resto siis seal, kuhu näitab nool).

Järgnenud öö jooksul oli ainuke hea asi see, et majutusasutustes on tänapäeval standardvarustustuses ka suur karp taskurätikuid. Hommikuks olin nendesse üsna mattunud ja kui proua mu käest läbi ukse mingil hommikupoolikusel kellaajal rätikute vahetamise vajaduse kohta päris, olin ka ise üllatunud, millise eeskujuliku kraaksatuse ma alustuseks produtseerisin (kui järgmisel päeval lahkusin, küsis proua siira murega, et kuidas mul nüüd siis enesetunne). Mistõttu kui lõpuks ennast kokku võtsin ja päeva ametlikuks alustuseks kohe üle tee asuvasse söögiasutusse suundusin, tabasin ma neid täpselt keset seda ainumat pooltundi päeva jooksul kui seal süüa ei antud. Aga kuna päev oli meeldiva üllatusena hoopis midagi muud kui eelmine õhtu, siis polnud ka hullu, et pidi veerand tundi niisama passima. Tegin täidesaatva otsuse, et minusuguse katkuhaige jaoks ei saa olla midagi paremat kui päikesepaiste ja mereõhk ja istusin oma kohvijoogiga väliterrassile. Ja no varsti tuli ju söök ka.

Ravimeetod põhimõtteliselt alt ei vedanud, kuigi ühel hetkel, keset tunniajast sadamakruiisi (esimene selline, pärast Maltal aset leidnud ekstremismi, nii et tegelikult minu “hobuse selga tagasi” hetk) tundus mulle, et ehk saab seda mereõhku veidike palju. Õnneks olin ettenägelikult kaasa võtnud, mitmeid sobilikke riideesemeid, millesse ennast mähkida (visuaalselt ehk mitte kõige esteetilisem vaatepilt, aga kruiisikaaslasteks olid ainult neli pensionäri ja üks tütarlaps, kes oli keskendunud peamiselt selfiede tegemisele). Kruiisi giid keskendus suuresti ainult Plymouthi meeletutele sõjalaevadokkidele, mina peamiselt teises suunas paistvale kaunile Cornwalli kuppelrannikule. (Plymouthi-poolne kallas ei ole veel Cornwall, vaid on Devon.)

Sellesmõttes, et ma pärast seda kiirvisiiti nüüd ennast suuremaks asjaks Plymouthi eksperdiks ei peaks, sest ma veetsin kogu sealse aja kaldast maksimaalselt 30 meetri kaugusel, aga see piirkond sobis mulle küll väga hästi (ülejäänud linnast puutusin kokku ainult raudteejaamaga, mis ei olnud eriti paljulubav paik). Pikk kaldabulevard, nimega Hoe, kaunite vaadete ja huvitavate objektidega (näiteks pildilolev 1934. aastal kalju külge ehitatud stiilipuhas art deco merebassein Tinside Lido, mis hiljuti uuesti üles vuntsiti), mille ühes otsas päris kena jahisadamapiirkond ja väike jupp vanalinna toredate kalarestoranidega. Kuna Plymouth oligi kavas pigem kiire vahepeatusena kui mingi pikemalt läbimõeldud sihtkohana, siis sain visiiti küll kogu raha eest. Ja selle päeva jooksul, mis mina seal olin, pidas ilm ennast küll suurepäraselt üleval, sest nii eelmisel kui järgmisel päeval muutis läheduses hänginud orkaan Lorenzo siin-seal olukorra pisut ebamugavaks.

Kuigi piirkond oli ilmselgelt peamiselt rekreatiivne (seal on ka suur mäe otsas olev park, kus on ilus triibuline tuletorn ja muid toredaid objekte), oli seal turiste väga vähe ja needki peamiselt siseturistid. Ma saan aru, et ei ole päris tipphooaeg, mis on ka üks peamisi põhjuseid, miks ma reisin praegu, aga kohalike inimeste poolt oli see kõik ikkagi tihedas rahulikus kasutuses. Mis kokkuvõttes tähendab, et ühendatud olid ka kõik mulle reisimise juures meeldivad elemendid.

Neljapäeva hilishommikul sõin veel sealsamas vee ääres koos paindliku graafikuga kohalikega korraliku hommikusöögi, lasin proual endale takso tellida ja suundusin jällegi raudteejaama. Et lõpuks ometi jõuda sellesse kohta, mis tegelikult ka läheb kokku selle minu poolt augusti lõpus õhku visatud eesmärgiga reisida kusagile sinna, kus praegune hetk aastast ei ole mitte niivõrd maailma lõpp nagu see tihtipeale heas koduses Eestis olema kipub, vaid siiski ainult hooaja lõpp.

