õhtujutud

Miks mitte mina

Hanna kirjutab, et:

Mõned nädalad tagasi sattusin vaatama sellist intervjuujuppi kahe juba varemgi sümpaatse härra vahel. Selline täiesti poosivaba vestlus teemal, mis on ootamatult keeruline, arvestades kui tavaline ja igapäevane see on, mõjus kuidagi värskendavalt. Isegi kui ma, omaenda kogemuse põhjalt, päris kõigega nõus ei olnud.

(Mingil põhjusel minu oma Chrome’i brauser Twitteri videosid ei mängi. Kui see probleem on veel kedagi tabanud, siis võib-olla saab abi siit. Kui see ka ei aidanud, siis võib proovida mõnda teist brauserit. Või siis saab seda videolõiku vaadata ka siit. See viimane link tasuks ehk nagunii ette võtta, sest seal on intervjuu leinast rääkiv osa täies pikkuses.)

Kuna elu on põhjust andnud, siis on mõlemad mehed nendel teemadel ka varem sõna võtnud. Colbert oli 10-aastane, 11 lapsega pere noorim, kui tema isa ja kaks venda lennuõnnetuses surma said. Cooper oli ka 10 kui ta isa suri, 21 kui tema kaks aastat vanem vend perekonna New Yorgi katusekorteri rõdult alla hüpates enesetapu tegi. Aga põhjus, miks ta siin intervjuus kohati nii võbelema lööb on see, et juuni lõpus suri 95-aastaselt tema ema, Gloria Vanderbilt, kelle elulookirjeldus on nagu film või mõni laiema joone ja suurema ambitsiooniga naisteromaan.

Colberti vaadete alustala moodustab olulisel määral muidugi see, et ta on katoliiklane (ma oletaks, et see seisukoht, et elu kui paketi eest peab tänulik olema, tuleb sealt), aga põhjendustes on siiski suur annus lihtsat ja kindlasti austusväärilist humanismi. Ja samamoodi on austust väärt ka see, et ta tõsimeeli üritab positiivset vastust leida küsimusele, kas täiesti objektiivselt igati sitast olukorrast üldse midagi head on võimalik kätte saada. Ainult et ma ei ole temaga päris nõus.

Need paar kraadi lisaarusaamist, mis tulevad isiklikust kogemusest (et siis, ma ei vaidle vastu, et see sügavam mõistmine, millest ta räägib, tekib), ei ole loomulikult nii ränka kaotust väärt (mida ta ei taha kindasti ka öelda, sest noh, miski ei ole), aga funktsioneeriva, well-adjusted inimese jaoks ei ole seda teiste inimeste kannatuste mõistmisel minuarust ka vaja. Mitte et teisi poleks vaja mõista, vaid et seda on täiesti võimalik vajalikul määral teha ka ilma sellise otsese isikliku kogemuseta. Nagunii ei peaks see tekkinud side olema nii ühene. Sest oleks ju ekstra masendav, kui see ainus või vähemalt peamine asi, mis sind teiste inimestega, ülejäänud inimkonnaga, seob, on see, millest te olete ilma jäänud. Teie lein.

Võib muidugi öelda, et võrreldes tavaliste inimeste tavaliste igapäevaste kaotustega (see juhtub meie kõigiga varem või hiljem ja me kõik teame, et see tuleb) oli Colbertiga aset leidnu oluliselt suurem, traagilisem. Nii noores vanuses nii palju kaotatud lähedasi nii ootamatult. Aga sellele mõeldes, seda olukorda endale ette kujutades, saab ju ometi aru, et see oli mõõtmatult õudne ja mõjutab lähedasi inimesi ilmselt kogu nende ülejäänud elu, tihtipeale viisidel, millest nad ise alles aastaid hiljem aru saavad. Kui siiski. Selleks ei pea ju ise korraga kolme pereliiget kaotama.

