Üleminekuaeg

Hanna kirjutab, et

Tegin eile suht meeletu eneseületuse ja vedasin ennast Brüsselisse. Vähe sellest, et nagunii ei taha oma kasutusse tagasi vallutatud korterist (ja konkreetsemalt sellest täiskasvanu mõõtu ja ilma kahtlaste plekkideta madratsiga isiklikust voodist) eriti kusagile minna, eile öösel ma ka magasin erakordselt sitasti, mistõttu olin sunnitud päeva esimese poole tuhmi näoga enese ette jõllitama ja tehtud ei saanud praktiliselt ükski nendest asjadest, mis enne lahkumist veel plaanis oli.

Kohale jõudes polnud enam nii hull, sest nagu iga minusugune rändtööline ehk teab, võõrriiki tööle saabudes ei saa enam, paraku-paraku, teha suurt midagi kodus lahendamist ootavate probleemide heaks (seisund, mida moodsad kommunikatsioonivahendid muidugi jõudsalt saboteerida üritavad), mistõttu võib samahästi hotellis vannivee jooksma panna ja natuke naistekat lugeda. Eriti arvestades, et omas kodus käis seal vahepeal resideerunud lätlane veidi liiga karmilt ümber dušivoolikuga, mistõttu on hügieeniprotseduuride läbiviimine seal hetkel selline ettevaatlikumat sorti ettevõtmine.

Teine asi on muidugi see, et aastaaegade mõttes ollakse siin ikkagi mõneti ees. Õues on 15 kraadi ja lund ei saja siin näiteks praktiliselt üldse. Erinevus Eestiga ei ole mitte ainult visuaalne, vaid ka olfaktoorne. Tallinnas on magamistoa akna tagune vaher omandanud küll juba sellise hurmava helerohelise alatooni (ja eile hommikul suunasin tuldud teed tagasi ka hooaja esimese mesimummu, kes mingil jumalavallatul kellaajal ebaproportsionaalselt häälekalt aknalaual oleva toataime võras rähklema oli hakanud), Brüsselis vastu õhtut bussist väljudes niitis aga õitsev kastan suht jalust. Mulle on muidugi see heleroheline värk ka ütlemata südamelähedane, aga ausaltöeldes olin ma juba täiesti unustanud, et õueõhk võib niimoodi lõhnata.

Mis puudutab aga Eesti loodust, siis läks kuidagi niimoodi, et kahel pühapäevasel pärastlõunal panime autole hääled sisse (on selline väljend? — kuna töö korras räägib mulle parasjagu soomerootslane vasakusse kõrva inglise keelt, siis ajavad sellised kodusemad eestikeelsed väljendid mind hetkel veidi segadusse), lülitasime raadio Retro FMi peale ja läksime rappa. Esimene kord oligi spetsiifiliselt raba plaanis. Teine kord nagu otseselt ei olnud, aga matkaradadega, tundub, on Eestis natuke nagu “Notting Hilli” filmis oli tolle ühe reisikirjaniku raamatutega — et väga keeruline on leida ilma autogrammita eksemplari.

Kõigepealt käisime Kakerdaja rabas. Pärast maanteelt ära keeramist läks tee sinna natuke ebameeldivaks ja vähemalt ühes kohas tuli laudteel pmtst ühe lahtise prussiga üle vesisema koha surfata, aga muidu oli kaunis ja dramaatiline. Rahvast ka ülemääraselt ei olnud, mis on sellise kitsa raja juures ikka meeldiv. Kuigi, ma ei tea, et eestlased kusagil mujal nii galantsed ja viisakad oleksid kui laudteel teineteisele vastu tulles. Praktiliselt iga kord seisid mõlemad seltskonnad ühel jalal balansseerides rajaservas ja vibutasid teisele dramaatiliselt, et nad võiksid nüüd mööduda.

Sellel pühapäeval valituks osutunud Marimetsa matkarada meelitas meid sellega, et lubas 9 kilomeetri pikkusel rajal kõike ja rohkem, sealhulgas ka kolme eri sorti sood (madal, kõrg ja siirde). Nii oligi — esimene jupp piki elektriliinikoridori tundus natuke kahtlane, aga kohe pärast seda läks tõesti väga vahelduvaks. Ma oleks ausaltöeldes leppinud ka ilma selle vetruva heinamaaetapita, aga kõik muu oli väga tore. Soosortide teineteisest eristamine nõudis veidi nuputamist. Samas teadsime tegelikult ikkagi, et ühe inglisekeelse sildi peal ära toodud soos pesitsev common crane ei ole siiski mitte harilik kraana, vaid see üks teine.

Viimase etapi pikk ja suht pulksirge lai laudtee oli mulle igatahes äraütlemata sümpaatne.

Retro FM on muidu suurepärane road tripi raadiojaam. Sellesmõttes, et sealt tuleva muusikaga on see kummaline lugu, et isegi kui oled aastakümneid kõrgemalaubaliselt Dave Brubecki, Philip Glassi või Rahmaninovi peal olnud, siis ikkagi on nii, et tasub ainult hetkeks kuulda seda loo alguse “tatatata-pahh” ja kohe saad aru, et esinema asub Phil Collins. (Kuigi ei ole muidugi välistatud ka, et sellest raadiojaamast Rahmaninovi lastakse.) Sel pühapäeval oli Retro FMiga muidugi see häda, et seal oli Depeche Mode’i nädalavahetus. Millest objektiivselt poleks ju hullu, aga ma kahtlustan, et ma sain väikestviisi DMi üledoosi umpteistkümmend aastat tagasi ülikooli kolmandal nädalal toimunud kursuse tutvumispeol, kus üks bravuurikam kursavend ka veel vastu hommikut oli valmis rusikatega kaitsma selle magneetofoni katkematut tööd, kus nende parimate palade kassett umbes kümnendat ringi tegi.

Aga kui parasjagu ei lasta Depeche Mode’i siis toob Retro FM üldiselt kaasa valju üürgamise ja Google’i abil ansambli Genesis kaadri voolavuse üksikasjade väljaselgitamise ja diskussiooni selle üle, milline A-ha laul oli kellegi lemmik. Mistõttu pulbitseb siiamaani minu ajust aegajalt esile see keskmisest dramaatilisem viisijupp:

 

mijn neverending semaine

Hanna kirjutab, et:

Olen siin üritanud tuvastada, et millal see eelmine nädal tegelikult algas. Sest noh, nii nagu on erinevaid teooriaid selle kohta, millist sündmust pidada 20.sajandi alguspunktiks, nii ei tasu ka siinkohal babüloonlaste leiutistel oma elukorraldust liialt dikteerida lasta.