 

Ise ka ei usu

Hanna kirjutab, et:

Jah, ma tean, täitsa naeruväärne lugu. Praktiliselt ükski mu sõber ei luba mul enam väita, et ma olen blogija ja noh, ega seda ei saa neile ka ette heita, eksole. Niisiis, istun autopesula kohvikus ja olen nüüd täiesti valmis internetiavarustesse paiskama teadvuse voolu, lihtsalt selleks, et üle poole aasta esimene postitus ära teha (pesulaboss heitis autole põgusa pilgu ja teatas, et siin on kindlasti vaja ka lisaleotust, nii et ilmselt läheb nüüd natuke aega).

Kuna Sandra rääkis juba sellest, kuidas me eelmise nädala alguses Hiiumaal käisime, siis ma räägin jätkuks sellest, kuidas ma täitsa iseseisvalt eelmise nädala lõpus hoopiski Tartus käisin.

Alustuseks sain ma elus esimest korda kiiruse ületamise eest trahvi. Mida inimestega ikka juhtub, eksole, eriti, ma kujutaks ette, selles maalilises kohas Tartu maanteel, kus on umbes 150 meetrit viiekümne ala ja keset seda kavalasti kiirusekaamera (ei pannud sealt siiski vihiseva raketina läbi, 4 km/h läks ülekiirust). Aga kui sa ei ole kunagi enne elus trahvi saanud, siis on see siiski selline binaarne paradigmamuutus. Kui ma talvel hilja öösel ema autoga mööda Tallinnat ilma ühegi põleva tuleta ringi sõitsin ja nägus politseinik sellele tähelepanu juhtis (mille peale ma kasutasin automaatselt maailma kõige ärritavamat beibevabandust — mina ei tea midagi, see pole isegi minu auto; ise ka kuulasin seda ja ei uskunud, mis jura mul suust välja tuleb), siis sain julgelt ja ausalt öelda, et mul pole ühtegi varasemat rikkumist (ja eelpooltoodust võib nutikam lugeja järeldada, et nägus politseinik tookord ka meie kokkupuutest mingeid ülestähendusi ei teinud). Nüüd enam ei saa. Isegi kui tegemist oli hoiatustrahviga.

Tartusse minemise ettekäändeks oli kolmepäevane küberkoolitus. Üldiselt oli kõik täitsa huvitav ja nii, nädalavahetusel enese niivõrd varajane voodist väljajamine tundus lihtsalt kohutavalt ebaloomulik ja seetõttu ka arusaadavalt valuline. Laupäeval oli lisakompensatsiooniks vähemalt asjaolu, et kolmveerand ettekandjatest olid ka, kuidas seda nüüd võimalikult progressiivselt ja mitteseksistlikult öeldagi, äärmiselt hästi tähelepanu endale koondavad härrad. Selleks, et kogu vaeva tasuks ka ainepunkte ja Oxfordi diplomit saada, pidi kolmandal päeval osalema ka neljatunnises küberkriisisimulatsioonis (meie kõik olime pmtst vene häkkerite rünnaku alla sattunud Ühendkuningriigiga märkimisväärselt sarnase riigi erinevad instantsid), mis oli minu jaoks kogu ettevõtmise kaugelt kõige tüütum osa. Aga noh, minu sügav põlgus grupitööde vastu on praeguseks ka juba lähemate tuttavate seas ilmselt hästi dokumenteeritud.

Igas sellises grupis on alati mõni külma kõhuga douchebag, kes ei tee mitte midagi. Kõrgem pilotaaž on see, kui tüüp suudab veeta tunde ilma ühegi teise grupikaaslasega isegi hetkekski silmsidet loomata. Eelmisel kevadel oli meil üks aine, mida me põhimõtteliselt õpetasime endale ise. Nädal aega järjest oli vaja iga päev lugeda 60-100 lehekülge artikleid ja siis loengu alguses jaotati rahvas kohe 4-liikmelisteks gruppideks neid artikleid analüüsima. Ja iga viimane kui kord oli grupis (mis oli iga kord erineva koosseisuga) üks, kes ei öelnud sõnagi. Mingist hetkest otsustasin ma, et täna olen see tüüp mina. Et asi oleks ikka kindel, jätsin ka artiklid lugemata. Ja mitte ükski kord ma ei pidanud ikkagi survele vastu ja olin siis sunnitud neid rõvedaid akadeemilisi artikleid jooksu pealt diagonaalis lugema, samal ajal kui gruppide vahel ringi jalutav õppejõud ootusrikkalt mul seljataga seisis, et meie väiksest vestlusringist pudenevaid kuldmune noppida. Nii et sellesmõttes muidugi props nendele külma kõhuga douchebagidele. Igaüks ilmselgelt seda ei suuda.

