video

Miks mitte mina

Hanna kirjutab, et:

Mõned nädalad tagasi sattusin vaatama sellist intervjuujuppi kahe juba varemgi sümpaatse härra vahel. Selline täiesti poosivaba vestlus teemal, mis on ootamatult keeruline, arvestades kui tavaline ja igapäevane see on, mõjus kuidagi värskendavalt. Isegi kui ma, omaenda kogemuse põhjalt, päris kõigega nõus ei olnud.

(Mingil põhjusel minu oma Chrome’i brauser Twitteri videosid ei mängi. Kui see probleem on veel kedagi tabanud, siis võib-olla saab abi siit. Kui see ka ei aidanud, siis võib proovida mõnda teist brauserit. Või siis saab seda videolõiku vaadata ka siit. See viimane link tasuks ehk nagunii ette võtta, sest seal on intervjuu leinast rääkiv osa täies pikkuses.)

Kuna elu on põhjust andnud, siis on mõlemad mehed nendel teemadel ka varem sõna võtnud. Colbert oli 10-aastane, 11 lapsega pere noorim, kui tema isa ja kaks venda lennuõnnetuses surma said. Cooper oli ka 10 kui ta isa suri, 21 kui tema kaks aastat vanem vend perekonna New Yorgi katusekorteri rõdult alla hüpates enesetapu tegi. Aga põhjus, miks ta siin intervjuus kohati nii võbelema lööb on see, et juuni lõpus suri 95-aastaselt tema ema, Gloria Vanderbilt, kelle elulookirjeldus on nagu film või mõni laiema joone ja suurema ambitsiooniga naisteromaan.

Colberti vaadete alustala moodustab olulisel määral muidugi see, et ta on katoliiklane (ma oletaks, et see seisukoht, et elu kui paketi eest peab tänulik olema, tuleb sealt), aga põhjendustes on siiski suur annus lihtsat ja kindlasti austusväärilist humanismi. Ja samamoodi on austust väärt ka see, et ta tõsimeeli üritab positiivset vastust leida küsimusele, kas täiesti objektiivselt igati sitast olukorrast üldse midagi head on võimalik kätte saada. Ainult et ma ei ole temaga päris nõus.

Need paar kraadi lisaarusaamist, mis tulevad isiklikust kogemusest (et siis, ma ei vaidle vastu, et see sügavam mõistmine, millest ta räägib, tekib), ei ole loomulikult nii ränka kaotust väärt (mida ta ei taha kindasti ka öelda, sest noh, miski ei ole), aga funktsioneeriva, well-adjusted inimese jaoks ei ole seda teiste inimeste kannatuste mõistmisel minuarust ka vaja. Mitte et teisi poleks vaja mõista, vaid et seda on täiesti võimalik vajalikul määral teha ka ilma sellise otsese isikliku kogemuseta. Nagunii ei peaks see tekkinud side olema nii ühene. Sest oleks ju ekstra masendav, kui see ainus või vähemalt peamine asi, mis sind teiste inimestega, ülejäänud inimkonnaga, seob, on see, millest te olete ilma jäänud. Teie lein.

Võib muidugi öelda, et võrreldes tavaliste inimeste tavaliste igapäevaste kaotustega (see juhtub meie kõigiga varem või hiljem ja me kõik teame, et see tuleb) oli Colbertiga aset leidnu oluliselt suurem, traagilisem. Nii noores vanuses nii palju kaotatud lähedasi nii ootamatult. Aga sellele mõeldes, seda olukorda endale ette kujutades, saab ju ometi aru, et see oli mõõtmatult õudne ja mõjutab lähedasi inimesi ilmselt kogu nende ülejäänud elu, tihtipeale viisidel, millest nad ise alles aastaid hiljem aru saavad. Kui siiski. Selleks ei pea ju ise korraga kolme pereliiget kaotama.