Niisiis ma pakuks, et eelmine nädal algas umbes kaks nädalat tagasi, ütleme näiteks neljapäeval, sest reede südaöösel oli esimese essee tähtaeg ja, arvestades, et ma ei saan sellest ainest aru ainult hooti ja seetõttu ei saanud ka eriti aru, millest ma selle essee pean kirjutama, oli see, ma arvan, et hea lugeja on siinkohal nõus, üsna viimane hetk töökirjutamisega pihta hakata. Peale kõige muu oli esmaspäevaõhtuks vaja kirjutada teine tähtteos (aines, mis mulle meeldis ja millest ma aru sain ja puha), aga esmaspäev oli mul täistööpäev ühes mõneti teises riigis.

Kolm päeva hiljem, loetud hetked enne südaööd, esitasin essee ära. Pool punkti võetakse hilinemise eest maha, aga kuna ma siiski ei ole päris kindel, et ma kirjutasin teemasse, siis heal juhul ei olegi seal millestki maha võtta. Ilmselt siis nendest punktidest, mille ma saan selle eest, et allikate nimekiri on ilusti tähestikujärjekorras (sest juhendis oli kirjas, et korrektne viitamine moodustab päris märkimisväärse osa hindest).

Kuus minutit enne esmaspäeva südaööd esitasin ära ka teise essee (seekord siis täpselt tähtajaks) ja selleks ajaks oli küll konkreetselt tunne, et ma suren kohe ära. Kere oli huvitatud absoluutselt kõigest muust kui seal arvuti taga istumisest. Põhimõtteliselt sai see 2500 sõna kirjutatud hoogtöö korras kuue tunni vältel, mis jäid tööpäeva lõpu ja südaöö vahele, peamiselt aga kell 22:30 kuni 23:35. Sest kui esimese essee kirjutamisprotsess oli küll raamatunäide prokrastineerimisest (tööd ei tee, aga midagi muud ka ei tee, sest ei ole ju aega, sest peab ju tööd tegema, püsivaks fooniks väikestviisi meeleheide mõnede eneselegi ootamatute “Sa saad sellega hakkama!” motivatsioonivilksatustega), siis teisele said takistuseks mitmed ette teada (palgatöö, eksole, ma olen ennegi täheldanud, et see ei lase inimesel rahulikult elada) ja kavandamatud elulised asjaolud.

Näiteks viskas ootamatu ahvi mutrivõtmesse mind mõnda aega varjuna saatnud sitt rongiõnn. Kuna belglased olid pool oma raudteevõrku just tolleks päevaks üles kakkunud, siis ei saanud ma sõita rahuliku internetivaba kohaliku rongiga (elu parim artiklilugemiskeskkond), vaid pidin ronima pühapäevaõhtuse Amsterdam-Pariis kiirrongi esimesse klassi. Mis võib ju kostuda igati peen, aga antud hetkel oli pigem selline kõrgema keskklassi loomaaed. Minu istekoht oli seal, kus kaks kahelist istet teineteisele otsa vaatavad, akna all. Kolm ülejäänud kohta täitis prantsuse perekond (määramatu vanusega ennast emotsioonituks opereerinud pereema, tema tuhmi ilmega
poeg ja selle mossis tüdruksõber — kõik kolm kuulasid kõrvaklappidega oma mussi ja kõigi kolme kõrvaklapid lekitasid heli; ja lauaalune oli tihkelt nende jalgu täis). Ühtegi artiklit mõistagi ei lugenud, tegin hoopis tööandja kulul väikese veini.

Halb rongiõnn jätkus mõned päevad hiljem kui ma pidin otse tööpostilt Luksemburgi rongile kappama. Või noh, polekski ehk pidanud niiväga kappama, sest rong oli juba väljudes pool tundi graafikust maas. Seejärel jätkus sõit sellises reipa inimkõnni tempos. Kui kolmetunnine rongireis oli juba kestnud peaaegu neli, teatati vastuvaidlemist mitte sallivas prantsuse keeles, et järgmises kottpimedas vallooni asulas tuleb kõigil maha kobida, sest see rong enam edasi ei sõida. Mis oli muidugi omaette mõistlik, sest tund aega hiljem väljunud päeva viimane lähetus oli meid kinni püüdnud ja eks me siis selle peale kõik üle kolisimegi. Kui mul poleks nii kopp ees olnud, siis oleks ehk ka see infosulg tundunud belgiapäraselt nunnu.

Luksemburgi hotell oli seekord saanud suht spartalik, tuba nägi välja nagu mingi BBC ilmasõjajärgse perioodidraama võtteplats, stseenideks, mille asukohana on kirjas näiteks “teenijanna tuba”. Või “nunnakamber”. A voodi oli pehme ja wifi töötas (kui ma olin umbes kaheksandal katsel lahti hammustanud selle, et hüüumärk parooli lõpus ei tähista mitte niivõrd teenusepakkujate entusiasmi, kuivõrd tuleks ka siiski sisse trükkida). Ja järgmise päeva töö kestis märkimisväärselt lühemalt kui rongireis tööle. Mis tähedas, et sain veidi linna peal ringi jõlkuda enne kui, väike värin hinges, jälle rongi istusin, et Brüsselisse naasta.

Tagasitee kulges siiski graafikukohaselt, andes lootust, et raudteeneedus on selleks korraks murtud. Valloonia, mis seekord ei olnud kottpime (ja ei rullunud lahti minu ja õiglase ööune vahel), tundus rongiaknast isegi päris maaliline.

Järgmisel kahel päeval kohtlesin ma Brüsseli hotellikorterit nagu mõne ellujäämise riäliti osaline, kes on hetkeks tsivilisatsiooni lastud (meenub ka see stseen “Band of Brothers” seriaalist, kus Winters lumisest kaevikust Pariisi vaheldust saama kupatati). Ostsin supermarketist poolfabrikaattoote, mille sai panna ahju (ma polnud olude sunnil kaks kuud midagi ahju saanud panna). Käisin vannis. Magasin voodis meritähe asendis ja kui see ebamugavaks läks (võimalikke tulevasi voodikaaslasi ehk rõõmustaks teadmine, et see pole kunagi mu tavapärane magamisasend olnud), siis lihtsalt diagonaalis. Kuigi ega ma siit ühika teismelisevoodist ka pole veel tegelikult kordagi alla kukkunud.

