Suvejuttu

Sandra kirjutab, et:

Okei okei, ma saan aru, et nii pole ilus. Et pead siis blogi või ei, aga korra aasta jooksul kirjutamine on ka nõme. Et mis sa sellega siis nüüd öelda tahad. Tegelikult vastus on lihtne. Ma olen Hiiumaal ja siin on nagu mingi kirjanike loominguparadiis, mu meelest. Et kui ma oleks kirjanik, siis ma istuks siin põõsas, laseks end sääskedel sõelapõhjaks järada, vitsutaks tuulehaugi ja maasikat vaheldumisi nagu mu üheaastane poeg ja muudkui vuhaks trükkida. Aga ma pole kirjanik ja poeg igatahes on sellises parajas eas, et rahus mul põõsas istuda ka ei laseks, seega tuli mingi tabamus mul praegu nagu välk tumehallist taevast siia saunaruumi, kus Noorprints suure õiendamise saatel raskesse unne vajus, ja ma mõtlesin, et nokin telefonis veidi trükkida. Väga ebakirjanikulik, tean.

Olen blogimaastikust üsna irdunud. Tean, et vahepeal on toimunud seal ka jõukatsumine. Ma ei suuda hetkel meenutada, kas ma kellelegi ka häält andsin, aga vähemalt korra olen selle ürituse lehel käinud küll. Enamike võidublogisid ma üldse ei tea, sest need kuulsad gigandid vist sel aastal üldse ei osalenud või olid korralduskomitees või ei teagi. Seevastu FB blogipostituste grupis ma siiski olen ja vahepeal mõne postituse lahti ka võtan, olenemata, kas sellist üldse varasemast ajast tean. Ja nii juhtus ka praegu ja sellest tulenevalt mul tekkis kirjasoon endalegi peale.

Üheaastane samas arvas, et tunnist ajast jaaniunest jagus ja keset täiesti sügavat paksu nohinat hüppas just oma reisivoodi najale püsti nagu elektrilöögist vaevatud ja vaatas mulle punnis silmadega otsa justkui küsides, et kas ma tõesti uinusin, anteeksi! Polnud plaanis!

Võib olla tõesti talle tunnist piisas, sest tema oli see, kes südamerahus terve öö magas, erinevalt ülejäänutest kohalikest magalaelanikest. Resideerume hetkel perega suvekodu saunamajas, kus kogu esimene korrus on voodiks polsterdatud. Mina lahtikäival diivanil, ühene selle külgemööda jooksvas reisivoodis ja kuuene omakorda selle kõrval madratsil. Viimasel kahel ööl on ühele inimesele sobivas voodis olnud ka hr abikaasa, mis on meis mõlemas teravaid emotsioone esile kutsunud, sest ma olen seda voodit juba 4 ööd ilma TEMATA harjunud kasutama. Kui eile kl 23 silma looja lasin, hakkas kuskilt kostma korralik tümakas nagu Tallinnas Uue-Maailma kuni Ülemiste kandis kui ALeCoq areenil mõni maailmakuulus esineja kontserti annab. Suht ebaaus, sest üldiselt tuleb inimhing siia kadakarägastikku just ülimat vaikust nautima. Kahtlustasin, et tümm tuleb ca 1km kauguselt talust, kus eile valget limusiini nägin, sest juba see, et siin mere ääres ürgsete kadakate vahel on valge limusiin, on juba täiesti raudselt igasugu teooriaid tekitav. Kui täna ülikitsal kraavivahelisel autoteel kurvi tagant sirge peale jõudsin ja nägin samast talust väljunud mootorrataste ja autode kolonni vastu sõitmas (ja korra ehmatusest röögatasin), oli pilt selge. Kui see tümakateema ikkagi lõppes ära mingiks selliseks ajaks kui hakkas jälle valgemaks minema, siis ärkas üles kuuene, kes ei hakanud asja pikemalt sisse juhatama kui et puhkes nutma oma äsjatunnistanud õudsast unenäost ja kuna olin ise napilt jõudnud sügavamatesse unekihtidesse, siis võimaliku tulemuseta lohutamise asemel kamandasin ka TEMA ruttu meie voodisse, mis omakorda lõppes hommikul järjekordse sõnasõjaga hr abikaasaga, et kummal oli halvem magada. Kas temal, kes oli vastu seina litsutud ja sai magada vaid ühel küljel või minul, kes pidi leppima poole tekiga ja kui tahtsin selili magada (sest puusad valutasid külili olemisest), siis vaid tingimusel, et voodist lahkuv vasak käsi oleks mu enda tagumiku all kinni. Ja seeläbi ka sureks. Puhkus, eks.

