elu õppetunnid

Miks mitte mina

Hanna kirjutab, et:

Mõned nädalad tagasi sattusin vaatama sellist intervjuujuppi kahe juba varemgi sümpaatse härra vahel. Selline täiesti poosivaba vestlus teemal, mis on ootamatult keeruline, arvestades kui tavaline ja igapäevane see on, mõjus kuidagi värskendavalt. Isegi kui ma, omaenda kogemuse põhjalt, päris kõigega nõus ei olnud.

(Mingil põhjusel minu oma Chrome’i brauser Twitteri videosid ei mängi. Kui see probleem on veel kedagi tabanud, siis võib-olla saab abi siit. Kui see ka ei aidanud, siis võib proovida mõnda teist brauserit. Või siis saab seda videolõiku vaadata ka siit. See viimane link tasuks ehk nagunii ette võtta, sest seal on intervjuu leinast rääkiv osa täies pikkuses.)

Kuna elu on põhjust andnud, siis on mõlemad mehed nendel teemadel ka varem sõna võtnud. Colbert oli 10-aastane, 11 lapsega pere noorim, kui tema isa ja kaks venda lennuõnnetuses surma said. Cooper oli ka 10 kui ta isa suri, 21 kui tema kaks aastat vanem vend perekonna New Yorgi katusekorteri rõdult alla hüpates enesetapu tegi. Aga põhjus, miks ta siin intervjuus kohati nii võbelema lööb on see, et juuni lõpus suri 95-aastaselt tema ema, Gloria Vanderbilt, kelle elulookirjeldus on nagu film või mõni laiema joone ja suurema ambitsiooniga naisteromaan.

Colberti vaadete alustala moodustab olulisel määral muidugi see, et ta on katoliiklane (ma oletaks, et see seisukoht, et elu kui paketi eest peab tänulik olema, tuleb sealt), aga põhjendustes on siiski suur annus lihtsat ja kindlasti austusväärilist humanismi. Ja samamoodi on austust väärt ka see, et ta tõsimeeli üritab positiivset vastust leida küsimusele, kas täiesti objektiivselt igati sitast olukorrast üldse midagi head on võimalik kätte saada. Ainult et ma ei ole temaga päris nõus.

Need paar kraadi lisaarusaamist, mis tulevad isiklikust kogemusest (et siis, ma ei vaidle vastu, et see sügavam mõistmine, millest ta räägib, tekib), ei ole loomulikult nii ränka kaotust väärt (mida ta ei taha kindasti ka öelda, sest noh, miski ei ole), aga funktsioneeriva, well-adjusted inimese jaoks ei ole seda teiste inimeste kannatuste mõistmisel minuarust ka vaja. Mitte et teisi poleks vaja mõista, vaid et seda on täiesti võimalik vajalikul määral teha ka ilma sellise otsese isikliku kogemuseta. Nagunii ei peaks see tekkinud side olema nii ühene. Sest oleks ju ekstra masendav, kui see ainus või vähemalt peamine asi, mis sind teiste inimestega, ülejäänud inimkonnaga, seob, on see, millest te olete ilma jäänud. Teie lein.

Võib muidugi öelda, et võrreldes tavaliste inimeste tavaliste igapäevaste kaotustega (see juhtub meie kõigiga varem või hiljem ja me kõik teame, et see tuleb) oli Colbertiga aset leidnu oluliselt suurem, traagilisem. Nii noores vanuses nii palju kaotatud lähedasi nii ootamatult. Aga sellele mõeldes, seda olukorda endale ette kujutades, saab ju ometi aru, et see oli mõõtmatult õudne ja mõjutab lähedasi inimesi ilmselt kogu nende ülejäänud elu, tihtipeale viisidel, millest nad ise alles aastaid hiljem aru saavad. Kui siiski. Selleks ei pea ju ise korraga kolme pereliiget kaotama.

Ja no kui Colberti mõttekäigust saan ma veel aru (lähedase inimese kaotus paratamtult muudab sind ja seega ka paratamatult toob sind osadele inimestele lähemale; samas muidugi nihutab sama hooga teisi inimesi jälle sinust eemale), siis seda Cooperi poolt õhku visatud mõtet, et tõeliselt heast tõeliselt aru saamiseks on vaja tunda tõeliselt halba, ei kiida ma kohe üldse heaks. Ma ei väida sugugi, et pärast olulise inimese kaotamist need tõelised tipud enam võimalikud ei ole. Kindlasti on — inimene on võimeline ju ometigi oma maailmapilti mahutama mitu emotsiooni korraga, isegi kui need on omavahel vastuolus, eriti kui need ei puuduta ühte ja sama asja. Aga need tipud on võimalikud siiski hoolimata kaotusest, mitte selle tõttu. Ja võib-olla tuleneb see minu enda mõningasest kalduvusest nostalgiale ja melanhooliale, aga mõnikord on tõesti siiski nii, et aset leidnud kaotus lõikab just kõige õnnelikematelt hetkedelt selle päris tipu otsast ära. Sest asjad, mis on väga hästi, oleksid siiski veel paremini, kui…

Samas on Cooperi juures siiski mõned asjad, mis tulevad väga tuttavad ette. Kasvõi juba see, et nutt tuleb peale nii et sa ei olegi nagu päris kindel, miks. Sellesmõttes, et suures plaanis muidugi tead küll, miks, aga et miks parasjagu just sel hetkel, kui sisemiselt ei olegi nagu niivõrd emotsionaalne enda arvates olla. Minu enda jaoks, kes ma kontrollifriigina põhimõtteliselt olen aastaid ainult abitusetundest nutnud, olid need aegajalt eikusagilt tulevad pisarad küll täitsa ootamatu uus avastus. (Kuigi ükskord kümme aastat tagasi, tolleks hetkeks isiklikult ajalooliselt sita aasta teatava kulminatsioonina, seisundis, mis võis täitsa vabalt kvalifitseeruda väikest viisi närvivapustusena, on mul olnud olukord, kus ma ühel õhtupoolikul ikka päris tükk aega ei suutnud leida mitte ühtegi põhjust nutmist lõpetada. Selles situatsioonis viibida oli veits hirmuäratav, tagantjärele meenutada täitsa huvitav. Lõpuks aitas see, et BFF, kes ise töö tõttu ei saanud appi tõtata, saatis naabrimehe minu juurde omale lihapalle praadima. See oli nii absurdne väljavaade, et ehmatas selgeks. Töötas ilmselt paremini kui BFFi enda saabumine seda teinud oleks. Kuigi ta tuli ikka ise ka pärast. Ja noh, sellepärast ta ongi BFF).

Aga tuttav on ka Cooperi “Why not me?” mõttekäik. Arvestades, et ta on see mees, kes kalamehepükstes keset orkaanikahjusid sumpab ja tolmuse näoga maavärinavaremete vahel ringi ronib, ei tohiks see empaatiavõimeilming ilmselt üllatada, aga natuke ikkagi üllatab. Üks Vanderbilt võiks ilmselt vabalt lihtsalt istuda kulllast puuris ja mitte ülemääraselt mõelda selle üle, kuidas teiste inimeste elu kulgeb.

Empaatiavõime ja isekus ei ole tegelikult siiski kuidagi teineteist välistavad nähtused. On muidugi võimalik olla ka empaatiline ja isetu, kuigi niimoodi on ilmselt väga raske elada. Ja üldsegi peab inimene olema ikkagi vähemalt mõneti isekas, et täisväärtuslikku elu elada — kasvõi ainult selleks, et kõik kõrvalised hääled natuksesks välja lülitada ja teada saada, kes sa oled ja mida sa elult tahad. Aga olen ise ka tundnud inimesi, kes on väga empaatiavõimelised ja samas väga isekad. Sellistel inimestel kipub olema keskmisest selgem arusaam, kuidas maailm töötab ja milline on nende koht seal.

Minu jaoks tähendab empaatiavõime seda, et kui sa käitud nagu jobu, siis sa oled sellest teadlik ja oled teadlik ka sellest, milline on sinu käitumise mõju ümbritsevatele inimestele. Ja minu kogemus näitab, et tihtipeale sellest iseenesest juba piisab, et inimesed hoiduksid jobutsemisest. Ja ma ei pea siin isegi mitte silmas mingit eepilist jobukaklust, dramaatilisi solvanguid või pihku itsitades jala taha panekuid. Päeva sisse mahub tuhat väikest võimalust teiste inimeste suhtes hoolimatult või halvasti käituda, ka hea tahte juures ei taba vist keegi meist kõiki neid ära. Alati see teadlikkus oma käitumise mõjudest muidugi ei heiduta, mõne puhul see hoopis kannustab suuremale jobutsemisele.