Reede õhtuks olin uljalt lasknud endale Leidenisse kella poole kümneks pitsa tellida. Selleni jõudmine ajal, mil ta ka veel soe on, oleks eeldanud, et tööpäev lõppeb veidi varem kui viimasel hetkel, sest mul oli enne vaja ka Haagist läbi hüpata ja kohver ühikasse visata. Jõudsin kohale pool üksteist, vähe sellest, et pitsa oli külm, keegi oli sellest ka juba ühe tüki omastanud. Pitsa oli Leidenis sel põhjusel, et lapsed pidasid veerandilõpupidu. Koju sain poole neljase rongiga. Olin endaga päris rahul, sest viimati kuulsin ma Leideni keskvaksalisse sisenedes, kuidas see poole neljane parasjagu lahkus ja veetsin seejärel jaamapingil oma elu pikima tunni poole viiest rongi oodates. Mis jäi kümme minutit hiljaks.

Nädala tinglikuks lõpuks võiks samas siiski pidada pühapäeva. Nagu ma ka juba mitu päeva mantrana endale lubanud olin (jooksvalt, sobivatel hetkedel, aga kindlasti igal hommikul kui sõltumatult magaminemise kellaajast oli ärgates siiski tunne, nagu oleks gorilla mind öö jooksul veidi vaibaklopitsaga töödelnud), magasin ma terve laupäeva muidugi maha, aga kuna õues oli obssöönsel kombel 17 kraadi ja vahelduv pilvisus, otsustasin pühapäeval siiski väikese jalutuskäigu teha. Sihtmärgiks oli linnapark nimega Haagse Bos (ehk siis Haagi mets), kuhu ma ka paari kõrvalepõikega jõudsin. Kuna mul on niigi natuke raskusi hoomamisega, et millal siin hämardub ja öine kellakeeramine oli sellele veel omakorda põntsu pannud ja kuna Haagse Bos osutuski ootamatul kombel täielikuks džungliks (Hollandis on üldiselt nii palju inimesi ja nii vähe ruumi, et metsa eriti vohada ei lasta; väljaarvatud keset suurlinna siis ilmselt), siis kahjuks muutusid need ristuvad ja eri suundades puude vahele looklevad valgustamata metsarajad seal juba varsti pärast minu saabumist üsna kurjakuulutavateks (muinasjuttudes lõppeb sellistes kohtades liiga õhtu peale jäämine alati sellega, et keegi satub märkimisväärsesse ärasöödud saamise ohtu). Tuleb minna tagasi, mõnel päevasemal kellaajal.

Uus nädal algas sellega, et sain õhtul järjekordselt ühe oma uue parima sõbra 21.sünnipäeva tähistada. Kuna veidi kiirem periood on nüüd natukeseks läbi, on omavanuste leidmine jälle prioriteetide nimekirjas suht etteotsa liikunud.

Töönädala taustatingimused

Hanna kirjutab, et:

Ma ei saa küll veel midagi lõplikku väita, sest pool töönädalat on veel ees ja tibusid teatavasti loetakse reedeti, aga mulle tundub, et see praegune siin meeldib mulle külastatud Brüsseli hotellidest kõige rohkem. (Neid ei ole nüüd kõike arvesse võttes muidugi ülemäära palju — hakkasin pealiskaudselt kokku lugema ja sain veidi üle kahekümne, aga vahepeal oli variatsioon aastaid väga väike.) Ruumi on kõvasti, kõik vajalikud kellad ja viled on olemas (hommikul silusin mingi miniatuurse lahtivolditava kontraptsiooni peal tööpluuset ja mõtlesin, et kui meie riigis ka Ikea oleks, siis mul võib-olla isegi oleks kodus triikimislaud), dekoor on modernselt rustikaalne ja sümpaatne.

Ja vaade on siin igatahes kõige parem. Elutoadiivanilt läbi kahepoolemeetriste akende otse tohutusuurtele, nende taga kõrguvat peegelklaasist eurohoonet täielikult varjavatele plaatanitele ületänava pargis. Ja pargis aset leidvale elule — mängivad lapsed, rähklevad koerad, piknikku pidavad pesionärid. Tööle ja koju tormavad europersed.

Sest, jah, teine suur boonus on see, et ta on vajalikele ametihoonetele mõnusalt lähedal. Arvestades, kuivõrd labiilne on siin sel nädalal olnud ilm, on see lähedus mind juba mitu korda suuremast katastroofist päästnud. Soodne asukoht on muidugi endaga kaasa toonud ka pideva ohu tööle hiljaks jääda. Sama häda oli mul läbivalt näiteks keskkooli ajal, sest ma elasin koolist ülejärgmises majas. Hommikul trepikoja uksest välja tormates kuulsin, kuidas koolis helises kell ja nägin teisi omasuguseid ümberkaudsetest majadest ummisjalu välja pudenemas. Kümnendas klassis oli meil kolm päeva nädalas esimene tund inglise keel ja see, et ma iga kord kolm minutit pärast kella uksest sisse sadasin ajas õpetaja nii närvi, et ta lõpuks ei lubanud mind enam tundi.

Peale selle on kohe nurga taga toidupood ja asutus, mis, nagu selgub, on üks põhiline europersete lihaturg. Sellesmõttes olen ma oma elu muidugi täiesti valesti elanud, et ma olen ju ometi terve ilmatuma hulga aastaid ka nagu külgepidi europerse olnud, aga sellest kohast ei olnud mul aimugi (ettevõte nimega “The Wild Geese”, kui keegi veel teenimatult teadmatuses on).  Eile tegime seal pärast tööpäeva väikese lõõgastava veini, aga siis oli ta veel selline täiesti tavaline suht iseloomutu toitlustusasutus. Õhtupimeduses pidi see väidetavalt kõik muutuma. Kuna mul järjekordselt ei ole kaasas litritega pluusi, siis ilmselt jääb see ka sel korral minu poolt tunnistamata. Nagunii on korteri uksel vapustavalt keeruline sissepääsukood (pühapäevaõhtune telefonivestlus mulle ilmekalt uksekoodi deklameeriva anonüümse naishäälega võttis juba nüri ameerika komöödiaseriaali mõõtmed, sest mina olin pikast reisist veidi sooda ja see tähis, mille kohta tema läbivalt ütles “dääš”, millist märki minuarust sellel klaviatuuril ei olnud, osutus pärast pikki läbirääkimisi siiski märgiks #, “jees, äšštääg, jees”), nii et kui nädala selgroo murdmisega veidi liiga hoogu minna, siis ei pruugi enam pärast koju sisse saada.