Ja no kui Colberti mõttekäigust saan ma veel aru (lähedase inimese kaotus paratamtult muudab sind ja seega ka paratamatult toob sind osadele inimestele lähemale; samas muidugi nihutab sama hooga teisi inimesi jälle sinust eemale), siis seda Cooperi poolt õhku visatud mõtet, et tõeliselt heast tõeliselt aru saamiseks on vaja tunda tõeliselt halba, ei kiida ma kohe üldse heaks. Ma ei väida sugugi, et pärast olulise inimese kaotamist need tõelised tipud enam võimalikud ei ole. Kindlasti on — inimene on võimeline ju ometigi oma maailmapilti mahutama mitu emotsiooni korraga, isegi kui need on omavahel vastuolus, eriti kui need ei puuduta ühte ja sama asja. Aga need tipud on võimalikud siiski hoolimata kaotusest, mitte selle tõttu. Ja võib-olla tuleneb see minu enda mõningasest kalduvusest nostalgiale ja melanhooliale, aga mõnikord on tõesti siiski nii, et aset leidnud kaotus lõikab just kõige õnnelikematelt hetkedelt selle päris tipu otsast ära. Sest asjad, mis on väga hästi, oleksid siiski veel paremini, kui…

Samas on Cooperi juures siiski mõned asjad, mis tulevad väga tuttavad ette. Kasvõi juba see, et nutt tuleb peale nii et sa ei olegi nagu päris kindel, miks. Sellesmõttes, et suures plaanis muidugi tead küll, miks, aga et miks parasjagu just sel hetkel, kui sisemiselt ei olegi nagu niivõrd emotsionaalne enda arvates olla. Minu enda jaoks, kes ma kontrollifriigina põhimõtteliselt olen aastaid ainult abitusetundest nutnud, olid need aegajalt eikusagilt tulevad pisarad küll täitsa ootamatu uus avastus. (Kuigi ükskord kümme aastat tagasi, tolleks hetkeks isiklikult ajalooliselt sita aasta teatava kulminatsioonina, seisundis, mis võis täitsa vabalt kvalifitseeruda väikest viisi närvivapustusena, on mul olnud olukord, kus ma ühel õhtupoolikul ikka päris tükk aega ei suutnud leida mitte ühtegi põhjust nutmist lõpetada. Selles situatsioonis viibida oli veits hirmuäratav, tagantjärele meenutada täitsa huvitav. Lõpuks aitas see, et BFF, kes ise töö tõttu ei saanud appi tõtata, saatis naabrimehe minu juurde omale lihapalle praadima. See oli nii absurdne väljavaade, et ehmatas selgeks. Töötas ilmselt paremini kui BFFi enda saabumine seda teinud oleks. Kuigi ta tuli ikka ise ka pärast. Ja noh, sellepärast ta ongi BFF).

Aga tuttav on ka Cooperi “Why not me?” mõttekäik. Arvestades, et ta on see mees, kes kalamehepükstes keset orkaanikahjusid sumpab ja tolmuse näoga maavärinavaremete vahel ringi ronib, ei tohiks see empaatiavõimeilming ilmselt üllatada, aga natuke ikkagi üllatab. Üks Vanderbilt võiks ilmselt vabalt lihtsalt istuda kulllast puuris ja mitte ülemääraselt mõelda selle üle, kuidas teiste inimeste elu kulgeb.

Empaatiavõime ja isekus ei ole tegelikult siiski kuidagi teineteist välistavad nähtused. On muidugi võimalik olla ka empaatiline ja isetu, kuigi niimoodi on ilmselt väga raske elada. Ja üldsegi peab inimene olema ikkagi vähemalt mõneti isekas, et täisväärtuslikku elu elada — kasvõi ainult selleks, et kõik kõrvalised hääled natuksesks välja lülitada ja teada saada, kes sa oled ja mida sa elult tahad. Aga olen ise ka tundnud inimesi, kes on väga empaatiavõimelised ja samas väga isekad. Sellistel inimestel kipub olema keskmisest selgem arusaam, kuidas maailm töötab ja milline on nende koht seal.

Minu jaoks tähendab empaatiavõime seda, et kui sa käitud nagu jobu, siis sa oled sellest teadlik ja oled teadlik ka sellest, milline on sinu käitumise mõju ümbritsevatele inimestele. Ja minu kogemus näitab, et tihtipeale sellest iseenesest juba piisab, et inimesed hoiduksid jobutsemisest. Ja ma ei pea siin isegi mitte silmas mingit eepilist jobukaklust, dramaatilisi solvanguid või pihku itsitades jala taha panekuid. Päeva sisse mahub tuhat väikest võimalust teiste inimeste suhtes hoolimatult või halvasti käituda, ka hea tahte juures ei taba vist keegi meist kõiki neid ära. Alati see teadlikkus oma käitumise mõjudest muidugi ei heiduta, mõne puhul see hoopis kannustab suuremale jobutsemisele.