Ja no kui Colberti mõttekäigust saan ma veel aru (lähedase inimese kaotus paratamtult muudab sind ja seega ka paratamatult toob sind osadele inimestele lähemale; samas muidugi nihutab sama hooga teisi inimesi jälle sinust eemale), siis seda Cooperi poolt õhku visatud mõtet, et tõeliselt heast tõeliselt aru saamiseks on vaja tunda tõeliselt halba, ei kiida ma kohe üldse heaks. Ma ei väida sugugi, et pärast olulise inimese kaotamist need tõelised tipud enam võimalikud ei ole. Kindlasti on — inimene on võimeline ju ometigi oma maailmapilti mahutama mitu emotsiooni korraga, isegi kui need on omavahel vastuolus, eriti kui need ei puuduta ühte ja sama asja. Aga need tipud on võimalikud siiski hoolimata kaotusest, mitte selle tõttu. Ja võib-olla tuleneb see minu enda mõningasest kalduvusest nostalgiale ja melanhooliale, aga mõnikord on tõesti siiski nii, et aset leidnud kaotus lõikab just kõige õnnelikematelt hetkedelt selle päris tipu otsast ära. Sest asjad, mis on väga hästi, oleksid siiski veel paremini, kui…

Samas on Cooperi juures siiski mõned asjad, mis tulevad väga tuttavad ette. Kasvõi juba see, et nutt tuleb peale nii et sa ei olegi nagu päris kindel, miks. Sellesmõttes, et suures plaanis muidugi tead küll, miks, aga et miks parasjagu just sel hetkel, kui sisemiselt ei olegi nagu niivõrd emotsionaalne enda arvates olla. Minu enda jaoks, kes ma kontrollifriigina põhimõtteliselt olen aastaid ainult abitusetundest nutnud, olid need aegajalt eikusagilt tulevad pisarad küll täitsa ootamatu uus avastus. (Kuigi ükskord kümme aastat tagasi, tolleks hetkeks isiklikult ajalooliselt sita aasta teatava kulminatsioonina, seisundis, mis võis täitsa vabalt kvalifitseeruda väikest viisi närvivapustusena, on mul olnud olukord, kus ma ühel õhtupoolikul ikka päris tükk aega ei suutnud leida mitte ühtegi põhjust nutmist lõpetada. Selles situatsioonis viibida oli veits hirmuäratav, tagantjärele meenutada täitsa huvitav. Lõpuks aitas see, et BFF, kes ise töö tõttu ei saanud appi tõtata, saatis naabrimehe minu juurde omale lihapalle praadima. See oli nii absurdne väljavaade, et ehmatas selgeks. Töötas ilmselt paremini kui BFFi enda saabumine seda teinud oleks. Kuigi ta tuli ikka ise ka pärast. Ja noh, sellepärast ta ongi BFF).

Aga tuttav on ka Cooperi “Why not me?” mõttekäik. Arvestades, et ta on see mees, kes kalamehepükstes keset orkaanikahjusid sumpab ja tolmuse näoga maavärinavaremete vahel ringi ronib, ei tohiks see empaatiavõimeilming ilmselt üllatada, aga natuke ikkagi üllatab. Üks Vanderbilt võiks ilmselt vabalt lihtsalt istuda kulllast puuris ja mitte ülemääraselt mõelda selle üle, kuidas teiste inimeste elu kulgeb.

Empaatiavõime ja isekus ei ole tegelikult siiski kuidagi teineteist välistavad nähtused. On muidugi võimalik olla ka empaatiline ja isetu, kuigi niimoodi on ilmselt väga raske elada. Ja üldsegi peab inimene olema ikkagi vähemalt mõneti isekas, et täisväärtuslikku elu elada — kasvõi ainult selleks, et kõik kõrvalised hääled natuksesks välja lülitada ja teada saada, kes sa oled ja mida sa elult tahad. Aga olen ise ka tundnud inimesi, kes on väga empaatiavõimelised ja samas väga isekad. Sellistel inimestel kipub olema keskmisest selgem arusaam, kuidas maailm töötab ja milline on nende koht seal.

