Ood terrassile

Hanna kirjutab, et:

Minuarust ei ole ühtegi teist nii selget aastaaegade vahelist eraldusjoont kui see, mis jookseb augusti ja septembri vahelt. Eks see tunne on pigem kõikide kooliaastate algustega kinnistatud ja mitte niivõrd geograafilis-klimaatiline, aga paratamatult tundub hetkel siin suvilaterrassil istudes siiski, et see nädal on veel suvi. Ja järgmisel, kuigi ilmselt olen pärast järjekordset väikest vahelepõiget Tallinnasse ikkagi jällegi siin, enam ei ole. Nädal on sellesmõttes ennast muidugi eeskujulikult üleval pidanud, võimaldades eile isegi (ilmselt viimast korda sel aastal) ka veel oma rannas ujumas käia.

Aga kuna hooaeg on tahes-tahtmata siiski joont alla saamas, siis oleks ehk kohane teha üks selline, noh, ütleme, elustiilipostitus. Et tehtud töö viljadest ka laiemalt rõõmu oleks. Sest viimastel aastatel on siin ikka kõvasti kompunnitud, putitatud ja paradigmat paika pandud. Järgmisel hooajal tuleb miskit veel ette võtta hoonestust ümbritseva džungliga (puhas mõte sellest kurnab mind juba aasta aega ette), aga hoonestust kui sellist võib nagu veidi juba dokumenteerida küll. (Oleksin peaaegu juba kirjutanud, et sellega võib juba uhkeldada küll, aga siis meenus mulle Facebooki tohutu käsitöögrupp, minu pidev rõõmu ja hämmastuse allikas, kuhu keegi aegajalt ikka postitab pildi oma obskuurse kätetööga — helmestest puu lillepotis? heegeldatud sõrmus? — allkirjaks, täiesti imetlusväärselt irooniavabalt, “Sain valmis imeilusa meisterdise”.)

Põhimõtteliselt, ma tahaks loota, et mõneks ajaks saab nüüd ilma mastaapsete ehitus- ja värvimistöödeta. Ma olen siin viis suve asju valgeks värvinud, väikese pausiga eelmisel aastal, kui ma värvisin kogu maja heleroheliseks. Sel suvel tõmbasin nädalaga üle kõrvalhoones oleva sauna eesruumi/külalistetoa. Kohalviibinud vanaema käis aegajalt ukse vahelt sisse vaatamas ja imestas, et ma sellega nii kohusetundlikult varahommikust hilisõhtuni tegelen. Ütlesin talle, et kui ma seda ruttu ei tee, siis varsti ma enam ei viitsi. Triibud seinal on Sandra poolt mõne aasta eest algatatud idee ja teostus, nüüd kõikehõlmava värvimise käigus ma tegin lihtsalt mõned juurde.

Puht paradigmaatiliselt on kõige olulisem innovatsioon siin majapidamises kahtlemata eelmisel aastal valminud terrass. See ei muutnud paradigmat mitte ainult siin majapidamises, vaid käivitas perekonnas lausa terrassilaine, mille viimase väljendusena lasi tädi Lõuna-Eestis maja kõrvalukse treppi renoveerides sellest ka nagu väikest viisi terrassi teha.

Rannamaja terrass on selle 20+ aastase eksistentsi vältel olnud erineva suuruse, kuju ja kontseptsiooniga, aga mitte kunagi päris selline nagu praegu. Enne seda kui meeskond eelmisel suvel siia peale lendas, oli terrass põhimõtteliselt see, mis jäi järele pärast seda kui pehkinud osad ära saeti. Ehk siis majast umbes meetri kaugusele eenduv rinnatis. Nüüd on terrass piirdega ja läbipaistva katusega, nagu selline õues olev lisatuba, mis laiendab rannamaja kasutusvõimalusi eksponentsiaalselt. Sest enne oli nii, et kui sadas vihma, siis olid puhkajad shit out of luck. Aga nüüd saab vaikse kõrbina saatel õues raamatut lugeda. Või, näiteks, blogi trükkida. Briti sisustusajakirjade kiidetud inside/outside living rakendub siin nüüd küll väga sujuvalt. Kuigi, olgem ausad, see leidis siin aset ka varem. Kuna otse uksest enam lausloodusesse ei astu, siis on inside‘i põrand nüüd siiski õhtuks oluliselt vähem outside’iga kaetud.

Terrassi ainukeseks miinuseks võib ehk lugeda asjaolu, et kui miskit nüüd laudade vahelt läbi kukub, siis suht tõenäoliselt see ka sinna aegade lõpuni jääb. Samas on esimese kahe suve jooksul need intsidendid olnud peamiselt sellises iseennast täideviiva ennustuse kategoorias. Paar nädalat tagasi olin juba tükk aega kududes sukavarrast abiks võttes palmikuid keeranud kui tulin meeldivale avastusele, et see ei olegi veel maha kukkunud ja terrassilaudade vahelt alla veerenud. Loetud hetked hiljem oli varras terrasi all. Suve algupoolel tõestas J (6a) ennast tõelise meesterahvana. Pakkusin, et ta võiks terrassipõrandal vildikatega asjatades olla veits ettevaatlik. Mille peale ta pidi loomulikult kohe testima, kas vildikas mahub laudade vahelt läbi. Et siis kui maailmalõpu ärahoidmiseks on kunagi mingil põhjusel vaja lillat vildikat, siis meil trepi all on üks.

Seda trendikat põhimõtet, et ruumid oleksid käepäraselt multifunktsionaalsed ja vajalikku funktsionaalsust arvestades kergesti ümbertõstetavad, on siin ka aegade algusest järgitud. Kasvõi juba sellega, et praktiliselt ühelgi regulaarsel suvitajal ei ole kunagi olnud püsivat ja regulaarset magamiskohta. Kõik seavad ennast sisse seal, kus parasjagu kõige otstarbekam tundub. Viimastel aastatel minul endal nagu veits on regulaarne magamiskoht, aga seda peamiselt sellepärast, et seal ongi tundunud kõige otstarbekam (see on kõige kaugemal üldruumidest, kus mõned inimesed võib-olla tahavad kell 6 hommikul hakata putru keetma). Aga isegi mina olen suve jooksul juba mitmes kohas ööbida jõudnud, sest vahepeal eemaldati ajutiselt mu tavapärase magamistoa katus. Kõik teised pereliikmed jõudsid vist ka vähemalt kahes kohas magada sel suvel ja igal pool on ööbinud ka mõni külaline. Sest kui juba on olemas selline rannamaja, siis tuleb arvestada ka külaliste majutamisega. Seoses viimaste aastate arengutega on mitmekordistunud ka nende nurgataguste hulk, kus on võimalik rohkem või vähem privaatselt magada. Imetabasel kombel leidub ikka veel inimesi, kes ei ole mitte kunagi Hiiumaal käinud või siis tegid seda viimati kaheksanda klassi lõpuekskursioonil. See on eriti imetabane, arvestades kui palju saabujaid on alati praami peal, aga no samas ongi siin ilmselgelt mängus mingi must maagia, sest kogu see rahvas kaob kohe saarele jõudes kusagile ära ja ainuke koht, kus üldse inimesi kohtab, on Kärdla Selveris.

Sellesama multifuktsionaalse ruumikasutuse üks külg on ka see, et ainult ühese kasutusega tehnoloogia on siia saabunud väga visalt ja selle olemasoluga harjumine on nõudnud ikka väikest pingutust. See, et siin on olemas nii föön kui röster on ikka uuema aja areng ja küpsetusahi tuli alles eelmise suve lõpus kui me Sandraga otsustasime võtta saatuse märgina asjaolu, et naabrimees pani Hiiumaa müügigruppi üles oma meie jaoks täiuslikult sobiva ahju. Nüüd on ahi elutoas kapi peal ja Sandra teeb iga kord saabudes põhimõttelisi küpsetisi, lihtsalt sellepärast, et nüüd saab. Sarnase asjaolude kokkulangevuse tagajärjel on viimasel ajal siia lisandunud ka kööginõusid — viimased kaks lainet on tulnud välisüliõpilaste ülejääkidest. Kõigepealt saabus siia aasta Eestis õppinud kreeka sõbra Alexi kraam ja aasta hiljem asjad, mida ma ise pärast Hollandi avantüüri ei raatsinud lihtsalt minema visata.

Ja siis on mul veel selline komme, et kui ma külastan mõnda teist saart, siis ma toon sealt midagi kaasa sellele saarele siin. Minu voodi kohal olevad pildid on Barbadoselt ja Key Westist, elutoariiulis on kauss Maltalt ja seinas Victoria ja Alberti muuseumi poest hangitud Constable’i repro.

Üldiselt on majapidamisse asjade hankimisega minuarust see lugu, et parem oleks kui seda saaks teha kuidagi nagu aeglaselt. Alati see kahjuks ei ole võimalik, aga asjade aeglaselt hankimisel on juba see boonus, et päris tihti saab niimoodi selgeks, et mingeid asju, mis esimesel hetkel tundusid jube ägedad, ei ole tegelikult üldse vaja. Minul endal on asjade hankimisel veel see lisakiiks, et mulle meeldib kui kõikidel asjadel on oma koht, mis on juba nende hankimise hetkel teada. Need asjad ei pea kogu aeg selles kohas olema, kogu mu perekond võib ilmselt kinnitada, et tohutust ordnungist majapidamises ei ole ma kunagi osanud suurt lugu pidada, aga vajadusel on kerge vaevaga võimalik saavutada teatav minimalism. Seesama soodumus oli ilmselt ka põhjus, miks üks esimesi uue aja uusi rajatisi rannamaja hoovis oli kuur. Enne seda oli muruniiduk saunas ja päevitustoolid elutoas. Võeh.