Intervjuu selles osas, mida ei ole antud tviidis, aga mille leiab sealt Youtube’i lingi alt kirjeldab Cooper seda, kui imelik tema arvates on, kui inimesed talle kaastunnet avaldades vabandavad, et kurva asja niimoodi meelde toovad. Et kas nad arvavad, et see on tal kuidagi meelest ära läinud vahepeal. Et venna surmast on möödas 31 aastat ja siiamaani ei ole olnud päevagi, kus ta poleks venna peale mõelnud. Ja no nii ju on. Et üks hetk ei võta see kaotus enam hinge kinni, aga alles jääb ta ju ikka. Ja siis ühel hetkel saab sellestsamast asjaolust nagu veidi isegi lohutus (mitte piisav, aga abiks ikka) — mitte miski, mitte kunagi, ei võta sinult sinu sidet nende inimestega, kes on sulle kõige kallimad. Ka mitte surm.

Photo 05-09-2019, 20 56 00

Advertisements

Muusikaliselt asjakohatu vahepala

Hanna kirjutab, et:

Vaatasin eile teadliku pingutusena Youtube’ist ära Eurovisiooni võiduloo. Sest see haakus mõttesmõlkunud blogipostitusega. Võistlust ei vaadanud, peamiselt ilmselt sellepärast, et nagu ma ei tule sellepeale, et toidule võiks tilli peale panna, kodus võiks üksi alkoholi juua või poest võiks enne aastavahetust rakette osta (tegevused, mille puhul suur hulk inimesi ei pea endale telefoni meeldetuletust panema, eksole), ei tule ma ka sellepeale, et peaks ennast Eurovisiooni ajaks kusagile teleka ette manööverdama. Ma ei saaks küll öelda, et ma pole mitte kunagi seda vaadanud või et ma ühtegi laulu ei teaks, aga ma kahtlustan küll, et selle sajandi eurolaule ei suudaks ma politseirivistusest välja valida. Mõne muidugi tuvastab lihtsalt selle järgi, et kui tegemist ei oleks eurolooga, siis ei oleks küll mingit põhjust, miks raadiojaam, mille peal mu autoraadio parasjagu on, seda mängima peaks. (Ainuke autoväline aeg kui ma raadiot kuulan, on siis kui ma lugemise taustaks Classic FMi mängima panen — ma olen leidnud, et selline suht peavoolu klassikaline muusika aitab jube hästi keskenduda).

Ei saa muidugi eitada, et (antud piirkonnas) Eurovisiooni tahtlikus mittevaatamises (ja sellest mittevaatamisest kogu maailmale teada andmises) on teatav annus snobismi, aga ma pigem siiski arvaks, et ma ei ole muusikaküsimuses liiga suur snoob. Või vähemalt mitte suurem kui iga teine inimene, kes muusika kuulamist tõsiselt võtab. Pigem on millegi kuulamine või kuulamata jätmine ju siiski maitse asi (kuigi ma pean siiski tunnistama, et kui keegi peaks mulle teatama, et tema lemmikmuusikastiil on “Eurovisioon”, siis ma ei suudaks teda pärast seda enam üheski eluvaldkonnas päris tõsiselt võtta).

Mulle endale tundub, et muusikasnobismi kõvera seavad siiski paika need inimesed, kes sihilikult otsivad ja kuulavad (tihtipeale tõesti väga andekaid) obskuurseid artiste, kellest keegi teine midagi kuulnud ei ole ja siis käituvad nagu oleks matslik neist mitte midagi kuulnud olla. Et siis selle snobismielemendi lisab mitte niivõrd muusika, mida nad kuulavad kuivõrd see muusikakuulamise väline element. Mul see väline element praktiliselt puudub, mistõttu frustreerival kombel siit blogipostitusest ilmselt ka suurt midagi minu isiklike eelistuste kohta teada ei saa.