Samas pole vaikiv douchebag siiski kaugeltki mitte kõige hullem grupikaaslane. Sest vaikiv douchebag, kuigi omamoodi muidugi ärritav, on dünaamika mõttes siiski selline suht neutraalne üksus. Suht selline mööbliese nurgas. Või mitte eriti silmatorkav tapeet. Kaugelt kõige hullem grupikaaslane on selline, kes silmagi pilgutamata täielikku segast peksab. Sest sellisel juhul, lisaks sellele, et sa pead tegema ära oma osa ja üsna tõenäoliselt ka tema osa, läheb hulk energiat kaotsi ka sellele, et sa üritad aru saada, kas sa ise mitte ei ole lolliks läinud või insulti saanud. Näiteks saadab selline grupikaaslane sulle (oma panusena järgmisel päeval esitamisele minevasse lõpp-produkti) kaks lehekülge korrektselt vormistatud teksti, kus kõik sõnad on sulle tuttavad, aga mitte ühestki lausest pole võimalik mitte midagi aru saada (truestory).

Selliseid grupikaaslasi mulle pühapäevases simulatsioonis õnneks ei sattunud (vaikivaid tütarlapsi oli kümneliikmelises grupis vähemalt kaks — arvestades, et madin kestis neli tundi, jällegi suhteliselt impressiivne). Küll aga olid nad kõik jube noored (loengus meenutas ameeriklasest õppejõud Pronkssõduri värki ja nentis, et “ahjaa, osad teist olid selajal veel lapsed”, mille peale kostus mitmest saali otsast pominat teemal “me kõik olime selajal veel lapsed”). Ma saan aru, et minu viimase paari aasta taustsüsteem oleks pidanud mind selliseks olukorraks ette valmistama, aga millegipärast võttis ikkagi natuke aega enne kui mulle meenus, mida kõike mina ei teadnud kui ma nendevanune olin. Mis on minuarust omakorda selge märk, et vanemast peast koolis käia on kergem. Pärast öö läbi tuupimist muidugi otse eksamile enam ei lähe (mingi hetk jooksevad hammasrattad täiesti frustreerivalt kriginal kokku), aga samas on teadmisi ja kogemusi ja konteksti nii palju rohkem. Mitte ainult faktiteadmisi, vaid ka oskust olukordi ja inimesi lugeda.

Simulatsioon ise ei viinud meid suurt kusagile, sest noored inimesed on jube ettevaatlikud. Üritasin neid küll paar korda otsustavamale tegutsemisele utsitada, aga polnud pühapäeva hommikul ka ise ülemääraselt seiklushimuline ja motiveeritud noorsootöötaja. Samas oleks ma ilmselt mitu tundi vaeva oma elus saanud kokku hoida, kui ma oleks kohe alustuseks, siis kui tulid esimesed teated dissidentide meilikontode häkkimisest, võtnud kätte oma gruppi veenda, et tuumarelva karbist välja võtmine ja sellelt suurema tolmu ära puhumine oleks antud situatsioonis täiesti adekvaatne reaktsioon.

Õhtupoolikul sattusin kogemata umbes sajaks meetriks (Raekoja platsist peahoone nurgani) volbrirongkäiku. Peamiselt sellepärast, et ma olin nagunii samas suunas liikumas. Vahetult enne seda, kui ma veel auväärsele vilistlasele kohaselt tänava ääres rongkäigu möödumist vaatasin, sain ma ka esimest korda kõigi nende aastate jooksul meeskorporandilt tulbiõie. Ilmselt jagatakse neid ainult raja kõrval seisvatele daamidele, kuigi mulle tunduks, et väike lilleõis on vähim, mis nad saaksid teha kompenseerimaks seda sajandipikkust semiannuaalset umbmäärast ent kõikehõlmavalt valjut jorinat, mille tuules me oleme pidanud rongkäiku läbima.

Öösel sattusin ikka oluliselt veel rohkem kogemata ka kolme meesorganisatsiooni. Enne olin sunnitud pead pesema, sest sellele eelnevad umbes viis tundi möödusid mul Tähtveres lõkke ääres. Püksid olid paratamatult ikka needsamad läbisuitsutatud, aga arvestades, milline läbu ja pröökamine oli näiteks viimases läbitud punktis, ei olnud sellest ilmselt erilist vahet. Koju jõudsin kell 3. Samas, alustasin alles kell 00:30.

Järgmisel hommikul valutas pea, hoolimata sellest, et olin õhtul joonud ainult ühe džinntooniku (onegin, eksole). Ma ei tea, kuhu me niimoodi jõuame.