vanaema

Sürpriisivalimik

Hanna kirjutab, et:

Elu on ootamatusi täis.

Tagantjärele mõeldes ei ole see väike ent visa külmetushaigus muidugi midagi enneolematut, isegi antud suvisel aastaajal. Ma siiski ei osanud sellise võimalusega praegu absoluutselt arvestada. Igatahes olen ma viimase kolme päeva jooksul konservatiivse hinnangu järgi aevastanud umbes 250 korda (ma arvaks, et samapalju kui kogu varasema elu jooksul kokku). Täna ärkasin keset ööd üles, et üks kiire kolmene seeria teha. Positiivse külje pealt, kui täna autoraadiost tulevale Tina Turneri menuloole “Private Dancer” kaasa laulma hakkasin, oli minu toon märkimisväärselt originaalilähedane ja kohaselt sensuaalne (even if I do say so myself). Samas ma pole muidugi päris kindel, kas sellist ahelaevastusele kalduvat inimest tegelikult üldse peaks autorooli lubama.

Mõned ootamatused on päris nunnud. Mõni nädal tagasi, kui ma Sandra Troonipärijale lasteaeda järele läksin, seisis too hoovis turnimiskontraptsiooni tornis ja hüüdis üle terve Mustamäe rõõmsalt: “See on ju mu Hanna!” Mingil tuvastamatul hetkel on minu nime eest kadunud eesliide “tädi”. (Ma pean tunnistama, et alguses ei osanud ma seda sinna väga tahtagi, aga nüüd kui ta läinud, on ka nagu natuke kurb.) See, et ma järgmisel korral tema käest päris kõvasti pragada sain kui ma temaarust punase tulega üle ristmiku sõitsin, ei oleks ilmselt jällegi pidanud niivõrd üllatama (tegemist on siiski hästikasvatatud seadusekuuleka inimesega). Nagu ka see, kuivõrd raske on keset tipptundi kolmeaastasele liikluseeskirja nüansse seletada (tuli oli tõesti punane selleks ajaks kui ma ristmikul vasakpööret lõpetasin). Õnneks olen ma veel piisavalt autoriteetne isik, et mingi variatsioon “sest mina ütlen nii”-st töötas.

Teisestküljest jällegi… Mai keskel tõmmati mul ootamatult välja tarkusehammas. Läksin ühel kolmapäevasel pärastlõunal pahaaimamatult hambaarsti juurde mingi üsna ebamäärase ent juba mõnda aega elurõõmu rikkunud kaebusega. Arst koputas kõik hambad läbi, lasi natuke vurtsu ja pool tundi hiljem lahkusin sealt ilma hambata. See tarkusehammas oli mul juba umbes 14ndast eluaastast olnud ja selle ajaga üsna omaseks saanud, nii et ka minapilt vajas pärast veidikest korrigeerimist. Ülemise tarkusehamba väljatõmbamine, samas — oluliselt tšillim kogemus kui mistahes auguparandus. Jällegi üllatav.

Naaberaias võeti maha vana pappel. Terve teisipäeva võeti, sest pappel oli iidne, jäme ja üle linnaosa kõrguv (esimene osa sellest protsessist figureeris teravalt mu unenägudes, ent üles otseselt siiski ei äratanud — kunagi ammuse rattamatka ajal juhtus sarnane lugu, kui Käsmu tipus võeti hommikupoolikul maha kogu see võsa, mille sisse olime õhtul telgi püstitanud; seda suurt põõsast, mille taga olin veel päikesetõusu ajal pissil käinud, poleks seal nagu kunagi olnudki). Kui köitega puu otsas rippuvad mehed tüve kallale asusid, kostus sae vaikides iga natukese aja tagant sonoorne ümberkaudseid maju raputav müts, sest järjekordne jäme jupp langes vastu maad. Täiesti võõraste inimeste täiesti võõras puu, eksole, aga nüüd on hommikul köögis kohvi ootamise ajal aknast välja jõllitades tunne nagu ma oleksin kolinud.