Intervjuu selles osas, mida ei ole antud tviidis, aga mille leiab sealt Youtube’i lingi alt kirjeldab Cooper seda, kui imelik tema arvates on, kui inimesed talle kaastunnet avaldades vabandavad, et kurva asja niimoodi meelde toovad. Et kas nad arvavad, et see on tal kuidagi meelest ära läinud vahepeal. Et venna surmast on möödas 31 aastat ja siiamaani ei ole olnud päevagi, kus ta poleks venna peale mõelnud. Ja no nii ju on. Et üks hetk ei võta see kaotus enam hinge kinni, aga alles jääb ta ju ikka. Ja siis ühel hetkel saab sellestsamast asjaolust nagu veidi isegi lohutus (mitte piisav, aga abiks ikka) — mitte miski, mitte kunagi, ei võta sinult sinu sidet nende inimestega, kes on sulle kõige kallimad. Ka mitte surm.

Photo 05-09-2019, 20 56 00

Advertisements

Most folks’ lives

Hanna kirjutab, et:

Photo 01.05.18 20 38.12

Ikka tuleb aegajalt siin ja seal jutuks see, kuidas inimesed sotsiaalmeedias ja blogides teevad oma elud ilusamaks kui need ehk tegelikult igapäevaselt on. Et ainult kordaminekud ja ei mingeid topeltlõugu ja isegi kui on millegi üle kaevata, siis tehakse seda humblebrag vormis. Noh, et maja on meil kahjuks nii suur, et ma pidevalt kaotan oma kullast iPadi sinna ära. Või et juuksur kaebab alati, et mul on nii paksud juuksed, et käärid lähevad nüriks.

Ma tean, et osasid inimesi õudsalt ärritab see väike silmamoondus, aga ma pean tunnistama, et mind üldiselt mitte. Nii kaugele ei tasuks nüüd muidugi minna, et lavastad endale vähi ja siis lavastad ennast sellest terveks, aga väike utreering on minuarust küll täiesti okei. Esiteks juba sellepärast, et ma ise ei viitsi neid üksikasjalikke naturaalseid heietusi lugeda (vähe sellest, et mul puudub interneti-ajastule kohaselt vajalik keskendumisvõime, sellised heietused kipuvad paratamatult olema kas otsatu hala või siis tüütu epistel) või vaadata instagrami-lugusid sellest, milline perekonna hommikupuder tegelikult välja nägi. Teiseks tundub mulle isiklikult veider see impulss kogu oma elu niimoodi labaste üksikasjade ja väikekodanlike südamevaludeni vaatamiseks välja panna. Selline vabatahlik soov kontroll oma isikliku narratiivi üle lihtsalt käest lasta on minu jaoks täiesti loomuvastane.

(Kui peaks nüüd tekkima küsimus, et kui palju minu enda poolt siia postitatust on ilukirjandus, siis ühtegi lugu välja mõelnud ma ei ole, aga ma ei saa ka vanduda, et kõik päris täpselt niimoodi juhtus. Eksole.)

Küll aga hakkavad mind need kaunilt lahtirulluvad elud häirima siis kui iseenda omas ekskremendid suuremal või vähemal määral ventikat tabavad. Mida nad ju paratamatult teatud regulaarsusega tegema peavad. Mitte siis niivõrd kadedusest või et ma kuidagi järsku hakkaksin uskuma, et erinevalt minu omast teiste elud ongi maagiliselt isekulgevad ja kurat neid võtku. Lihtsalt kõik see ilu internetis muutub järsku valusaks meenutuseks sellest, et ma olen (loodetavasti ajutiselt) minetanud võime uskuda, et elu võib ka päriselt selline olla. Minu oma siis, konkreetselt. Et noh, praegu pole, aga ükskord võiks.

Mulle tegelt jubedalt meeldiks kui elu saavutaks mõnikord sellise stabiilsuse, et ei oleks pidevalt mingit juba käimasolevat kriisi vaja lahendada või mõneks tulevaseks kriisiks valmistuda. Ma tean, et mind paremini tundvatele inimestele võib see tulla väikestviisi šokina, aga mul tegelikult suurema osa ajast puudub igasugune impulss midagi materiaalselt produktiivset teha. Sellesmõttes, et kui sa oled hakkama saanud millegi sellisega, mille puhul sul varem polnud aimugi, et sa seda oskad või suudad või siis operatiivselt seljatanud mingi ootamatult esilekerkinud ebameeldivuse, on eduelamus muidugi peadpööritav ja võimas. Aga mulle ausaltöeldes täiesti piisab teadmisest, et ma olen võimeline seda või teist probleemi lahendama.  Noh, et ma ei saa küll päris hästi aru, miks just meesterahvas perekonnas on ainuvastutav selle eest, et need liistud viis aastat pärast sissekolimist ikka veel esikunurgas seinapanemist ootavad (kui just ei ole tegemist üldise tööjaotuse küsimusega), aga samas ei ole mul ka mingit sisemist tungi pidevalt korstnaid pühkida, torusid parandada või võsa langetada.

Ja üldse ma eelistaksin, et kui need torud juba ükskord paigaldatud said, siis ma võiks edaspidises elus (pmtst igavesti) selle peale loota, et kraani avades kõik see vesi, mis sealt kraanikaussi peaks voolama seda ka sajaprotsendiliselt teeb (mitte, et ma mõne hetke pärast leian ennast murettekitava kiirusega kasvavast lombist). Ja see, et ma pidin Hiiumaal oma valge käega ära vahetama saunasegisti, mis alles eelmisel kevadel vahetatud sai ikka konkreetselt riivas mu tundeid päris sügavalt.

Kompromissina oleksin ma valmis probleemid lahendama ka nende pihta raha loopides, aga seda saaksin ma rahulikult teha ainult siis, kui oleks nii palju raha, et probleemilahendamine endast varalisse seisu Photo 02.05.18 20 53.43 mitte mingit märki maha ei jätaks (nagu ma juba kunagi varem olen märkinud, olen ma laisk, aga kitsi). Ja no see probleemilahendamine peaks siis käima ikkagi sellel tasemel, et keegi läbib minu elu sobiva inetrvalliga minu ees (noh, nagu need arhailised reeglid autosõidu kohta) ja tegeleb kõigi väljavupsavate väikekodanlike tüütuste ja harilike igapäevakatastroofidega juba enne kui nad minu teadvusse jõuavad. Ehk siis, I have missed my calling as a gazillionaire.

Eelmisel nädalal avanes Hiiumaal mulle kohe alustuseks selline vaatepilt:

Meil on minu isikliku tädiga, kes Lõuna-Eestis perekonnaajaloolise taluhoonestusega võitlemise mõned aastad tagasi käsile võttis, spontaanselt moodustunud selline loodusepoolse mõnitamise käes kannatajate toetusgrupp, kuhu ma selle järjekordse nörrituse kohe ära kaebasin. Tädi saatis vastu pildi oma vannitoa põrandast, mis oli suht tihkelt täis erinevaid kastruleid ja ämbreid, mille ta pärast vee torudesse laskmist oli kiiresti kokku otsima pidanud. Tema seekord võitis, kuigi mulle tundub, et mõttetute tööde edetabelis on ühe ja sama puuriida kaks korda ladumine siiski suht kõrgel kohal. (Ja olukorrale lisas pikantsust asjaolu, et koos puuriidaga oli alla sadanud ka jahimees Viktori sügisel sinna otsa asetatud nugisepüüdmise kast, kuhu ta oli nugisele kingiks asetanud ka ühe kanamuna. Nugis ei olnud muna tahtnud, mistõttu tahtis kukkumisest kannatadasaanud muna nüüd paari meetri raadiusesse sattunud inimesel silmanägemise võtta.)

Photo 02.05.18 13 31.38Ma nagu mäletaks, et veel mitte väga ammu juhtus tihtipeale seda, et Hiiumaale saabudes tõmbasid võrkkiige selleks ettenähtud kohta üles ja pärast seda oli ainult sealt mitte väljakukkumise vaev. Sellist asja juhtus lausa tervel real järjestikkustel saarekülastustel. Ja ma ei teagi, kas täieliku kannapöörde taga on see, et head ajad ongi möödas (ütleb ta fatalistliku ohkega) või siis asjaolu, et kunagi seal vahepeal sai minust Omanik.

Selleks peab ilmselt olema kinnisvaraomanik, konkreetsemalt ilmselt majaomanik ja no eriti puumajaomanik (sest noh, pmtst hetkest kui ta varrelt raiutakse, algab puidu allakäik), et mõista seda staatusega kaasnevat teatud spetsiifilist neuroosi. Kui ennast teadlikult ja rangelt korrale ei kutsu, siis paneb see pidevalt valdustes ringi vaatama pilguga, mis mitte ainult tuvastab selle, mis parasjagu lekib, mädaneb või murdub, vaid otsib ka asju, mis lähemas või kaugemas tulevikus seda kõike tegema võivad hakata. Ja no mina isiklikult olen sellise pinge jaoks liiga tšill inimene. Kõige ruineerivam ongi muidugi alati hooaja esimene saarekülastus, sest lisaks sellele, et midagi on talvega kusagilt alla kukkunud, läbi läinud või ära vettinud, on ju ka külm, lumine ja/või mudane. Aga ma hakkan siiski vaikselt mõistma, miks isa, kes ometigi oli suure osa sealsetest asjadest oma käega valmis meisterdanud ja kellelt seetõttu oleks oodanud sellist keskmisest suuremat emotsionaalset investeeritust nende asjade jätkusuutlikkusse, viimastel aegadel suht alla andis – see pidev looduse ja aja pealetung on päris kurnav.

