Sandra kirjutab, et:
(Vabalt võib võtta kohe hoiaku, et kogu selle hala juures üritan asja siiski endamoodi humoristlikus võtmes võtta, seega lugemise toon olgu teile ka pigem lõbusam.)
Mul on hetkel elu sellises etapis, kus mingit pärisinimese stressi pole kunagi nii palju varem olnud. Selle sees on positiivset stressi (noh mingi väga hea ja uhke tulemi eesmärgil) ja palju negatiivset stressi. Mingisugused sessid või pingelised ajad tööl on nohu selle kõige kõrval. Lihtsalt elu on täiesti full on ja juhtuvad pidevalt sellised asjad ja kriisid, mida MINUL ei peaks justkui kunagi olema ja peaks juhtuma ainult teistega.
Kuna mul siin pole aga selline päris avatud raamatu blogi, siis ei hakka eelnevat täpselt lahkama (kuigi hops, kus saaks üle-blogi-ilma tuntuks kui hakkaks), vaid räägin hoopis, mis selle kõigega kaasneb.
Aju. Kaugelt ülepinges. Emotsioonide tarbeks on mul iseenesest elukogemust juba küll ja mul on erinevad meetodid enda maandamiseks. Omad niiöelda abivahendid. Aga ajutööd küll miski eriti ei tugevda.
Võtame näiteks käesoleva nädala teisipäeva. Päeva esimene pool kuulus pidevalt närvitsemisele ja magamatuse tagajärgedega tegelemisele. Õnneks on töö mu pelgupaik ja seal saan justkui minna mingile teisele sagedusele toimetama jättes muu jura veidiks kõrvale. Sellest hoolimata oli koguaeg KIIRE. Kiire tööle, kiire töö juures, kiire tööjuurest hambaarstile. Hambaarstile jõudsin seekord ÕIGEL teisipäeval, mitte nagu nädal tagasi kui teise linna otsa sõitsin ja vastuvõtus kinnitati mulle, et olen nädal liiga vara kohal. Seal uhati mulle 77€ eest tuimestust põske, mis halvas pool mu nägu ülejäänud päevaks, ja parandati sekundaarne kaaries ehk et tehti korda ÜKS hammas. Hambaarstilt KIIRUSTASIN lasteaeda, et haarata oma laps ja minna temaga maadlustrenni. Auto sai pandud oma tavapärasesse kohta kesklinnas, et seitse minutit lapsel toas järel käia, ning et autosse istudes saaks laps küsida mu käest: “Emme, mis paber see akna küljes on?”.
Loomulikult läks meil trenni minnes selliseks tormamiseks, et purunäljane lasteaialaps pidi söömata trenni alustama. Ja nii juba mitmes kord, mistõttu mul polnud südant talle keset trenni õuna nosimist keelata (eriti kuna eelmine kord ta ju sai!!), olgugi, et teised lapsed sellest kohe eeskuju saavad võtta. Sorry, I’m that kind of mom.
Siis taipasin, et õhtune kohvikukülastus, mis samuti nädal enne sama ootamatult ära jäi, ja mis pidi olema üle mitme kuu taaskohtumise põhjuseks ja mis sai suure vingumisega (minu poolt) uude teisipäeva nihutatud, oli muidugi mul ka meelest läinud. Tookord oli mul kõik hästi planeeritud, isegi juuksuris käidud, seekord olin otse-töölt-look’iga, mitte kõige puhtamate juustega, ilma igasuguse meigita ja pool nägu hambatuimestusest allavajunud ja naeratusevõimetu. I’m that kind of mom.
Kuhu organiseerida laps – keegi kodus küll sellekspuhuks ootamas ei olnud. Aga kuidas ÜLDSE organiseerida midagi kui oled unustanud telefoniarve ära maksta ja ei saa ei välja helistada ega internetis suhelda? Õnneks üks veidi edukam ema maadlustrenni pingil laenas mulle oma internetti ja telefonikõned said avatud üsna kohe peale arve tasumist. Selgus, et vastutulelik naaber saab võtta lapse enda juurde selleks pooleks või terveks tunniks kui keegi vastutavam koju jõuab. Halleluuja, et laps oli sellest plaanist enam kui vaimustunud. Viisin lapse naabrile ja tormasin ise restorani. I’m that kind of mom…
Linnas selgus uus väljakutse. (Kõlab nagu GTA.) Kuidas maksta parkimise ja restorani eest kui pangakaardi on just ära söönud pangaautomaat, sest ületöötanud aju ei suutnud pinkoodi meelde tuletada? Aga hakkama sain. Leidsin teise kaardi pealt riismed. Seda muidugi sain teada täpselt sel sekundil kui tasusin. Nii palju rõõmu “Tehing on sooritatud!” sõnumist polegi ammu tundnud. Elu lihtsad rõõmud.
Tänase võttis hästi kokku vaid üks email, mis saadeti lasteaiast. Peamiselt sisaldas see järgmise nädala tutvustust (ja juba praegu ei suuda ma meenutada, millest seal juttu oli.. Mingi… teater?) ja lõpetuseks tänati kõiki lapsevanemaid, kes õpetajaid lilledega jms eile õpetajatepäeva puhul tervitasid. (F******ck!! Õpetajate päev oli?? Ise rääkisin veel pikalt õpetajaga eile enne kojuminekut juttu). Samuti tänati ühte konkreetset lapsevanemat, et ta tänase õpetajate pildistamise ajal lapsi une aja valvas. PILDISTAMINE. (Effing… eff!) Käisin vaid kiirelt peas läbi, et hommikul sai lapsele selga pandud ebaharilikult puhtad riided ja õnneks ka vahelduseks ilma põlveaukudeta püksid. Ma küll ei usu, et parimad õuepüksid ja viimati ostetd pusa sobiksid pildistamisele, aga oleks võinud palju hullemini minna. Laps ise kinnitas, et oli olnud nende enamvähem pükstega, mitte erkpunaste odavdressipükstega, mis garderoobi kapis nii igaksjuhuks vedelevad. Mis ma oskan kosta…
I’m that kind of mom.
andmysister 