Hotellikorteri üheks miinuseks on, et lisaks suurepärasele vaatele välja, on siin ka mõneti ootamatult hea vaade sisse. Esimesel hommikul pahaaimamatult vannituppa sisenedes avastasin, et ka seal on suht maast laeni aken, kohe vanni kohal, kuhu ei ole mitte mingisugust katet ette nähtud. Aken on küll vaatega hoovi poole, aga hoov on ümberkaudsel umbes kümnel majal ühine. Lahendasin ootamatu olukorra enda jaoks nii, et otsustasin sellest mitte oluliselt välja teha — mitte, et ma nüüd seal akna ees sensuaalseid postkaardipoose oleks võtma hakanud, aga kui ma ei saa kunagi teada, kas keegi nägi mingeid juppe, mida ma võib-olla niiväga vaatamiseks välja panna polekski tahtnud, siis pole seda ju samahästi olnudki. Ehk siis võib-olla olen olude sunnil naabruskonna Ugly Naked Guy, aga ainult kaks päeva veel, ehk kannatavad ära.

Ja suurepärasest pargivaatest paar klikki vasakul on seina peal mingi kahtlase väärtusega ent üllatavalt massiivne maaljas kunstiteos. Näeb välja nagu oleks keegi tahtnud kangesti riskeeriv olla, aga otsustaval hetkel siiski põnnama löönud. Või siis tegelikult ikkagi ei tea, millised naisterahva suguelundid välja näevad. Või noh, arvestades kui mittemidagiütlev ja ebamäärane see osa pildist on, võib-olla ka meesterahva omad. Kahtlase väärtusega kunsti siiski taasakaalustab hästi kohe tema vastas olev suur mustvalge Adele (mille puhul ka ajalooline ja haruldane selfie).

Et siis, jah, kui keegi oleks mulle öelnud, et sa mine Hiiumaale ja palun, võta see suur kotitäis täiesti tasuta raha ka kaasa, et seda oma äranägemise järgi kulutada, siis ma muidugi oleks pigem teinud seda. Aga kui juba peab tööl olema, siis polegi siin nagu niimoodi vahelduseks väga viga.

 

Kuidas minust sai kondiiter

Sandra kirjutab, et:

Tänud Härrale ja Raadi köögile

Ükskord 5 aastat tagasi otsustasime Härraga, et elame veelkord aasta Tartus. Mul oli selja taga igasuguseid töökohaalaseid ämbreid ja konkreetselt öeldes oli kopp ees igasugusest pingutamisest asjade puhul, mis polnud nii kui nii päris Mina. Meid kumbagi ei hoidnud pealinnas ükski kohustus kinni, ent Tartus oli Härral lõpetamata asju pooleli küll.

Otsisime endale madalapalgalised tudengitöökohad ja saime soodsatel tingimustel elamiseks imekauni Raadi korteri. Kuna ma polnud kunagi nii avaras köögis saanud koduperenaist mängida, siis nautisin seda igal võimalikul hetkel, toitlustades ka hea meelega meie kuuvarjutusena esinevat korterikaaslast.

Ükskord tõi Härra mulle kingituseks “Koolibri koogiraamatu” ja mulle tundus laheda ideena alustada oma koogiblogiga, milles katsetan kõiki raamatusolevaid retsepte läbi. Ma küll üritasin mingit kunsti luua, aga mu pildid sellel ajal… oeh.

See on nüüd see tippude tipp “tootefoto”. Enamik ülejäänud on talutavad ja pole ahhh!!???-filtrit, aga noh, totaalselt ülekollased. Aga ma ei hakka seda maha ka võtma, see on ikkagi osa mu teekonnast.

Lähen kooli

Üsna pea sain ma aru, et töökoht ja trenn ei ole mu jaoks piisav, et päev mööda saata ja et midagi peaks ette võtma, et aasta Tartus muutuks natuke tähendusrikkamaks. Ja mitte kuigi tõsiselt mõtlesin kandideerida kutsekasse mõnda toitlustusalale. Saab, mis saab. Sain parasjagu pool aastat aega, et asja seedida ja jaanuaris algaski kool (sisuliselt tänu sellele, et Härra toimetuste tõttu Tartusse tulime). Kondiitri erialal. Õpe läks ladusalt, sest minu kui kõrgeltharitud inimese õpingute mentaliteet oli kindlasti tugevam kui keskmisel kutsekooli õpilasel, kellega enamasti arvestatud on. Ometi ei pidanud ma seda ikka veel mingiks Päris asjaks. Mõtlesin, et pigem nagu mõnus ja nunnu paber mu tagataskus.

Õpingute selgroog oli suvel kui pidi läbima kuuajase kondiitripraktika. Valisin tuntud ettevõtte pealinnas, kuigi minu kujutlus kondiitritööst hõlmas hoopiski  väikeses restoranis või kohvikus töötamist, siis teadsin, et suuremast tööstusest saab hea kogemuste ja teadmiste pagasi. Ma ei eksinud sugugi. Sealne suurepärane peakondiiter, kellega meil oli üsna kiire klapp, suhtus minusse positiivselt ja õpetas juba siis mulle palju.

Elu tuli vahele

Seejärel astusin kampa teiste õppuritega, kellele sügiseks, poole õppeaasta keskel, pakuti võimalust viieks nädalaks sõita Taani kondiitripraktikale. Õnneks tuli sinna ka Lõuna-Eesti pliks B, kes on lihtsalt awesoo-mee ja, kellest sai hiljem oluline tõuge uute sammude astumiseks.

Aga kõigepealt oli B hoopiski tunnistajaks neljanda praktikanädala hommikul sellele, kuidas ma kempsust väljusin kahe triibuga pikal ribal. Nõndaks tegin viietunnise lõpueksami  jaanuaris viiekuulise kõhuga, kohutavate selja-, pea- ja jalavaludega ja paraja iiveldusega. Ja ka seda tehes tundsin ikka, et kuna nüüd jäävad paratamatult tööalased eluküsimused mõneks ajaks tahaplaanile, siis kes pea annab, et ma paari aasta pärast üldse enam asjast huvitatud olen.

Sellest hoolimata hakkasin kodus tegema tutvusringkonnale tellimuste peale torte ja maiustusi. Olin ikkagi saanud juurde mõningaid teadmisi ja kibelesin neid rakendama.