Mõnikord läheb asjadega aga hoopis nii, et kui kõik on skandinaavia rannamaja stiilis valgeks värvitud ja paika pandud, ei sobi vana hiirtest näritud tumepruun diivan enam mitte mingi nipiga. Suure mööbli väljavahetamisega marginaalsetes lokatsioonides käivad paratamatult kaasas teatavad logistikaprobleemid. Antud juhul siis esiteks, et kuidas uus diivan üle mere saab. Ja teiseks, et kuidas vana diivan eest ära saab. Diivanite saareletoimetajana on ennast siin iga paari aasta tagant tõestanud on24, kelle teenuseid ka seekord kasutasin. Aga umbes hetk pärast seda kui olin täitnud nende veebivormi ja laia joonega teatanud, et olen nende saarele saabumise päeval ükskõik, mis kell neid valmis vastu võtma, selgus, et ma pean tolleks päevaks hoopis riigist lahkuma. Õnneks lubas nagunii kohal viibiva ehitusbrigaadi ülem diivani ise vastu võtta ja lisaboonusena ka vana minema viia. Kui tolle päeva hilisõhtul lõpuks ise saarele jõudsin, olid saabunud diivan ja tugitool toas ja lisaks oli neilt ümbert võetud ka pakend, mis oli ka minema viidud (ja ehitustööde käigus eemaldatud vanad lauad olid juppideks saetud ja ka riita laotud). Järgmisel nädalal kohtasin ehitusbrigaadi ülemat laeva peal ja alles siis mainis ta nagu muuseas, et saabunud diivan ei olnud mingi nipiga uksest sisse mahtunud, mistõttu nad olid eemaldanud maja akna ja selle sealtkaudu sisse tõstnud. NBD.

Ja no nii olengi ise endale kujundanud keskkonna, kus ma olen kõige tehtuga täiesti piisavalt rahul, et mitte tahta käest lasta võimalust siin võimalikult palju aega veeta. Varsti muidugi saabub see hooajaline murdepunkt, kus põrandaküttega vannituba üksi kaalub selle kõige juba üles. Juba praegu on rannaküla  üsna hõredalt asustatud. Sellega seoses, mulle tundub, et sellises piirkonnas nagu meil siin, võiks sügisene lambikustutamisteenus täitsa nõutud kraam olla. Täna jälle möödasõites vaatasin, et ühed on õuetule lahkudes põlema jätnud. Eelmisel aastal irvitasin naabrimehe üle, kelle muidu kottpimeda maja küljes säras balkonituli päeval ja öösel. Ja siis pidin järgmisel nädalal ise kaaluma, kas kirjutada talle Facebookis, et kui ta peaks lähiajal minema enda oma ära kustutama, siis kas saaks ka meie juurest läbi astuda ja kõrvalukse kohal oleva kustu panna. Tuld, mis on õhtul hoovi valgustama jäänud ju hommikul enam ei pane tähele ja lahkumine on iga kord nagunii selline meeletu rapsimine, et lahkumisrutiinist väljapoole jäävatele pisiasjadele enam vajalikku tähelepanu ei jätku.

 

 

Most folks’ lives

Hanna kirjutab, et:

Ikka tuleb aegajalt siin ja seal jutuks see, kuidas inimesed sotsiaalmeedias ja blogides teevad oma elud ilusamaks kui need ehk tegelikult igapäevaselt on. Et ainult kordaminekud ja ei mingeid topeltlõugu ja isegi kui on millegi üle kaevata, siis tehakse seda humblebrag vormis. Noh, et maja on meil kahjuks nii suur, et ma pidevalt kaotan oma kullast iPadi sinna ära. Või et juuksur kaebab alati, et mul on nii paksud juuksed, et käärid lähevad nüriks.

Ma tean, et osasid inimesi õudsalt ärritab see väike silmamoondus, aga ma pean tunnistama, et mind üldiselt mitte. Nii kaugele ei tasuks nüüd muidugi minna, et lavastad endale vähi ja siis lavastad ennast sellest terveks, aga väike utreering on minuarust küll täiesti okei. Esiteks juba sellepärast, et ma ise ei viitsi neid üksikasjalikke naturaalseid heietusi lugeda (vähe sellest, et mul puudub interneti-ajastule kohaselt vajalik keskendumisvõime, sellised heietused kipuvad paratamatult olema kas otsatu hala või siis tüütu epistel) või vaadata instagrami-lugusid sellest, milline perekonna hommikupuder tegelikult välja nägi. Teiseks tundub mulle isiklikult veider see impulss kogu oma elu niimoodi labaste üksikasjade ja väikekodanlike südamevaludeni vaatamiseks välja panna. Selline vabatahlik soov kontroll oma isikliku narratiivi üle lihtsalt käest lasta on minu jaoks täiesti loomuvastane.

(Kui peaks nüüd tekkima küsimus, et kui palju minu enda poolt siia postitatust on ilukirjandus, siis ühtegi lugu välja mõelnud ma ei ole, aga ma ei saa ka vanduda, et kõik päris täpselt niimoodi juhtus. Eksole.)

Küll aga hakkavad mind need kaunilt lahtirulluvad elud häirima siis kui iseenda omas ekskremendid suuremal või vähemal määral ventikat tabavad. Mida nad ju paratamatult teatud regulaarsusega tegema peavad. Mitte siis niivõrd kadedusest või et ma kuidagi järsku hakkaksin uskuma, et erinevalt minu omast teiste elud ongi maagiliselt isekulgevad ja kurat neid võtku. Lihtsalt kõik see ilu internetis muutub järsku valusaks meenutuseks sellest, et ma olen (loodetavasti ajutiselt) minetanud võime uskuda, et elu võib ka päriselt selline olla. Minu oma siis, konkreetselt. Et noh, praegu pole, aga ükskord võiks.

Mulle tegelt jubedalt meeldiks kui elu saavutaks mõnikord sellise stabiilsuse, et ei oleks pidevalt mingit juba käimasolevat kriisi vaja lahendada või mõneks tulevaseks kriisiks valmistuda. Ma tean, et mind paremini tundvatele inimestele võib see tulla väikestviisi šokina, aga mul tegelikult suurema osa ajast puudub igasugune impulss midagi materiaalselt produktiivset teha. Sellesmõttes, et kui sa oled hakkama saanud millegi sellisega, mille puhul sul varem polnud aimugi, et sa seda oskad või suudad või siis operatiivselt seljatanud mingi ootamatult esilekerkinud ebameeldivuse, on eduelamus muidugi peadpööritav ja võimas. Aga mulle ausaltöeldes täiesti piisab teadmisest, et ma olen võimeline seda või teist probleemi lahendama.  Noh, et ma ei saa küll päris hästi aru, miks just meesterahvas perekonnas on ainuvastutav selle eest, et need liistud viis aastat pärast sissekolimist ikka veel esikunurgas seinapanemist ootavad (kui just ei ole tegemist üldise tööjaotuse küsimusega), aga samas ei ole mul ka mingit sisemist tungi pidevalt korstnaid pühkida, torusid parandada või võsa langetada.

Ja üldse ma eelistaksin, et kui need torud juba ükskord paigaldatud said, siis ma võiks edaspidises elus (pmtst igavesti) selle peale loota, et kraani avades kõik see vesi, mis sealt kraanikaussi peaks voolama seda ka sajaprotsendiliselt teeb (mitte, et ma mõne hetke pärast leian ennast murettekitava kiirusega kasvavast lombist). Ja see, et ma pidin Hiiumaal oma valge käega ära vahetama saunasegisti, mis alles eelmisel kevadel vahetatud sai ikka konkreetselt riivas mu tundeid päris sügavalt.

Kompromissina oleksin ma valmis probleemid lahendama ka nende pihta raha loopides, aga seda saaksin ma rahulikult teha ainult siis, kui oleks nii palju raha, et probleemilahendamine endast varalisse seisu  mitte mingit märki maha ei jätaks (nagu ma juba kunagi varem olen märkinud, olen ma laisk, aga kitsi). Ja no see probleemilahendamine peaks siis käima ikkagi sellel tasemel, et keegi läbib minu elu sobiva inetrvalliga minu ees (noh, nagu need arhailised reeglid autosõidu kohta) ja tegeleb kõigi väljavupsavate väikekodanlike tüütuste ja harilike igapäevakatastroofidega juba enne kui nad minu teadvusse jõuavad. Ehk siis, I have missed my calling as a gazillionaire.

Eelmisel nädalal avanes Hiiumaal mulle kohe alustuseks selline vaatepilt:

Meil on minu isikliku tädiga, kes Lõuna-Eestis perekonnaajaloolise taluhoonestusega võitlemise mõned aastad tagasi käsile võttis, spontaanselt moodustunud selline loodusepoolse mõnitamise käes kannatajate toetusgrupp, kuhu ma selle järjekordse nörrituse kohe ära kaebasin. Tädi saatis vastu pildi oma vannitoa põrandast, mis oli suht tihkelt täis erinevaid kastruleid ja ämbreid, mille ta pärast vee torudesse laskmist oli kiiresti kokku otsima pidanud. Tema seekord võitis, kuigi mulle tundub, et mõttetute tööde edetabelis on ühe ja sama puuriida kaks korda ladumine siiski suht kõrgel kohal. (Ja olukorrale lisas pikantsust asjaolu, et koos puuriidaga oli alla sadanud ka jahimees Viktori sügisel sinna otsa asetatud nugisepüüdmise kast, kuhu ta oli nugisele kingiks asetanud ka ühe kanamuna. Nugis ei olnud muna tahtnud, mistõttu tahtis kukkumisest kannatadasaanud muna nüüd paari meetri raadiusesse sattunud inimesel silmanägemise võtta.)

Ma nagu mäletaks, et veel mitte väga ammu juhtus tihtipeale seda, et Hiiumaale saabudes tõmbasid võrkkiige selleks ettenähtud kohta üles ja pärast seda oli ainult sealt mitte väljakukkumise vaev. Sellist asja juhtus lausa tervel real järjestikkustel saarekülastustel. Ja ma ei teagi, kas täieliku kannapöörde taga on see, et head ajad ongi möödas (ütleb ta fatalistliku ohkega) või siis asjaolu, et kunagi seal vahepeal sai minust Omanik.