Mõned ootamatused on muidugi täitsa absurdsed. Need on vaieldamatult mu lemmikud. Veidi aega tagasi viisin vanaema ortopeedi juurde, et ta saaks endale personaliseeritud korrigeerivad tallad tellida (mille käigus selgus, et doktor käib iga hommik tööle samast, Tallinnast 60km kaugusel asuvast külast, kus vanaema elab, aga see oli pigem siuke tavaline Eesti nojah-tõdemus). Vanaema on meil muidu igati ontlik ent kohati hulljulge 83-aastane vanakooli proua, eluaegne õpetaja, kes teab üldiselt üsna täpselt, kuidas peab ja ütleb seda häbenemata sullegi. Eemaldas doktori kabinetis oma peened nahkkingad ja nende seest tulid välja Viru Valge reklaamsokid. Hetkeks neid üllatunult vaatama jäädes meenus, et need on tegelikult minu enda sokid, saadud kingituseks mingilt konverentsilt, kus ma töötasin.

Teoorias ei pea ma ennast täiesti tavalise kontrollifriigina eriliseks üllatusteaustajaks. Isegi kui nad on positiivsed. Samas olen ma jällegi suur absurdifänn ja ma tean küll, et absurd juba iseenesest ei saa olla midagi muud kui üllatav. Aga teatavad kelmikad vastuolud iseeneses lisavadki naiselikkust ja veetlevust, ma olen aru saanud. Ja no neid ei saa ju kunagi üleliia olla, eksole?

Advertisements

Rabarberid ja Jüri

Sandra kirjutab, et:

Tulen seekord siia nii, et mul pole tegelikult suurt midagi valmis mõeldud. Tavaliselt kui kirjutama hakkan, siis on peas mingi teema üsna kindlal kujul juba vasardanud.

IMG_20150531_192738

Räägin siis näiteks sellest, kuidas käesoleval kevadel on tabanud mind täielik rabarberi ülekullus. Ma olen ebatavalisest rohkem vanaema juurde maale ka sattunud, mistõttu olen sealt kilodeviisi rabarbereid Tallinnasse perele ja naabrile toonud (ja endale). Naabriplika aga ei jõudnud rabarberi hooaega äragi oodata ja napilt enne oli juba poest esimesed portsud ostnud ja kolistas koogiga ukse taga. Nüüd olen teda korraliku laariga varustanud, tingimuseks, et iga kooki pean mina ka saama maitsta. Naljakal kombel ei teki rabarberikoogist ülekullus. Mingit toorjuustukat või pärmisaiu ei suudaks küll päevast päeva järada või ise iga natukese aja tagant teha. Võib-olla on asi selles, et rabarber on ikkagi esimene arvestatav aiasaadus, millest saab kooki teha ja sügisel enam nii sillas sellest poleks. Igatahes on mu sellekevadine koogiskoor ligikaudu 8 erinevat. Ja on the roll.

Tähelepanek – see rabarberipõõsas, mis esimesena kasvab, on kuldaväärt. Kui olete selle tühjaks teinud, tulevad uued peale, aga need enam nii head ei ole.