Ei tea, mis jama on, aga halvad unenäod on kuueaastast kimbutanud juba mitmel ööl. Kuigi esimesel hommikul ärkas ta õndsalt üles ja tunnistas, et nägi pikalt unes multikat ja on väga tänulik. Siin on see multikateema seetõttu rõhutatud, et internetti selle jaoks ei jagata ja televiisoris on vabalevi, seega ei mingeid järelvaatamisi. Kui juhtud olema multikavalmis Etv2 hommikuse või õhtuse programmi ajal, siis palun väga. Muidu no-go. Selle asemel oleme pigem pikalt hommikuti maganud, õhtuti õe ja lastega erinevaid randu külastanud. Tundub tervislik.

Söögikohtade osas meil väga pikka nimekirja seekord ette näidata pole kuna esiteks on meil eelmisel suvel naabrilt ostetud ahju abil saare kodune toitlustus jõudnud täiesti uuele tasemele (varasema gaasipliidi ja grilli kõrval), nt nagu: ahjukartul! 😮 Ja teiseks mind on juba nii palju, et kulukas on ka. Üheaastane sööb tuugalt kaks korda rohkem kui kuueaastane. Aga siiski nädala jooksul oleme korra sattunud neljapäevasesse pop-up kohvikusse Hõng Kassaris, sest see on mu saare lemmik oma suurepärase taimetoiduvalikuga (koorene spinatipasta, oreo tort, kaneelisaiad – all vegan). Linnumäe restos testisin Beyond Meat burgerit, aga see taimevalgust tehtud kotlet oli nii lihasarnane, et lõpetamata ta mul jäigi. Täna saime härraga osa ka korraliku annuse Hiiu Teeninduskultuurist, millest võib igal suvel kirjutada omaette lektüüri, ühes Kassaris pikalttegutsevas ettevõttes, mis kohati nimetab end restoraniks, samas kui oled veidi lauas istunud ja ettekandja menüü toob ja mainib, et neil on MUIDU teenindus letist, siis hakkasid kohe igasugu kahtlused tekkima. Nt miks on hinnad nii kõrged kui pubistiilis letijärtsus ootama pead, miks selgub toidusaabudes, et ka kahvel-nuga on vaja ise võtta kui need ei asu isegi mitte 10m kaugusel tollest eelnimetatud letist, miks kahvel-nuga tuuakse lõpuks kandikul kenasti salhvrätile asetatult, aga seda salhvrätti sulle kasutamiseks ei jäeta ja lõpetuseks, mille paganaga õigustada restoranis Fanta pakkumist kaheliitrisest pudelist, kust mullikrööm oli lahkunud ilmselt juba eilaste klientide ajal. 2.50€ eest. Noh, ma võtsin kohe alguses asja Hiiu Teeninduskultuurist lähtuvalt, aga härra oli kohe pikalt kuri. Samas toit oli umbehää. Kahju, et ei tihka enam nautima minna. Ja näe, sai rahulikult tippi mitte jätta. Letiteenindus ju.

Aga et nõnda kurbadel toonidel ei lõpetaks, siis tore on ka ikka enamjaolt. Kärdlasse on tehtud uus tutikas seikluspark (kus ma küll põmst kahest jäsemest verdtilkuvate haavadega lõpetasin ja ühele jäsemele meetrised sinikad skoorisin, aga noh. Omavastutus ju. Neljas jäse sai uue ahjuga põletushaava :D) ; ilm ja merevesi on olnud imeliselt täiuslik; ja lapsed on olnud suht vähetüütud (ja selle võrra muidugi palju armsad).

Õe tehtud klõps Suursadama mmmõnusal biitšil

Mõeldud-tehtud

Hanna kirjutab, et:

Viimasel ajal on Sandra ja minu omavaheline dünaamika hakanud endaga kaasa tooma minuarust väga värskendavaid “mõeldud-tehtud” intsidente. Kuna tegmist on olnud üsna emotsionaalsete asjadega, siis see “mõeldud” osa seal on jäänud oluliselt tagasihoidlikumaks osapooleks (kui liiga pikalt oleks mõtlema jäänud, siis oleks ilmselt ennast välja mõelnud sellest tegevusest), “tehtud” pool see-eest on olnud tänuväärne.