Minu jaoks tähendab empaatiavõime seda, et kui sa käitud nagu jobu, siis sa oled sellest teadlik ja oled teadlik ka sellest, milline on sinu käitumise mõju ümbritsevatele inimestele. Ja minu kogemus näitab, et tihtipeale sellest iseenesest juba piisab, et inimesed hoiduksid jobutsemisest. Ja ma ei pea siin isegi mitte silmas mingit eepilist jobukaklust, dramaatilisi solvanguid või pihku itsitades jala taha panekuid. Päeva sisse mahub tuhat väikest võimalust teiste inimeste suhtes hoolimatult või halvasti käituda, ka hea tahte juures ei taba vist keegi meist kõiki neid ära. Alati see teadlikkus oma käitumise mõjudest muidugi ei heiduta, mõne puhul see hoopis kannustab suuremale jobutsemisele.

Intervjuu selles osas, mida ei ole antud tviidis, aga mille leiab sealt Youtube’i lingi alt kirjeldab Cooper seda, kui imelik tema arvates on, kui inimesed talle kaastunnet avaldades vabandavad, et kurva asja niimoodi meelde toovad. Et kas nad arvavad, et see on tal kuidagi meelest ära läinud vahepeal. Et venna surmast on möödas 31 aastat ja siiamaani ei ole olnud päevagi, kus ta poleks venna peale mõelnud. Ja no nii ju on. Et üks hetk ei võta see kaotus enam hinge kinni, aga alles jääb ta ju ikka. Ja siis ühel hetkel saab sellestsamast asjaolust nagu veidi isegi lohutus (mitte piisav, aga abiks ikka) — mitte miski, mitte kunagi, ei võta sinult sinu sidet nende inimestega, kes on sulle kõige kallimad. Ka mitte surm.

Photo 05-09-2019, 20 56 00

Advertisements

Advendimula

Sandra kirjutab, et

Igakord kui ma olen selle peaaegu üheaastase öisesse unne ära pannud, siis mul on selline oehhh-tunne ja ma tulen magamistoast ja võtan istet oma kuninganna troonil (maxmõnus kollane tugitool), et sellesse tugev tagumikulohk istuda ja telefon näppu haarata/kudum kätte võtta/tühjal pilgul lakke vaadata… aga siis saabub see viieaastane. No ikka niimoodi nagu üksinda-kodus-tüüpi filmis, et sa ei näe ja ei kuule teda kuni selle hetkeni kui ta hüppab sulle eikusagilt tumba peale toetavatele säärtele ja röögatab: “EMME! MÄNGIME MEMORIT!!!”

No edasine oleneb minu sadomasohistlikust lainesagedusest. Saate aru, MEMORY on selline mäng, kus teadupärast peab meelde jätma kaartide asukohad, ja kui mul on see õhtu, kus ma plaanin tugitooli sisse lohku istuda ja tühjal pilgul lakke vaadata, siis on viiese võit selles mängus juba mägede tagant ära näha. Okei, keda ma petan – ta võidab mind selles mängus ka kui olen ergas kui juulikuine päike.

Päris-päriselt olen imestanud lapse mälu üle. Nojah, kui luuletus on jõuludeks selgeks õpitud, siis järgmiseks aastaks on vaja see siiski uuesti selgeks õppida, aga lühimälu. Või selektiivne. Vau. Vahel on see tõeliselt imetlusväärne, kuivõrd puhas on lapse aju muust pahnast. Kui mina üritan meelde jätta mingit midatahesasja, siis enne kui olen selle endale sõnastanud, olen läbi käianud ka kõik muud päevakavalised teemad. Ainuke asi, mis ma jõuan läbi mõelda on see, et ma ei jõua seda praegu kirja panna, ma jätan meelde. Ja siis…

Me ei ole näiteks temaga kunagi süsteemselt lippe tundma õppinud. Tema riigitunnetus jääb peamiselt selle taha kui palju vaatab isa erinevat sporti ja nii käib palju läbi erinevate riikide omavaheline konkurents. Kord istume me kohalikus kohvikus ja Troonipärija värvib kohvikuvahenditega paberil mingeid kõrvutiasetsevaid nelinurki, üks kollakas ja teine punane. Küsin niisama poolkiuslikult, et mis teed, värvid saksa lippu, vä? Tema vastab: “Ei, siin ei ole musta!”

Ja kui ma hakkan Valter Soosalu perekonnanime meenutama, siis kust, sa tüüp, oskad pakkuda Ojakäär??