Oma prohvetlikkusest ka räägiks. Kui superstaari-saade oli nii seal kuskil stuudiovoorudes, see tähendab siis, et esimesed kaks sõelumist oli tehtud ja oli jäetud hunnik hästilauljaid alles, kellede hulgast hiljem valiti 12 (?) finalisti, siis ma ütlesin välja sõnad, et mulle meeldib see Jüri või Jaan või kes ta oligi. Meeldis sellepärast, et tal ei tundunud olevat mingit erilist iks-faktorit (nagu näiteks sellel ilueedi-Mikul, kes nagu hiljem selgus on iga teismelise tütarlapse unistus). See Jüri või Jaan oskas väga ilusasti, kõlavalt ja puhtalt laulda, aga me kõik ju teame, et see pole superstaari-saates üldse mingi oluline omadus. Ja mulle tundus, et tema poolt olla oleks originaalne. Siis algas finaal ja selles karbis ei olnud minu meelest üldse mingeid erilisi kriite. Oli ainult see (selgus, et siiski) Jüri. Ja siis mõni päris OK veel. Esimene veerand finaalist ma keskendusin sellele, et oma mõttejõuga ometi see Mikk ära saata (kes on jälginud, siis teavad, et mul ei õnnestunud). Seejärel ma elasin härrale kaasa, et tema oma mõttejõuga Salongi ära saadaks (õnnestus). Lõpuks ma avastasin, et see Jüri on ikka jumala hea. Ja kui poolfinaalist kõigi aegade favoriidim favoriit (Kannukene) minema saadeti, siis ma läksin korraks isegi elevile – minu lemmikud ei võida kunagi superstaari-saadet, nad lennutatakse minema jumala finaalsaadete keskel. Ja nüüd on Jüri finaalis!

Õnneks polnud finaalsaates enam kahtlust ka. Tema konkurent, Gerttu vms, laulis ka täitsa ilusasti, aga oli ikka tavaelus jumala tuim tükk. Jüril aga oli mingi lahe vaevumärgatav karisma (nii vaevumärgatav, et eelvoorudes jäigi märkamata), pluss ma avastasin viimast saadet vaadates, et tal on väga kergelt, samas hästi positiivselt mõjuv, gay-vibe. Võib olla polegi see õige sõna, pigem selline universaalsus ja võime igale poole sobituda. Ei tea. Igatahes läks võit sellel aastal LÕPUKS õigesse kohta, kuigi ilmselt ükski õiglane võit ei mata mu nördimust, et Teele Viira liiga vara lahkus, Artjom Savitskist on saanud mingi arvestatav artist ja et Liis Annoying Lemsalu võitis ja siiani millegipärast inimestele meeldib.

Kolmas päev üksikvanemana

Sandra kirjutab, et:
IMG_20150520_163817Härra sõitis Itaaliasse. Tegelikult on nii, et mu elukorralduses ei muutunud sisuliselt midagi muud peale selle, et õhtul hilja ei ole mul ühte täiskasvanut, kellele mõned sõnad öelda. Ja keda varbaga diivanil togida. Kuna elu on niigi selline, et ta käib 6 päeva nädalas tööl ja saabub siis kui kahene lobamokk on rasket ööund magamas. Seega on see jõnks meie elukorralduse stabiilses joones üsna minimaalne. Aga ikkagi midagi nagu on. Võib-olla see, et neil on seal Bolognas 28 kraadi ja meil on siin suvikevadtalvpäikselinepilvesselgimistega. Ja kahene.

Ma kujutasin seda ette niiviisi, et nüüd on mu toad koguaeg korras (see tähendab, et minu käe järgi seatud) ja ikka on natuke kergem ka kui on kaks suud toita, mitte kolm. Tegelikkuses on nii, et toad on tõesti minu käe järgi, aga korralageduses, mitte korras. Ennast ei viitsi ka “koristada”. Hea, et ma trennis olen kaks päeva käinud ja peale seda vajaduspõhiselt duši alla jõudnud. Mõne koha pealt olen ma ultimate ürgnaine. Isegi kui mul on päeval kodu sassis ja ma ei viitsigi mingit suurpuhastust teha, siis õhtuks, härra tulekuks, ma siiski mõned asjad koomale lükkan. Või juuksed ära silun vms. Peamiselt sellepärast, et ma ei taha anda talle eeskuju, et mõnikord harva kui ise koju tulen, tema mind ootamas, et see oleks OK. Aga nüüd on nii, et. Oeh, keegi võiks külla tulla, siis saaksin selle kultuurikihi ka eemaldatud.