Selleks peab ilmselt olema kinnisvaraomanik, konkreetsemalt ilmselt majaomanik ja no eriti puumajaomanik (sest noh, pmtst hetkest kui ta varrelt raiutakse, algab puidu allakäik), et mõista seda staatusega kaasnevat teatud spetsiifilist neuroosi. Kui ennast teadlikult ja rangelt korrale ei kutsu, siis paneb see pidevalt valdustes ringi vaatama pilguga, mis mitte ainult tuvastab selle, mis parasjagu lekib, mädaneb või murdub, vaid otsib ka asju, mis lähemas või kaugemas tulevikus seda kõike tegema võivad hakata. Ja no mina isiklikult olen sellise pinge jaoks liiga tšill inimene. Kõige ruineerivam ongi muidugi alati hooaja esimene saarekülastus, sest lisaks sellele, et midagi on talvega kusagilt alla kukkunud, läbi läinud või ära vettinud, on ju ka külm, lumine ja/või mudane. Aga ma hakkan siiski vaikselt mõistma, miks isa, kes ometigi oli suure osa sealsetest asjadest oma käega valmis meisterdanud ja kellelt seetõttu oleks oodanud sellist keskmisest suuremat emotsionaalset investeeritust nende asjade jätkusuutlikkusse, viimastel aegadel suht alla andis – see pidev looduse ja aja pealetung on päris kurnav.

Kõige selle porisemise juures ma muidugi annan endale aru, et inimesel, kellel on oma rannamaja saarel, ei ole tegelikult võib-olla elus kõige hullemini läinud. Lihtsalt miks, oh, miks on nii, et kui sa oled juba suht lähedale jõunud sellele Pinteresti-ideaalile ühes nurgas, hakkab teine nurk koost lagunema? Ma arvan, et ainuke lahendus sellele frustratsile on torutangid korraks käest asetada ja ise endale käepäraste vahenditega veits glamuuri teha. Aprilli alguses, nädal pärast seda kui rannamaja enneolematuid laupäevaõhtuseid toruprobleeme olid väikese vahega lahendamas käinud õnneliku juhusena oma külas leidunud torumeestest isa ja poeg (praegu olen liiga pikalt seletama jäänud, aga tuletage mulle meelde, et ma ükskord võtaks põhjalikumalt teemaks selle lõputu jada mehi+kvalifitseerijaid — Viktor jahimees, Igor ehitaja jne. — kelle üksiku naisterahva telefonist leida võib; mu ema telefon on sellemõttes veel oluliselt impressiivsem kui minu oma, aga eks ma olengi suure osa nendest tema käest saanud), sattusin ma teel ühelt töölt teisele pooljuhuslikult nädalavahetuseks Pariisi. Jalutasin Montmartre’il ja Luksemburgi aias ja selles misiganes piirkonnas, mis on Luksemburgi aia ja Invaliidide vahel. Keerasin spontaanselt väikesesse kogukonnaparki, lugesin pingil raamatut, kõrval pidasid expatid laste sünnipäevapiknikku. Käisin laupäeva õhtul Chatelet’is jazzkontserdil, öösel tagasi tulles võtsin hotelli kõrvalt krepiputkast väikse oote. Pühapäeva hommikul sõin jõe ääres aeglase hilise hommikusöögi.

 

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Sellesmõttes hakkas nagu ka parem, et nägi oma silmaga, kuidas inimesed elavad päris mõnusat igapäevaelu. Ja kui ise teha natukenegi neid asju, millest muidu ainult raamatust loed, siis see aitab päris hästi jälle koguda seda mugavat illusioonipolstrit, mis lubab uskuda, et tegelt on kõik võimalik. Ka selline elu, mis kulgeb easy as a breeze. 

Hiiumaal on nüüdseks projektile peale lennanud Aivar, ehitaja.

Rollie ja teised

Hanna kirjutab, et:

Natuke pärast Hollandisse kolimist hakkasin ma märkama teatavat uut seaduspära nendes reklaampostitustes, mida Facebook kavalalt ajajoonel pärispostituste vahele viskab. Kergitasin kulmu, aga siis ükshetk meenus mulle ühe mu hollandlasega abielus oleva tuttava kergelt ärritunud kirjeldus sellest, kuidas tema ämm ja äi teevad neil Eestis külas käies tihtipeale väga spetsiifilisi kingitusi. Ja kuidas nende Hollandi kodu köök on nagu aardelaegas, mille avastamist sa kunagi soovida ei oleks osanud.

Niisiis, ma ei ütle, et tegemist ei ole juhusega (sest ühe näite põhjal oleks ju liig üldistada ja ükski hollandlane mind senini oma kööki kutsunud ei ole), aga noh…

Ma räägin siinkohal muidugi ühe väga spetsiifilise otstarbega köögitarvikutest. Tihtipeale täidavad nad seda ühte otstarvet päris hästi, aga endale nii õunasüdameeemaldaja, ananassisüdameeemaldaja, tomatisüdameeemaldaja kui jalapenosüdameeemaldaja hankimisega kaasnevad teatud ohud, eriti kuna tingimata on sellisel juhul ju vaja ka maasikavarreeemaldajat ja viilutajat nii banaanile, arbuusile kui maasikale. Ja miks siis mitte ka juba viineritele. Järgmise asjana on ilmselt vaja juurdeehitust köögile (linki pole, sest see on üks nendest vähestest asjadest, mida, tundub, Amazon hetkel ei paku).

Kui on üks konkreetne ese, mis kogu jutuksolevat kategooriat rusikana silmaauku iseloomustab, siis see on minuarust Dipr. Vabandust, The Dipr (vt.ka Tumblr, Flickr, Grindr). Võimalik tellida viies erinevas värvitoonis ja, tsiteerides enesetutvustust, “proudly made in the USA.” Jah, tegemist on doominoküpsiste piima sisse likku pistmise konksuga. “Worldwide patents pending.” Tootele on jäetud ka mõned abistavad arvustused. (“Tootearvustus kui ilukirjanduse alaliik” kullavaramuga tutvumiseks soovitan siiski guugeldada “55 gallon drum of lube”.)

Põhimõtteliselt on tegemist kontseptuaalselt risti vastupidisega enamikule sellele, millega omal ajal tahtis ennastsalgavalt meie halli argipäeva rikastada MTV3 Ostoskanava (mis oli osavalt ajastatud pärastlõunasse, koduperenaiste telekavaatamise tippajale, vanade “Love Boat” seriaali osade vahele; juhuslikult sattusid sihtgrupiks ka koolist saabunud ilma organiseeritud hobideta noorukid — kes teab, millisele halvale teele ma ilma “Love Boati” ja “Marienhofita” sattunud oleksin). Seal pakutavate kloppijate, hakkijate ja viilutajate puhul oli põhiliseks tõmbenumbriks alati tohutu silmipimestav multifunktsionaalsus — noaga sai ilmtingimata lõigata ka raudaia latte, kingataldadest rääkimata ja igasuguste agregaatidega tuli otsemaid ekraanil vilkuvale numbrile helistades (“Jos soitat juuri nyt!”) kaasa ka see eriti cool lisatera, millega sai tavalisest luunja kurgist suuremat vaeva nägemata aiapäkapiku teha. Ainukeseks erandiks siinkohal oli ehk vana hea Aromipesä. Ma ei tea siiamaani, misasi see on, kuigi olen lühifilmi selle kohta näinud julgelt sada korda.

On terve hoomamatu hulk masinaid, millel on ainult üks kitsas ülesanne — hotdogi soojendajaga saad soojendada hotdogi komplekti ja mida muud võiks valmistada munakeetjaga? (Ilmselgelt miskit klassikaliselt munakujulist).

Ma arvan, et minu lemmik kategoorias “Suured ideed” on see pannkoogiküpsetamise agregaat, mille võib igaüks (või vähemalt järgmised 14 inimest) endale soetada vaid kolmesaja doltsi eest. Jumal tänatud, et kellelgi on olnud mõttelendu ja nutikust ära tunda selline haigutav turunišš, sest terve armee inimesi on selle kaadervärgi endale ka päriselt soetanud ja arvustuste järgi tundub, et nende põhiliseks kaebuseks on, et asja opereerimiseks vajalik SD-kaart ei olnud komplektis.

Sellesmõttes, et ega ilmselt päris pääsu sellisttüüpi esemetest ei ole meist kellelgi. Küüslaugupress ja parmesaniriiv ja, noh, kohvimasin, eksole. Kõige tüüpilisem esmapilgul hädavajalik tundunud mõttetu köögimasin kipub olema võileivagrill, mille keskmine kasutuskordade hulk majapidamises ei saa olla oluliselt rohkem kui kolm ja pool (kinnisvara valdkonna ekvivalent siin on korterisaunad, kus enamik minu tuttavaid hakkas juba esimese aasta jooksul talverehve, kodukeemiat ja vanu ajalehti ladustama). Minul endal, ma pean tunnistama, on selliseks üheotstarbeliseks neli korda aastas kasutatavaks kodumasinaks osutunud ka mikrolaineahi, mida ma kasutan ainult asjade sulatamiseks. Kohvimasin saabus mu majapidamisse alles kevadel, kui ma Sandra omale hoiukodu pakkusin, võileivagrillist hoidumine pole tekitanud suuremat probleemi, aga selle pastarullimise kontraptsiooni hankimise kuristikuservalt olen ennast küll suutnud paar korda tagasi rääkida.

Praeguses majapidamises õnneks ühelegi sellisele kuristikuservale naljalt ei satu — söögitegemiseks on eraldatud kapipealne kahe plaadiga pliit, kus on küll nupust võimalik erinevaid numbreid ette keerata, aga ma kahtlustan, et masin ennast sellest eriti segada ei lase ja paneb siiski ühtlase lääne-euroopaliku elujaatava vungiga, mis pudru igal hommikul veidi siiski ka potipõhja külge kõrvetab.