Kõige selle porisemise juures ma muidugi annan endale aru, et inimesel, kellel on oma rannamaja saarel, ei ole tegelikult võib-olla elus kõige hullemini läinud. Lihtsalt miks, oh, miks on nii, et kui sa oled juba suht lähedale jõunud sellele Pinteresti-ideaalile ühes nurgas, hakkab teine nurk koost lagunema? Ma arvan, et ainuke lahendus sellele Photo 14.04.18 20 18.33frustratsile on torutangid korraks käest asetada ja ise endale käepäraste vahenditega veits glamuuri teha. Aprilli alguses, nädal pärast seda kui rannamaja enneolematuid laupäevaõhtuseid toruprobleeme olid väikese vahega lahendamas käinud õnneliku juhusena oma külas leidunud torumeestest isa ja poeg (praegu olen liiga pikalt seletama jäänud, aga tuletage mulle meelde, et ma ükskord võtaks põhjalikumalt teemaks selle lõputu jada mehi+kvalifitseerijaid — Viktor jahimees, Igor ehitaja jne. — kelle üksiku naisterahva telefonist leida võib; mu ema telefon on sellemõttes veel oluliselt impressiivsem kui minu oma, aga eks ma olengi suure osa nendest tema käest saanud), sattusin ma teel ühelt töölt teisele pooljuhuslikult nädalavahetuseks Pariisi. Jalutasin Montmartre’il ja Luksemburgi aias ja selles misiganes piirkonnas, mis on Luksemburgi aia ja Invaliidide vahel. Keerasin spontaanselt väikesesse kogukonnaparki, lugesin pingil raamatut, kõrval pidasid expatid laste sünnipäevapiknikku. Käisin laupäeva õhtul Chatelet’is jazzkontserdil, öösel tagasi tulles võtsin hotelli kõrvalt krepiputkast väikse oote. Pühapäeva hommikul sõin jõe ääres aeglase hilise hommikusöögi.

 

Sellesmõttes hakkas nagu ka parem, et nägi oma silmaga, kuidas inimesed elavad päris mõnusat igapäevaelu. Ja kui ise teha natukenegi neid asju, millest muidu ainult raamatust loed, siis see aitab päris hästi jälle koguda seda mugavat illusioonipolstrit, mis lubab uskuda, et tegelt on kõik võimalik. Ka selline elu, mis kulgeb easy as a breeze

Hiiumaal on nüüdseks projektile peale lennanud Aivar, ehitaja.

Infaux

Hanna kirjutab, et:

Mõned nädalad tagasi avaldas ajakiri Science MIT teadlaste uurimustöö selle kohta, kuidas “uudised” Twitteris levivad. Atlantic on akadeemilisest tekstist teinud oluliselt kergemini haaratava kokkuvõtte. Igaljuhul on nad läbi kamminud kogu Twitteri, aegade algusest, ja jõudnud selle põhjal järeldusele, et põhiline kurjajuur libauudiste levitamisel ei ole mitte kiuslikud vene robotid, ettevõtlikud makedoonia teismelised või karismaatilised arvamusliidrid, vaid lihtne lugeja ise, kes mõõdutundetult igasugu jura ritviidib. Misiganes põhjusel levib libauudis kordades kiiremini ja kaugemale kui tõde, võimalik, et lihtsalt sellepärast, et libauudis on põnevam kui päriselu, mistõttu on seda ka põnevam levitada.

Uurimuse koostajad on sihtmärgiks võtnud uudised, nii nagu nemad seda defineerivad, aga ma olen üsna veendunud, et see käib ka igasuguse muu info kohta, millel võib-olla niivõrd päevapoliitilist uudisväärtust pole.

Jalutasin ükspäev mööda kohaliku kaubanduskeskuse poodidetänavat, mis oli šokeerivalt täis popapvuuduud. Tervendavate toidulisandite lett siin, väestatud (või siis ka väestamata, aga asi see valgustatumal inimesel need kodus ise ära väestada pole) kivikesed seal. Ervini käest saab väestatud lõngajuppe ja kui te kiirustate, siis on võimalik ainult 169 euro eest hingepilt ja energiapai saada (järgmisest nädalast juba kallim). Tuttav rääkis paar nädalat tagasi, kuidas luterikiriku juhtfiguur oli väitnud, et eestlaste uskmatuteks tembeldamine ei ole õige, sest eestlased tegelt usuvad natuke igasuguseid asju — jumalat ja ufosid ja biovälju ja päkapikke — ja sellest tulebki siuke eestlasele igiomane usukompott. Ja no ma ei tea, minuarust lõhnab selline mõttekäik siiski veidi meeleheite järele. Sest, minu isiklikud tunded igasuguse organiseeritud religiooni küsimuses kõrvale jättes, ma ei ole päris kindel, kas vana väärikas ristiusk siiski tahab ennast niimoodi nagu möödaminnes maagiliste lõngajuppidega ühte patta panna. Või kust see usklikkuse ja heausksuse piir jooksebki?

Ja võib muidugi tunduda, et natuke meelevaldne on niimoodi libauudised ja naiselikkuse ürgne vägi ühe hingetõmbega ette võtta, aga minu jaoks on aluseks üks ja seesama maagilise mõtlemise mantra — et Tõde on see, midaiganes mina Tõeks pean (mis omakorda jätab pärani avatuks võimaluse, et sul on täiesti oma isiklik Tõde, kuigi minu oma on muidugi oluliselt parem Tõde, sest sellepeale olen tulnud mina). Et Tõde on subjektiivne, oleneb vaatenurgast ja ideoloogiast.

Tegelikult on sellise asja nimi muidugi Arvamus. Äärmisel juhul Tõlgendus või Spekulatsioon. Tunne. Ja isikliku Arvamuse omamine, ükskõik, mis küsimuses, on täiesti okei, nagu on seda ka selle Arvamuse väljendamine (halloo, faking hümniseadus). Aga samas peaks siiski Arvamusel ja Tõel oskama vahet teha — Arvamusi võib olla absoluutselt lõpmatu hulk (kasvõi ühel inimesel, kõik omavahel vastukäivad), Tõde saab siiski olla ainult üks. Miinimumnõudega, et see on observeeritav, kõigile, kes selleks soovi avaldavad.

Viimasel ajal  on iga kangitõmbaja hakanud välja tulema ideedega, kuidas muudkui ilmnevate libauudiseatakkide ja muu labase (sotsiaal)meediamanipulatsiooniga institutsionaalselt toime tulla. Facebook korraldab ümber oma uudistevoo arvutuskäike ja riigid üritavad järjestikku libauudiseseadusi valmis vorpida. See on lõppkokkuvõttes muidugi kasutu — nagu seal algusepoole lingitud teadustöö näitab, tähendab ülevalt alla tulev lahendus igal juhul, et probleemi üritatakse lahendada valest otsast. Sest libauudisetreialile võib küll joonlauaga piki näppe anda, aga kui tema toodang on laia maailma läinud, siis ei roogi seda sotsiaalmeedia kõlakojast enam mingi nipiga tõhusalt välja. (Ja noh, kõigele lisaks kapatakse niiviisi uljalt ja uisapäisa ka ülalmainitud Arvamuse avaldamise vabaduse piiramise libedale teele.)

Kõige sellega tahtsin ma (tegelikult oluliselt kiiremini) jõuda väiteni, et tänapäeva hariduse põhiliseks eesmärgiks peaks olema kriitilise mõtlemise ja allikakriitilisuse õpetamine. Paljude praeguste suurte jamade vältimiseks oleks kasu olnud kasvõi juba selle teadmise kinnistumisest, et kui miskit tasuta kätte tuleb, siis oled sa ise toode. Selline enesemüümine on ka mulle kohati täiesti vastuvõetav kaup (ja papiköhimine ei pruugi alati vabadust osta, eksole), lihtsalt parem oleks ise siiski teadlik olla, kellele ja milleks ennast müüd. Ja ma ei ütle, et tavaline kakskordkaks ja faktiteadmiste omandamine täiesti kasutud oleks (kasvõi juba sellepärast, et kõik märgid näitavad, et inimene, kes korra oma aju millekski kasutab, teeb seda tõenäolisemalt teist korda veel), aga info kui selline ei ole tänapäeval ju enam teabmis defitsiitne kraam. Ei nõudluse ega pakkumise poolelt — kogu maailma info on paari kliki kaugusel (väljaarvatud see, millal minnakse Eestis üle suveajale — nädal aega tagasi oli mul täiesti võimatu sellele küsimusele otsekohest vastust leida) ja pole ka märgata, et inimeste ihalus infot omandada kusagile hääbumas oleks (mis ongi ju tegelikult kogu probleemi juur).