Võib-olla aitab minu valikukriteeriume veidi selgitada asjaolu, et varateismelisena suhteliselt kogemata hangitud Poistebänd (onu kinkis jõuludeks originaalkasseti, enne seda polnud ma neile suuremat tähelepanu pööranud) sai selline, kus täiesti erandikul kombel kõik liikmed viisi peavad. Ma olin küll veel üsna hiljuti veendunud, et üks nendest tegelikult ei laulnud üldse ja oli ainult ilus, aga selgub, et laulab siiski (kuigi ehk on aru saada, miks peamiselt harmooniaid). Ma ei tea, kas enne One Directioni saabumist poistebändide hulgas rohkem sellist kõikehõlmavat viisipidamist esineski. (Ja Poistebänd oli seal lõigu alguses suure tähega, sest nii nagu kõigil väikestel tüdrukutel pole olnud printsessifaasi, ei ole kõigil teismelistel tüdrukutel olnud ka poistebändi, aga täiesti arvestataval hulgal siiski on ja suurel osal neist ongi olnud ainult see üks. Nendel, kelle jaoks see poistebänd olid biitlid läks muidugi keskmisest paremini.)

Eelmisel nädalal sõitsin mitu õhtut järjest mööda Piibe maanteed Tallinna poole ja kuulasin Retro FMi, sest avatud maantee mõnikord lihtsalt nõuab 80ndate power ballaadi või juukseroki parimaid palu. Üksõhtu kui ma parasjagu seda pikka sirget varulennuväljajuppi võtsin, lasti “Licence to Killi”, mis oli küll nagu rusikas silmaauku. Reede ja laupäeva õhtuti kahjuks muidugi läheb seal natuke lappama, sest nad vist kujutavad ette, et nende ülesandeks on sisustadaPhoto 13.05.18 19 16.21 (1) ka keskealiste inimeste tantsuõhtud, mistõttu kuulsin sealt mõlemal õhtul ka 2 Quick Starti “Naeratat”. Ma ei tea, kuidas mind selle žanri tippajal rohkem ei ärritanud, et tuim sünditümps igasuguse vokaali täiesti ära lämmatab, aga nüüd tundub küll selle loo selle versiooni meeletu tähelend täiesti müstika. Arranžeering muidugi hajutab veits tähelepanu mõneti problemaatiliselt sõnumilt. Üleüldiselt on naisterahva kellegi teise meeleheaks naeratama sundimine tänapäeval vist juba suht üldtunnustatud no-no, aga no eriti ärritav tundub see konktekstis, kus naeratama õhutaja on ilmselgelt ise just pikaajalisest suhtest sääred teinud.

Mõni aeg tagasi oli mul selline periood, kus täiesti objektiivsetel asjaoludel ei saanud ma kuulata head muusikat, aga vaikus oli ka täiesti talumatu, mistõttu avasin juutuubis mingi paarisaja looga tänapäeva kantri pleilisti ja lasin sellel lihtsalt päevade kaupa taustaks mängida. Tuleb välja, et tänapäeva kantrit ei ühenda omavahel mitte niivõrd bändžohelid ja surnud hobune, vaid pigem ilmselt mingid geograafilised piirangud (ja no aitab ikka kui laulad elust väikelinnas ja lihtsatest väärtustest). See näiteks on üldtunnustatult kantrilaul. Aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu rääkida. Vaid, et kantrižanris viskab ette ikka uskumatuid misogüünseid pärleid. Sellesmõttes, et on olemas täiesti legitiimne kantrihitt nimega “Tequila Makes Her Clothes Fall Off” ja terve hulk ruuduliste särkidega härrasid, keda tinglikult ühendab termin bro-country (kelle küsimuse käsitlusena on tütarlapsed Maddie ja Tae kirjutanud žanrikriitika “Girl In a Country Song”). Aga no see kõik läheb pigem nagu absurdivaldkonda. Pmtst on terve kantrižanr täis sellist üdini heasoovlikku tonedeathnessi (vabandust, aga ma ei suutnud tabavat eestikeelset sõna leida siia). Alates sellest, kuidas Brad Paisley tänavapingil Matlockile räägib, kuidas ta naine jääb ilgelt hiljaks, sest ei saa ennast mukitud ja on nii nunnult naiselikult otsustusvõimetu kuni Dierks Bentley vist alles eelmisel aastal välja tulnud patroniseeriva duetini, kus nenditakse, et kui naistel suhe persse läheb, siis nemad vaesekesed ei saa selle asjaolu unustamiseks ennast pildituks juua ja natuke ringi magada, sest nad on ju naised, eksole. Dierksi aitab minu silmis plusspoolele veidi see, et ta on kolmandik sellest laulust, mis mulle sellest kantriperioodist vist kõige rohkem meeldis. Õnneks see periood on nüüd juba mõne aasta tagusesse aega jäänud.