Teisest lapsest nii palju, et ta ka kasvab. Tema missioon on kulgeda ses mõnusas maaõhulises tohuvabohus ülejäänud mölluga kaasa.

Võtame näiteks tänase hommiku. Kasutasin täna üle ebaõiglaselt pika aja oma unekaarti ja Härra tegeles varakult ärkavate lastega hoidis neid elus kuni ma ärkasin. Tunnike hiljem vahetasin ta välja ja ta langes jalapealt ise magama. Kaks tundi hiljem viin ka Noorprintsi oma päeva esimesele iluunele, küll veidi hiljem kui tavaliselt. Härra keerab suures voodis mugava külje sisse registreerides meid justkui saabumas, annan Noorprintsile uinutava piimalonksu, laulan ja asetan ta hellalt võrevoodisse. Jätan nad sinna, poeg endale une-eelseid sõnu lausumas ja väljun magamistoast. Sätin seejärel kööki jõulutuledesse ja koristan. Mõni minut hiljem kuulen Noorprintsi hästi rõõmsat hõiget elutoast. Olgu mainitud, et võrevoodist ta ise välja ei saa. Torman segaduses ja pahaselt elutuppa ja näen suspedes abikaasat, kes lapse just elutoa põrandale paigutas. Lajatan: “Mida sa teed?” – “Aa, ma mõtlesin, et ta just ärkas, tõin ära…”

 

Metsik õhtu linnapeal

Sandra kirjutab, et:

Minuga juhtus täna selline asi, et ma sattusin olema terve õhtu ja öö üksi kodus. Ma julgeks arvata, et viimase aasta jooksul ei ole seda kindlasti juhtunud. Üldiselt ma naudin sajaga üksi nokitsemist ja Troonipärijaga koosolles saan ka seda nautida, sest ta on küllaltki varajase uneajaga ja jätab mulle igatahes oma aja. Mistõttu mõtlesin, et täna peaksin kasutama oma energiat ehk linna peal liiklemiseks. Samas ei hellitanud ma igaks juhuks kuigi palju lootust, sest minu eas ei ole lihtsalt võimalik endale spontaanset kaaslast leida 😀

See on see 29. Või midagi. Kõik mu lähimad kamraadid on sama küna ees, mis mina – lastega (mistõttu ei ole see postitus kuskilt otsast süüdistav, vastupidi, mõistev). Algatuseks mainisin hommikul oma padruugade grupile, et on juhtunud selline error, et ma olen üksi kodus. Et kas kellelgi lööb mingi pirni põlema, mida sellises kummalises olukorras ette võtta.

Algus oli hea. Paar tükki arvasid, et peaksin “pinnaläbu” tegema. Aka “pleiss”. Ma päris ära ei öelnud, aga kindlasti mainisin, et ma ise soovin oma toas kella 22st magama minna. Võimalik, et selle tõttu see idee edasi ei arenenud. Siis kutsuti mind ühele potentsiaalselt lahedale sisedisainiteemalisele promoüritusele, aga see lootus kadus ka siiski pääsmete puudumise tõttu. Vahepeal uurisin siit ja sealt, kas kellelgi veel on võimalik midagi toredat ette võtta. Sain jälle ühe armsa kutse, aga oma suvesuuskade tõttu ma nii kaugele sõita poleks saanud. Jällegi – elu. Samuti kulges paralleelselt veel üks võimaliku pundi kokkuajamine ja algas seegi üsna positiivselt, aga kuna seal oli tulemiks kino ja kino tundus mulle liiga BASIC ja… statsionaarne, siis langes see variant ka ära. Ise pakkusin alternatiiviks piljardit, mullivanni või niisama jalg üle põlve kuskilt virgin mojito (kummalisel kombel ainuke vorm mohiitost, mis mulle maitseb). Kuna selliste asjade puhul ja – veelkord – sellises eas on ääretult oluline TUJU, siis ma igati mõistan seda, et inimestel ei tekkinud seda fiilingut. Endal mul ka pole umbes 364 päeva aastast sellist tuju.