Ma arvan, et viimaste millenniumidega on teadmine, et kui nii on kirjutatud, siis nii ka on, meile vaikselt DNA-sse imbunud, nii et arusaadavalt on veidi raske minna lasta. Alguses oli natuke abi sellest, et internet nägi välja nagu ta oleks põhikooli tööõpetuse tunnis tehtud ehk siis mitte midagi sellist, millest tingimata pimesi juhinduma peaks. (Ja ikkagi mäletan ma, kuidas selle sajandi koidukumas, dialupi ajastul, tõmbas hordide kaupa inimesi endale MSNi kaudu arvutisse mingi armastusviiruse, mis kõigil 500megased kõvakettad referaatidest ja skännitud läbupiltidest puhtaks pühkis.) Tänapäeval on ka kõik vuuduu täiesti viisaka fondiga usaldustäratava template’iga veebilehele kirjutatud, autori läbitungiva eksperdipilguga portreefoto kõrval. Vaadatagu kasvõi sedasama blogi siin — pmtst ainult kaanefoto leidmise vaevaga on minuarust täiesti asjaliku ja asise välimusega leht saanud ja teie õnn, et me siin ka enamvähem reaalsusega kontaktis olevat juttu ajame, mitte ei õhuta kolloidhõbedaga vähki ja sesoonset surutist ravima. Ja kui kusagilt on piisavalt sugestiivses vormis mingi uus Tõde kätte saadud, ei ole omasuguste valgustatute leidmine ja enda nende sisse insuleerimine enam mingi vaev.

Ja ma saan aru, et skeptik.ee-le võib ette heita üleolevat tooni ja lahmivat väljendusviisi ja see ei pruugi olla kõige konstruktiivsem lähenemine (aga ma saan täiega aru ka skeptiku abitust frustratsist). Ja ma ei eita ka positiivse mõtlemise jõudu ja sellega seoses ka väestatud kivikeste platseeboefekti (ja noh, kui mõtteviisist midagi ei sõltu, siis võiks ju alustuseks kohe kõik depressiivikud lootusetute juhtumitena kusagile laiule jalust ära saata). Aga antud juhul polegi asi ju niivõrd selles, kuivõrd inimeste üldises võimekuses teha teadlikke ja objektiivselt informeeritud otsuseid ja eluvalikuid.

Maagilise mõtlemise ja personaalse Tõe peakorter on muidugi USA, selles pole mingit kahtlust. Ilusa kronoloogilise ülevaate selle kujunemisest ja põhjustest ja sellest, kuidas see kõik on viinud Trumpini saab Kurt Andersoni suht suurepärasest raamatust “Fantasyland”. Eestis õnneks keegi ei eita, et Teine maailmasõda aset leidis ja “president on tegelt tulnukas” tüüpi lugude levimise eest kaitseb see, et iga viimane kui inimene tunneb isiklikult kedagi, kes käis tema emaga ühes laulukooris või kelle hambaarst oli tema vanaema. Aga kui kipub tekkima põhjendamatu rahulolu siinse olukorra üle, siis minge lugege uuesti seda lõngajuppide lugu.

 

Ise ka ei usu

Hanna kirjutab, et:

Jah, ma tean, täitsa naeruväärne lugu. Praktiliselt ükski mu sõber ei luba mul enam väita, et ma olen blogija ja noh, ega seda ei saa neile ka ette heita, eksole. Niisiis, istun autopesula kohvikus ja olen nüüd täiesti valmis internetiavarustesse paiskama teadvuse voolu, lihtsalt selleks, et üle poole aasta esimene postitus ära teha (pesulaboss heitis autole põgusa pilgu ja teatas, et siin on kindlasti vaja ka lisaleotust, nii et ilmselt läheb nüüd natuke aega).

Kuna Sandra rääkis juba sellest, kuidas me eelmise nädala alguses Hiiumaal käisime, siis ma räägin jätkuks sellest, kuidas ma täitsa iseseisvalt eelmise nädala lõpus hoopiski Tartus käisin.

Alustuseks sain ma elus esimest korda kiiruse ületamise eest trahvi. Mida inimestega ikka juhtub, eksole, eriti, ma kujutaks ette, selles maalilises kohas Tartu maanteel, kus on umbes 150 meetrit viiekümne ala ja keset seda kavalasti kiirusekaamera (ei pannud sealt siiski vihiseva raketina läbi, 4 km/h läks ülekiirust). Aga kui sa ei ole kunagi enne elus trahvi saanud, siis on see siiski selline binaarne paradigmamuutus. Kui ma talvel hilja öösel ema autoga mööda Tallinnat ilma ühegi põleva tuleta ringi sõitsin ja nägus politseinik sellele tähelepanu juhtis (mille peale ma kasutasin automaatselt maailma kõige ärritavamat beibevabandust — mina ei tea midagi, see pole isegi minu auto; ise ka kuulasin seda ja ei uskunud, mis jura mul suust välja tuleb), siis sain julgelt ja ausalt öelda, et mul pole ühtegi varasemat rikkumist (ja eelpooltoodust võib nutikam lugeja järeldada, et nägus politseinik tookord ka meie kokkupuutest mingeid ülestähendusi ei teinud). Nüüd enam ei saa. Isegi kui tegemist oli hoiatustrahviga.

sild

Tartusse minemise ettekäändeks oli kolmepäevane küberkoolitus. Üldiselt oli kõik täitsa huvitav ja nii, nädalavahetusel enese niivõrd varajane voodist väljajamine tundus lihtsalt kohutavalt ebaloomulik ja seetõttu ka arusaadavalt valuline. Laupäeval oli lisakompensatsiooniks vähemalt asjaolu, et kolmveerand ettekandjatest olid ka, kuidas seda nüüd võimalikult progressiivselt ja mitteseksistlikult öeldagi, äärmiselt hästi tähelepanu endale koondavad härrad. Selleks, et kogu vaeva tasuks ka ainepunkte ja Oxfordi diplomit saada, pidi kolmandal päeval osalema ka neljatunnises küberkriisisimulatsioonis (meie kõik olime pmtst vene häkkerite rünnaku alla sattunud Ühendkuningriigiga märkimisväärselt sarnase riigi erinevad instantsid), mis oli minu jaoks kogu ettevõtmise kaugelt kõige tüütum osa. Aga noh, minu sügav põlgus grupitööde vastu on praeguseks ka juba lähemate tuttavate seas ilmselt hästi dokumenteeritud.

Igas sellises grupis on alati mõni külma kõhuga douchebag, kes ei tee mitte midagi. Kõrgem pilotaaž on see, kui tüüp suudab veeta tunde ilma ühegi teise grupikaaslasega isegi hetkekski silmsidet loomata. Eelmisel kevadel oli meil üks aine, mida me põhimõtteliselt õpetasime endale ise. Nädal aega järjest oli vaja iga päev lugeda 60-100 lehekülge artikleid ja siis loengu alguses jaotati rahvas kohe 4-liikmelisteks gruppideks mustvalgesildneid artikleid analüüsima. Ja iga viimane kui kord oli grupis (mis oli iga kord erineva koosseisuga) üks, kes ei öelnud sõnagi. Mingist hetkest otsustasin ma, et täna olen see tüüp mina. Et asi oleks ikka kindel, jätsin ka artiklid lugemata. Ja mitte ükski kord ma ei pidanud ikkagi survele vastu ja olin siis sunnitud neid rõvedaid akadeemilisi artikleid jooksu pealt diagonaalis lugema, samal ajal kui gruppide vahel ringi jalutav õppejõud ootusrikkalt mul seljataga seisis, et meie väiksest vestlusringist pudenevaid kuldmune noppida. Nii et sellesmõttes muidugi props nendele külma kõhuga douchebagidele. Igaüks ilmselgelt seda ei suuda.

Samas pole vaikiv douchebag siiski kaugeltki mitte kõige hullem grupikaaslane. Sest vaikiv douchebag, kuigi omamoodi muidugi ärritav, on dünaamika mõttes siiski selline suht neutraalne üksus. Suht selline mööbliese nurgas. Või mitte eriti silmatorkav tapeet. Kaugelt kõige hullem grupikaaslane on selline, kes silmagi pilgutamata täielikku segast peksab. Sest sellisel juhul, lisaks sellele, et sa pead tegema ära oma osa ja üsna tõenäoliselt ka tema osa, läheb hulk energiat kaotsi ka sellele, et sa üritad aru saada, kas sa ise mitte ei ole lolliks läinud või insulti saanud. Näiteks saadab selline grupikaaslane sulle (oma panusena järgmisel päeval esitamisele minevasse lõpp-produkti) kaks lehekülge korrektselt vormistatud teksti, kus kõik sõnad on sulle tuttavad, aga mitte ühestki lausest pole võimalik mitte midagi aru saada (truestory).