Siia lõppu ilmselt sobib panna maailma kõige misogüünsem laul, mis on muusikaliselt nii tore, aga sisult nii uskumatult seksistlik, et tundub nagu oleks ta pidanud olema omaenda paroodia juba siis kui ta 1964ndal aastal Grammy võitis. Aga tundub, et sõnum on siiski edastatud täieliku siirusega. Ilmselt see tituleeritus on ka põhjus, miks see lugu ikka endiselt igasugustel Burt Bacharachi kogumikel on.

 

Tulge meiega Ida-Virumaale

Sandra kirjutab, et:

Kui ma teeksin jutupostituse ka sellest, kuidas me Härraga Ida-Virumaad käisime (taas)avastamas ja Noorus Spas leidsime oma lemmikspaa, siis ma alustaks sellest, kuidas leppisime kokku, et hommikul võtame soojad saiad ja kohvi kaasa Koidu tn uuest kohvikust Aurora B.-st, aga kell pool 9 siiski mittefunktsioneerides hakkasime kõigepealt Narva poole sõitma ja kuna mõni kilomeeter hiljem Peterburi maanteel seda avastasime ja tagasi pidime keerama, siis õiendasime kõigepealt oma reisi õiendused kõik kuuesajaga ära ja saime peale kohviannust jälle normaalselt edasi suhelda. Ilm oli imeline, lausa idülliline, nagu ta viimasel ajal kipub olema, taevani kiidaks ma oma fööni kaamerat, aga teatava vastutuse võtab kvaliteedi osas ka õe auto aknad. Sest autosafarit sai tehtud küll päris omajagu. Videost saab näha.

iP5190081

Siis ma räägiks oma postituses veel seda, et esimene linnaväline peatus oli Kuusalus, seejärel Haljalas, niiet me polnud veel Lääne-Virumaalt väljagi saanud. Samuti räägiks sellest, kuidas Valaste juga oli kahjuks piiratud ligipääsuga, kuidas Ida-Viru tuulegeneraatorid olid muljetavaldava suurusega ja neid oli nii-nii palju (tekkis lausa tunne, et tulnukad on massiliselt Maa vallutanud ja oma kombitsad laiali jaotanud). Kuidas sealsed asumid olid nii kahepalgelised, ühest küljest nii stagnad, teisalt nii ilusad ja oma ajaloos nii kaasaegsed ja, kuidas Narva-Jõesuu šokeeris meid kõige enam. See linn oli täis luksuslikke kortermaju, villasid ja ridaelamuid, vene numbrimärkidega peeneid autosid. Aga samamoodi ka mahajäetud lagunevaid elamuid ja kortermaju, nii ühest kui teisest ajastust. Ja üle paari kinnistu oli kõik müügis. Mitmed hiidhooned, mis oma hüljatuses tundusid eriti müstilised ja kummitavad. See imekaunis rand, millist ma pole Eestis veel näinud. Ja ootamatu väga hea ja peen rannarestoran Meretares, mis lõppkokkuvõttes oli lihtsalt odav.

Siis ma räägiks sellest ka, et Noorus Spa oli kõige etem spaa, mida ma näinud olen. Ja kogemust mul peaks ka olema. Seal oli kõigele ja kõikidele mõeldud, nii neile, kes tulid lastega kui ka neile, kes tahtsid lastest eemale saada. Ilusad toad, imelised vaated, suurepärased hoolitsused, mõistlikud hinnad, head toidud, mõnus veekeskus, lahedad saunad ja kõik see, mida spaast otsima lähed.

Võid-olla ma räägiks natuke ka Narvast, sest selles sillerdavas päikeselõõsas, imekaunis roheluses ja seda peegeldavas uhke vooluga jões leidsime tõeliselt esindusliku piirilinna, kuigi selle sisemus põlise tallinnlasena otsest muljet ei avaldanud (kõik need mäed, mis meil pealinnas on, on mind ikkagi paljuks ette valmistanud).