Mõni nädal tagasi näiteks tuli istus Sandra mõtlikult kangakääre näpu vahel keerutades selle diivani otsa peale, kus ma parasjagu raamatut lugesin ja arutas nagu omaette, et kas ta peaks oma patsi maha lõikama. Vaatasin teda, patsi ja kääre, kallutasin pea viltu, panin ühe silma kinni ja lõpuks nentisin, et jah, täiega peaks.  Viis minutit hiljem seisime juba vannitoas peegli ees ja mina nüsisin jõuliselt seda arvestatavat köit (tal endal hakkasid käed liiga kõvasti värisema kui ta patsiotsa kätte võttis, mul värisesid poole vähem). Tulemus, ja seda ei räägi mitte ainult mina kui naturaalne juuksuritalent, viis pluss.

Hiiumaa vanast tublist saunadiivanist (mis on erinevaid pereliikmeid erinevates asukohtades ausalt teeninud aastakümneid) otsustasime nüüd ja kohe lahti saada päev enne seekordset saarelt lahkumist. Alustuseks helistas Sandra prügilasse ja küsis, kas nad võtaksid selle vastu, kui me diivaniga neile ukse taha ilmuksime. Vastus oli muidugi jaatav, aga meil polnud loomulikult ühtegi käepärast vahendit selle sinna toimetamiseks. Olime juba leppinud mõttega sõita ühte asulasse järelkäru rentima, et diivan siis teise asulasse prükki viia ja selle kõige eest ka kõvasti pappi välja käia, aga siis tuli keegi meist suurepärasele ideele küsida kõigepealt vanast heast Hiiumaa Facebooki-grupist, et kas juhuslikult pole kedagi, kes tahaks seda lihtsalt ise kohe meilt ära viia. Hetk hiljem vahtis Sandra juba segase näoga oma telefoni ekraani, sest võimalik diivanisoovija oli postituse all oma soovist teada andnud ja parasjagu helistas talle. Sealjuures ei olnud Sandra Facebooki-teatesse oma telefoninumbrit või isegi pärisnime jätnud. Lihtne ja jumalasta loogiline selgitus on, et kuna tegemist on ikkagi Hiiumaaga, olid prügilajuht (kellele Sandra ka ei olnud otseselt oma numbrit jätnud) ja diivanisoovija muidugi omavahel sugulased.

Selle koha peal pidin mina saarelt lahkuma, et õhtuks Mustamäele loengusse jõuda, aga väidetavalt olid natuke aega hiljem mehed hoovil olnud. Tõstsid diivani autosse ja kinkisid Hiiu valla piknikuteki tänutäheks. Nüüd oleks vaja ainult uus diivan kohale koordineerida. On24 kullerid õnneks toovad 19 euro eest kohale ka aadressil Hiiumaa, kolmas kadakas vasakult, aga kuidas tagada see, et seal keegi ka mööblit vastu võtmas oleks täpselt see hetk kui see otsustab saabuda?

Homecoming

Hanna kirjutab, et:

Teisipäeva hommikul ärkasin ma hotellivoodis umbes kell 9 üles sellepeale, et saabus SMS minu onult. Hetk võttis üldse aega, et aru saada, mis toimub, sest ma ei mäletagi, millal ma viimati enne seda SMSi sain, aga seda sõnumit nähes avasin ruttu arvuti, et täpsemalt aru saada, mis on juhtunud. Onule vastasin ka kiiresti, et ta ei muretseks — pommid lõhkesid lennujaamas, mille läheduses mina ei viibinud.

Mina pidin kella 10ks tööle minema, aga kell 9 veel magada oli sellesmõttes okei, et ööbisin tööhoonest umbes kolme (küll väga suure, ent siiski) maja kaugusel. Selleks ajaks kui minu akende taga katkematu sireenide koor tegevust alustas, olin siiski juba täitsa ärkvel ja asjade seisuga kursis. Kolmandat, metroos lõhkenud pommi ma muidugi ei kuulnud, sest plahvatus leidis aset sügaval maa all, aga linnulennult oli minu hotellitoast selle asukohani ehk umbes 300-400 meetrit.