Selliseid grupikaaslasi mulle pühapäevases simulatsioonis õnneks ei sattunud (vaikivaid tütarlapsi oli kümneliikmelises grupis vähemalt kaks — arvestades, et madin kestis neli tundi, jällegi suhteliselt impressiivne). Küll aga olid nad kõik jube noored (loengus meenutas ameeriklasest õppejõud Pronkssõduri värki ja nentis, et “ahjaa, osad teist olid selajal veel lapsed”, mille peale kostus mitmestLossi saali otsast pominat teemal “me kõik olime selajal veel lapsed”). Ma saan aru, et minu viimase paari aasta taustsüsteem oleks pidanud mind selliseks olukorraks ette valmistama, aga millegipärast võttis ikkagi natuke aega enne kui mulle meenus, mida kõike mina ei teadnud kui ma nendevanune olin. Mis on minuarust omakorda selge märk, et vanemast peast koolis käia on kergem. Pärast öö läbi tuupimist muidugi otse eksamile enam ei lähe (mingi hetk jooksevad hammasrattad täiesti frustreerivalt kriginal kokku), aga samas on teadmisi ja kogemusi ja konteksti nii palju rohkem. Mitte ainult faktiteadmisi, vaid ka oskust olukordi ja inimesi lugeda.

Simulatsioon ise ei viinud meid suurt kusagile, sest noored inimesed on jube ettevaatlikud. Üritasin neid küll paar korda otsustavamale tegutsemisele utsitada, aga polnud pühapäeva hommikul ka ise ülemääraselt seiklushimuline ja motiveeritud noorsootöötaja. Samas oleks ma ilmselt mitu tundi vaeva oma elus saanud kokku hoida, kui ma oleks kohe alustuseks, siis kui tulid esimesed teated dissidentide meilikontode häkkimisest, võtnud kätte oma gruppi veenda, et tuumarelva karbist välja võtmine ja sellelt suurema tolmu ära puhumine oleks antud situatsioonis täiesti adekvaatne reaktsioon.

Õhtupoolikul sattusin kogemata umbes sajaks meetriks (Raekoja platsist peahoone nurgani) volbrirongkäiku. Peamiselt sellepärast, et ma olin nagunii samas suunas liikumas. Vahetult enne seda, kui ma veel auväärsele vilistlasele kohaselt tänava ääres rongkäigu möödumist vaatasin, sain ma ka esimest korda kõigi nende aastate jooksul meeskorporandilt tulbiõie. Ilmselt jagatakse neid ainult raja kõrval seisvatele daamidele, kuigi mulle tunduks, et väike lilleõis on vähim, mis nad saaksid teha kompenseerimaks seda sajandipikkust semiannuaalset umbmäärast ent kõikehõlmavalt valjut jorinat, mille tuules me oleme pidanud rongkäiku läbima.

myts

Öösel sattusin ikka oluliselt veel rohkem kogemata ka kolme meesorganisatsiooni. Enne olin sunnitud pead pesema, sest sellele eelnevad umbes viis tundi möödusid mul Tähtveres lõkke ääres. Püksid olid paratamatult ikka needsamad läbisuitsutatud, aga arvestades, milline läbu ja pröökamine oli näiteks viimases läbitud punktis, ei olnud sellest ilmselt erilist vahet. Koju jõudsin kell 3. Samas, alustasin alles kell 00:30.

Järgmisel hommikul valutas pea, hoolimata sellest, et olin õhtul joonud ainult ühe džinntooniku (onegin, eksole). Ma ei tea, kuhu me niimoodi jõuame.

mijn neverending semaine

Hanna kirjutab, et:

Olen siin üritanud tuvastada, et millal see eelmine nädal tegelikult algas. Sest noh, nii nagu on erinevaid teooriaid selle kohta, millist sündmust pidada 20.sajandi alguspunktiks, nii ei tasu ka siinkohal babüloonlaste leiutistel oma elukorraldust liialt dikteerida lasta.

Niisiis ma pakuks, et eelmine nädal algas umbes kaks nädalat tagasi, ütleme näiteks neljapäeval, sest reede südaöösel oli esimese essee tähtaeg ja, arvestades, et ma ei saan sellest ainest aru ainult hooti ja seetõttu ei saanud ka eriti aru, millest ma selle essee pean kirjutama, oli see, ma arvan, et hea lugeja on siinkohal nõus, üsna viimane hetk töökirjutamisega pihta hakata. Peale kõige muu oli esmaspäevaõhtuks vaja kirjutada teine tähtteos (aines, mis mulle meeldis ja millest ma aru sain ja puha), aga esmaspäev oli mul täistööpäev ühes mõneti teises riigis.

Kolm päeva hiljem, loetud hetked enne südaööd, esitasin essee ära. Pool punkti võetakse hilinemise eest maha, aga kuna ma siiski ei ole päris kindel, et ma kirjutasin teemasse, siis heal juhul ei olegi seal millestki maha võtta. Ilmselt siis nendest punktidest, OLYMPUS DIGITAL CAMERAmille ma saan selle eest, et allikate nimekiri on ilusti tähestikujärjekorras (sest juhendis oli kirjas, et korrektne viitamine moodustab päris märkimisväärse osa hindest).

Kuus minutit enne esmaspäeva südaööd esitasin ära ka teise essee (seekord siis täpselt tähtajaks) ja selleks ajaks oli küll konkreetselt tunne, et ma suren kohe ära. Kere oli huvitatud absoluutselt kõigest muust kui seal arvuti taga istumisest. Põhimõtteliselt sai see 2500 sõna kirjutatud hoogtöö korras kuue tunni vältel, mis jäid tööpäeva lõpu ja südaöö vahele, peamiselt aga kell 22:30 kuni 23:35. Sest kui esimese essee kirjutamisprotsess oli küll raamatunäide prokrastineerimisest (tööd ei tee, aga midagi muud ka ei tee, sest ei ole ju aega, sest peab ju tööd tegema, püsivaks fooniks väikestviisi meeleheide mõnede eneselegi ootamatute “Sa saad sellega hakkama!” motivatsioonivilksatustega), siis teisele said takistuseks mitmed ette teada (palgatöö, eksole, ma olen ennegi täheldanud, et see ei lase inimesel rahulikult elada) ja kavandamatud elulised asjaolud.

Näiteks viskas ootamatu ahvi mutrivõtmesse mind mõnda aega varjuna saatnud sitt rongiõnn. Kuna belglased olid pool oma raudteevõrku just tolleks päevaks üles kakkunud, siis ei saanud ma sõita rahuliku internetivaba kohaliku rongiga (elu parim artiklilugemiskeskkond), vaid pidin ronima pühapäevaõhtuse Amsterdam-Pariis kiirrongi esimesse klassi. Mis võib ju kostuda igati peen, aga antud hetkel oli pigem selline kõrgema keskklassi loomaaed. Minu istekoht oli seal, kus kaks kahelist istet teineteisele otsa vaatavad, akna all. Kolm ülejäänud kohta täitis prantsuse perekond (määramatu vanusega ennast emotsioonituks opereerinud pereema, tema tuhmi ilmega
poeg ja selle mossis tüdruksõber — kõik kolm kuulasid kõrvaklappidega oma mussi ja OLYMPUS DIGITAL CAMERAkõigi kolme kõrvaklapid lekitasid heli; ja lauaalune oli tihkelt nende jalgu täis). Ühtegi artiklit mõistagi ei lugenud, tegin hoopis tööandja kulul väikese veini.

Halb rongiõnn jätkus mõned päevad hiljem kui ma pidin otse tööpostilt Luksemburgi rongile kappama. Või noh, polekski ehk pidanud niiväga kappama, sest rong oli juba väljudes pool tundi graafikust maas. Seejärel jätkus sõit sellises reipa inimkõnni tempos. Kui kolmetunnine rongireis oli juba kestnud peaaegu neli, teatati vastuvaidlemist mitte sallivas prantsuse keeles, et järgmises kottpimedas vallooni asulas tuleb kõigil maha kobida, sest see rong enam edasi ei sõida. Mis oli muidugi omaette mõistlik, sest tund aega hiljem väljunud päeva viimane lähetus oli meid kinni püüdnud ja eks me siis selle peale kõik üle kolisimegi. Kui mul poleks nii kopp ees olnud, siis oleks ehk ka see infosulg tundunud belgiapäraselt nunnu.

Luksemburgi hotell oli seekord saanud suht spartalik, tuba nägi välja nagu mingi BBC ilmasõjajärgse perioodidraama võtteplats, stseenideks, mille asukohana on kirjas näiteks “teenijanna tuba”. Või “nunnakamber”. A voodi oli pehme ja wifi töötas (kui ma olin umbes kaheksandal katsel lahti hammustanud selle, et hüüumärk parooli lõpus ei tähista mitte niivõrd teenusepakkujate entusiasmi, kuivõrd tuleks ka siiski sisse trükkida). Ja järgmise päeva töö kestis märkimisväärselt lühemalt kui rongireis tööle. Mis tähedas, et sain veidi linna peal ringi jõlkuda enne kui, väike värin hinges, jälle rongi istusin, et Brüsselisse naasta.

photo-02-11-16-22-17-48

photo-02-11-16-22-17-28

Tagasitee kulges siiski graafikukohaselt, andes lootust, et raudteeneedus on selleks korraks murtud. Valloonia, mis seekord ei olnud kottpime (ja ei rullunud lahti minu ja õiglase ööune vahel), tundus rongiaknast isegi päris maaliline.