Lõpetuseks üks illustreeriv video ka.

Empaatiline intsident

Hanna kirjutab, et:

Antud lugu ei ole sellest, et ma oleksin millegi kangelaslikuga hakkama saanud. Või isegi üldiselt (ja vastupidiselt ülejäänud elanikkonnale) eeskujulikult hea inimene, kingitus kaaskodanikele ja taskuMcGyver, kes iga laitmisväärilise vea korral silmagi pilgutamata appi tõttab. Kui, siis natuke nagu vastupidi.

Jalutasime sõbrannaga eile õhtul, nii umbes 11 ajal läbi vanalinna autoparkla poole, kui nägime, et teisel pool teed on kõnniteele kössi vajunud valges jalgpallisärgis keskealine härra. Tundus nagu tukastaks, aga väga sügavalt.

Esimene instikt ei olnud meil kummalgi, et läheme uurime, mis viga ja kas saaks aidata. Oli hoopiski, et keegi peaks uurima. Sest meie oleme väetid naisterahvad ja tänaval magav härra on siiski tundmatu suurus. Aga kui neli või viis täies elusjõus meesterahvaste seltskonda oli paari minuti jooksul magavast härrast üle astunud või suuremat peenetundelisust üles näidates härrast märkimisväärse kaarega möödunud, jõudsime järeldusele, et ei jää siiski midagi üle, tuleb ise pöördumine teha.

Meie esialgse müksimise ja torkimise peale ei teinud härra teist nägugi (väetid naisterahvad, noh), aga hetk hiljem liitus meiega ka üks noorpaar, kus meespool oli ameeriklane. Ja kuna keskmine ameeriklane on üles kasvanud keskkonnas, kus ilma kodanikualgatuse ja ligemesearmastuseta surekski pool ühiskonda ära (sest igasugune riigipoolne sotsiaalne tugi on pehmelt öeldes lünklik), siis haaras ta kohe ka ettevõtlikult ohjad. Poputas magava härra kiiresti üles, tuvastas, et see on lihtsalt jõudsast alkoholitarbimisest veidi kurnatud (mitte üledoosi saanud süstiv narkomaan või mõne muu meditsiinilist iseloomu ataki ohver) ja veidi hiljem tõstis härra ka käepäraselt möödunud taksosse. Härra oli pesueht šotlane, mistõttu oleks temast ehk veidi keeruline olnud aru saada ka siis, kui kõik vestluspartnerid oleksid olnud kained, aga üsna ruttu sai siiski selgeks, et ta teab, mis nime kannab tema hotell (tuli välja, et see asus pmtst kahe tänava kaugusel) ja et tal on ka raha, et taksojuhi vaev kinni maksta.

Niisiis, kellegi elu ei õnnestunud jällegi päästa. Üsna kindlasti oleks härraga kõik korda saanud ka siis, kui me oleksime lihtsalt edasi jalutanud. Vähe sellest, et ameeriklane oleks nagunii hetk hiljem kohale purjetanud, ilusal suveõhtul oleks härral olnud ka täitsa okei seal kirikuseina najal paar tundi tukastada, et siis enda jaoks sobival hetkel kark alla ajada ja saja meetri kaugusele hotelli orienteeruda. Võib-olla oleks härra olemasolu meenunud isegi tema sõpradele, kes oletatavasti ka siiski kusagil läheduses viibima pidid.

Samas ei ole asjaolu, et tänavale äravajunud inimene on lihtsalt purjus siiski mingi kaalukas põhjus teda sinna vedelema jätta. Esiteks juba sellepärast, et võib-olla ta siiski ei ole lihtsalt purjus.

Ja noh, inimese puhul, kes teisipäeva õhtul kella 11ks on jõudnud punkti, kus ta tukastab kõnniteel, küünarnukk marraskil ja käes katkised päikseprillid, ei ole ilmselt tegemist kõige parema planeerijaga. Isegi kui tal oli mingi plaan, siis vaevalt, et see päris sellist kulminatsiooni ette nägi. Halb planeerimisoskus ei ole siiski otseselt põhjus, miks inimest eriliselt hukka mõista või arvata, et ta on ära teeninud temaga selle tagajärjel aset leidnud teatava traagika-potentsiaaliga ebaõnnetused. Sest noh, kellel meist ei oleks olnud olukorda, kui meist endist rohkem või vähem sõltumatutel asjaoludel esialgsest plaanist kõrvale kaldumine on endaga kaasa toonud ettenägematuid ja ebamugavaid tagajärgi.

Et siis. Jube mõnus oleks pärast sellist intsidenti tunda ennast oluliselt parema inimesena kui inimkonna keskmine. Tegelikult, tõele aru andes, sunnib mind sellises olukorras tegutsema mitte niivõrd au- ja õiglustunne, vajadus ajada õiget asja (või isegi magus mõte sellele piiritule tänutundele, mis päästetud inimest kindlasti pärast valdama peab; see eeldab muidugi, et tal on üldse meeles, et ta päästetud sai — elu on näidanud, et tihtipeale on lõhkised püksid, kompaktpeegel või küünarnukk või silmade ootamatu tundlikkus päevavalgusele järgmisel päeval ainuke märk sellest, et õhtu kuidagi tavapärasest hoogsamalt mööda saadetud sai), vaid pigem lootus, et kui mõni mulle lähedane inimene peaks poolteadvusetult tänaval tukastama (isegi kui ta on lihtsalt napsutamisega hoogu läinud, aga eriti kui tal näiteks süda jupsima on hakanud), siis leidub siiski veel mõni selline, kes saab kuidagi üle oma esimesest tugevast instiktist edasi jalutada.

Ja ma tean küll, et appiminek võib mõnikord abistaja vastu pöörduda, sest on inimesi, kes tõesti, tõesti ei taha päästetud saada või üldse mingisugust abi. Aga mis siis, kui see just praegu sinu ees lahtirulluv inimdraama (traagiliselt suur või naeruväärselt väike) ei ole üks sellistest?

Mõeldud-tehtud

Hanna kirjutab, et:

Viimasel ajal on Sandra ja minu omavaheline dünaamika hakanud endaga kaasa tooma minuarust väga värskendavaid “mõeldud-tehtud” intsidente. Kuna tegmist on olnud üsna emotsionaalsete asjadega, siis see “mõeldud” osa seal on jäänud oluliselt tagasihoidlikumaks osapooleks (kui liiga pikalt oleks mõtlema jäänud, siis oleks ilmselt ennast välja mõelnud sellest tegevusest), “tehtud” pool see-eest on olnud tänuväärne.

Mõni nädal tagasi näiteks tuli istus Sandra mõtlikult kangakääre näpu vahel keerutades selle diivani otsa peale, kus ma parasjagu raamatut lugesin ja arutas nagu omaette, et kas ta peaks oma patsi maha lõikama. Vaatasin teda, patsi ja kääre, kallutasin pea viltu, panin ühe silma kinni ja lõpuks nentisin, et jah, täiega peaks.  Viis minutit hiljem seisime juba vannitoas peegli ees ja mina nüsisin jõuliselt seda arvestatavat köit (tal endal hakkasid käed liiga kõvasti värisema kui ta patsiotsa kätte võttis, mul värisesid poole vähem). Tulemus, ja seda ei räägi mitte ainult mina kui naturaalne juuksuritalent, viis pluss.

Hiiumaa vanast tublist saunadiivanist (mis on erinevaid pereliikmeid erinevates asukohtades ausalt teeninud aastakümneid) otsustasime nüüd ja kohe lahti saada päev enne seekordset saarelt lahkumist. Alustuseks helistas Sandra prügilasse ja küsis, kas nad võtaksid selle vastu, kui me diivaniga neile ukse taha ilmuksime. Vastus oli muidugi jaatav, aga meil polnud loomulikult ühtegi käepärast vahendit selle sinna toimetamiseks. Olime juba leppinud mõttega sõita ühte asulasse järelkäru rentima, et diivan siis teise asulasse prükki viia ja selle kõige eest ka kõvasti pappi välja käia, aga siis tuli keegi meist suurepärasele ideele küsida kõigepealt vanast heast Hiiumaa Facebooki-grupist, et kas juhuslikult pole kedagi, kes tahaks seda lihtsalt ise kohe meilt ära viia. Hetk hiljem vahtis Sandra juba segase näoga oma telefoni ekraani, sest võimalik diivanisoovija oli postituse all oma soovist teada andnud ja parasjagu helistas talle. Sealjuures ei olnud Sandra Facebooki-teatesse oma telefoninumbrit või isegi pärisnime jätnud. Lihtne ja jumalasta loogiline selgitus on, et kuna tegemist on ikkagi Hiiumaaga, olid prügilajuht (kellele Sandra ka ei olnud otseselt oma numbrit jätnud) ja diivanisoovija muidugi omavahel sugulased.

Selle koha peal pidin mina saarelt lahkuma, et õhtuks Mustamäele loengusse jõuda, aga väidetavalt olid natuke aega hiljem mehed hoovil olnud. Tõstsid diivani autosse ja kinkisid Hiiu valla piknikuteki tänutäheks. Nüüd oleks vaja ainult uus diivan kohale koordineerida. On24 kullerid õnneks toovad 19 euro eest kohale ka aadressil Hiiumaa, kolmas kadakas vasakult, aga kuidas tagada see, et seal keegi ka mööblit vastu võtmas oleks täpselt see hetk kui see otsustab saabuda?

Mu masin, mu lamp, mu radiaator

Hanna kirjutab, et:

Seda, mis siin praegu aset leiab, saabki vist kõige paremini kirjeldada sõnaga “pesupesemisorgia”. Mitte niivõrd isegi nende pesukoguste tõttu, mis siin tänaõhtul masinasse on rännanud (mis ei ole just ka väikesed), kuivõrd selle jätkuva naudingu tõttu, mis mind ikka ja jälle pesumasina ust avades tabab.