Aga mul pole vaja rääkida, sest ma panin kokku meie  tripist loomulikult ühe video, nostalgitsedes vanade heade aegadega kui sai spaaskäikudest videosid tehtud, nüüd aga juba päris hea kvaliteediga!

 

rVLOG ja sada muud pealkirja!

Sandra filmib, monteerib ja kirjutab, et:

Ma teen alati saatusliku vea ja hakkan pealkirja nuputama enne kui olen sisu valmis kirjutanud. Mitte, et ma ei oskaks sobivat pealkirja välja mõelda, vaid seetõttu, et ma ei oska võimalikest seda välja valida. Eriti kui ma hakkan rääkima ahvi kujunemisest ja plaanin tänapäeva välja jõuda. Seekordsed võimalikud pealkirjad oleksid siis:

Kuidas me õega üksteist motiveerime, aga tegelikult vahel ei motiveeri

Kuidas ma möödunud nädalavahetusel skoorisin peoga palju paremini kui üle-eelmisel nädalavahetusel

Kuidas ma mahepõllundust viljelen ja endale hambaarstiraha välja teenin

Ahhaa – kuidas ma üleüldse igaltpoolt raha välja koorin!

Kuidas ma LÕPUKS Hiiumaale jõudsin ja 24 tunnist maksimaalse Hiiumaa välja võtsin

(retsepti)VIDEO ehk rVLOG (näiteks?) ehk kuidas minna puhkama (Hiiumaale)

Ei ole just valdkonnad, mida hästi kokku tõmmata. Õnneks viimases kahes teeb ära arvestava töö video (toosama seal üleval), mis ühtlasi võtab ka kokku selle, miks ma ei ole suutnud kuu aega midagi kirja panna – sest ma olen eksperimenteerinud uue bloginduse valdkonnaga ja igakord kui ma olen tahtnud siia midagi ütlema tulla, siis meenub mulle, et mul on hunnik videomaterjali, mis tuleks kokku monteerida (leitavad ka populaarses videokeskkonnas SIIN). Nõndaks olen ma ka esimesed kopkad selle eest tasku pistnud – teised tahavad ka endale selliseid videosid, kae nalja. Ja kuna tõepoolest oli õega meil selline ideeraasuke, et kui me ühist blogi peame, siis me motiveerime teist ka kirjutama, siis juhtus nii, et kumbki ei võtnud seda motivaatori rolli enda peale ja nõnda me vaikisime. Aga targem annab järele ja seetõttu kirjutas õde hiljuti väga laheda sissekande sellest, kuidas ta on aktivist ja muidu tegus. Ja see pani mind mõtlema, et ei ole nii, et kui ma olen Troonipärijaga kodune (mida juhtub nädalas rohkem kui tööpäevi), siis on mul aega maaaaa ja ilm. Vastupidi. Härra nimelt mul ilmselgelt arvab seda, sest esmaspäeval kirjutas ta mulle niimoodi kerglevalt FB sõnumitesse, et võib olla ma tahan talle töö juurde lõunat viia, sest TA EI VIITSI ise minna. 😀 Me ei räägi siin sugugi mingitest naabermajadest ega isegi naaberlinnaosadest…

Paraku jõudsin ma talle hädavaevu vastata “mul on täna väga kiire” ja sellega meie vestlus lõppes. Mul tõepoolest oli tohutult tegus päev ja tegelikult on nii alati kui mul on “kodune” päev. Hommikul põrutasin Naabrinaise juurest läbi (kes nüüd enam ei ole Naabrinaine, sest kolis alatult minema), et kiirelt kokku tõmmata üle-eelmise õhtu sündmused ja lasta poistel natuke lõunaund kvaliteetsemaks muuta (jah, kusjuures, seda võib lugeda täiesti arvestatavaks päevaseks ülesandeks – kohvitassi kõrval jutustamine. Aga õues! Et lapsed saaks joosta). Nimelt toimus laupäeval meie padruuga A sünnipäev, mis oli ehmatamapanevalt rohkelt täis lapsi ja rasedaid ja palju kaineid ning kui ei eksisteeriks kurikuulsat pilti, kuidas üks nendest rasedatest on sunnitud oma turske kaaslase verd purskavat varvast kokku lappima samal ajal kui mina andunult kõrval medõde mängin ja sünnipäevalapselt “skalpelle” ja plaastreid (“kas sa soovid tavalist või rebastega?”) kokku otsin, G veetsee uksepiidal empaatiliselt kaasa ohib ja nägusid teeb ja M veretöö kohal keksimas nõudega, et millal juba ometi ku*ele saab, siis võiks arvata, et pidu ei omanudki mingit jaburat momenti nagu ta igal aastal kipub omavat. (Seda pilti hetkel ma ei planeeri avaldada.)