Ja pärast seda läksid järgmised kaks päeva minu elust teistmoodi kui veel veidi varem oleks arvanud, aga samas mitte kardinaalselt teistmoodi.  Sest töö jäi muidugi ära (tühja koosolekutesaali kõrvalt kabiinist leidsin vaid veidi punaste silmadega kolleegi, kellele oli just kohale jõudnud, et kui ta poleks tol hommikul oluliselt graafikust maas olnud, oleks ta ka vabalt võinud seal metroorongis olla) ja kojutuleku marsruut kujunes ka hoopis teistsuguseks (sest see lennujaam, kust ma algselt pidin lendama, on siiamaani rivist väljas), aga need mõlemad asjaolud on minu ja peaaegu kõigi teiste jaoks, keda see situatsioon kuidagi mõjutas, ebamugavus, mitte traagika. Tööhoonest väljudes nägin, kuidas politseinik turgutas maja ees pingil istuvat õrnalt katatoonilist ja roheka ilmega härrat (ma ei ole kindel, kas see on seesama härra, aga turgutamine igatahes käis sama koha peal) ja nurgapoe indialasest omanik rääkis, kuidas ta oli pidanud oma vennatütre haiglasse saatma, sest see oli saanud uudistest šoki ja ei suutnud enam hüsteerilist nuttu kuidagi pidama saada, aga isegi nende inimeste jaoks oli tegemist ajutise kataklüsmiga.

Minu ülejäänud päev möödus sõbranna elutoadiivanil erinevates uudistekanalites refreshi vajutades. Sõbrannaga käis väikestviisi võistlus, et kumma elusolekuteade Facebookis rohkem laike saab. Sõprade kümnekuune poeg tegi selle aja jooksul rõdul mitu uinakut ja ei lasknud ennast absoluutselt häirida iga natukese aja tagant jälle tihenevatest päästeautode signaalidest (meie natuke ikka lasime, sest päeva jooksul laekuvad segased sõnumid ei andnud eriti head ülevaadet sellest, kas paugutamine on selleks korraks lõppenud või mitte). Õhtuks oli juba täielikult taastunud ka toidu kojutellimise teenus.

Järgmiseks päevaks (mis oli juhtumisi ka minu juubel) tegin mitu korda ringi oma reisiplaanid ja lõpuks startisime koos kolleegiga kella 8 ajal hommikul taksoga raudteejaama suunas. 5-kilomeetrine taksosõit võttis aega umbes tunni, sest osad suuremad tänavad ja kõik pikemad tunnelid olid kinni ja seetõttu kõrvaltänavad kõik umbes. Raudteejaama ukse juures vaatasid hambuni relvastatud ent üliviisakad sõjaväelased kohvri sisu hoolikalt läbi. Hoolimata sellest oli rongi oodata natuke kõhe.

Frankfurti lennujaamas oli ainuke tavapärasest erinev nüanss see, et tšekkinni alas tegelesid politseinikud väikestviisi rassilise profileerimisega ja oli asunud pealtnäha väga sõbralikku vestlusse mitme ilmselgelt islamiusulise reisijaga. Või võib-olla oli tavapärasest erinev hoopis see, et mina seda märkasin. Turvakontrollis panid rõõmsad onud kaasa lennujaama logodega šokolaadijäneseid ja soovisid häid pühi. Ja üldse, mida kaugemale jäi Brüssel, nii ajaliselt kui distantsiliset, seda väiksemaks jäi ka igasugune ohutunne. Kopenhagen oli juba nagu Kopenhagen ikka, Tallinnast rääkimata. Kõik see võttis lihtsalt nii kohutavalt kaua (viimane lennuk maandus veidi enne südaööd, õnneks ikkagi Tallinnas, kuigi Taanis lennukitrepil inimestelt käsipagasit kokku korjanud härra kinnitas närvilisematele rahustavalt, et ärge muretsege, saate selle Vilniuses väljudes kohe tagasi), et võin selle vist auga kuulutada oma elu kõige pikemaks sünnipäevaks.