Kui keegi oleks mulle kolm kuud tagasi öelnud, et nii kaua on tänapäevatingimustega harjunud inimestel ilma pesumasinata võimalik üsna vabalt hakkama saada, siis ma oleks selle inimese väites sügavalt kahelnud. Mitte arvanud, et see on võimatu (sest kui viimased kolm kuud on mulle midagi õpetanud, siis seda, et kõik on võimalik), aga siiski suht ebatõenäoline.

Miks ma kolm kuud ilma pesumasinata olin, nõuaks muidugi omaette sügavamat psühholoogilisanalüütilist käsitlust. Alustuseks muidugi sellepärast, et eelmine pesumasin läks parandamatult katki (doh!), aga pikemas perspektiivis oli juhtivaks (ent mitte siiski ainukeseks) probleemiks see, milline piin on tänapäeval ükskõik, millise vähegi sofistikeerituma asja ostmine. Kui sul ei ole parasjagu piisavalt keskendumisvõimet ja kainet mõtlemist, et oma otseste vajaduste juurde jääda (peseb erinevat sorti pesu, on piisavalt suur, et kuivati saaks sinna otsa panna, on tõenäoliselt mõnda aega töökindel), siis jooksutavad erinevate firmade mõttetud lisafunktsioonid (EcoBubble! Helesinine ekraan! Valsirütmis trumlikeerutamine! Pesupulbrisahtel vasakukäelistele! 8-kujuline küttekeha!) juhtme suht ruttu kokku. Tagurdasin seetõttu päris mitu korda elektroonikapoest välja, samal ajal vaadates, kuidas sära müügipoisi silmades üha tuhmimaks jääb. Ükski neist ilmselt ei uskunud mu lubadust esimesel võimalusel naasta. Õigesti tegid.

(Umbes samamoodi ostsin ma, või noh, üritasin, endale paar aastat tagasi autot. Läksin erinevate esinduste kodulehtedele, avasin mudelite lehekülgi ja siis kui mul juba umbes 12 tabi lahti oli, sulgesin otsustavalt nad kõik ja panin arvuti kinni.)

Kuidas ma kolm kuud ilma pesumasinata olin, oli veidi lõbusam lugu. Näiteks läksin sõpradele külla ja kui ma juba seal olin, siis kasutasin juhust supi- ja praekäigu vahel ka kotitäis alukaid masinasse lükata. Pmtst, nagu kägu, silmad võimalustele pidevalt lahti. Lähisugulased ja -naabrid aitasid paar korda hädast välja. Lisaks avastasin terve hulga riideid, mille olemasolu ma olin juba ammu jõudnud unustada. Hea, et neid ikka aastate jooksul nii palju kokku on ostetud.

Täna siis lõpuks käisid poisid ja tõid uue masina. Ja tänuväärsel kombel viisid ka vana minema. Eeldasin mõningast nuttu ja hala keerdtrepi küsimuses, aga see jäi olemata. Sõbranna, kellega parasjagu internetivestlust pidasin, küsis, et kas on ka kenad poisid. Ütlesin, et suht suvalised ent seeeest tugevad. (Hiljem olin sunnitud oma seisukohti korrigeerima ja tunnistama, et üks neist oli siiski päris ponks ent abielus. Mida ma tean, sest tal oli sõrmus sõrmes. Kuigi me genereerisime jooksu pealt ka mitmeid muid variante, kuidas ma oleksin võinud seda tuvastada — naine ja lapsed olid kaasas; võttis vastu telefonikõne tervitusega “tere, abikaasa!”; küsisin ise kohe uksel, et ega mõni teist juhuslikult abielus ei ole jne.)

Selle maailmamuutva hetkega seoses tundub, et üldiselt on majapidamislike küsimuste vormikõrver tõusujoonel. Puhta pesu väljavaadetest innustatuna julgesin vannitoa peegli kohal olevale päevavalguslambile läheneda varasemast oluliselt jõulisemalt, mistõttu sain sealt lõpuks ometi kätte selle tuubja toru, et teaks selle abil õiget sorti uue hankida (ülikooli ajal võib-olla, aga võib-olla ka mitte, eksole, etendasime pirnivahetuse käigus ühes Pepleri tänava elutoas kursaõega maha suht eepilise jedi rüütlite sparringustseeni — võitlussteenist eristas seda peamiselt asjaolu, et lõpuks ei pidanud poodi uue pirni järele või Maarjamõisa klaasikilde naha alt välja noppima minema).

Ja paar päeva tagasi hakkasid lõpuks ometi tööle ka alumise korruse radiaatorid. Või noh, kolm neljast. See oli neist meeldiv, sest kuna ma olen laisk ent seeeest kitsi (igati võitev kombinatsioon, kas pole?), siis olekski talv ilmselt valitud tubades möödunud. Nüüd muidugi on tekkinud olukord, mis mõneti sarnaneb sellega, mis leidis aset kultusseriaalis Friends, kui telekas järsku tasulist porrikanalit tasuta näitama hakkas — alguses oli õudsalt tore, siis ei julgetud telekat enam kinni panna, sest äkki kaob ära (hiljem, kui see pidev elutoas lahtirulluv reality distortion field juba väga kurnavaks muutus, kardeti saada “nende tüüpide, kes tasuta porri kinni panid” mainet — jah, mul on box set; ja vaadake kui palju ilusamaks ja lihtsamaks on internet meie igapäevaelu kõigest kümnekonna aastaga teinud). Et siis, kuna varitseb oht, et radikaid kinni keerates nad pärast jälle enam ei tööta, siis on viimastel päevadel valitsenud siin sellised veidi subtroopilised tingimused. A noh, miinuskolkend, bring it on!

Vastu õhtut tundus hetkeks, et kui on karmavõlg, siis nutad ja tasud, sest suht poole tsükli pealt lõpetas töö nõudepesumasin, keeldudes igasugust pilti ette võtmast. Veidi hiljem vannituppa sisenedes sain õnneks aru, et mu väike pesupesemisorgia oli lihtsalt välja löönud selle korgi, mille otsa on millegipärast targu ühendatud erinevatel korrustel asuvad pesumasin, -kuivati JA nõudepesumasin ja eimiskit muud. Selleks ajaks jõudis juba väga valuliselt kangastuda see, kuidas ma integreeritud nõudepesumasinale asendajat pean otsima hakkama (äratuskellafunktsioon! muudetava suunaga veejoad! punane lasershow! hommikupudru eemaldamise režiim! 8-kujuline küttekeha!).

Ühispostitus: avastatud augustis

Sandra: Ülemiste elamurajoon ja värvilahendused

Vahepeal oli mingi üleüldine buum meil siin (as in “meil siin Eestis/ühiskonnas jms”), et jube ilus on kui kogu kodu sisustus on kliiniliselt valge. Et põhimõtteliselt pole vahet, mis stiilis mööbel ja deko on, aga peaasi, et lumivalge. Või kreemvalge. Aga valge. Ja see häiris mind kohutavalt, sama palju nagu minimalism kodusisustusel. Mis sest, et mul endal ei ole olnud kunagi sellist kodu ega vajadust sellise järele, aga mind ikkagi häiris see piltidel. Ja isegi siis pööritasin ma silmi kui kuskilt jälle lugesin (blogid nt), et tal on valge kodu või et ta tahaks, et kõik oleks valge. Ma olin nagu – pffff. Igav, steriilne, kiretu ja iseloomutu. Aga tundub, et see valge ja valgepitsilisus ja romantism hakkab iganema ja õnneks on uudne sisedisain muutunud ägedamaks, ilma, et peaks lisama meeletut kontrasti. Täpselt spot on oli reklaamlõik minu uudisvoos, et Ülemistesse on rajatud uus elamurajoon ja ees jooksid sellised pildid (www.energiamaja.ee/galerii/) nagu:

   

Täitsa lõpp kui ilusad! On kohe näha, et siin on juletud mängida, aga õnneks on jäädud ikkagi täiesti stiilipuhtaks. See mahe sinine on nii ilus ja üleüldse sobivad kõik toonid nii hästi kokku. Seal on veel hunnik vabu kortereid, niiet!

EDIT: vaatasin oma kodu ja … 🙂

victory!

Hanna: “You’re the Worst”

Hakkasin siin üksõhtu vaatama ja vaatasingi kohe kogu kümneosalise esimese hooaja ühe jutiga ära. Selle seriaali kohta olin häid asju lugenud juba ammu. Enamus positiivset kriitikat oli segatud hämmeldusega ja tõsi ta on, sellist tüüpi seriaalidel on väga suur potentsiaal olla väga tüütu. Sest millegipärast on jube raske paika saada seda komöödiaseriaalide elumahlaks olevat tasakaalu, kus tegelane on humoorikalt jobu, aga samas siiski poolehoidu tekitav. Eile näiteks käisime vaatamas üsna sarnase teemakäsitlusega filmi „Trainwreck“, kus oldi selle asjaga täitsa läbi kukutud – iga natukese aja pidime K-ga teineteiselt küsima, et miks küll see naispeategelane sellele meespeategelasele üldse sümpaatne on. Jube raske on olla emotsionaalselt investeeritud romcomi õnnelikku lõppu kui tegelt tahaks ühele tegelastest õlale patsutada ja kinnitada, et „You could do better“. Aga nüüd kaldun jälle teemast kõrvale.

