Asides

Nendele, kes veel ei tea, mida hekki nad teevad (lapsevanemdus)

Sandra kirjutab, et:

Okei, alustame sellest, et pool aega ma ei tea üldse, mida hekki ma teen. Jõudsin vaid selle esimese lause kirjutada kui pliidi peal lahvatas üle köögi makaronide keeduvesi.

Pool aega ma ei tea, mida ma teen. Olen end lapsevanemaks olemise ajal pidanud väga vahelduva eduga heaks ja siis ebaõnnestunud lapsevanemaks väga sada korda. Esimene kord oli kindlalt siis kui mul tekkis mingi sünnitusjärgne blah kui Troonipärija oli umbes kahekuune ja mulle hakkas kohale jõudma, et minu beebi ei hakka lambist magama ja ma olengi nüüd stuck selles emaduses. Mõtlesin toona, et hellitan ta ära ja kõik kogu elu ongi pekkis. Magab mul kaisus kuni on 18, siis ütleb: “so long, suckers!”, lööb pauguga ukse kinni ja tõmbab mu krediitkaardiga jeebet. Vahepeal oli jälle helgemaid hetki kui ma sain aru, et missiis, et täiesti hullunud ja kottis silmadega nolifer, aga vähemalt toit on öko. Ja siis mingid vahepealsed perioodid, mis neid ühendavad.

Nüüd on mul lapsi kaks, aga sellel suvel on neid veelgi rohkem, sest mul on ka naabrilapsed (tsau, E! Nüüd saad teada, millistesse kätesse nad usaldanud oled). Rangelt õues, aga nüüd on nad juba mitu nädalat pead ja jalad koos olnud, enamasti meie aias, vahel ka nende endi aias. Meie aias on ilmselt mõni üksik atraktsioon rohkem (näiteks see vaene õunapuu, mis on “onniks” tembeldatud ja siis olen ma aegajalt käinud seda naeltest ja laudadest lahti tõmbamas.)

Oma lastega on ka liiga tihti olukord, kus ma mõtlen, et mida hekki ma nüüd tegema pean, ma ei oska, kas keegi ütleks, andke lihtsalt mulle mu netflix ja jätke mind rahule. Noorprints on nüüd väike väledate jalgadega inimene, kes oskab sõnades kõike väljendada ja on oma raskes kaheaastase elus isegi üsna rõõmus. Ei ole enam beebi. Suurem, kohe seitsmeseks saav, võtab liiga tihti teda nüüd juba nagu võrdset, keda ta ammugi pole. Tulemuseks on see, et üks kiunub ja teine kiunub ja kaheaastane lahendab olukorra näiteks max volüümiga ja kuueaastane tunneb, et AHHAA! MEIL SIISKI ON LUBATUD MAX VOLÜÜMIL KARJUDA ja siis katsu sa midagi kuskilt vahele hüüda kui kõigil on MAX VOLÜÜM. Ja kõike saadab kohutavalt südant lõhestav bros before hoes, aga siis samal ajal on hea ka olla pidevas tõmbluses. Näiteks lõpetasin ma ära nende koos vannitamise. Kõik algab väga lõbusalt, nii lahe, vennaga vanni, sekundiga kõik ujub kuni elutoa diivanini välja, paari minuti pärast vesi lainetab väiksemale ninna, suhu, kõrva, ajju, see kukub röökima ja vehkima, virutab topsiga suuremale vastu pead, suurem kukub ka röökima ja karjub, et võtku ma teine vannist välja! Siis ma moosin pisema kuidagi vannist välja (õnneks ta on hästi moositav) ja läheb mööda veel üks minut ja suurem nendib: “Üksi on nii igav. Tahan ka välja.”

Ja siis selle aja peale olen ma nende meelt lahutanud tervelt viis minutit, aga edasine kolmkümmend minutit läheb kahjude likvideerimisele.

Täna oli mingi olukord, kus Naabripreili (ka 7a) laekus mulle tuppa üsna mossis ilmega, et mu suurem poeg raputas ta kiige pealt alla. No ikka kord päeva jooksul mulle üks asi ära kitutakse. Kuigi on suurepärane, et mu pöörane lõvipoeg hängib päevast päeva malbe ja armsa Naabripreiliga, kes teda väga mönusal määral stabiilsemaks muudab, siis on ta ikkagi koerahännast ja millest veel valmistet ja alati ei suuda piiri pidada. Hämasin selle olukorra kuidagi ära, sest ma tõesti-tõesti sain just diivanile istuma ja raamatu kätte ja lootsin kerge vaevaga ühele poole saada. Tuleb tõele au anda, et mida tihedamini kitutakse, siis seda vähem ma ennast jaksan panustada. Veidi aja pärast saabus Troonipärija. Meeleolu oli selline veidi ülestunnistav, samas otsi lahtiseks jättev. Nemad läksid Naabripreiliga tülli. Sain aru, et pole pääsu, võtsin koha sisse ülekuulamistoolil terrassil. Palusin olukorda kirjeldada. Üldiselt on Troonipärija aus, aga rohkem ikkagi enda poole kaldu. Väsinud ilmega mõtlesin, et misasja ma nüüd tegema üldse pean? Nende jaoks on tüli ilmselt suur, sest Naabripreili oli haihtunud nagu tina tuhka ja see on meil siin majas harv nähe. Vabastasin poja lõa otsast ja varsti märkasin eemal hiilivat Naabripreilit (ettekujutusse tuli selline Jane Eyre’i ajastu aadlipreili haavunult ent kindlasti nähtavalt, pargil patseerimas). Palusin ta endale pihitooli. Tema jutt oli siiski silmnähtavalt objektiivsem ja teades oma poega sain aru, et tõesti oli ta jälle “hullu pannud” nagu talle aegajalt tähelepanu saavutamiseks vajalik tundub. Mina jälle pead murdmas, mis edasi. Üritan mitte kohe oma pojale süüdistavalt peale lennata, sest noh alati on variant, et midagi on mulle rääkimata jäetud pluss usaldus tema ja minu vahel võiks ka ikka säilida. Palusin Naabripreilil mõneks ajaks oma aeda taanduda kuniks pojaga räägin. Hõikasin siis sellele metsiku bravuuriga kiikuvale poisile (jaa jaaaa TEAN TEAN, tuleb minna lapse JUURDE ja laskuda ta silmade kõrgusele ja blaaa blaaa, aga ma saan oma soovituslikud 10K sammu no problem siin kodus iga päev kätte, ma lihhhhtsalt, ei viitsinud!), et sõbranna läks nüüd ära, aga on valmis tagasi tulema kui avaldad soovi ära leppida. Troonipärija karjub nii, et kogu kodukant kuuleb: “mul ei ole KUNAGI vaja temaga uuesti sõbraks hakata!”.

Tean vaid selle poisi kohta, et talle tuleb aega anda. Eriti kui oled ise täiesti clueless juba. Ütlesin talle vaid, et kuidas ise soovid, aga tean, et teed peagi õige otsuse. Ja ma ei jõudnud ust ka enda selja taga veel sulgeda kui ta hõikas üleaedsele: “lepime ära, kuule!”.