Pärast seda kõike (ja enne muidugi ka) on palju räägitud sellest, et terroristide eesmärgiks on meid kartma panna ja et sellele ei tohi alla anda, sest muidu on nad võitnud. Ja noh, ilmselgelt on see tõsi, aga see ei ole minuarust nii straightforward siiski. Sellesmõttes, et mõningane hirm kui emotsioon ei ole ju iseenesest halb asi, hirm ongi see, mis hoiab meid tegemast ohtlikke ja rumalaid asju (näppe seinakontakti toppimast, eksamiks mitte õppimast, lühikese süütenööriga vägivalduritega tüli norimast, alkohoolseid jooke segamini joomast jne.) Terroristid võidavad siis kui meie hirm hakkab ahistavalt mõjutama meie igapäevaelu, muudab selle kohmakaks ja ebamugavaks, võtab meilt ära meie privaatsuse ja vabad valikud. See ju peab olema nende eesmärk, sest kui nende eesmärk oleks meid kõiki maha nottida, siis selleks on oluliselt tõhusamaid mooduseid.

Juba täitsa mitu aastat tagasi, kui me Sandraga veel mõlemad vanemate juures elasime, juhtus ühel sügisööl selline intsident, et läksin kempsu ja sealt väljudes nägin, kuidas vatijopega pätt minust paari meetri kaugusel majast väljus. Kogu maja oli kottpime ja vaikne ja esimesel hetkel ei saanud ma olla päris kindel, et pätt pole kogu mu ülejäänud perekonnal kõrisid läbi lõiganud, aga lõppkokkuvõttes selgus siiski, et ilmselt narkojoobes tüüp oli lihtsalt välisust katsunud, avastanud, et see on lukust lahti ununenud ja igaks juhuks sisse astunud. Tüüp jõudis puistata ainult ema esimest ettejuhtuvat tühja käekotti, siis hakkasin mina kobistama ja tema põgenes. Kui ema pärast seda õhtuti enne magama minemist oma käekotti peitma hakkas, ütlesin ma selgelt välja, et see on vale. Enne magama minemist tuleb kontrollida, kas välisuks on ikka lukus, aga mitte mingil juhul ei tohi lasta endal tekkida tunnet, et sul ei ole omaenda kodus turvaline olla. Sest niimoodi ei saa elada.

Võib arvata, et Brüsseli lennujaamas (ja ehk mujalgi) hakatakse inimesi ja nende asju kontrollima nüüd juba hoonesse sisenemisel. Mis on ka arusaadav, sest inimesi ei saa ju lihtsalt terrorismile mitte järele andmise nimel maha nottida lasta. Aga sellisel juhul ei ole nendel kontrollidel enam midagi pistmist reisilennukite relvadeks muutmise vältimisega, vaid asi on lennujaamahoonetes kui tihkelt asustatud avalikes ruumides. Mis tähendab, et sellist turvakontrolli oleks vaja ka kaubanduskeskustes või pargiväravates, raudtee- ja metroojaamadest rääkimata. Või noh, veelgi kindlam oleks ju kehtestada reegel, et asju tohib kaasas kanda ainult läbipaistvates kilekottides. Ja taskuid ei tohi olla. Ja noh, kusagilt sealt jookseb siiski see piir, kui terroristid on võitnud.

Niisiis, mul, ilmselgelt, ei ole sellele kõigele mingit lahendust välja pakkuda (lahendus on ennetamine, aga mina siit oma magamistoavoodist ei oska küll öelda, kuidas seda tegema peaks). Seda ma siiski tean, et ma ei lase sellistel asjadel oma käitumist mõjutada (rohkem kui ühiskond mind selleks, oma metallidetektorite ja suletud tänavatega, tingimata ei sunni). Kuigi see ei ole nagunii mingi otsene väljavaade, ka Brüsselis, ka keset eurokvartalit, ka päeval kui kolm pommi on juba lõhkenud, siis suremine ei ole nagunii kõige hullem asi, mis elus juhtuda saab (kaugelt kõige hullem asi, mis elus juhtuda saab, on nende inimeste kaotamine, keda sa armastad — nii, et kui on vaja mingeid stiimuleid, mis hoiaksid sind eluohtlikke lollusi tegemast, siis mõte nendest inimestest, kes sinust hoolivad, võiks olla üks päris tõhus selline).

Ühesõnaga, ei olnud see minu kojureisimine päris rongid ja vein, kuigi oli rong ja erinevates lennujaamalaundžides oli ka vein, sest oli ju siiski sünnipäev. Oli hoopis selline pikk ja kihiline lugu.