Peale selle, et see seriaal tõesti on naljakas (ja selline naljakas, mis mulle meeldib – kus inimesed on vaimukad, mitte ei kutsu naerupahvakuid esile ainult pidevad piinlike ebaõnnetuste seeriad ja tegelaste juhmusest rikutud saanud parimad kavatsused), on ta ka ootamatult eluline. Inimesest võib kolmekümnendates suhtefoobik saada väga erinevatel põhjustel. Ja lõppkokkuvõttes ei ole keegi meist ju tegelikult (või noh, võib-olla keegi ikka on – negatiivset ei ole ju võimalik tõestada) suhtes detailideni täpselt selle inimesega, keda kunagi endale vaimusilmas täiusliku partnerina sai ette kujutatud. Ehk siis, teatav enesepettus on iga paarisuhtega paratamatult kaasaskäiv nähtus, kolmekümnendatesse jõudnud suhtefoobikud, eriti sellised, kes on seda teadlikult ja kõigest hingest, peavad endale tihtipeale lihtsalt jõulisemalt ja mitmekihilisemalt luiskama kui mõned teised. Sest mõnikord niidab tunne isegi nemad ja siis on ikka tükk siblimist, et olukord endale kuidagi ära seletada nii, et kuidagi maandada seda patoloogilist tungi iseennast saboteerida.

Ütlesin Sandrale, et mulle meenutab see seriaal sellist veidi leebemat ja mõneti vanemate inimeste „Girlsi“. Sest tõesti, selles vanuses (minu vanuses) inimesed, isegi kui nad ei ole kunagi päris „täiskasvanuks“ saanud, on tavaliselt ennast siiski juba leidnud (või vähemalt arvavad, et on) ja saavad üldiselt, igapäevaselt iseendaga hakkama nii, et iga pilk peeglisse, riidekappi või pangakontole ei too endaga kaasa uut eksistentsiaalset kriisi või täielikku elumuutust. Mis kaugeltki ei tähenda, et nende elud oleksid korras, kontrolli all või mingisse mõistlikku suunda liikumas. Või et neil ei tekiks vahel väikseid eluterveid paanikahoogusid.

Ja peale kõige muu – kui see väike tore jalafetiš välja arvata, siis on meespeategelane piinlikul kombel täpselt minu tüüp. Kuri, intelligentne, kiire huumorimeelega ja, noh, blond. Kohutavalt enesekeskne muidugi ka, aga see on ka kõike arvestades väga realistlik.

Õnneks hakkab kohe sel nädalal teine hooaeg.

Sandra: Uued blogid

Esimene blogi, mille avastasin, on veidi tuimem ja ühekesisem, ENT blogipidav inimene on kindlasti üsna ekstreemses olukorras. Asub see siin: http://kuussidrunit.com/ ja tegemist on naisega, kes on viimase 7 aastaga toonud ilmale ja üles kasvatanud 4 last. Tal on puhas ja korralik kirjastiil, antud olukorras imetabaselt kenasti säilinud arusaam maailmast (noh, et suudab vaadata ka teiste, k.a. lastetute inimeste, silmade läbi iseenda olukorda) ja lugupidamistteeniv närvikava. Päris iga pealkiri mind lugema ei vii, aga kui mõni teine viib, siis loen eelmised postitused ka läbi. Lihtsalt, et mõista, et mul oma Troonipärijaga on ikka päris lihtne.

Teine blogi on aga totaalne WOW – http://nelenihe.com/. Juhtusin mingeid alternatiivsemaid blogisidpidi tema leheni ja hakkasin ööpimeduses vaatama, millega tegu. Hunnik videosid, postitatud peaaegu iga päev viimase poole aasta jooksul. Ja esiti ma mõtlesin, et Nele on ilmtingimata mingi aine all. Õnneks sain üsna kiiresti aru, et ei – see inimene ongi selline, tahabki olla selline ja tahab seda maailmaga jagada. Ja see kõik oli nii paeluv, et ma kulutasin esimesel õhtul ära poolteist tundi oma üliväärtuslikust uneajast, et tema klippe vaadata. Sain aru, et ta on youtuber ja seal on tal ligi 1000 jälgijat. Ja kuigi vahepeal tundub mulle, et ta teeb seda suure mõnitamisena (mõnitades teisi videoblogijaid ja ühtlasi ka nende vaatajaid, sealhulgas ka mind) siis lõpuks mõtlen ma ikka, et vahet ju pole. Las mõnitab siis. Huvitav on ikka. Ja tema videoteemad on seinast seina: jobutamisest kuni melanhoolsete filosofeerimisteni välja. Istub üksi, oma toas ja räägib kaameraga nagu publikuga või vestluskaameraga. Või sõidab jalgrattaga pikki vahemaid tehes vahepeal öiseid telgipeatusi metsas. Üksi. Ja filmib. Tema õnneks on ta ka ilus ja tegelikult tundub, et ta ka ise teab seda, aga see teadmine lihtsalt ei häiri nagu üldjuhul arvata võiks. Pigem arvab ta ka, et kõik teised on ilusad. Nagu ma aru saan, siis ise nimetab ta end meelelahutajaks ja sellega paneb küll täppi. No näiteks:

Hanna: Tartu-Viljandi maantee

Pigem nagu selline taasavastus. Sest see augustikeskpaikne laupäevahommikune autotripp ei olnud ju mul tegelikult ometigi esimene kord seda teed kulgeda. Aga noh, päike paistis ja iPodist tuli head mussi ja loodus oli hingematvalt kaunis. Kui peaks Eesti maanteid reastama, siis kaotajaks jääks minu silmis kindlalt Tallinn-Pärnu oma poola rekkade kolonnide ja üksluisusega. Ja siis järgmine oleks muidugi Tallinn-Tartu, eelmisel reedel seda läbides oli esimeses pooles kogu aeg hing paelaga kaelas ja teises pooles kippus kuidagi väga uimaseks ajama see värk, nii et kohale jõudes pidin natuke aega nartsuna sõbra aiatoolis vedelema ja ohkima. Tallinn-Haapsalu on mul kõige tihedamas kasutuses ja see on selline tüüne ja utilitaarne, aga ajab üldiselt asja täiesti rahuldavalt ära.

Tartu-Võru maantee on ka selline ilus vaheldusrikas üles-alla kulgemine ja Narva maanteel see koht, kus pankrannik üsna lähedalt kulgeb on ju ka ütlemata kaunis.

Aga kui ma tol laupäeval Võrtsjärve äärde jõudsin, läks avanev vaatepilt mulle lausa nii hinge, et pidin korraks tee pealt sisse keerama ja asja lähemalt uurima.

Sandra: Coldrexi tabletid.

Ma olen üldiselt haiguste ja hädade puhul seda meelt, et need oleks vaja kiirelt ületada kasutades kõike võimalikku. Ehk siis ravimid on in, sest ma ei kujutaks ette nohuga magamist ilma Xymelinita või peavalutamist ilma ibukata, aga ühtlasi võtan kasutusele kõikvõimaliku ja kodusleiduva alternatiivse meditsiini (küüslauguküüned toidus ja ninas, eukalüptiõli tilgad patjadel, sibula-küüslaugu-mee-siirup jms). Samas kui tunned, et haigus hakkab alles tulema ja olla on kirjeldamatult si**, ei ole nagu MIDAGI teha… Väljaarvatud Coldrexi või Theraflud juua. Paraku on mul nendega selline suhe, et isegi kui ühe lonksuga ja maailma suurima tahtejõuda selle endale sisse kallan, siis mõne hetke pärast väljub see tagurpidi suunal. Olles vahepeal seedesüsteemis käinud. Kuna meie pere selleaastane suvi (suvi – august) on läinud täies mahus tõbede nahka, viies mind ennast ka vahepeal täiesti siruli, siis kolasin apteegis veidi süvenenumalt ja leidsin sealt Coldrexi tableti. Milline rõõm! Ma olen vana tabletikunn ja neid võin kugistada rõõmuga!

P.S. Ma olen teadlik, et see ravim on vana asi. Kolleeg väitis mulle sõbraliku üleolevusega, et tema on neid küll juba aaastaid kasutanud.

Hanna: Jussi Adler-Olsen/Carl Mørck

Kui siin veidi aega tagasi mainisin, et Lars Kepleri esimene Joona Linna raamat, mida seina värvimisele seltsiks kuulasin, oli mulle erinevatel võimalikel põhjustel ütlemata ebasümpaatne, siis selle taani kirjaniku skandinaavia krimi mulle küll meeldib. Olen kolmanda Mørcki-raamatuga poole peal praegu (kuulan neid jällegi audioraamatuna, peamiselt suvistel pikematel autosõitudel, aga ka erineva näputöö taustaks) ja etteheited puuduvad. Kuritööd on suht ilged, aga mitte talumatult, peategelane on veidi elule jalgu jäänud, aga mitte lootusetult (üldse on läbivad tegelased küll vahel veidi karikatuursed, ilmselt taotluslikult, sest neid näidatakse peamiselt Mørcki iroonilis-sarkastilise pilgu läbi, aga õnneks mitte tüütult stereotüüpsed) ja lõpplahendused loogilised ja arusaadavad. Mõnikord on selle skandinaavia krimiga nii, et asja eesmärgiks nagu olekski kolmsada lehekülge hullult pinget kerida ja lugejate närvide peal mängida ja mingisuguse lõpplahenduse leidmine sellele kõigele tundub autorile nagu natuke selline tüütu formaalsus.

Seekord võin isegi soovitada seda briti audioversiooni, sest pealelugeja Steven Pacey on igati tasemel ja asjakohane, mitte nagu too, kes seda Kepleri asja sisse luges (noh, et kui raamatus on kirjas, et Joona Linna kõnemaneer oli selline veidi õõtsuv, siis pealelugeja kukub otsekõnet edasi andes iga kord oma häälega niimoodi õõtsutama, et kuulaja jääb merehaigeks).

Taanlased on sellest seeriast ka mõned filmid juba jõudnud teha, mida peaks ka võimalusel üritama vaadata.