Üks luksus muidugi on küll. Mul on koguaeg auto, millega kahese igapäevaelu natuke põnevamaks teha ilma, et ma tõredate ja ebaviisakate kaassõitjatega bussis trügima ja igale poole käru, kahese ja kottidega sõitma peaks. Mistõttu seda kõike polegi eriti juhtunud, sest ei viitsi – ellujäämisinstinkt (ja osaliselt geenid) on õpetanud mind päevas võimalikult vähe tõmblema. Nõndaks käisime Troonipärijaga kahekesi maal vana(vana)ema juures pärastlõunat veetmas, sipelgapesa uurimas ja leivasuppi söömas.

IMG_20150520_134647

Eilne päev oli tegelikult väga produktiivne. Mul oli üks nõme töökohustus, aga sellega sain sujuvalt ühele poole ja siis sain natuke seda peaaegusuve nautida. Troonipärija möllas (vana)isaga (vihmaussid, okste tassimine ühest aianurgast teise jms, makaronid singiga ja lõpetuseks rahulik raamatulugemine kaisus), mina ajasin papsi juuksed maha, käisin trennis ja tegin ühe hiiglasliku nõukaaegse raamatu järgi rabarberikooki (ja sain pärast papsilt pragada, et rabarbereid õpetuse järgi koorisin, et see käis nende vanade lihavate vene rabarberite kohta, mitte UUE AJA varte kohta. Nõndaks hakkis ta mulle mõned juurde, et värvi ka ikka oleks.)

IMG_20150520_164529

Siin ei olnud koostisosadega priisata, sest isal ei olnud rohkem kui 200g nisujahu. Seega sai kook selline:

– 200 g nisujahu

– 50 g riisijahu

– 150 g võid

– pool tassi suhkrut

– tsipake soola

– 500 g rabarbereid

– 1/2 tl kaneeli

– 3 spl suhkrut

IMG_20150520_153159

Uue aja muretainast mina teha ei oska, olgu mul mistahes 500 eurine mikser (mida mul pole). Seega valmis see laual. Jahu lauale, auk keskele, sinna sool, suhkur ja muna (need kolm segasin käega kõigepeal läbi) ja peale võitükid. Edasi töötas suur kööginuga, mille abil tükeldasin või jahu ja munamöksiga segamini, kuniks vormisin kätega valmis taignapalli (võimalikult lühikest aega) ja panin selle kilekotis pooleks tunniks külmkappi “puhkama”. Rullisin kahe küpsetuspaberi vahel sobiva põhja, asetasin selle vormi, mudisin servad veidi üles ja torkisin põhja kahvliga läbi, et see liialt ei kerkiks. 210 kraadi juures küpsetasin helepruuniks, katsin rabarberite, suhkru ja kaneeliga ja küpsetasin ca 7 minutit veel.

Õed kirjutavad: Riita ladumata puud, barhopping ja Jazzkaar

Sandra kirjutab, et:

Sõitsime eile õega maale vanaema juurde suurejoonelistele ja pikaltplaneeritud puudeladumise talgutele. Kui autot parkisime viskas teine pool suguvõsast parasjagu kindad õlgadele ja patsutas käsi puhtaks, sest olid hetk tagasi viimased puud kaheksast ruumimeetrist ära viinud. Nõndaks ajastasime oma saabumise hoopis uhkele vanaema valmistatud guljaši ja minu ema tehtud vaagnatäie “ujuvate saarte” söömise ajaks. Vaatasime suguvõsa vanu ja uuemaid pilte, naersime ja sõime palju. Mõne aja pärast leidsin siiski tööd oma iga-aastasel projektil – vaarikapõõsastes. Osad harvendasin, osad istutasin ümber, osad juurisime üldse välja ja panime esiemadega asemele kultuurmustikad. Õde, kes ainsana endale tööriided selga pani, ei saanud isegi käsi mustaks. Nõndaks täitis ta vaid väga olulist transportöörirolli ja sõidutas mind linna tagasi kuniks ma kõrvalistmel nokkisin, kuigi olin selleks ajaks kurgust alla kallanud hirmuäratavas koguses kofeiini. Puhas ettevalmistus järgnevaks õhtuks, sest tee pidi viima veel öisele jazzu kontsertile loomelinnakus.