Nagu te aru saate, siis üht koma teist oli Naabrinaisega ikkagi arutada. Seejärel kihutasin päevakava tagaajades isa-ema juurde, kus tuli kiirkorras lapsele sisse sööta lõunasöök (kiirnuudlite väljasülitamise tõttu jäid selleks Nana tehtud pannkoogid). Troonipärija arvas õnneks isegi punktipealt kell 13, et on väsinud ning nõndaks lõppes tema päeva esimene pool.

Mina aga hakkasin naiivselt riideid vahetamata tegelema maapirnide väljajuurimisega, mida ma lõppeks tegin kaks tundi ja nii, et kaloraaži mõttes võib täiesti andeks anda, et ma täna trenni ei läinud. Seejärel oli vaja need ja vanaemalt toodud ports ema köögikaaluga ära kaaluda. Sellega saab kaaluda 500 grammi kaupa. Nõndaks tõstsin ma neid pisikesse kaussi täpselt 38 portsu kaupa, sest 19 kilogrammi maapirne tuli kokku küll. Enne veel kui oli aeg voodisse tervitama minna rõõsaks puhanud Troonipärijat, sõitsin töö juurde ja viisin koristajale 2 kilo maapirne, sest tema suhkruhaigele tütrele on see üks väga kasulik tooraine nagu tegelikult kõikidele inimestele, tervetele või mitte. Kogu pere õhtusöögist jäin ma napilt ilma, sest mõni nädal tagasi kummikommiga lahtikistud hammas oli vaja just nüüd ära parandama minna, Kaotasin hambaarstile vähemalt rikkaliku toidukorvi raha, sõitsin tagasi vanemate juurde, et peale võtta ülejäänud maapirnid, kihutasin trenni, kus tabasin end mõttelt, et olen üle ootuste reibas, sest enamasti on mul trenni saabudes tunne, et miks ma küll end veel rohkem väsitan, ja seejärel sain aru, et asi oli selles, et ma polnud enne trenni lihtsalt ära tarbinud praetaldrikutäie heeringat ja keedukartulit, mida kogemuste põhjal tungivalt soovitan vältida enne trenni. Aga seda seekord lihtsalt selle pärast, et polnud aega süüagi (rääkimata siis Härrale söögi viimisest). Ja nõndaks kui vähemalt Troonipärija magas juba ööund, sain mina alles trennist vabaks, viisin restosse ära ülejäänud maapirnid, sain nende eest vastutasuks vähemalt ühe rikkaliku toidukorvi jagu rahhi ja lasin endale valmistada custom-made salati vastuteeneks.

Sestap oli sellele järgnenud 24-tunnine geniaalne käik Hiiumaale lihtsalt kullahinnaga.

Ma magasin seekord SELLISES toas.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Õe projekt – see kõik

Ja ärkasin SELLISE vaatega.

See tuba asub paksu metsa sees - kui välja arvata see üks ülejäänud majapoolne sein.

See tuba asub paksu metsa sees – kui välja arvata see üks ülejäänud majapoolne sein.

Ma jooksin põllu peal ja mängisin kaardimänge ja sõin üksi kell 9 niiskel terrasil jahedas oktoobrikuuõhus hommikusööki ja ma jõin ära terve kannu kohvi, sest keegi teine ei plaaninudki veel ärgata, ja ma sõin kahe suu poolega Haapsalu Konsumi saiakesi ja kaks tahvlit šokolaadi ja ma ei pidanud oma suutäisi kellegi eest peitma ja väitma vatise häälega, et mul ausõna pole midagi suus. !