Järgmisel kahel päeval kohtlesin ma Brüsseli hotellikorterit nagu mõne ellujäämise riäliti osaline, kes on hetkeks tsivilisatsiooni lastud (meenub ka see stseen “Band of Brothers” seriaalist, kus Winters lumisest kaevikust Pariisi vaheldust saama kupatati). Ostsin supermarketist poolfabrikaattoote, mille sai panna ahju (ma polnud olude sunnil kaks kuud midagi ahju saanud panna). Käisin vannis. Magasin voodis meritähe asendis ja kui see ebamugavaks läks (võimalikke tulevasi voodikaaslasi ehk rõõmustaks teadmine, et see pole kunagi mu tavapärane magamisasend olnud), siis lihtsalt diagonaalis. Kuigi ega ma siit ühika teismelisevoodist ka pole veel tegelikult kordagi alla kukkunud.

Reede õhtuks olin uljalt lasknud endale Leidenisse kella poole kümneks pitsa tellida. Selleni jõudmine ajal, mil ta ka veel soe on, oleks eeldanud, et tööpäev lõppeb veidi varem kui viimasel hetkel, sest mul oli enne vaja ka Haagist läbi hüpata ja kohver ühikasse visata. Jõudsin kohale pool üksteist, vähe sellest, et pitsa oli külm, keegi oli sellest ka juba ühe tüki omastanud. Pitsa oli Leidenis sel põhjusel, et lapsed pidasid veerandilõpupidu. Koju sain poole neljase rongiga. Olin endaga päris rahul, sest viimati kuulsin ma Leideni keskvaksalisse sisenedes, kuidas see poole neljane parasjagu lahkus ja veetsin seejärel jaamapingil oma elu pikima tunni poole viiest rongi oodates. Mis jäi kümme minutit hiljaks.

Nädala tinglikuks lõpuks võiks samas siiski pidada pühapäeva. Nagu ma ka juba mitu päeva mantrana endale lubanud olin (jooksvalt, sobivatel hetkedel, aga kindlasti igal hommikul kui sõltumatult magaminemise kellaajast oli ärgates siiski tunne, nagu oleks gorilla mind öö jooksul veidi vaibaklopitsaga töödelnud), magasin ma terve laupäeva muidugi maha, aga kuna õues oli obssöönsel kombel 17 kraadi ja vahelduv pilvisus, otsustasin pühapäeval siiski väikese jalutuskäigu teha. Sihtmärgiks oli linnapark nimega Haagse Bos (ehk siis Haagi mets), kuhu ma ka paari kõrvalepõikega jõudsin. Kuna mul on niigi natuke raskusi hoomamisega, et millal siin hämardub ja öine kellakeeramine oli sellele veel omakorda põntsu pannud ja kuna Haagse Bos osutuski ootamatul kombel täielikuks džungliks (Hollandis on üldiselt nii palju inimesi ja nii vähe ruumi, et metsa eriti vohada ei lasta; väljaarvatud keset suurlinna siis ilmselt), siis kahjuks muutusid need ristuvad ja eri suundades puude vahele looklevad valgustamata metsarajad seal juba varsti pärast minu saabumist üsna kurjakuulutavateks (muinasjuttudes lõppeb sellistes kohtades liiga õhtu peale jäämine alati sellega, et keegi satub märkimisväärsesse ärasöödud saamise ohtu). Tuleb minna tagasi, mõnel päevasemal kellaajal.

deer haagse bos

photo-02-11-16-22-16-49

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

trees haagse bos

photo-02-11-16-22-16-30

alley haagse bos

Uus nädal algas sellega, et sain õhtul järjekordselt ühe oma uue parima sõbra 21.sünnipäeva tähistada. Kuna veidi kiirem periood on nüüd natukeseks läbi, on omavanuste leidmine jälle prioriteetide nimekirjas suht etteotsa liikunud.

Sõbralik võmm kuklasse

Hanna kirjutab, et:

Eks iga välismaale kolimisega käib kaasas natuke süsteemi poolt pügada saamist. Võiks lausa öelda, et väike pügadasaamine on osa välismaale kolimise šarmist. On muidugi faktoreid, mis selle tõenäosust märkimisväärselt suurendavad, puuduliku keeleoskusega eesotsas, aga väike tervituswedgie on ilmselt paratamatu.

(Peaaegu hakkasin diskleimerina kirjutama, et ma ei mäleta samas oma eelmisest Erasmuse-perioodist Helsinkis otseselt ühtegi sellist kotitud saamise intsidenti, aga siis meenus siiski see, kuidas ma emadepäeval pmtst pidžaamas ja jänesesussidega kesklinna sattusin, sest läksin lolli peaga nurgatagusest lähikauppast piima või midagi sama labast ostma ja kuna see oli kinni, siis lähemast veidi suuremast poest jne. kuni ükshetk leidsin ennast linnalähirongist ja seejärel keskvaksalist. A üldiselt muidugi on Helsinki mulle igavesti mällu sööbinud kui linn, kus on kohutavalt mugav elada. Siinkohal eeldatavasti muidugi panustas asjaolu, et keelebarjäär kui selline puudus täielikult.)

Igatahes. Tulin laupäeval Brüsselist. Pariis-Amsterdam Thalyse peal tegin kaasa Brüssel-Rotterdam otsa, pärast jäi veel väike jupp sellesse Haagi raudteejaama, mille kõrval mina elan. Hollandikeelne kõne on minu jaoks endiselt lihtsalt rida arusaamatuid, tihtipeale photo-17-09-16-12-36-50ebaatraktiivseid (mis see vaene g-täht teile teinud on?) häälitsusi, aga teatava sobiva inglise ja saksa keele oskuse kombinatsiooniga on kirjalikust hollandi keelest hea tahtmise korral täiesti võimalik point välja noppida ja nii ma sealt perrooni kohalt ekraanilt võidurõõmsalt välja lugesingi, et osadel rongidel on minu jaama saamisega mingi probleem ja siis oskuslikult vältisin neid.

Õhtuks Leidenisse sotsialiseeruma saamisega oli keerulisem,photo-17-09-16-19-47-52 sest transpordisüsteemi ametlik äpp tundus näitavat, et Haagi ja Leideni vaheline raudtee on nädalavahetuseks viimse liiprini üles kistud ja nende kahe päeva jooksul on 12-minutiline rongisõit asendatud pooletunnise bussiga. Selle teenuse tarbimise käigus sain kõigepealt pügada rahaliselt (piiksutasin liiga paljudes kohtades oma kaartiga) ja seejärel ka ajaliselt, sest miskipärast sõitis see tavapäraselt tolmuse polüestri järele lõhnav maaliinibuss poole tunni asemel peaaegu photo-17-09-16-12-34-12tunni (vähemalt ühes kohas tegi ta ka u-pöörde, nii et olin veenudnud, et oleme pimedas eksinud). Pärast öösel tagasi tulles sain aru, et olin kahest samal ajal väljuvast bussist pahaaimamatult valinud postipeataja variandi, mis käis hoolsalt läbi ka kõik Haagi ja Leideni vahele jäävad maalilised ent kottpimedad külaraudteejaamad. Tagasisõit võttis 25 minutit.

Koju jõudes otsustasin vahelduseks vaadata postkasti. Peamiselt lihtsalt selleks, et vältida suuremat ummistust. Ühikapostkastist leiab tihtipeale lisaks tavapärasele spämmile ka igasuguste rohkem või vähem eksootiliste nimedega inimestele adresseeritud pärisposti. photo-17-09-16-19-06-10Mina koukisin sealt seekord välja kollase paberilipaka, jõllitasin seda natuke aega ja sain siis aru, et see on korrespondents torumehelt, kelle olin poolteist nädalat varem kohale tellinud ja kes seda siis ka peaaegu nädal varem ilma igasuguse ettehoiatuseta teinud oli. Mul nimelt lekib köögikraan, suht suurejooneliselt. Kraanitila allosas on miljon väikest auku ja iga kord kui ma seda asjaolu unustades vee mingi mõistliku survega jooksma lasen, olen ma hetkega pealaest jalatallani märg. Ja kuna väljapaiskuva miljoni veejoa suund on igaüks erinev ja etteaimamatu, siis võib avatud plaaniga ühikatoast pärast veel tükk aega igasugustest huvitavatest ja müstilistest kohtadest lompe leida. Torumehe kiri näis ütlevat, et käis kohal ja mind pold ja ärme võõraks jää, peame ikka sidet (ja no sellest oli juba mõnda aega möödas, aga mulle tundub, et kui oli üks päev kui ma kodus olin, siis see oli just too torumehe poolt mainitud esmaspäev kui ma terve päeva Netflixi abil järgmise päeva loenguteks artiklite lugemist edasi lükkasin).