Sandra: Game of Thrones

Jälle mingi asi, milleni mina lihtsalt jõudsin omal ajal ehk nüüd. Ja nagu sarjahoolikud teavad, siis see polegi mitte nii halb, sest siis on võimalik poolteist nädalat arvuti taga istuda ja 5 hooaega järjest ära vaadata. Ja see on sisuliselt nagu 50 filmi vaatamine, sest rahast ilmselgelt ei ole sarjategijatel kahju hakanud. Väga sõltuvusttekitav, sest iga osa lõppeb ära nii-nii põnevalt. Aga tegelikkus on see, et tegelasi ja teemalõngu on sarjas nii palju, et järgmises osas isegi ei pruugi enam sama teema jätkuda, vaid alles edasistes osades. Ma olin neid reklaame Fox Life kanalil juba ammu näinud ja ma arvasin koguaeg, et see on lihtsalt mingi keskaegse sužeega sari, aga EI! Seal on mingi räigelt müstiline maailm veel kõrval. Ma ei tea, kas tasub ära rikkuda see info neile, kes ei ole end sellega veel kurssi viinud… Ilmselt mitte. Aga õnneks on kogu selle tohuvapohu sees ikkagi (vähem ja rohkem kuninglikud) inimsuhted peamised teemad. Õnneks või kahjuks ei olnud ma oma hasardi sees siiski väga nördinud kui viimane osa vaadatud sai, sest ma olin lihtsalt juba täiesti ületarbinud ja sain ise ka aru, et nüüd ongi paras aeg pausiks. Kuuendat hooaega hakatakse näitama kevadel.

Hanna: auväärne äramärkimine, täna alanud US Openit silmas pidades, Roger Federeri üleeelmisele nädalale. Ja peamiselt sellele, et 34-aastane vanameister (hmph…) leiutas selleks tarbeks põhimõtteliselt uue löögi, joostes vastase teisele servile niimoodi sisse, et see isegi maailma esireketil juhtme täiesti kokku jooksutas.

Pakkimisprobleem

Hanna kirjutab, et:

Mul on pakkimisprobleem. Selline hooajaline. Põhjuseid on mitmeid, osad neist, minuarust, täiesti arvestatavad ja praktilised (kuigi mu ema ilmselt ei tunnista neist ühtegi), osad sellised pigem psühholoogilised. Aga igatahes võtab asi iga suve lõpuks sellised mõõtmed, et terve ülejäänud aasta läheb selle probleemi järkjärgulise lahendamise peale.

Selge märk suve lähenemisest on see, et minu auto pagasiruumi hakkab kogunema asju.

Lisaks muidugi nendele asjadele, mis seal juba aastarigselt statsionaarselt on. Ühestküljest võib see muidugi olla lihtsalt kaval nipp veidi visuaalselt oma hoarderluse tagajärgi hajutada, aga teisestküljest jällegi arvan ma päriselt ka, et kuna ma rulluisutamas käin ainult autoga, siis ei ole mul ju mõtet neid kobakaid spordivahendeid trepist üles-alla vedada. Selline loogika võib muidugi olla geneetiline, sest juba minu isal on olnud pikki perioode, kus autopagasnikus on olnud nii uisud kui õng. Sest kunagi ei tea, millises seisundis sa veekogu parasjagu eest leiad.

Terve ülejäänud aasta olen ma üldiselt väga tubli pakkija. Kui on vaja pooleteiseks päevaks Brüsselisse minna, saan ma selle täitsa edukalt tehtud ka keskmise ridiküliga. Kui on vaja kaheks nädalaks Ameerikasse minna, oskan ma riided nii edukalt rulli keerata, et käsipagasikohvrisse jääb ruumi ülegi. Kuna aastate jooksul on seda siiberdamist ikka olnud, siis on mul kogunenud ka terve plejaad miniatuuresemeid, kõik selleks, et pakkimine (ja hilisem pakitud asjade tassimine) valutumalt läheks.

Aga terve ülejäänud aasta ma ju ometi ei reisi kusagile omaenda isikliku autoga. Sel hetkel, kui kevadel tuleb esimene Hiiumaa-retk, saan ma aru kuivõrd represseeriv ja kammitsev see pidev šampooni väiksematesse pudelitesse ümber villimine on olnud ja hingepõhjani vabastav tunne, et ma võin kaasa võtta kõik asjad, mida mulle vähegi tuleb pähe kaasa võtta, viib lõpuks olukorrani, et kolmepäevaseks reisiks valmistudes jooksen ma kolm korda trepist alla nagu koormaeesel.

Kuna aga kõik, mis üles läheb, peab ka alla tulema (või noh, antud juhul vastupidi, eksole), aga koormaeeslina trepist üles rühkimine on teadagi allajooksmisest kordades kurnavam, hakkan ma reisilt tagasi jõudes koormaid hajutama, võttes esialgu kaasa vaid hädavajaliku. Ja kuna suvisel ajal on seda tiirutamist rohkem, siis ei olegi harv juhus, et eelmise reisi asjad pole veel päris korterisse saanud kui järgmine juba peale tuleb. Mis tähendab seda, et hooajaline jalanõuvalik ongi mul peamiselt autos. Praeguseks, suve lõpuks, on seal juba ka igasugust muud kraami. Tööriistu ja pleede ja jakke ja raamatuid jne.

Sügisel hakkavad need asjad vaikselt jälle minema liikuma sealt. Aga praegu on küll nii, et kui ma pean lisaks endale ka kedagi teist sõidutama, siis nende asjade jaoks on pagasiruumis võimalik tekitada maksimaalselt selline 50×50 laik vaba pinda.

Samas, kui kellelgi on midagi vaja, siis on üsna kindel, et mul on see olemas. Lihtsalt, selle ülesleidmine võib ehk veidi aega võtta.

Kui kolmjalg sellel juulikuu õhtul juhuslikult autos ei oleks olnud, oleks ka see pilt tegemata jäänud. Millest oleks ju ometigi olnud kahju.

Vot teile gigantset elustiilipostitust

Hanna kirjutab, et:

Ei noh, kui elustiiliblogi, siis elustiiliblogi.

Sest tegelikult olen ma juba teist suve selline suvine elustiilituus, et ise ka ei usu; sest kuigi rookatus jääb vist sel suvel siiski vahetamata (katusemees pole ennast lihtsalt lubatud juulikuu jooksul näole andnud ja kuna elus on hetkel pakilisemaid probleeme kui teda mööda saart taga ajada, siis ei ole me ka ise tema töölenuiamisega tegelenud), siis on minu isiklikul projektil “Hiiumaa” siiski tugevaid sarnaseid jooni Ülemiste Vanakese legendis esinenud projektiga “Tallinn”. Üks lennukas idee ajab teist taga ja nii ma nüüd orienteerungi Kärdla kohaliku ehituspoe värvi- ja pintslisektsioonis juba üsna profilt ja maalriteibist on saanud minu suurim sõber ja vaenlane.

Kuna sellesuvine arendusetapp ei ole veel päris oma lõplikku vormi saanud, siis saagu see postitus pigem nagu selline sissejuhatav.

Meie maja saare idakaldal on rannamaja. Rohkem rannamaja saaks ta olla ainult siis, kui tagatrepilt saaks otse liivasele biitšile astuda, aga rannamaja mõõdu annab ta täiega välja ka 70 meetri kaugusel merest. Maja ümber ei ole ühtegi lillepeenart, kartulivagu ega kasvuhoonet. Tegelikult ei ole maja ümber üldse midagi peale kõrgete kadakate, mis kahekordse maja täitsa enda varju jätavad. Nii, et rannamaja, mis rannamaja.

see konkreetne on vaade rõdult mere suunas, aga samahästi võiks see olla vaade ükskõik, millises suunas

Algusest peale on maja sisemus olnud selline naturaalne ja hämar ja praktiline ja kuna see koht on kogu perekonnale, individuaalselt ja grupiviisiliselt, väga hinge pugenud, just sellisena nagu ta on, siis ega tegelikult ei osanud aastate jooksul seda talle ka kuidagi pahaks panna. Ja pealegi, kui tükk aega millegi keskel elada, siis ei näegi enam enda ümber neid asju, mis värskema pilguga valed, imelikud või muidu muutmist vajavad tunduksid. Minu enda Tallinna korteri magamistoa laes on juba kuus aastat, sissekolimisest alates, tohutu suur sõlmekeeratud kaabel, ikka selline poolde põrandasse rippuv (sest ma ei tahtnud magamistuppa laelampi, aga valmidus selleks oli olemas), mida ma ise enam ei märka, aga mida kõik ühel või teisel põhjusel minu magamistuppa sattunud inimesed ikka hämmeldunult jõllitama on jäänud. Rannamaja elutoa seinal on mingil seletamatul põhjusel juba aastaid igavene pirakas punutud korv, mis on täis igavesi pirakaid kunstlilli — arvestades kui endas väljas ma olin nende kunstlillede pärast, mida ühes minu ülikooliaegses Tartu üürikas kõik üldkasutatavad ruumid täis riputatud olid (need oli sinna hoole ja armastusega paigaldanud juba enne mind korteri teises toas elanud noorpaar), võib minu tolerants tolle lillekorvi suhtes tunduda mõneti silmakirjalik. Aga ei, paar korda aastas, kui ma seda märkan, küsin ma endalt lihtsalt, et huvitav, millise pereliikme impulss oli see asi sinna seina külge kinnitada ja kust või mis põhjusel see üldse hangitud on. Ja samas pole ma siiski asjast niivõrd huvitatud olnud, et neid küsimusi ka tegelikult kellegi käest küsida.

Ainult, et kui ma Pinterestis rannamaja pilte lappama satun, siis jääb minu pilk heldinult pidama siiski sellistel stseenidel:

või kui ma praktilisemalt meelestatud olen ja omaenda valduste konteksti silmas pidades pilte lappan, siis selliste:

Ja nii juhtuski, et kuna paar aastat tagasi sai maja endale parandustööde käigus juurde ühe toa, kus sisulahendusega sai täitsa nullist alustada, siis hakkas muutuma ka minu nägemus sellest, milline rannamaja meil võiks olla.