Nojah. Ja selliselt kulges üks minu ilmselt viimane vaba ja üksik õhtupoolik pealinnas. Kütsin maja, pesin pesu, põrandaid umbes kümme korda saja erineva vahendiga, kraamisin riideid ja voodipesusid, küürisin kööki, õmblesin kardinaid, koristasin erinevaid tube, tegelesin prügisorteerimisega ja lõpetuseks tellisin endale WOLT’iga sushit. Korraks küll mõtlesin, et on ikka värk, kuhu see elu on tüürinud, aga siis sain aru, et noh, kuhu siis!? Mõnus on ju, soojas kodus õmblusmasina taga vurada! Ja pehmes voodis kasvõi peale AK-d uinuda! *khmm-nerd*

Meeleheitel koduperenaine

Sandra kirjutab, et:

Ma näen praegu aknapeegeldusest, et vastu vaatab sealt räsitud soenguga (aga tukk eest klammerdatud) kergete silmaaluste kottidega unine naisterahvas. Sellest hoolimata otsustasin teha ühe lambise postituse, sest olgem ausad – viimasel ajal on üldse väga raske midagi siia kirja panna, kuigi ma tean, et on nii mitmeid, kes seda ootavad. Ma mõtlesin ka ükspäev sellele, et miks ma enam ei kirjuta. Ja asi pole selles, et ma ei viitsi enam trükkida. Vaid asi on lihtsalt selles, et ükski teema ei tundu mulle vääriline. Ja tegelikult vist nii ajaga juhtubki? Sest varem tundus iga teine asi kirjutamistväärt. Ja jätkates nüüd suvaliste teemadega:

Tänane päev algas küll sajand tagasi! Või ütleme siis eile õhtul kui mul sattus esimene võimalus lõpuks õunu korjata, mille täna pidime onuga mahlaks tegema. Ja otseloomulikult ladistas eile terve õhtu vihma sadada. Härra mul loobus üsna varakult vihma käes lõputuna näiva töö tegemisest (enne teda siiski lahkus tuppa ära täisvihmariidevarustuses kolmeaastane), seega korjasin lõviosa õunad ise kokku ja saatsin pooled neist ka aianurka manala teed. Super mõnus oli vihma käes mädastes õuntes sobrada. Jutumärkides muidugi.

Hommikul ärkasin varakult, et endal kiiresti kõht täis süüa, et ma jõuaksin ülejäänusid üles peksta/toita, olenevalt kes omadega parasjagu kus on. Sest päeva dikteerib endiselt kolmese lõunauni (puhtalt enda heaolu nimel ja mitte just selle lõunaune vaikuse ajal, vaid ikka närvisõbralikuma õhtu nimel) ja seetõttu oli vaja käia kõikide nende õunakastidega maal onu juures ära enne täielikku soodastumist. Seega kui ma olin Troonipärija (ja Härra) kõikvõimalikud nõudmised hommikusöögi osas täitnud ja neid kaheksakümmendsada korda voodist välja kutsunud, veel viimased puud ära raputanud ja nende alused tühjendanud, saime suuna maale võtta. Seal ma armu ei andnud ja õnneks oli ka onul juba terve kaadervärk ootel, hakkas kohe tihe õunamahlategu. Olen alati olnud taustaliige, kes õunu korjab ja healjuhul purustajasse viskab, ja seetõttu meie vana uhket masinat lähedalt polnud eriti silmitsenudki. Seekord sain käe valgeks kõikide juppide ja ettapide juures. Vahepeale mahutasime ühe pausi toas kohvi ja võileibadega. Ilmselt hea organiseerimise tulemusena mahtusid täpselt meie korjatud õunad mahla kujul kahte kaasavõetud 20liitrisesse kanistrisse täpipealt pool tundi enne lõunaune maksimaalset algust, mistõttu jõudsime veel linna selleks puhuks tagasi. See oli ikka tõeline võit, sest ilmselt nii mõnigi lapsevanem teab kui palju etem on olla kodus ja puhata koristada ja toimetada samal ajal kui laps magab, kui et istuda autos ja lasta see aeg raisku.