 

Suhtlusvõtted

Hanna kirjutab, et:

Veidi nagu eelmise jutu jätkuks — paar nädalat tagasi osutus eelnenud rohkem kui kolmekuuline pesumasinavaba periood ootamatult kasulikuks. Naabrimees võttis härjal sarvist ja tegi, ainult kuus aastat pärast 14 korteriga maja koosseisu komplekteerumist, majaelanike meililisti (samas, ühistut meil ikka pole). Kohe esimene küsimus, mis seal tõusetus, oli ühe sügisel sissekolinud üürniku mure, et kellegi öine pesupesemine raputab pidevalt ja vägivaldselt tema magamistuba. Järgnes olukorra verbaalne kaardistamine ja klapperjaht süüdlasele (kes vist ka lõpuks tuvastati, aga kes siiski teatas, et deal with it, kahefaasilise elektriga majas pestaksegi pesu öösel). Minu vannituba on antud noormehe korterist nagunii kaks korrust kõrgemal ja teisel pool maja, aga tore on siiski ka näha, et abstinence (seekord siis pesupesemisest) on osutunud jällegi kõige tõhusamaks kaitseks.

Majalist on tubliks katalüsaatoriks olnud, sest kui varem tekkis diskussioon põhimõtteliselt ainult äärmises kriisiolukorras (hommikune omanikuta verelomp trepikojas, seintevaheline toruplaffatus jne.), siis nüüd on paari nädala jooksul tõusetunud juba päris mitu teemat. Järgmiseks toimus rahulik konstruktiivne diskussioon mõninga soetamist vajava atribuutika küsimuses.

Ja siis järgnes loomulikult kahe naabri vaheline avalik musta pesu pesemine. Või noh, tegelikult oli see suht ühepoolne, sest listi paisati lihtsalt ainult ühele korterile suunatud emotsionaalne purse ja selle subjekti reaktsioonist võis selgelt välja lugeda, et otse polnud tema poole antud küsimuses varem pöördutud.

Mulle isiklikult tundus selline asjaajamisviis tarbetult passiivagressiivne, aga samas ma muidugi mõistan, et sellest niimoodi poolümmarguselt privaatblogis rääkida (selleasemel, et inimestele otse, ausalt, väljapeetult ja viisakalt soovitada, et mõistlik ja konstruktiivne oleks siiski üritada alustuseks asjad omavahel selgeks rääkida) on ka ilmselt üks passiivagressiivsuse vorm. Ainukeseks mind vabandavaks asjaoluks on, et meelelahutusena on passiivagressiivsusel mõnikord siiski omad hetked. Siira suhtlusvormina, eriti vestlustes, mille üheks osapooleks mina ise olen, aga ka lihtsalt abitule pealvaatajale, on see siiski üsna ärritav. (Ja ma ei saa üldse aru, miks eesti keeles ei ole selle nähtuse kohta mingit paremat omasõna, arvestades, et vähemalt poole elanikkonna jaoks on see nagu rahvussport.)

Reedel käisime ema ja Sandraga peenes väikses ja ilmselt üsna uues vanalinnarestos õhtustamas. Toit oli jube hea, koht ise nunnu ja teenindus meeldivalt aupaklik. Kuni intsidendini, millega vaene teenindajanoormees pandi nii raskesse olukorda, et ilmselt jooksis tal juhe natuke kokku. Sest tekkinud situatsioonis ei olnud võimalik kõigi vastu aupaklikust üles näidata ja ta pidi hetkega valima ennast üldiselt väga meeldivalt üleval pidavate (even if I do say so myself) esmakordsete külastajate ja üle saali passiivagressiivselt märatseva püsikunde vahel. Sest väikese broneerimissegaduse tõttu oli tekkinud olukord, kus jõuliselt blond püsikunde ei saanud oma seltskonnale täpselt seda lauda, mida oli tahtnud ja pidi nüüd alustuseks leppima lauaga tagumises, pealiskaudsel vaatamisel täpselt sama heas ruumis. Proua küsis ärritunud naeratuse saatel lõikav-magusal toonil mitmeid väga valjuhäälseid küsimusi, mis algasid sõnadega “Kas tõesti…” ja tegi küsimuseks maskeeritud suunavaid steitmente, mis lõppesid sõnaga “…eksole?”