Uue aja kevad

Troonipärija kasvas mühinal, mingil hetkel kui unetud ööd hakkasid selja taha jääma, tegin jälle koduseid tellimustöid. Ja lõpuks kasvas poiss nii suureks, et meil oli aeg hakata kaema elu väljaspool koduseinu. B, kes vahepeal oli asunud vastutusrikkale töökohale sinna samma, kus ma koolisuvel praktiseerisin, hakkas mind sinna tööle meelitama. Positiivselt oli meelestatud ka peakondiiter, kes mind kenasti kolme aasta tagusest ajast mäletas. Mulle anti vastutulelikult osaline koormus ja see jättis mulle võimaluse olla suurema osa kuust ikkagi pojaga kodus. Aga trenn hakkas pihta. Sain teada, et ma ei tea ikka mitte midagi. Sellest hoolimata tundub mulle, et mind on seal selle esimese vasttäitunud aasta jooksul ikka hästi hoitud ja lugu ka peetakse. Pikad tööpäevad toitlustusäris on väga koormavad, küsi sama sektori inimeselt, kellelt tahes. Aga need on kõik ikkagi jube ägedad. Sain oma elu esimesed kondiitri-kolleegid ja nemad on kõik huvitavad ja energilised inimesed, kellelt on koguaeg midagi õppida. Ja mis kõikse ägedam – ma saan lasta fantaasial lennata ja teha seda, mida tõeliselt naudin. Mul on vahendid, mentorid ja tingimused. Kodus teen ka torte ja kooke, siis armastan kasutada hästi värskeid ja koduseid ja kõige rohkem oma kodupeenra tooraineid, jääda nii maitses kui välimuses naturaalsuse juurde, aga töö juures tahaks kõikide nende võimaluste juures teha just mingisuguseid eneseületusi ja õppida kasutama ägedaid tehnikaid.

Kodused (2) versus tööl:

 

Olen tänulik, et mul on töö, mida teha armastan. Ma loodan, et see paistab välja ka neile, kellele ja kellega tööd teen. Aga mu jutu pealkiri oli niikuinii vale, sest H (peakondiiter) ütleb, et kondiitrist saab kondiiter kolme aastaga. Aga õnneks ütleb ta ka, et minu puhul see ei kehti 🙂 🙂 🙂

Homecoming

Hanna kirjutab, et:

Teisipäeva hommikul ärkasin ma hotellivoodis umbes kell 9 üles sellepeale, et saabus SMS minu onult. Hetk võttis üldse aega, et aru saada, mis toimub, sest ma ei mäletagi, millal ma viimati enne seda SMSi sain, aga seda sõnumit nähes avasin ruttu arvuti, et täpsemalt aru saada, mis on juhtunud. Onule vastasin ka kiiresti, et ta ei muretseks — pommid lõhkesid lennujaamas, mille läheduses mina ei viibinud.

Mina pidin kella 10ks tööle minema, aga kell 9 veel magada oli sellesmõttes okei, et ööbisin tööhoonest umbes kolme (küll väga suure, ent siiski) maja kaugusel. Selleks ajaks kui minu akende taga katkematu sireenide koor tegevust alustas, olin siiski juba täitsa ärkvel ja asjade seisuga kursis. Kolmandat, metroos lõhkenud pommi ma muidugi ei kuulnud, sest plahvatus leidis aset sügaval maa all, aga linnulennult oli minu hotellitoast selle asukohani ehk umbes 300-400 meetrit.

Ja pärast seda läksid järgmised kaks päeva minu elust teistmoodi kui veel veidi varem oleks arvanud, aga samas mitte kardinaalselt teistmoodi.  Sest töö jäi muidugi ära (tühja koosolekutesaali kõrvalt kabiinist leidsin vaid veidi punaste silmadega kolleegi, kellele oli just kohale jõudnud, et kui ta poleks tol hommikul oluliselt graafikust maas olnud, oleks ta ka vabalt võinud seal metroorongis olla) ja kojutuleku marsruut kujunes ka hoopis teistsuguseks (sest see lennujaam, kust ma algselt pidin lendama, on siiamaani rivist väljas), aga need mõlemad asjaolud on minu ja peaaegu kõigi teiste jaoks, keda see situatsioon kuidagi mõjutas, ebamugavus, mitte traagika. Tööhoonest väljudes nägin, kuidas politseinik turgutas maja ees pingil istuvat õrnalt katatoonilist ja roheka ilmega härrat (ma ei ole kindel, kas see on seesama härra, aga turgutamine igatahes käis sama koha peal) ja nurgapoe indialasest omanik rääkis, kuidas ta oli pidanud oma vennatütre haiglasse saatma, sest see oli saanud uudistest šoki ja ei suutnud enam hüsteerilist nuttu kuidagi pidama saada, aga isegi nende inimeste jaoks oli tegemist ajutise kataklüsmiga.

Minu ülejäänud päev möödus sõbranna elutoadiivanil erinevates uudistekanalites refreshi vajutades. Sõbrannaga käis väikestviisi võistlus, et kumma elusolekuteade Facebookis rohkem laike saab. Sõprade kümnekuune poeg tegi selle aja jooksul rõdul mitu uinakut ja ei lasknud ennast absoluutselt häirida iga natukese aja tagant jälle tihenevatest päästeautode signaalidest (meie natuke ikka lasime, sest päeva jooksul laekuvad segased sõnumid ei andnud eriti head ülevaadet sellest, kas paugutamine on selleks korraks lõppenud või mitte). Õhtuks oli juba täielikult taastunud ka toidu kojutellimise teenus.

Järgmiseks päevaks (mis oli juhtumisi ka minu juubel) tegin mitu korda ringi oma reisiplaanid ja lõpuks startisime koos kolleegiga kella 8 ajal hommikul taksoga raudteejaama suunas. 5-kilomeetrine taksosõit võttis aega umbes tunni, sest osad suuremad tänavad ja kõik pikemad tunnelid olid kinni ja seetõttu kõrvaltänavad kõik umbes. Raudteejaama ukse juures vaatasid hambuni relvastatud ent üliviisakad sõjaväelased kohvri sisu hoolikalt läbi. Hoolimata sellest oli rongi oodata natuke kõhe.

Frankfurti lennujaamas oli ainuke tavapärasest erinev nüanss see, et tšekkinni alas tegelesid politseinikud väikestviisi rassilise profileerimisega ja oli asunud pealtnäha väga sõbralikku vestlusse mitme ilmselgelt islamiusulise reisijaga. Või võib-olla oli tavapärasest erinev hoopis see, et mina seda märkasin. Turvakontrollis panid rõõmsad onud kaasa lennujaama logodega šokolaadijäneseid ja soovisid häid pühi. Ja üldse, mida kaugemale jäi Brüssel, nii ajaliselt kui distantsiliset, seda väiksemaks jäi ka igasugune ohutunne. Kopenhagen oli juba nagu Kopenhagen ikka, Tallinnast rääkimata. Kõik see võttis lihtsalt nii kohutavalt kaua (viimane lennuk maandus veidi enne südaööd, õnneks ikkagi Tallinnas, kuigi Taanis lennukitrepil inimestelt käsipagasit kokku korjanud härra kinnitas närvilisematele rahustavalt, et ärge muretsege, saate selle Vilniuses väljudes kohe tagasi), et võin selle vist auga kuulutada oma elu kõige pikemaks sünnipäevaks.