Hanna kirjutab, et:

OLYMPUS DIGITAL CAMERA OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Jah, tädi oli teinud lausa Facebooki eventi puudeladumise kohta, kus ennast osalema sai registreerida. Ilmselt siis oligi liiga palju registreerijaid olnud. Suurperekondlik huumor seisnes peamiselt muidugi üksteise mõnitamises — rohket ainest sellele pakkusid nii vanad fotoalbumid, inimeste riietumisvalikud (khm, mismõttes on naljakas, et ma ümber maja kõndimise tennised vahetan enne lahkumist autoga sõitmise tenniste vastu?), kui üldine regresseerumine, mis ikka aset leiab, kui seltskonnas on eelnevaid põlvkondi. Kirjeldus sellest, kuidas vanaema (82), ema ja tädi (vanus teadmata, kuid aimatav) eelmisel päeval alevipoes olid käinud, nii et vanaema maksis kassas ja tädi ja ema üritasid salaja maiustusi ostukorvi sokutada, läks igatahes täiesti sellesse valdkonda. Kui seda postitust peaks juhuslikult lugema mõni eemalviibinud pereliige, siis võib ta ennast lohutada teadmisega, et ega ka tagaselja mõnitamisest nüüd ülemääraselt ei hoidutud.

Sandra kirjutab, et:

Õhtul viskasin huuled punaseks ja õde seeliku üll ning põrutasime Telliskivisse. Aga tegelikult hoopis Prantsusmaale, sest mul oli kindel plaan üks salat nahka pista ja seda mõnes sellises kohas, kus ma veel käinud polnud. Loomelinnak on selles mõttes äge, et seal on alati koht kuni mitu, kus ma pole käinud. Frenchy külalislahke teenindaja (omanik?) palus meid mõnusa põriseva erri ja inglisekeelse kutsega lauda ja pakkus maailmatuma vahetut ja french’ilikku suhtlust. Nõndaks juhtus nii, et vaevalt veerandtundi peale kodust lahkumist oli minu instagramis juba see:

image

Et võtta ikka õhtust kõike, läksime tunnike hiljem uut kohta veiniga jätkamiseks otsima. Kivi Paber Käärid (also vegan, kaseiini- ja gulteenivaba) tundus ka väga muhe, aga kuigi saalitäiele rahvale kanti veel ahvatlevaid roogi ette, siis meie enam kellaaja tõttu toitu tellida ei saanud. Aga sellest polnud ka hullu, sest õhtu oli barhopping‘uks ikkagi väga mõnus ja veini ju ka sai. Kuigi õel tekkis selle veini järelmõjude tõttu oma kallutatud arvamus…

Hanna kirjutab, et:

Minul isiklikult on mõlemal korral, kui ma seal Frenchys käinud olen, olnud tohutuks pingutuseks mitte prantsuse keeles eestikeelsest menüüst toitu tellida. Sest tellimust on alati tulnud võtma seesama prantsuse härra ja tegelikult on ka imelik inglise keeles eestikeelsest menüüst tellida ja no kui on üks asi, mida ma olen harjunud (võiks isegi öelda, et ma oskan seda) prantsuse keeles tegema, siis see on toidu ja joogi tellimine. Sest olen seda oma töö iseloomust tulenevalt viimase dekaadi jooksul prantsuse keelekeskkonnas sadu, kui mitte tuhandeid kordi tegema pidanud. Seega, kui ilmselgelt prantslane tuleb mu käest küsima, et kas ma olen miskit välja valinud, on talle tema oma emakeeles vastamine nagu instinkt (noh, et cidre brut ja plate fromaaži sivuplee). Küll aga ei oska ma pratsuse keeles praktiliselt mitte midagi muud öelda, seega kui härra oleks selle peale meeldivalt üllatunud ja sujuvat prantsuskeelset vestlust alustanud, oleksin ma ikka maailma kõige totrama poosetaja mulje jätnud oma viieteistkümnest sõnast koosneva sõnavaraga, mida ma ilmtingimata demonstreerida tahtsin.