Samal ajal seadsime oma koju, lausa oma tuppa (kahetsen juba!!??), üles erinevaid masinaid, mis mõneks ajaks ühes teises majapidamises üle on jäänud. Ja peale seda on Härra terve aja xbox-i mängukonsoolis rallit sõitnud…

Hea küll. Kell kuus ma vingusin, et ta pidi ju muru niitma. Kell pool kaheksa ma vingusin, et ta tuleks ütleks õunamahlasaajatele “tere”. Ja kell kaheksa ma anusin, et ta paneks pesud masinast kuivama.

Tagasi pealelõunasse. Mul oli ju vaja 40 liitrit õunamahla ära kuumutada. Olgugi, et seda on tehtud meie majapidamises sellest ajast saati kui ma oma pöialt lutsutasin, siis olin ma alati olnud jällegi ustav taustajõud. Peaesineja roll on aga päris karm! Umbes tunni ajaga nägi mu köök välja nagu sealt oleks kümme pesukaru üle käinud. Põranda katsin ühtlaselt erinevate paberite ja ajalehtedega, sest mahla pritsis igasse ilmakaarde. 40 liitrit õunamahla kahe viieliitrise poti kaupa kuumutamine ei saagi olla kuigivõrd puhas töö. Aga kuna mul oli käsil ka umbes viis muud projekti köögis, siis noh… Esiteks oli vaja ära kuumutada ka mõned suured purgid ja keeta nende kaaned läbi. Teiseks oli vaja kindlasti teha pestot, sest mul isutab selle järele juba mõnda aega ja basiilik oli juba loobumas. Kuumutamise ajal on vaja aga pidevalt eemaldada vahtu. Pluss jälgida, et mahl oleks 20 minutit 80 kraadi juures püsiv. Pesto sai küll õnneks täielik win! Üritan end hetkel võimaluse korral taimetoitlusega kurssi viia ja see parmesanita pesto ei karjunud sugugi juustu järele. Sai mõnus ja mahe. Et ikka kõik rauad oleks töös, keetsin täisterapasta ka samal ajal valmis ning järasin selle pestoga segatuna püstijalu sealsamas pliidi kõrval ära, et ikka hilisõhtuni vastu peaks. Uued potitäied töösse pandud, leidsin hetke, et lõunaune ajal kannatada saanud voodipesu masinasse panna ja poistele kana valmis tükeldada ja see ainsale vabanenud pliidirauale praadima panna. Nemad said omale punase kanapasta, mille serveerisin neile õue, sest parasjagu käis muruniitmine/muruniiduki ümber kiljumine. Sealjuures aga nõuti tungivalt “minu seltsi” ja lõpptulemus oli see, et istusin aias oma poja all ja suunasin talle pastat kahvliga suhu, tehes tuletõrjuja viiu-viiut, kes depoosse (suhu) parasjagu kihutab. Mahl oli nii palju vastutulelik, et ei ajanud sellel ajal liiga palju vahtu või keenud üle. Edasi läheb häguseks. Mingil vabal hetkel sain lõpuks nõudepesumasina tühjaks tehtud (noh see ootas juba terve päeva tegemist), et hakata sinna kuhjaks muutunud uusi nõusid sisse laduma. Saabus esimene ekipaaž õunte ja mahla järele. Suunasin nad aeda, rebides ise allkorrusel riiete alla kuhjunud garderoobi tühjemaks (+ kass on raudselt vaibale lasknud!!).

— Oodake, Troonipärija, keda ma arvasin juba magavat, saabus teatega, et teda häirib tema voodikohal ringijalutav ämblik, palun likvideeritagu jalamaid.

Niisiis. Köök oli pealtnäha saavutanud oma hariliku korra, selle vahega, et põrandal oli nähtamatu killer-kiht, mis iga jala sekundiga enda külge oleks kleepinud. Hoidsin lihtsalt hinge kinni, et keegi sinna ei satuks. Saatsin ühtesid parasjagu minema kui sõitsid järgmised maja ette ja said kah oma laari mahla kätte. Tuiskasin tuppa, tõmbasin põrandad üle, panin poisile vannivee jooksma ja koristasin kiirelt all tema toa ära ja panin unevalmis. Ühele sai õhtu punkti kahe unejutuga. Ise saan ka ehk kohe koikule ära. Vähemalt on magamistoas üle viie tunni kinni pandud permanentselt kostunud ralliheli. Homme algab ikkagi peale sellist lõõgastavat nädalavahetust imeline töönädal!

image1

Heck, see sai küll üks väärt püstijalasöök!