Pärast seda kõike (ja enne muidugi ka) on palju räägitud sellest, et terroristide eesmärgiks on meid kartma panna ja et sellele ei tohi alla anda, sest muidu on nad võitnud. Ja noh, ilmselgelt on see tõsi, aga see ei ole minuarust nii straightforward siiski. Sellesmõttes, et mõningane hirm kui emotsioon ei ole ju iseenesest halb asi, hirm ongi see, mis hoiab meid tegemast ohtlikke ja rumalaid asju (näppe seinakontakti toppimast, eksamiks mitte õppimast, lühikese süütenööriga vägivalduritega tüli norimast, alkohoolseid jooke segamini joomast jne.) Terroristid võidavad siis kui meie hirm hakkab ahistavalt mõjutama meie igapäevaelu, muudab selle kohmakaks ja ebamugavaks, võtab meilt ära meie privaatsuse ja vabad valikud. See ju peab olema nende eesmärk, sest kui nende eesmärk oleks meid kõiki maha nottida, siis selleks on oluliselt tõhusamaid mooduseid.

Juba täitsa mitu aastat tagasi, kui me Sandraga veel mõlemad vanemate juures elasime, juhtus ühel sügisööl selline intsident, et läksin kempsu ja sealt väljudes nägin, kuidas vatijopega pätt minust paari meetri kaugusel majast väljus. Kogu maja oli kottpime ja vaikne ja esimesel hetkel ei saanud ma olla päris kindel, et pätt pole kogu mu ülejäänud perekonnal kõrisid läbi lõiganud, aga lõppkokkuvõttes selgus siiski, et ilmselt narkojoobes tüüp oli lihtsalt välisust katsunud, avastanud, et see on lukust lahti ununenud ja igaks juhuks sisse astunud. Tüüp jõudis puistata ainult ema esimest ettejuhtuvat tühja käekotti, siis hakkasin mina kobistama ja tema põgenes. Kui ema pärast seda õhtuti enne magama minemist oma käekotti peitma hakkas, ütlesin ma selgelt välja, et see on vale. Enne magama minemist tuleb kontrollida, kas välisuks on ikka lukus, aga mitte mingil juhul ei tohi lasta endal tekkida tunnet, et sul ei ole omaenda kodus turvaline olla. Sest niimoodi ei saa elada.

Võib arvata, et Brüsseli lennujaamas (ja ehk mujalgi) hakatakse inimesi ja nende asju kontrollima nüüd juba hoonesse sisenemisel. Mis on ka arusaadav, sest inimesi ei saa ju lihtsalt terrorismile mitte järele andmise nimel maha nottida lasta. Aga sellisel juhul ei ole nendel kontrollidel enam midagi pistmist reisilennukite relvadeks muutmise vältimisega, vaid asi on lennujaamahoonetes kui tihkelt asustatud avalikes ruumides. Mis tähendab, et sellist turvakontrolli oleks vaja ka kaubanduskeskustes või pargiväravates, raudtee- ja metroojaamadest rääkimata. Või noh, veelgi kindlam oleks ju kehtestada reegel, et asju tohib kaasas kanda ainult läbipaistvates kilekottides. Ja taskuid ei tohi olla. Ja noh, kusagilt sealt jookseb siiski see piir, kui terroristid on võitnud.

Niisiis, mul, ilmselgelt, ei ole sellele kõigele mingit lahendust välja pakkuda (lahendus on ennetamine, aga mina siit oma magamistoavoodist ei oska küll öelda, kuidas seda tegema peaks). Seda ma siiski tean, et ma ei lase sellistel asjadel oma käitumist mõjutada (rohkem kui ühiskond mind selleks, oma metallidetektorite ja suletud tänavatega, tingimata ei sunni). Kuigi see ei ole nagunii mingi otsene väljavaade, ka Brüsselis, ka keset eurokvartalit, ka päeval kui kolm pommi on juba lõhkenud, siis suremine ei ole nagunii kõige hullem asi, mis elus juhtuda saab (kaugelt kõige hullem asi, mis elus juhtuda saab, on nende inimeste kaotamine, keda sa armastad — nii, et kui on vaja mingeid stiimuleid, mis hoiaksid sind eluohtlikke lollusi tegemast, siis mõte nendest inimestest, kes sinust hoolivad, võiks olla üks päris tõhus selline).

Ühesõnaga, ei olnud see minu kojureisimine päris rongid ja vein, kuigi oli rong ja erinevates lennujaamalaundžides oli ka vein, sest oli ju siiski sünnipäev. Oli hoopis selline pikk ja kihiline lugu.

 

Natuke … ee … kõigest

Sandra kirjutab, et:

See klaas punast veini, mis ma täna kell 12 lõunal tarbisin oma “gurmeepelmeenide” juurde, pani mulle pähe mõtte, et võiksin vahelduseks siin oma nägu näidata (virtuaaltekstilises mõttes iseenesest mõista). Eriti kuna viimane kuu aega on läinud täiesti murdosa sekundi kiirusel ja kõik tavapärased asjad on pisut unarusse jäänud.

Tööl käia peale kahte ja poolt aastat kodusolemist on… LAHE! Topeltpalju on see muidugi ka väsitav, sest tegelikult toimub muu elu kõikide inimestega ka ümberringi edasi ja kõigi rõõmudele ja muredele on vaja natuke kaasa elada. Hetkel lasen nagu orav rattas: 4 päeva täiskohaga lapsevanem (vaimne koormus), 3 päeva täis tempokat tööd (füüsiline koormus), kusjuures vahet pole, kummal lainel töötan, hiljemalt kell 7 pean ikka ärkama. Ja vaimu erksana hoidmiseks peab meelt ka lahutama ju! Näiteks kinos käima, eksole, nagu me H-ga kolmapäeva õhtal tegime kui end üles lõime ja “Magic Mike XXL-i” lihtsakoelise, ent VÄGA ILUSA VISUAALIGA 🙂 filmi vaatamas käisime. (Eile veensin Channingu tõttu Madist “Jupiter Ascending” filmi ka vaatama, põhjendusel, et temale on seal Mila).