Sandra kirjutab, et:

Kontsert, kuhu õde mulle pileti juba mõni aeg tagasi hankis ja mille kohta ma mitte midagi ette ei uurinud, sest usaldan teda to the moon ja tagasi, oli Jazzkaare raames Jarrod Lawson ja tema bänd ning see jättis mulle tohutult sügava mulje. Pole midagi teha, suure osa sellest mängis fakt, et tal oli täpselt John Legendi hääl ja suuresti ka stiil ning kuna me paiknesime saalis täpselt sellise koha peal, kust kogu bändi peale ainsana solisti ennast klaveri taga ei olnud näha, siis jäi mulle fantaasiaks ka palju ruumi. Aga ei, Jarrod oli väga hea iseendana ja jazzu oli tunda üle kogu keha, mis permanentselt jalalt jalale tammus.

Hanna kirjutab, et:

See oli jällegi üks nendest kordadest kui ma autos Tallinna raadiot kuulates vastutustundetult käitusin ja sõidu pealt telefoni näppima olin sunnitud. Ja kui ma siis koju jõudes hakkasin Jarrod Lawsoni nime sisse trükkima, oli esimeseks vasteks see, et ta on Jazzkaarele tulemas. Ma kusjuures ütlesin Sandrale seda üritust välja reklaamides, et see laulja on nagu John Legend, aga, nagu ikka, ei olnud ta mind kuulanud (jajah, põhjatu pime usaldus) ja seetõttu tuli antud asjaolu talle eriti meeldiva üllatusena.

Mulle tuli mõnevõrra ebameeldiva üllatusena see, et kui seal Punases Majas seista lava ees paremas servas, siis kostub nagu mängitaks muusikat naaberkorteris. Kuidas saab peene jazzifestivali üks põhilavadest olla nii sita akustikaga, on natuke arusaamatu. Otsustasime kiirelt poolt vahetada ja juba taga keskel oli täitsa hea. Vasakus servas oligi ainult see probleem, et klaveri taga istuv laulja jäi täpselt teisele poole jämedat kandilist betoonposti. Aga no selline asi on paratamatus ja selles, et lauljaga silmsidet ei tekkinud, on süüdi küll ainult meie oma puudulik nahhaalsus ja liigne empaatiavõime — ei tahtnud juba oma koha leidnud teistele inimestele ette seisma trügida.

Sandra kirjutab, et:

Head muusikat toetada tuleb, seetõttu soetas õde ka plaadi, mina aga oma võimaluste kohaselt tegin pärast kontserti lauljatega juttu ja mainisin ka ära, et kõige rohkem viis kaasa mind laul, mida esitasid Jarrod ja üks tema taustalauljatest kahekesi kui kogu ülejäänud bänd hetkeks lavalt lahkus. Lõõgastust on ikka mitu sorti. Eilne lõõgastus oli selline asi, mida palju ei tahaks ja ei jaksaks, seda enam need harvad korrad jätavad hinge ka mingi jälje. Aitäh-aitäh-aitäh, Hanna!

image

Eile oli veel kõik jube hästi

Hanna kirjutab, et:

Juan, tegeliku nimega Jorge, osutus küll kõige vabamalt umbkeeles suhtlevaks inimeseks, keda ma kohanud olen. Sellise kompromissitu keeleoskusetusega puutusin viimati kokku vist 20 aastat tagasi, kui ma vanaemaga Inglismaal käisin ja ta seal väga muljetavaldavalt kõik asjad eesti keeles aetud sai. Aga vanaema piirdus tookord hädavajalike lausete ilmeka väljaütlemisega. Juan saabus täna hommikul kell 10.15, kui me parasjagu terrassil oma viimaseid toiduvarusid hävitasime ja alustas järjekordset sundimatut katalaanikeelset vestlust, mis järjekordselt suhteliselt ühepoolseks jäi. Sest Juan oli küll selgeks saanud, et üksteist on “eleeven”, aga ilma pliiatsi ja paberita ei õnnestunudki meil talle selgeks teha, et meile sobiks paremini kui ta saabuks võtmete järele ja deposiiti tagasi andma juba veerand tundi enne “eleevenit”. Hoolimata sellest kujunes vestlus ootamatult pikaks, Juan muudkui seletas ja seletas ja, intonatsiooni järgi tundus, et mõnikord ka küsis seda ja teist. Lõpuks saime tema käest ikkagi pragada sellepärast, et meil prügi viimata oli, aga me lihtsalt ei suutnud tema esimesel päeval peamiselt tantsu kujul antud juhtnööride järgi prügikonteinerit üles leida.