Veel teel koju arutasime omavahel hämmeldunult, et mis sellistel inimestel viga on. Mis pauertripp sellest tuleb kui sa suudad tekitada olukorra, kus kõigil ümberringi on kohutavalt ebamugav? Isegi kui sa lõpuks saad selle, mille sa enda arvates ära teeninud oled. (Sest kui sa näed, et sinu poolt ihaldatud söögisaalis on kõik kohad täis, siis kuidas sa arvad, et see olukord võiks reaalselt sinu soovitud hetkel sinu soovitud suunas laheneda? Keegi olemasolevatest seltskondadest tõstetakse lihtsalt poole supikäigu pealt tänavale?)

Ma olen aru saanud, et sarkasm on mingi selline omadus, mille üle inimesed üldiselt nagu uhked on. Ma ei teagi päris täpselt miks, kahtlustan, et seda peetakse kuidagi kõrgema intelligentsuse märgiks. Ja noh, ega see tegelikult ei olegi täiesti vale arusaam, eksole. Lihtsalt, vaatlusandmed ütlevad, et inimesed kipuvad justnimelt sarkasmi ja passiivagressiivsust omavahel tihti segi ajama. Ja kuigi üks asi ei välista tingimata teist, siis iga väike passiivagressiivne purtsatus ei ole kindlasti mitte sarkasm ja sarkasm, mida suudetakse saavutada ilma igasuguse passiivagressiivsuseta on hella hot.

Aga noh, see on ainult minu tagasihoidlik arvamus.

Emotsioonid ja tatrasoki lumemees (DIY)

Sandra kirjutab, et:

Kuigi viimaste nädalate sündmused tekitavad tunde, et ükskõik, millest rääkimine on nii tühine ja mõttetu, siis käib üle ka paratamatuste hoogusid, mis lasevad vahepeal millelegi muule mõelda. Kuigi tahaks rääkida ainult ühest ja ühest inimesest ja tema üliolulisest eksistentsist siin maamunal…

Aga minu kahepoolene Troonipärija oma vaieldamatu tähelepanunõudega hoiab mind pidevalt aktiivsena ja pealtnäha lausa rõõmsanagi, sest tõepoolest on mind õnnistatud selle kirka rõõmuallikaga, kellest küll ei jää peegeldumata kõikvõimalikud soojad ja kurvad (ning ka rõõmsad) emotsioonid meie lähedases ja armsas peres, kuid kes siiski oma olemusega pigem positiivseid emotsioone palub lagedale käia.

 

Ning nõnda on ka kistud pooleks minus jõulueelne sahin, sest ühest küljest tundub kõik sellega seonduv sellel aastal absoluutselt tähtsusetu ja nii, aga teisest küljest algavad ühe väikemehe jõulutraditsioonid umbes täpselt nüüd ja seda ei tahaks ka täitsa ära jätta. Õnneks on meil olemas järgmised aastad, mis lasevad kõigel sellel veidi rahumeelsemalt kulgeda. Kuigi meie kodus (ega nähtavasti ka akna taga) ei reeda miski, et läheneb mingi selline asi nagu Jõul, siis täna võtsin ette siiski ühe meisterduse, et Troonipärijal oleks ka kodus põnevam (ja nii uskumatu/Murphy kui see ka poleks, siis ta istus terve aja hoopis oma toas ja pani vankumatult kokku puslesid, mille ilmselge hittaeg on nüüd ja praegu).

Mõni aeg tagasi jäi mulle silma selline armas DIY õpetus, mis sotsiaalmeedias ringi lendles:

Sestap tegin ma väikese tiiru Härra sokikorvis ja kuna seal järjekordselt Murphy-ilikul kombel ei olnud MITTE ÜHTEGI paariliseta valget sokki, siis SORRI MEES, aga ma pidin võtma ühe korraliku tavalise soki ja teise sellise paariliseta jätma. Lisakangana kasutasin ma Troonipärija väikseks jäänud ja natuke katkiseks kulunud tudukombet (sest õnneks on mul komme kaltsukangad alles jätta ja majapidamissahtlisse panna tolmulapiks saamist ootama). Sellest valmis müts ja sall. Sisuks kasutasin aegunud tatart, mitte, et see söödamatu oleks, aga tundus paslik siis kasutada seda, mitte kehtivat riisi. Ja läätsed sobisid ka väga hästi, sest tatart jäi väheks. Näos on nööpnõelad ja nööpideks niidipusad.

Mänguautod hängivad juhuslikult kasutatud materjali pildil…