(Selle postituse kirjutamine võtab mul mingi terve igaviku aega, sest mul ei ole sellest hetkel päris kindlat visiooni + ma olen natuke hajevil; vein? + ma just avastasin, et peale seda kui olin täna jälle kell 7 ärganud, putru keetnud, natuke koristanud, pesu pesema pannud, lapsega sadakümmetriljon arendavat mängu mänginud ja lõpuks kella 11 ajal lasknud lapsel härra üles ajada ja talle käratanud, härrale siis, et mingu tehku nüüd lapsele onn kuni ma lõunasööki teen ning onniehituse Instagrami üles filmimist, on seda mitmed ebatraditsioonilised laikijad laikinud PLUSS kirjutanud kui tubli issi ta ikka on :)))) Ei, on on, ma ei vaidlegi. )

Igatahes töö juures. Seal, kus ma kondiitrina töötan, on nii, et tavaliselt on alati hästi palju tööd ja hästi kiire, aga suvel… on veel rohkem tööd ja veel kiirem. Sest teadupärast kipuvad töölkäivad inimesed siis puhkusi välja võtma, kuigi minu soovitus Eesti suvede juures oleks see, et jätke parem oma puhkus külmale ajale ja sõitke siis soojale maale puhkama, saab palju parema laengu kui kuskil räästa all lõdiseda, kõrvulukustav vihmaklõbin taustaks. Noh, ja siis inimesed puhkavad suvel ja pidutsevad ka, küll peavad pulmi ja muid vihma tõttu ebaõnnestunud vabaõhuüritusi (v.a. see üksainumas möödunud nädalavahetusel kui oli Suvi suure essiga ja ma tõesti ka selles pulmas käisin) ja tahavad torti süüa. Ja nõnda juhtubki nii, et kui ma hommikul tööle lähen, siis möödub mingisugune viiv ja korraga on käes lõunasöögiaeg ja siis järsku on üleüldse minu kolm tööpäeva jäänud juba kuskile udusesse seljatagusesse, sest tööd on nii palju ja samas see kõik on nii äge ja täpselt see, mida mulle teha meeldib seltsivate ja andekate inimestega koos.

Eile oli tõesti väga-väga kiire päev ja kellaajad muudkui kukkusid ja kukkusid, halastamatult. Nõndaks vuhasin ma pritskott käes kohupiimatorti teha, et viieaastane neiu, kelle nime parasjagu maalisin, saaks võimalikult ilusa tordi, logistik juba kõrval sitsimas, et see kohe mu hella hoole alt karpi virutada ja alla korrusele otse kullerile sülle pista. Sain vaevu järsu ohke teha ja silmile vajunud mütsi üles tagasi lükata kui juba ootasid uue kellaaja tordid valmimist. Õhtu lõpetasin hoopis teises osakonnas, tehes hoopiski mitte seda tööd, mida peaksin tegema. Aga vaheldus ongi iga natukese aja tagant vägagi teretulnud. Saingi sefiiriga üle pika aja sinasõbraks kuna seda B raudse ja abistava pilgu all terve 20 (30liitrise?) katlatäie valmistama pidin…

Siis läheb korraga kõrvulukustav tümakas kinni – PAUHH ja on vaikus, elu liigub edasi selles aeglases ja rutiinses rütmis nagu ta viimased kaks aastat poisiga koosolles on liikunud. Kusjuures peale kolme päeva, kui mootor on täisvõimsusel lasknud, on selles rutiinses ja aeglaselt voolavas elus hoopis uued võlud. Ja nii saabki ka mulle selgeks selle eluetapi üks tõdesid – vajadus tööle minna (või mõnel muul moel elemendist välja tulla) pole teps mitte vaid finantskaalutlustel 🙂

Euroopalik õhustik

Hanna kirjutab, et:

Tegelikult ma muidugi annan endale aru, et isegi minusugusel peenel daamil, kes võib ühe käe sõrmedel ära näidata nende ruutsentimeetrite arvu, mis tema kehal üldse ja ka parima tahtmise korral päevituvad, on patt hakata ilma üle nurisema kolm ja pool tundi pärast seda, kui suvi kodumaale tegelikult ka saabunud on. Eriti arvestades, et minusugune peen daam on siiski üldiselt suviti ka avaveekogudes supelungist lugu pidanud, aga peenele daamile kohaselt pigem sellistes imiku vanniveest mitte nüüd just oluliselt madalama veetemperatuuri tingimustes.

Täna hommikupoolikul, umbes pool tundi enne seda kui ma tingimata juba kodust lahkunud pidin olema, otsustasin ma asjade pakkimise käsile võtta. Ja see algab ju tavapäraselt sihtriigi ilmastikuväljavaadetega tutvumisega. Tegin lahti vastava veebilehekülje, mis andis mulle sellist informatsiooni:

Mistõttu kulus veidi aega meeleheites sõnatult ekraani jõllitamisele ja seejärel skaibis sõpradele kaeblemisele. Aga sellest kui nüüd pakkimata jääb pole ka midagi, nentisin ühes vestuses, sest riideid ilmselgelt pakkida pole vaja (sama lehekülje tulevikku vaatav versioon rääkis, et teisipäeval näiteks on stablliselt 38C), ainult röögatutes kogustes desodoranti ja mingeid pesuvahendeid. Mida saab ka kohapealt suvalisest nurgapoest. Tööd silmas pidades võib riiete puudumine muidugi veidi ebasobiv olla — vähe sellest, et auväärse euroinstitutsiooni asjapulgad ehk alasti töölkäimist oma organisatsiooni töötaja jaoks (isegi kui tegemist on vabakutselise alltöövõtjaga) piisavalt väärikaks ei pea, on antud institutsiooni hooned ka kõik väga eeskujulikult konditsioneeritud, nii et liiga napis riides inimest võib tabada väga tüütu nohu. Kunagi, kui ma juhtusin sajandi kuumimal augustil kolm nädalat Jaapanis veetma, sain ma kolmandal päeval konditsioneerinohu ja ütleme nii, et neljandat ja viiendat päeva ma eriti ei mäleta. Aga ehk leiab hotelli pealt siiski mõne viisakama, õhulisemat sorti lina, millega vajalikul hetkel strateegilised jupid katta saaks.

Lõppkokkuvõttes, kuna deodorante sain siiski kaasa võtta vaid liitrise minigrip koti jagu, mahutasin kohvrisse ka mõned riideesemed.

Kopenhageni lennujaamas vaatasin kaaastundlikul pilgul seda (tõenäoliselt) inimest, keda kurjad ülemused olid sundinud üleelusuuruseks Lego-lenduriks kostümeeruma ja niigi kuumast kurnatud reisijatehorde ajaleheputka kõrval traumeerima. Kostüüm tundus paks ja sünteetiline ja lennujaam ei olnud suutnud kaugeltki mitte kõiki nendest kolmekümnest soojakraadist, millest Estonian Airi piloot meid rõõmsalt teavitanud oli, õues hoida. Minu olemine paranes veidi juba laundžikülmiku ees läbi kapiklaasi pudeleid vaadates.