Aga Barcelonat võin küll väga soojalt soovitada. Neid Gaudi loksuvaid balkoniääri sai lõpuks minu maitse jaoks küll veidi palju, aga selles olen ka puhtalt mina ise süüdi, sest see linn on nii uskumatult mitmekesine, et täiesti vabalt on võimalik Gaudit ka vähe kergemal kujul tarbida. Iga kord kui miskit ette võtsime, avastasime ka midagi täiesti uut, tihtipeale täiesti teistsuguse linna.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Ühe mäe otsa sai eskalaatoriga, mis oli meeldiv üllatus, aga tekitas samas ilmselgeid õigustatud ootusi kõikide edaspidiste vähegi vertikaalsemate pinnavormide puhul.

Teise mäe otsast alla, täpselt vajalikku kohta, oleks saanud suurepärase säravpunase gondliga mööda köisraudteed, ainult, et minu reisikaaslased hakkasid hüperventileerima juba puhtalt sellest mõttest, kuidas nad seal maa ja taeva vahel peavad jumala armust kõlkuma. Ja kui ühe meie silme all lahkuva gondli aknast pisteti uljalt välja käsi, mille otsast eendus selfiestick, siis nägin, kuidas mõlemad mu sõbrad valmistusid vaikselt mäeküljel turvalist looteasendit sisse võtma.

P4180492a (Sellised foobiad nagu kõrguste või ämblike kartmine on minu jaoks ilmselgelt liiga igavad ja ebaoriginaalsed. Kuna meie isa tunneb põhimõtteliselt kõiki vanemate majas resideeruvaid ämblikke nimepidi ja suveperioodidel on tal tihtipeale ka isiklik autoämblik, kes temaga lühemaid ja pikemaid sõite koos teeb, siis oleks meie perekonnas ämblikke karta ka üsna tüütu ja ebamugav. Mina näiteks kardan, kohati lausa paaniliselt, võõrastele inimestele helistada. Kuigi ma olen aru saanud, et ka see on tänapäeval üha rohkem populaarsust leidev viis ennast huvitavamaks teha.)

Seega võttis mäe otsast randa jõudmine viie minuti asemel poolteist tundi. Aga noh, heas seltskonnas ju aeg, teadagi, lendab.