Võttes arvesse saart ja seda, milline on meie kliima ja milline on suvila kasutamise tihedus ja milliseid funktsioone ta esmajoones täitma peab, aga ka seda, mis seal juba praegu on, tulebki võtta eeskujuks selline Rootsi helge segasummasuvila tüüp. Mis peale kõige muu läheb ka kokku minu enda range ja kaugeleulatuva halvakspanuga igasuguste puhtalt dekoratiivsete nipsasjakeste ja ebafunktsionaalse mööbli vastu. Uus tuba sai eelmisel suvel maast laeni valge peitsikihiga kaetud ja esmavajalikuga sisustatud (tumbad on minu isiklik disain ja teostus, muide). Seda ja teist oleks veel vaja, aga eks need asjad ükskord oma tee sinna ka leiavad — liigselt kiirustades on alati oht, et tekib alaline ajutine lahendus, mille kohatust keegi lõpuks enam ei märka. Või hankida asju, mida tegelikult pole vaja, lihtsalt sellepärast, et saab.

Sel suvel on maalrilaagri põhiprojektiks olnud köök. Ühe seina värvimisel panustas ka sõbranna (seesama, kes tegi ka eelmisel aastal peitsimisüritusel pool tööd ära), ülejäänuga olen üksi mütanud. Pühapäevaõhtuse seisuga said kõik köögiseinad, pikk seinariiul ja kaks ust kahekordselt valge värviga kaetud. Natuke on sel suvel läinud arutuks töövuhkimiseks, mis läheb vastuollu mõistliku puhkuseveetmise põhimõtete, antud majapidamise üldiste käitumisnormide ja kogu saare suvise vibe’iga, aga noh, põnev oli ju ka. Reedel leidis aset selline ajalooline vahejuhtum, et tegin Kõrgessaares kaks tundi täiesti erialast palgatööd. Töölt suht vaimse nartsuna koju jõudes avasin õlle ja asusin rõõmsalt värvima, nentides internetivestluses sõbrannale, et minust on saanud hoolas pereisa. Käed on ka olnud valgekirjud nagu vanal maalril (pühapäeval käisin spontaanselt ka mustikal, misjärel oli parem käsi eest lilla ja tagant valge ja mulle juba tundus, et tsiviliseeritud linnainimest minust selliste kätega küll enam ei saa, aga täna pikemalt koduses vannis ligunedes tuli siiski kõik maha).

Seinavärvimise töö, kuigi see määrib ja on ootamatult ajamahukas (jõudsin pool skandinaavia krimkat audioraamatuna ära kuulata selle ajal — ja kui keegi tahab raamatusoovitusi, siis seda ma küll ei soovita, või vähemalt sellises vormis mitte: ma ei teagi, kas ärritavam on raamat ise oma miljoni laialivalguva tegelasega või sisselugeja kohutavalt ebasümpaatne hääletoon ja hääldusvalikud; autoritega puutusin kevadisel kirjandusfestivalil kokku, nemad tundusid üsna sümpaatsed — võib-olla peaks proovima eestikeelset tõlget, mitte küll sellest konkreetsest teosest. But I digress.), on siiski see lihtsam osa. Sel aastal tunduvad vähemalt sisustuspoed juba veidi rohkem “Rannamaja kitš” stiili hõlmama hakanud, aga samas ei osta ma elusees 30-eurost ankruga email-kastekannu lihtsalt sellepärast, et see on nunnu ja seal on ankur (eriti majapidamisse, kus ei ole midagi kasta — vt. ülevalpool re: dekoratiivsed nipsasjakesed). Ka olen ma allergiline igasuguste inglisekeelsete inspireerivate sõnumitega siltide, tahvlite, patjade ja karpide vastu. Need on õukei ainult siis, kui nad on oma valge käega kusagilt inglisekeelsest kohast toodud (aga isegi siis võib kliššee olla liiga kliššee ja piir on habras). Mupoolest, kui peab mingit teksti kusagil olema, olgu see siis juba rootsi või portugali või isegi prantsuse keeles, kõige parem muidugi kui eesti, eksole.

Niisiis, nüüd kui vorm on omandanud vormi, eelistan ülejäänu osas (mida õnneks polegi ju palju) käsitööd — enda ja omade, võimalusel saare inimeste, kuigi olen avatud ka teistele. Natuke aktsendiks muidugi ka rannamajakitši. Oluline on, et kõik jääks mugavaks, lihtsaks ja oleks vastupidav, mitte niivõrd laamendamisele kuivõrd just ajale. Sedavõrd manjakaalne elustiilituus v’i kehv puhkuse ajal laiskleja ma ikkagi ei ole, et tahaks iga paari aasta tagant kogu kontseptsiooni välja rebida ja uuesti üles ehitada. Vähe sellest, et see oleks mõttetu, see rööviks rannamajalt ka osa tema šarmist — näiteks ei oleks pidevalt kõike muutes ju võimalik leida vihmasel suvepäeval ajakirjakastist kolm aastat vana sisustus- või naisteajakirja ja seda jälle lugeda, nagu see oleks uus.

Vot selline väike sissejuhatav postitus tuli. Palju õnne neile, kes kõik selle lõpuni jaksasid lugeda.

Teadaolevad teadmatused

Hanna kirjutab, et:

Selleks, et õepoja nüüd igaveseks internetiavarustele talletatud ainevahetusküsimused blogi tipust minema saada (tulevikus on J kindlasti tänulik, et sellised vahejuhtumid ikka kusagile talletatud said), tuleks ilmselt minul ennastsalgavalt jällegi sulg haarata. Kuna minul niivõrd eksistentsialistlike probleeme nagu lapsed või üldse mingisugune päevarütm ja sellest miskitpidi kinnipidamine ei ole, siis tuleb ilmselt lihtsalt teha väike “Ise küsin” sessioon (kuigi ma ei ole kaugeltki nii hea omaenda küsimustele vastaja kui endine USA kaitseminister lingi all olevas klipis, nagu siit altpoolt ka selgub, aga tema nipp oli ka endalt peamiselt kas-küsimusi küsida).

Üldiselt ei ole viimasel ajal intellektuaalne aktiivsus olnud just märkimisväärne ja peamine vastus erinevates analüüsi vajavates situatsioonides on olnud avada Popcorn Time ja sealt järjest paar osa mingit suvalist USA seriaali vaadata, seega on vastuseta küsimusi muidugi palju.

Näiteks, miks näeb mu iPadi ekraan kogu aeg välja nagu ma oleksin seda kasutanud sülitamisvõistluste märklauaharjutusteks? Isegi juhul kui ma oleksin tohutu vestluse käigus süljepritsija (ja senini pole keegi mulle otseselt julenud öelda, et ma olen), siis tähendaks see ju, et ma vestlen elavalt oma tahvelarvutiga. Või räägin feissbukki sirvides innustunult omaette. Ja noh, eks üksikul inimesel tule ajapikku igasuguseid kiikse külge, aga räägin ma kodus omaette siiski ainult oma televiisoriga ja seda ka ainult tennist vaadates. Autoga sõites, nagu siin mõned sissekanded tagasi täheldasin, pröökan küll rõõmsalt kaasliiklejate peale, aga ka auto esiklaasi pole pidanud seestpoolt puhastama.

Või siis, et mis värk rootslastel selle söögiga on? Kuidas on võimalik, et muidu igati tore ja avatud rahvas, kellel on peaaegu kõikides muudes asjades, lastekirjandusest sisekujunduseni, väga hea maitse, on soolase toidu kui sellise olemusest niimoodi suutnud aru saada? See küsimus tekkis mul eelmisel nädalal kui ma veidi aega Stockholmi lennujaamas olin sunnitud veetma. See asi, mille nad mulle SASi lennukis ulatasid, oli veel nii enam-vähem. Sellesmõttes, et SASi toit on ikkagi päris asjadest tehtud, mitte nagu need viieaastase realiseerimisajaga Lufthansa “lihapallid” ja “pitsad”, mis arvatavasti on tehtud sellest kraamist, mis lennukiehitamisest üle jäi. Ja Estonian Airi toitlustamisloogika on ilmselt sama, mis Helsinki linna metrooloogika. Et miskit peaks vist tegema, muidu ei ole päris lennufirma/pealinn, aga ega eriti ei viitsi (mistap paneme mõned lehed ja mingit pruuni vahtu veidi karpi/uuristame graniidi sisse paar peatust). Aga kokku on saanud siiski marineeritud lillkapsas ja magus-soolased kanaviilud magusas kastmes. Ja seda väljapanekut, mis Stockholmi laundžis oli, ei julenud ma eriti isegi vaadata. Miks, oh, miks on rootslaste soolane toit magus? Miks nad niimoodi teevad? Võib-olla on sellega muidugi nagu rootslaste muusikaga — et väljamaalastele näitavad igast sülti, mille need rõõmsalt sisse helbivad, aga tegelt on endal kõik kohad head mussi täis?

Üleeile õhtul tekkis mul küsimus, et kuhu on kadunud Tondi Selveri taaraautomaat ja sellest tulenevalt ka lisaküsimus, et kuhu ma siis nüüd oma tühjad pudelid viima pean. Sellesmõttes, et natuke plass oli rõõmsalt pudelikott käes ukse juurde astuda, siis avastada, et sellel uksel pole enam linkigi, uksetagusest automaadist rääkimata ja siis kott käes jälle auto juurde tagasi hiilida ja see autosse tagasi panna, üritades teha nägu, et kõik läkski täpselt plaanipäraselt. Mismõttes nad on taaraautomaadi kinni pannud (väike tumedapäine automaadiülem tundus seal küll alati oma tööd kirega vihkavat, sest pidi kogu aeg umbe jooksnud masinat käima kangutama jälle, aga kui ta lõpuks otsustas vabaduse valida, kas siis tõesti kedagi asemele ei leitud?) ja mismõttes ei ole nad siis sinna jätnud soovituslikku silti, et kuhu ma siis nüüd oma taaraga pöörduda võiks? Järelemõeldes sain aru, et ainuke teine mulle tuttav taaraautomaat asub Kärdla Selveri kõrval. Nii, et tulingi nüüd siis oma pudelitega ära Hiiumaale.