Strasbourgis rongist väljudes oleksin ma justnagu vastu seina jalutanud. Kell oli õnneks juba üheksa läbi, nii et vähemalt polnud enam lagipähe lajatavat päikest. Hotelli poole lohisedes oli tunne, et kaunis roosa suveõhtu võtab mind hellitavlämmatava vatitekina kaissu.

Utilitaarses (suhteliselt) odavhotellis pole loomulikult konditsioneeripoegagi. Sisse astudes kahtlesin veidi, kas on ikka mõistlik kaunist vaadet raudteeliinidele pakkuvat akent lahti hoida, aga hetk hiljem olin juba liiga loid, et hoolida. See rong oli nagunii juba läinud, üle jäi ainult kõik riided seljast koorida ja liikumatult meritähena voodile lamama jääda. Alati jääb ju lootus, et ükshetk puhub sealt sisse mingi eksinud õhuvoog.

Brauseriaknas värskendas ennast uuesti internetiga ühenduse saanud ilmaennustusleht.

Öise une väljavaated on pehmelt öeldes lahtised. Ma pole veel kunagi elus saunas magama jäänud, aga see võib tulla ka lihtsalt sellest, et ma pole piisavalt palju ja pikalt saunas viibinud.

Kaitstud: Väga põnevad ajad vol 2 ehk mina ise

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Suudle ja lenda

Hanna kirjutab, et:

Kes oleks osanud arvata, et minu töö eeldab ka kell 4.45 hommikul pingeliselt telefoniekraani passimist ja nime järgi arvates islamiusuliste härrade telepaatilisel teel üles manamist, et mõni neist mu oma auto peale võtaks ja lennujaama viiks. (Või noh, kõik need aastad ja intsidendid ja Eurobonuse kuldkaardid hiljem, eks mina ise ikka oleksin osanud kõike seda arvata.) Sest Uber on küll tore asi ja täiesti naeruväärselt soodus võrreldes igasuguste Brüsseli tavataksodega, aga kui kõik Hassanid ja Nadirid on ikkagi otsustavalt magama läinud ja sinul läheb kell 6.20 lennuk, on perse majas. Lisaks ei tahtnud mind ooteliinist kaugemale lasta ka ükski taksofirma.

Lõpuks, kui olin enda sõidutamise eest natuke rohkem raha välja käia lubanud, härra Yassin ikkagi leebus ja tuli korjas mind oma halli mersu peale.

Kuna Brüsseli lennujaamas olid eile radarid maas või UFO-invasioon või võttis ISIS mõneks ajaks asjad üle, olenevalt, millisest allikast su info pärineb, olid hommikul kell 5.10 hoone ja selle ümbruse vallutanud laulupeo mastaapides rahvamassid. Juba selleks, et lennujaama „Kiss and Fly“ alasse saada (jah, see on täitsa ametlikult selle teejupi nimi, kus sa kiiresti oma lähedased autost väljutada saad lennujaamas), pidi poolekilomeetrises ummikus passima (Yassin üritas selle kohta mingeid vaimukaid kommentaare teha, aga oli kahjuks umbkeelne ja sellisel kellaajal oskan mina vaevalt oma emakeelt, nii et kõik tema pingutused olid asjata). Pärast autost välja saamist läks õnneks juba päris sujuvalt, kuigi ma ei saa vanduda, et ma kellelgi kohvriga üle varvaste ei sõitnud.

Selline kohustus hommikul olematul kellaajal üles ärgata tähendab tihtipeale, et ka need äärmiselt loetud unetunnid ei ole eriti täisväärtuslikud, sest isegi läbi une tiksub kogu aeg kuklas see teadmine, et kohe on vaja üles ärgata ja magada üldse ei saa ja pidev õrn paaniline hirm sissemagamise ees. Lisaks sellele viibis eileõhtune uinumine täiesti mõttetult, sest internetivestluses sõbraga kerkis üles Ojuka Facebooki-kommentaar, mille esialgu liigitasime selle täielikult absurdse sisu ja röögatu hulga trükivigade tõttu võltsinguks ja siis jällegi tuvastasime, et ilmselt ikkagi päris. Ja noh, teatud eluetapil veidi rohkem prouaga kokku puutununa ei saa ma just öelda, et ma ülemääraselt üllatunud oleksin, aga samas ma ei ole ka päris kindel, kas tegemist on tema tegelike tõekspidamistega. Sellesmõttes, et ma ei oleks kindel, et ennast viis aastat eeskujuliku Euroopa liberaalina maskeerinud proual tegelikke tõekspidamisi üldse ongi, sest tänapäeva poliitikas hoiavad sellised asjad inimest ja tema väljavaateid ju ometigi mõttetult tagasi.

(Ja samas oli siiski ootamatult värskendav ja rahuldustpakkuv kuulata, kuidas hispaania konservatiiv – ja kumbki nendest asjaoludest ei tekita minus just erilist vaimustust – ühele teatud eriti laia joonega Euroopa riigijuhile lihtsalt ja ise veidi hämmeldunult selgitas, miks kristlikud demokraadid – jällegi mitte päris minu isiklik tass teed – ei saa ilma iseendale valusalt vastu rääkimata kohe kuidagi surmanuhtluse poolt olla. See põhjus muidugi ei ole jällegi üldse minu põhjus, aga järjepidevus oma tõekspidamistes ja loogika on ju ka ikkagi kuidagi seksikad.)

Pärast pidime natuke veel ilusate meeste pilte üksteisele linkima, et leevendada seda šokeerivat ja piinlikku asjaolu, et me omavahelises vestluses, ajal kui me mõlemad peaksime hoopiski juba magama, üldse Ojuka kui sellise jutuks võtnud oleme.

Ise olen täna oma jumalavallatust graafikust tulenevalt teinud mitmeid valikuid, mida ma endale juba neid tehes eriti selgitada ei oska – nagu näiteks Kopenhaageni laundžis selle üksiku kõvakskeedetud muna oma taldrikule tõstmine, kui ma ilmselgelt nägin, et keegi on soolaveski tuuri pannud. Kiire pilk üle laudade näitas ka, kes see oli, aga kuna tegemist oli niivõrd aukartustäratava härraga, siis ei julgenud ma seda temalt siiski tagasi nõudma minna. Muna sõin ikka ära, lattet kõrvale rüübates. Tasuta kraam ikkagi.

Tallinnas maandudes on oluline meeles pidada, et ma tulin esmaspäeval lennujaama oma isikliku autoga ja mitte hajameelsusest takso peale istuda. Õnneks nende kahtlase väärtusega valikute hulka ei ole kuulunud otsus just täna hommikuse konjakijoomisega (vt. ka A.Lindgreni Majasokk) algust teha. Koju jõudes on oluline kohe magama minna, sest kell viis õhtul algab mul veel üks tööpäev.