 

Lõppu üks vestlus, mis vahepeal meie vestlusgrupis maha peeti:

ES: Liigume Ülemistest, Sandra!

ES: Sandraaaaaa!! Vasta telefonile 

JA: Ahaa olin ka ükskord nii seal 😂😂 ja tulin ära

AVK: Sandrale peab otse tuppa minema, sest ta telefon on tal ainult selleks, et ta ise vaid saaks helistada.

 

Loomad elutoas

Hanna kirjutab, et:

Siinkohal jälle üks põhjus selles kindlasti lõppematus reas (enamik surmaga lõppevaid õnnetusi juhtub kodus – mõtlen selle peale iga kord, kui voodist väljudes tekinurga sisse takerdun või leivatüki endale teleka ees diivanil kurku tõmban – ja kui ma siin niimoodi üksi olen, siis ei pruugi keegi sellest ju päevade kaupa teadagi saada), miks peaks endale elukaaslase hankima. Noh, et kui sa saabud reede öösel kell kaks koju, mitte nüüd just ülemääraselt purjus, ent siiski veidi napsusena, noh, näiteks, et oled viimase kuue tunni jooksul tarbinud umbes pudelijagu veini. Ja siis astud vannituppa ja alustad meigi eemaldamise protseduuri. Ja siis, juhtumisi, keerad ennast niipalju ümber oma telje, et näed vilksamisi ka vanni sisse.

Ja avastad, et seal on lind.

Selline tumehall, umbes topeltvarblase suurune, pääsukese kehaehitusega.

Siis oleks ju hea sellele elukaaslasele öelda, et ole hea, võta miskit ette. Ja seda mitte niivõrd isegi sellepärast, et see elukaaslane oleks tõenäoliselt meesterahvas, eksole, vaid pigem ikkagi sellepärast, et see elukaaslane oleks keegi teine kui mina.

Kuna säärast inimest parasjagu käepärast võtta ei ole, väljusin vannitoast, sulgesin enda järel ukse ja, et linnul rahulikum olla oleks, kustutasin ka tule. Istusin voodile olukorda analüüsima. Lootusrikkamatel hetkedel tundus mulle lausa, et ehk olen siiski nii purjakil, et kujutasin lindu vannis endale ette. Võõras lind isiklikes eluruumides tundus igatahePhoto 06.06.15 2 40.58s igati ebaõiglane, eriti arvestades, et mul ei olnud aken isegi mitte päris lahti, vaid lihtsalt suvisemat sorti aastaaja puhul praokile kallutatud.

Tunnike hiljem tõmbasin otsustavalt pajakindad kätte, panin tule põlema ja sisenesin uuesti. Lind oli siiski päris, seal, kus ma teda mäletasin olevat ja tegi nägu nagu ta eelistaks, et me mõlemad lihtsalt unustaksime, et selline piinlik intsident on aset leidnud (kui ma kohe pärast linnu avastamist veel taksos olevale sõbrannale moraalse toe saamiseks helistasin, oli üks tema pakutud lahendustest ka antud vannitoa kasutamisest igavesti loobuda). Tegin kiire ülesvõtte, et iseennast hommikul oma tervemõistuslikkuses veenda ja seejärel võtsin linnu vannist üles. Olin küll suuremat stseeni eeldades ennetavalt akna avanud, aga nüüd tundus lind mulle nii uimane, et kartsin, et kui ma ta aknast välja panen, kukub ta sirgelt neli korrust alla nagu enesetapja.

Kui ma parasjagu olin linnu majaesisele kännule asetanud, keeras ümber nurga tuttav naabrimees. Kell oli kolm öösel ja eks ta ilmselt oleks minna lasknud selle asjaolu, et ma seisan särgiväel keset hoovi, pajakindad käes, aga tundsin siiski vajadust selgitada.

Lind, ma loodan, on nüüdseks ennast kogunud ja asunud teele sinna, kuhu tal algselt tänaõhtul plaanis minna oli.