Peamised muusika- ja tantsuelamused tulid viimasel päeval. (Kui välja arvata see, kuidas üks reisikaaslastest suvalistel jalutushetkedel linnanimelise kultusloo Freddie Mercury partii ette võttis.) Esiteks pöörasime omaenda kohalikus Gooti linnaosas ümber katedraalinurga ja avastasime märkimisväärselt kirju seltskonna, enamus neist väga ebatõenäoliselt ontliku välimusega vanainimesed, puhkpilliorkestri saatel väga osavalt ringides kepsutamas. Sellest vaatepildist tegin ka väikese videolõigu, millega ei hakka teid tülitama. Küll aga on seal taustaks pasunatörtsude ja pikolo vahelt kuulda meie hämmastunud arutelu teemal, kuidas nad jaksavad oma käsi nii kaua üleval hoida.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Ja õhtul jõudsime napilt viimasele etendusele omaenda platsi flamenkobaaris. Šõu oli väga hingestatud ja muljetavaldav, võttis hetkega vakka isegi kogu ülejäänud publiku moodustanud jaurava inglise noorte turismigrupi, aga kui me pool tundi peale selle algust ennast jällegi tänavalt leidsime, siis jäi tunne, et ehk me kogu raha eest seda siiski ei saanud.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Niisiis, üldiselt Barcelonale täispunktid. Ilma võttis pühapäeva pärastlõunal küll korra täiesti õigustamatult külmaks (noh, sellega võrreldes, et üldiselt ei andnud musta värvi teksades koduterrassil eriti pikalt hommikust süüa) ja seda just sel hetkel, kui me pidime poolteist tundi mõttetult mätta otsas Güelli parki sissepääsemise võimalust ootama. Samas, keegi isegi mitte ei üritanud üheltki meist midagi sisse vehkida, mis, arvestades kõiki neid hoiatavaid näiteid ja kurioosseid skeeme, mida meile reisi eel tutvustati, läheb küll aktiva poolele kirja. Alguses küll üritasime agressiivse paranoiaga taskuvaraste vastu võidelda, aga pikapeale kaotas see teema oma pakilisuse, nii et asi polnud isegi  selles, et me ise sellistest väljavaadetest huvitatud osale linnarahvast enda paljaks varastamiseks poleks võimalust andnud.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Kui mitu päeva suudelda ei saa

Sandra kirjutab, et:

karune lauk

Aasta 2014 kevad. Tegin parasjagu mingeid toimetusi vanaema hämaras köögis kui õues olnud õde ja troonipärija avastasid aiaäärsete pärnade alt mühamas metsiku karulaugu. Paari tunni pärast olime juba mu koduköögis, kus klopsisin kokku kiire karulaugupesto. Hiljem muidugi selgus, et vanaema ei olevat üldse kindel, kas see oli ikka karulauk (sest ta ei näinud välja nagu karulauk, go figure, aga ta ju oligi METSIK) aga noh kui sa lisad misiganes maltsale hunniku küüslauku, oliiviõli, juustu ja pähkleid, siis tuleb maitse kokku ikkagi nagu pesto – viha ja võimsa maitseplahvatusega .

Läksin sellel aastal kindlamat teed (võib-olla) ja tõin karulaugu Mustamäe turult. Mu karulaugupesto ajalugu sai alguse ühe teise turu – Balti jaama oma – kõrvalt, kus ma ühes nunnus restos töötasin ja terve kevade punkar-peakokalt lõunaks karulaugupestopastat (keedetud pasta segatud pestoga) nurusin. Ise pidin turult karulauku tooma. Sellest ajast saati mina paremat pastat EI TEA!

Leebema toidu armastajatele soovitaksin jätta küüslaugu välja. Troonipärija on parasjagu selles eas, kus seisab andunult nagu spanjel köögileti ääres, üritab elu eest kaela venitada, et näha kõike, mida ma teen. Ühtlasi on vaja kõike saada. “Seda saada, seda saada!”. Ma seletasin talle, et siin on küüslauk ja karulauk ja ma tean, et sa neid ei söö. Aga oli vaja ise veenduda. Nojah, tema suus jõudis mu imehea pesto olla umbes täpselt nanosekund kui see suure teatraalsusega ja praktiliselt öökides põrandale sülitati. Tänu sellele pääsesin sellest, et ta mu tänase hommikusöögi nahka pistaks.

karune lauk

Retsept on neile, kes aksepteerivad umbmääraseid koguseid nagu “peotäis” ja “natuke” 🙂 Lihtsalt, et kui maitse tundub liiga julm, siis seda saab lõpus mahendada lisades veel juustu, oliiviõli või pähkleid/seemneid. Kõik segasin kokku saumikseri abiga.

– ports karulauku, noh, et kimp varre juurest oleks selline randmepaksune.

– 2 küüslauguküünt

– peotäis india pähkleid

– tsuts soola

– klaasitäis oliiviõli

– mingit kõva juustu, parmesan või grana padano vms