Kogu ülejäänud ühikal, nagu antud blogipostituse illustratsioonid ka näitavad, läks neil päevil lahti üleüldine pakiralli, mis otseselt veel vaibumise märke ei näita. Ma ei saa hästi aru, mis loogikaga kohalik postitalitus inimestele pakke kätte annab, välja arvatud, et igatahes mitte sellele inimesele, kelle nimi paki peal on. Ma saan aru, et inimesed, kes ka tegelikult on omaenda isikliku paki esimese katsegaphoto-17-09-16-19-50-36 kätte saanud, ei postita võidukat rõõmusõnumit sellest ühika Facebooki-gruppi, aga veamarginaal tundub siin siiski üle ootuste kõrge. Ja kui inimene, kelle kätte minu hüpoteetiline pakk (sest ma ei ole veel jõudnud endale midagi tellida internetist ja no nüüd ei tea, kas enam julgengi) toimetati, ei ole sotsiaalmeedias aktiivne? Siis ei jää ilmselt muud üle kui kõik 200+ konteinerit läbi käia. Aga noh, võõrad inimesed ongi ju ainult potentsiaalsed sõbrad, kellega sa ei ole veel kohtunud või kuidas see nüüd oligi.

Eelmisel nädalal õnnestus edukalt läbida ka esimene jalgratta-avarii, kui minu ees raudteejaama alust tunnelit läbiv proua fabuloosselt külje maha pani (proual olid kõrvaklapid peas ja õnnetuse põhjustas tema enda rattalukk, mis oma puhkeasendist raami ümbert lahti tuli ja talle vihase boamaona esiratta kodaratesse viskus), nii et telefone ja värsket toidukraami lendas ja minul ei jäänud muud üle kui talle viivitamatult otsa sõita. Pidurdada eriti ei jõudnud ja ega poleks ka suurt mõtet olnud, sest sellisel juhul ei oleks otsasõitu teinud mitte minu ratas, vaid suurejooneliselt üle lenksu saltot tegev your’s truly. Praegusel juhul, kui süda pärast hetkelist toibumist jälle oma rütmi taastas, sain eneselegi ootamatult aru, et ma ei olnud isegi pikali kukkunud, kuigi kints veidi tuikas, nii et ilmselt andis kas lenks või sadul sinna obaduse. Loetud hetked enne intsidenti olin just mõelnud, et väiksema rattasõidukogemusega inimestelt (kes näiteks ei ole treppi sõidetud kruusateede taltsutamise veteranid) võib kohaliku keskkonna pakutav ühtlane surmahirmunivoo küll üpris kiiresti igasuguse rattasõiduisu ja üldise elurõõmu võtta, peamiselt just jalgratturite enda džungliseadustele allutatud liikluskultuuri tõttu.

No aga siis jõuad hilisemat sorti õhtupoolikul Brüsseli Põhjavaksalisse ja üritad sealt bussi peale minna ja bussipeatus on üleni mingeid tihket teksti täis suuri punaseid silte täis tapetseeritud, aga õnneks leidub siiski flaamlasest bussijuht, kes selgitab sulle inglise keeles, et käimas on selline tore puhteksperimentaalne katsetus, mis seisneb kokkuvõtvalt selles, et ükski buss ei lähe enam sealt, kus ta vanasti läks, vaid hoopis ühest teisest kohast. Jutu lõpetuseks toonitab veelkord, et “it is just a test“. Ja soe tunne tuleb kohe teadmisest, et Brüssel kotib sind kohe esimesel võimalusel ja lahkelt igal juhul, ole sa vana või uus.

Ma kolisin

Hanna kirjutab, et:

Ma kolisin.

Ilmselt on mõistlik seda postitust niimoodi lakooniliselt alustada.

Alustuseks kolisin ma välja oma kolmetoalisest 65m2 kesklinnakorterist, kus ma olen 7 aastat elanud. Või noh, ütleme, et ma kolisin oma isikliku elu sealt välja. Aga sellest täitsa piisas (nagu iga inimene, kes kunagi kusagilt välja kolima on pidanud ilmselt valuliselt hästi teab). Sellesmõttes, et juuksuri juures tuli just jutuks, et kuna ma ei ole oma telekat kuude kaupa sisse lülitanud, siis ma ei saa enam päris kindel olla, kas see töötab (ja ärgu muretsetagu, ma ei ole üks nendest “meie pere loeb teleka vaatamise asemel küünlavalgel raamatuid” snoobidest, ma lihtsalt kasutan telekavaatamiseks peamiselt arvutit — samas, ma sain täna just eelmise kuu elektriarve, mille valguses (hah!) on küünlavalgel raamatulugemise ideel teatavat jumet), aga vanasti kui seda siiski aegajalt juhtus, sattusin ma kanalite vahel klõpsutades mõnikord TLC saatele “Hoarders” ja pärast mõningast õõvastuses ekraanijõllitamist sain rahulolevalt endale kinnitada, et hoolimata teatavatest tendentsidest on minu korter siiski veel sellisest olukorrast kaugel. Nüüd sahtlitest vanu kosmeetikanäidiseid ja sülearvuteid välja loopides ei saanud ma selles siiski enam nii kindel olla. (Telekas töötab — lülitasin selle sisse, et teada saada, milliste pakettidega ma liitunud olen ja see oli loomulikult TLC peal; viimasest korrast on see kanal saavutanud uue taseme, sest parasjagu oli eetris keskmises sünnitusfaasis naiste mälumäng.)

Siinkohal tahaksin veidi pikemalt peatuda teemal “Prokrastineerimine kui tõsine ja ohtlikult alatähtsustatud haigus”. Kus on kliiniline ravi ja toetusgrupid? Ma olen kindel, et prokrastineerimine rikub elusid ja lõhub perekondi, vähemalt samal tasemel kui alkoholism ja keskeakriisid. Ma ei imestaks, kui selguks, et prokrastineerimine tapab. See on selline maagiline allakäiguspiraal — mida kauem sa millegi tegemist edasi lükkad, seda raskem on sellega peale hakata, seda rohkem su enda võimetus sulle ajudele käib. Võib-olla on võimalik olla rõõmus, süümepiinadeta prokrastineerija, aga mina kindlasti selliste hulka ei kuulu. Asjade ärategemine on üheksakümne kaheksal juhul sajast kordades kergem kui elada selle teadmistekoormaga, et mis kõik veel tegemata on. Ja samas, sellest täiesti teadlik olemine ei muuda mitte muffigi. Isegi asjaolu, et 24 tunni pärast väljub lennuk muudab suht vähe, sest kogenud prokrastineerija aju suudab seda tõlgendada kui “sul on veel 24 tundi aega hullunult tegutseda”, mitte kui “18 tundi prokrastineerimist + 4 tundi hullunult tegutsemist + 1 tund muude tegevuste vahele hajutatult ägisedes looteasendis lamamist ja suitsiidimõtteid + 1 tund lennujaamas hüsteerilist analüüsimist, mis kõik jäi tegemata või maha”.

Mis kesklinna korterist edasi saab? Sellekohane teadaanne on tulemas. Watch this space.

Kuhu ma kolisin? 21m2 konteinerisse.

Hea küll, läheneme siis niipidi, et ma kolisin Haagi linntubaa Hollandis (kuigi enamuse aega olen senini veetnud Leidenis). Kolisin peamiselt selle tõttu, et sai. Et käia natuke veel koolis (eelmine aasta näitas, et see mõjub ajule hästi), elada natuke teistsugust elu ja samas lühendada märkimisväärselt oma tööteed (Brüssel on siit poolteist tundi rongisõitu, Eestist, teadagi, lõppematu klaustrofoobne teekond). Pluss, noh, Euroopa Liit patsutas õlale ja andis taskuraha kaasa. Ehk siis, jah, kord dekaadi jooksul peab inimene ikka Erasmus-tudeng olema. Mistõttu ka see 21m2 konteiner. Ehk siis ühiselamu. Mis koosneb üksteise otsa laotud suurtest metallkonteineritest, ühes otsas välisuks, teine ots üleni aken. Peenem oleks ilmselt öelda, et tegemist on stuudio-tüüpi eluruumiga. Noh, et ma ei pea õhtul koju tulles muretsema selle pärast, kas 18-aastane värskelt oma seksuaalsuse avastanud narikaaslane on endale pubist, loengust või supermarketist kellegi leidnud või mitte.

rattad mv

Nagu Inglismaalt pärit klassikaliste keelte magistrant Ben (näeb täpselt selline välja ka — plisseerkrae perioodi Blackadderi teemaline t-särk pruuni triiksärgi all ja kõvasti eneseiroonilist huumorit) paar õhtut tagasi ütles, kui ta vanemad peaksid küsima, et noh, milline see Holland siis on, siis saaks tema oma pooleteisenädalase kogemuse põhjalt öelda, et täpselt selline nagu kõik ette kujutavad — hoomamatu hulk kanaleid ja jalgrattaid ja õrn ever-present kanepihõng kõige kohal.

