fowl

Kanahuumor

Sandra kirjutab, et:

Kui ikka midagi kõnetab, tuleb jagada (aitäh, P.). Õnneks on maailmas veel mõned sellised emad, kelle jaoks kõik see on relatable ja eriti hea meel on mul selle üle, et on emasid, kellele hästi ka lasteteemaline sarkasm peale läheb. Vahel mu huumor tundub mulle iseendale väga õel (õnneks keerutan niikuinii enamikku sellest ainult turvaliselt oma peas), aga see kõik on ikka selleks, et saada ise mingit kibemagusat kasu sellest, et suureks inimeseks kasvamine on ikkagi raske töö ja möödalaskmisi on palju.

See karikatuur on täpselt sellest kui ma lastega Hiiumaal võtsin ette käigu kiigeplatsile (1km). Suvilas polnud enam nähtavasti MITTE midagi teha (ometigi kui ma veidi aega hiljem 4 päeva ÜKSI suvilas olin, oli koguaeg midagi teha: diivanil pikutada, terrassitoolil pikutada, voodis pikutada…) ja kiigeplats on ometi nii paeluv ja selline jalgsimatk tundus ka spanjel Paulile hirmus hea plaan, niiet tema võtsime ka kaasa. Maantee peale jõudes oli kõigil keel vestil, sest oli see kuumaperiood, aga kuna siht oli silme ees, siis suutsime hoida ühtlast rütmi, mida peamiselt juhtis Paul, kes oleks soovinud, et me 1000 meetri jooksus Eesti rekordi teeks. Kiigeplatsil suunduti esimese asjana merekaldale, mis oli selline pisike mudane auk kõrte vahel. Paul viskas sinna kohe kõhuli meritähte, kuhu ta arvas, et nüüd jäämegi. Noorprints oli isegi ok olemisega, sest tal oli jooksuratas all ja siis mu aktiivne Troonipärija, kes veedab kõik päevad õues, sõidab pool päeva rattaga mööda metsavaheteid ringi ja ronib puu otsa kiiremini kui kass, kes koera eest põgeneb, oli korralik eelteismeline, kellel oli: janu, palav, kõht tühi, putukad, väsimus, nõrkus, igavus… Tagasiminekuks kutsusime autojuhi järele.

Moment tänasest hommikust: lapsed söövad söögitoas hommkusööki, suured pikutavad voodis. Magamistuppa on kosta pidev tõmblemine ja kisamine ja vaimne torkimine ja nuppudele vajutamine, mida ajendab suurem, kes ärkas täna hommikul ilmselgelt nii olematu veresuhkruga, et kõigepealt meie magamistuppa sisse astus ja vihaselt teatas, et mina seal JOKUTAN (siis kui me magasime), kuniks tema juba ammu üleval on ja kõhtu valutab! Hommikusöögi lõpetuseks tormab ta magamistuppa, sest: tema sõi rahulikult oma hommikusööki kui Noorprints lihtsalt tühja koha pealt tuli ja teda peast tõmbas!!

Mnjaa, pedagoogilise ja lapsetasandil mõtteviisi praktiseerimine on ühe lapsega tõesti märksa lihtsam. Sul on põhimõtteliselt ainult üks indiviid, kelle sa pead kõige pealt ära maandama ja selleks sa suudad isegi kõik enda egoistlikud tunded veidi ajaks kõrvale panna, tegeleda nendega hiljem kui lapse tasandil on vesi jälle laineteta. Aga kui sul tuleb veel lapsi majja, kes kõik on nagu kaootilised osakesed, igaüks oma tegude ja tunnetega, siis seda enam sa üritad hoida iseennast ka selles valemis iseendana, sest ühel hetkel selgub tõsiasi, et kõiki korraga ei olegi võimalik rahuldada. Muidugi joppamise peale ühel hetkel see õnnestub ja sa oled nagu “oo-jaa, ma händlisin selle nii hästi, siin on su klaasike!”, aga enamik aega on see kõik ikka selline, et tuleb, mis tuleb ja enamasti tuleb nats tormi ka ikka enne vaikust. Ja liiga tihti oled see torm sina ise lapsevanemana, kes lihtsalt käratab midagi, sest no mitte üks indiviid ei kuula ega ka kuuLE, sest nende häälepaelad on nii hästi treenitud, sinu vananevate häälepaeltega võrreldes eriti, mis ei võta üldse enam nii kõvasti välja, et seda oleks üle teiste kosta. Ja lõpuks on su juhe nii koos, et selle asemel, et kõik need kakskümmend tahku lahti seletada ja põhjendada, sa lihtsalt võtad asja kokku: “SEST MINA ÜTLEN NII JA KÕIK!!!”