Liikluskorralduslik hierarhia on selline, et kõige kõrgemal kohal troonib jalgrattur. Kõige madalamal kohal on autojuht, mis tuleb selgelt välja ka sellest, et vähemalt südalinnas ei ole mitte ühtegi valgusfoori. Mootorsõidukite juhid on ilmselt orienteerunud sellele, et igal suvalisel hetkel teeb vähemalt kolm jalgratturit endast parimat, et neile võimalikult ootamatult rataste alla viskuda. Jalakäijrustbucketa asub kusagil seal nende kahe vahel (ja on pealegi üldjuhul lihtsalt jalgrattur, kes viibib parasjagu ühel või teisel põhjusel oma rattast veidi eemal). Kui kõik osapooled teavad oma kohta ja on täie mõistuse juures, siis peab jalgrattur liikluses põhimõtteliselt kartma ainult teist jalgratturit. Eriti selliseid minusuguseid, kolmanda päeva omasid, kes vahepeal ikka natuke üritavad külje pealt sisse sõita või ette keerata. Oma ilmselgelt ülemakstud tupsununnu (seesama seal kõrvaloleval pildil) olen juba hellitavalt Rustbucketiks ristinud. Mõningased maalilised roostekolded on nii eeldatavates kui ootamatutes kohtades, kuigi kaugelt petab täitsa ära ja sõidab ka üsna meeldivalt sujuvalt. Eesmine porilaud on aja poolt veidi ebastandardse kujuga sepistatud saanud. Millegipärast on “Barcelona” peale kirjutatud.

Mis puutub sotsiaalsesse külge, siis ma ei usu, et ma oleksin kohanud siin kedagi, kes on rohkem kui 25 aastat vana. Eelmisel nädalal oli mind pandud orientatsioonigruppi koos umbes kümne bakatudengiga, kes kõik olid eranditult väga nunnud ja toredad (ja õnneks mitte päris 18-aastased). Ma ei hakanud neid oma vanusega šokeerima — mitte, et seal midagi häbeneda oleks või ma suurt midagi selle koha pealt ära teha saaks, aga ega ma paadimehedisegi päris hästi ei osanud sellesse vanusevahesse kuidagi suhtuda. Kui jutuks tuli, ütlesin, et olen 30+ ja nemad ütlesid, et tõesti, oleks mulle 28 pakkunud küll. Eelistan vaadata sellele nii, et olen nooruslik (teine variant oleks, et lapsik, eksole). Grupis olevad kaks austraalia poissi ainult toetavad minu juba eelmisel aastal aluse saanud õelikku-positiivset hinnangut tänapäeva noortele meestele. Mõistlikud, vaimukad, arvestavad ja progressiivsed. Iisraeli tüdruk, kes enne ülikooli minekut oli mõnda aega sõjaväes. Väikestviisi püromaaniakalduvusega tüdruk Itaaliast, kellel teised  teavad juba elava tule läheduses silma peal hoida. Suurte silmadega ja kergesti erutuv kreeka tšikk, kes õpib küll rahvusvahelisi suhteid, aga, nagu eile õhtul baaris lamisedes selgus, ei tee vahet majoritaarsel ja proportsionaalsel valimissüsteemil (mis natuke iseloomustab ka seda, mis on minuarust viga rahvusvahelistel suhetel kui eraldiseisval erialal).

Orientatsiooninädala programm koosnes peamiselt erinevates Leideni linna parkides muru peal istudes nisutoodete söömisest (arvestades siinset läbivat saiakultust ei saa ma aru, kuidas neil ei ole suuremat probleemi kõhukinnisusega — samas muidugi selle puhul lapsed murulka väidetavalt kanep aitab), nii et isegi 22-aastased unistasid juba normaalsest söögilauast ja suvikõrvitsatest. Mis mind alguses natuke eksitas, oli see, et suht esimese asjana hommikul kokku saades tuli alati jutuks, et mis me täna joome, mis kõige tõhusam oleks ja kust me seda kõige soodsamalt saame. Nüüdseks olen ma aru saanud, et see pole mitte niivõrd fundamentaaleksistentsiaalne tudengiprobleem, mille teravuse ma olen jõudnud aastatega unustada, kuivõrd tooni andis üks meie grupi juhtidest, siin elavast heal järjel šoti perest pärit piltilus tütarlaps, kelle puhul ma arvaks, et tegemist on paadunud alkohoolikuga (tema joogivalikuks oli tavaliselt haljas viin, eelistatavalt mingi mahlaga, aga kui seda ei leidu, pole ka hullu), kui ta ei oleks 21-aastane eelmisel reedel bakalaureusekraadi kätte saanud psühholoogiatudeng (tal on ka võrdselt piltilus hollandi poisssõber, umbes sama vana, kes on selline heast perekonnast sofistikeeritud jõmm). Laupäevast saadik pole ta saanud ülejäänud grupiga eriti hängida ja grupi tavapärane nivoo on püsinud 1-2 õlle juures.

katusega sild

Pühapäevaõhtuks üritati organiseerida pizzaõhtut ühikas (siin on üle kahesaja konteineri üksteise otsas, aga peaaegu mitte mingisugust sotsiaalset ruumi), mis läks vahelduva eduga. Vanuseküsimus oli veel teravam, sest kui orientatsioonigrupp koosnes vahetusüliõpilastest, kes olid seega juba natuke ülikoolis käinud, siis siin oli terve armee oma bakaõpinguid alustavaid särasilmseid 18-aastasi (peaaegu kõik õpivad eriala nimega International Studies, mistõttu ka elavad Haagis, sest seda eriala, nagu ka minu oma, õpetatakse Leideni ülikooli Haagi kolledžis; kokku pidi neid IS inimesi kursusel olema 500 ringis, pfft). Üks briti tšikk kirjeldas mulle väga pikalt ja nunnult, rattadkuidas ta pidi oma fairy lightside seina saamiseks oma kõige kõrgemad kontsad jalga panema ja voodi peale ronima ja siis haamri puudumisel jalgrattapumbaga naelu seina taguma. Ja mina mõtlesin, et ühestküljest peaks kõigi eelduste kohaselt tapeedi taga suht varsti metall vastu tulema ja teisestküljest, kas naelte seinatagumine mitte deposiidile halvasti ei pruugi mõjuda. Ei öelnud muidugi midagi, naeratasin ja noogutasin mõistvalt. Kui üks eksistentsiaalselt sigaretti pahviv skeptilise ilmega tütarlaps tutvustas ennast psühholoogiatudengina, pidin peaaegu kõva häälega naerma hakkama. Cause I’m jaded and old, get it? Üldiselt olen pidanud noorsooga sammu pidamiseks installeerima omale telefoni rakenduse nimega WhatsApp, kus koondunud ühikavestlusgruppi pannakse, nagu mulle on mulje jäänud, iga õhtu lihtsalt üks number, mis siis sümboliseerib seda konteinerit, kus antud õhtul on elu keskpunkt. Üks õhtu tulin näiteks koju koridoris kõlava “I Will Always Love You” ühislaulmise saatel, mis avaldas mulle muljet, sest isegi “The Bodyguard” film tuli välja varem kui enamik neist inimestest sündinud on.

Ja siis eile läksin magistritaseme loengusse lootuses, et ehk seal on vähemalt mõni, kes 30nele läheneb ja no dice. Elukestev õpe, my ass. Natuke naljakas oli ühe aine puhul see, et kaks hollandi prouat annavad inglise keeles ainet 16le üliõpilasele, kellest 3 ei ole hollandlased (meenutas mulle, kuidas eelpoolmainitud sofistikeeritud jõmm, kelle inglise keel on väga hea, reedeõhtuse šoti-Jenga — nagu joogipits, mitte nagu rahvus, kuigi mäng, mille pakendis oli lisaks puuklotsidele ka neli pitsi, kuulus muidugi šoti tütarlapsele — sessiooni ajal õudsalt tõhusalt räige hollandi aktsendiga inglise keelt järele tegi). Aga ainult naljakas, mitte valus, nagu eelmisel aastal kui mõni eesti õppejõud enesekindlalt inglise keeles loengut andis.

pood ja ratas

Et siis, muidu on kõik septembrikuine uus ja tore (kuigi natuke kurnav) ja noh, Holland ja eriti Leiden piltilusad, aga terve mõistuse säilitamise nimel on mul ilmselgelt aegajalt siiski hädasti vaja teha väikeseid väljasõite täiskasvanute levialadesse. Õnneks paiknen ma muidugi naeruväärselt heade rongiühendustega Lääne-Euroopas, nii et see ei tohiks olla kaelamurdev ülesanne. Kõik täiskasvanud on loomulikult ka teretulnud siia. Naabritüdruk lubas kummimadratsit laenata kui vaja.

lamamistool mv